Friedebert Tuglase kirjandusline olemus sisaldab kaks huvitavat külge: ilukirjaniku ja arvustaja. Need on mõlemad ühevõrra tugevad ja ühevõrra omapärased, nii et tulevasel Eesti kirjandusloolasel on peaaegu raske öelda, kumb külg on tähtsam. Oma ligi paarikümneaastalise kirjanduslise tegevuse jooksul on ta kirjutanud sama palju, või veel enam kirjanduslisi uurimusi, esseid ja arvustusi, kui novelle ja laaste. Nagu neil külgil on oma eringud, nii ka ühtumispunktid. Tuglase töid kannab ikka detailne läbitunne ja mõtte intiimne suhtumine ainega. Ta stiil on ikka värske ja huvitav, rafineeritud ja stiliseeritud, olgu see novelli või essee puhul. See, mis kandub lugejate lauale, on ikka ilus ja ligitõmbav. 
    Kuid me, lugejad, ei teagi, kui palju vaeva nõuab sarnane kirjandusline töö, süvenemine sisus ja viimistlus vormis. See nõuab — Tuglase enese sõnu tarvitades — närvesöövat pingutust! 
    Nii siis — Tuglas ei kuulu nende õnnelikkude hulka, kes omavad "kerge sule" ning kirjutavad "ladusat keelt". Sellest siis ka tuleb, et ta ei ole produktiivne. Ligi 20–aastase kirjanduslise töö tulemuseks on kuus ilukirjanduslist ning kümmekond kriitilist teost. Ja seda sellal, kus on püsinud kirjanik kogu aja truuna kirjandusele, andumata mingisugusele kodanlisele kutsele või tehes muid kompromisse. Ent kuidas oleks lugu veel muul juhtumusel? Üks on kindel, meil puuduks kirjanik, nagu tunneme seda praegu. 
    Miski pärast on jäänud Tuglase ilukirjandusline tegevus viimasel ajal hoopis ära. Viie aasta jooksul pole ilmunud õieti midagi. Ja see ei jäta tekitamata mitmesuguseid arvamisi meie kirjanduslises publikumis. Tavalik, et tõendatakse anni kuivamist ja valmistatakse end juba matuselaulule. Kuid sageli ei ole asjad sugugi nii. Ja Tuglase puhul koguni mitte. Tuglas tähendas korra, et ta töötab alatasa ilukirjanduse alal. Ka praegu olla tal käsil pikem novell.*) 
    Tuglas on praegu ses eas, kus on öeldud oma noorepõlve sõna, kus on algamas mingi kriis ning vaheaeg, kuid ühtlasi käärimine ja hoovõtmine uueks energiliseks tegevuseks. See sünnib peaaegu kõigi kirjanikkude puhul, kes algavad noorelt oma kirjanduslist tegevust ja kasutavad alalõpmata oma esimese elupoole kogemusi. Kuid korra tuleb neil lõpp, tuleb paus. Tuleb elada inimlikku elu, kohendada ja arendada oma ilmavaadet, mis liikumas uue murrangu tähe all. See periood osutab kainenemist ja seniste tõekspidamiste muuteaega. Kui sellest väljutakse, siis kahtlemata uute väärtustega. 
    Kuid Tuglase puhul tahaksime alla kriipsutada veel üht seletust. Kõneldes Tuglase kahest erilaadilisest ajutoimingust ütleb Aino Kallas väga kenad ja paikapidavad sõnad: "Võib olla, et nad kaks nii erilist ajutoimingut iseäralisil juhuseil ühel ajal võivad esineda, sagedamini on need kahtlemata vahetusvõimalikud, kuna ühe ajutoimingu kestes teine püsib latendina. Võiks öelda, et need peaaegu alati esinevad üksteise kulul. Nii erilised, kui nad ongi, kulutavad nad ometi sedasama ajuenergiat." ("Noor–Eesti" lhk. 196.) 
    Tuglase novelli "Poeedi ja idioodi" puhul tundub nii otstarbekohane olevat eelpool öeldut alla kriipsutada. See mineva jõuluks eraraamatuna ilmunud 66–leheküljeline novell tõestab kõige kindlamini, et Tuglas on oma senise teekäigu lõpul. 
