Mu hällipaik, mu kodu, Võrumaa,
Sa mägede ja laulu kodupaik,
Mu laul on sulle, teisiti ei saa!
Me jääme ühte - Võrumaa ja Jaik,
Seks orge põhjast pidin tulema,
Et laulda ilole, mis unustusse jäet,
Kun sinikupulised kummad mäed.
 
Kun sinikupulised kummad mäed,
Mis eksitavad pilvi taeva lael,
Neid käänden tagasi, kui rada säet 
Neil läbi mägitippe. Põhjanael 
Suur Vanker, Taevasõel sääl hõõguvad kui söed 
Mäelt käe ulatvel. Maa seot taevaga,
Mu laul on sulle, teisiti ei saa.
 
Mu laul on sulle, teisiti ei saa,
Mu mäed, kun metsatuken kotkad teevad pesi 
Ja laotavad tiibu üle taevaraa.
Kun järved hiilgavad kui silmavesi,
Kui silmavesi selged, puhtad ka,
Kun kullendaman liivanõlvi näed 
Ja kohinaga jooksvad pärlijõed.
 
Kun kohinaga jooksvad pärlijõed 
Ja kivilt kivvi kosed löövad vahtu,
Kuna mustad kuristikud keset paed 
Ja kevad sädelev ei eal jahtu,
Kun rohelisin lehin puiekäed,
Kun alati ja ilmalõpmata 
On aasanõlvad tikit lillega.
 
On aasanõlvad tikit lillega,
Neid tervitelleb päike võrratumi,
Kui aost punasena tõuseb ta,
Et särab Munamäel igavene lumi,
Mis vahetelleb pilke kauge merega.
Maa, täidet kiriküüte lauluga,
Jää puhtaks luuletempliks igavesti sa.
 
Jää puhtaks luuletempliks igavesti sa!
Laul kostku ikka sääl kui mühav laan,
Ja kohal Munamäe ja Võrumaa 
Veel lehvi, Vanemuine, nagu aeroplaan.
Vaid sääl, vaid sääl on laulu kodumaa,
Ta sama jäädavasti on põimit iloga,
Kuis olen kasvand sulle, Võrumaa,
 
Kuis olen kasvand sulle, Võrumaa,
Ju ajast toost, kui esimest kord nägin 
Su pilku minu pääl ma viibima,
Säält üle sinimetsi kauge Munamägi.
Sest ajast hinge jäänd sa asuma,
See eest mu laul on sulle tänuand,
Et lauluküllust hinge oled istutand.
 
Mu hällipaik, mu kodu, Võrumaa,
Kun sinikupulised kummad mäed,
Mu laul on sulle, teisiti ei saa!
Kun kohinaga jooksvad pärlijõed 
Ja aasanõlvad tikit lillega, - 
Jää ikka puhtaks luuletempliks sa,
Kuis olen kasvand sulle, Võrumaa.



Nägemus

I.

Surmakell... Taeva all hanede kisa...
Laaned kajaden karjusid.
Pilved lõunasse vajusid,
Langes alla neilt jäätand pisar.
 
Tuli väljule hämarus põhjast tumedast,
Külma tuulega segat neede.
Ööratsud mustad üle maade ja vete 
Kohutid, põrutin maad kumedat.
 
Lennul ruttas neid miljoneid päratuid,
Mürgine pilv laskus mullani.
Ilma lõpp võis tulla nii...
Metspuud kolistid oksi - sääreluid.
 
Põhjataevas lõi selgeks kui jää,
Punetus ruttu ta süle; 
Tõstis virmaliseit metsast üle 
Verisärava koleda pää.



Nägemus

II.

Seisis sääl lagedal alasti naine 
Kesk päiksekiiri valgelt ihult tagasipõrkvaid.
Noppis soolagedalt pikki kõrkjaid,
Põlvin eksles lõikheinu laine.
 
Eemal tast punnissilmil pikahabemega 
Varitses vanamees tihedan pilliroon.
Noolega sihtis, nagu välgujoon 
Pidi nool mürgitet tabama naist toda.
 
