Elame kestval noorusega koketeerimise ajajärgul. Noorus ise koketeerib oma noorusega ja noorusega koketeeritakse. See viimane on veel palju pahem kui esimene. Praegu on meil küll alles ainult "noorpoeedid" ja "noorkirjanikud", kuid noorte asja samas tempos arenedes, jõuame vist varsti sinnamaani, kus kunstikooli õpilane on "noorkunstnik", karjatsura — "noorperemees", üliõpilane — "noor-professor", kantselei jooksupoiss — "noorminister" jne. Kuid milleks piirduda ainult inimkonnaga: nagu noorus oleks vaid inimlaste voorus. Võime näiteid tuua linnu- ja loomariigist. Meie "noorpoeetide" keele ja meele järele oleks kanamuna muidugi "noorkana" ja vasikas — "noorhärg", millega praegusel assonants ja dissonants riimide kultiveerimise ajal suurepäraselt laseks riimida "noorhärra", "noorur"... 
    See 1900. aasta paigu sündinud "noorpoeetide" põlv, kelle Ristija Johanneseks oli Albert Kivikas, on üks väga praktiline, osav ja päevahuvide kasutamises elutark rahvas. Isegi oma nooruse on ta kumisevaks vaseks osakand vahetada. Ei mingisuguseid kultuuri traditsioone! Igasugu nooruse romantikast lage, kõigist, igapäevases elus ainult kahjutoovaist ideepisilasist desinfitseerit sugupõlv, kes rinnaga pääle pressib meie ikka enam balagani ilmet omandava kirjandusliku Pantheoni uksele, ja kui rüselemise juures kellegi konnasilmad haiget saavad, siis teeb süüdlase näo ja vabandab: "Ah, ma olen ju noorur!"... 
    Võtame, näiteks, kas või Mart Raudi, ühe kõvema ja tuntuima "noorpoeedi". Kuidas see poiss oskab omi asju ajada, nõnda et päris lust on kõrvalt vaadata! Teeb "Metsa Manni" näol äratõmbe Albert Kivikase "Lõbusa asuniku" klišeedest ja võtab selle eest omad kõvad rahad "Postimehe" kassast välja ning võidab ühel hoobil ka vana Anton Jürgensteini südame, mis ikka soojalt tuksub talupoja kultuurile. Mart Raud on korraga suur mees Eestis, isegi riigivanem toetab teda kultuurkapitali summadest, ja mitte ainult Eestis: ka Daani kirjanduslik kuukiri "Atlantis" teab rääkida suurest Eesti luuletajast Mart Raudist... Ehk küll "noorpoeet" Mart Raud veel siiamaani ühtki korralikku värssi ei ole kirjutanud, kuid juba otsaga Daanis. Kõik ripub ära organiseerimise oskusest. 
    Üldse on see "noorpoeetide" põlv hästi organiseerit, millega võib seletada ka tema teatavat menu. Neil on terve rida oma "noorarvustajaid", nagu Andresen, Roose, Ehrmann ja Mart Raud ise, kes tarbekorral "noorpoeetide" eest ajakirjanduse veergudel platsis on, siis on neil veel omad "noornäitlejad", kes igasugu koolinoorsoo õhtutel päämiselt "noorpoeetide" töid ette kannavad. Ühe sõnaga üks hästi organiseerit "noorpoeesia" levitamine... 
    Sellest "noorpoeetide" killast on pärit ka Juhan Jaik, kelle "Võrumaa jutud" praegu mu laual. Väliselt jätab raamat igapidi väga soliidi mulje. See on muidugi kunstnik Viiralti suurrepäraste illustratsioonide teene, mis kunstiväärtuse mõttes raamatu kirjandusliku poole üles kaaluvad. Üks hoiatav näpunäide teistele "noorpoeetidele", — kui ettevaatlikult peab illustreerija valimisega talitama, et mitte ei tuleks oma spontaanse ja kunstikerge sulega ülepäälaela paberille pillut teostega illustratsioonide raskuse all kõhuli heita. Raamat on trükit viisakal paberil, — ja ainus väike defekt oleks väliselt — trüki räpasus, mis tingit masinaladust. 
    Pean ütlema, et ma ei ole enam mitmel ajal ühtki kirjanduslikku teost oma käest pannud sarnase vastiku, ütleksin peaaegu tülgastuse tundmusega kui Juhan Jaiki "Võrumaa jutte". Millest oleneb sarnane indignatsioon ühe suurepäraste illustratsioonidega varustet ja kaunilt väljaant raamatu vastu? Pääle selle on ju Juhan Jaik kahtlemata anderikkam meie "noorpoeetide" peres, ja on ka "Võrumaa juttudes" lehekülgi, mis lugija meeli köidavad oma stiili lopsakusega, avameelse naiivsuse ja sooja suveöö; muinasjutu hämarduva koloriidiga. 