    "Poeet ja idioot" on aastate tulemus. Ta kannab aastaarvu 1908–1924. Nõnda siis kindel arvepidamine oma minevikuga. Nooruse elevusküllaseil päivil on pandud algus sellele filosoofilisele novellile, ent selle lõpuliku kuju omamiseks kulus aastaid. Filosoofia kui elukogemustel põhjenev harrastus ei saa tugeneda lühikese aja kogemustel. Väga hästi mõistame seda, et selle väheldase töö valmimine pidi piirduma nii pika aastate vahemaaga! 
    On mitmekordne huvi, võttes kätte seda paksupaberlist, ent kenakaanelist raamatut. 
    Juba esimesi lehekülgi lugedes võime tõendada, et Tuglas on siin otsekohesem, isiklikum kui üheski teises töös enne seda, kaasa arvamata autobiograafilist romaani "Felix Ormussoni", mille nimeline on ka käesoleva novelli tegelane — poeet. Juba see lubab võtta ainega suhtumist intiimsena, et novelli miljööks Tartu. Tuglase tähelepanekud ja kirjeldused Tartu loodusvärvide poolest on huvitavad ja hingestatud. 
    Kogu ümbrus on seotud mälestusiga, kuid iseäranis too pink Toome mäenõlval, kuhu istus Felix Ormusson ühel sügiskuu hallil päeval. Kerkivad mälestused minevikust kui tuulehood sügispuiestikus, veidi võõrad ja jahedad, ent siiski tuttavad, "...kuid ta ahmis ikka enam ja enam — armastust, kunsti, ilu, naisi, lillesid — ikka küllastamatu, ikka rikas, ikka pillates." Sarnastes ridades tutvuneme noormehe–poeedi, pateetilise minevikuga, täis heroilist andumist kõigele, isegi rahvuslusele. 
    Ühtlasi on sel juhtumisel kõigega ka oma eitav külg, Tuglase kohta näiliselt väga iseloomustav: "Ainult mitte neid inimesi näha!... ainult veel siit vaadata linna — ja siit veel armastada teda — valusa ja nukra armastusega." 
    Nii istub poeet ja unistab minevikust, kui korraga tuleb ta manu üks endine koolivend, närune ja nälginud, keda ristib poeet suurepärase shestiga idioodiks. Viimne, kes peab saama esiti nagu teose vastaskaaluks, omab pea kogu teose kandvuse. Ta hakkab seletama oma filosoofilist elutundmist, mida kuulab F. O. esiteks uudishimust aetuna, hiljem mingi põlgtusega ning lõppeks kannatusega. 
    Kobrase idioodi Kuradi–kultus on mõeldud vastukaaluna tavalikule Jumala–kultusele, mis on valitsenud inimestes aastatuhandeid. Kuid samuti pole Kuradi–kultuski, mida püüdnud nüüd F. Tuglas sõnastada, filosoofias tundmatu. Iseäranis keskajal on tehtud sellega tegemist. 
    Tuglase esitus, mis pole mõttelt algupärane, pole samuti mõttelt ilukirjanduslik. Suurema osa käesolevast tööst võtab oma alla "Kuradi apoloogiaga" tutvustamine, mis on traktaadilik. Lõpuks on antud küll F. O. unenägu, mis nägemusena teatava määrani elustuv, kuid siiski ei suuda saada ilukirjandusliseks teoseks. Kuivust ja igavust tunduks nagu enam kui tarvis. Kuid selle ärapeitmiseks ja eemaldamiseks on sündinud just ilusad looduse kirjeldused teose algul ja lõpul. Need tahavad tõendada, et siin on tegemist ilukirjanduslise teosega, mitte aga mõne traktaadiga. Kuid õieti ongi see filosoofiline sümpoosion, nagu kirjutasid sellaseid vanaaja filosoofid, et kuivil teaduslisil vaateväljadel liikudes ei hakkaks mitte igav. Puht jutustav dialoog, millega antud pisut kirjeldust, pisut humoori — on siin iseloomustavamaks ilmeks. 
    Stiililine suurtsugustamine kestub Tuglasel edasi. Maskeeritud elu, suur poos ja stiililine liialdus — vajutavad omapärase pitsati "Poeedi ja idioodi" näonahale. Kuid tundub, et need enam ei tõmba, ei veetle. On aeg tahta midagi tõsisemat kui sarnast mänglemist!