Kõigi eespool leitud nõuete valgel vaadelgem nüüd  Eeva Marlandi ¹⁾ vaba naise paleuse kehastusena.
    Eeva Marland on tõepoolest vaba igast välisest kitsendusest: ta on küllalt jõukas, küllalt haritud, teda pole keegi ta enesemääramisel takistamas. Ta võib teha, mis tahab; elada, kuis soovib. Tal tohib igasuguseid huvisid olla ja ongi kuuldavasti. Kirjanik on Eeva seltskonda paigutanud, kus talle kaasinimeste lugupidamine kindel, ja temale sõbrad annud, kes ta vaadetega nõus, kes osalt koguni on tema mõju all; kirjanik on enda armsama vaimusünnituse heaks kõik teinud, mis võimalik. Missuguseks on see vaimusünnitus kujunenud? 
    Vaadelgem teda esiti kõrvalt; kuulakem, mis teised temast ütlevad: 
    "Või Eeva Marland on veel  neiu Marland!" tähendab Lilli Ellert esimeses vaatuses, kui jutt neiu Marlandisse puutub: "Tasujat ja trööstijat pole ta leidnud. Tema ahastus Leo pärast oli muidugi suur?" — "Ahastus? (Paula naeratab.) Ma ei oska enesele Eeva Marlandi ahastuses kuidagi ette kujutada. Seks on tal liiga palju verd." 
    Natukese aja pärast ütleb Lilli (lühikese kuiva naerulaginaga): "Oh, ta on ju nii hindamatu pensik oma pilvetroonilises rahus, kui ta kõigi asjade üle otsustab, iseäranis asjade üle, millest tal aimugi ei ole!" Selle peale vastab Paula: "Ma pole märganud, et Eeva asjade üle otsustab, mille kohta tal põhjendatud arvamisi ei ole." Ja pisut alamal: "Ma olen tähele pannud, et nii mõnelgi meie kunsti–arvustajal alles siis mõne kunstitoote kohta kompetentne otsus on, kui ta Eeva Marlandi mittekompetentset otsust enne kuulda on saanud." 
    Nagu sellest näha, on Eeva teiste teada iseseisev, tugev ja tark: iseseisev sest et ta hädas ei ahasta ja tal oma arvamisi on; tark, sest tema pädevaist arvamistest peetakse lugu. Vist on tal ka maitset, kui kunstiarvustajad ta arvamisi austavad. 
    Esinegu ta nüüd ise, et võiksime otsustada, kas kõnelejatel õigus. Vaadelgem kõige pealt ta välimust: Eeva Marland on "valgetverd õitsev neiu, pehmete näojoonte, roosilise jume ning vaate ja olekuga, mis sooja rõõmsat rahu välja hingavad... Tema riideline välimus ilmutab valitud maitset." Ka neiu Marlandi elutuba on "sõbralik ja rõõmus" ning ilmutab valitud ja haritud maitset: seda täidavad nägusad mööblid, ehivad suur raamatukapp ja hea klaver, kaunistavad mitmesugused "maalid, ofordid ja gravüürid ning siin ja seal kunstiasjad pronksist, portselanist, terrakotast jne." "Kesklaual seisab kunstiväärtuslik vaas sügislilledega"... Tõepoolest: kas ei ole Eeva Marland "päikesenaine"? 
    Ent kuulakem ta kõnet: 
    "Kallis on kunst, aga kallim on elu. Elu on hinnata..." 
    See on neiu Marlandi esimene lause pärast tervitust; selle tõetunnistusega tutvustab ta ennast lugejale. Siis jutustab ta Lilli Ellert–Saalepi soovil pisut enda igapäisest elust; jutustab järgmiselt: 
    "Ma kardan, et see teid suurt ei huvita. Minu saunanaise-elu on ju üksluine." — "Saunanaise-elu?" — "Ja. Mul on linna serval saun." — "Teie naljatate!" — "Ei sugugi. Seda võib teile siin igaüks kinnitada." — "Aga mis teie seal siis teete?" — "Ekspluateerin töölisi." — "Kuidas?" — "Teraseid, usinaid, imeosavaid töölisi." — "Aga kuidas teie selle mõtte peale õieti tulite?" — "Üsna lihtsalt: ma armastan intelligentset seltsi, läbikäimist kunstnikkudega. Minu huvitus nende väikeste mee- ja kärjekunstnikkude kohta ärkas juba ammugi. Kui minu ema mu mõne aasta eest jumala-üksinda jättis, siis ehitasin talupoja maa peale majakese ja kutsusin omale miljoni mesilast seltsiks." — "Ja see ajaviide rahuldab teid?" — "Lõbu tuluga ühendatud — mis võib paremat soovida! Minu tiivustatud töölised ühes aiapeenardega toidavad mind täiesti..." 
