Friedebert Tuglas. Teekond Hispaania. Reisikirjeldus. Teine täiendet trükk. 1923. Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus.

Milli Mallikas. Vested II. Kolm kuud Lääne-Euroopas. Kirjastus "Varrak" A. S. Tallinnas, 1924.

Hoia Ronk. 1914. a. Reisipildid. 1924. Tall. Eesti Kirjast.-Ühisus.

Missugusesse kirjanduse liiki kuuluvad reisikirjeldused? Kas asetada nad maateaduse, ajaloo, ühiskonnateaduse, filosoofia, ilukirjanduse või vestete alla? Ei ole vaadanud, kuidas suuremad raamatukogud selle küsimuse lahendanud, aga ise tunneksin selles raskust. Üks matkaja läheb Indiasse, et lõvijahti pidada ja kirjeldab selle hädaohtlik-põneva spordi elamusi. Teine läheb sinna, et troopika taimestiku toredusest ja lopsakusest joobuda ja kõneleb sellest. Kolmas läheb sinna vana kultuurimaale, et hinduismi ja buddhismi algallikatel süveneda India filosoofia iseloomu saladustesse. Ei oleks õige neid kirjeldusi ühe ja sellesama rubriigi alla asetada, mille pealkiri oleks "reisikirjeldused". Harilik reisikirjelduste harrastaja paneb krahv H. Keyserlingi "Filosoofi reisipäevaraamatu" varsti kõrvale ja pahandab, et talle reisilugude asemel filosoofiat pakutakse.

Reisikirjelduste laade on nõndapalju, kui palju on nende kirjutajaid. Igaühe huvide suun ja temperament määrab selle laadi. Igaühe anne, püsivus ning põhjalikkus väljatöötamisel määrab kirjelduse väärtuse.

Hoia Ronk ja Milli Mallikas on oma reisimuljeist vesteid ajalehtede jaoks kirjutanud. Midagi "jäädavamat" ei ole nad luua katsunud; ei ole neil kirjutades vist meelegi tulnud kord neist vestetest raamatut teha. Aga aastat kümme hiljem on nad kusagilt tõuke saanud neid vesteid lehtedest välja lõigata ja kirjastajale anda. Ja miks ka mitte? Neid võib huviga lugeda ja kümme aastat ei ole nende huvitavust palju vähendanud. Kui juba ajaviite kirjandust tunnustada, siis on need vested parem liik sellest.

Tuglas ei ole oma "Hispaania teekonda" lehelugejale ajaviiteks kirjutanud, ta on sellele juure hoole ja põhjalikkusega asunud, mis talle kirjanduse alal omane. Kuidas ta end selle teekonna vastu valmistab! Mitte mõne Baedeckeri otsimisega ja sõidupileti tellimisega. Ei, ta läheb Pariisis Louvre'i maakaartide osakonda, istub estampide kabinetis, "et saada hämaratki ülevaadet maailmast", kuhu valmistub minema. Ta rullib seal lahti "kollaseid kaardirulle", avab suuri foliante muistsete geograafide tõeliste ning kujuteld maailmadega". Aga hoolimata neist valmistusist ei ole ta jaheda vaatlejana Hispaaniasse sõitnud, et sellest mitmekülgset ja õpetlikku kirjeldust teha. Kui ta piiril Hispaaniat näeb, ärkab temas "see rändamise paatos, ilma milleta ükski teekond pole küllalt väärtuslik. See kaugenemise kirg, mustlase kohustus, mis on kaasa sündinud nagu kõik võltsimatud tundmused. Ja nagu loet raamat või näht kunstiteos, nõnda süütab ka iga maastik erilist rändamise inspiratsiooni, mis kunagi enam teises kohas ei kordu."

Intellektuaalse kirega asub ta siis Hispaania vaatlemisele ja kirjeldamisele, annab ülevaateid ajaloost, tähtsamatest linnadest, mälestusmärkidest, katedraalidest, kunstiajaloost, muuseumidest, kirjanduse tõusuaegust, rahva lõbustustest, karnevaalidest, härjavõitlustest jne.

