Artur Roose. Juhan Jaik: Rõuge kiriku kell

Eesti Kirjandus 1924, nr. 12, lk. 545-560

Juhan Jaik: Rõuge kiriku kell
Luuletusi 1918–1922.
"Leelo" kirjastus Tallinnas, 1924. 54 lhk. Hind (100 marka)

    Eesti luule on üle jõudnud oma hoogsamast haripunktist ning on laskunud kiires korras kõige madalamale tasapinnale. Kui möödunud aastal veel ilmusid viis luuletuskogu, kaks tuntud ja kolm tundmata nimedelt, siis on tegemist tänavu (senini) ainult ühe luuletuskoguga, ja seegi algaja poolt. Millest see, on teadmatu nende ridade kirjutajale kui vist muilegi. Arvamine, nagu oleksid arvustajate kurtmised luulerohkuse üle mõjunud luuletoodangu vähenemiseks, ei ole siin asjakohased. Nii tundlik pole olnud eesti luule kunagi! Põhjusi tuleb otsida sügavamalt.
    Kõnelda Juhan Jaiki üle, see tähendab pajatada Võrumaast, selle metsidest, mägedest. Jaik on seotud orgaaniliselt oma kodukohaga, nagu mõnigi poeet enne teda. Võrumaal on nähtavasti imelik veetlus ja külgetõmbavus, mis suudab panna mõtlema enese peale ka kaugemal olijaid ja vanemaid inimesi. Meil on ju teinegi sarnane poeet- kirjanik — Arthur Adson, kes luuletab ja kirjutab proosat ikka Võrumaast, oma sünnimaast.
    Juba Jaiki teose pealkiri "Rõuge kiriku kell" ning tema esimene ja viimane luuletus kogus näitavad, et Jaik laulab "Võrumaast":

hällipaik

Võrumaa

Jaiki luuletusis on tunda niivõrt võõrast mõju, kui peitub seda kahes mainitud luuletuses. Esimeses valitseb adsonlik hell ja õrn toon, pisut küll vallatlevam kui Adsonil, selgus ja plastilikkus, teises taotleb Visnapuu "Kodumaa laulu" oodilist paatost, tundmust ja rütmi.
Kuid selle järel algab valdkond, kus Jaik on takistamatu ja piiramatu ainuvalitseja. Need on tutvustused, pajatused oma kodukoha ümbrusest, tuttavast metsadest, metsaveerudest, pedakapaludest, liivarandadest, heinamaadest, kevadest, suvest ja talvest, mille silmapiiril asub igavene mustav Munamägi. See ei ole lai liikumisringkond, kuid on seda elavam ja huvitavam. Jaiki loodus ei ole elutu, vaikne, vaid temas on oma oluline hingetõmme: "Norskas unen kuusik, norskas laan." On kõikjal tegemist ikka hääldamistega — norskamine, murdumine, prigin–pragin. Ikka ümbritseb sind mingi nägematu, ent siiski elava olevuse ilmutus. "Kostin kaugelt õela naer ja köha" ("Nägemus II").
Sellega jõuamegi Jaiki peapunkti, ta kõige ehtsama ja värskema ala —loodusemüstika ja fantastika juurde. Selles liigis on pakkunud ta oma kõige suuremad saavutused: "Kodumets I" , "Muinasjutt talve tulekust", "Ööteel", "Nägemus" I j.t., mis kõnelevad Jaiki nägemusrikkusest, erksusest, õnnestunud sõnastusest ning kergest humoristlikust meeleolust. Siin on tõusnud Jaiki nägemus kõrgema, kunstilisema väljenduseni. Et sonett "Kodumets I" on kõige parem töö terves kogus, siis esitan selle siin täielikult, näitena Jaiki kõrgemast saavutusest.

