Herra Vilmar Adams–Aleksandrovski, viasacratsejate vagast ristikogudusest, on minu värssromaani "Bianka ja Ruth" puhul "Üliõpilaslehes" avaldanud mõnituse, millele mind lubatagu teha mõningaid ääremärkusi.

Peaks ometi kord selge olema, et iga kirjanduslik teos on kõigepäält esteetiline nähtus ja teda seepärast tuleb vaadelda eeskätt esteetiliselt seisupaigalt. Teiseks on iga kirjanduslik nähtus oma ette maailm, tervik ja seepärast vaadeldagu teda ka tervikuna. Kuid härra Adams–Aleksandrovski nõuab minult mingisuguseid "sügavaid ja tähtsaid sõnu tähtsaist ja igavesist asjust", kisub minu teosest karvupidi paarkümmend üksikut või poolikutki värssi välja, seab need ritta ja otsustab siis kähku: hirmus tähtsaist ega igavesist asjust siin ei kõnelda, seepärast — praht puha, see Kärneri teos!

Kui tarvitada sellast metoodi, võiks "Bianka ja Ruthi" puhul sama tagajärjerikkalt "tõendada", et Kärner on röövel ning mõrtsukas — appi, vabariigi politsei! Tähendan härra Adams–Aleksandrovski kurvastuseks kohe, et mul vähematki aukartust ei ole isehakanud pahakohtuniku Vladimiri ees. Sest see härra ei ole, enne kui kirjutada rasket süüdistusakti, vaevaks võtnud "Bianka ja Ruthi" korralikult läbigi lugeda. Ta kirjutab: "Kangelane sõidab väljamaale, Ruth talle järele ja" — need teised sõnad. Aga härra Adams–Aleksandrovski, see on ju võltsimine ― kuhugi ei sõida Ruth kangelasele järele, lugege ometi tähelepanelikumalt!

Punkt teine: "Bianka ja Ruthi"loodusevärssidel ei olla hinge, leiab härra Adams–Aleksandrovski ja hüüab koolmeisterlikult: "Ja veel — vaadake meie naiste, meeste silmisse — säälgi peegeldub see karge ja ülev loodus!" Noh, vali kohtunik, siin kõlbate juba kõige vähem oma ossa. Meie meeste ja meie naiste silmadest ning meie loodusest oskab küll iga eesti kirjanik paremini lugeda kui Teie, kes te venekeele"pühal teel" inimese "lihast õigete gammat tahate välja pigistada". Kui Teie viibides juuli või augusti hämarail öil meie kodumaa metsas või põllul, pannud pää pehmele rohule, ei aima mingite sõnulmääramatude lõhnade puhangut õhus ja taamal otsekui kellegi jalaastet, kui Teie seda ei tunne, siis ärge sellest prauhti! järeldage, et teine seda ei või tunda. Kui Teie sellasel silmapilgul valmis ei ole harduses hüüdma: "Mets, koha! Käbi, sa ladval kiigu! Valmi voos!" — siis ärge tulge mõnis tema /mõnitama/: "Paanitsev luuletaja kõnnib suvitu/s/kohal ja aina kamandab, nagu oleks teda too Keegi oma komissaariks Elva määranud." Millised "sügavad ja tähtsad sõnad", milline leidlikkus! Aga needsamad sõnad on ütelnud August Alle juba aastate eest, arvustades Rich. Rohti "Hümne Paanile".

Üldse — need "reminstsensid"! Kohtunik Vladimir muudkui loeb neid: siin Oskar Wilde, sääl sääl Lermontov — siin Goethe, sääl isegi Jack London ( siin , tark kohtunik, tulen jälle teie mälule appi: mitte London, vaid Hamsun). Aga kas on siis need Teie tsiteeritud seesugused "sügavad ja tähtsad sõnad", et neid ainult Wilde või Goethe võib leida? Ja kas ei või siin olla ka mõni tahtlik võte, nagu seda romaanis kohati on väljendatudki: nii Glahni ja Li–Tai–Pe nimedega? Värsimõõt on igataahes teadlikult võetud pushkinlik, ja seda ei saa mulle keelda ükski Adams.

Ehk olgugi: kui Teie oma tarkuses "Biankast ja Ruthist" leiate "reministsense" — mida need täendavad, kas teose, kui kunstitöö väärtust? Erapooletum arvustus on ometi märkind, et "Bianka ja Ruthi" "kunstiline raskus seisab ta lüürilistes meeleolukujutustes, sügava tundega kantud loodusromantikas ja Olaf Amose traagilises elutunnetuses".

Seega oleme siis välja jõudnud "romaani ideelisele sisule." Kohtunk Vladimir näeb siin "tühjust, nihili, aatetuse triumfi kuulutamist ja sanktsioneermist", sest Kärneril ei olla "sügavaid ja tähtsaid sõnu tähtsaist ja igavesist asjust." Ah, härra Vladimir Adams–Aleksandrovski kes Te ehtvene kombel kahekümnendal aastasajal otsite igavesi tõdesid, julgen teile meele tuletada, et kõige igavesema tõe leidis juba Koguja, ning see kõlab nii: kõik on tühi siin päikese all, üks selge tühi asi! Teie peate ennast "püha tee" prohvetiks ja säälsamas — võltsite (kas meelega või arusaamatuses, seda ma ei tea). Teie leiate "Biankast ja Ruthist" nihile ja aatetuse truimfi õigustamist, kuid seda võib säält leida ainult — väga veidrate võtetega.

Olen Olaf Amose eneseeritlusis kujutand selle haige, pettund, käristatud hingega modern–inimese eneseleidmist looduses ning lugemisse süvenedes ja tema väljajõudmist tervemale, tasakaalsemale, elusuhtumisele. Tema kõikumine kahe naise vahel (see peaks ometi lugedes igale selguma) on ju õieti heitlus kehalise, maa poole kiskuva oletsemise ja ilusamat, vaimsemat elu januneva vahel, ja võit on antud teisele. Olaf Amos sureb, kuid ta pe/s/simism on laskund, et elu — ideaalsem, vaimsem nimelt — on ometi suur väärtus, tal jääb alale armastus looduse ja inimeste vastu — just nende vastu, keda "on orjastanud türannia", "kes varjus käivad oma teed." Et romaanis ei ole suuri sündmusi, see oleneb ju Olaf Amose karaktrist, ta temperamendist. Passiivi, eritleva inimesena ta ei saa ju toimida ilmapõrutavalt.

Olen õieti kurb, et kõike seda tuleb koguni "akadeemilisele arvustajale" orgiotsaga kätte näidata, kui saame siiski aru: "enese alalhoidmise instinkt" sunnib noidki arvustajaid materdama inimest, kes midagi rohkem on korda saatnud kui nad ise. Olen aga päris rahulik, sest mul on auahnus uskuda, et minust ning mu "Biankast ja Ruthist", hoolimata kõigist käänamisist ja väänamisist, midagi järele jääb, kuna igasugused prohvetid "pühalt teelt" meile ei "sügavaid, tähtsaid sõnu" ega muud ei anna.

15. IV 24