Eduard Vilde naistüübid, Tartu, 1925, lk. 29-37
[Tabamata ime]
Kõigi eespool leitud nõuete valgel
vaadelgem nüüd Eeva
Marlandi 1) vaba naise paleuse kehastusena.
Eeva Marland on tõepoolest vaba igast välisest
kitsendusest: ta on küllalt jõukas, küllalt haritud, teda
pole keegi ta enesemääramisel takistamas. Ta võib teha,
mis tahab; elada, kuis soovib. Tal tohib igasuguseid huvisid olla ja ongi
kuuldavasti. Kirjanik on Eeva seltskonda paigutanud, kus talle kaasinimeste
lugupidamine kindel, ja temale sõbrad annud, kes ta vaadetega nõus,
kes osalt koguni on tema mõju all; kirjanik on enda armsama vaimusünnituse
heaks kõik teinud, mis võimalik. Missuguseks on see vaimusünnitus
kujunenud?
Vaadelgem teda esiti kõrvalt; kuulakem, mis
teised temast ütlevad:
"Või Eeva Marland on veel neiu Marland!"
tähendab Lilli Ellert esimeses vaatuses, kui jutt neiu Marlandisse
puutub: "Tasujat ja trööstijat pole ta leidnud. Tema ahastus
Leo pärast oli muidugi suur?" "Ahastus? (Paula naeratab.) Ma ei
oska enesele Eeva Marlandi ahastuses kuidagi ette kujutada. Seks on tal
liiga palju verd."
Natukese aja pärast ütleb Lilli (lühikese
kuiva naerulaginaga): "Oh, ta on ju nii hindamatu pensik oma pilvetroonilises
rahus, kui ta kõigi asjade üle otsustab, iseäranis asjade üle,
millest tal aimugi ei ole!" Selle peale vastab Paula: "Ma pole märganud,
et Eeva asjade üle otsustab, mille kohta tal põhjendatud arvamisi
ei ole." Ja pisut alamal: "Ma olen tähele pannud, et nii mõnelgi
meie kunsti–arvustajal alles siis mõne kunstitoote kohta kompetentne
otsus on, kui ta Eeva Marlandi mittekompetentset otsust enne kuulda on saanud."
Nagu sellest näha, on Eeva teiste teada iseseisev,
tugev ja tark: iseseisev sest et ta hädas ei ahasta ja tal oma arvamisi on;
tark, sest tema pädevaist arvamistest peetakse lugu. Vist on tal ka
maitset, kui kunstiarvustajad ta arvamisi austavad.
Esinegu ta nüüd ise, et võiksime
otsustada, kas kõnelejatel õigus. Vaadelgem kõige
pealt ta välimust: Eeva Marland on "valgetverd õitsev neiu,
pehmete näojoonte, roosilise jume ning vaate ja olekuga, mis sooja
rõõmsat rahu välja hingavad... Tema riideline välimus
ilmutab valitud maitset." Ka neiu Marlandi elutuba on "sõbralik
ja rõõmus" ning ilmutab valitud ja haritud maitset: seda
täidavad nägusad mööblid, ehivad suur raamatukapp ja
hea klaver, kaunistavad mitmesugused "maalid, ofordid ja gravüürid
ning siin ja seal kunstiasjad pronksist, portselanist, terrakotast jne."
"Kesklaual seisab kunstiväärtuslik vaas sügislilledega"...
Tõepoolest: kas ei ole Eeva Marland "päikesenaine"?
Ent kuulakem ta kõnet:
"Kallis on kunst, aga kallim on elu. Elu on hinnata..."
See on neiu Marlandi esimene lause pärast tervitust;
selle tõetunnistusega tutvustab ta ennast lugejale. Siis jutustab
ta Lilli Ellert–Saalepi soovil pisut enda igapäisest elust; jutustab
järgmiselt:
"Ma kardan, et see teid suurt ei huvita. Minu saunanaise-elu
on ju üksluine." "Saunanaise-elu?" "Ja. Mul on
linna serval saun." "Teie naljatate!" "Ei sugugi. Seda võib
teile siin igaüks kinnitada." "Aga mis teie seal siis teete?"
