Mulle näib, et herra Schwalbe tunneb küll Shakespeare'i sonette, kuid Eesti luulet ei tunne ta hoopis mitte, sest mille muuga seletada sarnast väidet: "Adams'ile jääb teene esimesena Eesti keeles teadlikult uusriimi kultiveerida" (vaat. Joh. Schwalbe kirjutus "Postim." nr. 11, 1925. a. "Veel kord "Suudlustest lumme", perversiteedist ja uusriimist").

Loen kohuseks oma kaasluuletajate õigusi kaitsedes juhtida herra Schwalbe tähelepanu Semperi ja Barbaruse kirjutustele "Vabas Sõnas" 1914. a. futurismi üle ning "Rohelise momendi" reageerimusile neisse, minu arvustusele "Vabas Maas" K. Petersoni "Kirjanduse teooria", Semperi viimse luuletuskogu üle 1922 ning Joh. Aaviku "Puudused Eesti uuemas lüürikas" üle, "Agu's" sellesama aja ümber ning R. Roht'i arvustusele 1917. a. "Amores'e" üle, Semperi kirjutusele ("Post." 1918). Võin tõendada, et V. Shershenevitsh'i raamat "Футуризм без маски", mis ilmus 1913., juba kümme aastat on olnud meile tuttav, samuti oleme võinud jälgida Vene, Saksa ja Prantsuse värsse selles suhtes.

Olen ise kümme aastat teadlikult tarvitanud assonanss-alliteratsiooni, katkestatud (Adams'il irdriimid), vallandatud, sünkopeeritud lõppkokkukõlasid ning liitriime. Eesti keeles on peale muu võimalikud aga ka välte ning astme vahetuslõpu kokkukõlad (vaat. "Valit värsid" 1924. a. peale, ilmunud enne "Tallinna Kajas", "Vabas Sõnas" jne.). Joh. Semperi "Pierrot" ning minu "Amores" ja t. tõid aga juba 1917. a. selle "tagasihoidliku revolutsiooni, millest kirjutab Adams. Näib, et tahetakse midagi püsti upitada erilisil võtteil.

Muide, Adams'i astumine riimi kultiveerijate perre on tervitatav nähtus. Tuleb vaid meeles pidada, et riimikultiveering püsib ülal luuletaja annil, mitte ainult teadmisil. Herra Schwalbele ja Lindele^*)  aga Eesti luule tundmaõppimiseks olgu esindatud siin katse poeemist "Üits ränikivi" (ilmunud 1922. "Ajas" ja 1924. "Valit värssides").

Üits ränikivi jäi mu kuvve tasku,
    Mul, poisik'sel, kui lõppes lingu lask,
    All Tõõraste ja kaugel Kambja.
Öö vere jäljed leppa salvand rooste
    – See tuleb taevast, tuleb Reola soost –
    Eel ikka sinendusen Kambja.
    Too sina sääl! Vaon sambla.
    Soo pikk, käen väike amb,
    Too sina sääl ja mets! Ju olen ramb!
Siit tee läeb kiriku, siit vihalehti
    Sai emale. Kas pekstakse ju reht?
    Eks ole sina see, mis alla hundab!
Külm pihlamarjadesse purend suhkurt.
    Tee siit viib üles, lõpeb soine uhk.
    Eel ikka sinendus, mis alla hundab!
    Jo kartulit, on tunda –
    Jo võetaks, valget lund.
    Näen pihlakalt, ma uinun, näen und.
Kus on siis sina?
    Kaugel uvved künkad
    On uvven sinan.
    Last-poisikest öö sünk,
    Nutt kibe, saamatuse valu
    Viib tagasi, viib unne võõra tallu.

Nüüd on see siin, see mets, see hundai sina,
    Asfaldi kosk, bensiini udu,
    Musträästad-autod lendvad uttu.
    Ei enam Kambja, ilmalinna hajumattu sinna
    mind kannud sügis...