Hea küll, jutusta siis nüüd edasi, väike taidur ja viiliraidur, sa näed, ma ei edene mitte üks piuks. Varsti saab terve veerg, või ongi juba veerg, kuid mina olen alles halli maja trepil, sina mul kaksiti seljas, Palasvere Aadu kotiga. - Ptüi, ptüi, nüüd ei saa sellest raipest enam kuidagi lahti! - kompvekikott käes. Teine mees oleks selle ajaga juba Saksamaal ära käinud, neli ajakirja välja annud, näitekunsti studeerinud, kuusteistkümmend reisikirjeldust saatnud, honoraari kätte saanud, kakskümmend neli vihmamantlit ostnud, kodumaale tagasi tulnud, naise võtnud, naisest lahku läinud ja elanud niisama... jah, jah, teine mees oleks selle ajaga juba surnudki, oleks juba taevas ning laulaks õndsa Siuru kooris.
     Ikka ei taha! Aga kui korraga mina ka ei taha edasi minna? - mis siis saab? Oleks kaunis veider lugu, kui me oma veste siiasamasse halli maja trepile pooleli jätaksime, eks?
     Tsst! Jumala ja tema heade inglite pärast ole tasa! Loe seda nimekaarti... Rosalie Põnn... Me seisame punkti pealt Majaperenaise ukse juures! Ei, nüüd teeme ruttu minekut ja ronime kas või neljakäpakil kolmandale korrale, igatahes eemale, eemale siit... muidu tuleb ta ja vajutab meid alla, kui näeb, et üks mees istub teise seljas. Niisugust asja ei kannata maadam Põnn iialgi omas majas.

     Kae, no kae, poisu, mis seal’s ära ei olnud. Sihv mööda lagedat tuba edasi-tagasi, näpitsedes oma tuutsakusse väänatud, juurikasarnast habet. Nähes, et ma jälle platsis olen, ja vist küll arvates, et ma jälle mõne ilusa nõuandega ilmun tema pale ette, mõõtis ta mind peaaegu karmi pilguga. Kuid nende silmade vaade muutus kohe lahkeks ja heasüdamlikuks, niipea kui astusid lävele sina, mu saatja.
     "Mu väike poiss kangesti tahtis näha sinu väikest meistrit ja tema töid," algasin mina.
     "Hmhühüh," naeratas Sihv, meile vastu tulles. "Tubli, tubli! Mine aga mine, noormees, sinna, seal on meister praegugi ametis oma uue chef d’oevre’i kallal."
     "Mine, mine," julgustasin mina - mäletad? - "mine, ütle talle tere! ja paku kompvekki. Ole sõbralik, siis õpetab ta sindki maalima."
     Noh, nii sa siis läksidki, poolpõiki... Ma ei tea, miks sa seda häbenesid. Väike kunstnik tõstis pea ja vaatas sulle suuril silmil otsa. Sel silmapilgul oli ta väga oma isa nägu.
     "Ja mis need siis on?" küsis Sihv, käe seljale pannes ning peaga meie kompsude peale tähendades.
     "Need ei ole midagi," tulid mul sõbra enda sõnad meele, kui enne tema uut pilti vaatlesin. Aga ma ei teinud vist mitte päris hästi, kui kohe peale selle sõbrale midagi seletama hakkasin, ruttu ja mahedalt.
     "Ahaa," hüüdis Sihv kibedusega, "sa arvad siis, et ma oma vaesust just nimelt selleks demonstreerisin, et sinult midagi saada! Ahaa!"
     "Ah, mine nüüd, vana kallis, mis jutt see niisugune on!" algasin mina uuesti. "Saa ometi aru..." jne.
     "See on ju kõik väga õigus," ütles ta, "aga..."
     Õnneks lendas talle sel silmapilgul sääsk silma, ja senikaua, kui ta sääsega jandas, arutasin mina kompsu ruttu lahti ning aitasin väiksele kerjusmungakesele sinu ülikonna selga. Poisike silmitses end igast küljest, vaatas mulle siis tõsiselt otsa, võttis põrandalt oma praegu valmis saanud pildi ning ulatas mulle. Ta oli täiesti oma isa poeg ja ei tahtnud midagi võlgu jääda.
     "Soo," tähendas Sihv, oma vesist silma hõõrudes, "saab siis nüüd näha, mis edasi sünnib."
     "Edasi ei sünni midagi, kulla Märt."
     Kuid "Märt" tõmbas kopsu õhku täis ja näis tahtvat öelda jumal teab mis. Juhtus aga nii, et astus kambri tema abikaasa, kes tuli pesuköögist. Muidugi nägi see hea inimene korraga, mis oli vaheajal sündinud ja sai kohe aru, millest oli jutt ja see kõva kõne.
     "Vabandage!" tähendas ta minu poole sõbraliku pealiigutusega, "Mul on täna pesupäev ja ma ei või midagi parata, et ma niisuguses välimuses ilmun."
     Seepeale astus ta poisikeste juure ning suudles mõlemate palgeid. Poja rõivilt libises üks tänulik pilk minu poole.

