Vilmar Adams, "Suudlus lumme" ja Mart Raud "Kangastused." – Mõlemad on uuendusliku keelega, aga kahjuks neis leidub ka vigu, eriti Raudi kogus.

Vead Adams'i kogus. – teisse (lk. 40) pro teise, ootev pro ootav, maiseid 94 pro maisi (viga, millest meie (lõunaeestilised) kirjanikud kuidagi ei taha lahti saada), kiigus 95 pro kiiges, julmi 15 pro julma (paljudel esinev viga), eila 100 pro eile: tavatu moodustus: muinasline 44. (parem oleks muinasloolik); vastuoksused nominatiiviste liitumuste alal: marmorisammas 75, siidirõiva 90. pro marmorsammas, siidrõiva, aga silmkattev 89 pro silmakattev, gaseel 47, bareljeef 60, pro gasell, bareljeff (vahest vene mõju, sest vene mõju all olijad ytlevad sotsialiism, miniister, bushmeen j. n. e.) Sõna "võlu" ei tähenda õigupoolest nõidust vaid nõida. Jäme syntaktiline viga "Lahtisel lehel": on lakand olla (pro olemast) kunst. Sõna kõikja (59) esineb mingi nimisõnana, kuna see võib olla ainult adverb (kõikjal). – Tähelepandavad uusmoodustused: lahtimaistund 71, lahtiargipäevastand 62.

Vead Raud'i kogus. – maisse 12 pro maise (III välde), aared 17 pro aarded (sagedane viga paljudel ses võõrsõnas), sõna iha mitm. part. ihi 15 pro ihu (aga ebaotstarbekohane, sest et homonyym), sarki 43 pro sarka, terasvarvse 15 pro terasvarbse, mitmendamal 14 pro mitmendal, lyhem mitm. gen kylmi tuulte 9, metsi veeren (parem: kylme, metse), vallab 26 pro valdab, ureleda, vureleda 8 pro u[r]elda. vurelda. – Kuusktyvist 17, paberlehti 17, hommikeelne 18 pro kuusetyvist, paberileht, hommikueelne (sagedane nominativismi liialdus luuletajail värsimõõdu pärast). Viga ka sädemsilm 17, peab olema sädesilm. Raud liialdab ka frekventatiivide ja eriti momentofrekventatiividega: uimastleb 25, rõkatlegu 60, pilgahtlevad 25, miks mitte lihtsalt uimastab, rõkaku, pilkavad. Tarbetumad lõunaeestilised: vaist 38 pro vahest, ikk 41 pro itk, kakestaden 50 pro katkestaden 52. Kui lõunaeestlased neis sõnus kirjutavad kk pro tk, siis me võime julgesti pitk pro pikk.

Eriti palju vigu on Raudil ta rahvalauluvormilisis ballaades. Need kubisevad otse kõige kreutzwaldlikumaist vigadest. Ka värsivigu on. Aga mispärast siis yldse tarvitada värsivormi, mille tehnikat ja keelt hästi ei tunta! Enne võetagu ometi vaevaks see ära õppida! Nyyd on neid Raudi ballaade otse piinlik lugeda. Loeteldagu mõned vead õpetuseks ja hoiatuseks.

Kõneda 92 pro kõneta (eisenlik viga, v. Kuldja lk. 91: aseda pro aseta), imbiga 87 (immega), kandlida 96 pro kannelda. Eriti jäme ja piinlik viga on tarbetumalt kahekordne vokaal: ilosa'alla 63, tytre'eksi 75, kukla'alla 86, ylemba'alle 93, vaikse'esti 95 pro ilosalla, tytreksi, kuklalla, ylemalle, vaiksesti. Nähtavasti arvatakse, et a'a, e'e võib igale poole panna, kus aga sõna pikendust vaja. Ei, sel on omad kindlad reeglid, kus see tohib olla ja kus ei. Kõige lõbusam on siin see, et mõnis antud sõnus oleks võind saada pikema vormi ilma viga tegematagi: tyttereksi, kukkelalla.

Kuriooslik viga on ka sooje 89. Alguks ei saand ma aru, mis see vorm yldse peab tähendama, aga pärast taipasin, et sellega oli tahet moodustada illatiiv sõnast soo. Kuid see ei ole sooje (mis on Raudi isiklik moodustus) vaid sohu või lõunaeestiline vanem vorm soohu.

Imelikult ja veidrasti mõjub ka, kui uueaegsem vorm on kombineerit väga vana ja haruldase vormiga, näit. kambrissana, parem siis kamberissa; laulsi, parem lihtsalt laulis; istsi onniksena eessa, 63 parem: istus onnisa (-sa siin õigupoolest mitte kõige parem) e'essa; ebakohane ka pojagasa.

Endast mõista, et uueaegsemad halvad pikemad vormid või muud vead on hääs rahvalaulukeeles lubamatumad: kalosida 72, lõugasida 83, laani 63, lainte 77 pro kaluda, lõuguda, laasi, lainete. Miks vaipessa 72, kui võimalik parem vaibussa? Tarbetu on -tse pro -se (veritsed, tulitsed), veel enam lõunaeestiline ollin 64, tullin, 96 (pro olin, tulin), kont 74 pro kust. Tarbetumad enamasti ka need lõpmata -htlen ja -htlus-lõpulised momentofrekventatiivid.

Raud tarvitab Ridala eeskujul vokaalharmooniat, mis ysna tarbetu (on ju Ridala ise sellest loobund), ja elustet o-d, mille tarvitamist ta ei tunne. Ta arvab, et iga u asemelle tuleb o kirjutada, kuna ometi mõned u'd tingimata u'ks jäävad, nii lõpud -ur, -nud; seega mitte sõnor, vihor, vaid sõnur, vihur. Et aga seski oleks oma vastuoksus, siis on tal lahingutessa 94 pro lahingotessa või lahingoissa.

Värsiveana esineb pikk esimene silp rõhutumas kohas, mis täiesti jäme ja lubamatu viga: ja mesikäpad mõmisid 82, tulla teistega tapale 93; veereda vereväljole 94; väga sagedasti lyhike silp rõhutumas kohas; tulli tubaje, tereti 64; juba Mana mano minna" 65 jne.

Mis puutub mõlemi luuletuskogude kirjanduslikku kylge, siis on nad kirjutet täiesti samas yldises "modernistlikus" voolus, vaimulaadis ja stiilis, mis on meil luulekirjanduses valitsend pääasjalikult Siurust alates, mille puudusi olen arvustand raamatus "Puudused uuemas eesti luules". Järelikult pakuvad käesolevad kogud ka samu yldisi puudusi: mingi ebamääratsemine, peenutsemine, iseäratsemine, ebaloomulik, tehtud olek, vigurdamine. Mõju: tyhjuse tunne ja igavus. Ka värsitehnilisi lohakusi leidub.