A/nton/ J/ürgenstein/
Postimees, 12. I 1925, nr 11, lk 3




Järelsõna Joh. Schwalbe vastuarvustusele

Hra Joh. Schwalbe süüdistab mind, et ma oma järeldusi V. Adamsi luulekogu iseloomu kohta liig pääliskaudselt ja kergelt olla teinud. Muuseas arvab ta näituseks, et kui ma vaevaks oleks võtnud järele uurida, kes G. S. on, kellele V. Adams oma saladusliku pühenduse on teinud, et siis pervers kalduvustest juttugi ei võivat olla. Hra Schwalbe näib arvavat, et mina ka G. S. juures pervers kalduvusi oletan. Selle vastu protesteerin kõige kategoorilisemalt. Ma ei tea sugugi, kas V. Adams'il ülepea G. S. nõusolekut on pühenduse vastuvõtmiseks. Ja kui tal see on, siis vististi mitte sarnasel vormil: "Teie mehelisele võluvusele." Kui G. S. see on, keda oletab hra Schwalbe, siis on kindel, et temale sarnane pühendus mitte ei meeldi, liiati luuletaja poolt, kes ise selgesti ütleb, mis teda võlub: mis "raffineerit ja pervers". Väga võimalik, et ka V. Adams ise seda ei ole, mis ta enesest ütleb, ja et ta pervers kalduvused imitatsioon on kellegi "venelase" Pasternaki järele, kust ta ka oma uurimised olla võtnud, kuid mul ei ole õigust sarnast ebaotsekohesust oletada.

Hra Schwalbe leiab, et ma oma oletusi küllalt ei ole põhjendanud Adams'i lauludest enestest, vaid ainult tema laulude saatesõnast. Ma küsiksin, mis õigus on minul laulusid teisiti kommenteerima hakata, kui seda autor ise juba eessõnas selgesti on teinud. Ainult ühest kahest laulust olen veel tõenduse toonud selle kohta, mis maneerisse ja perversiteedisse otse puutub.

Mis uusriimi kohta käib, siis ei imponeeri see mulle sugugi, kui ka nende isadeks nimetatakse viimase aja Vene luuletajaid, nagu Pasternak ja Majakovski. Vene seltskond on viimasel ajal hingeliselt raskesti haige, ja meil on tõesti paremat teha, kui nende haiglast maitset Eesti importeerida, liiategi kus juba keele puhaseriline iseloom, nagu seda ka hra Schwalbe arvab, kõike Vene eeskujul ei lase teha.

A. J.