Kui meil maal müristab, siis vaatame ülespoole piksejugade poole ja ootame, kas mitte kuskil suits tõusma ei hakka. Ja kuulatame, kas mitte tuttav kohin õhus rahet ei kuuluta, mis vilja puruks peksab. Aga tulgu kas või kõige pahemat - me oleme müristamisega harjunud, maa on nagu puhtaks pestud, õhk selge ja kerge ja inimeste näod on värskemad. Meid teeb kõuevihm nooremaks, inimeste kõnnaku kergemaks, ja meie noorikud naeravad, kui tilgad juustest üle põskede voolavad, ja jalg astub hää meelega veeloikudesse.
     Ja linnades on tolm ära uhutud, uulitsad helgivad puhtusest ja puude roheline on tumedamaks läinud ning nad seisvad nüüd pehmelt majade vahel, kes nagu tugevamalt endid pinna pääle toetavad kui varem. Olgu kõu nii tugev kui ta on, tugev on ka maa, mille üle ta käib.
     Siin on aga kohe puru taga. Kui ma esmaspäeval 15. (2.) juunil akna juures kirjutasin, siis vaatasin ma rõõmsalt pilvede poole, kus üksikud välgud ümber eksisid ja mõni hää sagar vihma alla tuli. Ja ma ootasin ikka rohkemat, lootsin kõvemate kärgatuste pääle. Nägin ruttavaid inimesi - pariislane ei salli vihma ja Pariisi preili näeb pääle vihma ka väga ärakakutud haraka moodi välja - ja siis kirjutasin rahulikult edasi, sest vihm oli päris harilik, keskmine kõuevihm ja ma ei pannud akentki kinni. Siis läksin veel tuttava juurde, kus kena sorav vihmavalang mind pool tundi kinni pidas, ja sõitsin siis maaaluse raudteega koju.
     Alles järgmisel hommikul sain ajalehtedest teada, mida kõike see üsna keskmine vihm siin ära teha oli suutnud. Inimesi oli hukka saanud, mõned maa-alused raudteed olid vett täis, uulitsaid oli sissevajunud ja mõned majad olevat sisselangemise hädaohus.
     Vesi on Pariisi linna õõnistama hakanud. Sedasama Pariisi, mille pind niikuinii hästi õõnes on, kus mustaveetorud uulitsatena uulitsate alt läbi käivad ja maa-alused raudteed risti-rästi oma käikusid on ajanud. Ja äkki hakanud uulitsate osad sisse vajuma, on kuni 10 sülla sügavuseni kokku langenud. Üks autojuht, kes hädaohust mitte aru ei saanud ja mitte ruttu küllalt vajuvast kohast üle ei sõitnud, kadunud publikumi silmade ees ühes autoga sügavusesse. Ja pärast leitud tema autost veel üks vanem proua, kes niiviisi ühes autojuhiga hirmsat surma suri. Kui palju inimesi otsa on saanud, seda veel kindlasti ei teata, sest mitmel pool on aukusid uulitsatesse tekkinud. Kätte leitud on kaks poisikest, kes muda sisse ära on lämbunud, siis on veel üks inglane leitud ja üks pangaametnik. Mõned métro (maa-alune raudtee) jaod on alles vett täis, tööd peab õige ettevaatlikult tegema, sest et uusi sisselangemisi karta on. Ja nendes metro-osades, kus vesi veel sees on, arvatakse veel õnnetuse-ohvrid olevat, sest on mütsa leitud ja vihmavarjusid aukude kõrval.
     Terves linnas on erutus muidugi suur. Süüdistatakse insenerisid, kes kergemeelselt linna liiga palju olevat õõnistanud, süüdistatakse valitsust ja koguni praegu alles ametisse astunud ministeeriumi. Ja süüdistatakse ikka maa-alust raudteed, kes jalgealuse kõikuvaks on teinud. Ametnikud on tööl, et õnnetuse põhjusi kõigekülgselt uurida, kuid on juba märgata, et elurõõmus Pariis jälle oma igapäevaste asjade pääle hakkab mõtlema ja õnnetuse pääle vaatab kui sündmuse pääle, nagu ta 3½ miljonilise linna juures ette võib tulla.