"Ekspluateerin töölisi." "Kuidas?" "Teraseid, usinaid, imeosavaid
töölisi." "Aga kuidas teie selle mõtte peale õieti
tulite?" "Üsna lihtsalt: ma armastan intelligentset seltsi, läbikäimist
kunstnikkudega. Minu huvitus nende väikeste mee- ja kärjekunstnikkude
kohta ärkas juba ammugi. Kui minu ema mu mõne aasta eest jumala-üksinda jättis, siis ehitasin talupoja maa peale majakese ja
kutsusin omale miljoni mesilast seltsiks." "Ja see ajaviide rahuldab teid?"
"Lõbu tuluga ühendatud mis võib paremat soovida!
Minu tiivustatud töölised ühes aiapeenardega toidavad mind
täiesti..."
Kogu see jutt kas ei tekita see kuulajas piinlikku
tunnet, et siin lihtsust näideldakse, naiivsust etendatakse, et siin
inimene ei kõnele nagu ta mõtleb, vaid ilusaid, kõlavaid
sõnu teeb? Pealegi lõhnavad
need kõlavad sõnad
mingit suhkurmagusat ja kergatslikku sentimentaalsust, kas tark naine
tõesti nii tihkaks kõnelda?
Kuid vaadelgem ja kuulakem edasi! Eeva Marlandi
järgmine silmapaistvam samm on "Alutaguse piiga" (näopildi) ostmine
kunstnik Kullilt ja sellega ühendatud jutuajamised. Pilti ostes esineb
ta kunstniku päästja ning abimehena ning kõneleb sealjuures
muu seas järgmist: "Pean ma teile selle labatõega vastama,
et meie mitte ainult Alpidest rõõmu ei tunne, vaid ka Otepää
kinkudest? Et meid mitte ainult
Rubens ja
Thorwaldsen ,
Shakespeare ja
Beethoven
ei elata, vaid ka kõik need võõrsil ja kodus, keda
meie üles ei jõua lugeda? ... Loomulik tee sinna (s. o. suuruse
poole) käib ainult väikeste ja väiksemate kaudu." Kui Kull
rahalist kitsikust ja kibedaid aegu kurdab, annab Eeva nõu sildimaalimisega
raha teenida; Kulli seletuse peale, et ta seda juba teha katsunud, kuid
leidnud viimsel silmapilgul säärase teguviisi enda armukese
(s. o. kunsti) teotuse olevat, vastab neiu Eeva järgmise targutusega: "See
pidi ju teie armukese heaks minema! Et teie teda
edasi võiksite
armastada tundidel, mis teile leivatööst järgi jäävad.
Et teie ennast ja
enesele võiksite maalida!"
jne.
Kes seda etteastet vaadates (iseäranis veel
seda lugedes) ei saa vabaneda tundest, et siin näideldakse: tarku
asju kõneldes, häid tegusid tehes, mõistlikku (kunstnikke
armastava kunstisõbra kohta vahest pisut liiga mõistlikku)
nõu andes ikka ja alati näib neiu Marland
poseerivat.
Kui ta juhtumisi Rubensist ja Thorwaldsenist, Shakespeare’ist ja
Beethovenist kõneleb, siis ärkab kahtlus, kas see mitte ainult
seks ei sünni, et suurte nimedega kelkida, nii kuiv–raamatuline,
nii vägisi–tehtud, nii otsitud on iga sõna, nii ettekavatsetud
ja ammu valmis mõeldud näib olevat ta headus ja targad jutud.
Eeva Marlandis puudub elu.
See puudub ka tema suures ja otsustandvas etteastes
Leo Saalepiga. Liiga tark, liiga mõistuslik–tark on siingi ta headus,
liiga vedelsentimentaalne ja tütarlapseliselt küpsusetu tema
tarkus: nii üldtuttavat laadi. "Mis väärtuslist luuakse,
peab kõigi päralt olema... Jõudu tarvis, au tuleb ise...
Tuba on ikka elaniku nägu... Hing ei ole raamat, mida võib
lugeda..." Säärased on Eeva tarkussõnad: ei tarvitse liiga
tark olla, et võida niisuguseid sõnu pilduda.
