Peet Vallak /Peeter Pedajas/ — (1893-1959) proosa- ja näitekirjanik. Õppis kujutavat kunsti Pärnus, Tartus ja Peterburis, võttis osa Vabadussõjast. Koos Juhan Jaigiga oli 1920. aastate keskel eesti novelli peamiseks uuendajaks. Debüteeris ajakirjanduses proosapalade ja karikatuuridega (1908). Kunstihuvi arendas Vallaku pildilist nägemist ja detailimeelt kirjandusloomingus. Esimese raamatuna ilmus komöödia "Luupainajad" (1924, pseudonüüm Egon Närep). Teised näidendid jäid käsikirja. Viljakas periood Vallaku novelliloomingus algas 1920. aastast. Suur osa sellest jõudis kogudesse "Must rist" (1925), "Epp Pillarpardi Punjaba potitehas" (1925), "Ajude mäss" (1926) ja "Relvad vastamisi" (1929). Vallaku folkloorimotiive ja raamnovelli võtet kasutav tsükkel "Lambavarga Näpsi lorijutte", mis ilmus tema viimases kogus (1938), on samuti põhiosas loodud 1920. aastail. Siis raamatuist välja jäänud novellidest on valitud kogu "Hinge taud" (1983). Vallaku tähelepanu all on inimhinge ettearvamatud tahud ja inimlikkuse säilimise võimalused, mis selguvad erandlikus olukorras. Ta oskab hoida saladuse pinget, rüütades seda kord leebe huumori, kord värvika groteski vormi. Stiil on rütmitundlik ja erksate puäntidega. Inimene tavatus olukorras huvitab Vallakut ka tema ainsas, Vabadussõjast ajendatud romaanis "Hulgus" (1927). Mitmeid Vallaku 1920. aastate novelle on lavastatud teatris ja filmis, eriti 1990. aastail. Vallak kuulus 1929. aastal tekkinud orbiitlaste elulähedusmeelsesse kirjanduslikku rühmitisse.

PILDID