sajandialguse vene avangardistlike "poeetide kuningas", vene luuletaja, emigreerus 1918. aastal Eestisse, oma eestlannast naise Felissa Kruudi abiga tõlkis eesti luulet vene keelde ja propageeris seda oma esinemisturneedel välisriikides. 1920. aastate algul kujunes Severjanini elukoht Toila kalurikülas eesti luuletajate (H. Visnapuu, A. Alle, J. Kärner, V. Adams) sagedaseks peatuspaigaks. Severjanini luulel, mis oli täis värskeid, tabavaid kujusid ning haruldast laulvust, oli eriti suur menu Venemaal aastail 1913-1916, mil ta tegi pikki etlemisringreise üle kogu maa saavutades nii lühiajalise, kuid ülisuure populaarsuse. Hilisemas, Eesti perioodi lüürikas kujutas Severjanin Eesti uue kodukoha looduse ilu. Eesti perioodil jätkas venekeelsete luuleraamatute avaldamist (nt "Crème des violettes", "Pärlijõgi", 1919), osales almanahhis "Via sacra" (1923), tegeles ka eesti luule vahendamisega vene keelde, tõlkis H. Visnapuu, M. Underi, hiljem ka A. Ranniti värsse, koostas antoloogia "Eesti poeedid" (1928).