Eeval jätkub aga veel teist sugust, kaaluvat
arvestajatarkust, ja seda asjus, milles teised vähemad ja harilikumad
naised nii targad ei mõista ega taha olla: südameasjus nimelt
oskab ta igasuguseks juhtumuseks valmis olla. Kui mitte see, siis teine,
arvab Eeva: kui oodatu ei tule, siis olgu asetäitja igatahes varuks
valmis. Meelitsetut vaanides otsib ja valib ta kavakindlalt "asetäitjat",
sealjuures harutades: "Inimlik isik tarvitseb kedagi teisesoolist, kes
temale ligemal seisab kui tema muu ümbrus. Mina vähemalt ei saa
ilma niisuguseta läbi. Kui üks läheb, siis peab teine tulema.
Muidu jääb ase tühjaks, ja see soetab külma..." Kas
selles kaines, kalkuseni ulatuvas ärimehe–tarkuses ongi "vaba naise"
kõvem külg? Või peab see joon Eeva Marlandi laia mõistust
või valitud maitset ilmutama? Sama kui seegi, et just tema esimene
ja ainuke oli, kes leidis, et Leo Saalep oodatud imet ei suutnud tabada?
Kirjanik on Eeva Marlandi suhu pannud kõik
targad sõnad, tema kätte annud kõik tabavad otsused,
tema esitada jätnud kõik maitserikkuse; on teda ennast pealegi
välise iluga ehtinud, mis on selle manuste ülikülla tulemus?
Eeva Marlandist saab mingi kehatu ja elutu olm, kahvatu näitelava–kuju:
kõhn ja kuiv nagu ainult vägisi kehastatud mõte võib
olla; Eeva Marlandile on liiga palju antud: see on ta hukatus. Teda on
liiga täiuslikuna kujutatud: see on ta õnnetus. Eeva Marland
on hõre inimese–vari: paberine ja sõnaline abstraktsioon,
milles elutuld ei hõõgu. Temal puudub isedus, puudub temperament.
Kirjanik on liiale läinud soovis paleuslikku naist kujutada ning unustab
enda soosiku ideaalsele ihule ja vaimule eluvõimulise hinge
andmata.
Selle poolest on Eeva vastane Lilli Ellert paremas
seisukorras: temas on tuld, on temperamenti, on omapära, mis vaimu
ja ihu alles liikuma panevad. Lilli Ellert on õieti see kehanenud
"vaba naine", keda Eeva Marland pidi kujutama: iseseisev, julge, teguvõimas,
tark. Et ta võistluses Eevaga alla jääb, on kirjaniku
soov ja Leo Saalepi lodeva nõtruse süü: selle mehe
pärast ei oleks kahel naisel üldse maksnud võistlema hakatagi.
Ainult imeks tuleb panna, et nad seda teevad; kuid ka see on kirjaniku
soov.
"Tabamata ime" seesmise ühtluse puudusest,
tegevustiku koondamatusest on palju kõneldud, ilma et oleks selgusele
jõutud, mis nimelt just kirjanik alguses on tahtnud ja mis sündmustikule
hiljemini kõrvalmotiividena juurde tekkinud: sama vähe kui
Leo Saalepi kunstnikuhinge kurbmäng, on "Tabamata ime" seltskonna
tõusikuhinge vitsutav satiir, ikka jääb mõndagi
järele, mis antud raami ei mahu. Kui me "Tabamata imet" allpool peaasjalikult
kahe naisehinge heitluse kujutusena tahame vaadelda, siis oleme selleks
vähemasti samal mõõdul õigustatud kui need, kes selles näidendis
Leo Saalepi tragöödiat nägid: Leo Saalep on igatahes veel
vähem peategelane
kui Eeva Marland ja Lilli Ellert, Wilde
poolehoiu pärast heitlevad nais–ilma vastandlikud esindajad: roosiline
"päikesenaine" ja must "madu".
Just see, et Wilde hing mitte jagamatult õitsva
"päikesenaise" päralt ei olnud, just see on teda kihutanud võitlust siretava,
hukutava "madu" kahjuks otsustama; ta ei tahtnud, ei tohtinud
võitu Lilli Ellertile anda, tugevale, julgele, vabale naisele,
kes endast "uhke kindlusega" võib ütelda: "Lilli Ellert ei
karda kedagi". Aastatekaupa on Wilde mõõke murdnud selle
tugeva ja vaba naise kasuks, on mõistusega
tema poolt olnud; aga viimsel silmapilgul kisub süda teda veelgi "pehmete näojoonte
ja roosilise jumega" "Eeva" poole, kes ainult naiselis–hea, kaaluv ja vooruslik on, muud midagi.