     Pariisis, 18. 5. juunil 1914. a.


La Rotonde

     Tema täis nimi on Café de la Rotonde. Boulevard Raspail ja Boulevard de Montparnasse jooksveda tema juures kokku ja maaaluse raudtee jaam Vavin tõuseb orukesest üles otse tema laudaderidade ette. Ja need lauad on kiilutult täis, ja sees istuvad nad ja väljas, need nooremad kunstnikud, luuletajad, kujuraijujad ja muusikamehed kõik.
     Vanematel on mujal oma kohad, kuigi ka siin neid küllalt näib. Aga noorte sekka kaovad nad pea täielikult.
     Sel kohal on oma imelik ajalugu. Ma mäletan teda, kui ta õigusepärast veel mitte midagi ei olnud. Oli niisugune austrite-poodikene, kus selle merekarbi korvid väljas üksteise otsas seisid ja kus kaks väikest lauakest uulitsal veini rüüpamiseks üles olid seaditud. Harilik, õige harilik austripoodikene, nagu neid nüüdsel ajal palju enam nähagi ei saa. Ja minule on see ka ainult juhtumisi meelde jäänud, sest et mu tee mind omal ajal säält sagedasti mööda viis ja et ma ükskord kahe vahel olin, missugust sorti austrid võtta, neid mis 80 cent. või neid, mis 90 cent. pooltosin maksavad.
     Nüüd on selle eest, et kõrval olev lihunik välja koliks, nii et ruumi laiendada saaks, 150,000 franki maksetud. Ja praegune peremees teenib ennast siin paari aastaga põhjatu rikkaks - ka sel korral, kui tujukas kunstnikurahvas säält lahkuma hakkaks. Küllalt oleks teisi veel, kes asutust ära jõuaksid toita, sest sel on juba oma nimi.
     See asutus on aga, mis kõige imelikum, eestlaste poolt püsti aetud. Kui neid siin omal ajal rohkem koos oli, siis leidsid nad, et sääl võrdlemisi odav on elada. Sa sööd paar kõva muna, mis laua pääl alati valmis seisavad, ära, ja sinu terve päevamoon ja söögisedel kahekümnenelja tunni jaoks ongi käes ja ära tarvitatud. Ja oli teisest rahvusest tuttavaid, kes ka kaasa tulid, kokkusaamise ajad määrati sinna paika, ja aegajalt hakkaks külaliste hulk kasvama, kuni ta nüüd nii suur on, et istekohta raske on leida.
     Küsitakse muidugi, millega siis õige see vaene kunstnik niisugusele tõusule kaasa jõuab aidata, kui ta ainult paar muna päevas sööb. Noh, igakord ei sööda mitte ainult paar muna, vaid võetakse ka tass kohvi või klaas õlut. Ja kohvi päält teenitakse rängalt, kui näituseks päevas mõni kolmtuhat inimest kohvi joob. Ja õige kõvasti tuleb neid arvesse võtta, kes lõbusõitudel on ja seda kohta vaatama tulevad. Need ei joo ainult kohvi. Ja on kunstnikkegi, kes arveid oskavad teha, mis õige kõvasti harilikust 25 cent. maksvast kohvist üle ulatavad. Alles kaunis hiljuti oli üks Balti aadelipreili - mitte krossigi taskus - 70-frangilise arve teinud, "sest et igav oli", nagu ta mulle seletas. Ja nii mõnigi teine kunstnik, kellele ehk 15 rubla kuus kodust saadetakse, ei tea selle summaga ei elada ega surra ja laseb ta parem lendu, et ometi kord jälle, olgugi üheks ainsaks päevaks, rõõmus olla ja siis jälle oma martüüriumi edasi kanda.
