Olin kui unes kõrgel mäel: kust paistis kaugele läbi tinakerge õhu...
     All aigutavas sygavuses sinetas järv kui kehastund meeleolu, orus, kus ei muud olnudki kui see järv, ta põhjatusega ylal ja all. Oleks kui olnud nägematu tee otsatusest alt otsatusse ylal, kirendavad kaldad aga väravaks kahele mõõtmatusele...
     Kalda kumeral rõunal istus kalur... Ehkki ta oli ääretumas kauguses, oli ta siiski nii suur ja lähedal, et ta viimse kui liigutuse selgesti nägin:
     tal oli käes pikk, vibalev õngelatt, mille pinguli look ulatas pooleni järveni, ta pyydis latikaid...
     Äkilise liigutusega tõmbas ta õnge veest, kuid kala asemel oli õnge otsas nuumsiga, ent see kukkus tagasi vette, kuhu pinnale ta lebama jäi otsegu koolnu. Õnge vastselt järve heites hakkas otsa teine nuumsiga, mis ka tagasi kukkus ja vee pääle lebama jäi kui magusasti magaja.
     Korraga liigahtid need kaks yksteise kõrval lebajat ja hakkasid sõbralikult juttu ajades kalda poole ujuma... Nägin nende musti pystiharjaselisi turje maa poole liginevat...
     Aga poiss oli muutund suureks hundiks, kes neile, ainult nina veest väljas kihvasid laksutades, järele ujus.
     Saabudes randa, tõusid sead äkki lendu kahena pardina, lendasid yle mu pää tiibade vurisedes ja laiade nokkade häälitsedes ylalt...
     Vaatasin neile järele ja äkki nägid mu silmad, kui oleks need kaks suurt lendurit, kes mootorite põrisedes kadusid kõrgete sagerikkude pilvede varju...


Laulvad kalad  

     Oleskelin kusagil keldris, kus suur lai laud oli täis kivivaagnaid, mis olid ääreni täis hallika vett. Aga see ei olnudki vesi, oli vedel kuuvalgus, milles ujusid kalad ringmängus lauldes.
     Võtsin nõtke veo, kui ulatava käe, sidusin talle otsa õnge ja heitsin liuda. Aga need ei olnudki liuad, olid elavad, naeratavad kuud taevast maha kukkund, valgussuud täis kalu. Mu õng lebas kuu purihammaste vahel ja äkki kargas liuakurgust suur kala ta sööda otsa. Tõmbasin ta välja ja viskasin oma kaelkoti näljasesse kõhtu, kust oli kuulda paar kord lopalapa, siis aga sirutas vaikus oma käe talle järele.
     Pyydsin neid kuu tõusust loojaminekuni, et mu kott sai kaelas söönuks ja tõrkus neid võtmast suhu, aga vedelad kuud kaladest tyhjusid, kui lõhkised pudelid kuremariinist.
     Viskasin õnge kõrvale, võtsin nuumat koti kaelast - kuid siis märgasin kummalise asja: kuised liuasuud olid täis värsket kalasuppi, mu kaelkott aga seedis praetud kalu...

     Suvimaastik uhkas õitest ja puupargist, vääte vinnutas päikese tulihallik ülalt Kosmose sinist alla Maa rohetusse. Ta kiired sõid sisalikke, puresid inimest ja tungisid kui särisevad orad mahe.
     Nägin, et jooksin palja pääga, asjata varju otsides, aga päikene nõelus pähe otsegu kingsepa õmblusmasin.
     Ent ometi viimaks saavutin puu, verirohelise ja jaheda kuuse. Istusin ta alla, aga ta oksilt langes mu pääle okaste ja varju dush.
     Kuid viimaks ärkasin näha, et ei olnud üksi selle puu all: mu vastu seisis naine, värske kui toores ploom.
     Ta naeris mulle südamlikul muhelusel, kus juures ta lumivalgete hammaste rida kahe toomati vahelt nähtavalle tuli.
     Äkki langes üks esihammas igemest, kukkus välja suust ja langes maha...
     Vaevalt saabus ta mullani, kui muutus lumeks ning sedamaid märkasin, et sest momendist kogu Maa kattus lumivalge lumega...
     Istusin hangel, jalad jähe külmand, aga ise kuumusest sulamas kui vaha.


