Raske on tekkida kirjanduslikul andel miljonilises kultuuritraditsioonidetus rahvas. Väikese keelkunna kultuuriline kandepind harva saab olla soodus sellase ande tekkimiseks, veel vähem ta võib soodustada selle arenemist. Kui siiski on tekkind kaaluvaid kirjanduslikke nimesid mitte yks vaid enam Eesti ahtais oludes, siis ainult peab oletama neis isikuis erakordist läbilöövat energiat, mis soodsamais tingimusis oleks võind kanda vilja hulga suurema.

Teisalt: väikerahva kirjanik eriliselt jääb maetuks oma rahvuse piiresse, sellal kui kujutav kunst ja muusika kergemini võib vallutada keelkundade piirid ja riike-eraldavad traat-tõkked. Väikerahva kirjanik saab kitsas-rahvuslikuks nähtuseks, ja ta osa rahvusvahelise kultuuri loomisel jääb vähemaks kui oleks õiglane.

Friedebert Tuglase kirjandusliku tegevuse algus langeb ta varasesse noorusse. Gustav Suits oma lõppsõnas "Noor-Eesti" ajakirjale kirjutab noor-eestlaste esimesist kokkupuutumisist Tartus 1903– 1905: "Siin elas, siin õppis, tegi tykkisid, kirjutas, töötas, kannatas ja uitas ymber, meie noorsoo-ringkonda riivates, Friedebert Tuglas, noor Tartu Jean-Jacques, oma sellekordse avantyristliku meeleolu, metsikute juuste ja kodanliste eluviiside vihkamisega. Juba varakult oli ta mulle omi suuri, mitte iialgi trykitud käsikirju suurte siniste kaante vahel in-folia näha saatnud". Ja Tuglas ise oma "Liivakella" esimese tryki esisõnas tuletab meele aegu, mil oli kerge kirjutada mitukymmend lehekylge õhtus. Ei ole igapäevane juhus tänavu pyhitseda yhtlasi Tuglase 40-ndat synnipäeva ja 25-aastast kirjanduslikku tegevust: ta teoksed hakkasid ilmuma trykituina autori olles 15-aastane. Need, praegu "Liivakella" esimesse ossa mahutet, tööd väljendavad kyll veel kujunematut õpilast, kuid sajangu alguse eesti kirjanduse nivool nood katsed olid tähelepandavad. Noore Tuglase kirjutet "Hunt" tohiks väärida oma värskelt elusuhtumiselt enamgi tähelepanu kui mitmed läind sajangu lõpu proosateoksed, milledega nyyd kyllustetakse sundprogrammiliselt koolinoorsugu. Kuid loomulikult neis õpilase katseis ei saa leida iseloomustust hilisemalle väljakujunend Tuglaselle.

Tuglas kuulus revolutsioonieelsesse ja -aegsesse noorpõlve. Mitte sellesse, keda oleme harjund nägema domineerivana Balti aadlit hooldavas ja töörahvalle truualamlust õpetavas ametlikus Eestis, kus karjeeriautoriteetide kummardamised algavad oma võidukäiku juba koolipingis. Noorusele omasest revolutsioonilisusest, veel enam ajajärgu sotsialistlikust romantikast vallatuna Tuglas leidis enese revolutsionääride ridadest — ja vaevalt kujutleksimegi teist Tuglast.

Revolutsiooni äpardumine tõi Tuglaselle vanglakogemusi, kuid parema veel: poliitilise emigrandi elu, mis kestis 1906– 1917. Selle 11 aasta kestes ta elas Helsingis ja Ahvena saartel, Pariisis, Münchenis ja Genfis, rändas Itaalias ja Hispaanias, kylastas vahetevahel keelat kodumaadki, alati pinevil sissekukkumise võimalusist. "Need aastad sisaldasid palju kannatusi", ytleb Tuglas oma lyhikeses autobiograafias kogutud "Teostelle", kuid lisab juure lohutavalt: "Kuid ka palju elu ning kunsti kogemusi".

