A. J. – Vir noster doctissimus.

J. Sch. – magister.

H. V. – luuletaja.

France'i Anatole. Voltaire. Hegel. Oscar Wilde – vaimud.

Anaine.

Benaine.

Vox populi.

Anaine: Tuleb viimnepäev. Tänavu talvel ei tule lund.

Benaine: Tuleb viimnepäev. (Sosistab.) Adams olevat kõik lume ära suudelnud!

Anaine: ???

Benaine: !!!

A. J. (vaatab tundevärinaga (= terminus technicus à la J. Pert) V. Adamsi esikteose "Suudlus lumme" kaanepilti. Paneb parajasti psühoanalüütilist diagnoosi: uus- või irdriim on seletatav ainult autori perversiteedi, homoseksualiteedi ja urningi saladusliste tundevormelitena. Retsept: intensiivne töö, eriti kehaline... Asetab "Vabariigi tõutervenduse käsiraamatu" tühjusesse hiilgama. Deklameerib):

Küll võlund mind on sagedasti,

mis raffineerit ja pervers,

(muheleb, silitab vurrusid, siis kortsutab kulme, vihastab, arusaamatuses)

Kuid huultel polnud kuld ja mesi,

ka Juhan Liivi regevärss...

(Löög käega.) See ei passi siia...

Hegel (ilmub kaugusest): Kõik, mis on, on õigustatud.

A. J.: Need kaks rida ei klapi nende kahega. Sest sinu kalduvused, armas sõber (Hegeli silmad võtavad tinase läike), tulevad salaja...

Hegel (ligineb).

A. J. (viskab tindipotiga).

Tindiplekk. Kuschetitapalaval Oskar Wilde ja Hegel.

J. Sch. (tuleb sisse, vaatab A. J. kirjutatud retsepti, tõstab parema käe esimese sõrme, vibutab poolteist korda seda õhus, kirjutab kriidiga tühjusse):

I prämiss: Oscar Wilde oletas, et Shakespeare oli homoseksualist.

II prämiss: Oscar Wilde oli ise homoseksualist.

(Oscar Wilde vahele: "Yes, maitsete üle vaieldakse ikka.")

See, kes oletas, oli (ja on) ise I.

A. J. oletab, et...

(sügab kõrvatagust. A. J. tuleb. J. Sch. kustutab kriipsualuse, pöördub A. J. poole): Aga Majakovski, Pasternak!?..

A. J.: Desto schlimmer für Pasternak!

J. Sch. (muutub monaadiks).

H. V. (hingeldades): See irdriim, see uusriim, see alliteratsioon, see lõpuassonants... (A. J. aina taganeb) see... mis ta nüüd jällegi oli?... Nojah, vaat', sedasama mina juba kümme aastat, just kümme aastat... (Hegel ja O. Wilde noogutavad aru saades vastamisi pääd. Müristab. Akadeemiline arusaamatus katab maa. Müristab. Kostab, nagu löödaks kooti.)

Vox populi: Anton! Anton! Sa, vaht maakarja kultuurilaval! Kus sina ometi need kümme aastat olid?!?!? – – – – – – – – O tempora – – – (A. J. muutub monaadiks.)

kus France'i Anatole siis tähendab Voltaire'ile:

Monsieur Adams, n'est-ce pas, jäi jälle hiljaks!