Juba varajasest lapsepõlvest pärit on mul luuletajate kohta natuke pärdik eelarvamine. Olin vast kuue- või seitsmeaastane, kui suvehommikutel tassisin aeda suure raske puukaantega piibli, mille Kuningate raamatu sõjalugusid lugesin vaheldamisi kadund "Valguse" lisa "Hiina pääpaganate kohutavate saladustega" ja unistasin, väike pää käsipõsekile vajund, vägitegudest minevikus, Moabi ja Amaleki kuningate sõjavankritest, meremehe ulaelust, tundmatuist maadest ja rahvastest, ja siis korraga vist naeratasin, sest jumal teab kust ja mis välgatas esmakordselt mõte läbi lapseajude — et küll need luuletajad on ikka üks rätsepalik rahvas! Et nad ei ole ikka täismehed! Võib olla oli see intuitiivne eelaimdus selle vanapiigalise pääletükkivusega edvistava seisuse halpuse nümbist, mida ka minul tuleb mehena tahes-tahtmata kanda. Ma usun koguni, et põhjuseks, miks ma nii võrdlemisi hilja oma muusile hakkasin luulelõivu maksma, on see ammune vastikustundmus luuletaja kui mehetüübi vastu. Kuid nagu kiuste: unistades poisikesena sõjaretketest ja vabast merimehe elust, leiad end mehena vaimliste rätseppade killast. 
    Ja praegu kahtlen ma suurt kahtlemist: kas olen ikka luuletaja või ei ole? Ning ma kaldun ikka enam sinna poole, et ma vist ikka ei ole... Võib olla, et ma eksin, et ma enda isiku vastu ei suuda küllalt erapooletu olla, kui ma enda juures ei suuda leida neid luuletaja tüüpi iseloomustavaid omadusi. Nüüd, kus "noorpoeetide" trupp meie luulelavale on ilmund, kelle korsetiga primadonna Vilmar Adams oma naiselikkude sõrmede käemususid poetab igale poole, on see asi mul enam kui klaar: ma ei ole luuletaja, ei taha kuuluda nende kilda. 
    Ja nüüd tahaksin ma kõnelda sellest "Luulela" korsetiga ja naiselikkude sõrmedega primadonnast Vilmar Adamsist. 
    On meele jäänud paar–kolm aastat tagasi olnud jutuajamisest Vilmar Adamsiga, kes tol ajal oli veel täiesti võsavenelane, üks väga iseloomustav lause: "Но всетаки важье всего рђшит задачу жизни"... Mille pääle vastuseks võis olla ainult põhjamaalase skeptiline, üle näo jooksev muige vari. See lause oli kukkund nagu kunagi tüübilise, filosofeerida armastava Vene intelligendi suust. Kuid, nagu ma juba tähendasin, oli see väga ammu, paari–kolme aasta eest, kui Vilmar Adams veel liikus kui Vladimir Aleksandrovski, — särk vaimliselt pükste pääl. Praegu, paari aasta järele, on aga vastuoksa: nüüd on Vilmar Adams see, kes sulle selgeks teeb põhjamaa neitsi karske ilu ja põhjamaa armastuse "kristallise joobumuse"... On sündind mitte ainult filoloogiline, vaid ka filosoofiline ime. Ja, aeg nagu ei olekski selle paari aastaga muutund, kuid inimesed põhjalikult. 
    Siis juhtus Eesti "Luulelas" midagi. Vilmar Adamsil oli valmind poeeside kogu "Suudlus lumme". Kui indiaanlane värske vaenlase skalbiga nõnda jooksis Vilmar Adams iga kirjandusliku vigvami uksest sisse, et oma käsikirja näidata, hädaldades, nõu küsides kui munas kana ja et neid ilmtingimata deklameerides ette lugeda. Kui ta aga mõne "Noor–Eesti" samba juures oma deklamatsiooni tulvale passiivset vastupanu märkas, siis terroriseeris selle eht Petseri üliinimese tillukese künismiga: "Ma näen küll, et see teile ei meeldi, kuid ma kannan nad teile siiski ette. "Arusaadav, et sarnase luulelise sissejuhatuse järele on võimalik ainult kahte viisi talitada: kas "noorpoeedil" otse tutist kinni sasida ja uksest välja visata või alistuda vaikse luule ohvrina. Nooreestlane kui kultuuriinimene valis muidugi viimase. 
    "Suudlus lumme" ilmus pühendusega Gustav Suitsile. On ju loomulik selles näha üliõpilase austuselõiva üldiselt armastatud professorile, nagu Adams ise seletab. Ainult et see pühendus oli õnnetult vormuleeritud ja andis arvustusele võimaluse autori kohta paha nalja teha. Kuid millega seletada Vilmar Adamsi poolt pühendustega varustatud autorieksemplaare veel näiteks professor C–ile, meie Londoni saadikule minister K–le, herra haridusminister R–le ja jumal teab, millistele võimukandjatele ja riigimeestele, kellega "noorpoeedil" pääle kübaratutvuse vaevalt midagi muud võib ühist olla?... See on Eesti keeles selge selle ilma vägevate kintsukaapamine ja pugemine! Eesti kirjanduse auks tuleb siin rõhutada, et sarnast kojalauliku pugemise maneeri Eesti kirjanduslik traditsioon ei tunne! Ainus lohutus selle näruse nähtuse puhul — on selle veneline päritolu. 
    "Noorpoeedi" elus algab uus tegevusjärk: endale soodsate arvustuste mobiliseerimine. Kellest kuulda on, et ta kavatseb "Suudlust lumme" arvustada, peetakse kas või tänaval palitunööpi pidi kinni, mõne teise käest päritakse kolmanda isiku kaudu, kas ta kavatseb arvustada, isegi Jaan Kärneri, keda ta "Üliõpilaslehes" õelal kombel maha tegi, palub Adams ühe ühise tuttava preili kaudu tema esikteost mittepahasti arvustada... Eesti keel tunneb sarnase luulelise tegevuse iseloomustuseks ainult ühe sõna, ja see on jälle — pugemine. 
    Anton Jürgensteini arvustus, kus ta "noorpoeeti" raamatu õnnetu pühenduse järele urningi kalduvustes süüdistas, lõi Vilmar Adamsi kui luuletaja ja tema raamatu menu. Publikum armastab asju, mis skandaali järele lõhnavad! Ainult tänu sellele arvustusele võib Adams hoobelda, et tema raamatust ühe kuuga pool trükki ära müüdud. Ilma selleta oleks Adamsi kahvatu, vere- ja kirevaene teos kaunis tähelepanematult uppund kirjandusaasta üldiselt kehvasse toodangusse. Kogu see Adamsi perversiteet on paberlik, tindi järele lõhnav literatuur, moodne edvistus noorte plikade ees poseerimiseks. Kuidagi veel ehk võiks temas näha tütarlastega häbelikku, tillukese Petseri üliinimese künismiga pipardatud nooruri, kelle juures oleks vast mõeldav ainult väikse, võrdlemisi süütu käsipatu sooritamine, nagu ta ise endast laulab: 
 
                    Aga maailma magusus 
                    immitses läbi mu naiselikke sõrmi...