Vaevalt on aasta tagasi, kui puutus mu silmi esmakordselt V. Adamsi nimi. See oli "Üliõpilaslehes" J. Kärneri "Bianka ja Ruthi" värsiteoreetilise arvustuse all. Ei võinud uneski aimata, et sellelt nimelt võib oodata lähemas tulevikus midagi huvitavat ja midagi kõmulist. Uskudes teda võib öelda, et V. Adams isegi ei teadnud siis midagi oma peatselt saabuvast luuletuskogust. Ta ütleb mainitud kogu viimsel leheküljel: "Selle kogu luuletused on sõnastund mõne erandiga hilissuvel ja varasügisel 1924." 
    Ja juba sama aasta detsembriks oli ta esikteos raamatukaupluste aknail! Enne kui sain tutvuda raamatu sisuga, tuli paratamatult läbi lugeda mitmeid följetonilisi ja sensatsioonilisi arvustusi teose üle, mida ilmus kui varblasi siit ja sealt. Nagu kokkurääke järele langesid löögihoobid paremalt ja vasakult, süüdistades teost pornograafias, poseerimises ja muis sarnaseis asjus. Kuid teosega tutvumisel tabas üllatus rabavalt: niisugust karget ja mõõdukat luuletuskogu pole olnud kaua me lugemislaual. On poosi, ent see on arusaadav autori nooruseaastate ja temperamendi tõttu, need ilmestuvad enam vormis kui sisus. Ta erootiline külg, mida mõned puudutanud, on tagasihoidlik ja varjujääv, nii et siin võiks olla õigus ühel arvustajal, kes ütles: "Erootika on tal lahja kui kvass." 
    Harva leiavad meil raamatud kahte äärmusse langevat arvustust. Ent kui sünnib see, siis võib olla julge, et selle teose autori päralt on tulevik. Nii sündis omal ajal Eduard Wilde novelliga "Karikas kihvti", nii Albert Kivikase "Lendavate sigadega" ja nii nüüd Vilmar Adamsi "Suudlus lumme’ga". Ühed on hüüdnud: "hosianna!", teised karjunud: "poo risti!" ja säärase mürina all on mindud ajalukku. Vilmar Adamsi kohta on küll vara anda seesugust otsust, ent asi tõotab tõenäoliseks kujuneda. Ta nõrkade külgede kõrval leidub ka väärtusi. Kõige pealt on selleks ta sünnipärane luuletajainstinkt. 
    Mulle näib, et uus poeet on leidnud oma esikteosele teatava määrani vastava kaanepildistuse. Mis on Vilmar Adamsi poeesia sisuks? Janunev, ent ometi lohutumatu hing. 
 
            Just sellepärast tahan elada, 
            Et meil elu lootusetu on. 
 
    Just sellepärast tahab ta armastada, et armastus ei anna meile midagi, ja sellepärast laulda, et luulet pole vaja kellelegi! 
    Hämarusse, looduse lumemängu surutud suudlus on Adamsi ilmavaate ja ta olemuse kehastus. "Valguse valu" on liiga hele ja silmipimestav. Ta seisab tarretunud poosis, tähtedest on ta pjedestaal, ja nii tahaks seista kas või kogu igaviku: 
 
            Sest senni pole näind mu silmad 
             ...... 
            Veel ühtki asja selles ilmas, 
            Mis rõõmus minule või kurb. 
 
    Filosoofiliselt on Adamsi ilmavaade küllalt huvitav. Siin on stoikute eneserahu taotlust ning ilmast ja teistest hoolimatust. "Ja mis mul sest, mis teil võib minus paista..." Tähtis on vaid enese hing: 
 
            Kui terast julmi hing tee teravaks 
            On surm me saatus, 
            On liigne jaatus, 
            Too ellu paatos: 
            Seest saada valgustet ja säravaks! 
 
    Ma näen peegelduvat Adamsi luules tänapäeva haritlase elu, mõõdukat ja taltsutatut, mõtleva inimese elu, kes leiab nagu Salomon "kõik tühise olevat selle päikese all", kuid kes tahab siiski elada ja kannatada, olla inimene, kodanik ja rahvuslane. 
    Peaaegu kogu ta luule kinnitab ta mainitud kahepaiksust, kuid iseäranis tsükkel "Suudlus lumme". See on kogu ilma õudset ääretust ning hingetühjust läbinägev ja mõistev hing. 
    Terve luuletuskogu koosneb tsüklitest nagu "Suudlus lumme", "Kuldne kiik — Amores", "Postscripta", "Teisiti", "Jala kiri" ja "Tristia", millest üks osa "Kuldne kiik — Amores" moodustab tervikulise armastusromaani nagu umbes H. Visnapuu "Amores". Eriti siin tuleb selgesti nähtavale, kuivõrra pealiskaudselt, kuivõrra intelligentselt võtab poeet elu ja armastust. Daamil on viisiks vaid ulatada kinnastatud sõrmi, kuid näib, et tal südagi on kinnastatud. Flirdist on loodud armastuse lõimed, mis mässivad hinge pehme siidina, kuid "põhja ei kulge" ometi teed, sest pole mingit armu, maskist ei saa loobuda ning iga nägu on mingitud. Ainult miski vastastikune silmade tuli valgustab teineteise teed, annab lootusi ja võimalusi. On silmapilke: 
 
                Kui pühendet maitsengulle hetk, 
                Siis mulle õrnalt hüüad: "minu elu!" 
                Neist sõnust helluks kogu maine retk, 
                Kui noorust iialgi ei ootaks purustelu.

