SISUKORD

INIMENE ONGI AJALUGU Lennart Meri
SAATEKS Rutt Hinrikus
HILJA LILL, sünniaasta 1905
HELMES TUNGAL, sünniaasta 1907
HELMI SOOVERE, sünniaasta 1909
TUULI JAIK, sünniaasta 1910
MELANIE LEPIK, sünniaasta 1911
TAMARA MILJUTINA, sünniaasta 1911
LEIDA ROHTLA, sünniaasta 1911
EDGAR SIIRAK, sünniaasta 1912
ELLA VANN, sünniaasta 1912
ANNA RINNE, sünniaasta 1913
RUDOLF ALLER, sünniaasta 1913
KARL-ALFRED VAHTRA, sünniaasta 1915
IVAN KODAK, sünniaasta 1916
RAIMOND OTSMAN, sünniaasta 1916
ÜLO ALLKIVI, sünniaasta 1917
MAILA LOIT, sünniaasta 1917
MINNA TšUDESNOVA, sünniaasta 1918
ELMAR-RAIMUND RUBEN, sünniaasta 1918
LEIDA REINUMÄGI, sünniaasta 1919
ESTHER HANSON, sünniaasta 1919
RAUL-LEVROIT KIVI, sünniaasta 1920
TANNI KENTS, sünniaasta 1920
EA JANSEN, sünniaasta 1921
LEONORE SIMMERMANN, sünniaasta 1921
INGRID KINK, sünniaasta 1921
FELIX KALLIKORM, sünniaasta 1921
EVALD MÄTAS, sünniaasta 1921
HEIDA ADELE PANN, sünniaasta 1922
LAINE VILLENTHAL, sünniaasta 1922
HEINO NOOR, sünniaasta 1922
DAVID ABRAMSON, sünniaasta 1923
HELJUT KAPRAL, sünniaasta 1923
HANS KARRO, sünniaasta 1923
FRED KRAAV, sünniaasta 1923
LEMBITU VARBLANE, sünniaasta 1923
HILLAR TASSA, sünniaasta 1923
HELJO LIITOJA, sünniaasta 1923
HANS LEBERT, sünniaasta 1924
IGOR KULLAMAA, sünniaasta 1924
VALTER LEHTLA, sünniaasta 1924
ELMINE OTSMAN, sünniaasta 1924
VOODEL VÕRK, sünniaasta 1925
VELLO SERMAT, sünniaasta 1925
LEIDA MADISON, sünniaasta 1925
VIKTOR KELGUMÄE, sünniaasta 1926
NONNA KALJURAND, sünniaasta 1928

HILJA LILL (sünd 1905)

(Avaldatud toimetamata kujul)

Minu isa Jaan Vehmer sündis 28. veebruaril 1876 Lätimaal kehviku perekonnas. Isa isa suri varakult ja nelja last (Jaan, Ann, Mari ning Reet) kasvatas ema üksinda. Minu ema Miili Taba-Vehmer sündis Taagepera vallas Karjatnurme külas külasepa Kusta Taba ja Mari Unger-Taba tütrena. Kusta Taba oli sündinud Koorastes. Vanavanematel oli neli tütart – Juuli, Miili, Liisa, Anna ja üks poeg Ernst, kes suri seitsmeaastaselt. Minu sündimise ajal olid vanemad Karjatnurme külas maapoe pidajad ja teenisid lisaülalpidamist veel õmblustööga, sest mõlemad olid õmbluskooli lõpetanud. Mina, Hilja Vehmer – abielludes Lill, sündisin 7. oktoobril 1905 (24. sept 1905 vana kalendri kohaselt) Karjatnurmes. Minu esimene mälestus on päevast, mil peeti minu noorema õe Alviine Vehmeri (abielludes Suurorg, sündinud 25. septembril 1907) ristseid. Oletatavasti võisin olla siis kahe poole aastane. Mäletan, et peolauas istusin isa süles, meie ees oli taldrikul süldikuhi, see värises laua põrutusel ja mul oli sellest hirm. Sellest ajast peale hakkasid mõningad elamused ilmnema. Selgesti mäletan üht pühapäeva vanaisa kodus, mis asus umbes kilomeetri kaugusel isa poest. Oli kaunis pühapäevane pealelõuna, kui kolme-nelja aastase põnnina vanaisa juurde läksin. Esmakordselt elus kuulsin imeõrna helinat, mis tungis mu lapsehinge ja jäi sinna igaveseks helisema. See oli mu tädi Anna kandle võluv mäng. Nii võivad aimamatult anda juhuslikud hingepuudutused jäädava suuna ja igatsuse kogu elu jaoks.

Sünnimajast mäletan vähe, see oli üks hall hoone omasuguste seas. Mõndagi aga on meelde jäänud vanaisa kodust, kus tihti viibisin. Vanaisa oli ostnud Kaunispea talu Jaan Kaselt tüki maad ja sinna juba abielu algaastatel ehitanud omale eluaseme. See oli armas, väike “pesake” elumaja sepikoja, sauna ja kõrvalhoonetega, mis asus külavahetee ääres. Maja ümbritses aed, milles õuna, mureli ja kirsipuud, vanaema hoole all aga maasika- ja vaarikaistandus, akna all roosi- ja lillepeenrad. Koduke oli armas ja hubane, kahjuks aga jättis vanavanemate hingeline ja vaimne kooskõla mõndagi soovida. Vanaema oli oma vanemate pealekäimisel sunnitud abielluma vastu tahtmist endast mitu aastat vanema mehega ja loobuma oma armastatud kooliõpetajast.

Mõlemad olid töökad, püüdlikud ja ümbruskonnas tunnustatud isikud. Vanaisa oli kuulus oma sepise poolest, tulevasele kindral Sootsile, kes oli ta ristipoeg, kinkis ta väikese imeilusa kirve. Tihti jälgisime tema kõlksutamist sepikojas, imetlesime hüplevaid sädemete vihke ja aitasime tal lõõtsa tõmmata. Lõõtsa abiga tekitati tulekoldes rauatüki kuumutamise tarvis hele leek.

Vanaisa oli jumalakartlik, mäletan, kuidas iga pühapäeva hommikul ta oma valges, kroogitud kaelusega linases särgis laua taga jutlust luges. Meid ta osa võtma ei sundinud, kuigi ta seda oleks soovinud. Väliselt oli ta keskmist kasvu, sihvakas, habemepahmakaga mees. Iseloomult oli ta kangekaelne, isemeelne, edevavõitu (armastas peegli ees istuda), tuttavate vastu avameelne, ainult oma abikaasa vastu “punnakas”. Kahju küll, et selles kenas kodukeses kaks inimest teine-teisest nii mööda elasid.