     Kui sa esimest korda sisse astud, siis paistab sulle elu omaviisi tuttav, kuid nagu ununenud olevat. Ei taha hästi sellega leppida, et sinu kõige lähemas läheduses metsiku juuksekasvuga mees istub ja iga nihutamise juures tõukab. Ei ole niisuguse lahedusepuudusega enam harjunud, et sa ennast vaevaliselt läbi toolide pead pigistama. Ei ole ka selle õige elava jutuga ja lauluga ja vilistamisega harjunud, mida nii mõnigi oma enese lõbustuseks eksekuteerib.
     Kõik keeled kõlavad siin segamini, "isegi Prantsuse keelt võib siin kuulda", ütles üks prantslane, kellega malet mängisin (ja kellele ma näitasin, kuidas Capablan’aga Tartus mängitakse). Slaavlasi on siin nõnda palju, et Vene keeles näituseks ennast tuntavalt võid täiendada. Poolakaid muidugi ka, üleüldse kõik Euroopa rahvad on siin olemas. Aga ka indiaanlane kõnnib siin oma täielikus sõjamundris ringi - ta on mudel, maalib aga ka imelikke primitiivseid asju; üks Mulati naesterahvas - niisama mudel - oskab ennast õige eksootiliselt ja maitserikkalt riidesse panna. Ja sa ehmatad, kui äkki Kristus sisse astub, aga Jaapani näoga! Ma ei ole seni selgusele jõudnud, mis Jaapani ususelts see võib olla; neid olevat siin mitu, kes nii ajaloolises Kristuse ülikonnas armastavad käia. Vana kunstnik Diesenbachi õpilased Saksamaal ja Austrias käisid omal ajal nii riides, ja sa võisid sagedasti uulitsal nagu sammas seisma jääda, kui äkki rahva hulgast tumepruunis rüüs ja pikkade juustega inimene, rändaja kepp käes, sulle vastu astus - iga väiksemgi detail nii, nagu Lunastajat kunstis on kujutatud. Ainult ükskord Münchenis ei olnud see mõju mitte ehmatavalt tõsine. See oli siis kui mees oma vaga ja sügavalt tõsise pilguga ühte õllepoodi sisse astus, poole liitri õlut leti ees alla kaldas ja siis rüü ülestõstis ja püksitaskust - sel juhtumisel oli näha, et ta valgeid pükse kandis - raha otsis.
     Et aga jaapanlased Diesenbachi traditsiooni edasi kannavad, seda ma seni ei teadnud. Ja ma ei või salata, mõju on hoopis isesugune. Neis riietes ja tema kandmiseviisis on midagi pühalikku. Värvid ja nende üksteise vastu ärakaalutud raskus mõjuvad puhtalt nagu pilt, ja valge, üle otsaesise käiv pael, mis pikki juukseid korras hoiavad, tõstab oma heledusega kogu selle kuju tõsist muljet, ja stiliseeritud ja kasitud, ütlemata puhas välimus on suureks kontrastiks enam kui korratult riietes olevale suuremale hulgale.
     Aga kunstnikul ei ole siin aega ja ka mitte võimalustki riiete pääle rõhku panna. Ma võtsin kord ette, mitte liiga silma paista. Tõin oma kuue, millega ülemineval aastal Lätimaal hobuseid ujutasin ja mineval aastal Pühajärvel kalu püüdsin, välja. Oli aga siiski veel nagu liiga peenike. Sa näed siin nii mõndagi cutawayd, mille käiksed narmendavad ja mille saba all säärik tingimata katki on. Aga tema kandjal on pää püsti ja ta käib temaga palli pääl ja kõnnib sääl selle iseteadliku uhkusega, mida ainult see teadmine võib anda, et elus tähtsamaid asju võib olla kui hästi triigitud püksivolt. Selle iseteadliku uhkusega ja vilistamisega korralikkuse pääle, mis ennast kõige paremini vana burschikantuses ilmutab: 
 
     Und sollte auch mein Hemd aus tausend Löchern 
                                                                schimmern, 
     so hat sich doch kein Mensch, kein Mensch darum 
                                                              zu kümmern, 
 
     mida ehk järgmiselt võiks tõlkida: 
 
     Ja olgu minu särk ka räbalate segu, 
     Siis pole seega mitte kuradilgi tegu.