Piimluik  

     Unikyysi silmist murdma läksin hommiku ja ronisin ymiseva telefooni posti otsa. Istusin talle otse lagipähe ja kõigutin jalgu.
     Vaevalt panin tähele, kuis yks väikene tydruk piimapudeliga trotuaaril must möödus, tagasivaadates nägi aga mind posti otsa, jäi seisma ja rõõmustas:
     Kui kena lind!
     Ning hakkas mulle liivaterakesi pilduma.
     Kumardades nende järele kukkus talt piimapudel ja purunes jalgtee kividelle.
     Pudeli rusude vahelt aga kerkis äkki lendu lumivalge, suur luik.
     Maas aga ei olnudki piima, läikisid ainult klaasikillud.

     Sõitsin mootorpaadiga järvel. Vesi oli klaasvaikne, tuul kivivaga ja taevas unistuskauge. Päikene näis taevas kui ymarguse täägiga löödud auk, kust rõngastena alla sadas tuld kui sõrmukseid.
     Ma kihutin võimatuma kiirusega vesipinnal, kuid imelik! mu paadi järele ei jäänd yhtki jälge: pind oli ees ja taga sile, ehkki mu mootor sajatas lakkamata bensiinlaulu, aga paadi propeller päras elas laia kätega veheldes kui naftast purju jäänu.
     Silmiskelu järele märkasin, et see ei olnudki järv, vaid lai, määratu pegelruut; mina aga istusin klaasil ja trampisin jalgu.
     See pragunes...
     Murdus sisse ja ma uppusin peegelvette.


Õitsev välk   
Erni Hiirile

     Keset seitset verirohelist laasi istus pigivalge luik kivipehmel pesal ja munes kuldmune. Aga ainult iga seitsme aasta takka tekkis talle üks kuldmuna alla.
     Ei keegi surelikest olnud näind seda pigivalget luike, ei kuldmune mis ta munes. Neis metsades, mille keskel pesitses luik, asusid igivägevad saladused, suured kui karud, mis neelsid iga lihaliku olendi, kes juhtus sattuma sinna ligidusse.
     Nõidade aimuste järele valvasid seda pigivalget luike üheksa ülespoodud konna, mis alalõpmata rooksusid kui vaikivad bassid, tosin ristilöödud kuldnokke, kes lakkamata vilistasid nülit laule, mustsada jõgi, kus voolas viinkange vesi lahutas noid laase ilmast, mitu lumimusta pimedust, mitu tõrvheledat paistust olid leeris selle pigivalge luige ümber ja kolm maru möllas vaikuses.
     Võimata oli inimesel saavuta pigivalget luike...
     Võimata saavuta kuldmuna...
     Kuldmuna, luigemuna...
     Kuldmuna -
     Kuid oli targim üks nõid: ta oli vana kui Maa, aga noorem kõigist kes ilmsi ehk salaja.
     Ta võttis seitsmevenna päeval maast seitse kuradi keelt, iga venna jaoks ühe, sidus need kokku pikema habeme jõhviga, niisutas nad reede õhtul Maa higiga, taeva vaiguga ja meriilaga, kastis siis sisaliku silmavette, leotas kurenoka tõrvas ja pani kaevusilma kuivama.
     Üheksa päeva pärast võttis selle kaevusilmast, sülgas kolm korda, urjas maad ja taevast ning ilmakaari ja andis selle julgeimalle noorurille süüa, kes ihkas minna tooma nõiale pigivalge luige kuldmuna.
     Noorur sajatas maailmale õitsengut, sõi kuradikeeled ja läks seitsmesse laane. Kuradikeelte söömisest oli nooruri valland tung noorusmarune, mis tuli ta üle kui viina huimastus.

