Agu 29. X 1925, nr. 3, lk. 84-85
Mart Raud'i "Kangastused"
"Sõnavara" kirjastus Tartus, 1924
Enne jõulupühi lisanes juba olevaile
luuletuskogudele kaks uut silmapaistvamat ja midagi tõeliselt nauditavat
sest sügise kestes ilmunud Ed. Nukk’i "Trioletid Amorille" ei suuda
oma nõrga sisu ja vormiga vist suuri nõudeid rahuldada; niipalju
kui V. Adams’i luuletustele heidetakse ette suurt salonglikkust ja vormi
mänglevust, ei saa neid omadusi vähemalt selle kogu paremates palades siiski võtta pahena, sest sääl
esinevad nad peaaegu täiuseni viidutena, tüübilistena ja
ümarikkudena ja pakuvad täiel määral seda, mida nad
tahavad pakkuda: ekstravagantsustest, mida ehk ehk paiguti võidakse
leida, üsna hoolimata on siin siiski tabatud uut ja huvitavat nooti, mil
on mõnikord täiesti omapärane kõla, ning autori
elamuste nagu nende väljendusegi ehtsuses on sagedasti väga raske
kahelda.
See on üks luule põhjapanevamaid nõudeid;
kuidas rahuldab seda teine nimetamisväärsem ennejõulune uudis meie lüürika
alal, Mart Raudi "Kangastused", samuti esikteos ja samuti mitmeti kaunis
suuri pretensioone esitav nii välimuselt kui sisult? Kas on ses
elamusi, missugused ja kuivõrd omapärased on need
ning kuivõrd on õnnestunud neid väljendada?
Tuleb otsekohe tähendada, et Mart Raudi luuletused
vaevalt suudavad olla Adamsi omadele väga tõsiseks võistlejaks,
kuigi andmeid võistlemisõigustuseks on. Sest kui teha katse
vastata esimesele küsimusele, kas ja missuguseid elamusi on ses luuletuskogus,
muutub vastamine õige raskeks; "Suudlus lumme" on mõned
vähema ehtsusega luuletused välja arvatud pea alati nähtud
läbi vahenditu prismi, autor ei ole liig tihti sulge sääl
kätte võtnud, kus puudus selleks sisemine tarve, vaid mõjub
usutavana isegi neis paigus, kus ta upub kõige vikerkaaritavamaisse
värvimängudesse, kuna mängu all on salgamatud nägemus
ja tunne, mis annavad kõigele kuju ja rütmi.
Raud’i luuletustel absoluutselt salata nägemis-
ja elamusvõimet oleks vististi ülekohtune; kuid kontroll enda üle ja vastutustunne, mis ei luba luuletust kogusse võtta
siis, kui see ei ole täiesti isikupäraselt nähtud,
ei ole veel jõudnud küpsuseni. See ei oleks siiski esikteose
kohta suur õnnetus, sest mis seni valmimatu, võib veel valmida,
kuid tõsisema puudusena tundub, et omapärased, isikuomased
elamused üldse näivad liig nõrgad, et raamat ei kisu kaasa,
vaid jätab läbilugemisel võrdlemisi külmaks, mõni
meeldiv ja rütmi- ja keeletunnet paitav koht välja arvatud.
Raud’il on tugevasti arenenud keeleinstinkt. See
on õieti ta kõige silmapaistvam omadus. Temas on virtuositeedi
idusid, ta väljendusvahend on hästi viljeldud ja Raud oskab sellega
saavutada häid effekte. Sellel päätükil võiks
tema puhul kaua peatuda; kõik keerleb selle ümber, ja puht-vormiliselt,
keele kõla seisukohalt, foneetiliselt võetuna on mõnigi
pala täiesti veatu; valimatut, ettevaatamatut ütlust ei leia
talt kuigi kergesti kui ainult leiduks küllalt julget, teravaltrabatavat
ja sirgejooneliselt iseloomustavat tasakaalulise, rahuliku, "distingeeritud"
ümbruse elustamiseks. Praegusel puhul tahab sellevastu ka kauni kõla
harrastus summutada lugupidamise uskumapanevuse ja läbielatuse vastu;
ses suhtes kipud vägisi teda võrdlema samalaadilise, kuid siiski
tulisemalt läbielava Rudolf Reimanniga, kelle toodang näib kadunud
pingutuste huvitava ja mitmekesise vormi pärast ainult et Raud’il
ka vorm ei taha nähtavasti olla seevõrra huvitav ja mitmekesine
kui pehme, meelitav, voolav, selletõttu aga muutub iseloomutuks.
