Vt ka sisukokkuvõtet

     Kes siis ei teadnud Saare Peeti ja Saare talu? Uhkem ja suurem talu üle kihelkonna, kahe popsikohaga ja ühe pooleterakesega soorinnakul, teisel pool Kaiemägi. Vanalt peremehelt, Peedi isalt, võlata pärandatud praegusele peremehele. Ainuke poeg ammu Tartus ülikoolis, kaks tütart Viljandi tütarlaste gümnaasiumis. Eks igaüks teadis, mis see Saare talule maksis, teadis ka seda, et iga peremees oma poega ei jõua ülikoolitada ja kaht tütart linnas pidada. Pojale, korporandile, vinna aina raha, tütardele koormad jahu, võid, mune, puid jne. Osta linnast kauplusest poeriided selga, ega’s või neid lasta omakoetud villases ja linases käia - nad ju Saare Peedi pojad-tütred. Lase poeg omakoetud pükstes ülikoolis käia, noh, eks siis leidu kohe ütlejaid et Saare Peedi varandus ei löö vastu! Ära osta tütardele õhukeseid ja valgeid kleite ja siidikübaraid, eks kohe keegi näita näpuga: näe Saare Peedi talu on varsi haamri all, küll tuuakse varsi tütredki linnast koju heinale! Kas vallavanema vaimuga Saare Peet siis oleks luband enda kohta nii öelda lasta. Jumal hoidku!
     See salajane võistlus - poegade ja tütarde koolitamine - oli Mulgimaal ammu moes. See oli nagu iga peremehe kohustus, oma au ja uhkuse kaitsemine, millest tahes ehk tahtmata keegi neist mööda minna ei saand. Kas see ka igakord tarvilik ja reaalsete tagajärgedega oli, on hoopis teine küsimus, kuid asi oli iseenesest selge kui selge ja lihtsam kui lihtne - pojad pidid ülikoolis käima, ka üksikud, lõpetagu nad seda või mitte.
     Saare Karla, Leeni ja Linda olid nagu igaks suveks, nii ka tänavu juba linnast jaanipäevaks maale sõitnud. Pääle lõunat olid nad hobuse ette rakendanud, kotid, notid ja kahvad vankrisse säädnud ja oma kooliõde-vendade juure Kerite külla vähki püüdma läind. Pärast keskööd olid nad ka Kaiemäe jaanitulele luband tulla. Ja seepärast oli täna jälle öö, kus vana Peet Kaiemäe jaanitulele läheb et näidata, et ainult tema on selle uhke üliõpilase ja kahe ilusa koolitatud tütre isa. Sest meeldis ju väga peremehele, et pops popsina, saunik saunikuna, pooleterake pooleterakesena ja teine peremees temale nagu pisut kõrgemal seisvamale otsa vaatab.
     Ning vaevalt saunast tulnuna ja õhtust söönuna, hakkab ta hämarikus piipu popsides Kaiemäe järsust kaldast üles ronima.
     Kaiemäel oli juba tühi tõrvapütt kuivi puid täis tuubitud, põlema süüdatud ja nüüd loitis ta pika kõrendi otsas üle metsade ja väljade niihästi põliste peremeeste kui ka asunikkude majade akendesse. Mida hämaramaks läks ilm, seda selgemini hakkas ta sinna helkima ning selles helgis oli kui salajane ja tõotav kutse ümberkaudsele noorele rahvale. Seda tuliloitu näis kui pinevil igalpool oodatavat, sest vaevalt nägi seda noor talutütar või asuniku oma läbi hämaruse pilkuvat, kui teisele omasarnasele hõikas:
     "Leenu, tee ruttu, näe, eks pimme põlegi juba!"
     Ja nüüd ruttasid mõlemad, niihästi teenija tüdruk Leenu kui talutütar Eeva kiiksuva kapiukse taha, triigitud bluuse ja uusi seelikuid ostma.
     Ka perepoeg või noor asunik-poissmees, nähes seda tuld üle metsalatvade kui armsama silma pilkuvat, lausus sulasele või üleaedsele, kes seks just sinna oli tulnudki, et ühiselt Kaiemäe jaanitulele minna:
     "Juhan, kurat, a’a ruttu säärikud jalga, näe, tulisäde joba pütis!"
     Ja üks tõmbas pikad säärikud sedamaid jalga, teine otsis kapist viinapudeli, rüübati lonksu paar, mispääle pudel sügavasse püksitasku rändas ja kaks paari noori poisikoivi säärsaabastes läbi niiske orase ja lõikheina vilas Kaiemäe poole.
