Käesolev töö oleks mõtete fantaasia ehk "mõttetuse spiraal", nagu nimetab autor ise. Järjetikult midagi tänapäev ebareaalset, midagi pinnatut ja juuretut. Sel juhusel on eriti tähtis, et "mõttetuse spiraal", mis käib läbi teose oleks arenenud alaliselt kasvades ja tulemusena oleks spiraali tipu ning tuuma saavutus.

Poeedi ja idioodi lugemise lõpetad aga tundega, et jäi nagu midagi saamata, mis raamat ise kohati lubas. See oleneb nii mõningaist asioludest ja kõigepealt just novelli ehitusest.

Novell on jagatud kahte ossa, kummagi sündmustik on iselaadiline. Lugemispsühholoogia seisukohalt ühendab neid osi peaasjalikult Ormussoni isik. Sellejuures etendab Ormusson esimeses peatükis kõrvalist osa: pearaskus langeb siin Kobrasele ja tema kuradi-ideele. Kobrase mõttearendus ei ole aga esiteks ühtlane: alguses ja lõpus on tema sõnades hullumeelse palavikku ning ebareaalseid mõttehüppeid, kuna tuum on autori esitus: kord asjalikkus, enesevalitsemine, loogilikkus on selle tunnistajad. Neil asioludel kaotavad Kobrase monoloogid oma sisemise, isikulise leegi. Sellepärast ei taju meie lugedes, et tema sõnad mõjuksid eriti valdavalt. Tema jutt on küll sarnane, mis võib panna mõtlema, kuid mitte selle kaasaviiva mõjuga, mille sünnitab sisemine tundetuli. On arusaadav autori väide, et ka hullu lõõm võib vallata su, kuid ta on seda ainult öelnud. Nii on esimeses peatükis teatav lahkkõlastik ainestikus, mis peaks olema täiesti ühtlane. Lisaks sellele ei ole mõtteleek mitte järjest kasvav vaid viimastel lehekülgedel sumbub tuli. See ei lasegi meil jääda ootama mingit košmaari.

Teiseks peab Ormusson ise ka esimeses osas kõigi autori väitavate sõnade kiuste end üleval, nagu ei oleks ta eriti kaasa kistud Kobrase mõtestikust. Nii et ainult üteldakse, et tema peale mõjusid Kobrase monoloogid erakordselt, raamat aga ei tõenda seda. Just vastuoksa: on kohti, mis räägivad teist keelt. Osutatagu Ormussoni sõnu 33. ja 36. lhk. See ilmneb ka peatüki lõpus, kus üteldakse, et Ormusson ainult "kuuland lõpuni oma uudishimu ja rahuldand võikuse tarbe" (lhk. 37), ning kui ta ostab aristokraatliku heldusega ja väikekodanlase kombel ahviluud ja teeb nii ütelda sääred — siis on saanud peatükk teatava ümarguse lõpu.

Omaks üllatuseks aga leiame Ormussoni teises peatükis erakordses seisukorras: ta küll katkestanud ühenduse välishullusega, kuid temas otse lõõmab sisehullus. Autor räägib nüüd Kobrase monoloogide kohta: "Nendes oli siiski jõudu, mis pani kahvatama inimese kasetohuna ja tõstatas juukseid kõrkjastena. Ses meeleolus oli ükskõik, kas hõõgus tuli Prometheuse pilliroost või hullu ajust." Esimene peatükk ei põhjustanud Ormussoni praegust meeleolu niivõrd (olgu siis, et oleks tegemist hooti haigega) ja ei õigusta seda toodud arvamist.

On ilmne: F. Tuglas ei ole suutnud Kobrase sõnades avaldada Kobrasele kuuluvat tuld, mis läheks tarvis teise peatüki nägemustele. Ning see häälest äraolek tekitab ka lugejas tunde, et pole saanud, mida raamat ise lubas.

Novelli ehituse äpardumisest annab tunnistust ka ainestiku jaotus: see pole tehtud nii, et suudaks kasvavalt viia mõtte lõpuni. Esimeses peatükis räägitakse ühe teatava ebareaalse nähtuse võimalusest, teises peatükis aga tänapäev ebahariliku võimalikust reaalsusest üldises ulatuses; ja lõpuosas toodud jumalkuradi-idee pole igatahes mitte lõpetav jatk 1. ptk-le: ta on ainult kajastus. Siduvus nende kahe peatüki vahel on, kuid ta on väljendunud ebaõnnestunult, ja psühholoogilise põhjendamattusega kohati. Pole saavutatud sisemist orgaanilist tasakaalu ja on segi paisatud rütm. F. Tuglas ajades taga tiivulisi paradokse on Poeedis ja idioodis jooksnud umbteile.

Kui F. Tuglas ei ole saavutanud novelli ehituses oma paremat, siis pole ta seda jätnud tegemata lauses ja pildis.

F. Tuglase lause on plastiline, tasakaalukas ning igapidi mõõdukas. Selles peitub palju peent, koolitatud maitset ning kultuuri. Ta kujutlus on selgejooneline ja välja arendatud. Sõnad tõmbavad selle kui hoolsa joonistuse ettekujutuse tumedale tagaseinale. Sellejuures on F. Tuglas kõigepealt esteet, ning seda joont on imetletud ja imetletakse praegugi. Näiteid oleks siin leegion, kui soovi, siis juba Poeedi ja idioodi esimesel leheküljel.