    Kogu see jutt — kas ei tekita see kuulajas piinlikku tunnet, et siin lihtsust näideldakse, naiivsust etendatakse, et siin inimene ei kõnele nagu ta mõtleb, vaid ilusaid, kõlavaid  sõnu teeb? Pealegi lõhnavad need kõlavad sõnad mingit suhkurmagusat ja kergatslikku sentimentaalsust, — kas tark naine tõesti nii tihkaks kõnelda? 
    Kuid vaadelgem ja kuulakem edasi! Eeva Marlandi järgmine silmapaistvam samm on "Alutaguse piiga" (näopildi) ostmine kunstnik Kullilt ja sellega ühendatud jutuajamised. Pilti ostes esineb ta kunstniku päästja ning abimehena ning kõneleb sealjuures muu seas järgmist: "Pean ma teile selle labatõega vastama, et meie mitte ainult Alpidest rõõmu ei tunne, vaid ka Otepää kinkudest? Et meid mitte ainult Rubens ja Thorwaldsen , Shakespeare ja Beethoven ei elata, vaid ka kõik need võõrsil ja kodus, keda meie üles ei jõua lugeda? ... Loomulik tee sinna (s. o. suuruse poole) käib ainult väikeste ja väiksemate kaudu." Kui Kull rahalist kitsikust ja kibedaid aegu kurdab, annab Eeva nõu — sildimaalimisega raha teenida; Kulli seletuse peale, et ta seda juba teha katsunud, kuid leidnud viimsel silmapilgul säärase teguviisi enda armukese (s. o. kunsti) teotuse olevat, vastab neiu Eeva järgmise targutusega: "See pidi ju teie armukese  heaks minema! Et teie teda edasi võiksite armastada — tundidel, mis teile leivatööst järgi jäävad. Et teie  ennast ja enesele võiksite maalida!" jne. 
    Kes seda etteastet vaadates (iseäranis veel seda lugedes) ei saa vabaneda tundest, et siin näideldakse: tarku asju kõneldes, häid tegusid tehes, mõistlikku (kunstnikke armastava kunstisõbra kohta vahest pisut liiga mõistlikku) nõu andes — ikka ja alati näib neiu Marland  poseerivat. Kui ta juhtumisi Rubensist ja Thorwaldsenist, Shakespeare’ist ja Beethovenist kõneleb, siis ärkab kahtlus, kas see mitte ainult seks ei sünni, et suurte nimedega kelkida, — nii kuiv–raamatuline, nii vägisi–tehtud, nii otsitud on iga sõna, nii ettekavatsetud ja ammu valmis mõeldud näib olevat ta headus ja targad jutud. Eeva Marlandis puudub  elu.
    See puudub ka tema suures ja otsustandvas etteastes Leo Saalepiga. Liiga tark, liiga mõistuslik–tark on siingi ta headus, liiga vedelsentimentaalne ja tütarlapseliselt küpsusetu tema tarkus: nii üldtuttavat laadi. "Mis väärtuslist luuakse, peab kõigi päralt olema... Jõudu tarvis, au tuleb ise... Tuba on ikka elaniku nägu... Hing ei ole raamat, mida võib lugeda..." Säärased on Eeva tarkussõnad: ei tarvitse liiga tark olla, et võida niisuguseid sõnu pilduda. 