 
     Igaüks kannab, mis tal on, või mida ta ilusaks peab. Kuid omaviisi iseäralik on küll igaüks. Sääl on Vene luuletaja. Tal on pää nagu tuulest segamini aetud kaera-rõuk ja nägu on tal ka nii karvu täis kasvanud, et ainult silmad ja nina näha on. Sääl on mehelik Läti naismaalija, Prantsuse lotski suus ja käed on tal taskutes, mis tal nimelt sinnakohta teha lasknud, kus meil püksi taskud on. Sääl on Balti aadelipreili, kes oma juuksed maha on lõigata lasknud ja nüüd ainult veel ilma kübarata käib. Ta toetab põski rusikate pääle ja närib aegajalt sõrmeküüsi. Spordikostüümides, mis vanadusest läigivad, kõnnivad sassis pääga nooredmehed sisse ja välja. Tsilindris ilmub Proskurnin, kes Sõrmust Tartus klaveril saatis, ja tahab minuga malet mängida. Inglise naiskunstnik kannab loorisid, mis Muhamedi usuliste omade moodi välja näevad, ja sääl on üks preili ennast madonnaks friseerinud. Üks naismudel värvib seinapeegli all - seinad on siin cafédes kõik peeglist - oma huuli ja tõmbab silmaripsmete alla tumedaid jooni, et ilusam oleks. Üks pikk, noor venelane, kes riiete poolest harilik on, on aga muidu harilikkuse piiridest üle - silmateradest on näha, et ta jälle haschischi on võtnud, mida siin salaja müüdakse ja mille müüjana ja suurem tarvitaja ise juba nagu surmavari välja näeb.
     Alaline liikumine, üks tuleb, teine läheb. Ühes nurgas on valgetes mütsides Rootsi mees- ja naisüliõpilasi, kes õige hääs tujus oma Põhjamaa laulusid laulavad. Väikeste roulettide juures, mida einelaua ruumis mõni kümme tükki üles on seaditud, mängitakse. On mänguautomaadid. Pane viis või kümme santiimi sisse, keeruta ühte nööpi - siis tuleb ehk kahekümneline või kolmekümneline vasest mark välja. See maksab siin niisama nagu raha. Mõni päev olevat aparaatides 1000 frangi eest viielisi ja kahekümnelisi. Sest suuremalt jaolt kaotatakse. - Ühes nurgas mängitakse kahtekümmetühte, venelased ja poolakad mängivad. Üks noor Poola molkus muidugi seas. Tal oli õige hää summa raha olnud. Läinud ühele naisnäitlejale teatrit ehitama. Raha sai otsa, teater jäi pooleli ja preili vilistas muidugi selle loo pääle ning noormees saab nüüd oma sugulaste poolt iga päev 10 franki - mis minu arust üsna suur stipendium on selle vägiteo kohta.
     "Bal des Ténebres Simultanées" seisab seinal. Täna õhtu. Ja õhtupoole hakkab väike ärevus valitsema. Aetakse piletiraha taga, neegripreili puuderdab ennast valgemaks, kõiksugu kostüümid hakkavad tulema, Hellase ja Rooma riided, mustlasi ja araablasi ja Jumal teab mis kõik. Siin on kogunemisekoht, siit mindakse palli pääle. Aadelipreili tuleb imelikus supeluse kostüümis, jalad üle põlvede paljad, käevarred niisama. Ja need katmata kohad on kõiksugu ornamentikat täis maalitud. Ma maalin veel ruttu ühe karrikatuuri juurde. Me räägime Eesti keelt ja äkki räägib selja taga keegi eestikeeli sekka. Üks Moskva proua, kes - Majorenhofis oma tüdrukult Eesti keele välja oli õppinud. Seletas, et Eesti tüdrukud puhtamad on kui teised. Ausamad olevat ka. - Ka see proua oli juba pidumundris.
