Kui lugesin Henrik Visnapuu "Taliharja" ilmumisel neid ridu, siis jäi mulle väike kahtlus nende otsekohesusesse: nendes luuletustes tundus midagi tehtut, liialdatut. Hiljem sain nagu lahti sellest pealetükkivast mõttest, kuid nüüd, pärast Raudi — Visnapuu protsessi tõendusin oma kahtluste õigluses. Ei jää muud üle kui öelda need read mitte enam selle kohta, nagu Visnapuu omis luuletusis, vaid Visnapuu enese kohta, vaid kogu vanema põlve kirjanikkude kohta: mul on valus ja häbi tema ja nende pärast. Kas Visnapuule tõesti jääb inimene ikka veel velleks, kas ka siis, kui see inimene temaga ühiste ideaalide poole sammub okkalisel teel kunsti teenides? 
    Mis on sündinud? 
    Noor luuletaja Märt Raud on julenud avalikult ütelda: "Henrik Visnapuu, kohviku kultuuri eriteadlane või koguni ise oma raamatu arvustuse kirjutaja, nagu Visnapuu omal ajal "Amorese" üle ja laseb oma sõbral (käesoleval korral R. Roht) vaid alla kirjutada." ("Pvlht." nr. 46, 17. II 25). Selles leidis Visnapuu enese kohta laimdust ja andis kaebuse kohtule, kes asja seaduse tähe järele ja vormilikult võttes — kohus ei saagi teisiti — Märt Raudi süüdi leidis olevat ja temale raske karistuse — 3 kuud vangistust, määras. 
    Ma ei taha siin Visnapuu nõudmise õiguse juures kahelda, seda on kohus oma autoriteediga kinnitanud (ehk küll kõrgem instants seda teisiti võib otsustada), kuid ma kahtlen väga Visnapuu tegevuse õigluse juures. Õigus ja õiglus on sageli vastolus, seda ei saa keegi eitada ja seda tõestab ka käesolev juhtumine. Samuti kahtlen ka teiste vanema põlve kirjanikkude tegevuse õigluse juures selle protsessi puhul ja enne seda protsessi, mis tekitas pineva vahekorra, kus elektriseeritud meeleolus iga tühisemgi juhus plahvatuse võis tuua. 
    Milles on Märt Raud õieti süüdi? Ainult selles, et temal julgust ja ettevaatamatust küllalt oli trükitult seda avaldada, millest avalikult kõneldi, nagu ka Tuglas kohtus tunnistajana seletas, ehk küll ilma kindlate faktideta (Tuglase sõnad "Vaba Maa" järele). Kuid Tuglas oli ära unustanud, kas sellest ka enne 1923. a. kõneldi ("Vaba Maa"). Siin võiks auväärt herra Tuglasele meele tuletada, et ka tema ise neid jutte edasi andis ja kaks aastat tagasi sellest on kõnelenud. Muidugi ei teadnud ta kohtus vastata ka seda, kui küsiti, kas Raud ise nende juttude allikas olevat. Kas herra Tuglase südametunnistus ei ütelnud temale midagi pärast raske kohtuotsuse kuulmist? 
    Visnapuud on laimatud sellega, et tema kohta on öeldud, ta olevat ise oma tööde arvustuse kirjutanud. Kuid ma tahaks küsida, kus on terav piir arvustuse ja tööde seletamise ja selgituse vahel? Hea arvustus peab alati selgitavalt ja seletavalt mõjuma. Kas oma tööde seletamine on kirjanikule haavav? Pealegi on Roht tunnistanud, et Visnapuu ise temaga arvustuse kohta läbi rääkinud. Tõesti, Visnapuu inimlikkust ei saa paljuks pidada, kui ta sarnase haavamise pärast sarnastel asjaoludel asja kohtu lahendada annab. Miks ei võtnud ta vastutusele juba varem näiteks Tuglast ja teisi, kes ka neidsamu jutte suusõnaliselt edasi andsid? Temal ei jatkunud seda heatahtlikkust noorema põlve vastu, mis oma ringi kirjanikkude vastu. Kas kadedusest, et uutel juuretulijatel edu näis olevat? 
    Et aru saada õhkkonnast, mis Märt Raudi võis sundida ettevaatamata väljaastele, selleks peame vähe vaatlema vanemat kirjanikkude põlve ja tema vahekorda noorema põlvega. Kõigepealt peatume arvustuse juures, sest seda liiki tegevusest oli tingitud see kurvalt lõppenud protsess. Kes vanema põlve arvustusi jälginud, see on vist kindlasti tähele pannud, et vanema põlve mehed ("Noor–Eestist" võrsunud "Siuru" rühm — nimesid ei ole tarvis nimetada, nad on küllalt tuttavad) sageli üksteise tööde kohta arvustusi on kirjutanud ja mõnikord isegi arvustuse kohta varem läbi rääkinud (Rohti tunnistus protsessis). Kuivõrd objektiivselt hindavad arvustused tahavad olla ja nende väärtuse tasapinna kohta ütleb ise August Alle "Loomingus" nr. 10, 1924.a. lhk. 804, Alfred Vagale, kes arvustuse tõena on võtnud: "Aga herra Vaga, ei maksa nii naiiv olla... Sellel mahategemisel (Triiki mahategemisel Alle ja Gailiti poolt, A. L.), olid ka omad põhjused: juba näituse korraldamise ajal tuli ette kokkupõrkeid ja hõõrumisi (pange tähele, kokkkupõrkeid ja hõõrumisi, A. L.) vanema ja noorema kunstnikkude põlve edustajate vahel. Siis otsustasime meie August Gailitiga "realiteedist kõrvalekaldumise ja looduse antud vormide deformeerimise" nimel mõned kunstikindralid reameesteks lüüa, et sellega uuele kunstivoolule kaasa aidata omale eluõigust võita, kuna ta meie kirjanduses end juba maksma pannud." 