Seda luuletust eelistan ma kõige enam ta õige sonetivormi tabamise pärast (Jaikil on palju sonette, ent kõik jäävad sellest kaugele maha, nagu näeme hiljemini), kuid teisena avaldab luuletaja siin kokkuvõtte oma fantastilisest minast: "Öö, metsavaim, mina ja ei ühtki muud."
    Luuletused "Muinasjutt talve tulekust" ja "Ööteel" on otse jätkuks toodule. Siin tutvustab Jaik meile vaime, sortse, kes istuvad kartulikuhja otsas või põgenevad okste pragisedes kuke laulu eest. Fantastikasse kuuluvad veel: "Painaja" ja "Kodumets II". Esimene on saavutanud oma headuse painajaliku hirmu ja valdavuse edasiande pärast. Painajat pole näha, ent kõik tunnevad teda, aimvad ta lähedalolu: penid, kikkad ja kassid. See on õudusevaim, mis lööb "maa päält hamba pilve kinni". Ning "Kodumetsas II" siud kerrakerind, rästikud ja siilid ning männid on palukavartes vahil, kurjastades, kaheldes ning kartes.
    See on sama ilmastik, millest vestab Jaik "Võrumaa juttudeski", mis hiljuti ilmunud ning millele joonistanud kunstnik Viiralt tabavad fantastilised ilustused.
    Teine liik tähtsamaid luuletusi, milles ka häid asju, on looduslaulud. Need on enam kirjeldavad, segatud küll isikliku tundega, ent mitte nii otsekohesed ja lüürilised. Paremad on "Kevväi" I ja II, võrumurdelised sonetid, milles avaldub juba taluümbruseline miljöö, mitte enam nii algupärane ja eht, siis veel rida sonette, juba kahvatumad: "Never more" I–VI, läbi imbunud lahkumishärdusega. Loodusluule hulka kuuluksid veel kaks tertsiini (ainsad sellelaadilised) "Pühapäev" ja "Lahkumine"; esimene üllatab oma vulgaarse naturalismiga, teises on ära peidetud lahkumise resignatsioon iroonilise muige taha.
    Leidub veel mõningaid seda liiki luuletusi, ent möödugem neist ja puudutagem Jaiki luule kõlmandat elementi — "Sõjasonette" ja "Hunti", mille heroiline paatos on paisatud esile mõistuslisest inspiratsioonist. Selles avalduks Jaiki filosoofia, suhtumine kaasaega. Nii "Sõjasonetes" kui "Hundis" heliseb hässitus: tapa! murra!...
    Imelik — inimsuse murdmist, eitust tõlgendavad pessimistid, aga Jaik kui optimist vallandab ülistuslaule sõjale! See on ikka selle ilma seadus, et jõulised ja aktiivsed on valmis võitlema, kuna nõrgad anuvad kaastundmust!
    Kuid tahame uskuda, et see pole Jaiki tõeline tundmus, see on nii rohkem pinnapealne, kuna enam võiksime usaldada ta ükskõikset ja enesega rahulolevat väljendust luuletuses "Pühapäeval".