     Esimeses laanes heidutas teda üheksa ülespoodud konna: nende raibete haisu nooruri järele hülpivad käed ähvardasid ta ihu mäända, kuid ta sülgas esimese venna kuradikeele neile igaveseks needuseks ja pääsis teise laane.
     Teises laanes vilistasid ristilöödud kuldnokad nülit laule, mis tahtsid uputa noorurit oma läilusse, kuid ta sülgas neile koolemist sajatades teise kuradikeele.
     Kolmandas laanes tahtsid teda neelata sügavate jõgede viinkanged veed, aga noorur sülgas kolmandama kuradikeele, see muutus laevaks, mis viis nooruri teisele kaldale, et ta pääsis neljandamasse.
     Sääl ähvardas teda lüüa lumimust valgus, mis paistis läbi isegi lihast ja luust, kuid nooruri sülitet neljas kuradikeel sai ta silmile läbipaistmatuks katteks, mis lõikas oma kääridega lumimusta valguse küüned.
     Viiendas laanes püüdis teda tappa tõrvhele paistus, mis oma lihasse suruvate kiirtenööridega tahtis köita nooruri ja igaveseks jätta oma hõimkonda, kuid viies kuradikeel heitis selle viimseima nõtruse troonilt.
     Kuuendas laanes aga möllas kolm maru vaikuses,
     mis olid hädaohtlikumad noorurille omas taltsutamata vihas. Ent noorur sajatas kuradikeelt:
     Vakata torm vaikuses!
     See sajatus niitis maha hädaohtliku maru.
     Seitsmenda laane südames pesitses aga pigivalge luik. Ta istus pesal kui õitsev jälkillus õis. Ta ümber kõik liikus ja seisis ühel hoobil. Seitsmendama venna kuradikeel aga pajatas vägevalt, kui odast rabat hiiglase rääkimise maha virutades:
     Seisa liikumine liikumatuses!

     Kõik oleks kui juba ammust saadik seisnud, kui poleks liikundki liikumatuses, aga luigel kukkus kuldmuna pahema tiiva alt pessa. Noorur ulatas käe, ent luik kui poleks olnudki luik, ta lõhnas kui hüatsint, kuna ta pigivalged suled olid õilmetena kuurmeks keskelle ümber õiskrooni.
     Noorur lasi langeda seitsmenda kuradikeele õie puhtasse südame ning siis rakatas verirohelises taevas läbi tinakerge õhu õitsev pikne...
     Ja õitseva pikse valgusel saavutas noorur kuldmuna...
     Kuldmuna, luigemuna.
     Kuldmuna.


Malmsireenid  

     Verimust öö - kui valgusest tyhi barabaan.
     Kaugel silmapiiril raapsivad soomusrongi shrapnellid ja granaadid tikke taeva tulitoosilt. Suurtykkide huulilt buketid heledat valgust raisatakse öhe, laengute myrin laibana maetakse maha - matjaiks pommikildude orel.
     Lumilaulvaid teid roomavad kisendavad kolonned liha, suurtykiliha, mäe luini paljail kuklail kett elavat kuulisööta. Lahing raipenäljas hyääne neelab kooljaid, kui puuhalge veretuid, kustutades timuka nälga tuksuva järele.
     Kraavi luise selgroo taga kuulipritsid hõiskavat juttu karjuvad, veripunane vaht ymarguste teras-lõugade vahel, kivivarede õnaras automaat ahnelt patronisi sööb, tyhjad kestad paberossi otsadena kõrvale sylitades. Pyss nikkelhambaid suust pillub, raksudes kiskudes igemest; vaenlase tormijooksu verist nuga langevat lihale, tervitab kuulide sinfoonia.
     Roodud sulavad kui vaha, ratsavägi - sööstuv merilaine - piikide piskel mõõkadest kroonit viimsel triumfil kallistab armukest - hirnuvat surma. Mototsykkel agoonias peksab, hingates vasksest kõrist haisevat naftat; auto soomustet sõrmil pyyab helisevaid kuule...
     Aeroplaanilt alla pillutakse ballasti - mootorite parinat.
     Ööl sel trimbatakse elu, mustaks veiniks surma pidule veri, mis kuivand kõrisse kallavad jänuks kooljad.
     Verimust öö - kui valgusest tyhi barabaan.
     Verimust öö.
     Verimust.
     Veri.


