See on nagu Raskolnikovi uni: 
    "Talle viirastus haiguses, nagu kogu ilm oleks taunitud ohvriks mingisugusele hirmsale kuulmatule ja ennenägematule katkule, mis tuleb Aasiast Euroopasse. Kõik pidid hukkuma peale mõnede, väga väheste, äravalitute. Ilmusid mingisugused uued trihiinid, mikroskoopilised olendid, mis asetusid inimeste kehadesse. Kuid need olendid olid vaimud, varustatud mõistuse ja tahtega. Inimesed, kes olid neid võtnud enesesse, läksid kohe pööraseiks ja hullumeelseiks. Ent kunagi, kunagi inimesed ei pidanud ennast nii tarkadeks ja kõigutamatuiks tões, kui pidasid need haiged... Kogu külad, terved linnad ja rahvad jäid haigeks ja hullutsesid... Inimesed tapsid üksteist mingis mõttetus kurjuses. Koguti üksteise peale armeede kaupa, ent armeed, juba sõjakäigul, äkki hakkasid kiskuma iseennast, sõdurid tungisid üksteise peale, raiusid ja lõikasid, hammustasid ja sõid üksteist... Algasid tulekahjud, algas nälg. Kõik hukkus... Pääseda kogu ilmas võisid ainult mõned inimesed, need olid puhtad ja valitud, määratud algama uut inimsugu ja uut elu, uuendama ja puhastama maad, kuid keegi kusagil ei olnud näinud neid inimesi, keegi ei olnud kuulnud nende sõnu ega häält." 
    Nii ütles Dostojevski , kuid ta ei ehitanud sellele unelmale iseseisvat romaani. Dostojevski muidugi ei võinud kirjutada fantastilist romaani, selleks ta oli liig tugevasti kiindunud reaalellu. Kuid nii mitmed kirjanikud on käsitanud ilma hukkumist, see küsimus üldse on vallanud inimesi, siis ka kirjanikke. Kui müstiliste kalduvustega usukuulutajad tihti määravad kindlaks isegi maailma lõpu tähtpäeva, siis selleaineline romaan tohiks olla küllalt eluline. 
    Ometi aga viimnepäev, või üldse maailma allaminek on olnud seni käsitamata Eesti kirjanduses, nagu üldse Eesti fantastika on pidanud piirduma paari kirjanikuga. Gailit on üks neist. 
    Gailit ei ole oma loomult fantast. Igatahes on ta kirjutanud igapäeva teokseid, nagu on "Muinasmaa". Ja kogu fantastilisus on olnud tal ikka stiili abil tihendatud tõelisus. Võiks tuua näiteks kas või August Gailiti "Surm". Ta fantastika on tingitud leppimatusest olevikule ja reaalelule, üldse äärmusse ja liialdusse kalduvast kirjaniku iseloomust, kes näeb fantastikas suuremat väljendumisvabadust, ja siis oli loomulik tee "Saatana karusselli" ja "Rändavate rüütlite" fantastikasse, võrdluste metsa, siniste kuradite, kokottide, lokaalide ja deliiriumi maale, teise poole tõelisust, kus ei ole maksvad kõige pealt loogika seadused; igatahes aga enam fantastilist vormi kui sisu. 
    Mitu aastat Gailit pole peaaegu midagi avaldanud. Ta endised teoksed on siplemine kitsas ruumis — mitte asjata ühel tegelasel kodulinna madal taevas ei luba käia püsti päi. Ja ikka nii palju suuri ilusaid sõnu. Seepärast hoopis suure huviga võib läheneda Gailiti uuele romaanile. Milliseid uusi jooni ta stiilis kui ka aine käsitamises ning milliseid võimisi osutab Gailit romaanikirjanikuna? 