    Kui saaksime lõpetada seni–öelduga, siis peaksime tunnistama Jaiki kahtlemata teretulnud poeediks, kuid et me peame jätkama kirjutust, ja see paljastab Jaiki nõrgemat külge, siis on lõpp–otsused juba veidi teist sugused.
    Ei saa mööduda ääremärkuste tegemisest Jaiki luuletuskogu värsitehnilise külje kohta, sest selle puudulikkus torkab eriti silma. Näib, et Jaik on teinud siin üle jõu käivaid pingutusi, valides oma kujutluste ja meeleolude väljendusvormiks soneti, mis on kõige nõudlikum ja suurimat virtuositeeti vajav luulevorm. Tal on selles kogus 17 sonetti, mis moodustab tervelt poole kogu luuletusist, kuid neist on vististi üks ainult korda läinud; see on "Kodumets I", mille avaldasime eespool.
    Nagu teame, vajab sonett kõige pealt puhtaid, ühesuguseid riime, ent riimitunne on Jaikil kahjuks arenematu. Olen üksikasjaliselt läbi vaadanud iseäranis ta sonetid ja pean tunnistama, et tulemus on halbakuulutav. Jaik teeb täiesti vigaseid riime, ja kui taotlebki vahel näiliselt puhtaid vorme, siis on need saavutatud peamiselt üleskistud käände– ja pöördelõppudest. Näib, nagu poleks jõudnud Jaik kaugemale meie vanemate sonetitarvitajate tõetundmisest ning pole õppust võtnud vastsemailt sonetimeistritelt, nagu Marie Underilt, Jaan Kärnerilt või teistelt.
    Toome näiteid Jaiki tavalise riimi kohta kohe esimestest sonettidest kogus, ilma et tarvitseksime neid hakata otsima: põlislaan — sinavan; südamelle — lootuselle; kätte — ette; pühaks — tahaks (kõik esimesest nimetust sonetist); taga — kaselatvadega; kevadise — õnnelise (Never more I); sammal — havval (Kodumets I, parim sonett kogus); tihe — roheline; palukaid — kaharpäid (Kodumets II); lainetama — painutama; viis — viib; põgenema — ema; vaikus — vaiku; kõlin — heli, mis ei olegi enam riim
    (Kodumets III). Mis sonetid on need, milles leidub juba nii palju riimilisi eksimusi?
    Täiesti puhtad riimid moodustuvad Jaikil peaasjalikult ühesilbilistest sõnadest (tund — lund — särahtund — und, nimetu sonett), vähemal määral kahesilbilistest (laani pro laasi) — maani — Jaani — Paani; ase — lase, Kodumets I), kuna on haruldased kolmesilbilised riimid (toetavad — poetavad — koetavad — soetavad, Kodumets I; surema — purema, Muinasjutt talve tulekust).
    See, mis öeldud siin riimi suhtes sonettide kohta, tabab ka teiste luuletuste iseloomu. Kuid teatavasti on olemas headel sonettidel veel neljakordsed riimid, nagu näeme seda Jaiki enese "Kodumetsast I"–sestki; seda silmas pidades alles selgub, kui palju puudusi tuleb ette Jaikil sel alal. Tal on taoteldud seda neljakordset riimi teisalgi, kuid suuremalt osalt on see ebaõnnestunud. Osutuvad ainult poolsarnasused, nagu näeme näiteks "Kodumetsast II ja III".
    Säherdustest riimidest näeme, et just siin peitub Jaiki suurim nõrkus. Tahaksime küsida: Kas on võtnud ta seda külge hooletult või on tal puudunud arusaamine siinse suure selguse vajadusest? Mida kokkukõlalisem, riimitum luuletus, seda enam kutsub lugejais esile muusikalist illusiooni.
    Sonetivorm nõuab veel mõttelist üleminekut kahe neljarealise ja kahe kolmerealise salmi vahel, mida on tarvitanud Jaik peaaegu alati. Ent soneti viimasesse ritta surutud mõtte kokkuvõte, väljendus puudub Jaikil suuremalt osalt Mainitud nõuded on teostatud kõige selgemini sonetis "Kodumets I".
    Soneti kõrval on nõudlikumaist värsest tertsiin, mida leidub Jaikil kahes luuletuses: "Pühapäeval" ja "Lahkumine", kuid siingi on tunduv riimiline puudulikkus. Tertsiini iseloomustavad teatavasti kolmerealised salmid, ühe reaga luuletuse lõpus; salmiread riimivad järgmises skeemis: aba, bcb, cec jne., kuni lõpeb: mnm, n.; kuid Jaiki riimid siin (külle'— pille —kuradille) aina pahandavad.
    Ülejäänud osas esinevad neljarealised stroofid ja vabavärsid, mida on kõige kergem tuletada ja mida oleks enam soovitanud Jaikile, kuna ta on saavutanud sel alal kõige enam rütmi.
    Rütmiküsimus on meetrumiküsimus. Sellepärast puudutame pisut värsimõõtu. Kõige sagedamini esineb Jaikil jamb, mis on saanud uuema ajal iseäranis tarvitatavaks endise saagiva trohheuse asemel. Sest ta annab värsile hoopis suurema voolavuse ja ta tarvitamine on kerge, tarvis vaid asetada värsijala ette ühesilbiline sõna, mille esinemist sel kohal kutsutakse anakruusiks, ja meil ongi käes jamb, endise trohheuse asemel:

("Never more I").

Kõige enam hoogu ja hõljuvust on saavutanud Jaik küll vabavärsis, mis värsijalgade poolest vahelduvad. Vaatame kas või ta "Eleegiat", milles vaheldub daktül trohheusega.

Daktüli ja trohheuse ühenduses on väljendatud ka luuletuse "Kaks varju" rütm, millest näeme, et rütm on seda huvitavam, kergem ja musikaalsem, mida enam tas hõljuvat daktüliveeret, segatud mõningate trohheustega, mis nagu puhkuseks, hoovõtmiseks uue rütmilise hõljungi jaoks. Ent kui lähevad sagedamaks trohheuslikud taktiliiked, ja kui need on tuletatud veel ühesilebilistest sõnadest, mille iseloomuks ikka enamasti raskus, rõhk (—), siis kaotab ka rütm oma veetluse. Mainitud luuletustest toome näitena esimese ja viimase stroofi, mille kõlavuse üle võivad lugejad ise otsust teha.