Ma ei taha väita, et ainult emigrandielu rändamised on tuletand Tuglase kirjanikuande. 1906. aastal kirjutet "Suve öö armastus" tohiks olla vastupidiseks tõenduseks, sest kaugeltki mitte iga kirjanik pole valmind kahekymne-aastasena sellase teokse kirjutamiseks. Kuid edasine arenemine ja osasaamine rahvusvahelisest kirjanduslikust kui ka jooksvast elust õnnestus palju kiiremini Euroopa tsentrumeis, kui oleks võind loota väikese ja väiklase Eesti kitsais oludes. Need asjaolud viisid ka Tuglase eemalle psöidorahvuslusest vormis kui sisus — ta on saanud Euroopa kirjanikuks.

Vabaduse-neitsi ei suudelnud teda enam, kasutades Gustav Suitsi luuletuse sõnu (Friedebert Tuglas, kogus "Tuulemaa"), "lillest, taevast, armust hellus tema meel", s. o. võõrdus väliselt yhiskunnast, — 1917. aasta aprillis Friedebert Tuglas võis jõuda jällegi revolutsioonilisse Tallinna mitte ainult elu keskpäeva saavutand mehena vaid ka kunstikypsena kirjanikuna. Ta vahemine produktsioon oli suuresti yletet siis juba enamasti valmind "Saatuse" novellidega. Säält Tuglase looming on olnud vaikne pääleehitamine "Raskuse vaimu" ja "Hingede rändamise" nimeliste kogudega.

Käesolev napp läbilõige ei saa anda isegi mitte kokkuvõtlikku käsitlust Tuglase kogu produktsioonist ja ta kirjanikuande avardumisest. Ei saa tulla kõnesse ka Tuglase paljukaaluv tegevus kirjanduskriitika alal. Tahan märkida ainult mõned Tuglase kirjanduslikud peatusjaamad.

On loomulik, et noor inimene mõtleb vähe ja produtseerib palju. Tuglase esimene loomingperiood omab väliselt pea sama iseloomu kui rohkearvulisil noorpoeetidel — tegutsegu nad nyyd asunikke või muid isamaalisi aineid käsitava epigoonilise loominguga: teos valmib ruttu, see ei valmista autorille palju loomispiinu — eriti vormi alal. On ebateadlik arusaam vormist — ja tekibki teos, olgu mainit Tuglase juures aine kyllusest. Aine pakitseb, ei saa teda kaua hoida "eneselle", ja seetõttu see looming saabub vormiliselt ebateadlik.

Seda võib konstateerida eriti Tuglase noorustöist, kaasa arvat "Hingemaa". Seda enam aga ainestik on seot ajaga. Ennerevolutsiooniline radikalism (olgugi kyla miljöös) "Hundis", revolutsiooni otsekohesed mõjud "Hingemaas" ja mitmeski vähemas teokses. Kuid samal ajal realismi mõjutet vormitusse loomingusse hakkab imbuma vastist tutvust symbolismiga (Suve öö armastus, Toome helbed) — see viibki ikka kaugemalle ja kaugemalle igapäeva aineist, milleks mitte vähe mõju ei avaldand ka ikka raskenev poliitiline reaktsioon ja emigrandielu. Kõik on ylalpool maapinda.

Veel poolrealistlikult oli kavatset novell "Pyhajärv", mille katkeid leiamegi "Liivakella" teises trykis. See Kusta-Maali aine oli annud ka omaette novelli "Suve öö armastus". Kuid enesesesulgumise ja impressionistliku käsitluslaadi syvenemisel sest ainest sai "Felix Ormusson" — meie aja eluvõõras kangelane.

Kui palju etteheiteid pole saand vaene "Felix Ormusson" neilt ringelt, kes tahavad lugeda ainult ideaalkujusid omalt seisukohalt! Kuid need on unustand, et Tuglas on loond kirjandusliku tyybi — paljude sarnaste nähtuste yhtesulatamisel. Olgu Ormussonis Tuglase autobiograafilisi elemente, nagu on väidet, siis ometi see on teat määral reaktsiooniaegade tahtejõuetuse kehastus. Ja väheseist õieti Aino Kallas on öelnud "Noor-Eesti" Tuglase-essees: "Tuglasen tarkoitus ei ole ollut suinkaan vain poikkeuksellisen yksilöpsykologian, harvinaisen poikkeustapauksen toteaminen; päinvastoin, hän on kai jo varhain tuntenut tyypillisen, luonteenomaisen yhtenäisyyden omansa ja sukupolvensa kehityskulun välillä." Seega aja vaim on löönd välja ses teokses — võib olla selgemini veel kui ennem ses kirjanikus. Julgen väita: aja virilused on loond siin Tuglase kaudu enese pysiva pildi.

