Kaks uudist meie luulekirjanduses autoritelt, kelledelt seni pole ilmunud veel ühtegi varemat kogu. Vististi ei ole suureks süüks ka sissejuhatuseks väikene, hubane anekdoot. Korra ilmus ajalehes teade mõlemate nende luuletuskogude peatsest ilmumisest uuel "Leelo" nimelisel kirjastusel, mille taga pidid seisma mõned tähtsad rahamehed. See oli kokku luuletatud. Ärimehed, kes need kaks teost nüüd päevavalgele saatnud, polnud muud keegi kui kaks noort luuletajat ise, kellede kapitalid seisid koos paremal juhtumisel ilusatest roosadest võlgadest meie paraku veel kaunis veetleval ajajärgul.

Esimesena ilmus Ed. Nukki "Rännakul". Kui selle raamatu kätte sain, olin rõõmus ja kahtlesin ühtlasi: mingit suurt sündmust ei saanud ma välja lugeda sellest ettevaatlikust ja jahedast luuletustevihikust. Olin nii mitmeski tükis pahane, eriti paljude konarluste, paljude trükivigade ja autori enese kergemeelsuse pääle vormilistes asjades. Igatahes on siiski suur tõde selles, et algamisjärgus luuletaja on palavikus, milles ta ei näe, kuidas sagedasti tühised vormikergemeelsused võivad rikkuda habrast luuletust. Palju Nukki muidu nähtava avameelsusega ja innuga kirjutatud laule on nagu laastudesse käharasse jäänud, poolel hööveldamisel. Mitme sügavmõttelikkuse oli sünnitanud igatahes lausete segamini paisatus. Tundus palju ohvrit udususe Jumalal muidu ühe sümpaatlikkude omadustega luuletaja juures, kelle üksikud väikesed asjad lubavad loota mõtteküllavuse ja nukruse uut harrastajat. Teiste noorte kirjanikkude seas, kes eneste ilmet otsisid ja kohe pärast kirjanduses pinguli olid ja nagu loomusunnil sellepärast üksteist üles otsisid ja kokku püüdsid hoida, nende silmis oli Nukki luuletustel alati tunduvalt eriline kultuur. Ja see paistis silma just vormilikus kainuses, mis näis vastavat abstraktset, motivkeelevat ainet. Semperi rütmid oleksid sellele otsekohesemaks naabriks meie lüürikas, samuti kui Semperi abstraktne, viilitud elamuski. Osalt tundubki Nukk enam kuuluvat sellesse liiki isesugust vormi kultiveerivaid poeete juba oma noorusest alates, kus teised algajad on palju isikulisemad ja nagu mürarikkamalt noored. "Rännakul", kui ta ilmus, ei olnud iseäralist kaja ümber. Ta ei tundu esikteosena oma vaimu poolest. Küll on temal aga teistsugused harilikud nooruse patud, milledest vist noored jumaladki kaitstud ei ole: kulla pähe on võetud nii mõnigi õõnes võte nukruse pateetikast, mis ei sütita elamustele, vaid jääb tasakaalulisse kõlinasse. Halb on, et paljud luuletused kogu oma ulatuses koosnevad niisugustest ainult natukene scestikuleerivatest, päälegi ühtluseks mitte kokkusulavatest mõttetest. Ja teine pahe on see, et lihtsalt vormiline külg (olgugi et blanc vers) luuletuseks pole selgunud. Selles viimases aga, tunnistan, võib Nukk edasi minna, selles võib kujuneda tema tugevam külg; siis aga juba kas või palju sellest suurest rütmivaheldusest maha kaapi, mida käesolev kogu liig ohtralt on puistanud. Nukk võib saada huvitavaks ja omapäraseks luuletajaks meil, kui ta oma filosoofias on nõudlikumaks läinud ja kui ta vabaluuletuses, mille vastu ta huvi tunneb, on jõudnud välja üksikute ja enam klaarunud vormide ja vormiüleminekuteni. Praeguses salmis peab nägema ennem vigast stroofi, kui vabat, sisemise rütmiga kaasatõmbavat blanc vers'i. Siis saab temast luuletaja kitsamale harrastajate ringile, sest suurt, vabalt voolavat, hulkade teed ei või temale ennustada. Ta pilk on pöördunud sissepoole; looduse seadusi ei tunne ta vahenditult, vaid aimab neid ainult nende reflekside kaudu, mis temasse heiastuvad. Ka tema kompositsioon "Legend" tuletab meele esialgul umbes ainult "Pallase" kooli maalilisi vasteid oma arenemiselt. Ometegi, mis hää pilguga selle kogu pääle meelitab vaatama, on asjaolu, et siin selgesti paistab algulolev hästi võetud tee. Sest vigasusi selle luuletuselaadi juures, mida esitab Nukk, ei saa lugeda sünnivigadeks, vaid vabanemist tõotavaks kinniolemiseks. Selleks vabanemiseks on olemas mõned õnnestanud kõlad käesolevas esikkogus, nagu mõned read lauludest "Jumalalle", "Õhtu", "Ühele hääbunulle" ja "Tühjad on", mille toon siin illustratsiooniks tervena tema lühiduse pärast.

