. . Oleme sellega täitnud seatud ülesande ja ujund läbi Kärneri meetrumi , rütmi ja riimi , püüdes neid formaal-metoodiliselt analüseerida. Nägime, et Kärneri "Bianka ja Ruth" on; välise vormi poolest koguni sündmus meie kirjanduses. Kuid ei saa hoiduda kiusatusest ütelda paari sõnaga Kärneri iseloomulikust kunstilisest võttest ja poeemist ("romaanist") enesest. On ju paratamatult antud iga sõnaga meile vormi kõrval korraga ka sisu.
Hoiatus: see "lüüriline kõrvalekaldumine" ei taha olla muud midagi, kui mis ta on, nimelt hors d' oeuvre. Segada arvustusega võib teda ainult pahatahtlik või kirjandusline analfabeet. Kohe oma töö alguses tähendasime, et teose kriitika on väljaspool meie ülesannet, kuid ühtlasi ei leidnud me põhjust loobuda subjektiivsest hinnangust, kui me seda möödaminnes võime teha. Ja nüüd kukkugem kohe in medias res.
"Bianka ja Ruthis" on kakskümmend üks päätükki ja epiloog. Selle pooleteisesajaleheküljelise raamatu pea terve sündmustik seisab rendez-vous’de vaheldumises. Paiguti pretendeerib teos olla filosoofiline. Kuid millised sügavused neis keskusteludes avanevad, võib lugeja ise järele lugeda: kohe esimene kohtamine Biankaga näitab millega meil tegemist: see on tüübiline külaromaan, väike kuramaash, kui lubatakse olla ebakorrektsed väljendusis. —

Vast asjata on lisada
et teile vähe huvitavat
see pakub ...... (IV, 9)

Tõesti ei võiks meid too asi palju huvitada, kuid kangelane ei ole mitte ainult naistekütt, ta on (oli õieti) idealist,

... Ideaale
ma uskund olen, inimest,
naist armastand ja kauneid maale,
veel muustki joobund

Joobumisele on järgnend pohmelus. Kangelane on pettund ideaalest, inimesist, kauneist maalest ja "muust", jätnud rippuma seinale ideaalid ja maalid ja sõitnud suvitama. "Kerge sedasi!"

"... Rahul enesega
võid olla, mõtlin.......
...... Parandust
ei vaja maailm täna ega,
kui läheb hästi, hommegi
vast unub pea see kommegi" (XI, 7)

Ta ümbritseb end vanade sõprade asemel, kes nüüd

"võivad rahul magada",

uutega. Neist esitab ta meile kaks: mingisuguse Juhani, kel

"loomi tallid, laual saiad
praed, kallid koogid" (II, 13),

kel "kaunis daam" astus "asemelle viina" ja kellele autor sellepärast õigluspäraselt pühendab terve päätüki ja üksikud stroofid teistes, ja veel teine sõber — peni,

"pool kodumaad on sinu hind".

Ka "muu" ja naised saavad oma osa, kuid kangelasel on igav ja ta muretseb omale ajaviite:

"refleksi viilis tehes tööd."

Nii elab ja töötab kangelane kord zum Tode betrübt (XV päätükk), siis jälle himmelhoch jauchzend (XVI päät.)...

"Aeg põleb heledalt kui oli",

kõik muutub tähtsusetuks —

"Vaid tähtis see, et mööda lääb
öö tänane".

Ja ta läheb mööda, see öö, ja teine, ja päevad ja uued ööd, mees heitleb kahe naisega, ja põnevusega ootame lahendust. Ja tulebki. Kangelane sõidab väljamaale, Ruth talle järele, ja ...

"Kuldpannel vallandus ja vöö
ta ümbert langes. Oli öö..."

Haritud lugejale ei tarvitse eraldi ütelda, et see tsitaat on viimasest päätükist. Ta teab seda isegi, ta on seda ju paljud korrad kinos näind.

Romaanis on 3 tegelast 1) Olaf Amos, peakangelane, 2) Bianka ja Ruth ja 3) Loodus. — Kui meie romaani följetoonse arvustuse kirjutaks, siis päälkirjastaksime oma artikli

Sest kitiks oma reflekseerimisele ja romaani sündmustele tarvitab Kärner loodust. Keset dialoogi arenemist, kus meie just põnevusega ootame, mis nüüd vastatakse, tuleb Kärner ja viib meid metsa, näitab meile päikese tõusengut ja vaesed armunud peavad ootama, kuni tuleme tagasi jalutuskäigult. Ja kus ta meil loodust üksikasjaliselt demonstreerida ei saa, seal annab ta meile teda väikestes doosides. Toome esimese silma puutund näite:

Ta huuled tuikavad ja vee
jõest vulin kostab. "Kärsitumalt
ma tõesti algand üht, siis teist. . . . (IV, 10)

