Üheks huvitavaks probleemiks Inglise kirjanduses on küsimus Shakespear'e sonettidest. On palju kirjutatud selle üle, kuivõrd need luuletused meile suure kirjaniku tõelisi läbielamusi avaldavad ja kuidas neid õieti mõista tuleks. 
    Mõistatuslikuna paistab juba pühendus kellegile "Mr. W. H." nimelisele isikule. On tehtud mitmeid oletusi selle "Mr. W. H." üle, üks seletus fantastilisem kui teine. Kõige üllatavam nendest on vist küll kurikuulsa Oskar Wilde’i väide, et "Mr. W. H." olevat keegi poisikeseohtu noormees, kes Shakespeare‘i näidendites naisosasid mänginud ja kelle vastu suur luuletaja loomuvastast armastust tunnud. 
    Ei või imestada O. Wilde’i oletuse üle, kui teame, et ta ise homaseksuaalsete kalduvustega oli. On koguni põhjusi arvata, et Wilde‘il Shakespeare‘i suhtes osalt õiguski võis olla, kuigi asjalikum kriitika "Mr. W. H.‘i" küsimuse palju lihtsamalt ja vähem saladuslikult lahendab. 
    Esimeses selle aasta "Postimehe" numbris kirjutab A. J., et V. Adams'i luulekogus "Suudlus lumme" olevat kõik, luuletuste vormist kuni pealkirjani, kaanepildini, eessõnani ja pühenduseni — perversiteedi tähe all. See üldine süüdistus oleks ehk osalt õigustatudki, pealegi on ju perversiteedi mõiste nii ebamäärane ja veniv. Kuid A. J. usub Adams'i hinge saladust sellega mõistnud olevat, et ta luuletajat homoseksuaalsetes kalduvustes süüdistab. Ei olevatki raske seda noorherrat "läbi näha", kui aga natukene kunsti mõista ja ... seksuaalset psühopatoloogiat tunda. 
    A. J. on oma oletuses nii kindel, et ta autorile sõbralikult nõu annab, kuidas seda pahet arstida tuleks ja katsub luuletajale selgeks teha, et tal mõistlikum oleks omi ebaloomulisi kalduvusi häbelikult saladuse liniku alla katta. Olevat ju mõttetu sarnaseid erikalduvusi avalikult propageerida. 
    Kahjuks ei võta A. J. vaevaks põhjendada oma väidet ühegi näitusega Adams’i luuletustest. Ainsaks argumendiks on luulekogu pühendus: "G. S. —Teie mehelisele võluvusele." See lause olevat "eht urningi saladuslik tundevormel." 
    Nähtavasti on A. J. raamatu kaanepildist ja saatelehe müstifitseerivast toonist nii hüpnotiseeritud, et ta vist ei ole püüdnud selgusele jõuda, kes see "G. S." võiks olla. Vastasel korral oleks A. J. kindlasti näinud, et siin mingit "saladuslikku tundevormelit" ei ole. "G. S.’i" "mehelisele võluvusele" oleks nii mõnigi teine noormees valmis oma imetlevat austust avaldama, ja need kaks tähte ei peida eneses mingit saladust. Adams’i esimese luuletuse kolmandamast reast võib igaüks "G. S.’i" tuttava nime välja lugeda. 
    Sellele lisaks võiks nimetada, et ka V. Adams’i venekeelsed luuletused kogus "Via Sacra" (1922) on pühendatud ""armsale ja heale" sõbrale–kaasluuletajale. Kuid sellest välja lugeda mingit erootilist perversiteeti oleks igatahes natuke rutuline. Muidugi võib ehk luuletuste lähem analüüs leida autori iseäraldusi, võib olla ka teatavaid "perversiteete." See on juba ise küsimus, millega siin aga ei taha pikemalt tegemist teha. 
