1995. a kevadel korraldas Kirjandusmuuseum seminari “Eesti elulugu”, millest võttis osa Euroopa elulugude Assotsiatsiooni president Helsinki ülikooli professor J. P. Roos. Konverentsi lõpul tegi Marju Lauristin ettepaneku asutada elulooselts.


Ühendus Eesti Elulood. ametlik asutamine toimus 6. märtsil 1996.


Elulugude kogus on praegu ümmarguselt kaks tuhat erinevat elulooteksti. Arv suureneb pidevalt. Elulood varieeruvad pikkuse ja žanritunnuste poolest, ulatudes mõneleheküljelisest konspektidest sadadesse lehekülgedesse ulatuvate pikkade mikroajaloo aruanneteni, mälestuskatkenditega täiendatud sugupuudest mitmesuguste dokumentidega täiendatud perekonnakroonikateni. Domineerib paarikümne kuni saja leheküljeline elulugu. Lisades alates 1990.ndatest aastatest kogutud elulugudele ka varasemail kümnendeil kogutud mälestused, päevikud jt autobiograafilised tekstid ja EKLA-sse deponeeritud Eesti Muinsuskaitse Seltsi ca 1800-st säilikust koosneva kogu võime nentida, et Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis säilitatakse ajaloolise mälu lademena vähemalt neli tuhat säilikut elulugusid, mälestusi, eluloofrgmene jt autobiograafilisi materjale.