     Keegi paneb mulle käe õla pääle - üks cowboy Ameerika rohtlaantelt. On endine tuttav Münchenist, Brasiilia mees, kes hästi niggertantsu, praeguse tango metsikumat eelkäijat oskas. Ta hakkas Müncheni Akadeemia ees nutma, kui lund sadas. Ei olnud lumest kuulnudki ja arvas, et maailma ots käes. - Jutustas ruttu ühistest tuttavatest, kellest mõni surnud, mõni kadunud ja mõni professor on.
     Aga nüüd palli pääle! Eestlastest on osa ka juba koos. Teised ootavad sääl.
     Harilik kihin-kahin, nagu ta kostüümipidudel valitseb. Ainult selle vahega, et kostüümides ennast sagedasti kõige suurem maitse ja sagedasti kõige ülemeelikum tuju avaldab. Aga siiski, kui sa neid palju näinud oled, harilik. Natuke rohkem alasti olekut, kui muidu. Iseäranis üks noormees Egiptuse kostüümis, kui pääkatet ja puusasid katvat rätti selleks nimetada võib, paistab oma toreda keha poolest silma. Üks Inglise preili, kes üks parematest alasti-tantsijatest olevat, on ennast seekord Pariisi apaschi kostüümi pannud.
     Näitelaval ettekanded, laul, muusika, tants Isadora Duncani õpilaste poolt. Mõni on pettunud, et Isadora Duncan ise ei ole tulnud, nagu arvati. Ei teata mitte, et tantsijanna last ootab. (Tema kaks ainukest last uppusid ühes oma koolipreiliga Seinesse ära. Automobiili juht oli Seine ääres peatanud, et uut bensiini mootorisse valada. Seejuures oli ta unustanud rataste liikumist takistavat riivi ette tõmmata. Niipea kui uus bensiin mootori käima pani, hakanud automobil jooksma ja otse jõkke, kus lapsed ja koolipreili haledat surma said).
     Kõrvalises saalis on need, kes juba küllalt pidude eeskavasid on näinud. Sääl etendatakse ise. See on era-eeskava, hää tuju avaldus publikumi poolt. Preili Leesmann - Tallinnast muidugi - tantsib selle saali näitelaval osavusega, mis sellest tunnistust annab, et ta õigusega siin tantsutundisid võib anda. Ühe rootslaste laua juures laulab üks noor Karl XII. nagu Itaalia ooperi bariton. Venelased omapoolt toovad oma "Vnis po matuschke po Volge" välja, laulavad aga halvemini, kui ma seda kunagi venelaste poolt olen kuulnud. Ja mõned tantsivad paarid tulevad tiiruga ka meie poole sisse ja tantsivad jälle uksest välja. Ja kui aeg täis ja tahtmine täis, kui päike juba paistma hakkab, siis valgub rahvas oma mitmekesistes ülikondades jälle "Rotonde’i" poole, mis kell 4 hommikul avatakse. Mõni jääb õhtuni sinna ja äratab möödaminejate huvitust, kes siis ka ruumi sisse astuvad ja omaltpoolt seda kasu tõsta aitavad, mis kunstnikud siin peremehele toovad.



"La guerre est trop triste, trop triste"...

     Eile õhtu hilja kuulsin ma väljas häälte kõminat. Ta oli haruldane sel hilisel ajal, siin nii ruttu ja pimedalt kätte tuleva öö algusel. Ma avasin akna ja luugid ja kuulsin veel: "Je dis toujours, vive la France, mais la guerre est trop triste, trop triste..." Ja jutt vajus ära kaugemale, kaugele pimeduse sisse ja kadus.
