Oskar Luts — (1887-1953) vestekirjanik ja prosaist. Debüteeris luuletustega, enne "Kevade" ilmumist saavutas ajakirjanduses tuntuse oma huumorikate vestetega. Oma Palamuse koolipõlve kujutava romaaniga "Kevade" I-II (1912, 1913) sai rahva seas peaaegu üleöö kõige enam loetavaks autoriks. Lisandusid lühikomöödiad "Kapsapää" (1912), "Paunvere" ja "Ärimehed" (1913). Vähem tähelepanu leidsid Lutsu katsetused sümbolistlike draamadega: "Laul õnnest" (1913), "Mahajäetud maja" (1914) ja suvitusromaan "Kirjutatud onů" (1914, hilisem pealkiri "Soo"), samuti traagilise tonaalsusega pikemad novellid, näiteks "Kirjad Maarjale" (1919). Seevastu "Kevade" järjed, "Suvi" I-II (1918, 1919), "Tootsi pulm" (1921) ja "Äripäev" (1924) tekitasid taas lugejaskonnas püsiva huvi. Lutsu lasteraamatutest on tänapäevani populaarne "Nukitsamees" (1920). 1920. aastatel oli O. Luts viljakas autor, kirjutas ajalehtede joonealustesse järjekindlalt väikekodanlikku linna- ja olesklevat agulielu aasivaid vesteid, avaldas mitu sama miljööd kujutavat romaani: "Andrese elukäik" (1923), "Iiling" (1924), "Olga Nukrus" (1926), "Õpilane Valter" (1927), "Udu" (1928), "Pankrot" (1929). Neis kõigis olid kesksel kohal saatusega leppimise meeleolud kangelase nurjunud taotluste taustal. Vesteline laad ja memuaarne aines leidsid väljenduse raamatus "Tulilill" (1924). Omaaegne kriitika heitis autorile ette romaanide lõtva kompositsooni ning orienteerumist vähenõudlikule, laiale lugejaskonnale. O. Luts on olnud kõige enam mängitavaks autoriks eesti teatris, lisaks lühikomöödiatele "Kapsapää" (1912) jt. on korduvalt dramatiseeritud jutustusi ja romaane ("Kevade", "Suvi", "Sügis", "Tagahoovis" jt). O. Lutsu teostest on tehtud ekraniseeringuid ja animafilme.

PILDID
KÜSIMUSED
RAAMATUKOGU

    Oskar Luts. "Tulilill"