Vilmar Adams (Valmar Adams) — (1899-1993) luuletaja ja kirjandusteadlane, astus aplombiga eesti 1920. aastate kirjandusellu otse vene luuleparnassilt. Oli alustanud luuletamist vene ja saksa keeles, trükis debüteeris 1915. Veel eestindamata nime all Vladimir Aleksandrovski oli Adams Tartus ilmunud venekeelse almanahhi "Via sacra" (1922) üks autoreid. Esimesed eestikeelsed luuletused ja muud kirjatööd hakkasid ilmuma alates 1924. aastast. Tema poeesia alaseid vaateid iseloomustasid tugevad vene modernistlikule poeesiale omased jooned: väline afekteeritus, epateerimine vaimsusega jms. Esikkoguga "Suudlus lumme" (1924) püüdis Adams eesti luulesse tuua riimiuuendust (irdriimi), mille teoreetilise põhjenduse esitas oma väitekirjas "Riim" (1925). Nii Adamsi esikogus kui ka tema teises 1920. aastatel ilmunud luulekogus "Valguse valust" (1926) domineerivad estetistlikud üksindusmeeleolud. 1920. aastatel oli Adamsil oluline roll eesti kirjanduselu elavdajana: tema temperamentne kirjanduslik tegevus põhjustas nii mitmeidki skandaale. Väga olulist osa on artistliku natuuriga Adams täitnud vene kirjanduse ja kultuuri vahendaja ning õpetajana.

Vilmar Adams "Suudlus lumme"
Vladimir Aleksandrovski "Via sacra"

Vilmar Adams "J.Kärneri romaani "Bianka ja Ruth" puhul"
Vilmar Adams "Ühele haavatud kuulsusele"
Vilmar Adams "Postscriptum härra Kärneri lõppsõnale"
Vilmar Adams "A.Jürgenstein ja "perversiteet" V.Adamsi luules"