     Eemal ja lähemal hakkas kuulduma poiste lähenevaid räuskamisi, tüdrukute laulu ja koerte kilkeid.
     Just nagu järele tehes ühele lähemale ja suuremale, hakkasid ka lähemal ja kaugemal ümberringi tulisilmad öises hämaruses siin-sääl kõrgematel ja lagedamatel kinkudel pilkuma.
     Ilm oli sume, juuniöö õhk oli kui keedetud piim, ülal kõrgel taevakummil hakkasid tuhmilt virvendama tähed, mida enam vähenes valgus öises õhus, seda suuremaks nad kasvasid ja madalamale näisid tulevat.
     Soodest tõmbuva tuulega kuuldus soolindude häälitsusi, tikutajate nuttu, möhitajate naeru ja laugaste vahelt jaanitule poole tulevate tüdrukute kiljatusi, kes üht jalga pidi läbi õhukese samblakorra salaabajasse ropsasid.
     Tuli aeg ühes tiheneva hämarusega, kus ununevad päevased rasked askeldused ja tüütavad talitused. Muidugi tundsid seda iseäranis tööpoisid ja tüdrukud, kuna peremeestel ja asunikkudel see kusagil sügavas südame põhjas salamurena ikka ja alati tuikles, ainult ivakeseks ununedes, et uuesti esile tõusta.
     Ent pilguks ajaks vaibus nendegi mõttes salamure kui lõkendav jaanituli läbi hämarduva akna tuppa hakkas helkima ja seda nähes tõmbasid niipaljud peremehed ja asunikud saapad jalga, pistsid tasku pudeli kibedat viina ja rahmisid läbi vesiste soode ja heinamaade kustuva tulisilma poole.
     Jaaniöö...
     Miks ei kisu siis sulast ja talutüdrukut jaanitulele, kui kohe pääle Jaani talutöö raskemad päevad algavad! Sest varsi hakatakse soodes, luhtades ka ristikheina väljadel vikatit luiskama, heina nobedasti kaare lööma, saadudesse kandma, küüni ja kuhilasse tõstma. Pääle seda tuleb sedamaid kibe rukkilõikus; kui suvi kuiv ja kõrvetav, tuleb see tihtipääle keset heinaaega kuklasse. Jaanipäevast pääle pole rahmeldamisel otsa ega lõppu kuni porise kartulivõtmiseni vihmasel hilissügisel. Jaanipäev on tööpoisile ja talutüdrukule viimne päev kergemat elu, - mida minnakse jaanitulele ära saatma.
     Aga miks ei peaks ka põline peremees viinapudelit tasku pistma ja pärast sulaseid Kaiemäele minema? Eks alga temalgi nüüd pääle murelikumad päevad, jõuab ju kätte tähtsam ja raskem aeg põllumehe aasta kestes. Miks ei peaks ta jaanitule pragisedes sügavast püksitaskust välja võtma viinapudeli, enne oma suu juure upitama ja siis ka suvilisele pakkuma nagu salajaseks meelituseks ja sõpruse kinnituseks raskete tööpäevade tuleku algul. Ehk lööb sulane nii mõnegi sapsu seepärast rohkem peremehe heina ja tõstab hanguga ülearuse sületäie kuivi heinu ägeda vihmasao tulekul varakult küüni. Ehk lühendab see peremehe viinanaps sulase undki pikkadel ja palavatel lõunauinakutel, kui hein maas kuivusest aina krõbiseb ja kuhja tegemist ootab.
     Ja miks ei peaks siis uus asunikki minema Kaiemäele jaanitulele lõnksu viina rüüpama omasarnasega ja sõbraga, tüdrukutega tantsima, kui ta alles poissmees ja hädasti perenaist vajab oma uude ja poolikusse maija. Ehk kuuleb ta nii mõnegi vana põllumehelise tarkuse põlistelt peremeestelt, kui need tule ümber istudes visisevaid piipe popsivad ja isekeskis tõsist ning tarka juttu ajavad ja aru peavad.