F. Tuglas omas sileda, kauni vormi kultiveerimises hoidub minemast miski suunas kaugele: tema sulg on taltsutatud. Sarnane lause avaldab muidugi otsekohest mõju ainestikule: sealgi saab kõik treneerituks, mõõdetuks. Kui aga aine pole sellelaadiline, siis sünnib paratamatult see nähtus, mis Kobrase monoloogides: autor oma valitute sõnadega ja kaalutud lausetega hävitab pulbitseva tungi. Nii saab voorus hädaohtlikuks.

Edasi peab tähendama, et nende F. Tuglase lause plusside juures on ka tähelpanu väärivad miinused. Nimelt F. Tuglas omas kauni taotluses püsib alati lennukasõnalises väljenduses. Aga juhtub ju, et aine on lihtne ehk tühinegi. Kuid F. Tuglas avaldab sedagi omas kõrges stiilis. Selle tagajärg on, et ta tarvitab sõnu sõnade eneste, mitte aga kujutluste pärast. Loeme kõlavaid sõnu, kuid need on tühjad. Olgu toodud näiteid: "Metall-rauk istus oma tugitoolis, raamat põlvel lahti, juuslokid kõrvadele vajunud" (Baeri sambast Toomel; minu sõr. D. P.). "Ta joobus, ta nautis sest pildist kui Nero põleva Rooma kohal". (Üksiku maja väikesest tulekahjust Tartus, mis ei äratanud politseigi tähelpanu). "Tema nägu oli sinine rahe hallis valenduses, üksi pääst eemale hoidvad kõrvad roosatasid kui kalaoimud". (Nii neitsilikult näib Ormussonile öösel Kobras tänaval). Olen võtnud näited esimestelt kahelt ja viimaselt leheküljelt, kuid on vahelgi. Sarnane sõnadega kõlistamine mõjub õõnsalt. Just kõigepealt see stiili iseärasus teeb F. Tuglase tööd "liig ilusaks", nagu arvab hull Kobras ja mõtleb Ormussongi. Lisan juure, et see tendents muudab mõnda F. Tuglase tööd ka eluvõõraks ja isegi veretuks.

Osutet tugevad ja nõrgad jooned ei saa veel lõpulikult otsustavaks teose mõjumisel, vaid seda on mõtestik, mis kannab Poeeti ja idiooti.

Tuglas on esinenud siin sarnasena nagu rida tuntud uusromantikuid Euroopas. Nimetaksin siin eriti O. Wilde'i. Vigase loogikaga mõteldakse Poeedis ja idioodis loogiliselt, et sellega tühjaks teha teise loogiliselt võetud vigast loogikat. Erilisel kohal on siin spekulatiivne ajutöö, mida ässitavad tegevusse ümbritsevad nähtused, mis tahavad olla nagu ainsad. Arendatakse siis mingi võimalus reaalsuseni, hävitades sennise reaalsuse kindluse ja viies teda koguni võimatuseni. Tähtist osa etendab seejuures absoluut. Oli nüüd kuidas on absoluudiga, kuid Poeedis ja idioodis tarvitatud metood on viljatu, olgugi et produtseerib. Sest ta otsustab teataval kujul ja teataval ajal olevate asjade funktsioonide üle absoluudi seisukohalt. Siin jäetakse arvestamata kindlasisulise oluga. Absoluudis on kõik võimalik, kui absoluut on kõik, ja liiategi mõtleja enese sünnitus. Kuid see, mis juba on, pole enam võimalik mitmeti: kõik võib olla, ent juba olev on teataval määral kindlasisuline ja -kujuline. Muidugi pole kõigel sellel loogikaga vehklemisel tõtt taga, sest nagu üteldakse Poeedis ja idioodis tema geniaalsus on selles, et ekspluateerida inimlikku rumalust.

Nii siis pole Poeedi ja idioodi filosoofia muud kui sõnadega olevate sõnade ümberlükkamine, loogiline ronimine ja balankseerimine. Mänguna oleks see huvitav, kuid käsiteldavas raamatus võetakse seda küllalt tõsiselt. See vähendab sõnamängu effektsust, mis muidu ehk tekiks ning üllataks.

Kui Poeet ja idioot oleks ilmunud tekkimise algusaastail, s. o., veerenud aastakümne algul või keskelgi, siis oleks ta äratanud ehk suurt tähelpanu. Kuid praegu ei löö nii kergesti inimest teatava harilikust kõrvalekalduva, uues riides esineva mõttega. On tarvis veenda sügavusega. Seda pole aga F. Tuglas suutnud, kõigepealt juba osutatud stiililise kahenemise pärast Kobrase monoloogides ja siis ei ole ta ülesvõetud mõtet viinud nii kaugele, et oleks tundunud lõpulikuna. Siinjuures olgu tähendatud, et 2. ptks räägib Kobras võrdlemisi vähe ja lõpuks (lhk. 63) refereerib autor kokkuvõtlikult, et Kobras rääkinud edasi suureviisiliselt: "Kobrase paatos muutus tulisädemete särisevaks lennuks jne". Nii et 2. ptk. on ainult Kobrase kõnede algus, kuna kõnesid endid ei esitata.

Mis neis mõttekäikudes huvitab, on paradoksid. On lõikavaid, teravaid. Loed — ning välgatab mõni paradoks ja paneb su mõtlema. F. Tuglas läheb isegi tsüüniliseks, üteldes: "Valendas ahvinimese luustik, kui süütu talle jäänus, kes kannud inimkonna arenemispatud".

Ei tule imestada, et F. Tuglas on hakkama saanud niisuguse tööga: isegi suured mehed ei loo ainult head.