Vanaema oli kena ja vaimselt küllaltki arenenud tolle aja kohta. Kodustel koosviibimistel oli ta alati vestlus- ja vaidlusringi keskel, oli edumeelne, haridust ja vaimsust kõrgelt hindav. Tema neli tütart olid seltskonnas lugupeetud, maitsekalt riietatud ja töökad inimesed. Peamised teened selleks olid vanaemal, sest abikaasade omavahelise vaenu tõttu oli vanaisa osavõtt sellest vähene. Vanaema edumeelsuse ja püüdlikkuse tõttu said tütred õmbluskooli oskused ja võisid end ise varakult riietuses kõige vajalikuga varustada. Veel kaua mäletati nende kroogitud käistega jakke ja kaheksalaidseid voodriga maani seelikuid. See oli tõesti suur saavutus, neis oludes sellist seisundit omada.

Tagantjärele olen tihti mõelnud vanavanemate omavahelisele suhtlemisele – nagu mingile vaenule. Eks ole oma elu ära rikkumine tihti inimeste endi käitumise tulemus. Selle peale nad ei tulnud, et üksteise iseloomuga mõistvas suhtlemises sobivust leida. Vanaisa oli küllaltki isemeelne, ega andnud alla. Mäletan üht juhtu vanaema jutust. Nad hakkasid suvel kahekesi heinakuhja tegema, aga töö käigus tekkis vaidlus, millele kumbki alla ei andnud. Vanaisa viskas vigla maha, läks koju, pani paremini riidesse ja palkas ühe mehe, kes teda Puka jaama küüditas, et Sillamäele oma seal elavate tütarde Juuli ja Liisa juurde sõita. Kuna Vaivara jaamas rongi peatust polnud ette nähtud, hüppas ta Oru jaamas maha ja murdis puusaluu. Kahe kuu pärast sai koju ja jäi lonkama. Kangust oli tal ülearu, meie vastu oli ta hea, vanaemast käis mühinal mööda. Vanaema arvamust mööda oli ta õel, maias ja edev. Meid kutsus ta hellitavalt “tüdukesed”, tundsin ta kiindumust meisse. Mälestused hoolikast vanaemast on väga head. Ikka kahetsen, et ei osanud talle rõõmu valmistada mõne hellituse või hea sõnaga. Kahju, et me kõik nooruses ei oska käituda nende tõekspidamiste kohaselt, mida omandame alles siis, kui elu meile neid õpetab.

Meie pere elu selles kohas kestis kolm või neli aastat, siis leidis isa uue poekoha Tarvastus Mustla alevis. Vähe ja uduselt on mälestusi sealt. Paari aasta pärast kolis pere jälle uude kohta Kärstna valda Nopli – Hansenite tallu. Pood asus käidava maantee servas. Isa, kui väga edasipüüdlik inimene, tahtis kiiresti haljale oksale jõuda ja sellepärast otsis uusi võimalusi. Isa unistuseks oli selline pood leida, kus kõrvalt ka saaks põldu omada ja loomi pidada. Noplil oli lehma ja sea pidamise võimalus ja omal natuke aiamaad. Lehm käis talu karjas ja seale tuli meil suvel toidu lisaks rohtu kitkuda ja “segamisrauaga” peeneks raiuda. Ega see töö meile meeldinud. Huvitavam oli kahe meieealise, Põdra Juku ja Elmariga lulli lüüa.

Paar aastat kestis elu Noplil, siis oli jälle uude kohta kolimine. Põhjuseks oli asjaolu, et Noplil suri mõlemal aastal meie lehm. Ema arvas, et selle talu vanaperenaine on kurja silmaga, ega salli meie lehma. Jälle oli teekond uude kohta – Kärstna mõisast kahe kilomeetri kaugusele Mäeveski tallu. See kivimaja seisis kurvana ja üksikuna – ümbruses ei puud ega põõsast. Mäletan sealt järgmist seika: Sel ajal käisid maad mööda ringi “harjukesed”, kes oma kaubakandamiga ühest poest teise käisid oma kaupa pakkumas. Millegi pärast oli meil, lastel, nende vastu mingi hirmutunne. Sel ajal kui isa ja ema kauba valimisega tegutsesid, pugesime me mõlemad õuel asetsevasse vanaaegsesse suurde tühja riidekirstu. Kaant peale tõmmates lõi kinnitushaak nii kõvasti kinni, et seestpoolt seda lahti teha ei saanud. Suletud kirstus harjukese lahkumist oodates jäime uimaseks ja ei suutnud endast enam märku anda. Vanematel kulus tükk aega enne kui nad taipasid kirstu avada ja meid sealt pooleldi minestanult välja tirida.

