Kui praegu me kirjandusele eriti kallale tahetakse tungida ja ta püüdeid naeruvääristada, siis räägitakse tingimata ka "Ohverdet konnast" ja "Lendavatest sigadest". Mõnd näivad juba need päälkirjad sedavõrd irriteerivat, et ta raamatuid üleüldse ei loe ja ainult arvustamisega lepib. Ja see on kahtlemata odavam, lihtsam ning ajaliselt kokkuhoidlikum.

Ma olen "Lendavad sead" kolm korda läbi lugenud. Ja ma tahaksin soovitada seda huvitavat, lopsakassõnalist ning fantaasiarikast fraaside kogu.

Meie vaeses proosas pole ma kaua aega nii huvitavat debütanti lugenud kui Albert Kivikas. Ma pole ühtki lauset näinud, mis omal jalal püsti püsiks, mis eritelles kui küünal kuumuses lüngi ei langeks, mis ei sulaks laiali võltspaatose rasvaloiku. Kuid Kivikase fraas on kui terasvedru, mis painutades ussina sirgu viskub. Veel enam, ta on kui väike krokodill, kes painutaja sabaga jalust maha lööb. Nii küpsena pole meil ükski proosa alal debüteerinud, välja arvatud Luts omas laadis.

Te arvate, et see kõik on kirjanduslik poos, maneer, vigur? Ei, see on katse. See on andelise mehe katse uuel alal. Võib olla, on retsept pisut vale, see laad natukene monotoon ja läheb peatselt igavaks. Kuid see ei tähenda veel, et peab katsetaja kirjanduslikus aususes kahtlema.

Milline komism: samad arvustajad, kes Mart Karus-Kivikase "Sookaeltes" Eesti külarealismi üht andelisemat avaldust näevad, ei leia küllalt tüsedaid sõnu Albert Kivikas-Karuse "Lendavate sigade" andevaesust paljastades.

Kuid tagasihoidlust: Kivikasel on veel teisi varjunimesid ja teisi maneere tagavaraks. Ettevaatust: ta võib teid veel mitmel viisil sisse vedada. Ja lõppeks moraal: maailm pole veel ühe raamatukese pärast hukka läinud, ei lähe hukka ega võigi hukka minna. "Futurismi " silt ei tähenda ammugi enam hullumaja.

Lubage mul siin tõlkida "Lendavate sigade" pilseneri-sildi paberilt "Ilo" paberile üks Kivikase vähemaist miniatüürest, ta "Piimluik":

Unikyysi silmist murdma läksin hommiku ja ronisin ymiseva telefoni posti otsa. Istusin talle otse lagipähe ja kõigutin jalgu.

Vaevalt panin tähele, kuis yks väikene tydruk piimapudeliga trotuaaril must möödus, tagasi vaadates nägi aga mind posti otsa, jäi seisma ja rõõmustas:

Kui kena lind!

Ning hakkas mulle liiveterakesi pilduma.

Kumardades nende järele kukkus talt piimapudel ja purunes jalgtee kividelle.

Pudeli rusude vahelt aga kerkis äkki lendu lumivalge, suur luik.

Maas aga ei olnudki piima, läikisid ainult klaasikillud.

Kas pole see kaunis kirjanduslik vinjett, täis rõõska, noort värsket luulet, mis puhtana loomisnebuloosast koorub? Mis leiaksite ta kõrvale ilma suurema otsimiseta Eesti lobisevas, paljusõnalises ja tühises laastukirjanduses?

Kuid niisama tüsedad, terasnõtked ja malmrasked on ta jõhker-pateetilised, haruldasist sõna- ja mõtteühemeist kubisevad, robustid ja originaalitsevad looduse, linna ning interjööri maalid.

Ütlen, kordan, rõhutan: originaalitsevad, teadlikult otsitud, katsetavad ja keerulised. Kuid niisama otsib poeet uusi riimieffekte, miks ei tohi seda siis proosakirjanik teha vastavas aines. Tähtis on just materjaali ja sisu tasakaal ning sellest näeme Kivikase igas maneeris kinni pidavat.

Kalevipoeg ehitas linnu saelaudust, kuid samas eeposes jutustab Kreutzwald ka linnuluist ehitatud majadest. Futurist! ütlete. Väga võimalik. Kuid lubage siis ka teistel pisut oma maitse järele ehitusmaterjaali valida ja mitte ainult Ilmatsalu telliskive hariliku proportsiooniga: 12 x 6 x 3 tolli.

Iseenesest on Kivikase katse traagiline. Kui Vene futuristidele öeldi: asjata vehite Itaalia kaasvõitlejate eeskujul kultuurikoorma vastu, sest kuna on Venemaal kultuur koormana tundunud, ja asjata joobute tehnilisest edust Inglise ning Ameerika ametvendade viisil, sest Vene tehnika pole seni midagi pääle Tuula samovaride ülesleidnud, – siis seda enam võime samu väiteid tuua Kivikase "futurismi" vastu.

On varajane laulda lennumasina surinast Eesti väljade kohal, kui meie päälinna tänavail vahel veel puutelgedega vankrid kägisevad.

Kuid Kivikas on kooli-futurismi retsepti pähe õppinud, ja sellega muu seas pärinud ka aeroplaanid ja autod ning, võib olla, ka oma revolutsiooni ülistuse. Sest seegi on tal ainult shest, olemuselt esteetilise protesti avaldus kodanlise kuuvalguse, vooruse ja ühiskondliku korra vastu.

See protesti shest seletab mõndagi Kivikase loomingus. Sel iseenesest vaiksel ja süütul noormehel on pööraselt igav ning halb Eesti maakeral. Sellepärast ohverdab ta konne ja laseb lendu kummist sigu pastlapaela otsas. Ja see ei sünni kaugeltki esimene kord. Seda tegid kord noor-eestlased oma Prantsuse daami Ruthiga, seda tegid Momendi apaatilised autorid oma nukra peni teooriaga ja kahtlemata ka siurulased oma püksipitside pudupoega. Noor-eestlased polnud iial näinud oma daami ja Eestimaa kohal kostab propellerite asemel veel puutelgedega vankri nagin. Siin on nii igav, nii ääretu igav! Sellepärast loogem enestele Ruth, loogem ideaal, mis revolutsiooni pitserit kannaks! Kivikas teeb revolutsiooni propellerdet põrsastega.

On alles midagi nooruslikult-haljast ja poisikeselikku Kivikase kirjutamislaadis. Ta mängib, pillkaaritab, ajab karjapasunat veel läbi kogu raamatu. Ja kui ta elumõrutab, siis on veel tundmus nagu selle Jaan Lattiku püksatu kangelase puhul, kes viina juues väga suuremehelikult siunas, kuid kohe lisas: a juvva kõlbas. Lõppude lõpuks: see maailm ei olegi nii paha, kuigi meil ka parema vastu midagi pole.

Seegi puudulik maailm annab põhjust nii paljude algupäraste, huvitavate ja värskete lausete tegemiseks.