vene kirjanik. Tema varasemal keerukate metafooridega luulel on seoseid sümbolismi ja futurismiga. Nüansirikkad looduspildid põimuvad sügavate isiklike elamustega kogus "Minu õde — elu" (1922). Hilisemas loomingus saavad valdavaks eetilised probleemid ja joonistub välja põhiteema – isiksus ja ajalugu. Maailmakuulsuse tõi romaan “Doktor Živago” (1957), mis kujutab revolutsiooni Venemaal, rahva saatust ja haritlaste traagikat. Nobeli kirjanduspreemia aastal 1958.