     Kaiemäel oli koos põliseid peremehi, perepoegi ja -tütreid, sulaseid ja töörüdrukuid, suvilisi ja päiviti tööle palgatavaid. Nagu igal aastal ühel ja samal kohal ja päeval. Ka saunikud, popsid ja nende pojad-tütred ei puudunud nagu ikka. Ei puudunud ka koguni hiljuti maale, planeeritud ja jagatud mõisamaadele tekkind uus seisus teiste seast. Need olid asunikud. Nad ei kuulund ei peremeeste ega sulaste kilda, nad näisid olevat nagu midagi vahepäälist - ei üks ega teine. Neile ei osatudki seisuslikult parajat paika leida.
     Juhtus põline peremees lausuma sõna "asunik" ja ta vana kivistund, karvane ja päivitand nägu tõmbus nagu tahtmata muigele. See muige tahtis kui ütelda: noh, mis sina’nd tuled ka peremeeste kilda tükkima!

——————————

     Kas lahtus Tullireenu Juhani osatatud purjus inimese viha sellepärast, et Killuste Märt ta silmist kadus, või sai tal endal villand üleliigsest räuskamisest, muutus ta järsku vagusaks ja jäi ivakeseks ajaks enda ette mõttesse. Siis tõstis ta viimaks oma raskeneva pää ja lausus vaiksemalt:
     "Jah, hää ütelda küll, ostan Killuste ühes täkuga, aga ei küüni meie jõud sinna. Palju suur on Killuste minusuguse jaoks, palju suur!"
     "Täku ikka jõuad oksjonil osta!" osatati teda jälle, sest sõpradele tegi lõbu ta räuskamine ja nüüd õrritasid nad teda kui kurja koera vihale.
     Kuid Juhan ei võtnud enam viha, ta oli joond juba selle astmeni, kus inimene kurvameelseks hakkab muutuma ja enesesüüdistusele asub.
     "Täku ikka ostaks Märdi kiuste, aga kes teab, kas sedagi saab, näe, sõbrad, vaatan liig palju siia pudeli põhja, eks sinna lähe kõik mu täkud ja ülikoolis käijad pojad."
     "No sääl ta’nd on, varsi kukub juba töinama ku vana naine!" õrritati teda jälle.
     "No kes kurat selle Killuste Märdi täku siis ostab?" küsis üks.
     Juhani purjus pää vajus rasketesse mõtetesse, siis tegi ta saladusliku näo, näitas sõrmega mõisa poole ja lausus poolsosinal:
     "Asunik."
     See sõna näis olevat tõesti salapärane ja ootamatu, sest kõik jäid järsku vait. Kuuldus tükk aega ainult harmooniku kriiskamine, tantsijate jalgade madin vastu maad ja aegajalt jaanitule pragisemine ülal kõrendi otsas tõrva pütis.
     Juhan võttis viimse lonksu pudelist ja lausus natukese aja pärast:
     "Jah, asunik ostab ära. Asunik ehitab maja, harib põldu, soetab karja ja teeb pulmi, aga oodake, kui ta jalad kord alla saab, ostab ta Killuste Märdi täku ja ka talu tükis tagant järele."
     "Mis asunikul viga, hääd mõisamaad käes", lausus üks peremeestest.
     "See’p see on. Meie maad ainult soorinnakud nende omade kõrval", arvas teine.
     "Pole need maad nii soorinnakud ühti, eks me isad ole nendest võlad maksnud ja jõukaks läind päälegi, kui aga peremees majas on, aga näe, nüüd ei taha keegi enam peremeheks hakata, pojad õpivad kõik rohvessoriteks ja talu jäägu kus see ja teine. Tea, kuhu need rohvessorid ja tohtrid kõik viimati ära mahuvad, neid saab ükskord musttuhat", lausus Juhan ja viskas tühja pudeli mäenõlvakut mööda alla.
     "Nojah, kui seda umukest ikki on, eks siis põle kedagi, aga kui seda põle, mis sa siss pääle hakkad, nagu Killuste Märdi poeg. Koolib ja koolib, aga ei tulevat teesest välla vist kedagi," arvas Jõesaare Jaan.
     Tillureenu Juhanil oli viin otsas ja ühes sellega näis ka ta jutujõgi kuivavat. Veel sai ta teiste armust mõned lonksud oma janus kõrisse, ning siis valdas teda järsku raske uni, mis ta murule pikali sirutas ja sügavalt norisema pani.
     Aeg oli juba tugevasti üle kesköö. Öö hakkas märkamata vastu hommikut jahedamaks tõmbuma, jaanitule viimsed tukid kukkusid punaste jugadena alla ülalt tõrvapütist, millest järele olid veel mõned raudvitsadest kinnihoitud küljelauad, mis veel õhkusid ja aegajalt väiksele lõkkele lõid.