Mäeveskil olime lühikest aega. Isa leidis poekoha vanas Holdre mõisa endises kõrtsis. See oli hall pikk hoone, kõik elamine ühe katuse all. Ümbrus oli võrdlemisi lage, ainult kümmekond väga vana kaske kasvasid saja meetri kaugusel. Siin täitus isa ammune unistus poe kõrval ka põldu pidama hakata. Osteti hobune ja aegamööda tekkisid ka neli lehma ja siga lauta. Tööd oli nüüd rohkesti. Isa püüdis omal jõul maaga hakkama saada, kaupluse ja sisetööd olid enamuses ema õlgadel. Meie ülesandeks oli karjas käimine. Karjamaa oli seal lähedal maja ümbruses. Kuna Holdre von Ditmar oli oma viljapõllud kõik noore metsa alla mahutanud, oli karjamaa ümbruses palju laialdast maad. Karjalastel oli hommikune ülestõusmine vastumeelne. Tihti aeti mind hommikul üksi enne välja, et las väiksem veel pikutab. Muid töid peale seaheina kitkumise ja lõunakartuli koorimise meilt ei nõutud. Tagantjärele imestan, et kodukorralduse ja asjade pesemisega me ei tegelenud, kuigi mina hakkasin juba kooli-ikka jõudma. Kõike seda korda oleks juba maast-madalast vaja olnud, sest see, mis lapseeas omandad, jääb elule aluseks. Marja- ja õunaaeda seal ei olnud. Suveti käis vanaema, kes elas sealt 5 km kaugusel suurte maasikmarja ja teiste aiasaadustega meil külas. See oli rõõmupäev ja seda rõõmu jätkus veel talvelgi suurte maasikamoosi purkide juures. Vanemate elu oli küllaltki raske – tegemist oli palju. Isa omas edasipüüdlikkuses ei andnud endale armu – ta tahtis midagi enamat saavutada, tegeles põllutööga, pidas kauplust ja õmbles rahvale. Ta oli osav rätsep. Mäletan, mind pandi tema õmbluslaua kõrvale, aabits kätte, puutikuke tähtede näitamiseks näpu vahele. Esiotsa see asi küll ei läinud, õmblustööga, traagelniitide väljakiskumise ja muu kõrvalisega oli palju huvitavam tegeleda. Aga ühel päeval äkki lugesin sõnad kokku nagu imeväel. Algasid koolipäevad. Holdre vallakool oli meil paari kilomeetri kaugusel. Olin üheksa aastane, kui leivakott kaasa anti ja õppimist esimeses klassis alustasin. Õppetöö oli enamuses vene- ja eestikeelne. Aabits, usuõpetus ja laulmine olid eestikeelsed. Umbes kuu aja pärast pani koolijuhataja Neuman mind teise klassi, öeldes, et teadmised vastavad sellele. Aga oli päris raske, eriti sõnalise rehkendusega, kus vene keelest kunagi aru ei saanud, mida taheti. Kool oli kolmeklassiline, ühe õpetajaga ja umbes 25 õpilasega – kellest enamus ka internaati jäid. Isa käis iga kolmapäev mind vaatamas ja värsket toitu toomas. Kevadine tunnistus oli mul hea. Järgmisel aastal tuli ka Alviine kooli esimesse klassi. Internaadis magasime ühes voodis ja jagasime kõik koolirõõmud ja muud. Veebruaris, ühel ööl magades kuulsin mingit imelist madinat ja hädaldamist. Avan silmad – magamistoas on kihin kahin, aga akendest paistab punane kuma. Taipama hakates ilmnes, et koolimaja põleb ja juhataja teeb korraldusi väljumiseks. Kiiresti krabasime midagi selga, teki ümber ja meid kästi väljuda juhataja toa kaudu, sest tuli möllas õpilaste trepikojas. Mulle tuli meelde, et mu Uus Testament, mis isa hiljuti kinkis, jäi klassi lauasahtlisse. Jooksin sinna, haarasin selle kätte ja hüppasin läbi esikus põleva tule õue, kus teised juba lumel kükitasid. Oli kole külm öö, kõik mühises ja praksus tules me kohal. Ega seal kustutajaid polnud, koolimaja asus eraldi ja kes võiski kaugemalt keskööl õnnetust märgata. Esimesed inimesed, kes kohale jõudsid, viisid meid kõiki enda majja sooja. Seal me kükitasime, kuni vanemad õnnetusest teada said ja järele tulid. Oletati süütamist, sest üks halvasti käituv ja õppiv tüdruk oli seda ähvardanud. Tuli algas esikust, mille kohal olevalt pööningult takupakid alla rippusid. Sealt oli kerge süüdata. See oli kole öö. tule vihin ja kahin kõrvus. Kauaks jäin seda kartma. Õhtuti kodus olles käisin sageli väljas vaatamas, kas meie maja ei põle, eriti just tormistel öödel.

Selleks aastaks oli koolitöö häiritud. Mind viis isa küll Tõrvas asuvasse Patküla kolmeklassilisse algkooli. Korterisse pandi isa poolõe Reeda juurde, keda kutsuti “Kupu Reedaks”, sest ta tohterdas inimesi selle tegevusega ja oli peale selle veel kange baptist. Ka mind kutsus ta kaasa nende jutlustele. Ta elas vene kiriku vastas väikeses puumajas.

Koolivaheaeg möödus karjatades nelja lehma (Maasik, Tähik, Nelli, Hellik). Imestan praegu, et meile suurt muud tööd peale ei sunnitud, ema ja isa “lõhkusid” ise. Olin juba üle kümne, ei teadnud, kuidas pesu pesta või tube koristada. Kahju – kõike oleks võinud varakult õppida! Emal oli palju tööd – meile õmbles ta igaks jaanipäevaks ilusad kleidid ja kübarad ja kui siis kalmistu-jutlusel käisime, imestasid kõik sealsed inimesed, et kelle on need ilusad lapsed! Kahju, et ei osanud selle eest kunagi tänada – polnud moeks meie peres. Nagu tol ajal kõrvalt märkasin oli ta Holdre ajal ka paar korda rase, aga sünnitused vist ebaõnnestusid. Meie eest tehti seda kõike salaja. Holdres osteti meile ka hobune, see oli vaga loomake, kollakas-bee. Rohule sööma viies sai ratsa sõita. Aga siis tekkis talle paha harjumus – nii kui lahti sai, jooksis kindlasti ühte umbes ühe kilomeetri kaugusel asuvasse tallu ja jäi selle värava ette konutama. Isa ütles, et hobune on “ära tehtud”. Ja võibki olla see tõsi, mida järgmine lugu tõestab. Selle talu kari oli korra lahti pääsenud ja meie viljapõldu rüüstamas. Isa ajas loomad kuuri kinni ja kui vanaperenaine neid tuli vabastama, nõudis isa kahjutasu. Perenaine ütles: “Loom on loom, ära temalt tarkust nõua, aga inimene peab arukas olema!” Ja sellest saadik hakkas hobune nende väravas käima ja tema kojutoomisega oli palju tüli.

Kui saabus sügis, viidi meid mõlemaid Tõrva “Lintsi kooli” (juhataja oli hr. Lints). Kooli hall, kena majake seisis Tultsi veski paisjärve kaldal. Meid pandi siis ühte käsitööliste Bernhardtide perekonda korterisse. Neil oli ka kaks meieealist last, kes 1944 põgenesid Canadasse. Selles koolis ei saanud me kaua olla. Oli sõjaaeg, “valged” ja “punased” vaheldusid järjest. Ühel detsembrikuu päeval kutsus koolijuhataja meid õpetajate tuppa ja teatas, et vanemad on mõrvatud ja meil tuleb minna ja oma korteris oodata, kuni vanaema meile järgi tuleb. Olime nagu puuga pähe saanud, nutsime ja soovisime, et vanaema ruttu saabuks, sest ainuke elutugi tundus nüüd tema olevat.

Samal päeval saabuski me ahastav vanaema, pakkis meie asjad ja küüditas Holdresse. Seal avanes kohutav pilt, mõlemad vanemad olid mõrvatud lasuga pähe, korter oli segamini ja külm, sest aknad olid katki pekstud. Konutasime seal ühes toakeses, sest enne, kui saabub politsei, ei lubatud midagi puutuda. Pärast nende ülevaatust hakati matusteks ette valmistuma. Ümbruse kohalikud elanikud tulid abiks ja 18.12.1918 maeti meie vanemad Taagepera surnuaiale. Tagantjärele mäletan, et kõik oli küll väga põrutav ja hirmus, aga lapsemeeles ei haara taju olukorra kogu traagilikkust.