Sihtis... Muige inetu üle palge 
Keranend maona vingerdas üha...
Kostin kaugelt Õela naer ja köha 
Vanamees laskmiseks pilutas silma ju valge.
 
Haarasin noole tal ära peost 
Ajal laskmise viimase vinna,
Kadus ilge rauk alla maapinna - 
Sinine suits jäi järele reost.
 
Silmiti neidu otsima jäin - - 
Teda ei olnud... lagedal sool 
Tõstis tuul aeglase lõikheinavoo...
Nooli mürgitet endalle rindu siis lõin



Kodumets

I.

Tean metsi sügavaid, tean suuri laani,
Kun kuusesambad pilvi toetavad,
Kuldkäbivihma alla poetavad 
Ja oksad kõrgelt ulatavad maani.
 
Kun õitsvad sõnajalad ööl vaid Jaani,
Kui haavalehed müha koetavad 
Ja mändi ladvul tuuled soetavad 
Kui salakutsva vile jumal-Paani.
 
Ja sääl on metsavaimu koduase.
Sääl jaaniussest hiilgab rohelsammal,
Kui tõrvikmiljonitest surnuhavval.
 
Ei muid ma sinna vii, ei võõraid ligi lase 
Sääl vestlen mina vaid, me sõbrad truud - 
Öö, metsavaim, mina ja ei ühtki muud.



Kodumets

II.

Tean soid, kun kõrge pilliroog on tihe - 
All meri kuremarju, palukaid - 
Kun suudleb pillirooge kaharpäid 
Okshuulilt rippuv habe roheline.
 
Ja hiiglamänd, kui alt ehk mööda mine,
Metskitsed, põdrad kun on rajand teid,
Sind saadab pilguga, kui süütu neid,
Okshuulil sõprusvine alatine.
 
Siud kerrakerind, rästikud ja siilid 
Kui külapenid kurjad, vahil palukvarten,
Kui jahilooma, tetre laskma hiilid...
 
Ning kaua võivad männid järel vahti 
Sind metsast lahkuvat kui kahelden ja karten,
Kui kodust, kuhu uks on igal ajal lahti.



Muinasjutt talve tulekust

Olli tähed pilvi küllen ripun,
Sügisöö oll’ täis nii halli tossu,
Kurvalt, näojoone tõmmat mossi,
Istus kurat kartulkuhja tipun.
 
Norskas unen kuusik, norskas laan,
Vilkus aknal kuskil pelglik tuli,
Aimaten et keegi ära suri,
Kuuldus peni hulguva sopraan.
 
Hakkas mõttin küüsi purema: 
Asjata on elu, ilm nüüd rusuv,
Inimen nüüd harras, taevast usub,
Patu vastu külm ja valmis surema...
 
Kadus kuhja põhja, penina jäi kerra,
Kuni kevadärkel inimen taas ihar,
Jättis sügislaulu kasekihar,
Tõusid virmalised taevaserva,
 
Kadus koopa alla, muutus taevas lai,
Sillutas külm välju ääretumi,
Üle tasamaa ja kingu sadas lumi,
Sadas valge lumi, tali sai.



Ööteel

Tuulelöökel pilved segi,
Pime teekond öine aga 
Tean - sääl nende metsi taga 
Kerkib Munamägi.
 
Kaugel, aiman, mäejalan 
Säravaknaine on küla...
Miski laotub küla üle 
Rõhun tundmatuman, salan.
 
Murdub kuuldavasti oks 
Sääl, kun kõivud tee pääl loogan...
Vist säält külaöövaim hooga,
Karten kukelaulu, läks.



Painaja

    Siss kõigutiva kodukõo’ päid 
Ja pini’ ütsisilmi öhe vahe’ 
Ja vaiu kinni ainus pilvelahe 
Ning kikka hummukuni vaiki jäie.
 
    Kis tiid, kis käve mõtsan puie vahel,
Mis muidu tundsõ lehe’ värinäid? 
Toan kelläl kerge tunni läbikäid - 
Lei pindli hädakuurman, süämen ahel.
 