——————————

     Saare perenaine oli juba teist nädalat sängis. See oli ka esimene kord ta elu kestes, kus ta töövõimetuna maas lamas. Pika rea aastaid oli ta huugand Saare talus kui viimne ori. Sulastel ja päivilistel oli vähemalt pühapäevgi vaba, kuid perenaisele olid ka need päevad ühevõrdsed teistele, ainult harva läbes ta kirikusse sõita ja sedagi ainult nooremana, siis, kui lapsed alles külakoolis käisid ja Saare talus veel aimugi polnud sellest raginast, mis mitu aastat juba vindus ja nüüd järsku isa ja poja vahel lahti oli puhkend. Vanemaks saades sõitis ta aga vast korra aastas kirikusse ja nii harjuski ta orjama hommikust õhtuni, kus nii mõnigi kord jõud sõrmedes ja säärtes ähvardas ülesütelda, kuid töö oma sundiva piitsaga oli olnud halastamata, nii halastamata, et kordagi polnud aega haige olla.
     Ka nüüd, tundes haiguse idusid oma kurnatud ihus, maadles ta kaua kangekaelselt tõvega, ei heitnud aga kiuste enne pikali, kui haigus just väevõimuga vana raudinimese maha murdis. Ja see on ikka nii, kui inimene, kes eluaeg liigagi terve olnud, korraga raskelt haigeks jääb, siis tundub ikka, et ta sellest kunagi enam ei parane, kunagi haigevoodist enam ei tõuse ja tõvele kindlasti surm järgneb. Sarnane tunne pesitses ka nüüd Saare perenaises.
     Kunagi polnud tal aega oma elu üle järele mõtelda olnud, üks kibe oli ühtelugu, nüüd aga, niihästi uneta öödel kui uneta päevadel, oli tal aega ülearugi kõike veel kord otsast pääle meeletuletama hakata. Vaevalt kui ta kananaha silmile oli saand, äratasid teda tuimid valupisted rinde all, labaluudes ja pihas. Sees kõrvetas kogu aeg kui tuli, ainult ajuti leevendus see ja kustus.
     Ning sarnastel haiguse leevematel silmapilkudel, kus ta oma surmatunni liginemist selgemini aimas kui muidu, tormas ta kallale tuhat mälestust ja mõtet ühekorraga. Esmalt ei näind ta üksikasju, nägi oma elu kogumikuna nagu ta oli. Pikk hallide ja raskete päevade rida libises ta eest mööda. Heledam osa neist oli seotud ta varase lapsepõlvega väikeses metsatalukeses Kooraste naabervallas ja ta enda laste saamisajaga, kus väetid alles esimesi samme hakkasid astuma ja ükikuid sõnu purssima. Haige muhatas praegugi veel, kui talle kõik see meele tuli. Hiljem, kui lapsed koolis hakkasid käima ja ta neid ainult harvadel silmapilkudel kesk tööuputust nägi, said päevad ühetoonilisteks, rõõmututeks, võõrana elas ta oma kinnise mehe kõrval, kus tühjuse tunnet ainult raske töö peletas.
     Pikkamisi hakkasid ka üksikasjad ta silme eest mööda vilkuma.
     Ta oli väikese metsataluniku tütar ja ilma suurema kaasavarata Saare noorele perepojale mehele läind. Pulmad sündisid vastu Saare vanade tahtmist, Peedist poeg ähvardati talustki ilma jätta, sest ta oli kõige häbiks vaese naise majja toond. Kisa ja kära olid täis kõik kohad, ähvardasid Saare vanad aga palju tahes, koha aga pidid lõpuks ikka pojale pärandama, sest see oli üksik ja tütred olid isegi rikastesse taludesse mehele saand. Vaevalt kui Peet vaese nooriku majja oli toond, hakkas nii äi kui ämm teda igapidi närima ja kiusama. Neil inimestel olid otse raudhambad kaitseta nooriku vastu, alati püüti ette visata, et vaese kirikurotina oma mehe armuleiba sööb. Noorik kahetses kibedasti oma Saarele tulekut, tuhatkord parem oleks tal oma sohipojaga olnud jääda väiksesse metsatallu ja sääl kas või eluaegseks karjaseks hakata, võõraste inimeste naer polekski ehk nii piinav olnud kui tigeda ämma ja äia raudhambad. Kui noorikule esimene poeg sündis, Karla nimeline, hakkasid vanad küll pojapoega kõigiti hellitama ja turgutama, kuid nooriku vastu olid nad endiselt õelused ise, oli see ju võhivõõras, vägisi juuretoodud inimene, mis sest, et ta pojapoja ema oli.