Muud mitte midagi, sest kõik muu on talle Wilde külge luuletanud vägisi külge riputanud; isegi ta "valitud
maitse", sest valitud maitsega naine ei suudaks labasusi tõdedena
kuulutada ega sentimentaalseid sõnu kõlksutada; valitud maitsega
naine ei lubaks enesel ütlusi tarvitada, nagu: "laduge aga siis lauale",
vastuseks neiu Pedaka palvele üht soovi avaldada tohtida, või:
"kas väsinud rändajat mitte nälg ei näpista" küsimuseks
linnast saabunud Leole. Ja valitud maitsega naine ei hakkaks ennast nii
lausa teise naise mehele pakkuma, ka siis mitte, kui ta seda meest on
viis aastat meelitsedes "oodanud". Lõpuks: valitud maitsega naine
ei oota Leo Saalepi taolist tarmutut "meest" vist üldse mitte; meest,
kelle kohta ta kahetsedes peab tähendama: "vaene laps!..."
Kuid jäägu viimne küsimus lahtiseks;
oletame, et Leo Saalep mehena selle võitluse väärt on,
mis Lilli Ellert ja Eeva Marland tema pärast peavad, ning jääme
ainult mõlemaid naisi vaatlema. Võitluse sisemine põhjus
peitub pealegi nendes enestes, nende siseilma vastakas laadis; võitluseletõuge
pole tähtis. Nad võitlesid ning võistlesid ometi juba
vanastigi, kui mingisugust välist ajet olemas polnud, kui mingit
põhjust polnud peale "loomusunnilise sallimatuse", nagu Lilli Ellert
ütleb, tunnistades: "Eeva Marlandi paljas nimi sähvib mulle mälestusi
meelde, mis vere keema kuumendavad. Sa oled kõne pidanud, hoolsasti
ettevalmistatud, küpselt läbimõeldud kõne, mida kiitusega
tasutakse. Diskussioonis kuuldub üsna poolehoidmist, ainult tavalisi
tähendusi ja selgitusi kantakse ette. Seal tõuseb see kõikteadja
alandlikult üles ja katkub su ausa töö hella viisakusega,
mille tagant aga häbematus hambaid välgutab, kuulajate jalge ette
haledaks pudemehunnikuks maha!" Nagu
sellest näha: vaen oli juba enne Leo Saalepit olemas. Vaen, mis Lillit
veel aastate pärast sunnib ümisema: "kuidas mu käed tema
valge kaela järele kihelesid!..."
Leo Saalep on õieti ainult relv, millega
Eeva Marlandi taheti lüüa; trump, mida Eeva Marlandi vastu mõeldi
tarvitada. Eeva ei olnud Leo Saalepi kunstnikuvõimisesse uskunud,
sellepärast
teeb Lilli Ellert temast kunstniku, kuulsuse, geeniuse:
Eeva Marlandi kiuste. "Ilma minuta poleks ta praegu Leo Saalep, " võib
Lilli õigusega kiidelda: "vaid kuskil hämaras kodumaa pesas
mõni tundmata tunniandja, organist või koorijuhataja, kelleks
teda tema endine kallim ju ka püüdis teha." Lilli on Leo Saalepi
"leidja, tema kasvataja, tema päikese poole tõstja"; Lilli
on teda toetanud aineliselt, on teda tööle kihutanud ja tüdimatusele
ergutanud, kõik kivid tema teelt koristanud.
Kahjuks ei seisnud Lilli võimuses Leo Saalepi
keskpärasust tõesti geeniuseks teha; kahjuks ei suutnud ta
hool ja ergutus "tundmata tunniandja, organisti või koorijuhataja"
andekehvust külluseks muuta. Lilli "piitsutus" ei jõudnud Leo
Saalepile anda, mis jumalad olid andmata jätnud. Lilli kihutus pidi
paratamata lõppema kihutatava raugemisega. Ja kuhu mujale oleks
võinud väsinu minna puhkama kui mitte Eeva Marlandi pehmesse
soojasse "pesasse", Eeva maheda "headuse" tiiva alla? Oleks Leo Saalep
see olnud, milleks Lilli teda tahtis teha, siis poleks ta kindlasti
mitte läinud ennast Eeva magusasse "meesauna" matma; nagu ta siis
ju ka mitte näidendi lõpul poleks tarvitsenud mõistust
kaotada. Tõesti, mitte Leo Saalepi saatus ei ole kurb, vaid Lilli
Ellerti oma, kes loodud on teistest kõrgemal seisma ja kellele kodused
kitsad olud selleks teisiti võimalust ei anna kui vägisi kuulsaks
tehtud "kunstniku" "tüüriks ja aeruks" olles.