    Siss raksas lävi, uvvõst kinni vaos...
Kis tiid, misperäst undama lei pini 
Ja kassi värisivä ligi ahu suuja,
 
    Ning katus vabisi kui vihmasaon,
Lei õudus maapäält hamba pilve kinni 
Ja üükull uigas mõtsan nigu kuulja.



Kevväi

I.

Om niisutanu mulda pilvitõrrõ’ 
Ja taivast löönü käskjät välku maha - 
Ku joba käävä’ rutustadõn saha’,
Kui halla mõõga, üle kesäkõrrõ.
 
Hää kündä, kui om maamuld pehme, sorrõ 
Ja silmäpilguga päiv küdsä likes naha,
Seni kui kaoss päiv jo mõtsa taha,
Kui pikäl päiväl valõt higiverre.
 
Siis tulõ tuulõvaga lõhnai üü,
Et laul om kuulda mitmi mõtsu takast 
Ja tutvalt ega kaugõ lehmä müü.
 
Ja siis jääs vagas, ainult laul vast sisass 
Ja kongi varõs mustan kuusõn kisas,
Kui poisi lätvä nuuri otsma lakast.



Kevväi

II.

Tuu aig om hää, kui talv om müüdä hall,
Ja jõe’ merde veenü keväjädse vii,
Täüs tsirgupesä munnõ kuhjani 
Ja tutvid kurgi uma taiva all 
 
Näet uvvõst. Muut siss värve mõtsavall 
Ja pilv kisk lillihuuldõ helkvä mii, - 
Saa mesiläsil sinna tutvas tii - - 
Ja kaalustasõ ripun - kenä kukõrpall.
 
Päiv herrev kutsun kõiki kirele,
Om herätänü unõst tsireli - 
Nää’ lännü värskin häitsmin kireväss...
 
Siss tulõ tüdruk, silmin iha, janu,
Murd ossa, ligistäs noid huuli manu - 
Oss tund, et käekene värisäs.



Never more

I.

On hoopis teine õhk sääl Liivapalu taga 
Ja veetlevamad vaatepildid need,
Kui läikvad silmin Pärlijõe veed,
Tuul heitleb kõrgi kaselatvadega,
 
Mis saatvad ridastikun pikka, sirget teed.
Ei seisatelle jõgivoog, ei maga - - 
Ta vesi langeb tammilt kohinaga 
Ja kaovad Mustajõkke vahukeed.
 
Sääl rändaks nüüdki unistellen veel,
Sääl Pärlijõe kaldal külateel 
Ja peataks sääl kaugein jõekeeren...
 
Säält leiaks Sinu sirelkevadise,
Kes tõid mu hinge taeva õnnelise,
Sind, ainust pärlit Pärlijõe veeren.



Never more

II.

See oli siis, kui läbi männametsast 
Sa kodupoole õhtul saatsid mind,
Kui sügiskullan leinas murupind 
Ja Munamäge näime künka otsast.
 
Kuis valutelles õnnetundein rind,
Kuid, mitte usaldaden lootust kitsast,
Ma punastellen silmitsesin sind - - 
Meid vaatles Munamägi mustav metsast!
 
Nüüd terve elu annaksin ma ära,
Kõik lahutavad tõkked kaotaks, murraks,
Kui veel näeks neid su silmis, seda sära; 
 
Kui helgiks allavajuv sügispäike,
Mis värvis nukraks ümbruskonda kõike,
Kui korduks silmapilk see veelgi korraks.



Never more

III.

Sind pole siin, su samme ma ei näe 
Siin metsaveerel laial verevliival,
Nad unund ammu - teel su poole viival,
Ei eal enam neid sa siia säe,
 
Kun otsin tood, mis südamest ei läe.
Ju mitu suve õitsend niidutiival,
Kui ilusat kui too siis õhtuviivul 
Veel pole kinkind Taiva Esä käed.
 
Sa läksid ära, ära... Valun palveten 
Nüüd üksinda siin viibin pedakpalun,
Mu leinal hing sind ootamast ei väsi.
 