     Ka pääle ämma ja äia surma ei muutund nooriku elu kergemaks. Juba ammu enne nende surma oli noor perenaine märkama hakand, et ka Peet, ta mees, oma isa ja ema vaateid pooldama hakkas. Tihti andis ta ka siis juba märku, et Saare ainult tema varandus on, naine aga siia pea midagi juure polnud toond, ta oli ainult oma mehe laste ema ja see oli kõik. Lähedasteks ja tarvilikkudeks inimesteks ei saand nad kunagi üksteisele, nende vahel oli ikka see neetud äia ja ämma varandus, mis neid ligineda ei lasknud, vaid kui vanne üksteisest eemale tõukas. Nad jäid üksikutena ja külmadena üksteise kõrvale ja isegi lapsed ei suutnud neid ühendada. Küll olid neil mõlemail ühised rõõmud ja mured nende pärast, ent nad ei tunnud seda ühiselt, vaid igaüks omaette. Kogu eluaeg oli ta olnud ainult oma mehe lastesünnitaja ja käskude täitja, kuna ta igapäine raske töögi iseenesest kuhugi välja ei paistnud. Ent lõpuks oli ta harjund kõigega, ei tunnudki end õnnetuna, sest võrdluse puudusel ei osand ta teistsugust elu tahta ega kujutella.
     Natuke parem oleks siiski võind Saare Peet oma naise vastu olla. Oleks võind kas või mõneks ainsamakski silmapilguks unustada isalt ja emalt päritud vaated, aga ei, poeg oli liha nende lihast ja luu nende luust. Saagu aru naine sellest, et see isegi suur au oli vaesest metsatalu tütrest Saare perenaiseks saada, tal polnud nuriseda millegi üle, ainult tänu võlgnes ta omale mehele, mida ta kunagi tagasi tasuda ei suutnud. Ent perenaine polnud nurisendki, ei kunagi, ainult hääd pilku ootas ta mõnikord omalt mehelt, kuid ka seda näis Peet paljuks pidavat. Ta oli selle vastu eksind ainult pärast pulmi järgnevail nädalail, kus ta vanematega tülis oli, pärast andis ta aga nii tihti naisele mõista, et vanemad just tema pärast Peedile kibedaid etteheiteid olid teind, koguni nimetas oma naist kord ämma ja äia kirstunaelaks.
     Haige vahtis tekil olevaid krobedaid ja tööst vaevatud sõrmi ja nii selgesti nägi ta kõike Saare perenaise-elu üksikasju. Ta ei kannud oma südamesopis kübetki viha Peedi vastu, ei, ta oli kõik andeks annud juba algusest pääle, niisugune oli see elu, mis sinna parata saab. Päivi oli igasuguseid, üks sihande, teine mihande, üks heledam, teine mustem, nagu linnukari rodus, igal oma häälitsus suus. Üks tõi terakese rõõmu, teine aina musta muret, kolmas aga kandis mõlemaid korraga, kas tahad või ei, aga vastu pead võtma kõik. Ja mõtled, kuhu see elu lõpuks jäigi? Aina ootad ja ootad surmani, aga mida, seda ei tea isegi, kõik on nii imelikult poolik ja vildak, libised nagu mööda kallukat ja siledat lauda, kuni su ees mustendab aina veel värskesse mulda kaevatud auk, siis näed, mida oled oodand, mida oled kõik aeg igatsend, milleks oled eland, milleks rasket tööd teind - muud mitte midagi!
