On tänamatu ülesanne kirjutada eesti lüürikast möödunud aastal. Kuigi aasta jooksul on ilmunud umbes kümmekond uut luuletuskogu, ei saa meie nende põhjal kuigi usaldusväärset pilti eesti lüürika praegusest seisukorrast. Kirjastuste kriis on seevõrra süvenenud, et neist vaevalt mõni usaldab välja anda luuletuskogu, mis ju alati on olnud kõige vähem minev kaup meie raamatuturul. Igatahes on möödunud aastal ilmumata jäänud terve rida luuletuskogusid, nii Marie Underi "Vaeste patuste tänav", Henrik Visnapuu "Ränikivi", käesoleva artikli autori "Lõikuskuu" ning kuuldavasti veel teisi. Ja neist, mis ilmunud, on pool selle õnne osaliseks saanud ainult luuletajate eneste ohvrimeelsuse tõttu: Joh. Barbaruse, Joh. Jaiki, Ed. Nukki ja Erni Hiire värssidekogud on ilmunud autorite omal kirjastusel. Näib kujunevat seisukord, mis ähvardab igasuguse avaldumisvõimaluse võtta suuremalt osalt ja just tunnustatumailt meie lüürikuilt. On ikkagi ainult üksikuil ainelisi eeldusi selleks, et nad võiksid eneste lõbuks välja anda oma värsse. Enamik peab loobuma sellest ja ootama jääma "paremaid aegu", mille läbi aga kannatab nende produktsiooni värskus ja elulisus. Ametlikud arvustajad ei jäta sellasel korral muidugi toonitamata, meie lüürikute luulesoon olevat kuivanud, nad ei pakkuvat enam midagi uut ega omapärast. Ja raske olekski neile arvustajaile vastu vaielda: möödunud aasta ilmunud luuletoodang igatahes ei õigusta selleks. Selle toodangu valdav osa kuulub algajaile ehk nõndanimetatud noorureile, ja need, nii kurb kui seda ongi tunnustada, ei tähista veel edasiviivat teed meie luules. Neile näib küll omane olevat teatud suurem julgus ja "praktilisem" suhtumine kirjandusse, kuid eesti luule sisuliseks ja vormiliseks rikastamiseks on nad korda saatnud alles vähe.

Kui kõnelda eesti luule saavutusist aastal 1924, siis tuleb peatuda kõigepäält Johannes Barbaruse viiendal värssidekogul "Geomeetriline inimene". Barbarusele on seni juba mitmel puhul ette heidetud enesekordamist ja vormilise virtuositeedi puudust, kuid oma viienda koguga näib ta tahtvat ümber lükata neid etteheiteid. Ja ei või ütelda, et tal see ei oleks õnnestunud: pikk rida värsse märgib luuletaja ilmset edenemist. Luuletajale on kätte jõudnud südame keskpäev, inimea suvine pööripäev, ta on enese heitnud elu vaagkausile ja kallutab juba raskuspunkti, lauldes sellest:

Oo, raskuspunkti juba kallutan, —
          näib olevat see mulle kergem,
kui vastu elule end naerden tallutan:
          sest vaimgi trotsiv, selgroog sirgem.

See trots ja sirgus on alati olnud Barbaruse kui luuletaja tunnus, kuid "Geomeetrilises inimeses" see on leidnud kui mitte trotslikuma, siis igatahes sirgema väljenduse. Luuletajat on ahvatelnud kubistide ning kuubofuturistide eeskuju, ta on hakanud tahtlikult tegema "geomeetrilisi värsse", geomeetriliste mõistete ja võrdlustega. See on osalt vastav tema loomulegi, sest talle on ju ikka meeldinud "inimene arhitektooniline, iseloom tahuline – hooneline, elu konstruktiivne – polifooniline". Enamgi: talle viirastub kogu maailm geomeetrilisena, ja kui talle kord sügavusist on kostnud hüüd: "kolmainsus = kera, rull ja kuubus!" – siis näeb ta loomulikult lauliku ülesannet võimalikult geomeetrilises eneseteostuses. Ta laulab geomeetrilisest inimesest, inimesest ruumis ning ajas ja paneb oma värsside pääl- või alapäälkirjaks julgesti: Perpendikulaarne, Horizontaalne, Paralleelne, Sirgjooneline, Konstruktiivne, Vertikaalne, Koordinaadid, Värss parenteesidega, Värss kontrastidega, Värss analoogiatega, Värss paralleelidega.