Kuid erilise murrangu Tuglasesse tõi maailmasõda.

See sai tunduvaks kõigi eurooplaste ellu, samuti kui kõigi kirjanikkude loomingusse. See tõi yhes nii vormilisi kui ideoloogilisi muutusi. Kes osutus eetiliseks mõtlejaks ja protesteeris kapitali auks peetavalle inimestetapmisele, kes veeris kaasa ymbruse kisas ning teenis eneselle kannused oma riigi ees sõjahyyetega "väliste vaenlaste" vastu. Kes jäi vormis hyydvaks hääleks, kes omandas eksalteerit prohvetliku esinemise. Maailmasõja ärev õudus pidi panema kõnelema teist keelt kui oldi kõneld varem rahulikult veervas elus.

Mis sest, et maailmasõja alguseks endine revolutsionäär Tuglas oli jõudnud muutuda individualistlikuks esteediks. Sõja meeleolud tungisid vaatlejasse kas või alateadlikult.

Maailmasõja viletsused valmistasid suurejoonelise revolutsiooni Venemaal, need arendasid ka revolutsiooni kunsti mõistmises. Kunst pidi saama lähemalle yhiskunnale nii süžeelt kui käsitluselt — seda märkame Noor-Eesti sõnakunstnikest enne kõike Gustav Suitsi lyyrikas, kellesse maailmasõja algus tõi suure ainevallalise pöörde. Ja pööre pidi tulema Tuglaseski.

1916. aastal ilmus Tuglase mystifikatsioon "Arthur Valdes", mis isiku olemasolu eesti kirjanduspublikus oli kaua usutav. Kuid Arthur Valdese kuju on dešifreeritav — selle kaudu Tuglas esitab uued, talle enesellegi veel osalt kysitavad vaated kirjandusele.

Arthur Valdes ytleb:

"Nyydne kirjanduslik sumpt on väljaspool yhiskonda, ta edustab boheemi vaimu. Nagu Rooma pööbel Rooma riigi maailmaylesandest midagi ei võinud teada, nii ei või ka boheemi kirjanik seda praeguse inimkonna kohta. Ta edustab söödiku kultuuri ja söödiku kunsti".

Kirjanik olgu asjaarmastaja. "Ta nähku isiklikult palju maastikke ja elagu lihtsate ning tegevate inimeste keskel: — see seemendab ja kõvendab mõttekujutust. Kuis võiks meil olla suurejooneline ja plastiline fantaasia, kui me eraelus midagi suurejoonelist ja plastilist ei näe ega tee! Imetleme renessansi meistrite suuri nägemusi, kuid unustame, et nad tihti sõjamehe riiet kandsid või kaubalaeval meriröövlite ning tormidega võitlesid. Kas meie, mannetud, peaksime myyte looma!"

"Valdese kaudu rääkis anglo-saksi vaim, see tegev hing, mis kord ehk Ameerikast ja Austraaliast meile uut esteetikat tuleb kuulutama, — kineetilist esteetikat meie staatilise, endasse kivinend esteetika asemelle".

"Arthur Valdes" — see nõuab kirjanikult aktiivset kaasalöömist elule — sest ainult eluliste nähtuste põhjal fantaasia saab tegutseda, teisest küljest elunähtuste synteesi nõudmine kirjanduselt. See on aga yhtlasi vaimu- ja materjaalse ilma sidumine, milleni on ehk täielikumalt jõudnud vastne konstruktivism.

Need mõtted olid väljendet liig julges vormis, et anda neid eesti kirjanduspublikulle (ja koguni mitte ainult kirjanduspublikulle — "essee" ilmus esmakordselt "Päevalehes"). Nad olid veel liig uued.