     Ei, viha ei turgatand temas ka nüüd mitte esile Peedi vastu, koguni kahjutunde leidis ta oma hinges surma suu ees seistes vanamehe vastu. Kas polnud vanameest ennastki taband rasked päevad? Lepitamata tüli pojaga, põlise talu jagamine, see lops polnud sugugi kerge, liiategi vanas eas. Nii talu kui poeg, mõlemad olid ju Peedile elumõtteks, mõlemate kasuks salgas ta nii mõnigi kord iseenese tahtmised, nüüd ähvardasid nad mõlemad aga vastastikku üksteise hävitada. Oleks vana perenaine sügavalt usklik olnud, siis vast oleks näind ta selles kõiges Jumala sõrme, ta ihust oli sündind kättemaksja poja näol, kes tasus kõik ämma ja äia poolt emale osaks saand õeluse ja hävitas ka kõige kurja juure, suure ja rikka Saare talu, mis needuse koormana oli lasund vana perenaise eluteel. Ainult talu oma põhjatu rikkusega oli kõige halva põhjuseks, Peet oli ise ainult tööriist selle vägeva ja tumma käes, mis lõpuks ta endagi maha muljus, poleks seda talu nende vahel olnud, kõik oleks läind hoopis teisiti. Teisiti oleks ämm ja äi vaese minijaga kõnelenud, teisiti oleks ka poeg isa vastu ülesastund, kesk tigedat kiusu oli ta aga sündind ja kiusus üleskasvand, kiusuga läheb ta nüüd siit laia ilmagi. Saare talus pesitsev vimm ja jonn elas aga tema ihu kaudu lastes edasi ja sai purustajaks. Sai selle purustajaks, mis vana perenaise õnnele niipalju võlgu oli ja kuhu ka kõik oma paremate päevade jõu ja tervise oli üleliigse töökoorma all tapnud, vastu saamata kõige vähematki tasu, sest ta kümne küünega teenitud kõhutäiski loeti siin mehe armuleivaks.
     Surra oleks kerge olnud, sest ta teadis, ei ta vana Peedile praegu enam rohkem tarvilik polnud kui taluperenaisena, kes kodus kõik korras oleks hoidnud. Lapsed oli ta sünnitand ja seega oli ta oma elu suurema ülesande täitnud, perenaise ametit pidada ja talu kodust elu korras hoida võib ka võõras palgaline. Ja koguni rõõm oleks olnud tal Peedi pärast kas või praegu surra, nähku siis, kui hooletult palgaline koduseid talitusi teeb ja vaadaku, kui tähtis oli siiski ta surnud naine kogu talupidamises. Kui hoolas oli ta olnud igalpool, midagi polnud kusagil ripakile jäetud, kui suure armastusega oli ta siin ringi askeldand, kui väsimata tuuleveski, kuidas turgutas äbarikku utte, söötis kängu jäävat kanapoega, kuidas ta harjund silm märkas kõike õigel ajal, ei midagi unustand, kõigest hoolis ühteviisi. Ning kui vana Peet pärast surma selle äratundmiseni jõuab, vast ärkaks ta südames siis väike kahjutunnegi naise kaotuse pärast, jah, ainult ivakeseks ajakski, silmapilguks, seda ainult ihkas veel vana perenaine, keda keegi polnud haletsend, isegi oma lapsed mitte.
     Jah, surra oleks koguni kerge olnud, kuigi ka seks aastate poolest küllalt vana polnud, ainult nelikümmend kuus, see oli ju ainult ühe terve inimese pool eluiga, keda Saare talu tööd mitte enneaegu tapnud ei ole. Ent laste pärast oli see siiski raske, ta oleks enne nii häämeelega tahtnud näha, mis neist ükskord ka saab. Kui kaugele Karla oma õppimisega jõuab ja kas ta pärast oma vana ema ka vahetevahel meele tuletab ja vaatama sõidab.
     Kuid poja pärast pole tal enam muret, küll see kuidagi ikka elama hakkab, aga tütred on ju alles noored, Leeni iseäranis. Eks neil lähe ema nii mõnigi kord vaja, mis sest et ta neist rumalam, kuid eland on ta ilmas rohkem ja nii mõnigi kord kulub nõuanne ka rumala ema poolt ära. Nad polnud ikkagi veel selles eas, kus nad ema puudu poleks tunnud. Sääl läheb linnaski vaja üht-teist, nii mõndagi ununeb ära, mida ainult harjund emasilm märkab. Ja missugused mehed nad ükskord omale saavad, kas läheb neil paremini elus kui temal või läheb veel halvemini.
     Selle mõtte juure jõudes sai haige rahutuks, veel kord uuesti kerkisid ta silme ette oma kõige pahemad päevad elust, nädalad pärast pulmi, kus ämma kius talt tihti elutahtmise võttis ja noore armastusegi oma mehe vastu mürgitas. Ja nüüd jäid mõlemad tütred ainult isa hooleks, teadagi, missugused nõudmised sel väimeeste kohta olid, ta silmis maksid ju ainult väimeeste rahakotid ja varandus.
     Ainult sellepärast üksi tahaks ta veel edasi elada, et vanameest takistada lapsi õnnetusse saatmast.