Kuid sa ei tule enam, veel vaid koidu een 
Mets saand eleegiaks ja aovalun 
Ka puudki tõstvan palven taeva poole käsi.



Never more

IV.

On liivik külmand kõvaks kui graniit,
Toond siia pilved palju valget lund; 
Ju mets on püharahhu asetund,
Ta ladvuni on laskund pilveriit.
 
On linnulaul ju ammu kadund siit 
On hääletu, ent hele metsatund 
Ja oksaroheluse vaikist und 
Vast riivab harva päiksekiire niit.
 
On kena siiski siin... Üht muinasjuttu 
See paik saab ikka meeletuletama,
Mis ununeman mineviku uttu.
 
Näin valget lund ja valgeid kasejalgu 
Noidsamu mändi - - kõik on siin niisama.
Miks kõrged kuused kehitavad õlgu?



Never more

V.

Veel vaatlen metsaserva imelikku 
Ma mälestuste igavene vang,
Kun lumikoorman oksi allalang 
Kaob aegamööda jõudva videvikku.
 
Nüüd mets täis ehavärve nõretavat ikku 
Ja sädeleb kui kalliskiven hang,
Kun jänes teind on jälgi, härmalõng 
Veet üle kuuski, seisvi ridastikku.
 
Nii tuleb õhtu tasa, meeli köiten,
Kui temalgi mu murest oleks aimu,
Kui aimaks mida otsin siin ma veel.
 
Oo, tuleks veelgi kevad päiksest loiten,
Ja küliks siia lilli metsavaimud 
Su naeratus neil oleks igal õilmekeel.



Never more

VI.

Mu pimestelleb silmi kiiri juga 
Nüüd suvipalavusen, jälle nüüd 
On kaugeil metsil ümber sinirüüd,
Kun lõikab taevast Munamäe nuga.
 
Ju heinamail on rua kõrval ruga 
Ja nurmil rukkilainte õõtsu püüd 
Ning unine on rukkiräägi hüüd,
Kun järvekaldan mustab uhke luga.
 
Jäänd siin ma üksi, keegi mind ei oota 
Ei tule jälle, käsi vastu laota,
Vaid mulle mõistetav mu kurblik laul...
 
Vaat’ surub päike juba silmalaud 
Ja raskelt Munamägi taeva poole vaatab,
Kui püramiid, kun all mu õnne surnuhaud.



Pühapäeval

On pühapäev ja rahu igan talun,
Ent torne otsan kirikkelli külle’ 
On rängast kloppimisest hirmsan valun.
 
Taas köster-õllemagu piinab orelpille 
Ja naised jorun kahetsevad patte,
Ning pastor saadab sõimu kuradille.
 
Kaeb päike üle aasu lokkavate,
Kui itsitai, kui siupää hõbetet,
Kui aparaat, mis registreerib patte.
 
Nii mõnigi on lugu lõpetet...
Las oigu, huluda, kes tahab, kirikkõhun,
Las viriseb, kel seda õpetet...
 
Las paluda, kel süda paturõhun.
Kui hää, et minuni see kõik ei ulata,
Et elan teisiti, et hingan teisen õhun: 
 
Las naerab üks, las teisel sülita,
Ei mind seo millegiga sõprus ega vaen - 
Ma jumalat, ei tema mind ei tülita.
 
Ei taha olla põrgun, taevalaen,
Ei ülista ma seda, teist ei nea,
Ma igaühe näkku süütuil silmil kaen, - 
 
Nii rahu jumalal ja minulgi nii hea.



Lahkumine

Noid kadakpõõsaid kahelpool teed rean 
Ja suviõhtut pehmet nagu siid 
Ei tea milleks ikka meelen pean.
 
On meelen põõsain harakate riid 
Ja kuuse haljas kõrge minarett 
Ning sahiseva kase püramiid.
 
Sääl nahkhiir järve kohal lennult rüüpas vett 
Ent juba karjamaale alla laginal 
Kuu lõuge vahelt kollast tilkus mett.
 