    Eemale tõukavalt mõjub juba "Võrumaa juttude" tendents, mis on sõna otsekoheses mõttes sülitsi kaelalangemine publiku maitsele. Selle publikumi päevahuvidega arvestava suuna andis meie "noorpoeetide" loomingule nende sugupõlve senior Albert Kivikas oma "Lõbusa asunikuga", kelle kukil ta mööda meie ajalehtede joonealuseid ringi rändab. Hiljem on Kivikase klišeesid ka teised "noorpoeedid" kasutand. Ent Juhan Jaik näib selleks liig tüse ja algupärane and olevat, et Kivikase rajat rada tallata. Ta on ise oma tee leidnud rahva hinge, resp. publikumi maitse juure eesti muinasjuttude moderni ümberjutustuse kaudu, neid kohati läbi põimides päevakajadega ja üle kuhjates kõigi meil olemasolevate patriootilis–geograafiliste terminustega, mille maagilise kõla juures juba ärkamisajast pääle meie väikekodanlise publikumi süda on ikka silmaveeni hellund. "Võrumaa juttudes" on kõigi meie patriootilisgeograafiliste embleemide panoptikum: siin leegivad Munamäe harjal jaanituled, mille loit kumab Soomelahe keskpaigani üle kogu eestlaste maa, nõnda et suure Peipsi kalad vahivad ehmunult järve põhjast kummalist ööpilti, Saaremaal lendavad Kaaliaugust taeva poole tule- ja suitsusambad, Kalev pistab oma pää Peipsi rannikul mulla kamara alt välja, ja enamlaste kuulid põrkavad tagasi jne. Puudub ainult leierkast, mis väntaks: "Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt..." 
    Ja siis seda Jaiki uskumatut lohakust kompositsioonis , täielikku kohusetunde puudust trükit sõna vastu! Ei mingisugust teose stiili, sisu ega meeleolu ühtlust! Ta jutustab vahel päris kena muinasjutu, nagu "Sisaskid", kuid lõpp läheb täiesti sohu ja rappa, see on täielik moonameeste lora, kes Vene-Jaapani sõja ajal ka teadsid rääkida, et Jaapani vägede ülemjuhataja marsal Oyama (Oyama=Ojamaa) olevat kusagilt Jõhvi poolt ära karand eesti moonakas. Või jälle "Pikk tee", realistlik jutuke piiritusevoori Pihkva reisist, mille ühtluse autor peab ilmtingimata ära rikkuma oma kümnerealise vahele kiilutud fantastikaga, kus mees, kel vanker kihutamise juures puruks lendab, piiritusevaadi hobuse selga seob ja veel teistest mööda kihutab, või kui hobune kärvab, siis tõmbab ühe ropsuga naha raipel üle kõrvade, seob vaadi omale hobuse nahaga järele ja jookseb teistega ühes rodus edasi. Sarnaseid näiteid võiks veel nii mitu tuua, kuid ma piirdun paariga. Harilik vabandus sarnasel puhul on noore autori ülekeev temperament, spontaanselt purskav fantaasia jne. Mina aga näen siin pigemini suurt kirjandusliku kultuuri puudust. Selles veenab mind ka Jaiki absoluut ebakohaste, gailitiliste võrdluste tarvitamine "Tondipesa" nimelise muinasjutu pehmes suveöö miljöös, kus tal harkader on kui noor elevant, kirik otsekui kaelkirjak, kuu kui põrgumasin, mis "kollast hüpnoosi" alla hingab, koletiste silmad kui "rohelised prožektorid" jne. Sarnased võrdlused on omal kohal August Gailiti "Fosfortõves" või "Purpurses surmas", mitte aga Juhan Jaiki Võrumaa suveöö kirjelduses, kus nad mõjuvad kui rängad lugija maitse haavamised. Ühe sõnaga: Mats linnas, roos rinnas... Säälsamas kõneleb ta "metsa surnud profiilist...", ühes teises muinasjutus hakkavad talle paistma "maa kontuurid", hobune hakkab lõhkuma ("Tohu hobune") ja sõnnikuveo vanker lendab mäest alla "kui aeroplaan", "kõht koriseb kui grammofon" jne. "Võrumaa jutud" kubisevad sarnastest stiilipärlitest. 
    Võrumaa suveöö looduse kirjeldustes on ilmne Googoli mõju. Toon näiteks ühe tsitaadi, mis kõlab peaaegu kui sõnasõnaline tõlge: "Sügav vaikus tekkis nüüd. Ei ainustki häält kuuldund. Vaid keset Peipsit, keset laia Läänemerd võib olla niisugune vaikus, kui tuuled puhkavad taevas." ("Jaaniöö", lk.22.). 
    Juhan Jaiki "Võrumaa juttude" lühike iseloomustus oleks: eesti muinasjutu fabula, loorit Googoli suveöö meeleolu uttu, mida läbistavad gailitilised võrdlused kui piitsalöögid.