Sarnase mulje jätab näiteks esimene luuletus
"Enesega" täis vangitseda tahtvaid, täiesti musikaalseid, kõlaliselt
täiesti õigel kohal seisvaid, kuid mitte küllalt energiliselt
asjasse puutuvaid, ebareljeefseid sõnu.
Alliteratsioon , viimseni
kalkuleeritud
riim , siseriimid jne. teevad pala häämeelega valjusti
etteloetavaks, kuid pärast läbilugemist ei jää mälusse
kuigi palju, pääle üksikute õnnestunud väljenduste
ja sõnaliste kokkukõlastuste. Ja jääb tunne, et
ka mitmekordne tähelepanelik lugemine ei selgitaks luuletuse kontuure.
Stroof stroofi kõrval, mida ei seo mingi küllalt ülev,
kõigele aluseks olev mõte või pildi luustik. Soovitav
oleks selle kogemuse jälgimiseks võrrelda näiteks sonetikolmikut
"Öisel uritunnil" sõnastuse liigsulavus on siin kindlad äärjooned
udustanud, puht-individuaalne, luuletustele meele sööbuvust andev
puudub pääle mingi sümpaatliku, sooja alatooni. Ja viimasest
on ikkagi vähe jäädavate väärtuste loomiseks;
ei ole robusti realismi ega vaimukat aforistlikkust (viimast leidub Adamsil),
puudub aga ka sügavam lürism.
Hääs mõttes edustava näitena
tsiteerin salmi luuletusest "Veereng":
Nagu herguv ääs,
lõõmav heretaden,
kumab pilvne lääs
veriveretaden.
Ebaõigelt häälestatuina tunduvad rahvalaulumõõdulised
ballaadikatsed; mõnes neist näib üsna ilmne
Eino Leino
mõju, näit. "Verev noorus", millest vilksab mitmeti "Räikkö
Rähkät" meeletuletavaid värsse ja situatsioone: "Siis salaksi
ta susisi, poole Kaspari kähisi" või sureva Kaspari viimne
surmaeelne nägemus, mis näib sama Räikkö Rähkä
imponeeriva viimse koduküla vaatluse reministsentsina, kuigi ülekantuna
pehmemasse, jõuetumasse helilaadi. Siingi on Raud’il õnnestunud
tarvitada rahvalaulu või selle uuema, Aavikust põlveneva,
reeglistatud teisendi väliseid võtteid, kuid kujukus ja pilteloov
mõttelend on kammitsas ja ained ise on väheusutavad, melodramaatilised,
ülemäära paisutatud. Nägemisvõime terinemisel,
dramaatilisuse kasvamisel, sõnastiku rikastumisel näitlikkuse
ja jõulisuse sihis võiks samalt autorilt võib olla
siiski loota üsna kaaluvat lisa sellele luuleliigile.
Kõigest kõike jääb kogust
ometi terve rida vormilisi uudiseid, ilusaid värsse, isegi üksikuid
peaaegu läbini suggereerivaid luuletusi (näit. "Võrkkiigen",
murdeline "Lahkumine", "Loomingus" ilmunud, isegi Saksa keele tõlgitud
"Öö", mida ainult kahjuks teeb ebaalgupäraseks lõpu
jaan-kärne[r]likkus, siin muutunud märksa sentimentaalsemaks kui
vahest ebateadliku eeskuju vastavad meeleolud, ja veel mõni
muu), ning tahaks autorilt oodata enne kõike tugevat enesedistsipliini,
hoidumist puhtast vormimängust ja rikkalikumat ja haaravamat siseelu,
et julgeda talle ette kuulutada püsivamat paika me nüüd
juba täiesti arenenud isikuid, ei enam ainult pehmelt keele
õige painduvaks muutunud materjaali sorivaid, sellejuures ikka veel
epigoonlusest mitte vabu virtuoose tarvitsevas luules.
|