Oli saabund nii Tuglase ajavaimuline ideaal — vastaspoolus "Felix Ormussoni" esteetitsevalle ja passiivselle enesessesulgumisele. Kui elunähtuste syntees varemgi Tuglasel oli kannud vilja, siis nyyd kineetiline ja staatiline esteetika, õigem aktiivsuse ja passiivsuse vaim nyyd said ta piireks. Järgnevat loomingperioodi võikski vaadelda kõikumisena Felix Ormussoni ja Arthur Valdese vahel.

Kerge on sõnastada revolutsioonilisi programme, raske neid teostada, eriti siis, kui ymbrus ripleb traditsioonide paelus. Seda on saand tunda paljugi yhiskunnategelasi, kuid ka kunstnikke kõigilt aladelt, seda pidi arvestama Tuglaski. "Saatuse" viis novelli on rohkesti erinevad Tuglase eelnevast produktsioonist. Siin on pannud enese maksma fantastika, näiliselt kaotand seina oleva ja olematu vahel. Kuid see fantastika on seot ajaga enam kui varemad reaalelu kujutused. Olgu ka novellide ained meeles kant kauaaegselt, nende vormiline kristalliseerimine on teostund maailmasõja aegu.

Ja meeleoludki: hobusevarga Rannuse fantastiline ja siiski sihitu põgenemine ("Vabadus ja surm"), Popi nägemused ja nägemuslik reaalelu ning peane katastroof Huhuu võimutsemisel (Popi ja Huhuu), maailmalõpu rändaja meeleheitlik põgenemine hiiglaneitsi juurest ja õudne pettumine kodusaabumisel (Maailma lõpus) jne. — ses tohiks olla midagi sõjaaegist. Kuid kaasaegsus väljendub just stiilis, mis siitpääle on eriliselt kokkusurut. Kuid ta on ka ormussonlikult paljukirjeldav, ei puudu isegi hyyded: Oi maailma valu jne.

Kui kõnelda ajavaimust Tuglases, siis seda põhjustab just ta kokkusurut stiil. Kuid objekti, eriti dekoratsiooni valik tuletab meele Felix Ormussoni romantilist pyyet absoluutselle ilusalle, tahet korraga võtta osa gondoolisõidust Venezias, olla troopikametsas ja olla see, kellele printsess või kuninganna viskab roosi.

Kuid kirjanik pole enam vaadelnud aega seevõrra kui tunnetand seda. "Raskuse vaim" aga on tekkind ajul, mil yhiskondlikud syndmused said eriti lähedaiks esteedile-pagulasele. Vene revolutsioon võimaldas talle pöörduda tagasi kodumaale, ning revolutsioon otsekoheselt on tekitandki novelli "Kangastused".

Kui mitu aega on käsiteld kõiki muid objekte, nägematta yhiskondlikkude klasside vahekordi! Endine revolutsionäär leidis nyyd kõlapinna objektiivseks yhiskondlikuks luuleks.

"Kangastus" on vaikne muinasjutt kaugest ja patriarhaalsest saarest, kus on valitsemas vana dionyyslik vaim. Kuid orjastet Koras lööb dysonantsi. Ja vana Kleon kysitleb nagu kõigi maade proletaarid tänapäevalgi!

"Kõvera pöidlaga tegi ta tiiru maa ja mere poole.

Kelle päralt on põllud? küsis ta. Kas selle päralt, kes kannab mulda ja istutab viinapuid? Kelle päralt on kalad meres? Eks selle, kes nad võrku saab? Kuid see ei ole nii, vastas ta jälle. Näeme meiegi merd ja maad, kuid pole meil viinaaedu ning kalavesi. Veeretame teiste ankruid, punnime võõraid venesid, see on meie ylesanne".

Kangastuslikkust klassisuhete käsitlemisel jatkab ka samal 1917. aastal kirjutet novell "Taevased ratsanikud", realiteet samal ajal tõmbab kirjanikku endasse ning tõukab tema taas.

