Varustund gaasimaskiga lugesin läbi hra K. "Lõppsõna". Sellele midagi ekvivalentset minul kahjuks juure lisada ei ole.

Konstateerin "liigne kord", et hra Kärner on senni mannetu olnud vastata midagi ad rem. Seepärast on punkt talle tõesti ainus kohane kirjamärk.

Kui ma õieti aru saan meie vaimukast kirjamehest, teeb tema ettepaneku metoodilist arvustust, asjalikku poleemikat, loogikat ja üldse kõike seda, mida "ta ei oska", siitpääle nimetada termi[ni]ga "sõim". See ettepanek tuleb edasi anda Wiedemanni sõnastiku paranduse komisjonile. Omalt poolt panen ette kirjaoskajaile lugejaile leida nimetuse hra K. kõrgeltesteetilisele zhestikulatsioonile. Kes on katsund sõimata (oskus on koguni teine asi), on ju liigagi selge!

Igatahes ei ole senni ei mina ega ükski teine eestlane tunnud tarvidust hra Ivan Kärneri poolt esmalt akadeemilise ajakirja keldris esitatud kolme sõna järele.

Ammugi ei ole mina muidugi kade ülevalmahutatud autonekroloogi autori pääle. Sit tibi pulvis litterarum subsidiorumque levis!