Ka peni liputab häämeelest saba, aga tema saba liputada, siis ei tee talle mingit häämeelt. See on ju arusaadav, kui härra Kärner oma viimases, minule pühendatud chef-d'oeuvre'is ²⁾ . meelepahas shestikuleerib: "Tähendan härra Adams–Aleksandrovski kurvastuseks (? V. A.) kohe, et mul vähematki aukartust ei ole selle isehakanud kohtuniku Valdimiri (! V. A.) ees". Seda suurem on ta aukartus ühe teise arvustuse (kiitva) ees, mida mulle eeskujuvõtmiseks kohe tsiteeritakse. Mis teha, kui härra Kärneri aukartus oleneb arvustuse kiitvast või laitvast iseloomust!

Iialgi ei oleks mina, tundmatu ja vähearmastatud üliõpilane, kavatsend vägipulka hakata vedama nii paljuarmastet ning moodsa kirjanikuga, kuid selleks annab vägisi põhjust härra Kärneri enesearmastusest dikteeritud vastus minu artiklile.

Ei ole ju viisiks, et kirjanikud vastavad arvustustele. Veel vähem on viisiks mittemeeldind arvustusele vastata jämedustega. Kui omal ajal lord Byron avaldas oma "Elva luuletajad ja Tartu arvustajad" ³⁾ , siis oli see kirjandusajalooline sündmus. Kuid Jaani ja Juku sõnavahetus ("Loll! — Ise oled loll!") on kah ajalooline sündmus, ainult vaid karjatänaval. Sellepärast ei avalda ma hämmastust, vaid püüan Teile vastata. Ka ei taha mina Teiega paha nalja teha, milleks Teie ouvrage nii tänulikku materjali pakub: selle olete oma kirjatükiga ise ära teinud. Minu ainus soov võib olla, et minu arvustust ja Teie vastust sellele kõrvuti loetakse... kirjaoskajate poolt, muidugi.

Ainult haiglaselt-väike enesearmastus võis näha minu võrdlemisi asjalikus ja häätahtlikus arvustuses "mõnituse". Kuid vast on autoril midagi ette tuua, mis ümber lükkab mu ikkagi motiveeritud konstateerimisi? Mingisuguseid argumente, midagi faktilist ei too lugupeetud kirjanik, kuid kipub selle asemel minu, temale täiesti tundmatu, isiku kallale. Üks koht näib küll ränk olevat, see "võltsimine" nimelt. Kuid, härra Kärner, küsin Teilt, nagu mees mehelt: keda Te niisuguste võtetega petta loodate? Kahtlemata on see "trump" määratud analfabeetidele. Vaene kirjanik, kes oma rängema vastulause ehitab... trükiveale ehk kirjutamisveale! ⁴⁾ . Kas need ei ole, härra Kärner... "väga veidrad võtted"? Kuid mis sest kõnelda, mis liigagi selge. Me pole ju ammu enam lapsed!

Teie üldkohad ja teised naiviteedid ei ole muidugi minule, "akadeemilisele arvustajale", määratud. Mull aitab sellest, et minu konstateerimisi üheski muus punktis ei ole suudetud kõigutada. Seda ei ole kavatsetud teha, igatahes mitte minu artiklile ekvivalentsete abinõudega.

Müstiline Kärner kuuleb mitte ainult "juuli hämarail öil", vaid isegi aprillis asju, mida ei ole. Ei taha uskuda, et Kärneril halb kuulmine, vaid oletan pigemini et need ikka needsamad tema — väga veidrad võtted. Nii ei ole "ükski Adams" tahtnudki keelata Teid tarvitamast "pushkinlikku" värsimõõtu (tulen Teie teadmistele appi: ja stroofi); on ainult fakte konstateeritud. Töö esimeses osas, mis avalikult ette kantud, on see arvatud koguni suureks plussiks, kõneldes Teie stroofidest õige kiitvalt. Ja ta ongi aina soovitav: rikastab ju meie stroofide repertuaari.

Samuti ei ole reministsense tuues tahetudki tõendada "kunstitöö väärituse" — kes Teile seda ütles? Nad on, mis nad on, rohkem ega vähem. Kuid arvustaja ei ole ikkagi julgend mõelda, et Lermontovi, Goethe, Hamsuni, Jack Londoni j. t. mõtted ja kujutused Teie romaanis on... "tahtlik võte". Sest siis tuleks ju tõesti karjuda: appi, vabariigi politsei. Glahni ja Li–Tei–Pe nimed on, nagu Te isegi teate, "hoopis teisest ooperist". Muide, teie paranduse kohta, tulen Teie mälule appi: mitte Hamsun, vaid ikka Jack London. Samuti ei ole August Alle "need samad sõnad" kunagi ütelnud.

Edasi. Ma ei julge vaielda Teiega, professionaalse luuletajaga, kui Teie kinnitate, et mina veel halvemini oskan me loodusest ning meeste ja naiste silmist lugeda kui Teie. Kuid ma ei avalda ju ometi sellekohaseid pretensioonilisi värsse!

