Kaubalepinguga Prantsusmaaga võeti ühtlasi vastu ka kirjanduslik konventioon. Sel puhul puudutati ajakirjanduses ning huviosalistes ringkondades ka küsimust, kas on Eesti noorele kultuurile, eriti kirjanduslikule kultuurile, kasulik teha kirjanduslikke lepinguid välisriikidega. Nagu mäletan, asuti siis asjahuvilistes rühmitustes seisukohale, et kirjanduslikud lepingud ei ole suurte kultuurriikidega esialgu Eestile mitte kasulikud, et leppeid luua võiks vaid naaberrahvaste — soomlastega ning lätlastega. Kaaluvatena ning arvestavatena põhjustena toodi ette järgmist: Eesti kirjanduslik kultuur on loomisel, eesti teaduslik kirjandus on väike. Eestil on tarvis sellel alal pikkade aastata jooksul vaid sissevedu, kuna väljaveost ei või olla juttugi. Vaimlise kaubanduse bilanss on puhtalt passiivne, sest väljavedu on selge null. Kirjanduslikud konventsioonid tähendaksid tolli pealepanemist tõlgitavale ilu– ning teaduslikule kirjandusele; see teeks tõlgitava raamatu kalliks, kui peaks maksma tõlgitavale autorile.

Need on kaaluvad põhjused ning vaielda nende vastu ei saa. Honoraari maksmine tõlkimisõiguse eest teeb tõlgitava raamatu kallimaks.

Kuid iga teatava olukorraga seltsivad teatavad kaasnähtused, mis tulevad arvestada, enne kui teha lõplik otsus. Ning vahel on need kaasnähtused nõnda olulised ning kaaluvad, et peab loobuma esialgselt seisukohalt. Seda tahaksingi mööna käesoleval juhtumisel ning nimelt järgmisil põhjuseil.

Kes tunneb meie raamatuturgu, meie ajalehtede joonealuseid ning igasuguste ajakirjade sisu, see peab tunnistama, et need toidavad end peaaegu täiesti tõlgetest, mis parimail juhuseil on tehtud keskmise väärtusega ajaviitekirjandusest, valdav enamik, arvestades kõmuga ning massi maitsega, pakub aga alaväärtuslikku kriminaal–eksootilisavantüristlikku kaupa. Nõnda on ju meil kestnud "Valguse" päivilt meie päevini. See on tõsiasi, mille vastu vist keegi ei vaidle. On ka selge, miks tarvitavad ajalehed ning ajakirjad, esiteks tõlke–kirjandust, ning, teiseks, just alaväärtuslikku tõlkekirjandust. Muidugi seepärast, et tõlgete tarvitamine tuleb mitu korda odavam ning ahvide–röövlite–salapolitseinikkude lood pingutavad massi ning kirjanduslikult alaealiste haritlaste närve, andes seega suuremat kasu kirjastajatele ning ajalehtede väljaandjatele.

Kõige selle tagajärg on see, et nõudmine Eesti algupärase kirjanduse järele on äärmiselt väike, väga harva toob mõni ajaleht algupärase romaani või novelli, luuletusest rääkimata, väga visalt leidub kirjastaja algupärasele teosele. Eesti kirjanikud kiratsevad elades alalises heitluses peavarju ning peatoiduse pärast ning kiratseb ka Eesti kirjandus. See on esiteks, et Eesti algupärase kirjanduse tõrjub turult alaväärtuslik odav sisseveokaup, ning teiseks on see, et odav sisseveetud kriminaaleksootilisavantüristlik pahn mürgitab lugeja publiku kirjandusliku maitse, kasvatab uue lugejas/ugu/põlve sama mürgitatud maitsega, mis ei nõuagi muud paremat.

Need kaks argumenti räägivad tugevalt kirjanduslikkude konventsioonide poolt välisriikidega.

Ning tekib küsimus, kumb seisukord on parem ning kasulikum Eesti kirjanduslikule kultuurile, kas konventsioonid vääriliste ilmakirjandusteoste tõlgete kallinemisega või mittekonventsioonid edasikestva lugejaskonna mürgitamisega ning Eesti oma algupärase kirjanduse vähese nõudmisega.

Arvan, et kultuuri huvides on tasuvam anda rohkem välja vääriliste teoste eest kui anda võimalust toita lugejaid kriminaal–avantüristliseksootilise pahnaga.

On muidugi ette näha, kui konventsioonid raskendavad ajalehil ning ajakirjul ning muil kirjandusega äriajajail hankida nende maitsele vastavat "kirjandust" võõraist keelist, kui see hankimine läheb neile kulukaks, et siis tuleb teatavalt poolt nõudmine oma samalaadilise kauba järele. Seni peab aga Eesti kirjanduse ning kirjanikkude auks ütlema, et Eesti kirjanikud pole mitte produtseerinud sarnast Tarzani kaupa. On küll näidatud (Alle–Vallak–Hindrey algupärane Tarzaniana "Postimehes"), et eesti kirjanikud võiksid väga hästi kirjutada sarnaseid asju, et lugu ei seisa mitteoskuses, vaid mittetahtmises.

Turg, mis annab jutusoleva kauba nende nõudjale, on kõige pealt Saksamaa, sellele järgnevad teised riigid. Seepärast oleks konventsioon Saksamaaga kõige vajalisem esimeses järjekorras. Saksamaa järele tulevad teised.

Muidugi mõista, et leping jääb lepinguks ja paber paberiks, kui ei suudeta seda eluliselt teostada. Ma mõtlen siin seda asjaolu, et meil ei ole saanud mitte just iseäraliseks vooruseks, hoolida omagi autori–õigustest, seda tõendavad alalised kaebused autoriõiguse rikkumise pärast, eriti näitekirjanikkude poolt, mis hoolitakse siis välismaa autoritest, kes on kaugel ning kelle silm ei ulatu nägema ega kõrv kuulma, mis meil sünnib.

Seepärast, konventsioonidel oleks ainult tervendav mõju, kui leitakse teed, et konventsioone tõesti peetakse, kui vastavad korraldused hoolitseksid selle eest, et ei rikutaks ei oma– ning väljamaa autoriõigust.