Selles raamatus on palju objektiivseid andmeid kirjeldatavast maast, aga ometi on iga lehekülg subjektiivse värvinguga, kõnelegu autor oma kokkupuutumisest mustlastega või mauride kultuurist. See ei ole kooliõpetaja kirjutatud raamat vanema klassi õpilastele geograafia ja ajaloo teadmiste täiendamiseks. See on tükk maailma, nähtud kunstniku temperamendi läbi, see on suure ajalooga, suure kunsti ja kirjandusega, värvi- ja valgusrikas lõunamaa, nähtud põhjamaalase silmaga, elatud läbi eestlase elamustega. Need elamused ei ole kirjanikul vist jahedamad olnud kui "Suve öö armastuse" või "Felix Ormussoni" piltide nägemine kujutuses. Ja paberile ei ole nad ka fikseeritud pealiskaudsemalt, ükskõiksemalt või kahvatumalt. Sellepärast ei pea mina "Teekonda Hispaaniasse" kuidagi vähemväärtuslisemaks "Ormussonist" või "Poeedist ja idioodist". Ainult õnnetu liigitus võib siin seda raamatut kui "reisikirjeldust" ebaõiglaselt hinnata. See on esimene suurema kirjanduslise väärtusega reisiraamat Eesti keeles.

Hoia Ronk ja Milli Mallikas on mõlemad selge omapärase ilmega ja stiiliga kirjamehed. Esimene on julge, aktiivne sekkalööja, ageerija, võitleja (vähemalt tülitseja), teine passiivne, tagasihoidlik vaatleja, heatahtlik ironiseerija.

Esimene kõneleb heameelega oma julgetest liigutustest: kuidas ta Riias laevaärilt viimasel silmapilgul sõidupileti välja nõuab, olgugi, et neid enam ei müüda, kuidas ta Bretagne'i rannas käskjala 12 kilomeetri taha läkitab supeltrikood ostma j. t. s. Ta kõneleb peaasjalikult oma silmapilksetest muljetest, kokkupuutumistest reisiseltsilistega, söömisest ja iseäranis raha asjust ja arvetest. Lühidalt, elavalt, vaimukalt, muretult viskab ta kõik oma tähtsad ja tähtsusetad "seiklused" (nagu noorte ajakirjades öeldakse) paberile, kirjeldab mõne joonega maid, linnu, parke, aedu, muuseume jne. Ei aine valiku ega kirjelduse põhjalikkuse poolest pole ta katsunud midagi "jäädavamat" anda. Aga kui neid reisipilte lugema hakkad, unustad tükiks ajaks tõsisemad ja "jäädavamad" asjad.

Samuti kui Milli Mallika "Vesteidki" lugedes. Temal on "seiklusi" ja sekeldusi vähem, nagu kunagi vaiksel vaatlejal. Pealegi on ta Euroopasse peaasjalikult teatrikunsti vaatama sõitnud ja peab "Postimehele" tõeks tegema, et ta oma reisiraha otstarbekohaselt tarvitanud. Ajalehelugeja nõrkusega arvestades katsub ta isegi ülevaadetes teatrikunstist, maalikunstist ja näitekirjandusest huvitavalt lõbus olla, ja see on tema följetonisti ande juures kerge või koguni paratamatu.

Milli Mallikas jõuab oma Viini — Müncheni — Pariisi — Berliini — Kopenhaageni — Malmö reisilt õnnelikult enne ilmasõja lahtipuhkemist koju. Hoia Ronk jääb oma Pariisi reisil sõja jalgu. Tuglas käis Hispaanias paar aastat enne sõda. Kirjeldus ilmus aga alles 1918. aastal. Nüüd on sellest juba teine täiendatud trükk, mis soliidselt välja antud ja 20 hea pildiga varustatud, suuremalt osalt müüdud.