"Ma ihkan alla vaadata!" ütleb Lilli Ellert:
"Ma pole üles vaatamiseks (s. o. teiste poole üles vaatamiseks)
sündinud. Tihnikus ei saa ma hingata." "Minul on pea kohal kõrgust
ja jalge all kindlust küllalt," ütleb ta teisal, kui Leo Saalep
kaksipidi–mõtlemise ja seesmise lõtvuse piinades vaevleb.
"Peab võidama," ütleb ta, kui õde kahtleb, kas rätsepad
Lilli soovisid õigeks ajaks täita jõuavad. Ta ei taha
takistusi olevateks tunnistada üheski asjas, olgu suures või
väikeses. Tal pole mahti ega kannatust ootamiseks nagu Eeva Marlandil,
kes jõudnud viis aastat paigal istuda ja "aknast tasahiljukesi vaadata",
kas igatsetu veel ei tule. Lilli on viis aastat teotsenud, kibedasti ja
palju tööd teinud: mis Leo Saalep korda saatis, on Lilli saavutus.
Lilli Ellert pole kannatlik ega hoota "kalainimene": niisugused on talle
vastikud ja niisuguste hulka loeb tema ka Eeva Marlandi: roosilise, sooja
rõõmsat rahu täis oleva "päikesenaise".
Ka selles, mis vaba naise
iseseisvusse puutub, on Lilli Ellert ideaalile vastavam kui Eeva, kes iseseisvusega
muud pole jõudnud ega mõistnud peale hakata kui raha otsas
mõnusas pesas istuda ja kosilasi oodata ning eluseltsilist valida;
Lilli on enda raha ohverdanud ja soojast pesast loobunud, enda isiku ning
"ausa nime" pandiks pannud, et midagi kätte saada, mis talle ihaldatav
oli. Kodu–kanaks ei tohiks Lilli Ellertit keegi nimetada.
Hoogu ja tuld on Lillis aga eriti seal, kus asi naise
naiselisemasse olemusse puutub: kus armuküsimus kaalul. Temas ei voola
paberise Eeva kalaveri; ta on "piiramata määrani naine",
liig suurel määral aistlik väeti "tallekese" Leo jaoks,
kes nii vähe meheks kõlbab, et sedagi enda nõtrust heale
Eevale läheb kaebama, enda väsimust selleski asjas tõttab
eerdama. Kui Lilli armastab või arvab armastavat, siis pole tal
aega salamahti teiste, asetäitjate järele ümber vaadata:
seks juhtumuseks, kui vahest ootamata tuleks üksi jääda.
Kui Lilli kedagi on valinud ja võtab, siis ei kaalu ja kauple ta
nagu Eeva, kes voorusliku saunanaisena armuasjuski kõige pealt
korda armastab.
Armuvalus ja haigestatud naise hädas võib
Lilli ennast unustada isegi palumise ja kerjamiseni, ta võib haavatud
uhkuse tuhinas kisendavate teotusteni minna, võib hukutada ning
meelitada, ennast pakkudagi, kuid mitte "korda" oodates ja "taevassinises
rahus" kaaluvalt naeratades, vaid "lendaval hingamisel, kasvava kuumusega".
Ta võib mehe ees maas põlvitadagi, kui ta hing ja ihu selle
mehe järele kisendab, tema võib ja oskab ka tasuda, kui teda
halastamata endast heidetakse, toorelt kõrvale tõugatakse
nagu mõnd tarbeks kulutatud kuube.
Lilli Ellert on elav naine, kes võib hädas
ahastada ja õnnes rõõmustuda; kes mitte
ainult ei kõnele,
vaid ka elab.
|