Kahtlemata on sellane maailmakäsitlus ja elusuhtumus läbi ning läbi mõistuslik, kuid teisiti see ei võikski olla luuletajal, kes on kutselt arst ja ilmavaatelt ratsionalist. Kui "oli algusen antud vaid kest – õudne Ruum, ilma lõi zhest – tahtmine kuum", kui see maailm aga on "sõõr ääretu – suur nõiaring", milles üksik inimene rabeleb nagu uppuja ookeanil, siis on selle inimese ainus võimalik eneseteostus – olla ise kujur, luua end jumalate vääriliseks. Sest lõppude lõpuks on ju meis enestes kõik: hää ja kurja algus, mikrokosmos-tervik, mis seotud päikesega, oleme kõik üks miljon-miljondik osa jumalast ja meie ajurakukesed makrokosmose lülid – jakukesed.

Kõik, kes elame kambrite kantmeerin,
          oleme uppujad laiutuvan eetrin,
                 päästerõngas lohutav:
põrand + lagi nelinurgaga,
          seinte tahud aknaruute hulgaga, —
ilm kui piirat, pole kohutav!

Sellane ilmakäsitus annab inimvaimule enesekindluse ruumis ning ajas, ja luuletajale see laenab loomisrõõmulise optimismi, tahte "sajan südamen korraga loita, tuhanden tõusangun hommikul koita". See on "tung ruumi", mis kihutab nii kudevat kala kui loovat inimvaimu, ja seepärast ei tule üldse kaheldagi, kas see on loomupärane või mitte. Kui ometi üteldakse, et Barbaruse geomeetriline luule jätab lugija külmaks, et sel ei ole hinge, siis on küsimus vaid selles, kas hinge üldse võib sulgeda geomeetriasse. Ütleb ju luuletaja isegi, et hing on eetriline, et see pole nii nagu keha — geomeetriline, ja teises kohas:

Tunnen, kuis võimatu sõnaga, fraasiga
          irduda maisest – tõusta lendu;
Taeva võib saada sööstva õhku ekstaasiga, —
          hingega, piiramatu mille crescendo.

Kahtlemata, geomeetria on mitmeti värskendanud ja rikastanud Barbaruse fraseoloogiat. Ta laulude tsüklid "Geomeetriline inimene", "Inimene ruumin", "Inimene ajan" sisaldavad suure hulga vastseid, sageli üllatavaid võrdlusi, epiteete, metafoore, üksikuid häid, uudsena mõjuvaid värsse. Luuletaja on vähemalt püüdnud hoolitseda, et ta "värss poleks tühi sedel, mõjuks ideegi värskelt – kasteliselt". Kuid üldiselt osutuvad need tsüklid siiski rohkem külma mõistusetöö tulemuseks, tehtud luuleks kui vabalt voolavaks "kirgede fuugaks". Nende geomeetrilisis lauludes tundub aju pingutatud tahet, nende vorm on pea alati geomeetriliselt korrapärane, kuid neis ei hõõgu eales loomisekstaasi, harva kui neis välgatab soojema tundmuse puhkevat leeki. Lugedes neid ridu aimame luuletaja mõistuslikku ilmakäsitust, jälgime selle hargnemist, kuid see jätab meid osavõtmatuks, ei haara meid pea kunagi vahetuma tunde otsekohesuse ja jõuga. Tunne kas alles kõneleb vähe kaasa külmile ajuspekulatsioonele või ei ole selle väljendamiseks veel leitud vastavat sõnastust. Tunne alles upub abstraktseisse võrdlusisse ning fraasidesse, ei jõua läbi murda hunikussekuhjatud kerade, rullide ja kuubuste rägastikust. Sellases laadis võidaks just äärmine lihtsus ja selgus, tunnete tihedus ja sõnaline kokkusurutus, kuid Barbarus saavutab seda alles vähestel kordadel. Ta on edenenud küll värsitehnilise oskuse, aga mitte seevõrra sisemise vormitunde poolest. Tal õnnestub harva oma luuletust "vormida harmooniliseks, et sõnad tõuseksid kui heliredel". Kus ta vahetumalt mõjub lugijasse, need on just selgesti sõnastatud laulud, mis tal siis pääle kõige lõpevad mõne hoogsasti tõusva värsiga, nagu "Ürgelemendid", "Tung ruumi" j. t.