     "Ma ütlen alati, elagu Prantsusmaa, kuid sõda on liiga kurb, liiga kurb..." 
     Ei tea, kes see prantslane oli, kes neid sõnu ütles, ei tea, kas ta ise peab minema, või kardab kellegi armsa minekut, ma ei ole teda näinud, aga tema häälest kuulsin ma, kui raske see sõda on, mida siin kardetakse. Ja see hääl oli nagu terve Prantsusmaa hääl! 
     Sääl Pariisis on nad vaimustatud ja katsuvad teisi vaimustada. Sääl on suur hulk inimesi koos, kes üksteise pääle alati erutavalt mõjuvad, sääl ei ole kellegil palju aega mõtelda. Aga siin Bretagne’is, kus rahvas alati vahva on olnud, siin ei ole väljapaistvat vaimustust mitte. Sügav tõsidus on nägudel, otsaesistel on nagu vari, ja need meeste- ja naestehulgad, kes kõrgetel, nurmesid piiravatel aedadel istuvad ja tasase äritusega iga uudist ja iga võimalust kaaluvad, need heidavad salajase hirmuga oma pilgud põldude pääle, mis lõikamata, vilja pääle, mis peksmata, ja oma hobuste pääle, kes teisipäeval juba sõjaväkke viiakse.
     Täna hommiku oli elu alles kaunis harilik. Küll ilma igapäevase töörõõmuta, kuid töö käis edasi. Põldudel nägid ainult nisulõikajaid nagu mõnikord kuulatavat, siin tõusis üks mustas riides kogu kõrgele aiavallile ja hüüdis valgel maanteel tulija poole, igalpool tõusid need tumedad kogud nagu maa seest aedade mättale ja küsimine ja kostmine kajas tumedalt ühelt põllult teise, ikka edasi, kuni silmapiirini. Ja siis kadusid need kogud jälle alla põllule, aga õhus lasus kartus edasi, paenavalt, salajalt ja inimesi nagu küüru vajutavalt.
     Täna hommiku olime alles kalal, päike ja pilved värvisid vett ja laeneid alati vaheldavalt tumedaks ja heledaks, väiksed poisikesed otsisid kaljude lõhedest, kuhu tõus vett oli jätnud, merevähki, krabbesid, kes vihaselt oma sõrgu vastu ajavad ja mitte iialgi edasi ega tagasi ei kõnni, vaid ikka külje ette seadivad, nagu koerad, kes purelema tahavad minna.
     Täna hommiku lõime lahingut delfiinidega, kes suures parves rõõmsa hoolimatusega meie võrkude selga tüürisid, oma rasvaselgu päikse käes läigitades, nagu suur üleannetu karussel üles ja alla liikudes, vahutades ja norsates ja ikka lähemale keereldes. Me pildusime neid kividega ja saime neid, kui nad vaevalt kümme sammu võrkudest kaugel olid, taganema lüüa, muidu oleks võrgud puru olnud. Nad norskasid nagu vallatud varsad, kes suure hooga tulevad, äkki peatama jäävad ja siis tagant üles pildudes su ümber metsiku keeru teevad. Ka nemad lõivad tagant üles, mõni lõi ülemeeliku uperkuudi, ja siis käis tee meie paatidest mööda, keeras ümber kaljunurga, ikka üles ja alla, alla ja üles, vahutades ja sätendavat pisaratetolmu üles piitsutades.
     See oli kõik täna hommiku. Aga õhtu kell kuus vaatasid inimesed ühtelugu ja väga tõsiselt umbes viis kilomeetrit kaugel oleva St. Micheli traadita telegraafijaama poole. Sääl oli midagi mis mitte harilik ei olnud, sääl oli semafor teistviisi, sääl oli semafor oma punase ratta üles tõmmanud! Ja niisama oli seda üle lahe paistva Aberwrachi jaam teinud. Seda ei olnud siin veel keegi näinud, mitte kunagi.