Ning õhun tundus - hommikul saab hall.
Sest külmaks jäigi meie jumalagajätt,
Ei märkand pisaraid ta kulme all,
 
Kui viivuks kavvem tundsin peon ta kätt.
Ent nägin: põhjataevan virmaliste triibud 
Öö tagaseinan lehvel, nagu naise rätt.
 
Ja tähed vilkusid kui väiksed piibud.



Sõjasonett

Too mälestus ei ununeda saa: 
Öötuisud, lumihanged, verine attaak...
Ning külad põlevad, ilm tõrvik, uripaak 
Ja kuma kohutav taas laotub üle maa.
 
Voronkino, Satrubje, Vashina Gora!
Tükk neelat Eestit, kallis sõjasaak!
Säält venelasi tõrjub mehina attaak,
Jääb meile, mitte mulle, meie maa!
 
Ei lõpe jõud, ei väsi meie samm 
Ja tormihüüdeist kõrgem vägevam 
On kangelaslik hurraa.
 
Samm sammult edasi, saa vabaks kodumaa!
Näe külad een on muutund leeke vaimustuseks - 
Nad tõrviktuled meie teretuseks!



Hunt

Mets vaikne, tihe, lumest koormat, kaet,
Kun hanged oksteni, et läbipääs on ime,
Kun aastakümneid pole helisenud saed 
Ja hiiglaoksist tüvistik on pime,
Kun inimesist vähe radu aet, - 
Tee viib säält läbi, kuuldub sõitja till - - 
Hunt astub teele ette, hambad irevil.
 
Hunt astub teele, hambad irevil.
Nälg ajab murdma, hundi kõht on tühi,
Mets tühi, saaki pole kusagil 
Ning pakane on vali pärast jõulupühi,
Ent hundil näljast õrenend ju vill.
Mets piirat inimesist - sulut aed!
Hunt kõigist põlat, kõigist tagaaet.
 
Hunt kõigist põlat, kõigist tagaaet.
Kõik vihkavad tad, metsa vaba hulgust.
On tapet linnud, loomad, ära praet,
Et sure nälga! Vaja võtta julgust 
Ning murda hobu, mees, kes kasukasse maet.
Kui pole armuheitu kusagil,
Siis murra, söö, ehk lange võitlusel.
 
Siis murra, söö, ehk lange võitlusel.
Löö hambad hävitaja kuuma lihha.
Las sureb teel, las vaikib aisakell,
Las lähvad inimesed ääretumma vihha 
Hunt uhke - elada ta tahab veel!
Ta sugu hävitet ja metsad maha saet...
Saa kangelaseks, küllalt juba paet!
 
Saa veelgi kangelaseks! Küllalt juba paet!
Saa viimane, sa üksik, kadund sinu sugu,
Su teost ümbruskond saab ärevusse aet,
Saab hundist põlvest põlve vestet õudne lugu 
Ja hirmul igan talun püssid valmis laet.
Kell läheneb, nüüd surma nagu nool,
Saa veelgi leheküljeks metsi ajalool.
 
Saa veelgi leheküljeks metsi ajalool, - 
Ka metsad kaovad, sinu sugu kodu,
Kun enne julgelt mändi vahel sool 
Nii targalt jäljest jälge astus uhke rodu; 
Ja säält nad käisid murdmas igal pool.
Sust hirm on aastasadu suurim hool,
Sa kangelase uhke, võrratu sümbool!
 
Sa kangelase uhke, võrratu sümbool,
Su öine hulg kuis kõiki täitis värinaga 
Ja võsastikel, jõepillirool 
Sind loomad kartsid varitsema taga - 
Tee vääriline lõpp nüüd hundi ajalool!
Nüüd murra hobu, mees siin taliteel 
Las nõrgub veri, vaikib aisakell!
 
Metsvaikne, tihe, lumest koormat, kaet - 
Hunt astub teele, hambad irevil.
Ta kõigist põlat, kõigist tagaaet - 
Siis murra, söö, ehk lange võitlusel!
Saa kangelaseks, küllalt juba paet!
Saa veelgi leheküljeks metsi ajalool,
Sa kangelase uhke, võrratu sümbool!