Imestame, miks hakkas talle äkki jõe vulin kostma ja mis ühendus on sellel dialoogiga, mille vahele ta topitud, ja tahtmatult tõuseb kahtlus, et mingisugune jõgi ei vulisendki vahele, vaid eelmise rea ,,see" on kõiges süüdi. Ja nii mitmelgi pool. Kus sõnadest puudus, seal kohe lööb looduse sekka stroofide kitiks. Säält tulebki see ühe koha pääl trampimine, see kontsentratsiooni puudus, mis romaani pääpuudus ongi. Kahetsen, et ei saa pikemat tsitaati välja kirjutada. Paar rida on vähe veendavad, kuid lugege ise kas või neljas päätükk läbi — ja te veendute.
Kärnerit on nimetatud looduse poeediks. Ja meie ei kahtle ühtki sekundit, et ta testi loodust armastab. Tal on hääd silmad, ta oskab loodust näha ja kirjutab kohusetruult kõik ülesse. Kuid ta võtab meid käest kinni ja näitab sõrmega:

vaat — see on mets, ta kohab.

Või: ta on vait. Või: sääl ääres on onn ...
Seda teeb ta suure armastusega ikka ja ikka uuesti, ükskord alates siit, metsa äärest, teine kord säält, ojakese juurest.
Kuid, vabandage, härra Kärner! Miks Teie arvate, et meie seda metsa ei näe ? Miks meie peame teda Teie fotode järele imetlema? Miks arvate, et meil tarvis Bädeker Elvatpidi?
Kui kunstnik meile maastiku kõige täpsemalt maha joonistab, siis pole meil kunstnikku tarvis. On ju öeldud, et päevapilditööstus on teind naturalismi ebamaitsetavaks. Looduse hinge peab meile kunstnik näitama; mitte detaillikust, vait kunstipärasust ootame temalt.
Ja meie loodusel on hing. Kõige vähem on ta küll dekoratiivne, see põhjamaine loodus. Mõnel meie laulikuist olid antud silmad seda loodust näha.
Ja veel — vaadake meie naiste, meie meeste silmisse — säälgi peegeldub see karge ja ülev loodus!

Veel mõni sõna Kärneri kunstilistest võtetest.

"Lõhnas miski lill" (IV, 1),


*

"lill miski lõhnas mürgisena" (V, 5),


*

"ja udus sillerdab lind mingi" (V, 7),
"Kuskil vulises
kui allik varjat. Vaikisime.
Mets vaikis. Hingas keegi vaid
mu lähedal" (VI, 1),


*

"õhk leevendab, ja puhuv näib
kui kaugelt keegi mööda sammuks"


*

"........... Varju heitis
mu teele miski tundmatu" (VII, 1),


*

"Kaugemal on miski teoksil" (VIII, 3),


*

"Kume hõikab ja teine hääl
vastab kusagi1"(VIII, 6),


*

"me lauda istub keegi kolmas" (X, 4),


*

"Keegi häälel äreval
mu kõrvu kordas veidraid sõnu" (X, 6),


*

"Keegi sel tunnil liigub ligidal" (VIII, 6),


*

"Lagedal kui keegi kõndis" (IX, 13).


*

Õudne, õudne, õud! Kes see keegi on, härra autor, kes suvituskohas kõnnib?
Meie teame, et Teie meid tahate uskuma panna, et see keegi oli Too, kelle nime Teie ja teised "taas jälle suure tähega" kirjutate. Kuid meie ei usu. Saatke nood tumedad klischeed Maeterlinckile ja Blokile tagasi, nad on tublisti kulund. Nüüd on neid müstikuid nii palju tekkind, et nad isegi "Kosjalehte" kolind, ja iged müstikud vaikivad oma müstilisist nägemusist hoopis mitte-müstiliselt.

Teiseks armsaks võtteks on autoril imperatiivid loodusele. Paanitsev luuletaja kõnnib suvituskohal ja aina kamandab, nagu oleks teda too Keegi oma komissaariks Elva määrand.

"Mets, koha! Käbi
sa ladval kiigu! Valmi, voos!" (II, 5)


*

Tund, seisma jää! Aeg, ära lenda!" (XVI, 9)


*
".... Tuule narmas,
mu ümber lehvi! Helenda ,
kuu nukker kaugel! Hela, maa!" (XVII, 10),


*

".... Öös valmi, reek!
Ja männik akna taga, müha !" (XIX, 3),


*

"Nüüd helgi, päeva helde kiir!
Tuul läänest puhu õrn, zefiir!" (XIX, 10).

Ma olen ainult mõne üksiku välja kirjutand, mis just meeles oli — neid kohti on rohkem. Siia kuuluvad ka "tervitused", nagu ,,hääd kõikidelle" (XV, 5) etc.
Sest ajast, kui Severjaanin igalt Vene provintslinna mestraadilt maha laulnud oma

"Шумите, вешнiя дубравы
Расти, трава! Цвђти, сирень!"

peaks küll enam-vähem peenemaitseline luuletaja niisugustest mehhaanilistest trikkidest loobuma.Jaan Kärner King Lear’ ina stepis — kujutetagu enesele seda illustreeritult!