Oleksime aga ülekohtused, kui jätaksime nimetamata Barbaruse raamatu kaks viimast tsüklit: "Elavad monumendid" ja "Pariis". "Elavais monumentides" lööb jälle kord lõkkele Barbaruse jõhker-sarkastiline oppositsioonivaim; neis maalib ta tüüpe kaasaegseist rahajõmmidest, papist-rasvamaost, naisest-liblikast, kirjutab valmi surevast bürokraadist, määrab uuesti omad "suhted kodanlise elemendiga". Kuigi ta siin tarvitab osalt juba kulunud sõna- ja riimimaterjaali, mõnikord ei saa hoiduda maitsetusestki, jääb lugijasse ometi tunne, et luuletaja sõnad ei ole vaid "vask, mis kumiseb". Nende hoolimatute ridade taga aimame otsekui põletava viha särisevat ora, mida on tahetud suruda vastase turja. Siin, et tarvitada luuletaja oma sõnu, tekib nagu härjavõitluse maania, tärkavad matadooride kired ja soovid ("Suhted kodanlise elemendiga", "Valm surevast bürokraadist"). Teie küsite, kas aga ei muutu see Barbaruse juures juba "kunstiks kunsti pärast", kas ei hakka see meid lõpuks küllastama? Jah, võib-olla, sest vaevalt, et see kellelegi meeldiks, kui järelejätmata sügataks ta haiget kohta.

Pariis: üle majade rägastiku Eiffeli varras, gootilised katused, kirikutornid, kuplid, all uulitsate sirg-, murd- ja rööbasjooned, platside sõõrid, nii et nägemiseks kitsaks jääb ahnitsev silm. Luuletaja ei tahaks seda kõike "sõnadega joonistada, kõlasid ümbritsevaid südamen toonistada", ta tahaks salmidesse sulgeda suurlinna ilmet ja väsimata rühkimise kärsikut rütmi. Ta teeb värsse kontrastide, analoogiate ning paralleelidega, et tabada ilmalinna Pariisi sisemist olemust, mis proosaliselt on väljendatav ainsa sõnaga: edasi! Tal õnnestubki see üsna hästi, nii esikätt lauludes "Pariis 1" ja "Gare du Nord", aga ka värssides "Panoraam Notre-Dame'ilt", "Pariis 2" ja "La danse du ventre".

                Tantsi, neegritar, tantsi!
Puujumala ehen,
       vähe mõtet on viigilehel!
                Tantsi, neegritar, tantsi!
Tantsi end taeva —
           jumala kaela!

 Igatahes on Barbarus oma geomeetriliste lauludega ja Pariisi-ainetega meie luulele näidanud uusi võimalusi. Ta on teinud huvitavaid vormilisi katseid ja meie luulekeelt rikastanud mitmekesiduse ning piltlikkuse suhtes. Kuigi ta katsete tulemused kaugeltki igakord ei moodusta püsivaid väärtusi, jääb üldiselt ta viies kogu värsse silmapaistvaks nähtuseks aasta lüürilise toodangu võrdlemisi madalal tasapinnal. See äratab vähemalt usaldust, et luuletaja tõsiselt võtab oma ülesannet.