Tahaksin veel juhtida tähelepanu selle peale, et Jaikil leidub ka veel üks amfibrahh, värsimõõt, mida eesti keeles õige harva esinemas. Amfibrahhi toonitamine on seda kasulikum, et ta võimaldab ühinemist kõigi värsijalgadega. Jaiki luuletuses "Sügisilo" peitubki see kombinatsioon — amfibrahh, daktül, trohheus, katkestatud meetrum, kuna puudub anapest (È È —), mille tarvitamisega eesti keeles harva katset tehtud (J. Bergmann). Esitelen siin luuletuse alguse ühes meetrumiga:

    Kolmas element, millest tahtsin kõnelda Jaiki värsi puhul, oleks sõnastuse piltlikkus ja elavus ( epiteet, võrdlus, metafoor jne.).See ala on tähtsamaid igas luuletuses, see on üks neist tegureist, mis lähendab luuletust luulele. Loomulik, et leidub neid Jaikilgi õige rohkesti. Vaatame esmalt võrdlusi, mis tavaliselt kõige tuttavamad.
    Jaikilt kui fantastikult oleksin oodanud võrdluse alal õige suurt algupära ja lopsakust, kuid kahjuks leidub tal õige banaalseid võrdlusi. Näiteks: "Ja hiiglamänd ... sind saadab pilguga, kui süütu neid, oks huulil sõprusvine alatine ("Kodumets II"), kus männi võrdlus süütu neiuga kaotab metsa üldise salapärase ja hirmutava ilme, sest veidi edasi on säherdune võrdlus: "Siud kerrakerind, rästikud ja siilid, kui küla penid kurjad, vahil palukvarten."
    Üldiselt armastab Jaik võrrelda kõige sagedamini keha üksikute osadega. Samas luuletuses on väljendatud pilliroogude ning palukate ja kuremarjade kokkupuude järgmise võrdlusega: "Kun suudleb pillirooge käharpäid okshuulilt rippuv habe roheline". Mitmes luuletuses on võrdlusi süle ja sülelemisega:
    "Põhjataevas lõi selgeks kui jää, punetus ruttu ta süle" (Nägemus I); "Tuul oksi varestega süleleb kui ema" ("Kodumets III").
    Kui veel nimetada vängeid, vulgaarseid võrdlusi, nagu leidub neid luuletuses "Pühapäeval" (köster—õllemagu; kaeb päike... kui itsitai; kirikkõht) või järgmisi: kõvaks kui graniit, pilveriit, valgeid kasejalgu, siis näeme, et Jaiki võrdluste ala pole kuigi suur. Selleks on tarvitada teatav arv sõnu ja needki on tarvitatud teiste poolt kulunuks.
    Mitte parem pole lugu epiteediga või metafooriga. Toome mõningaid näiteid: Kui sügiskullan leinas murupind, Munamägi mustav, mustan kuusõn, valget lund, vaikist und (epiteedid), miks kõrged kuused kehitavad õlgu?; Oss tund, et käekene värisäs; vast riivab harva päiksekiirte niit (metafoorid) jne.
    Leidub küll ka huvitavaid võrdlusi, epiteete, metafoore, nagu näiteks: "Olli tähed pilvi küllen ripun", "Tõstis virmaliseit metsast üle verisärava koleda pää", "Lei õudus maa päält hamba pilve kinni ja üükull uigas mõtsan nigu kuulja", "Ja tähed vilkusid kui väiksed piibud" jne., kuid neid on ikkagi vähe teiste, kulunud võrdluste kõrval. Jaik oleks pidanud näitama just siin oma algupärast, fantastilist ilmet!...
    Jaik ei ole sarnane individuaalne ja lopsakas fantastik kui näiteks August Gailit või Fr. Tuglas, tema käib rahvaluule teed (mille omaduseks muu seas näiteks teatud võrdluste alatine tarvitamine). Ta ei taha taotella pöörasemaid olukordi, traagilist süngust (nagu Tuglas) ega naturalistlikku fantastikat (nagu Gailit), vaid ta otsib sõprust ja leplikkust muhelevate ja omapäraste vaimudega. Sellena on ta küllalt huvitav.
    Jaik tarvitab vaheldamisi kirjakeelt ning võru murrakut, kusjuures viimane annab nagu mingi humoristliku, muheleva, kelmliku ilme. Ent lõunaeestilise seesütleva n–lõpu tarvitamine domineerib temal kõikjal. Suurema kõlavuse taotlemiseks luuletuses on see igatahes kasulik.
    Oleme öelnud, et Jaikil leidub algupärasust ja huvitavust, kuid ei või salata, et temas on ka teiste mõjusid ning puudusi. Ja need viimased on kunstiliselt Jaikile õige kahjulikud.