Kuritöö versiooniks kujunes asjaolu, et mõrva eelmisel päeval olid seal külas olnud isa õemees Mats Mooses oma poja Ernstiga. Kuna see oli omamoodi imelik perekond, hakati neid kahtlustama. Hilisemad uuringud ei andnud tulemusi, sest ajad olid sõja tõttu väga segased. Mõningate eelduste kohaselt võis see ka nii olla, sest maja tagauksest oli sisse küsitud. Teepoolt küljest nägi kõik korras olevat. Alles päeva või paari pärast, kui loomad nii kõvasti kisendama hakkasid, et see Holdre mõisani kostis, avastati kuritegu.

See traagiline sündmus sai määravaks meie elus. Vanaema ja vanaisa katsusid likvideerida Holdre-aegset elu. Müüsid ja realiseerisid, mis võimalik. Aeg oli väga segane, “valgete” ja “punaste” väed vaheldusid tihti. Ja nii juhtus, et raha, mis saadi, kaotas oma väärtuse: esiti “Ober-Ost” ja teiseks “Kerenski”. Raha kurss oli väga madal. Mäletan: “Kerenski” rahad olid väikesed, vast 10×15 cm, otsapidi ribadena koos. Vanaema tegi pisikesed rullid, toppis 3-liitrisesse pudelisse ja kaevas maasse varaste eest. Võimude vahetusel muutus see kõik nulliks. Vanaisa oli sel ajal 80 lähedal, vanaema vast 60-65. Ega neil mingit sissetulekut olnud peale selle, mis said kahe lehma pidamisest ja vähesest aiasaaduste müügist. Meie koolitee suundus nüüd Helme kihelkonnakooli 4-5 km kaugusele. Seal oli internaat ja saime igal nädalal leivakoti kaasa. Pooleteise aasta pärast lõpetasin seal algkooli kursuse, st. 6 aastat. Vanaema oli väga haridustpooldav ja hakkas seminari suunas asju ajama. Helme kirikuõpetaja hr. Ustali abi ja nõuga lasi ta valmistada vajalikud dokumendid ja saatis need Tartu Õpetajate Seminari, kus hea õpiedukuse korral oli võimalik saada stipendiumi. Nüüd hindan ja imestan tema hoolt ja muret, vaevalt, et siis talle oskasin tänusõnu ütelda. Tartu sõiduks tuli minna hobusega Puka jaama so. 30 versta ja sealt rongiga edasi. Hobuse jättis vanaema Puka jaama oma poolõe Ann Telmenti, Musti talu perenaise juurde. Rongi nägin siis teistkordselt ega tundnud enam sellist hirmu nagu siis, kui me emaga tädi Juuli ja tädi Liisa pool Sillamäel külas käisime, mina kuue, Aalja nelja aastane.

Niisiis – 1921 a. sügisel olin Tartu Õpetajate Seminaris sisseastumiseksamitel. Pepleri tn. 13 asuva seminari saal oli koolipinke täis ja sinna paigutati umbes sadakond soovijat. Eksamineeriti emakeeles, matemaatikas ja laulmises. Lasti teha ka mitmesuguseid teste tähelepanu, kiiruse ja osavuse määramiseks. Sajakonnast pretendendist võeti vastu umbes 60 – A ja B klass. Hingematvalt ärev oli moment, kus õpetajate toa uksele ilmusid õpetajad eesotsas inspektor E. Jaanvärgiga eksamite tulemusi teatama. Minu senise elu üks ilusam hetk oli, kui minugi nimi hüüti sissesaanute hulgas. Nii oli mu tulevane elutee määratud. Tulime koju ja hakkasime kooliminekut ette valmistama. Nüüd oli minu Tartusse viijaks vanaisa, kuna oli ju tarvis kaasa võtta toidumoona ja üht-teist talveriideid. Imestan tõesti oma vanavanemate head tahet, nende hoolt ja armastust. Nüüd vanana mõistan nende tegude suurust. Kas ma kunagi oskasin lausuda mõne tänusõna!

Linnakoolis õppimine oli maalapsele uudne. Elukorterist seminarini oli üsna tükk maad. Raamatupakk lahtiselt kõvasti kaenla alla surutud, tol ajal polnud ju ranitsaid, algas haridustee. Koolimajaks oli kahekordne hoone seitsme klassitoa ja suure saaliga. Esimene klass oli paralleeliga, sest kahe aasta jooksul tehti valik, kes sobib õpetajaks, kes mitte. Kolmandal aastal klassid ühendati ja hakati kutsele vastavat suunda arendama.

Seminari direktoriks oli imposantne Juhan Tork – alati tasakaalukas, veidi pikaldane, rahulik. Inspektoriks oli Erich Jaanvärk – kõikide seminaristide ideaalkuju, ülimalt korrektne, intelligentne, sõbralik. Siis meie kauaaegne klassijuhataja Mihkel Kampman. Töös asjalik, veidi kärsitu, heatahtlik.

Esimesed kuud seminaris olin kuidagi kohmetu ja isegi nagu laisavõitu. Kooli- ja linnaelu sisaldas ju niipalju uut, mida tuli suuril silmil haarata. Kuu-poolteist enne jõule tuli hakata pressima, sest aastavahetuse hea tunnistus oli eelduseks stipendiumi saamiseks kehvematele. Mõnedki õpetajad imestasid minu äkilise aktiviseerumise üle. Aastavahetusel toimus stipendiumite määramine – ei mäleta, kui mitut esimese klassi õpilast selle vääriliseks peeti, kuid – oh suurt rõõmu – mina olin üks neist õnnelikest. Ja see oligi ainus võimalus õpingute jätkamiseks. Vanavanemad olid vanad, kehvad ja kaugel. Nende abi oli vähene, kuigi nad toetasid mind ennastsalgavalt – tänu neile selle eest. Stipendium oli 100 krooni. See polnud suur, kuid võimaldas mul siiski osta mõned õpikud, mida ma senini teiste käest laenuks olin kasutanud. Teisel poolaastal lisandusid õppeainetest loogika, psühholoogia, pedagoogika, klaverimäng jt. Klaverit tuli koolimajas harjutamas käia. Igas klassis ja saalis oli klaver – ka vahetunnil võis seal klimberdada. Enamasti olid klaverid hõivatud Eduard Oja, Eduard Tubina, Alfred Karafini (Karindi) ja teiste “tuusade” poolt. Minu klaveri-õpetajateks olid Juhan Aavik ja August Kiiss. Kevadeks sain keskpärase tunnistuse, siiski sellise, mis kindlustas ka järgmise aasta stipendiumi.