Kõige enam selles perioodis on lähenet realiteedile novelles "Inimese vari" (1919) ja "Õhk on täis kirge" (1920, viimane kogus "Hingede rändamine"). Nii yhes neist maailmasõjas hingeliselt ja kehaliselt põdurdund Euroopa traagika koledas mitmetpidimõtiskelus allavett laskuva Mareti isikus, teises klassisõja vihkamine kyll fantastilisel, siiski olemuselt reaalsel pinnal. Õudsete pääde hyyded leitnant Lorensi aadressil — eks neisse ole võet kokku rusut proletariaadi enesemaksmapaneku tung. Ja selle fantastiliselt käsiteld sotsiaalse võitluse juures jääb tagaplaanile leitnant Lorensi sisemine traagika.

Eesti iseseisvuseaegne yhiskund on pannud mitmed paremad kirjanduslikud nimed suhtuma enesesse satiiriliselt. See aeg on koorind välja Gustav Suitsilt ta yhiskundliku sapi sellaseks nägemuslikuks satiiriks, nagu on "Vana tyhi", on teind August Allest parima mida iganes on võind anda ta lyyrika salv.

Yleolek irooniaga on olnud kaugel nooruslik-romantilisest Tuglasest, igatsejast pilvede taha ning absoluutse ilu otsijast. Kuid lyhiaegnegi elamine iseseisvas Eestis on osutand siia ta tee.

Esimene on "Merineidise" võimutseva Kaspar Punase ja tema pulmade kujutamine (kirjutet 1919). Siin on veel kauges ylekaalus laulik Kurdise ideaalitaotlused, kuid just kõik Kaspar Punase võimutsemisse puutuv on kaasaegse selge iroonia. Enam veel aga edespidi. Kauaaegselt mõttes kant "Poeet ja idioot" (1911– 1924) on saand usuliste vassingute parimaks satiiriks, ja "Androgyyni päev" (1925) ehk kogu esteetitsemise, seekõrval ka poliitiliseks irooniavalanguks. Ainult lähem, lauseltlauseline eritlus võiks avada kõik need peidet irooniapeenused — sest Tuglas peidab oma irooniatki stiililillestikku, dekoratsiooni, ja esimesel lugemisel võib libiseda yle mitmestki asjast.

— Mina olen väsind teda jälgimast! Sellane lause lõpetab Tuglase viimase senniilmund novelli — "Androgyyni päev".

Väsind on Tuglase ideaalitaotlemine kitsaspiirilises yhiskonnas. Ei realiteet, ei olematud kaugused ava enam oma yska. Arthur Valdes ei saa tegutseda, Felix Ormussoniks ei taheta muutuda. Tekib see, mida nimetaksin valdeslikuks irooniaks. Ja kas ennustan halvasti, kui usun Tuglase järgneva tee olevat pyha iroonia, synteetilise reaalelu väljendetu. Ideaalidetaotlei, õhtu taeva sulava vase unistai yhiskundlikuks iroonikuks — see on pikk areng ja omaette revolutsioonide ja reaktsioonide ajalugu.

Vaadeldes eesti uusimat kirjanduse arengut enam ei piisa veendumusest, et kirjanik on oma ymbruse yhiskunna tulemus. Enam veel, hakkad peaaegu uskuma saatust. Sest väikene on suurgi isik, ning yhiskundlikkude paratamattuste umbkott viib umbusse kirjandusegi.

Mitte ainult, et mõni saksa haridusega koolmeister või veneaegne talurahvaasjade komissar hakkab tegema kunstipoliitikat ning eeskujuks säädma eesti kirjandusele Juhani Ahot see, kes ei tunne yhte ega teist! Eks ole needki meie yhiskunna peegeldused — ja kas siit pääle seda suurema hooga ei hakka arenema yhiskundlik satiir! Milleks muuks võib inspireerida see ymbrus?

Tuglas on päästnud eesti proosavormi mineviku vormilagedusest. Ta ideeline ega vormiline areng ei tohiks olla lõpul ja vahest uutele soodsama oludelle peab jääma ehitada edesi senniseist saavutusist. — 

Sest praegune eesti kirjanduslik noorpõlv oma suures enamikus tähendab tugevat reaktsiooni nii ideoloogias kui vormis.