    Kui aga noored (a propos, kellest mõned oma erialal põhjalikuma hariduse on saanud kui vanad) on julgenud arvustusi kirjutada ja Tuglas on julgenud ühe nendest "Loomingusse" lasta, siis on kohe torm lahti ja otse sadab ütelusi: "isehakanud arvustajad". Nagu nad ise oleks mõne kõrgema võimu poolt saanud diploomi või patendi. Kas sarnastes ütelustes ei peitu ka haavamised? Miks mõõdetakse siin teise mõõduga. 
    Vanema põlve esitaja, August Alle ütleb "Loomingus" nr. 10, 1924. a., lhk 808, avalikult 1900 a. paiku sündinud "noorte poeetide" põlve kohta: "Ei mingisuguseid kultuuri traditsioone! Igasugu nooruse romantikast lage, kõigist, igapäevases elus ainult kahjutoovaist ideepisilasist desinfitseerit sugupõlv". Nii hindab Eesti kirjanikkude liidu ametlik häälekandja noori kaasvõitlejaid! Samasugust kohtlemist tundis noorem põlv ka juba varem, enne Raua kokkupõrget Visnapuuga. Mõnede pealekäimisel sulutakse "Looming" noorte eest ainult sellepärast, et nad noored. Kordub vana lugu, millest kaebas Gailit, vestes Jeerikus käimisest ja habeme kasvatamise asjatutest püüetest. Nüüd on aga neile habe juba kasvanud ja häda teistele, kellel teda veel ei ole. 
    Vanem põlv, ma mõistan selle all ikka "Siuru" ajal koondunud "boheemkonda", kaebas alati ja kaebab praegugi veel, et seltskond ei saa aru kirjandusest ja ei toeta kirjanikke. Kui aga mõned, kellel oma seisukoha tõttu võimalus nende kahe vaenlase vahel jääd sulatada ja vastastikuseks arusaamiseks teed avada, nagu Aino Kallas seda oma ringreisidega püüdis teha, siis sõimatakse teda inetute sõnadega. Armas boheemkond, kas seltskond on teie arvates orjade kari, kes laseb end läbi sõimata ja siiski tuleb teile hõisates vastu?! Minu arvates mitte. Kui teised noored samuti mõtlevad ja neil seltskonna ning kirjanduse ja selle loojate vahekorrast teised arusaamised on, siis nimetatakse seda vanemate poolt "liibitsemiseks ja pugemiseks selle maailma vägevatele" (A. Alle, "Kratt" nr. 4). Kui noored, kellest paljud oma kõige vastuvõtlikumas vanaduses, 18–20 aastat, meie armsa väikse riigi sündimisvaludest võideldes osa on võtnud ja selle eest verd valanud, kõnelevad isamaa armastusest, siis öeldakse, et see olla poos ja odav reklaamitegemine patriotismiga! Kas on sarnase arvamise avaldajal aimugi selle haavamise masendavast raskusest? Ühte noortest süüdistatakse avalikult inetutes mitteloomulikkudes kalduvustes. On see kergesti andeksantav laimdus? Sarnases õhkkonnas ja vastuvõtus oma vanemate kaasvõitlejate poolt, kes pigem oma juhtiva ja aitava käe oleks pidanud sirutama, mille noored tänuga vastu oleks võtnud, katkes ühel kannatus ja ta tahtis reageerida, kuid õnnetult. Sellest haarati kinni ja saavutati, et ta kohtu poolt raskelt karistati. Ja mõelda veel, et nõudja esines advokaatide kaudu, kuna kostja oma materiaalse seisukorra pärast sarnast luksust omale lubada ei võinud ja sellepärast, kohtupidamise korda mitte tundes, puhtvormilistel põhjustel mitmetest toimingutest loobuma pidi, mis võib olla, asja pehmendanud või hoopis muutnud oleks. 
    Vanem põlv on kinda visanud. Mis teeb noorem põlv? Kas võtab kinda üles ja kõigi haavamiste peale esineb süüdistustega kohtus? Vist mitte. Sest noored ei taha tüli vanematega. Küll aga kardan, et ühe vanema põlve esitaja, August Alle ütelus "Kratis" nr. 4, "miks siis juba mitte kuningas, kellel on nii palju poolehoidu meie suurnikkude ja sõjaväelaste keskel?" — kutsub välja kohtuliku toimingu kirjanikkude ringist väljastpoolt, ohvitseride keskkogu poolt, sest ei saa olla raskemat laimdust ohvitserkonnale, kui tema süüdistamine riigipöörde soovides, s. o. mitteustavuses. Nooremad jätavad vist tülikinda puutumata ja lähevad töötades oma teed, sest nad on näinud nägu, mis langenud näokatte alt nähtavale tulnud. Aeg teeb oma õiglasema otsuse. 
    Kuid on valus ja häbi selle paljastunud näo pärast.