Tühjad on südame surutõrred
tilkumast tunnete mahlu magusaid.
Palju päevi nii miljonijagusid
üles otsinud aegade õrred.
Tuleks veel kunagi tagasi tooted
ajad noorusehääd ja vagad.
Elu, kas iialgi roose veel jagad,
roose kukkunud, roose kaotet?!

 Teisena ilmus alles nende päevade sees Juhan Jaik'i "Rõuge kiriku kell". Selle puhul tundsin peaasjalikult ainult rõõmu. Need on küll kõik tuntud luuletused, suuremalt osalt varem ilmunud. Ühte nendest olen näinud juba viisilegi säetult, nimelt tema "Võrumaad", kus ta laulab — Me jääme ühte — Võrumaa ja Jaik... Jaiki lauludel on kindlasti tee ees populaarsusse. Neil on selleks küllalt sisemist rütmi, kujutluse plastilist selgust nAlbert Kivikasing ainete fantastilist lopsakust. Õieti on Jaik otse vastand Nukile. Vaevalt on Jaiki laulud tunnud suuremat viimistelemisetööd. Sellepärast on nad ka harilikku värssi aetud oma suures enamuses; neis on igaühes kiirelt maha jooksnud, värisevalt värskelt tundmust peidus: sõjaluuletustes heroilist pateetikat, Jaiki kallis aines — Võrumaa mõtsade luules lüürilis — silmapilgu härdust; lõpuks need kaks veel kokku — ja meil on see Jaik, keda tunneme tema muinasjuttudest — müstilise Võrumaa, meie lõunamaa fantaasia liikuv ja lihtsameelne edasijutustaja. Kui Jaik peaks kauem elama ja rohkem kirjutama, tuleb tema puhul esimest korda täie usaldusega ülesse võtta nende aarete iseloomu küsimus, mis peituvad ka meie lõuna, nagu Vene väikevenelaste kaasakiskuvas luules. Samuti huvitab ette juba, kuidas käib Jaiki tee; kas sellel on enamgi ühtumiskohti vene lõunamaalase kujunemisega. Kas järgneb Dikankale päälinna uimastava õhkkonna luule ning lõpuks kogu kirjus Eestis maa, mis ju ka meie Gogolil on läbi rännatud oma teenistushetkedel juba risti ja põigiti.

Jaik ei luuleta vist kunagi surmatujudest, ränkadest otsimistest ning valust. Need on täitsa võõrad tema olemusele. Ta on pööratud terve silmnäoga looduse, oleva poole ja on sellesse tunginud osasaamiseni. Nagu meie ei usu puud valu tundvat, ega pilve, ega põõsast, nii ei või ka oodata Jaikilt mõttelisi sügavusi, ning voorusi. Oleks isegi raske kujutada üht sedalaadi luuletust või teost temalt. Siin on temale piir. Kuid seespool neid piire on ta võrratu peremees. Tundmus juba ise annab niisuguseid toone, mis kaaluvad üles igasugused nõuded. Surnud luuletaja Ilmari Sardole pühenduses öeldud lõppsõnad sisaldavad lüüriku kõige õigema filosoofia, tõotuse soisele ja põhjatule metsale mitte sõpruse truudust murda:

Kostub ehk nüüdki veel soo pääl kui vanasti
kurgede, ronkade heli?!
Sellep sinna veel kunagi, veli,
Oota mind tagasi,
Oota mind jäädavaks tagasi!

 Vististi häädmeelt võivad tunda meie patrioodid. Siin on meile nende sõjaluule ja vaimustus Jaiki neljas sõjasonetis:

On kangelaslik meeletu "hurraa".
Samm sammult edasi, saa vabaks kodumaa! —

kuid nii kergesti, kui see on voolanudki ja nii veetlev, kui ka ei ole sõjamehelik pakitsev kihk luuletajas, näitab see aina jällegi, et tema filosoofiaks on paljas roheline tundmus. Sellest on siis teatud tagasihoidlikkus tingitud tema tööde vastu. On nagu oleks tarvis olla ettevaatlik igale sellele aina lõbusa mehe tujudele uisapäisa alati järele andmiseks. Ja ometigi veab kaasa sageda kujuka võrdluse ja lüüriku muudegi kaasakiskumise võimetega.

Oma hilisemates (1922) käesoleva kogu teostes on ta esinenud tüsedamate, arenemise pääle näitavate asjadega. Need on kaks eepilist vähe pikemat laulu: heroiline "Hunt" ja võrukeelne legend "Valgõ kivi". Esimene neist lööb ärritavalt lugeja meelte pääle, kuna teine laulab lihtsa puht setu muinasjutu naiivi fantastikaga, aga väsimata hooga ja arabeskiks põimunud sündmustikuga.

Lõpulikult ei tea ma, mis ma olen teinud; kas olen ma Jaiki luuletuskogu kiitnud, või laitnud. Ühte tunnistan avameelselt: ma loen häämeelega ja mõnuga tema luuletusi, kõiki; ja sama teeb kindlasti ka iga teine lugeja, nii nõudlik, kui nõudmatugi. Aga nendes on lõpuks tõesti liig palju juba õnnelikku tasakaalu ja ülemeelset käiksestraputamist. Meie ei ole sellega harjunud. See teeb meid kahtlevaks. Ja meie soovime talle siis täienemist vastupidises.