Kuna Barbaruse fantaasia tiirleb kosmilistes ruumides, liiguvad algajad Vilmar Adams, Juhan Jaik, Eduard Nukk ja Mart Raud päämiselt oma isikliste elamuste ja koguni isiklikkude arveõienduste kitsais piires. Adamsi esikogu "Suudlus lumme" ei saa ma arusaadavail põhjusil võtta vaatluse alla, nii kahju kui sest ongi, tähele pannes, et autor raamatule kirjutatud saatesõnas enda ristib "tõsiseks luuletajaks". Teatava, aga siiski hoopis vähema žestiga esineb ka Adamsile alfabeedi järjekorras ligem Juhan Jaik. Tema esikogu kannab päälkirja "Rõuge kiriku kell" ja selle viimsest laulust loeme:

Mu hällipaik, mu kodu, Võrumaa,
sa mägede ja laulu kodupaik,
mu laul on sulle, teisiti ei saa!
Mu jääme ühte — Võrumaa ja Jaik,
seks orge põhjast pidin tulema,
et laulda ilole, mis unustusse jäet,
kun sinikujulised kummad mäed.

Nõnda siis uus laulik Võrumaalt, millest juba varemalt nii südamlikult on laulnud Arthur Adson. Kuid kuna Adson oma vähenõudlikes Sännä-lauludes ometi teadlikult taotleb ja saavutabki kunsti piire, ei või seda ütelda Jaiki kohta. Jaik kirjutab värsse kerge käega, nagu tal just meele tuleb, loomupärase eneseavaldustarbe rahuldamiseks, ja kui ta siiski mõnikord õnnestub, siis ainult "Jumalast antud" talendi tõttu, ilma tahtliku jõupingutuseta. Tal näib olevat oma sõna, millest luua, aga ta on hooletu ning hoolimatu selle tarvitamisel. Tema Võrumaa-laulud ei ole kristalliseerunud selleks puhta- ja selgekõlaliseks rütmiliseks helisemiseks, mida tohiks oodata raamatu päälkirja järele. Need on enamasti alles kohmakad, segasetaktilised, ebakõladerikutud viisideveeretamised – lauliku südame kergendamiseks. Aga siiski – enne, kui teha lõppotsus, vaadeldagu, millest lausuvad need viisid. Jõutagu selgusele, millisest materjalist on valatud "Rõuge kiriku kell".

Valdav osa Jaiki lauludest on sünnipaiga looduse inspireeritud, kajastavad lapse- ja noorpõlvemälestusi, aastaaegade-meeleolusid. Jaik idealiseerib oma kodukohta Võrumaad: ta vaimusilm näeb sääl mägesid, mis eksitavad pilvi taevalael, kohisedes voolavaid pärlijõgesid, metsi, mille "okshuulil sõprusvine alatine" ja aset on salapärased metsvaimud. Ta maalib säält idülliseid kevadpilte ("Kevväi" I ja II), elustab nukraid lahkumisstseene ("Nevermore" I–VI) ja vestab kummalisi legende ("Esä pilved", "Valgõ kivi"). Kuid tema tugevam külg ei seisa ometi mitte selles. Mulle näib, et Jaik üldse on vähe usaldatav hinge sisekõlasid väljendava lüürikuna. Ligemale pääseb ta meile fantastilisis juttudes, ja "Rõuge kiriku kellaski" ta on mõjuvam sääl, kus on tegemist fantastikaga, kus ta esile manab vaimusid, olgu häid või tigedaid. Kui ma Jaiki luuletuskogus midagi võin maitsta, siis on need, hoolimata nende vigasest vormist, "Kodumets" 1, "Muinasjutt talvetulekust", "Nägemus" 1, "Painaja". Parim neist on viimane, mis teatud määral tõesti suudab sisendada seda painajalikku õuduse tunnet, mida on tahtnud väljendada luuletaja:

    Siss raksas lävi, uvvõst kinni vaos...
Kes tiid, misperäst undama lei pini
ja kassi värisivä ligi ahu suuja

    ning katus vabisi kui vihmasaon,
lei õudus maa päält hamba pilve kinni
ja üükull uigas mõtsan nigu kuulja.

Eksib aga, kes arvab, et Jaiki fantastika ja müstika üldse, "kui asi iseenesest" on midagi sünget, raskusvaimulist, hingemasendavat. Ei, pigemini avaldub see vaid veidras sündmustikus, jätab palja iseäratsemise mulje, sest see ei ole luuletaja sisemise nägemuse, intuitsiooni saadus. Jaiki optimistlik hingelaad, tema alles nooruslikult vallatlev temperament ei lase veel vaadata tõelikkuse loori taha, ja talle on omasem, et ta kurvemalgi silmapilgul näole tõmbab naljategemise muige ("Lahkumine"). Kui aktiivne, teguhimuline iseloom armastab ta luuletajanagi "julgeid toone": sõjas tundub talle armsana käes püssilaad ("Sõjasonetid") ja hunti, seda põlatavat ning tagaaetavat metsaelanikku, ässitab ta: "kui pole armuheitu kusagil, siis murra, söö, ehk lange võitlusel" ("Hunt").

Nagu näete, on Jaikil igatahes olemas teatud oma ainetevald ja oma vaatevinkel maailma kohta ning asjade kohta, "mis sääl sees leida". Ent sellest üksi on ometi vähe, et saada luuletajaks. Jaiki luuleilm ei ole veel selgunud, vaid on mähitud nagu läbipaistmatusse uttu, millest teda lugija suure vaevaga peab lahti koorima. Jaiki vormimeel ja vormitahe on alles seevõrra nõrk, et ta ei suuda tihendada ega ümber luua ühtlaseks tervikuks seda tundesisaldust, meeleolu või nägemuslikku pilti, millest ta kirjutab luuletuse. Tema luule on alles see tume laialivalguv unistus või ähmane meeleolutsemine, mis omane igale teisele ilmakodanikule rohelise nooruse päevil. See on protoplasma, millest võib sündida elav rakuke edaspidises loomingus, kuid kui "asjal iseenesest" on tal vähe kunstilist väärtust.

Jaik kirjutab salme üpris kerge käega, unustades, et selleski ametis on tarvis tööd ja vaeva. Ta ei vali sõna, mida ütelda, ei lihvi lauset, on hoolimatu rütmi ja riimi küsimusis. Millegipärast eelistab ta rasket soneti vormi, kuid seitsmeteistkümne sonetina kirjutatud laulu seas, mis moodustavad poole ta esikogust, ei ole ühtainsatki laitmatut. Koguni selle vastu: need otse kubisevad kõige jämedamaist värsitehnilisist vigadest. Parem ei ole tal lugu ka tertsiinidega, ja üldse jätab ta värss haavava lohakuse mulje. Ta rütm logiseb nagu puutelgedega vanker konarlikul külmanud külavaheteel. Ta keel on mingi segu kirjakeelest ja võru murdest, ning talle ei tee seegi päävalu, kui ta luuletuse algab murdes ja lõpetab kirjakeeles, ilma et see millestki oleks tingitud ("Muinasjutt talvetulekust"). Kuigi laulik ise usub, et ta sellasel viisil saab "laulda ilole, mis unustusse jäet", sisendub lugijale ometi koguni vastupidine arvamine. Ja see ei lase tekkida usaldust Jaiki kui luuletaja vastu.