Naine, keda ta tunneb, on kahtlemata väga soliidne... Pale muutumatu nagu kuivanud siid, kuid tahe on võimas suudelda suudeldud suul. Või teine, vähe noorem neid, kes kirjutab oma päevaraamatus: 
 
                Miks sa, keda ma hellitand, 
                Nüüd teel mu nukralt seisad? 
                Brünett, pean minema su mant, 
                Et kallistada teisi. 
 
    Adams kirjeldab naist kui mingit objektiivset nähtust, vaatleb, kuis suhtub ta sellesse, kuidas reageerub ta avaldusile. 
    Ta armastusromaan sisaldab oma tõusu ja mõõna, isegi oma "ainsa" unistused. Siin on armastust, ent veel enam sellest ülesaamist, askeetlikku enesesalgamist ja keeldumist. Alates selle paratamatu tundmusega, et armastus on läinud, olen üksi, ning lõpetades terava eitusega, sest armastus on lihtne mehaanika, veega segatud viin, mis ei joobnusta kedagi; parem juba istuda egoistlikult mererannal ja salvida oma keha : 
 
                Ei seks, et naise, neitsi kustutada janu, 
                Maailma laulik pand — . 
                ...... 
                Mul sinu ilmas pole miskit teha, 
                Mul mererannal üksi olla hää! 
 
    See on põhjamaalase, kultuurinimese ja elektiivse hinge armastus — nagu toonitabki autor ise ühes poleemikas, — mille eriline veetlus seisab ta tagasihoidlikkuses ja keeldumuses. See on tõepoolest "kristalline joobumus, mis, läbi ja läbi eetiline, õpetab armuheitlustes võidelda ja — võita". 
    Elamusi ei sisaldu mitte üksi armastuses, vaid kõiges selles, mis loetud, kuuldud, mõeldud. Nagu V. Brjussov mõtleb oma armastusehetkel Heinrich Heine stroofidele, nii Vilmar Adams Novalise fragmentide, Kanti tindiplekkide või Malebranche’i ajaloolise surma peale. Mis külainimesele loodus, seda on linlasele teadus ja kunst. Need viimased sisaldavad sama palju elurikkust kuni mõned kaunid maastikud või värviküllased päikese tõusu ja loojaku pildid. Elu on kulunud nende seltsis ning mälestus ei saa mööduda neist kõnelemata. 
    Ja lõpuks: Kuidas võtab uus poeet luuleküsimtust, kuis suhtub ta värsesse, mida ta esitab? Ta luule ei ole mitte kui hõbekuljus ja ilusõnaline mäng, 
 
                Vaid selle tühja taeva poole 
                Kaks väljäsirutatud kätt! 
 
    Selles on väljendunud olemuse mõttetus: ahastav abipalumine sealt, kust pole midagi loota! 
    Adamsi vormi suhtes on olnud palju kõnet. Ta on toonud uue riimi eesti kirjandusse, mida on nimetanud ise "irdriimiks", millega tuleb mõista niisugust riimi vormi kui: laip — lai, piinad — Hiina jne., kus on ära kadunud ühel poolel konsonant, ent vokaalid sünnitavad harmoonia, mis riimi puhul just tähtis. Ta on teinud riimi alal muidki katsetusi, millel puuduvad esialgu erinimed, toetudes sealjuures vokaalharmooniale . Tähtis pole mitte nähtav sarnasus, vaid kuuldav, sest luuletus on enam deklameerimiseks kui vaikselt lugemiseks. Silmas pidades, et muude rahvaste luulekirjandus on tarvitanud ammu juba sarnaseid võtteid, kus riimimiseks üldse rohkem eeldusi kui eesti keeles, on loota, et mõnigi samm eesti luulekeele rikastamiseks Adamsi poolt on ehk vastuvõetav. Kui mitte nüüd, siis edaspidi! 
    Adamsi luuletused püüavad musikaalse printsiibi ja klassilise vormi poole, kasutades sealjuures kõiki võimalikke võimalusi: vanu lihtsaid värsivorme, regevärsse ; alliteratsioone ja assonantse , üldse — kõiki häälikukordusi. 
 
                Küll võlund mind on sagedasti, 
                Mis rafineerit ja pervers, 
                Kuid huultel olnud kuld ja mesi 
                Ka Juhan Liivi regevärss. 

    Kes leiab "kulda ja mett" meie lihtsa värsi rütmist, see oskab seda leida ka teisalt, meile seni tundmatuilt aladelt. Vilmar Adamsis on ühendunud luuletaja ja akadeemiline teoreetik, mispärast võib olla ta "Suudlus lumme" ainult tulevikku viipavaks ennustuseks.