    Eeval jätkub aga veel teist sugust, kaaluvat arvestajatarkust, — ja seda asjus, milles teised — vähemad ja harilikumad — naised nii targad ei mõista ega taha olla: südameasjus nimelt oskab ta igasuguseks juhtumuseks valmis olla. Kui mitte see, siis teine, arvab Eeva: kui oodatu ei tule, siis olgu asetäitja igatahes varuks valmis. Meelitsetut vaanides otsib ja valib ta kavakindlalt "asetäitjat", sealjuures harutades: "Inimlik isik tarvitseb kedagi teisesoolist, kes temale ligemal seisab kui tema muu ümbrus. Mina vähemalt ei saa ilma niisuguseta läbi. Kui üks läheb, siis peab teine tulema. Muidu jääb ase tühjaks, ja see soetab külma..." Kas selles kaines, kalkuseni ulatuvas ärimehe–tarkuses ongi "vaba naise" kõvem külg? Või peab see joon Eeva Marlandi laia mõistust või valitud maitset ilmutama? Sama kui seegi, et just tema esimene ja ainuke oli, kes leidis, et Leo Saalep oodatud imet ei suutnud tabada? — 
    Kirjanik on Eeva Marlandi suhu pannud kõik targad sõnad, tema kätte annud kõik tabavad otsused, tema esitada jätnud kõik maitserikkuse; on teda ennast pealegi välise iluga ehtinud, — mis on selle manuste ülikülla tulemus? Eeva Marlandist saab mingi kehatu ja elutu olm, kahvatu näitelava–kuju: kõhn ja kuiv nagu ainult vägisi kehastatud mõte võib olla; Eeva Marlandile on liiga palju antud: see on ta hukatus. Teda on liiga täiuslikuna kujutatud: see on ta õnnetus. Eeva Marland on hõre inimese–vari: paberine ja sõnaline abstraktsioon, milles elutuld ei hõõgu. Temal puudub isedus, puudub temperament. Kirjanik on liiale läinud soovis paleuslikku naist kujutada ning unustab enda soosiku ideaalsele ihule ja vaimule eluvõimulise  hinge andmata. 
    Selle poolest on Eeva vastane Lilli Ellert paremas seisukorras: temas on tuld, on temperamenti, on omapära, mis vaimu ja ihu alles liikuma panevad. Lilli Ellert on õieti see kehanenud "vaba naine", keda Eeva Marland pidi kujutama: iseseisev, julge, teguvõimas, tark. Et ta võistluses Eevaga alla jääb, on kirjaniku soov — ja Leo Saalepi lodeva nõtruse süü:  selle mehe pärast ei oleks kahel naisel üldse maksnud võistlema hakatagi. Ainult imeks tuleb panna, et nad seda teevad; kuid ka see on kirjaniku soov. 
    "Tabamata ime" seesmise ühtluse puudusest, tegevustiku koondamatusest on palju kõneldud, ilma et oleks selgusele jõutud, mis nimelt just kirjanik alguses on tahtnud ja mis sündmustikule hiljemini kõrvalmotiividena juurde tekkinud: sama vähe kui Leo Saalepi kunstnikuhinge kurbmäng, on "Tabamata ime" seltskonna tõusikuhinge vitsutav satiir, — ikka jääb mõndagi järele, mis antud raami ei mahu. Kui me "Tabamata imet" allpool peaasjalikult kahe naisehinge heitluse kujutusena tahame vaadelda, siis oleme selleks vähemasti samal mõõdul õigustatud kui need, kes selles näidendis Leo Saalepi tragöödiat nägid: Leo Saalep on igatahes veel vähem  peategelane kui Eeva Marland ja Lilli Ellert, Wilde poolehoiu pärast heitlevad nais–ilma vastandlikud esindajad: roosiline "päikesenaine" ja must "madu". 
    Just see, et Wilde hing mitte jagamatult õitsva "päikesenaise" päralt ei olnud, just see on teda kihutanud võitlust siretava, hukutava "madu" kahjuks otsustama; ta  ei tahtnud, ei tohtinud võitu Lilli Ellertile anda, tugevale, julgele, vabale naisele, kes endast "uhke kindlusega" võib ütelda: "Lilli Ellert ei karda kedagi". Aastatekaupa on Wilde mõõke murdnud selle tugeva ja vaba naise kasuks, on mõistusega tema poolt olnud; aga viimsel silmapilgul kisub süda teda veelgi "pehmete näojoonte ja roosilise jumega" "Eeva" poole, kes ainult naiselis–hea, kaaluv ja vooruslik on, muud midagi. 