Suveks tulin vanavanemate koju. Suvi möödus varem harjutud tingimustes – kahe lehma karjas ja kodustes toimetustes. Oli vahel küll tahtmine laupäeva õhtuti küla simmanile minna, aga vanaema ei lubanud. Kõrval talus Veeslel oli meievanune tütar Leida, sai siis koos marjul ja seenil käia. Katsusin meile ka mõne riidetüki selga õmmelda vanematest järelejäänud omakootud riidetükkidest. Neil sõjajärgseil aastail polnud poest suurt midagi saada. Pesu oli kodukootud – linane. Jämedamast linariidest tehti ka kingade pealseid ja õmmeldi jämedamast nöörist tallad alla. Vanaisa oskas küll väga ilusaid ja mugavaid pastlaid teha, aga nende kandmist peeti nagu häbiasjaks. Sõja järele jagati Ameerikast saadetud kingitusi, eks meilegi jägus mõni ese.

Teise kooliaasta talvel läksin uude korterisse ühe pesunaise juurde Roosi tänava katusekambrisse. Teises klassis oli mul õppimine korras ning stipendium oli mu ainuke sissetulek.

1923 a. suvel otsustati ka Alviine seminari panna ja nii olid temal eksamid ees. Sügisel hakkasime siis ühte jalga astuma. Nüüd muutus elu eriti kitsaks. Korteris olime ikka selle pesunaise juures. Vanavanematelt me enam toetust ei saanud ja üks stipendium kahele polnud piisav. Katsusin siis mõnda talutütart õppetöös abistada, aga tasu oli tihti nigel kartulite või leivapätsi näol. Tihti tegime siis leivapätsile portsjoni kriipsud peale, et ikka stipini välja vedada. Kartulikõrvaseks oli vee-jahu kaste. Hilisemast ajast – vanglaportsjon oli sellega võrreldes üsna rikkalik. Kuidas me küll ära elasime, on imede ime.

Meie kehva seisundit hakkas mõistma minu klassijuhataja Mihkel Kampman, kes astus omal algatusel samme meie paigutamiseks Tartu prouade eralastekodusse Jaama tänaval. Ootamatu teade meie sinnapaigutamisest oli üllatav ja rõõmustav. Nüüd siis olid kõhu- ja riidemured lõppenud, kuigi stipendium võeti siis küll ära.

Lastekodu oli täiesti uus maailm meie elus. Alviine Kochi poolt juhitav lastekodu asus Jaama tänava endises vana “Vanemuise” majas mäe veerul. Maja oli kahe-poole kordne, suurte tubade ja kõrvalruumidega, millised kõik olid kohandatud lastekodu jaoks. Lapsi oli selles kodus paarikümne ümber. Alumisel korrusel elasid suuremad tüdrukud, meid oli tookord kaheksa ja väiksemad lapsed asusid teisel korrusel. Ülemisel korrusel elas majandusjuhataja pr. Conroy, üks kaptenilesk. Söögitoas teisel korrusel oli iga päev pikk laud kaetud, kuhu igale kasvandikule oli taldrikule valmis pandud hommikuks ja õhtuks võileivad ning kohvi ja tee. Lõunaks saime vaagnast võtta niipalju, kui soovisime. Kõik oli maitsev ja korralik. Hommikul aeti meid pool seitse üles, pidime poolest kehast saati külma veega pesema ja korrastama. Töökohustuseks oli köögi- ja koristustoimkonnad – suuremad tüdrukud kordamööda. Pidime kokatädi abistama ja mõned ruumid üle tõmbama. Kõik toimus sujuvalt ja häireteta. Tähistati jõulusid ja sünnipäevi. Jõuludeks tõid prouad puudade viisi piparkooke, maiustusi ja ka kantud riideid. Elu oli muretu ja valmistas küllaltki hästi ette tulevaseks eluks.

Maja ümber laius suur põlispuudega aed, kus oli igasugu sportimis- ja liikumisvõmalusi. Meeldivaim mäng oli kroket. Talvel sai seal kelguga sõita ja uiskudega komberdada. Ega meie kasvatajad just heameelega linnalõbusid nautima ei lubanud, aga kui asja ära põhjendasid, oli kõik võimalik. Kadestasin siiski veidi neid koolikaaslasi, kes kogu pealelõuna seminari seinte vahel said viibida küll klaverimängu või pallimängu harrastades.

Lastekodu sai väga hingelähedaseks ja need omaealised tüdrukud – Ella, Ida, Selma, Marta, Johanna, Asta, Hella – said omasteks nagu head õed. Ka hilisemas elus kohates on mälestus neist kallis ja soe. Nii muretut elu hiljem küll ei olnud. Siis pidi ise iga asja otsustama ja ise selle eest vastutama. Need aastad läksid lennul – algas oma elu, uute lootuste ja unistustega.

Mul oli üks väike hobi, mis mind teiste seast nagu välja paista lasi. See oli vist seminari kolmandas klassis, kui meie klassiõhtul üks õpetaja soovis juhendada mõnda tüdrukut väikese soolotantsuga esinemisel. Olin hea võimleja ja tema valik langes mulle. Tol ajal oli ballett täitsa lapsekingades, sellepärast saigi minu kesine ettekanne haruldaseks. Õpetaja ise nimetas seda tantsukest koreograafiliseks fantaasiaks “Eesti”. See oli nagu ajalooline etüüd: orjapõlv, põrandale alla vajutatud; ärkamine, vähene vabanemine; uuesti võitlus, langus, tõus ja võidujoovastus. Selle tantsu puhul lasti punast ja rohelist bengaali valgustust efekti jaoks. Kui tants lõppema hakkas, tekkis suitsust vaatajate kurkudes selline köha, et silmad märjad. Efekt oli esinemisest täielik. Ka hiljem tuli mõnel kooli aastapäeval “Vanemuise” laval varvast viibutada. See asi mulle endale küll ei meeldinud, kuid ära ka ei pääsenud.