 

     Võib pettuda see, kes on asunud "Purpurse surma" juure tahtmisega leida siit kosmilise või sotsiaalse aine käsitust. Maailma ja inimkonna lõppu — kuigi kõneldakse vaid ühe Varria nimelise saare hukkumisest, tegelikult aimame hukkuvat kogu ümbritseva kultuurilma — tahame siduda ikka mingisuguste kosmiliste katastroofidega või sotsiaaliste plahvatustega, sellega ka nende põhjustega. Siin aga on peaaegu kõrvale jäetud olukorrad, mis on viinud maailma hukkumisele, on käsitatud ainult purpurse tõve kiiret levinemist mööda nagu on juhtunud katku ja muude taudidega mõnigi kord. Huvitavad asjaolud, et tõve vastu võideldakse umbes nagu lähemas minevikus enamlusegi vastu: Inglismaa blokeerib Venemaa rannad, "Balti föderatsioon", Poola ja Rumeenia asutavad "entente cordiale’i", ja sõjariistus jõuga keelatakse tõbiseil kui ka terveil läheneda piirile. Nii palju vahest võib tulla mingisugust kahtlust, kas purpurse tõvega ei sümboliseerita mõnd poliitilist haigust. Kuid Gailit ei ole poliitiline ega sotsiaalne kirjanik; ta ei sümboliseeri nähtavasti ka mingisugust poliitilist võitlust, samuti kui ta ei selgita sotsiaalseid olukordi Varria saarel. Lihtsalt: taud tuleb, ja tema tekkimine jääb meile sama salapäraseks kui ajakirjanikel romaanis. Seda ülesannet romaan pole enesele võtnudki: ta lepib vaid tõve käigu kirjeldamisega, ja 94 lehekülge romaani jutustaja Joonas Moori lapsepõlvest, Varria saare elust ja Moori ning Ingriin Roode abielust on proloogiks sellele 230 leheküljelisele raamatule. Ja ainult sel määral, kui puutub tegelaste isikuisse — kõik muud olukorrad jäävad selgitamatuiks, ja inimesedki ei saa lõpuliku kuju. 
    Gailiti fantaasia on ikka olnud erootiline. Kõik nood "Saatana karussellid", "Rändavad rüütlid", jah, isegi "August Gailiti surm" on põhijoonelt erootilised teoksed. Nii "A. G. surma" tüdimus ja apaatia, "Rändavate rüütlite" ja "Saatana karusselli" anarkiline paatos on rajatud erootilisile elamusile. Kuid seda on ka "Purpurse surma" kosmiline agoonia. Purpurseks surmaks nimetatud taud on oma olemuselt sugulist laadi: surevad mehed, naiste elama jäädes. Kuid autor ei vaatle kaugeltki huvitusega meeste agooniat, vaid naiste oma: need kaotavad mehed.Seetõttu avaneb laiu võimalusi paradoksaalseiks filosofeeringuiks ning naissoo parodeerimiseks. Ning eks filosofeerimine ole olnud varemgi Gailiti suur tung, ainult senniseis teokseis see pole väljendunud nii suurel määral, kui siin. Sellest siis autori paljuleheküljelised mõtiskelud ja kaptRoode mäejutlused "et on naisi, kes on sündinud viinast ja valsi keerust"; "on naisi, kes on sündinud kahvatust kuuläikest ja suviööde varjest"; "on naisi, kes sündinud kihavaist tänavaist, rahvarikkaist bulvaarest ning suitsuseist kafeedest"; "on naisi, kes sündinud päikese särast ja toome helvetest"; "on naisi, kes sündinud tukkuvast järvest, unisest pargist ja loode päikese purpurist"; "on naisi, kes sündinud jumala ema lahkusest ning saatana palvetest"; "kuid suurem osa naisi on sündinud mullast, sellest kuivast ning janunevast mullast, millest tõusevad tolmupilved enne vihma, kuid mis pärast muutub läbipaistmatuks poriks." Raskeks läheb kõik see elutarkus, otse väljakannatamatuks. 
    Ning mina–jutustaja traagika ei olegi hirm surma, vaid hirm naiste eest, ja viimiste päevade võitlused ei ole elusäilitamisvõitlused, vaid naiste kisklemised meeste valdamise pärast. Ses kõiges on palju hoogu, palju traagilist vallatust ja paroodiat, kuid kõik need leheküljed jätavad lõppeks üsna tühje muljeid. 