    Muud mitte midagi, sest kõik muu on talle Wilde külge luuletanud vägisi külge riputanud; isegi ta "valitud maitse", sest valitud maitsega naine ei suudaks labasusi tõdedena kuulutada ega sentimentaalseid sõnu kõlksutada; valitud maitsega naine ei lubaks enesel ütlusi tarvitada, nagu: "laduge aga siis lauale", vastuseks neiu Pedaka palvele üht soovi avaldada tohtida, või: "kas väsinud rändajat mitte nälg ei näpista" küsimuseks linnast saabunud Leole. Ja valitud maitsega naine ei hakkaks ennast nii lausa teise naise mehele pakkuma, — ka siis mitte, kui ta seda meest on viis aastat meelitsedes "oodanud". Lõpuks: valitud maitsega naine ei oota Leo Saalepi taolist tarmutut "meest" vist üldse mitte; meest, kelle kohta ta kahetsedes peab tähendama: "vaene laps!..." 
    Kuid jäägu viimne küsimus lahtiseks; oletame, et Leo Saalep mehena selle võitluse väärt on, mis Lilli Ellert ja Eeva Marland tema pärast peavad, ning jääme ainult mõlemaid naisi vaatlema. Võitluse sisemine põhjus peitub pealegi nendes enestes, nende siseilma vastakas laadis; võitluseletõuge pole tähtis. Nad võitlesid ning võistlesid ometi juba vanastigi, kui mingisugust välist ajet olemas polnud, — kui mingit põhjust polnud peale "loomusunnilise sallimatuse", nagu Lilli Ellert ütleb, tunnistades: "Eeva Marlandi paljas nimi sähvib mulle mälestusi meelde, mis vere keema kuumendavad. Sa oled kõne pidanud, hoolsasti ettevalmistatud, küpselt läbimõeldud kõne, mida kiitusega tasutakse. Diskussioonis kuuldub üsna poolehoidmist, ainult tavalisi tähendusi ja selgitusi kantakse ette. Seal tõuseb see kõikteadja alandlikult üles ja katkub su ausa töö hella viisakusega, mille tagant aga  häbematus hambaid välgutab, kuulajate jalge ette haledaks pudemehunnikuks maha!" Nagu sellest näha: vaen oli juba enne Leo Saalepit olemas. Vaen, mis Lillit veel aastate pärast sunnib ümisema: "kuidas mu käed tema valge kaela järele kihelesid!..." 
    Leo Saalep on õieti ainult relv, — millega Eeva Marlandi taheti lüüa; trump, mida Eeva Marlandi vastu mõeldi tarvitada. Eeva ei olnud Leo Saalepi kunstnikuvõimisesse uskunud, —  sellepärast teeb Lilli Ellert temast kunstniku, kuulsuse, geeniuse: Eeva Marlandi kiuste. "Ilma minuta poleks ta praegu Leo Saalep, " võib Lilli õigusega kiidelda: "vaid kuskil hämaras kodumaa pesas mõni tundmata tunniandja, organist või koorijuhataja, kelleks teda tema endine kallim ju ka püüdis teha." Lilli on Leo Saalepi "leidja, tema kasvataja, tema päikese poole tõstja"; Lilli on teda toetanud aineliselt, on teda tööle kihutanud ja tüdimatusele ergutanud, kõik kivid tema teelt koristanud. 
    Kahjuks ei seisnud Lilli võimuses Leo Saalepi keskpärasust tõesti geeniuseks teha; kahjuks ei suutnud ta hool ja ergutus "tundmata tunniandja, organisti või koorijuhataja" andekehvust külluseks muuta. Lilli "piitsutus" ei jõudnud Leo Saalepile anda, mis jumalad olid andmata jätnud. Lilli kihutus pidi paratamata lõppema kihutatava raugemisega. Ja kuhu mujale oleks võinud väsinu minna puhkama kui mitte Eeva Marlandi pehmesse soojasse "pesasse", Eeva maheda "headuse" tiiva alla? Oleks Leo Saalep see  olnud, milleks Lilli teda tahtis teha, siis poleks ta kindlasti mitte läinud ennast Eeva magusasse "meesauna" matma; nagu ta siis ju ka mitte näidendi lõpul poleks tarvitsenud mõistust kaotada. Tõesti, — mitte Leo Saalepi saatus ei ole kurb, vaid Lilli Ellerti oma, kes loodud on teistest kõrgemal seisma ja kellele kodused kitsad olud selleks teisiti võimalust ei anna kui vägisi kuulsaks tehtud "kunstniku" "tüüriks ja aeruks" olles. 