Võrreldes Jaikiga on kolmas "noorpoeet", kes esines möödunud aastal, Mart Raud, väliselt kõigiti korralik ja sile. Värsitehniliselt igatahes ei või ta esikogule, mis kannab päälkirja "Kangastused", peaaegu midagi ette heita. Tarvitades väga mitmesugust vormi, oskab ta oma lauludele alati anda meeldiva rütmilise veerevuse ja leiab korralikud, enamasti puhtad riimid. Ta lause avaldab rohkem maitset ja kultuuri kui Jaikil, ta keel on kõlavam ja varjundirikkam. Üldse ta teeb päris korralikke värsse, mida võib lugeda, mis vähemalt ei ärrita.

Kui võiksime piirduda nende vooruste loeteluga, peaksime ütlema: Mart Raud on nooblimaid noorpoeete. Kuid meil on see harjunud komme otsida koore alt sisu, toitvat tuuma. Ja otsime kord seda, siis leiame, et Mart Raudi luuletused ütlevad vähe meie ilumeelele, et nad meisse jätavad rahuldamatuse, tühjustunde. Mart Raudil näib alles vähe olevat isikupärast: tal puudub oma nägu, ta ei lausu mingit uut sõna, mis rikastaks meie luulet. Ta laulab üsna harilikul viisil, tarvitades sageli laenatud värsitehnilisi abinõusid, oma väikesist kannatusist, "südamevere marutsevast mühast" ja tuliseist tujudest, ükskord rõkkavalt ja kõrge paatosega, teinekord jälle con sordino. Meie tõusvailt, kangelaslikul ajal kasvanud luuletajailt oodatakse igatahes õigusega värskust ja hoogu, suuremat optimismi ja mehisemat rütmi. Kuid kui nad milleski petavad, siis esikätt just selles. Nagu Jaiki puhul on tähendatud, et ta herooiline paatos on lihtsalt "praktilise mõistuse" inspireeritud, nii tuleb seda korrata Mart Raudi kohta. Raudi hümnid noorusele ("Tuuline serenaad", "Õnniku tee", "Hümn") on elamuselt võltsid, nende paatos kruvitud ja sõnastus kunstlik, tehtud. Millega seletada seda "kurba nähtust eesti luules": kas tõesti eestlase tõuliste iseäraldustega, nagu teeb Joh. Aavik? Igatahes ei ole Gustav Suitsi "Elu tulest" saadik meie luules enam õnnestunud nooruslik paatos ega põlemine.

Gustav Suits on seni ka ainus, kes on suutnud uut viina valada regivärsi vanasse astjasse. Mart Raud on küll katsetanud selles laadis ballaadidega ("Verev noorus", "Näki tütar", "Soo lapsed", "Kanneldai"), kuid ta ei ole jaksanud traagilisi aineid ümber vormida hingehaaravaks primitiiviks. Kui "Kangastusis" miski meie hinge paneb vibreerima, siis on need autori pisikesed kibedusega vürtsitatud seisukohavõtud ühiskonna vastu ("Läbi linna", pisut suitsilik "Armulik laul") ja nukrustused endamisi ("Unetud tunnid", "Öine ise", "Sügisnukrus", "Öö", "Kalmistul" 1). Olgu siin näitena toodud esimene salm laulust "Öine ise":

Kui hahka viirastust näen inimlummu enda een,
kui enesesse tardund, tolmund kivikuju.
Näen kalgen, helkav-helgen, hõbeselgen peegliveen
kui hahka viirastust ma inimlummu enda een.
On öö, ja tuulil õvven hulgvil metsik tuju.
Jäälilled haprad aknal hõhkavad kuupaiste leen.
Kuid peeglin hahka viirastust näen — lummu enda een,
kui enesesse tardund, tolmund kivikuju.