Mis puutub Teie vastuartikli lüürikasse ("Kui Teie viibides juuli või augusti hämarail öil... ei aima mingite sõnulmääramatute lõhnade puhangut õhus ja taamal otsekui kellegi jalaastet, kui Teie seda ei tunne, siis ärge sellest järeldage, et teine seda ei või tunda. Kui Teie sellel silmapilgul... jne."), siis on see küll jälle määratud "publiku" jaoks, sest ise Teie ju teate, et jutt pole sugugi hämarast ööst, millega Te kilbistute⁵⁾ , vaid nähtusest, mis igal kirjandusliselt haritud inimesel õige selge sümbolistlikuist üldkohtist, kulund klisheedest. Seda Teie peaks ju ometi teadma.

Kuid nagu tähendatud on härra Kärner kirjutand ad hominem, mitte ad rem. Ja siin on pääraskus kunstniku gratsiöösis shestikulatsioonis. Otsides kohta, kuhu võis valusamine "anda", on härra Kärner toime pannud sellekohase juurdluse ja välja otsind mu vene eesnime ja ühe mu vana vene kirjanduslise pseudonüümi. Veel eila laulis Kärner kiidulaule Venemaale, (ja veel milliseid!), kuid, teades hästi, kus vähjad peituvad, on ta välja jõudnud triolettidest Moskvale mitte ainult kaerapõllulüürikale, vaid koguni põlguseni minu vene eesnime Vladimiri ees. Ta teab, et kahtlustada kedagi venesuses täna, see tõendab teda võimatuks teha suure massi silmas. Sellepärast deklineeribki ise nii veneline Kärner selle tarvilise "vene" kuis vähegi võib (tervet 11 korda ühel leheküljel), tõngates mind isegi selles, et ma olen kirjutanud vene keeles.

Aga kui minu nimi oleks Jack, oleksin kasvanud Inglismaal ning kirjutand laitmatuid ingliskeelseid värsse — mis siis, härra Kärner? Mis ütlevad Teile, kultuurinimesele, need kõlad? Eesnimi on mul ristimise juures pandud ja mis mu luuletustesse puutub, siis kriipsutavad nad alla ainult üht väikest vahet meie vahel, nimelt et ma rohkem keeli valitsen kui Teie. Eestlased oleme mõlemad, kes meist rohem eestlane, seda teab ainult see, kes me neerud läbi katsuda suudaks. Isiklikult on mul nõrkus uskuda, et olen seda kõige oma vene atribuutide pääle vaatamata rohkem kui mõnigi teine, kuid ma ei näe selles mingit erilist teenet.

Muidugi kultuursetud kelle jaoks sarnane demagoogia määratud, oleks hindand Teie ässitusvõimisi rohkem, kui te oma arvustajad "Vladimir Adams–Aleksandrovski" asemel oleks nimetand lihtsalt "tibla".

Veel pean ka Teid kurvastama, härra Kärner. Minule, kes muidugi jälle "ehtvene kombel kahekümnendal aastasajal (!) otsin igavesi tõdesid", ei imponeeri Teie poolt kuulutatud ainuke tarkus ("üks selge tühi asi kõik siin päikese all") ei klassilises heebrealises kujus ega ta populaarsemas eesti soldatilaululises variandis ("See ilma elu selges...").

Samuti ei saa kuidagi tolle Olaf Amose eneseeritlusi "traagilisteks" pidada, nagu Teie soovite. Kui võite, siis andke andeks, aga ma ei saa oma parema äratundmise järele neid pidada traagilisiks. Omavahel öeldes, Kaera–Jaan (ma ei ole küll eluilmas härra Kärneri näinud, nagu tema mindki, aga et ta mind korduvalt palja eesnime järele hüüb, siis pean oletama teatava sõbraliku familjaarsuse meie vahel), pean ma niisuguste galantsete tsitaatide pealesurumist Sinu poolt traagilikkuse mõiste labastuseks.

Soovin lõpetada asjatu mõttevahetuse. Sellepärast olen ka kõrvale jätnud käesolevast vastusest kõiki, mis "publiku" jaoks määratud, kuigi ka minul sarnast materjaali ei puudu.

Aga lõpuks tahan ühte öelda. "On õieti kurb", et inimene, kellel Jumala poolt andi antud, kes on mõnegi meeldiva lehekülje autor (et ma sel arvamisel olen ja ausaste sesse jään, tõendab juba asjaolu, et omal algatusel armastusega olen Teie töödega tegemist teinud ja ka Teie "Bianka ja Ruthi" minekule tõendetavasti jõudumööda kaasa aidanud), ei ole õppinud lugupidamist enese ja teiste vastu. Sest kui Teie hääks arvanud olete minule öelda, mida Teie "korda olete saatnud", siis ei ole mina enese kohta Teile midagi öelnud. Ja mis võite teada Teie, härra Kärner, minu aladest, oludest ja minu "kordasaatmistest".

Mina austan Teis tõsiselt seda, mis Teil "järele jääb", kuid naljakad on minule kõik katsed meid mõõtma hakata. Peale kõigi muu peaksin mina ju selleks spetsiaalselt professionaalseks kirjanikuks hakkama! Õnnelik, kes Teie joobute sellest, et olete rohkem korda saatnud, kui mina. Rõõmustan ühes Teiega puhtast südamest. Ent mõõdupuu järele ärge küünitage sõrmi.

Küll võib ka meid kõrvu seisma panna, kuid seisame igaüks omas mõõdus.

Tartus, 4. V. 24.