Kevad  

     Päikene õitseb alla kui lihuniku rasvane pale, kes triumfeerides tapamaja katusel jalutab.
     Kõrvulukustavalt huugub päikesekiirte tulikuum vile, mis pussnoana äiatakse emmise ihusse, et see langeb maha sulava lume mädanevana kooljana.
     Rõõska verd nõrguvad täis veripajad - järved, mered, mida segab ja möllib marude mõla.
     Uulitsvasikat nylitakse vilkasti, nugaluudadega turgude magudelt, bulvaaride kubemist, promenaadide turjadelt kasitakse talvine kõõmas ja mädanev nahk.
     Seenetand habeme ajavad jalgteed, trotuaarid, pargid ja alleed.
     Majad avavad puuhuulised suud ja tubade kopsudest litsutakse välja hapnema läind viin.
     Talve kylmast alles purjus hoovid oksendavad koormatena sõnnikut ja haisevat, juba pehkima läind jääd.
     Aidades lebab kõhuli maas alasti muld kui raskejalgne naine, rängas sigituses lilli, lillimerd Mai triumfiks õitsevate välkude valgusel, kus mu Hing jookseb tyhjaks saastast kui lõhkine vesinõu ja uppub ekstaaside myrisevasse okeaani.


Uulitsal

     Mu hing tantsib rautet rataste orkestri myrinal ja plakatite, siltide kisal: kus taevas imeb pystistet vabriku nisast pigimusta piima ja paisub rasvaseks ja mudaseks kui orika magu, mida kõrvetatakse kuumaksaet kivil.
     Kus autod tänaval ringmängus yksteisele metallarmastuse avaldavad, õhates tundlikult raudsydamest bensiini aroomi, siis libliktantsul yle turu lippavad mydiseval naerul ja kalossidega varustet olles sügavimasse porri suubuvad yksteist röökides suudlema.
     Kus töölised aastasajul eneseunustuseks kirjutand vääramatud raudpoeemid, - hiigla kirstud, tuld ja sytt neelvad gigandid; nende põlevate lõugade vahel kisendab sydamevalus veripunaselt taeva poole vask ja raud, mille veri kihisedes ja myrtsades tormab gigandi kapillaarides karjudes vastu tuule põske tulikuumi hyydeid.
     Kus majade skeletilisilt keredelt vaatavad möödaminevat padakonnade rida - tramvaivagunid, pilkumata, tyllripsendega, alt keldrist aga, mille kukil uhke maja, vihaselt söövad tõldu kui juba sajaaastase poolpimedad ja väljapistet silmad, kaet tahmase kalega.
     Kus must keller, kui kärvand hoburaibe, hirvitavate lõugade vahelt sylgab välja proletaarlaste mehi ja naisi, mis sysimustal triumfil hõiskab sisse internatsionaalina uulitsa kurgust, eel kodanlase kõhunahast myrisev barabaan.