Kõiges viimatiloeteldud seitsmes luuletuses vilksatab juba tõelist elamust, ja vormiltki on need huvitavamaid. Kuid üldse on "Kangastused" seda laadi luule, mida võib kirjutama õppida iga haritud inimene, kellel vähegi püsivust. See on käsitöö, mida ei soenda sisemine tuli ega kaasaelamine.

Samasugust luuletamiskäsitööd – ja veelgi "puhtamal kujul" – teeb Eduard Nukk, kellelt hiljuti ilmus teine luuletuskogu: "Trioletid Amorille". See väike värsiraamat, mis sisaldab pühenduse, proloogi ja kuus trioletti, pajatab harilikust flirt-romaanist "Pärnu liivarohkel rannal", romaanist kooliplikaga, keda esiti saadetakse koju, kelle "väsinud keha" aga üsna varsti "haarab hein" ja kes lõpuks end õpib müüma "nagu kaupa". Romaan ei köida lugijat pisimalgi määral, nii naiivilt, abitult ja jõuetult on see ümber kujundatud värssidesse, sageli päälegi vigastesse. Kuigi luuletaja, nagu ta pühenduses ise uhkesti lausub, kelleltki ei hakkagi küsima, "kas see kõik jääb ka igavesti püsima", on lugijal vähemalt õigus avaldada oma arvamist sellaste värsside kohta:

Ma ei tea, kas see väike plika
kõik mulle andis või ei annudki midagi.
Nägin ehk nägemusi imelikke.
Jumal hoidku, egas väike see plika
mulle ei annudki midagi!
Ei, ta andis küll midagi ikka . . .
Imelik, milline olla võib plika, —
nagu naine, — muud midagi!

Kui palju plastilisemalt on sama mõte väljendatud mõnes meie uusimas "rahvalaulus", kus ka "plikat" riimiks tarvitatakse! Maksis selleks kirjutada keerulisi triolette ja neid omal kulul kirjastada praegusel kallil ajal? Küll ei ole kõik Nukki salmid nii kohmaka rütmi ja labaste riimidega nagu eeltoodu, aga üldiselt on "Trioletid Amorille" halb riimitud proosa. Need on epigonismi veretud õied, paberlikud, eluta ja hingeta.

Pääle vaadeldute on möödunud aastal luuletusvihkusid avaldanud veel Erni Hiir, Jakob Liiv ja Peeter Sink. Kuid saab neid üldse arvustada, võib nende kohta ütelda midagi hääd või halba? Erni Hiirelt on ilmunud kaks brošhüürikest: "Arlekinaad" ja "Huhu merituulen", esimene sisaldab 5 ja teine 15 lehekülge teksti. "Arlekinaad" algab prahvatavate ridadega: "Ball-pummelung, tirr-põmm, hurra! Maskeraad-praad-meeleolu prasselduste pannilt." "Huhu" võtab küll tõsisema tooni, aga mõjub sama igavana kui "Arlekinaadi" "prasseldused".

Jakob Liiv on avaldanud lühikese lugulaulukese "Ülemiste vanake", mis kuivades värssides esitab tuttava samanimelise muinasjutu, kuna Peeter Sinki luuletused "Sügavuste helid" tahavad olla vaimulikud laulud, vähemalt on nad ilmunud "usklikkude noorte" kirjastiku numbri all. Oleks eksitus neist otsida mingisuguseid "põliseid väärtusi" ja – luulet. Meil on usumehed labasuse teinud oma monopoliks, ja sellest ei pääse usklikud luuletajadki.

Nõnda siis oleme märkinud kõik, mis meil aasta jooksul on ilmunud luule alal? Võib-olla siiski, et see ülevaade ei ole täielik, võib-olla, et kuski Haapsalus või Petseris on veel midagi ilma saadetud. Aga ma ei usu, et see kõigutaks meie üldotsust eesti lüürika saavutuste kohta aastal 1924. Pääle Joh. Barbaruse "Geomeetrilise inimese" ei ole too aasta annud midagi silmapaistvat.