    Imestan, et A. J. nii pealiskaudselt räägib Adams’i "uusriimist". Ka see olevat ainult autori perversiteedi tunnus: kuna luuletajale harilikud puhtad riimid tülgastavatena tunduvat, otsivat ta mõnu puudulikest ja veidraist riimidest, nagu keegi pentsik moonakas nätsket leiba küpsest paremaks olevat pidanud. 
    Usun aga, et igaüks, kes huvi tunneb vormi, eriti riimi vastu, tunnistama peab, et Adams‘ luulekogu kõigepealt just tähelepanu väärib oma katsetega uue riimi alal. 
    Adams jätab küll oma saatesõnas nimetamata, kelle eeskuju ta omas riimiuuenduses jälgib, kuid ei ole raske seda näha. Adams tunneb isegi, et tema katsed uusriimi alal mingi uus "Ameerika" ei olegi, kuna ju uusriim viimaste aastate jooksul Venemaal pea üldiselt on tunnustatud ja laialt tarvitusele võetud. Alles kümme aastat tagasi heideti noorele Majakovskile ette, et tema riimid midagi muud ei olevat, kui "halb Brjussov ." Nüüd aga võib sama Majakovski uhkusega konstateerida, et paljudki endised vastased on agarad koloniseerima "futuristide" poolt ülesleitud "Ameerikat". Ja Brjussov ise tunnustas paar aastat enne oma surma, kui suured teened futuristidel riimitehnika alal on, eriti Majakovskil ja Pasternakil . Ka noorelt surnud Viktor Hlebnikovi hinnatakse nüüd teisiti, kui "Kärvanud kuu" ilmumisel. Mis tol ajal oli "futurum", on nüüd "plusquamperfectum", ja Vene luuletehnika on juba ainult foneetilise uusriimi läbi palju võitnud, rääkimata kõigest muust. 
    Adams’ile jääb teene esimesena Eesti keeles teadlikult uusriimi kultiveerida. Ta teeb seda küll mõõdukalt, tihti tuntavate raskustega võideldes. On varajane otsustada, kui palju sel riimil Eesti keeles tulevikku on. Pearaskuseks on minu meelest, et Eesti keeles ka rõhutumates lõppsilpides häälikud võrdlemisi selgelt kõlavad, kuna nad seal Vene keeles üksteisele niivõrd sarnanevad, et paljud ebatäpsed riimid peaaegu täisriimidena kõlavad. Nii võis juba Pushkin riimida: алым — покрывалом, нђжной — мятежный jne. Adams’i riimid: usku — tuska, näha — tähe, mõõgas — hõõgus, ilmas — silmus jne. on palju kaugemal täisriimist, kui vastavad venekeelsed eeskujud. Ja Adams’i riim visa — sisse on halb, sest et väldete vahe pea igasuguse kõlalise sarnasuse hävitab. 
    Samasugused raskused tulevad ilmsiks Adams’i n. n. "irdriimide" juures. Täiesti rahuldavad on riimid: tahan — maha, jagu — magus, põlgus — võlgu, naised — maise jne. Riim lehti — tehtud on puudulik, kuna siin ühe sõna esivokaalile teise sõna tagavokaal hästi ei vasta. 
    Üldiselt leiame, et Adams’i katsed uut foneetilist riimi arendada tõsist tähelepanu väärivad, kuigi ehk mitmed riimid tema eriti selleks luuletatud "riimimängudes" vaevalt riimi effekti saavutavad. Kuigi sarnasd katsed vahel üllatavaid kõlalisi kombinatsioone annavad, on põhjendatud kartus, et ka sel alal liialdusteni ja maotuseni võidakse minna. Kuid peab harjuma riimis otsima mitte ainult sõnalõppude tähttähelist samasust, vaid sõnade kõlalist sarnadust, mis täielikust samasusest kuni vaevalt märgatava sarnaduseni võib varieeruda. Otsustajaks olgu kõrv, muidugi mõista, selleks tundelik ja haritud kõrv. Veel kord: niihästi luuletajal kui ka teadlikult vormiharrastajal lugejal ei tohi puududa see, mida Nietzsche kusagil "kõrva südametunnistuseks" nimetab.