Kolmandal kooliaastal suri vanaema, kes oli kolinud tütre Liisa juurde Vaivarasse Sillamäele. Ta maeti Sinimäe lähedal asuvale kalmistule, mis aga sõja käigus täiesti purustati. Vanaema sai ainult pool aastat tütre juures elada. Vanaisa jäi endisesse kohta, läks ühe tuttava juurde korterisse. Majakese olid nad müünud ära. Vanaisa käis mind veel 1928 a. Karksis külastamas. Ta oli siis vist juba üheksakümne lähedal. See oli viimane nägemine, sest ta suri 1928 a. talvel ja maeti Taagepera kalmistule.

Minu kolmandale kooliaastale järgneva suve veetsime tädi Liisa juures, kel oli ka kaks last: Konstantin ja Dagmar. Tööülesandeid erilisi polnud, aitasime kaasa väiksele majapidamisele – lehm, siga, õunaaed ja vähene põllumaa. Kostja käis ka vahel kalal, siis suitsetasime silku oma pere tarvis ja praadisime angerjaid. Õhtuti, kui seltsimajast kostis muusika, hiilisime tantsu ajaks sinna, sest sinna sai piletita. Etendusele minna meil raha ei olnud. Aalja sellest eriti ei hoolinud, aga mina vedasin ta sinna, et näha kui ilusasti tantsupaarid libisevad, meid küll keegi tantsima ei võtnud. Suveke möödus siia-sinna “hilberdades” kahjuks, oleks võinud kasvõi ujumise ära õppida või midagi käsitööd teha. Noori inimesi peaks ikka õpetama kõige vastu huvi tundma, muidu kasvab laiskus sisse: harva, kes elus edaspidi töö ja igasuguste huvide väärtusi hindama õpivad.

Sel suvel otsustati, et Aalja läheb Narva kooli, nii saab vast tädi lähedusest natuke aidata.

Minu koolitee kulges endiselt. Ei saa öelda, et ma just silma paistnud oleks, sest mul oli ka muid harrastusi: klaver ja sport. Seminari viiendas ja kuuendas klassis andsime juba praktilisi tunde algkoolis. Igaüks pidi ühes maa-algkoolis kaks nädalat iseseisvalt kooliga tegelema. Mina käisin Sillamäe Algkoolis, Dagi oli sel ajal seal kolmandas klassis.

Seminari lõpetasin 1927 aastal, nüüd oli mureks töökoha leidmine. Neil aastatel oli Eestis õpetajate üliküllus ja nii tuli mitmel kohal katsetada. Lehekuulutuse peale kogunesid siis vallamajade juurde vahest isegi kuni 20 kandidaati, kelle hulgast üks või kaks rakenduse leidis. Nii käisin minagi vist neljal või viiel kohal. Enamasti said koha mehed ja ka vallaisade tuttavad. Minu ðansse vähendas veelgi minu väike kasv ja lapselik olek. Karksi kuulutust lugedes sõitsin Tartust Pukka, kus peatusin Mustil. Salme isa viis mind hobusega Tõrva, edasi võtsin jalad alla ja kõndisin Karksisse. Kuna jõudsin kohale liiga vara, tukastasin teeäärses kenas ristikurõngus. Nägin und: olin ühel pikal pööninguredelil viimasel pulgal ja hüppasin kõpsti! lakka. See unenägu andis lootust.

Vallamaja juures oli juba paarkümmend ootajat. Saatuse keerdkäikude tõttu sain koha mina. See toimus nii: valiti koolitunnistuse põhjal minu koolivend Jüri Tikk. Teadsin aga, et teda oli mõne päeva eest valitud Nõo kooli Tartu lähedal. Sealse kohapakkumise võttis ta vastu, kuna see võimaldas õppida ülikoolis. Läksin asja seletama ja mind võetigi. Olin nii õnnelik, kui ei olnud enne kunagi olnud. Vallamaja asub Nuiast 3-4 km kaugusel. Tulime siis õhtu pimedas volikogu meestega Nuia ja mind kutsus oma juurde öömajale Jaak Püks-Kivirist. Magama pandi saali suure kummipuu alla. Olin nii õnnelik, et süda rinnus kippus lõhkema. Tal oli omal ka kaks pisikest last: Magda ja Valdek, kelledest said minu eluaegsed sõbrad. Kuna koolitööni oli veel paar nädalit aega, siis siirdusin jälle Tartusse asju üleskolimiseks korraldama. Kaasavõetav oli tõesti napp, sealtsaadud seljariided ja natuke pesu. Kehvavõitu voodivarustus pärines veel vanaema annetustest. Nii asusin lootusrikkale, nooruse muretusest hingestatud eluteele. Korteri sain “Ado” koolimajas, väikese toa ülemisel korrusel. Samas majas elas ka teine õpetaja Anna Lill oma ema Leenaga. Nii algas uus elu väikeses tühjas kambris, mida mõned head inimesed aitasid oma mööblitükkidega sisustada. Tänumeeles mäletan Jaak Püks’i perekonda, kes kogu Karksi päevade kestel olid mulle igati abiks ja toeks. Nähtavasti sain lastekodust ka väikese summa raha, et end esimese palgani ülal pidada. Septembris 1927 oli minu esimene õppenõukogu koosolek Nuia 6-klassilises algkoolis, kus jagati tunnid ära. Minu õppeained olid enamasti samas koolimajas, kus elasin. Seal asus esimene ja teine klass. Veel sain kolmandast majast eesti keele, joonistuse ja võimlemise tunnid. Nädalatundide arv kõikus 30-ne piires. Tol ajal oli seal koolis seitse klassi ja seitse õpetajat: juhataja Margus Luukas (65 a.), Georg Rosenberg (60 a.), Anna Adamson, Alise Särev, Mia Toom ja Hilda Kolberg (viimased kõik noored). Koolis oli kuni 300 õpilast.

Nuia algkool asus kolmes majas. Varem asus õigeusklike 3-klassiline kool vene kiriku juures, luterlaste algkool aga Ado majas (Ado Roots oli seal olnud mitukümmend aastat juhatajaks). Oru veerel asus kihelkonna kool (Luuka maja). Minu saabumisel olid kõik need koolid ühendatud Karksi valla Nuia 6-klassiliseks kooliks. Ado majas asus I ja II klass, vene kiriku juures III ja IV klass. Vanemad klassid asusid oruäärses koolimajas. Igas majas elas 2 õpetajat oma perega. Mina asusin Ado majas.

Kooli juhataja oli algul Margus Luukas (umbes 65 – 70 a.). Tema pere oli neljaliikmeline – vanemad ja tütred Ilse ja Cilli. Tütred olid ema poolt kasvatatud saksikus vaimus. Ilse oli kaua aega Valga Gümnaasiumi saksa keele ja klaveri õpetaja, Cilli elas vanemate juures. Margus Luukas omas suurt autoriteeti. Tegeles matemaatika ja laulmise õpetamisega. Ühtlasi juhatas ka kooli laulukoori.

