On otsekui miski paratamattus, et kirjanik, kes kord ilma pikema järkjärgulise arenguta üle öö läbi lööb, vastates oma ajajärgu publiku hinge ja lõigates sellepärast kõige ohtramalt loorbereid, hiljem kas kauaks või jäädavalt peab vaikima. Mis on olnud öelda, on öeldud hää menuga; ja mis hiljem enesest välja pigistetakse otsekui kohusetundest oma kirjaniku-kutse vastu, kahvub ega helestu enam.

Sarnaseks meteooriks eesti kirjanduses tuleb nimetada küll kõige päält August Gailitit, kes kerkis esile Siuruga ja sai kohe loetavaks ning populaarseks. Eks lugend siis Gailitit iga kirjanduslik ja, kui kätte sai, mitte-kirjanduslik inimene! Kuidas keegi temasse suhtus, kas jaatades, või eitades, see on teine küsimus, kuid igatahes sundis ta enesega arvestama.

Gailit vastas vahest paremini kui ükski Siuru kirjanikest tolle ajajärgu hingeelu. See ajajärk andis psükoloogilist tõukejõudu selle kirjanduse paatosele ja nõudis omakord seda kirjandust. Gailit reageeris kõige teravamalt ajajärgu apetiitidesse. Kuid kui ajajärk on möödund, tundub, et kirjaniku kulminatsiooni mitte tulevikust ei tule otsida, vaid minevikust.

See on tundmus, mis valdab Gailiti uut romaani lugedes.
 

Gailiti fantaasia pole olnud kunagi loogiline ega usutav, kuid siiski pole ainult ta "Muinasmaa" loetav, vaid ka "Saatana karussellis", "Rändavais rüütleis" ja "A. G. surmas" on mõndagi nauditavat — olgu see stiili lopsakus, lause rütmilisus või leit olukorra kummalisus.

Gailiti "Purpurse surma" aine sarnaneb nii laadilt kui ulatuseltki tema fantastiliste novellide süžeedele kogus "Rändavad rüütlid". Tõesti, kui vaadata ligemalt: purpurisse suremine pole sugugi niivõrd ulatuslikum, sündmuste ega millegi muu poolest rikkam, kui näiteks fosforisse, kuivõrd rohkem see nõuab paberit ja lugija kannatust. "Purpurset surma" lugedes ei saa ühelgi leheküljel lahti tundest, et teos on higi ja vaevaga venitet oma suuruseni.

Raamat algab kaheksa päätükki ja ligi 100 lk. oma alla võtva avamänguga, milles autor kõnnitab lugijat mööda Varria saart — romaani näitelava —, näitab Varria majanduslikku arengut, Varria inimesi, — kuid ometi jääb kujutus sellest imelikust maast ja linnast väga ebamääraseks. Me loeme lehekülgede kaupa Varria omaniku Toomas Moori ja tema sõbra Joonas Jorgeni rikkusest, kuid imelikul viisil ei erine nende elu ega nende elamu põrmugi saare kalurite ja tööliste omist. Varria inimesed ei saa kuidagi inimesiks, ei isikutena ega sotsiaalsete tüüpidena. Neil puuduvad vähemadki individuaalsed jooned. Nad kõik, nii naised kui mehed, nii noored kui raugatudid surisängis on ühteviisi jõhkrad erootikud. Nad kõik on — ma ei saa jätta tarvitamata ühe Gailiti kaasaeglase tabavat võrdlust — nagu kassid märtsikuu ööl. Nad kõik on kroonilised targutajad. Olgu naisest, elust või euroopa kultuurist — nad võivad filosofeerida lehekülgede viisi, ilma et miski pääle jutumärkide eraldaks nende targutusi autori omist. Pole sääl mingit vahet ei "ilmavaates", ei stiilis. Olgu ta Toomas Moor, Joonas Jorgen, kapten Rood või pidalitõbine Naatan Lorge, "kes enam millegiks kõlbulik ei olnud, sest ta mädanevad lihased rippusid ihul kui rebitud närtsud" — kõigil on suus vaid August Gailiti sõnad.

Need tüütuseni korduvad ja igavad targutused ongi selleks sideaineks, millega Gailit on venitanud oma maailma purpurse tõve kätte hukkumise loo nii kehakaks raamatuks. Terved päätükid pole sageli muud, kui turulehtede joonealused ja kalendrisabu täitvaile "mõtteteradele" sarnanevate paradokside potpourrid. Vahest algab mõni mõttekene päris teravmeelselt ja vaimukalt, aga keerleb mõne rea järele sarnaseks labasuseks, et hulga aega peab lakke vahtima, et edasi lugeda, kui kindlasti nõuks on võet raamatuga lõpule jõuda.

Olgu siin tsiteerit mõni "tarkussõna", millistest raamat enamalt koosnebki:

Romaani süžee iseenesest on huvitav ja paljuvõimaldav: hirmus purpurtõbi murrab mehed maha. Kõik maailma naised (kõneleb autor küll ainult Varriast) jäävad järele suurimasse kaosse. Nende elumõte on hääbund ühes meeste surmaga lõpulikult, sest "meeste surres pidi lõppema ka naine kui emane sigitaja, missuguste omaduste surm ehk veelgi meeleheitvam on". Olukord pakub võimalusi võimsaiks massistseeneks. Aga ükski maalit pildest ei pääse kahjuks mõjule ega suuda saada usutavaks, sest nii hulga kui üksiku psükoloogia on näht liig ühekülgselt: erootika, erootika ja erootika! Oleks kindlasti mõjusam ja usutavam olnud, kui sellest massi kihavuses kimeleks ja higistaks üks äärmise erootiku tüüp, kui et alati ja ühevõrdselt tiirased on kõik kunni pidalitõves kõduneva raugani ja iga purpurtõppe sureva meheni.

"Purpurse surma" aine ulatus on kohutavalt suur: romaan lõpeb kogu inimkonna hääbumisega! Aga kui tähtsuseta on ikkagi aine ulatus ning kui tähtis läbitunt, kaasaelat, psükoloogiliselt võltsimatu, täpne käsitlus, seda kriipsutab Gailiti uus romaan jälle kord alla. Terved rahvad hukkuvad hirmsa tõve möllus! Kogu maakera on ainus korjuste kuhi! Ent me jääme külmaks. Määratumad naiste parved märatsevad ja purustavad metsikus hüsteerias ringi! Rebitakse üksteise käest õhinas viimased mehed narmaiks! Aga meie ei usu märatseva naistekarja kirge, sest et me pääle paberi ja trükitähtede muud ei näe.

Gailiti uut romaani lugedes tuli mul meele nii mõnigi raamat, kus kõneldakse hoopis pisikesist asjust, kus ei hukku ükski maailm, ent kus lugija siiski pannakse kõike kaasaelama, võimsalt oma meelevalla alla haaratakse.

Gailiti stiilis pole märgata tähelepandavaid muudatusi. Ikka püüd igat lauset võimalikult ülespuhuda ja liiglihastada, värve nii paksult kui saab, kõnefiguure ja omadussõnu nii rohkesti kui võimalik. Keelelt on aga "Purpurne surm" siiski õudsem, kui millegilt muult. Iga lehekülg kubiseb kõige kohutavamaist keelelisist koledusist. Kuis kirjutetakse võõrsõnu! Tõesti ei tea, palju siin õigust süüdistada autorit, palju ladujat, palju kirjastajat. — 

Gailiti "Purpurne surm" ei rikasta kuidagi meie kirjandust ega püsi ka autori varasema toodangu tasapinnal. Oodakem tema "Asta Borki" siiski paremate lootustega!