     Ja vaevalt, kui seda tähele oli pandud, tõi tuul juba Plouguerneaust kellahüüdeid, ärdalt kutsuvalt erutavaid kellahelisid. Põldudel jooksid inimesed kokku, siin oli neid salgas koos, sääl hulgani ja nõutalt seistes. Teed mööda nähti inimesi Plouguerneau poole jooksvat, ihust ja hingest rutates, mu majaperemehe halliks läinud näos põlesid ainult silmad nagu palavikus ja põsed värisesid närvilikult, kui ta tööriided maha kiskus ja kiirelt, nagu peaks kõik käes lendama, oma pühapäevakuue selga ajas. "See on sõda, uskuge herra," tõendas ta, ja hääl oli tal karedaks ja nagu kurku kinni jäänud, "see on sõda, herra, see on sõda!" Ja ruttas ta Plouguerneau poole.
     Varsti olid kõik põllud tühjad. Külmalt tuli õhtu. Majade vahel seisavad need mustades riietes salgad. Ikka tuleb jälle keegi telegraafiteadetega ja lõpuks tuleb mu majaperemees ja teatab, et üleüldise sõjajalale seadmise käsk on antud ja et tema homme peab minema.
     Tema naese põskede üle jooksevad pisarad ja mehe huuled värisevad - ma lähen parem ära kaljude juurde. Ja sääl istume me kolm venemaalast ja arutame seda sündmust, et Saksamaa Venemaale sõda on kuulutanud. Ja ei tea, kuidas kodumaaga ühendust alal hoida, ei tea midagi, mitte vähematki ja istume siin Bretagne’i kaljude otsas.
     Kui me tagasi tuleme, astub väike kõverate jalgadega ja lahke näoga Gallic meile vastu, laia naeratusega ja ettevõtlikkude liigutustega, seab ennast harkis-jalgul mu ette ja küsib, miks mina sõda teen, nüüd peab ta sõtta minema.
     Ma imestan ja küsin, kas ta vabatahtlikuna läheb, sest ta ulatab mulle ainult õlani ja tema vanadus ei paista mulle küüniv olevat.
     Höö, tema olevat paari kuu pärast kakskümmend aastat vana, ja mis see tähendavat, nüüd kodus istuda ja oodata, kuni kutse tuleb, höö, parem kohe minna, ja homme läheb ta ennast ülesandma, ja Inglismaa on ka Prantsusmaa poolt ja Prantsuse laevastik üksi on juba tugevam kui Saksa oma ja laevastikul on veealuseid paate, ja tema läheb madrusena - nii seletab ta ruttu ja rõõmsalt - üks neist vähestest, kelle noorus veel sõja pääle roosiliselt laseb vaadata.
     Varsti on hulk inimesi mu ümber ja ma pean neile seisukorda selgitama. Neile, kes Prantsuse keelt ei oska, tõlgivad teised seda vähest, mida ma tean ütelda. Ja taevakene, mida võin mina teada, kui diplomaadid veel isegi midagi ei tea ja kui sa kõik lehed hilja kätte saad, lehed, kus mitte kõik sees ei tohi seista! Ma võin ainult katsuda rahustada, võin ainult ütelda, et mobiliseerimine veel mitte kohe sõda ei tarvitse tähendada, võin ütelda, et sõja korral ka üheainsa kokkupõrkamise, üheainsa lahingu järele rahu võib tulla.
     Ja praegu, kus ma neid ridasid kirjutan, kostab alt peremehe palvetamine. Selles palvetamises on täna üks uus toon sees, mis vaevab, sest et sa aidata ei saa. Selles palvetamises on üks heli olemas, mis nagu igaltpoolt läbi seinade tungib. Ja minu meelest on, nagu oleks praegu terve see pime ja vaikne Bretagne niisugust palvetamist täis, mis nagu raske ohkamine vaevatult ja kannatades tasa üle öösise maa liigub.