Jaan Kärner — (1891-1958) luuletaja ja kriitik, kirjutanud ka
näite- ja proosateoseid ning pikemaid käsitlusi kirjandusloost.
Luuletusi ja artikleid hakkas ajakirjanduses avaldama 1906. Esikteos, melanhoolne
ja pessimistlik värsivihik "Tähtede varjud" (1913) on valdavalt
epigoonlik. Järgnesid luulekogud "Maises ringis" (1919), mis sisaldab
"Siuru" laadis armastus- ja looduslüürikat, ning ekspressionistlik
"Aja laulud" (1921). 1920. aastatel Kärner luulest varasem sotsiaalne
paatos taandub, selle asemele tuleb tundlik looduslüürika, millest
tõstetakse esile lüürilis-filosoofilist värssromaani
"Bianka ja Ruth" (1923) ja luuletuskogu "Lõikuskuu" (1925). J. Kärneri
looduslüürika läbivaks jooneks on loodusvaatluste ja tundeelu
põimumine. Triviaalromaan "Inimene ilma eluloota" (1923) jälgib
noore naise õnneotsinguid.
PILDID
KÜSIMUSED
RAAMATUKOGU