Erni Hiir (Ernst Hiir) — (1900-1989) luuletaja. Esimene luuletus ilmus ajalehes "Postimees" 1918. Järgmisel aastal (1919) avaldas koos A. Kivikaga palju kära tekitanud futuristliku värssbrošüüri "Ohverdet konn" ja ainult kaantest koosneva "Täieliku teoste kogu" I-II. Hiir sai kirjanduselus tuntuks kui noorpoeetide esivõitleja ja "siurupiitlaste" (Adson, Visnapuu, Tuglas, Alle, Gailit jt) vastase "noorurite" bloki juhte, millest kujunes 1920. lõpuks välja nn eluläheduslaste liikumine. Koos J. Sütiste ja M. Jürnaga esines vaidlusi tekitanud kirjanduslikes koguteostes "Sang" ja "Bumerang" (1925). Hiire esikkogud "Arlekinaad" (1924) ja "Huhu merituulen" (1924) on futuristlikult epateerivad raamatukesed, mille poeetika põhineb häälikusümboolikal ja instrumentatsioonil. Hoolimata eluaegsest viljakast luuletegevusest, võib Hiire loomingu tipuks lugeda tema 1920. aastate värsikogusid "Lemmiklaulud" (1926), "Meeri-Maria-Mari" (1926) ja "Puhtevird" (1927).
PILDID
KÜSIMUSED
RAAMATUKOGU