Palun Teid "Päevalehe" soliidel veergudel lahkesti avaldada järgmist:

Omas väitluses Ago Liigolta kirjutuse puhul "Näokatted on heidetud, kinnas visatud" tarvitab Henrik Visnapuu "Päevalehes" nr. 57 s. a. oma minu kohtusse kaebamise motiive rõhutades mitmete asjaolude ebatäpseid väljendusi, mis sunnivad mind järgmist seletama:

Vahekohus, mis katsus minu konflikti hra Visnapuuga lahendada, toimis asja harutlusel väga tähtsaid vahekohtu nõudeid ja traditsioone täitsa ignoreerides, nii, näiteks, ei võimaldatud mulle ainsa tunnistaja hra Richard Rohti seletusi kuulda, ega mu sellekohasel nõudelgi nendega protokolli kaudu tutvuda. Samuti ei võimaldatud mulle tunnistajale küsimusi esitada (tunnistaja ülekuulamisel saadeti mind teise ruumi), jne. Need asjaolud osutusid mulle igatahes tähtsamaiks kui vormivigadeks, milleks neid hra mag. H. Kruus, vahekohtu eesistuja, võimalikuks pidas nimetada kohtus hra Visnapuu tunnistajana esinedes, ja ma esitasin vahekohtule kirjaliku protesti, kus neile asjaoludele tähelepanu juhtisin ja avaldasin soovi asja teistkordseks ja õiglasemaks harutuseks. Ma ei tea kelle soovil, aga vahekohtu enamus ei pidanud igatahes võimalikuks asja teistkordselt ja ilma esmaste "vormivigadeta" harutada. Vahekohus tühistas oma esialgse otsuse, mille järele pidin hra Visnapuu ees vabandama, ja loobus omist volitusist.

Olgu veel tähendatud, et ma sunnitud olen hra Visnapuu algatatud protsessi jatkama ja loodan, et juba kohtu järgmine instants vastuse annab, kes kogu selles asjas on "vargilt kätte saadud", kuigi ehk teised hra Visnapuud huvitavad probleemid, nagu kumb meist rikkam on, miks ta oma luuletustele kirjastajat ei leia j. t. peavad seal jääma lahendamata.

Tartus, 28. veebr. 1925.