     See oli vana perenaise valus koht, mis ta peatselt oodatava surma kibedaks ja vastutahtmist tegi. Ent terakese rahustust leidis haige ka selle vastu, noh, tütred olid linnas eland ja nii mõndagi näind, varsi saadetakse nad ülikooligi ega pole nad enam nii rumalad kui noored tütarlapsed tema ajal. Ju nad ikka midagi kuulevad ja näevad ega lähe kohe näppu esimesse tulle pistma.
     Nii raske kui ta elu oli olnudki, oleks ta veel mõne aastagi tahtnud elada, nende kestes kujuneks nii mõndagi teisiti Saare talu elus, ehk hakkaks Peetki raskete õnnetuste tagajärjel teisiti oma naisele otsa vaatama, vähemalt vanas easki võiksid nad üksteisele tarvilikud olla ja leplik meel kahe vana inimese vahel valitseda. Mis sääl siis veel oma kiusu ja uhkust taga ajada, kui mõlemad varsi surmale saagiks langevad ja ühesuguseks põrmuks saavad, kus enam ei millegis vahet tehta.
     Ent Saare perenaine tundis nii selgesti oma surmatunni ligidust, seesmised valud läksid järjesti ägedamaks, luud pildusid kui tuld ja leevematel silmapilkudel ei hakandki ta ennast enam selle mõttega hellitama. Ta polnud kunagi oma elu üle nurisend, ka kõige raskematel silmapilkudel mitte, kuid nüüd hakkas tal kahju iseendast. Vana perenaine mäletas oma ema surma, see oli sündind kõik vaikselt, kergelt, ilma valudeta, otsegu oleks haige ainult magama jäänd. Millega siis tema oli ärateenind oma hirmsate valudega tuleva kustumise?
     Käisid tohtrid, anti mitmesuguseid rohtusid, mõrudaid, magusaid, imalaid, valu aga ei võtnud ükski ära, seesmist tuld ei kustutand miski.
     Ja ühel hommikul, kui ta oma otsa juba õige lähedal tundis, laskis ta poja oma juure kutsuda. Kaua kõneles ta oma pojaga nelja silma all, nõrga häälega rääkis ta metsatalust, pulmadest, ämmast ja äiast ning Saare perenaise raskest elust. Teadku poeg kõik ja ärgu oma tulevase naise vastu olgu nii nagu Peet tema vastu oli. Siis kõneles haige veel Lindast ja Leenist - võtku poeg nad oma hoole alla, nad ju noorukesed alles ja rumalad.
     Siis laskis haige kutsuda veel mõlemad tütred, vaatas neid kaua oma tuhmi ja kahjatseva pilguga. Ta ei saand nendega suurt kõneldagi, silmad kiskusid niiskeks ja lausus ainult läbi ohete:
     "Et te eluilmaski oma ema teed ei läheks!"
     Lapsed ei saand sellest aru, vaatasid ainult suurte silmadega üksteisele otsa ja mõtlesid:
     "Ema sonib, tal on jälle palavik."
     Lõpuks laskis surija ka Peedi kutsuda ega leidnud talle tükil ajal midagi ütelda. Vaatas siis korraks vanamehele otsa, pööras näo seina poole ja lausus:
     "Mind pole enam kauaks, saad nüüd ükskord lahti minust."
     Rohkem polnud tal mehele ütelda.
     See oli hommikupoolikul. Pärast lõunat sündis aga perenaisega ime. Esiti ei uskund ta isegi seda. Valud olid järsku kui peoga võetud, ta tundis enda täiesti tervena. Jõudki oli ta liikmetesse tagasi tulnud.
     Jah, nüüd läheb ta uuesti talitama, võtab veepaarid, toob tagumise paja vett täis ja hakkab seda loomadele soendama. Juba oleks aeg ka sea aidapanemise pääle mõtelda. Ja kas mullika jalg peaks juba terve olema, ajas enda mädand roigaste vahele.
     Perenaine tõusis sängist, astus sammu toas ukse poole ja kukkus põrandale. Üles ei tõusnud ta säält enam.

     Peedile polnud see sugugi võõras. Kas polnud teda suur Saare talu algusest pääle kiusand, kas ei sundind selle tumm ja iseteadev hääl seda talle pääle, et ta oma naise vastu halb oli, kas ei tapnud see suur Saare lõpuks sootuks ta Tiiu, pimestades vanamehe kui saatan? Kas ei sundind see suur Saare Peeti ka poega ja tütreid koolitama, nagu enese kiuste? Ja nüüd oli ta purunemas, see suur ja vägev, mis inimeste üle valitses ja nendele pääle sundis, mida nad omast sügavast südame põhjast poleks tahtnudki.