     Vaikselt valmistati lihtne söömaaeg, millest pidime osa võtma, kui ei tahtnud haavata häid inimesi. Ilus oli sel õhtul seal üleval. Päike vaatas aknast sisse, inimesed said teineteisest aru, kõik oli nii lihtne, armas ja kodune. Ja kui vaatles noor proua oma väikest meistrit, siis paistis neist silmist kõige suurem arm siin ilmas. Emalt pojale, pojalt emale näis sätendavat neid ühendav valgus. Meie kõikide ümber oli valgus, mille tõi enesega noor perenaine. Mu sõber Sihv unustas mured, ta ei väänanud enam oma juurikasarnast habet ega öelnud kordagi ‘aga’.

     Millal on mind jätnud jumalavallatumad mõtted? Millal jätavad mind jumalavallatumad mõtted? Tead, mu poiss: tulles isegi sealt ülevalt, kus oli rahu ja rõõm sel õhtul, ei saanud ma teisiti, kui pidin kõrvu seadma mõningad igapäevased nähtused. Kas pole sinagi, kas pole ka mõni teine osa võtnud söömaaegadest? On sul meelest läinud, missugune kilin-kolin, missugune kaaos valitses seal? Ehk jälle... Sa läksid külla, mu väike või suur mees, sind taheti kostitada... Tubli! Väga armas!
     Hoppsa! kaksteistkümmend tädi, kaks vanaema, neli teenijat, kolm passijat ja kaheksa kostilast lendavad kööki, nagu oktoobrimaru. Killadi-kolladi, killadi-kolladi, pimm-põmm-praks... Kui nad aga liig soolast ei tee, mõtled sina. - Asjata kartus! Nüüd näevad üsna ilmaaegu niipalju vaeva, - tähendad sina. - Ära pelga, siis pole ka hirmu! Killadi-kolladi, killadi-kolladi, pimm-põmm, praks, parlarts... Oh sa armas taevas, nüüd läksid vist küll kõik taldrikud! Killadi-kolladi - ai-ai!... Oh sa armu tegu, küll põletas Hilda oma käe koledasti ära - jookske ruttu apteeki, tooge viie marga eest linimenti ja viie marga eest pilimenti, aga ruttu!
     Killadi-kolladi, killadi-kolladi - kartsumm!... Issa vägi! See õnnetus pidi kah veel olema! Aidake n’d ometi välja vanatädi veetõrrest, mis te vahite, metslased!... Jumal, jumal, nüüd on Mari apteeki minnes voorimehe alla jäänud! Minge n’d ometi, jookske, viige ta tohtri juure!... Ai-ai-ai, ai - ai-ai! Nüüd läheb! Nüüd läheb! Vett Vett! Oh sa lo-o-o-ja!
     Põleb! Põleb! Vett! Vett! ...
     Ja kui sulle siis viimaks see õnnetuste produkt lauale kantakse, siis imestad sa üpris; mitte just sellepärast, et sa ablas oled ja tahaksid rohkem saada, ei, aga see kisa ja trall tõotas palju rohkem. Ja kui sa siis veel hakkad maitsma seda üldõnnetust, siis pead sa, maksku mis maksab, iga suutäiega alla kugistama kaks lehekülge 1-st sorti klatshi, paremal korral aga puuda või paari võrra üsna armast igavust.
     Aga üht pean sulle meele tuletama, kallis sõbrakene: Seal üleval, Sihvide juures, oli nii vaikne ja hea.
     Aeg on hiline, heidame voodi, süveneme endasse ja uinume, kui lubab toimetada niisugust asja meister Speili perekond ja nende ümmardaja, neitsi Alma Rõngas.
     Jesaajas! Hea jutuga unustasin hoopis, et täna, neljapäeva õhtul, on meistri juures jeselsahvti-õhtu. Kuuled, mis sünnib seal üleval! Nad istuvad praegu alles õhtulauas, päris ‘jeselsahvt’ tuleb veel, otsekui tulid onu paremad päevad. Sina mine siiski unikülla, sul on kõvad närvid, sina saad magada; kosu homseks, siis jutustame edasi. Mina muidugi ei saa sõba silmile sel ööl, sellepärast istun parem üleval ja kirjutan veel paar rida. Ära karda, väike mees, need read ei kuulu jutukäiku, need märgivad üles mõne nähtuse igapäevasest elust, võtavad nii... natuke siit, natuke sealt. Mine aga julgesti tuttu, teinekord, võib olla juba homme... sõidame jälle.