Emajõel

     Emajõel on tänavu kevade liigliha. Kaugele on ta sirutand luhas ja rabas oma vesiihu, kallistades oma märgade peodega kalamehemaja ja ulatades omad vabisevad reied uulitsate järele. Sildade mitmekordne kurk joob taevast, ahmides ja sulisevalt lauldes. Jäälõhkujate raudninad terava väitsena lõikavad jõgiliha.
     Istun lootsiku taevapoole sirutet lõugade vahel. Ta puised käed pesevad kylmas vees omi sõrmi: igakord kui nad vette ulatavad noid käsivarsi pidavad sangad heledasti haugutavad kui noored kutsikad. Nii me sõidame võidu mootorpaadiga, kes hingeldades oma lõigatud raudsete tiibadega nuhtleb vett, purjekneiu lehvitab talle edevalt põgenedes lumivalget rätti, kuna ta kõrge luigerind keeb ihast ja armastusest "Tivooli" vastu, kui see sireenina hõiskab. Sadamas langevad armastajad yksteise kaela: purjek - neiu äigab räti pääst, "Tivooli" aga sirutab ta järele oma pigimustad suitskäed ja suudleb pladisedes oma pruuti, kes häbenedes peelepuiega häbematale kallaletykkijalle vastu vehkleb.
     Neist mööduvad paadid tantsivad aga lainetusbaletti.


Vaksalis

     Mu hinges vaksal, kus masinatel rendez-vous ja rööpad kõneldes jooksvad kauguse sireenilisse suhu.
     Kiiskavas shiine meres on veduritel vileline kõne malmist sõpradega, kel pääs pigimustad käharlokid kooksi neelvatest ahjude tolmund kõridest. Platformi avaral esisel laulvad alalõpmata rongide ringmängud, mille keskel tantsib väsimatu manööver-vedur kilgates ainsama silmaga ja roostetand kerega. Vaksalitee lahkmel sale semafoor saadab hõõguvaid suudlusi saabuvalle rongile ja teretab teda alati esimesena, kui kylalisele uksel vastutulev majadaam, võttes raudelaja õlult pika ylikuue - kiire jooksu. Siis tormab näljane kylaline pidulauda, õgib kooksi ja joob veetorni karikast karastavat viina ning sisisedes tänades ja semafooriga auru õrnal käel jumalaga jättes vilkasti taandub raudtee käänaku hammaste vahele.
     Ainuke mälestus lahkujast - kume vile õhu vedelas ihus.
     Nukralt istub melankoolne naine vaksali ootesaalis, ta vaatab vaikselt hiilgavaid terasrööpaid, mis ripuvad kauguse sireenilises suus, kes sööb ja oksendab mürisevaid ronge ning inimliku kannatuse vari ruttab yle ta näo.
     Heii! Naine! Meie kahekesi ainsamad vanaaegsed pärandused siin uue raudilma psykoloogias, haarame kinni vedurite raudseist käsist ja tantsime raudhiiglastega pöörast masinate valssi!
     Mu hinges vaksal, kus masinatel rendez-vous ja rööpad kõneldes jooksvad kauguse sireenilisse suhu.


Elekter

     Aurumasin energiat imeb tuliema nisast, siis vallatades ränka hooratast pillub atmosfääri maanteel: siht magneedilise meridiaani põhja naba. Kuid veervalle hoorattale löönd rihmadena kõrri energia jänus verikaanid dynamod, kelle huluv kõht magneedilist raua hinge-elektert seedib, mis põgeneb traatkerade spirallesse kui ihade meeletu kosk.
     Elekter - raudmassi tahtejõud ja hing, maalademete instinktidega vangistet dynamo magneedilises rõngas vabastakse elule - kiiruselle:
     öil raudseilt sambailt alla karjub kosmiline armastus - elektervalgus,
     terasrööbaste kukil tramvaide marsh, tungiiha läiklevais silmis,
     telefoon mikrofooni piksel viskab kõne kauguse keresse,
     magneedilise meridiaani selgroogu mööda tormab - suursilmine sajatav auto - vilgas unistus
     ja atmosfääri ihus laulab elektermootorne fantaasia - tiivuline aeroplaan.