     Nii lihtne ja kerge näis ennemalt Peedile kas või kogu Saare oma suguvõsa parema ja hiilgavama tuleviku eest ohverdada, nüüd aga, kus see juba osaldi teostumas oli, tundis ta alles, mis sellega ühenduses oli. Kunagi polnud ta etteaimand seda tuska, mis ta tundma hakkas juba laadal häid loomi maha müües, tusk aga kasvas veelgi, kui kord karjamaa kuusiku kätte tuli ja lõpuks, kui ta obligatsiooni pangas tsheki vastu vahetas, näis talle kui oleks kõik korraga otsas, ta elu, õnn, Saare talu ja laste saatus. See veerand, mis ta talu väärtusest välja oli kiskund, tundus talle kui oleks ta selle oma tuksuvast ihust lõigand. Nüüd alles nägi kui armas talle Saare tõepoolest oli olnud, ilma et ta seda varem uneski oleks teadnud aimata.
     Ja praegu läks ta seda ahastusega lunastatud summat pojale otse hukatuseks viima! Kui ainult keegi vanamehele nüüd nõuanda teaks, aidata oskaks, mis teha tuleb.
     Tühi lootus! Saare Peet teadis väga hästi, et terves ilmas sarnast inimest ei leidu, kes teda aidata saaks või tahaks. Naerjaid ja parastajaid oleks küll, neid juba jatkuks ning seks sõitku ta otsekohe Koorastesse tuldud teed tagasi!
     Ent ei, seda ei tee ta iialgi, mingu kas või kõik hukka, seda ta ei jõua enam teha. Ta oli väeti iseenda vastu, miski tugevam valitses tema üle, kelle käskude vastu vanamees ainult mõtetes kiuslevalt põikles. Pime oli Peet nüüd enda meelest olnud kogu aeg selle sundija vastu, viimastel päevadel olid ta silmad alles avanend, ent tagasipöörmiseks polnud selja taga enam ühtki silda. Kahtlus poja vastu, see oli mis vanamehele kõik vildakuna ja ta teod lapsikutena näitas ning viimaste päevade ja ööde rahu täiesti mürgitas. Oleks mõni hää haldjas talle usku annud poja tulevikku, ehk poleks siis Saare Peedil pooltki kahju olnud müüdud loomadest, kaubeldud kuusikust ja talu pääle tehtud obligatsiooni võlast. Ka siis kui poeg kogu selle raha, mida vanamees praegu sügavas põuetaskus kannab, tühjalt lendu laseb ja pärast purupalja kerjusena ta juure tagasi tuleks, poleks vanamehel kahju, kui poeg aga sellegipärast ta tuleviku unistused täidaks ega ühes sellega hukkuks. Saare talu oli rikas veel küllalt, et kõik obligatsiooni võlad maksta, uuesti õitsvale järjele saada ja lapsigi endiselt koolitada. Kui aga ainult poeg ei hukkuks, kui temast sellegipärast ikka midagi saaks!
     Rong mürises aga omasoodu edasi, kohises metsa ja kui see lõppes, tuli nähtavale mõis paekividest viinaköögiga, pikakorstnalise rehega ja herrastemajaga. Raudtee tegi suure käänu vasemale ja sõitis kaugelt ümbert herrastemaja. Endise mõisaherra võim oli siin tegutsend, raudtee kaugele ajand, et see oma vile ja mürinaga magavaid herraseid öösiti ei eksitaks.
     Ka see nähtus andis nüüd jaksu vana Peedi mõtetele. Nii omasarnasena tundus talle nüüd selle mõisa omanik, kes minema oli kihutatud ja kelle maadele nüüd lõpmata hulk piirikive oli pandud ja asunikud oma majakesed ehitand.
     Vaenlane oli Peet kogu aeg olnud Kooraste parunile, oli vallavanem või pääkohtunik olles temaga lugematud korrad protsessind ja talumeeste õiguste eest väljas olnud. Nüüd aga, end temaga pisut sarnasena tundes, asus temma peaaegu sõprusesäde paruni vastu ja oleks ta praegu siin vagunipingil Peedil vastu istund, jah, käe oleks ta nüüd vist küll talle lepituseks sirutand!