    Romaan, ja eriti sellane kosmilise ainega romaan ei saa rahuldada paroodiana . Ta ei saa rahuldada ka ühekülgsusega. Olgugi, et erootika on üks elu põhitugedest ja põhjeneb inimese algelisemail instinktel, maailmas ei ole ainult erootilised elamused, vaid veel midagi muud. Ja kui maailma lõppu vaadeldakse ainult erootika seisukohast, pealegi veel paradoksaalse ja karikeeriva metoodiga, siis selle tulemus võib olla ainult paroodiline romaan, kuigi järjekindlusetu. Seda kitsamaks muutub aine valdavus, kui romaani toonile saab mõõduandjaks mina-jutustaja isiklik tundmine, teiste romaani tegelaste jäädes kahvatuiks kõrvalkujudeks. Oma põhijoonilt “Purpurne surm” on vähem romaan eepilisena teoksena, kui lüüriliste kõneluste ühendamine sündmustiku kaudu. Siin pole ka psükoloogiat, ei isiku ega massi oma, milleks oleks pidanud ometi olema palju võimalusi.
   Mis puutub Gailiti stiili, siis see on koosnenud ennemgi hiigla võrdluste, allegooriate ja piltlikkude üteluste metsast. Seepoolest ei ole tulnud muutust. Kõik see võib anda lausele suurema hoo, lause mõnigi kord võib huvitada omaette, kuid alalise samalaadilisuse kordumisel teeb stiili raskeks ja otsituks, tihti isegi karikatuurseks. Paar juhuslikku näidet sest stiilist:
   “Ehk kas ei leidnud hunnid Euroopasse tungides igal pool joobnud naisi meeste süles, kes langesid vaenlaste kätte kartmatult, vastutõrkumata, nagu närtsivad lilled esimeses külmas, nagu pudenevad helbed toomedelt. Nad ei karjunud, ei ahastanud, ei põgenenud eest, otsekui tundes instinktiivselt juba ammu hukkumise lähedust, otsekui ootes õnnetust ning lõppu. Nii puhkevad roosid kõiges oma ilus ning mürgitavas aroomis, et siis langeda värisedes ning tõrkumata porri. Nii kirjutab poeet enne surma oma luigelaulu, mis heliseb alluvuse melankooliast ning paratamatuse kurbusest.”
   Või: “Valgel padjal looklesid lahtised juuksed kui rõõmsad sivvud.”
   Nii umbes on küll kirjutanud omal ajal Knut Hamsun mõnedki leheküljed, kuid ega see veel tähenda, et sel stiilil oleks erilisi väärtusi.
   On jäänud endiseiks isegi inimeste nimed: Toomas Moor, Joonas Moor, Joonas Jorgen, Jaagup Svilla, Loviise Svilla, Joonatan Kreek, Judith Askala, Martin Jonson, Jurgis Jarulaitis, Joorik Vendelin, Naatan Jorga. Endine nimede internatsionaal.
   Gailit ei ole millegagi edasi läinud endisest kujutamisviisist; ta on kultiveerinud isegi oma stiili nõrku külgi. Romaaniks ta kompositsioon on lõtv ja käsitus juhuslik ning ühekülgne. Tihendatud fantastikasse ta ei ole jõudnud oma romaaniga, vastuoksa, on juure tekkinud palju naiivsusi, mis puudusid varemaist trotsliku kukerpallilööva fantastikaga novelles. Ja seepärast peab kahtlema Gailitis kui romaanikirjanikus, ka siis kui tunnustada teda novellistina. Kuid viimasenagi tal on peapaheks sõnade tegemine ja püüdmine hiilgada lauseilutulestikuga. Ent 230 lehekülge ilutulestikku võib saada tüütavaks ega mõju enam igatahes, kui kogu käsitus ei ole küllalt eluline.