Vikerkaare lugejatele lubatud kirjandusarvustust tuues, valisin selle aineks ühe meie kõige noorema ja rõõmsameelsema poeedi esikkogu — "Rõuge kiriku kella".
 Juhan Jaik on seni luuletusi ja lugusid toonud siin-sääl ajalehtedes, tema piltki on juba mõned korrad ilmunud: tänavuaastastes "Õitsituledes" nr. 2 ja noorsooajakirja "Uudismaa" kirjanduslikus numbris nr. 8, 1923. a. kevadel. Sääl vaatab meile vastu haruldaselt sõbralik, jutukate silmadega nägu, juuksekaharaga, mis on sama luuleliselt kohevili ja fantaasiarikkas puhmas, nagu tema Võrumaa jutud ja ta luuletusedki. Tänases "Vikerkaare" numbris on temalt üks luuletus ja sellegi järele näeme, et Jaik on noor küllalt, ja et ta noortega ühte lauda istumast ei tõrgu. Paar sõna siis sellest noore Jaik'i luuletuskogust.

Luuletaja on pärit Võrumaalt ja suur osa tema luuletusi on kirjutatud Võrumaa murdes, pehme humooriga südamlikkude toonide kajastamisevõimega meie keelemurdes. Seda keelt loed isesuguse maitsemisega, nagu võib vaadelda ilusat haruldust. Pool sellest mõnust on küll haruldusemaitsemise mõnu, kuid kellel on selle vastu, kui Jaik maalib Võru keeles niisuguse ilusa pildi Eesti maalooduse suveõhtust ja liginevast ööst:

Siis tulõ tuulõvaga, lõhnai üü,
Et laul om kuulda mitmi mõtsu takast
Ja tutvalt ega kaugõ lehmä müü.
Ja siis jääs vagas, ainult laul' vast sisass
Ja kongivarõs mustan kuusõn kisas...

Minule näib, et Jaik on annud meie kirjandusele siiski esimest korda kätte paremad Lõuna-Eesti luulemustrid. Sest ta pole mitte üksinda aimanud järele keele ja vormiga lõunamaist luulelaadi, vaid kogu tema luuletaja vaimuilm on sellest keelepiirkonnast pärit, on ühtlane sellele ja loob täitsa omapärase luuleilma. Ta on oma koguga sama sulav, algupärane ja kitsalt ühe Eesti maanurga ja Eesti rahvatüübi edustaja, nagu oli viljandlastele H. Adamson oma pisikese luuletuskoguga "Mulgimaa". Ja kes tahab tutvuda eht Lõuna-Eesti värvidega ja väreldustega, see saab seda teha Jaik'i luuletuskogu kaudu, päälegi et tema laul on veel ühe teistsuguse voorusega, mida nimetame nooruskerguseks ja ülemeelsuseks.

Luuletaja üheks teiseks tunnuseks ongi, nagu öeldud, tema elurõõmsus, mis avaldub kord looduse ülistuses ja temast osasaamises, kord suures isamaalise tunde tõusus, kord sõjaka ja energilise paatose näol. Väga harva on leida niisuguseid luuletusi, kus Jaik leinatundeid ilmutab ja midagi taga kurdab, nagu see sagedasti juhtub moodsate lüürikute-luuletajate juures. Seepärast pääseb Jaik lähemale noorsoole, sest ka noorsoos on peaasjalikult just samad voorused ja tungid elavad. Alles hiljem, kui mõnesugused elumured külla tulevad, hakatakse kurbe toone eritelema ja mõistma. Aga Jaik käib vist küll kogu oma elu läbi samases lapsemeelses usus ja hoos, ainult harukorral oma luules aimata lastes tasast, vaevalt kuulduvat leinalist pooltooni. Niisugused luuletused on tal käesolevas kogus "Esä pilved", "Never more" ja "Mälestüs". Neiski pole midagi kibedat, vaid ainult säälsamas ka kohe lepitamist leidvat hardust.

Kuid tema kõige kaasakiskuvamaks omaduseks jääb lopsakas, sigidusrikas fantaasia, läbikäimine igasuguste kummaliste ja häätahtlikkude vaimude ja vaimukestega, kes — nagu mingi iseäraline putukateriik — täidavad tervet loodust ja igalpool vastu häälitsevad ning toimivad. Need olevused on sagedasti isegi vähe koomilised, sest nad ei tee kurja, askeldavad omi askeldusi, ja ainult Võrumaa elav fantaasia peab nendega läbikäimist mõne andeka jutuvestja suu läbi. Sääl on kurat kartulikuhja otsas hingedepüüdmise tööst loobumas ja koopasse talveunne vajumas, sääl on luuletuses "Valgõ kivi" Setu noormehel oma armast Aalit otsides karude, maa-aluse tigeda, siu ja metsapenidega kimbatused; sääl on Säravaknaise küla kohal hommikueluvus, enne päeva tõusu, looduse tarretusega ja äkki selles vaikuses

Murdub kuuldavasti oks
Sääl, kun kõivud tee pääl loogan...
Vist säält külaöövaim hooga,
Karten kukelaulu, läks.

Aga luuletaja häälestub oma "Sõjasonettides" ka suureks võitudelaulikuks, tuletades meele Eesti vabadussõda. Harilikult ei ole uuem luulekunst, mis teenib rahvuste ühinemise ja sõpruse aadet, leidnud enam ühelegi sõjavormile õigustust. Rüütliaegadel vanasti oli sõda suurim, kaunim ja ülendavam sündmus ning sõjaline vaprus kõige hiilgavam voorus; ka tolleaegne luule ülistas seda. Meie oma vabadussõda tuletab veel korra meele neid romantilisi, vaimustusega peetuid sõdu — olles vabadusvõitlus. Ja Jaik'i sõjalaulud on hästi ja õigelt märkinud ära nii mõnegi lahingu ja sõjasündmuse vaprat ja võiduleviivat meeleolu ja paatost. See on võitja uhkete lausete kunst:

Jäänd venelasi palju kallistama
Siin hangund kätel neile võõrast maad.

Või teine vastupidamatut ja raugematult järjekindlat võitlustakti väljendav lause:

On kangelaslik meeletu hurraa.
Samm sammult edasi, saa vabaks kodumaa!

Eks selles oli ülendavat jõudu, ja see ei ole ka võltsitud; seda võib maitsta. Nende ühe esimese debütandi luuletuskogu jaoks küllaltki silmapaistvate vooruste pärast on tervitatav noor luuletaja Jaik. On ka andeksantav sellepärast vahest ülemäärane koomilise võrdluse tarvitamine, mõned ragisevad pateetilikkused, käratsemine, nagu sellega on alles täidetud luuletus "Võrumaa" raamatu lõpul, ja mõned üldiselt ilmetumad asjad luuletuskogus, nagu neid ju kunagi täitsa eemale hoida ega kõiki ühevääriliselt läbi tunda ei saa.

Vikerkaarlastele võib see kogu meeldima hakata kõigi ülaltähendatud vääriliste külgede ja vooruste tõttu. See on luuletuskogu; luuletusi aga loetakse ükshaaval, ja kui nad hääd on, siis sagedasti uuestigi veel. Nende omaduseks on siin, et mida enam sa neid loed, seda sagedamini kisub neid kordama; nagu kompvekk võib neid siis veeretada ühest suunurgast teise.