Peale koolijuhataja ja ühe umbes 50 aastase õpetaja olime kõik noored. Mind võeti nende hulka üsna kenasti vastu. Olin küll väga pisike – osa poisse olid minust pikemad – kuid nalja tehes sain nendegagi hakkama. Ühe õpetajaga – Mia Karuga käisime veel hiljemgi läbi. Ta oli suurt kasvu ja kange sportija. Ta abiellus ühe meie õpetaja Ants Toomiga. Mia põdes Nuias lastehalvatust (arst pidas gripiks) ja jäi jalutuks. Hiljem läksid nad Porkuni kurttummade õpetajateks. Porkunis viis Ants ta süles klassi ja nii sai ta ka seal natuke töötada.

Paar aastat peale minu Nuia tulekut valiti uueks juhatajaks Arnold Pärt – ilus lokkis juustega noormees. Tema naine oli opteerunud eestlane. A. Pärt oli hea laulumees ja kohalik koorijuht. Ta oli hea rahulik ja sõbralik mees. Pärtidel oli 2 last: Lea ja Agu. Lea sai lasteaednikuks, Agu lõpetas vist kõrgkooli. Agu tütar abiellus ühe Keila noormehega (Ilo), neist said võistlustantsijad. Hiljem läksid nad Ameerikasse ning hakkasid tantsuõpetajateks.

Mõnus oli see, et koolitöö algas 1. oktoobrist ja kestis 30. maini. Suve 4 kuud olid vabad, aga ikka täispalgalised. Omal algatusel sai reise ette võtta. Mingit ekskursioonide süsteemi algul veel polnud, ka bussiliiklust peaaegu mitte.

Septembri lõpul sain esimese kahe kuu palga. Kui väheses küll võib peituda õnn! Sõitsin Viljandisse, ostsin uue sügismantli, kübara, kampsuni ja ühtteist veel. Maailm tundus ees lai ja lahti olevat!

Minu Nuia kolimise päeval teatas Anna Lill, et õhtul tuleb talle külla vend Jaan. Õhtul läksime Viljandi bussile vastu Nuia turuplatsile. Ei ma võinud siis küll kujutleda, et sellel õhtul kohtan oma Saatust. Eemalt juba nägin, kuidas meile lähenes kõrgekasvuline kaabu ja jalutuskepiga hallis laias mantlis härrasmees, kes oligi oodatu. Vähe olin näinud selliseid imposantseid mehi. Tema esinduslikku välimust arvestades jäin kuidagi kohmetuks ja kõrvalt imetlejaks. Eluks ajaks jäi mulje sellest, kuidas ta koju jõudes oma kõhnukest ema tervitas. Kaugelt juba haaras kaabu, kallistas teda ja suudles kätt. Jah, millist võlu võib omada inimene, olles korralikult riietatud ja kombekas! Jaan jäi jäi sinna külalisena mitmeks nädalaks. Mina, muidugi hämmeldusest mõjutatuna piidlesin tema sümpaatset olemist eemaltvaatajana.

Püüdsin oma “pisikest” elukest siis igatpidi töös ja olmes sisse seada. Tellisin kohalikult puusepalt väikese raamaturiiuli, tooli ja lille-laua. Esialgu võttis Püksi pere mind lõuna-kostile, õhtul-hommikul varustasin end omal jõul. Ega see kerge olnud, sest mul puudusid igasugused köögi ja laua tarbed. Olin rahul ja õnnelik, sest elu tundus muretult lootus-rikas, eriti selle pärast, et olin saanud töökoha ajal, mil õpetajate üliküllus seda paljudele ei võimaldanud.

Jaan, see härrasmees, kes minuga väikselt ka suhtles ja õhtul minu kambri all olevas toas Schumanni “Unistust” viiulil mängis, oli mõnus seltsiline. Ta mängis hästi. Nii möödusid päevad, kuni ühel detsembri päeval Jaan mulle pimedasse sahvrisse järele tuli, kaenlasse haaras ja mulle mõistust rööviva tugeva suudluse otse suule vajutas. See lõi mind täiesti segaseks, sest polnud varem midagi selliselt jõulist olnud. Nüüd algasid hinges päevad täis segadust, igatsust ja lootust. Jaan oli asunud ETK-s raamatupidajana tööle ja nii algas meie algul igati varjata püütud armastus. Nüüd pidi kombineerima ja salatsema, sest see asi ei näinud Jaani õele ega emale meeldivat. Nad püüdsid meie kohtumisi igati takistada ja talle isegi uut pruuti sokutada.

Järgmise 1928-nda a. algul käis mul vanaisa viimast korda külas. Imestan tõesti ta elujõudu ja -huvi! Jaanuari lõpul ta suri oma tuttavate pool Karjatnurmes ja maeti Taagepera kalmistule. Sain sellest alles hiljem teada.

Esimese tööaasta järele pidid õpetajad TÕS-i juurde kevadel kokku tulema, kus nende esimese aasta töö tulemusi vastava kooli juhataja ja inspektori hinnete põhjal kas tunnistati kutse vääriliseks või mitte. Enamus siiski said tunnistuse.

Esimese tööaasta vaba suve saabudes oli meie armastus täitsa lõkkele löönud. Võtsime siis nõuks väikese matka põhjarannikule Narva-Jõesuu – Toila – Sillamäe. Nädalapäevad sellest veetsime tädi Liisa juures.

Kuna Jaanil oli sõja segaduses haridus pooleli jäänud, otsustas ta selle Tallinnas Inglise Kolledis lõpule viia. Algas lahusolu, üks igavene kirjade kirjutamine ja ootamine: Oi aegu ammuseid, oi aegu kauneid neid! – Kuhu on kõik jäänud? …

Koolitöö kõrval sai tublisti seltskonnategevusele kaasa löödud – oli laulukoor, näitering, kirjandus-kohtute ring, perenaiste selts jne. Pidude puhuks tuli omale ka midagi erutavat selga õmmelda. Nii me siis “ðiiberdasime” tolleaegsetes pikkades kleitides Nuia halli laudpõrandaga seltsimajas. Igaüks tahtis efektne olla. Esialgul lõi kõiki üle kolleeg – Karu, Mia, minust paar aastat vanem tüsedusele kalduv daam. Kõik tundus nii põnev ja erakordne! Ei meid kurvastanud asjaolu, et 34 – 38 a. paljud talud pankrotti läksid oma ettevaatamatute “iirode” andmisega sõbra vekslile.