    "Ma ihkan alla vaadata!" ütleb Lilli Ellert: "Ma pole  üles vaatamiseks (s. o. teiste poole üles vaatamiseks) sündinud. Tihnikus ei saa ma hingata." "Minul on pea kohal kõrgust ja jalge all kindlust küllalt," ütleb ta teisal, kui Leo Saalep kaksipidi–mõtlemise ja seesmise lõtvuse piinades vaevleb. "Peab võidama," ütleb ta, kui õde kahtleb, kas rätsepad Lilli soovisid õigeks ajaks täita jõuavad. Ta ei taha takistusi olevateks tunnistada üheski asjas, olgu suures või väikeses. Tal pole mahti ega kannatust ootamiseks — nagu Eeva Marlandil, kes jõudnud viis aastat paigal istuda ja "aknast tasahiljukesi vaadata", kas igatsetu veel ei tule. Lilli on viis aastat teotsenud, kibedasti ja palju tööd teinud: mis Leo Saalep korda saatis, on Lilli saavutus. Lilli Ellert pole kannatlik ega hoota "kalainimene": niisugused on talle vastikud ja niisuguste hulka loeb tema ka Eeva Marlandi: roosilise, sooja rõõmsat rahu täis oleva "päikesenaise". 
    Ka selles, mis vaba naise  iseseisvusse puutub, on Lilli Ellert ideaalile vastavam kui Eeva, kes iseseisvusega muud pole jõudnud ega mõistnud peale hakata kui raha otsas mõnusas pesas istuda ja kosilasi oodata ning eluseltsilist valida; Lilli on enda raha ohverdanud ja soojast pesast loobunud, enda isiku ning "ausa nime" pandiks pannud, et midagi kätte saada, mis talle ihaldatav oli. Kodu–kanaks ei tohiks Lilli Ellertit keegi nimetada. 
    Hoogu ja tuld on Lillis aga eriti seal, kus asi naise naiselisemasse olemusse puutub: kus armuküsimus kaalul. Temas ei voola paberise Eeva kalaveri; ta on "piiramata määrani  naine", liig suurel määral aistlik väeti "tallekese" Leo jaoks, kes nii vähe meheks kõlbab, et sedagi enda nõtrust heale Eevale läheb kaebama, enda väsimust selleski asjas tõttab eerdama. — Kui Lilli armastab või arvab armastavat, siis pole tal aega salamahti teiste, asetäitjate järele ümber vaadata: seks juhtumuseks, kui vahest ootamata tuleks üksi jääda. Kui Lilli kedagi on valinud ja võtab, siis ei kaalu ja kauple ta nagu Eeva, kes voorusliku saunanaisena armuasjuski kõige pealt  korda armastab.
    Armuvalus ja haigestatud naise hädas võib Lilli ennast unustada isegi palumise ja kerjamiseni, ta võib haavatud uhkuse tuhinas kisendavate teotusteni minna, võib hukutada ning meelitada, ennast pakkudagi, — kuid mitte "korda" oodates ja "taevassinises rahus" kaaluvalt naeratades, vaid "lendaval hingamisel, kasvava kuumusega". Ta võib mehe ees maas põlvitadagi, kui ta hing ja ihu selle mehe järele kisendab, tema võib ja oskab ka tasuda, kui teda halastamata endast heidetakse, toorelt kõrvale tõugatakse nagu mõnd tarbeks kulutatud kuube. 
    Lilli Ellert on elav naine, kes võib hädas ahastada ja õnnes rõõmustuda; kes  mitte ainult ei kõnele, vaid ka elab.