Ükskord varem rääkisin vähekene Juhan Jaik'i luuletuste värskusest ja omapärasusest. Nüüd-ilmunud tema muinasjutulised lood Võrumaast näitavad samasuguseid voorusi: värskust ja omapära.

Aga esialgu nimetan parem mõningad puudused, mis Jaik'il kui noorel kirjanikul veel on juures. Kõigepäält on "Võrumaa jutud" kui lood katkendlikud; neis on vähe terveid, täitsa lõpetatud sündmusi. Kiiresti ja vahutavalt jookseb võrdluste ja piltide kangas, väga isemeelselt ja julgelt. Kuid imetledes nendes juttudes tuliseid, üllatavaid võtteid, ei saa mitte iga lühikese loo lõpul selgusele, mis oli jutus kõige tähtsam. Need ei olegi siis jutud tavalises mõttes, mis selle pärast oleksid kirjutatud, et midagi sisuliselt sügavat, mõtlema panevat ära ütelda, kas mingisugust inimese tähtsat ja sügavat läbielamist ja selle lahendumist või mõnd tõelikkuses meile igaühele tähtsat ja haruldast tunnet. Need jutud on kergetujulised, mis ainult meelitavad kas naerma või sama kergelt jälle halisema ja haletsema. See oleks nende puudus: natukene suur pinnalikkus.

Kas võib aga sellepärast jälle maha salata teisi omadusi, mille najal raamat seisab? Noorsoo seas on Jaik'il poolehoid; ta vastab noorsoo kergusele, mängutujule ja üllatuste luulele. Selles mõttes on ta annud vist üllatusteluule ja lõbusa teravmeelsuse spontaansema teose Eestis, kus ju muidu üldse on liig palju nukrust, pikalsust ja vormileidmatust. Kui nüüd nendes juttudes sügavust ei ole, siis ärgem otsigem seda, vaid pöörgem täie tähelepanu kirjaniku kergusele ja omapärasele muinasjutu otsekohesusele.

Jaik'i jutud on kõik arusaadavate tunnete pääle põhjenevad. Just nagu Võru vanamehe sulase Piitre hingeelus, kellel hobune töö juures kärvas, valitseb neis juttudes lustilik meeleolu seni, kuni mure otsekohe ei vaeva; kuid see särav lustilikkus muutub sama vaevata kurvatoonilisuseks iga vähemagi takistuse ja mure ees. Meie ei leia trotsi ega kangelaslikkuse kihkugi kogu raamatus, vaid loodusinimese alistuvust ja naiivi rõõmu. Ja on ka mõttetu kujutada vägevaid iseloomusid, sügavaid juurdlejaid ning peenenenud hingeelusid selles ilmastikus, kus vanapaganad alles sõbralikult talumehele sabu liputavad, tondid ja linnud-loomad ühes panpsüükilise loodusega inimestega läbi käivad, neid kiusavad ja avitavad. See on ju kõik muinasjutt. Muinasjutu inimene aga hoidku ette, et ta liig ülbeks ei lähe ja terase kõrvaga, et ta looduse nõuandeid kuulaks.

Võrumaa inimesed, nagu Jaik neid kujutab, on seega hääsüdamlikud, veidrad, lihtsameelsed olevused. Et neil nagu puudus kätte tuleb igasuguse suurema mõtte mõtlemises, igasuguseks aateks, siis ei või jälle imestamata jätta, kuipalju neil on arusaamist looduse hingeelust, teadmisi metsast, loomade loomusest ja looduse kõnelevatest märkidest. Selles on nende intelligents ja nende peenenenud hingeelu. Sellepärast kisub raamat kaasa nendes kohtades, kus on looduse ja loomade kirjeldusi. Selles on tähelepanelikkust, osasaamist ja kaasakiskuvust. Niisugused jutud on minu meelest "Suurte kuuskede all", "Laanemees" ja "Öö".

Vast ehk liig palju idülli ja härdust, mis inimeste kujutamisel avaldub, teeb tema tüübid õõnsamaks. Jaik'i tüübid, keda ta kõige enam armastab kujutada, on kas mingisugune vanamees või jälle härras poisikene. Nende abitus, vanadusest nõtrus ühel korral, noorusest nõrkus teisel puhul, teeb nad haletsetavateks. Oleks vast tahtnud tugevamat tooni kui härdust, kuid mis teha, kui kujutatavad inimlapsed tõesti muud ei sisenda. Tulevikus leiab vast Jaik tee teistsugustegi tüüpide juure ja rikastab siis oma kujutamisjõu varal ja omapäraseks kujunenud (vähekene siiski remisovlikku meeletuletava) kirjutamisviisi juures oma loomingut muude elamustega. Praegu valitsevad alles kaks: piirita lustilikkus ja resigneeritud härdus.

Muudest juttudest meeldivad eriti "Pikk tee" oma kaugete maade võõrapärasuse õhkkonnaga (ainult Peedukese nime on üllatavalt kurjasti tarvitatud, nii et see tuleb iga teise rea pääl ette), "Tohu hobune" ja "Jaaniöö" oma kaunikese ja liikuva keskenduse poolest, milles täitsa eepiliselt on vabanetud härdusest. "Käokübarad" algus, kus kaugelt rännakult kojutuleku meeleolu on hästi edasi antud. Viimane lugu "Isa surm", ehk küll sääl avalduvad mõningad huvitavad aatlused, nagu kõneluses päikesega, mõtted inimese saatuse, elu ja olemuse sügavama tähenduse kohta, ei kütkesta siiski. On näha, et Jaik'il see ala on võõras, ja ka puhas fantastika, millel enam reaalset tagapõhja ei ole, on ainult väsitav, ei sunni lugejat keskenduma.

Raamat on illustreeritud kunstnik E. Viiralti joonistustega, ja need on tõesti hääd ning vastavad Jaik'i juttudele.