Vabrikus

     Tuline gigant hirnub suist ja silmist myraleeke, hulgumistepärgi, mis sajab kividelle surnuks kukkudes. Prantsatades heidab neid alla valamiskoja aken trelliliste kulme vahelt, uks hõikab vedrulisest kurgust rängimat sõimu igale, kui ekspress kinokuulutusi jagades.
     Vabrikus sees, mis kui rikkiläind kõht, seedivad ahjude maod raudmulda, imevad muldkärjest vaskmett ja suitsetavad kookspaberosse, uppudes elektripirnide kilkavasse dushi. Purjus kõik masinad auruviinast, mida nende rataste huulile ulatab lakkamata kõrtsmik masinist tsilindripudelist valades lagisevate rihmade karikaisse.
     Õline masin joob pakut karika põhjani, rigistab kihvu, laksutab hambaid ja mätsutab lõugu lõunat syyes töömehe ulatava piigi otsast.
     Äkki kogemata kukub tööline kui õun ta malmlõugade vahele:
     esiti haaratakse tal juukse yhes päänahaga, siis hammustab ta ainsama rompsuga pääluu sogaks, kui hobune toore kartula, lõpeks kaob töölise keha ta karjatavasse kurku, kui leivaviilak näljasesse kõrri. Teispool saajakse hästi hakti vorstiliha, aga Hing jääb masinasse.
     Töölise kisav Hing jääb masinasse.
     Töölise Hing jääb myraleegisse, kui sytitav tulisyda.
     Töölise Hing põimub hulgumispärgadesse, kui proletariaadi huhu.


Kinos

     Kino väljapistet elektersilma suubub rahvajõgi, kui ajalehe poisi leekiv hõige, mis trummi nuiana lööb vastu roostet plekki.
     Kassa piletisi - värvit suudlusi - rahutulle elevandikarjal' jagab: eel daam, mis läbipõlend taskulambi elekterpatarei; ta järel isand - kulund gummi rehvidega voorimehe tõlla rattas; siis jälle daam - mõskmatu, äranärit lusik ekspresside lokaalis, siis jälle isand - tyhjakssöödud kilukarp; siis jälle daam - lihastunud sentimentalism; siis jälle isand - auustet herra, kellel lõpmes odrajahu käkk; siis jälle daam - puuderdetud kurk, siis jälle isand - lõhkilöödud mold; siis kodanlase proua - siidimässit seebirasva ploom, siis herra kodanlane - koorm sula pekki, teel kyynalvabrikute poole; jne.
     Kino väljapistet elektersilma suubub rahvajõgi, kui ajalehe poisi leekiv hõige, mis trummi nuiana lööb vastu roostet plekki.
     Kassa piletisi - värvit suudlusi - rahutulle elevandikarjal' jagab.


Revolutsioon  

     Kui kisendav vedel raud malmahjude torudes röögib proletaarlaste tahmane mäss uulitsate esheloonis.
     Kui mädaneva rooste kirveteralt, äigab troonidelt Viimse Kodanlase töödemokraatia rakkus rusik.
     Ja Tyranni koerapiitsa pihuks murrab töörahva vaevat, piinast lõhestetud sõrm.
     Hõii! vaadakem, kuis losse varemille viirastunud troonest tehtud võllas ripub Viimne Kodanlane, kroon vajutetud austet herra uhkele päälaele.
     Ta ymber töörahvas võitlus-sõõrimängus tantsu lööb ja Marsaljeesi pikkerpilvel ta auväärselt sammub Taevase Isa igavesse riiki, kelle Poja tirind aga altarilt maha villis käed ja teiskord ristilöönud - telefoni tulbale.
     Hääd teed! Adjeu, sa Viimne Kodanlane! Las Kõrgearmulisem Helde Isa määrab Sulle geerubitest haaremi!
     Ent maapääl siin:
     Kui kisendav vedel raud malmahjude torudes röögib proletaarlaste tahmane mäss uulitsate esheloonis ja kisendab Internatsionaali

VERIPUNANE LIPP.