Kuid üldse: Kärnerit lugedes tuleb alatasa kübarat kergitada — vanad tuttavad. Siin ainult paar lihtsamat näidet.
Autor kirjutab dialoogi ja —

"Meist igaüks on surmand selle
kes armas." (V, 8)

Siin võidakse ütelda, et Kärner tsiteerib Wilde’i . Olgu.
Kuid autor kirjeldab loodust, ja — kohe ivake Lermontovit

"........ kõneleb
täht tähega ...."

Keset dialoogi ja kahe suudluse vahel — reministsens isegi vanast Goethest

"Tund, seisma jää! Aeg, ära lenda!
Ma õnnis selle taeva all." (XVI, 9)

Ehk tunnete ära Fausti nii tuntud kõnetelu hetkele

"Verweile doch! du bist so schön!"

Autor tahab avaldada oma kosmilist kiitust ja võtab seks kohe Jack Londoni sõnad:

Jumal kõigiga, kes vabadena
ööl sel on väljas taeva all

On veel reministsense Puschkinist kõnelemata Onjegini stroofist ja üldiselt näib vene mõju (geneetiliselt) kõige silmapaistvam.
Iseloomulik selles suhtes on muu seas XX, 3, kus Olaf Amos, see hiljaksjäänd sentimentalist "heidab maha ning suudleb maad".

Veel palju mõtteid kerkib pähe romaani lugedes (huvitav on näiteks see hüüd Jumalale, nagu lahingu elevandile

"Jumal, astu
siinsamas paigas surnuks mind" V, 5

mis romaanis mitu korda kordub, kuid ka meil

"aeg põleb heledalt kui õli"
sellepärast lõpetagem ruttu oma vaatlus.

Kuid enne, kui meie punkti paneme, lubatagu veel paar sõna öelda meie suhtumisest romaani ideelisele sisule:
Eelolev jätab pääliskaudse lugemise juures mulje, nagu tahaksime Kärnerit "maha teha, nagu ei taha või ei suuda meie aru saada autorit söövat kurbusest ja meeleheitest. Nii küll ei ole! Kõige vähem on meil õigust sellest mööda minna. Ka meie oleme, nagu paljud, autori ringile sarnase teind, kuigi väiksema, ka meie oleme refleksi viili liigutand pikil unetuil öil, ka meie oleme väsind suhtumisist inimesile, kõigist ja kõikidest pettund, lahti kistud kõikjast, kuid elada "niisama" meie ei või ja ei taha.
See on vast vaid enese alalhoidmise instinkt, kui meie eitame ja maha teeme niisuguseid lahendusi, nagu neid romaanis pakutakse "lauliku-prohveti" suu läbi. Ei! Meie ei luba, et asetetakse ideaale pääliskaudse küla-panteismiga, meie ei või nõus olla, kui kuulutetakse et

"Vaid tähtis see, et mööda lääb
öö tänane" —,

ja tahes-tahtmata tõuseb vastupanu, kui niisugusest võimalusest kõneldakse. Kuid ka meie ei tea selgesti, mis on kõige tähtsam, ja seni kui meil lahendust ei ole, loeme luulet ja oleme tänulikud Teilegi, härra Kärner, selle eest, et Teie praegusel ajal, kus inimesed luuleta elavad, kirjutate jambe

"mil mängleb varjude vinjett".

Kuid kellele palju antud, sellelt ka nõutakse palju. Ja laulikult nõuame tänapäeval, kus meie ikka lootusetumalt ilmavaateliselt hotentotistume, kus meie läbi ja läbi materjalistlik haritlaskond astub tsivilisatsiooni barbaarseimasse perioodi, et poeet ka läbi oma isikliku väsimuse näitaks meile tähtevalgust* .
Meie ei oota luuletajalt laule "keisrist, usust ja isamaast" igasuguseis klassilisis ja modernes, vanas ja uuendud modulatsioones. Veel vähem on meil tarvis revolutsioonilisi ehk revolutsioonitsevaid ajalaule, nagu neid on teind hiljuti Kärnergi. Kuid kas tõesti luuletaja hinges, väljavisatud see kerge bagaash, haigutab vaid tühjus, nihil?
Kas tõesti pole midagi muud öelda lauliku Sõnaga, suuretähelise Sõnaga, Sõnaga, millest teame, et ta olnud Jumal. Meie ootame just nüüd luuletajallt sügavaid ja tähtsaid sõnu tähtsaist ja igavesist asjust. Ja just Kärneril, kes kaasa eland nii sisurikkaile aastaile, kes ka ise palju läbi eland, peaks ju ometigi meile rohkem öelda olema.
Kas tal on õigus (mõistku meid õieti: mitte kui inimesel ja kodanikul, vaid kui kunstnikul) nüüd, kus mitte enam võõras rusikavõim, vaid meie oma haritlaskond on kuulutand boikotti Ilole, on vaikse, kuid pideva boikotti alla pannud luulejumala Apollo ja nurka visand kõik ideaalid, asetades neid samanimeliste kinodega, — kas nüüd on küllalt ülim ka laulikul omalt poolt kuulutada ja sanktsioneerida aatetuse triumfi? Või on tõesti paratamatu, et (parafraseerides tuntud lause) igal seltskonnal on ka neid kirjanikke, keda ta väärib.