Teisel armumise suvel veetsime vabu päevi mitmel kohal Eestimaal ja Tallinnas. Sept. 1929 sain teate koolijuhatajalt, et pean kohal olema septembri lõpuks kooli nõukogu koosolekuks. Siis sai kiires korras otsustatud registreerida. Ei olnud enam aega pulmapidamise plaani pidada, kõik toimus lihtsalt, ainult paari tunnistaja juuresolekul. 29. sept. 1929 registreeriti meid Tallinna Raekoja saalis. Ka meie materiaalne seisund ei võimaldanud kulutusi. Mina sõitsin siis Karksisse, Jaan jäi Tallinna. Oli küll kartus mul Jaani ema ja õe ette ilmuda, sest nemad meie abielu sel ajal ei pooldanud. Teistele kolleegidele oli see aga üllatuseks, vallalistele õpetajatele isegi meelehärmiks, et mina, kõige noorem neist nii kiiresti abielusadamasse jõudsin. Koolis läks töö endiselt ladusalt. Minule pakutud õppeained olid päämiselt keeled – eesti, saksa, inglise.

Varsti abiellus ka Jaani õde Anna ühe Tallinna Seminari lõpetaja Juhan Arrastega, kes sai koha Nuia lähedal asuvasse 3 kl. Langi algkooli, kuhu ka nende pere kolis. Mulle anti üks suurem tuba alumisel korrusel ja võisin nüüd oma elamist-olemist lahedamalt korraldada, kuigi kitsikus oli igati kimbutamas. Jaan tuli nüüd Nuia ETK-sse raamatupidajaks ja meie elu omaette mesinädalad olid igati täielikud. Jaan oli oma iseloomu tõttu kohapeal väga lugupeetud, alati heatujuline ja vaimukas. Pean tõesti tunnistama, et enamus sellest vaimsusest, mis minuski leidub, on suurelt osalt tema teene. Kui saatus mind oleks teistsuguse inimesega abiellu viinud, oleks arengutee olnud teine. Jaan süvendas minu kunsti, muusika ja kõige vaimsete väärtuste mõistmist ja omandamist. Tema ise mängis hästi viiulit, laulis ja omas suure trüki kunstikaartide kogu. Kõik see väärtuslik süüvis mu hinge ja olen talle see-eest elu aeg tänulik. Me sobisime väga hästi ja pean ütlema, et 15 a. ühist elu on ilusaim aeg mu elus. Meie edaspidiseks sooviks oli ka materiaalse olukorra parandamine, sest maakohal on moeks üksteist selles suhtes üle trumbata. Jaan soetas sidemed ühe jõuka talu poja – minu endise õpilase Luukas Lembituga. Nad hakkasid õunasaake üles ostma ja õunu Tallinnas turustama (lühikest aega ka Soome – kuni uue Soome tollimäärustikuni). Nüüd oli minulgi suveti rohkem tegemist. Käisin vahest ka abiks õunu pakkimas. Mõnel aastal õnnestus äri hästi, vahest saime ka nahutada. Raha oli ikka rohkem käes, saime paremini riietuda ja korterit sisustada. Ühe aastaga ostsime kahte tuppa kõik uue tammevineeriga kaetud mööbli, millest praegu veel alles raamatukapp. Tulevikuplaane oli ilusaid. Kui õpetaja Solleri mees, kes oli autojuht, omale veoauto ostis, siis oli meiegi soov selleks küps. Jaan tõi Tallinnast veoauto “Volvo” 1938 a. (pooleldi võlgu) ja nüüd algas auto-äri. Rõõm oli aga üürike – pärast baasidelepingu kehtestamist 1939 a. käsutati auto Kloogale tööle ja hiljem natsionaliseeriti Viljandi TK poolt. Kuna Jaan ise sõita ei osanud, töötas meil autojuht. Jaan ise tegi küll kursused ära, kuid eriti ta sõita ei armastanud. Elu paistis kõigiti lootusrikas. Koolitööga mul raskusi polnud, ka lastevanematega oli vahekord hea. Nii kestis see peaaegu 18 aastat.

Kirjeldaksin natuke minu-aegset Nuiat ja siinset elu-olu. Nuia oli sel ajal väike maa-asula. Keset asulat oli vaba plats, kus peeti kolmapäeviti turgu. Sealt sai kõiki toiduaineid: võid, piima, liha, mune ja ka mõningaid riideesemeid. Turult hargnes 3 maanteed: Viljandi, Tartu ja Pärnu suunas. Viljandi tee kulges sel ajal otse kõrgest savisest mäest alla. Mäe alla skväärile istutati 3 tamme teed avamas käinud K. Pätsi auks. Algul oli Nuias ainult üks pood – Lõmpsi pood. Hiljem tekkis ka ETK kauplus, lihakarn ja paar pagarit. Restoran, mida pidas J. Libe pere, asus Nuia – Abja tee ääres orus. Algul oli üks hoiukassa, hiljem tekkis veel Riso asutatud pank. Oli ka 2 “kultuurimaja”: Tuletõrje seltsimaja ja asula keskel punases telliskivimajas põllumeestele kuuluv “Ivakivi”. Nimi “Ivakivi” oli tulnud ühe vallas asuva ohvrikivi nime järgi. Mõlemad seltsimajad olid tõelisteks kultuurielu keskusteks. Pidudel etendati näidendeid, oli nii koorilaulu kui ka solistide esinemist. Nendest võtsid osa ka Polli mõisa ilusas lossis asuva põllutöökooli haritud personal.

Nuias peeti ka 2 korda aastas laata Kitsemäe soo serval (asus “Ado” koolimaja taga). See oli suurpäev – isegi karjalapsed olid vabad. Mustlaste salgad olid aegsasti “laagerdamas” ja jäid tavaliselt sinna pikemalt. Laat oli rahvarohke ja lärmakas. Siin müüdi loomi, olid ka hea – paremaga kauplevad müügiputkad ja isegi tsirkus.

Sel ajal oli õpetaja kohustatud osa võtma seltside tööst. Nuias oli 16 vabatahtlikku organisatsiooni ja ainult Põllumeeste Seltsi ja Piimalehmapidajate ühingu tööst ei peetud õpetajate osavõttu vajalikuks. Ega sel ajal teisi kultuurijuhendajaid polnud. Igast seltsist pidi õpetaja osa võtma kas siis abistajana või tegevliikmena. Näitemängud, laulukoorid, teeõhtud ja muud üritused vajasid õpetaja toetust. Minu algatusel asutati Nuia lasteaia ühing, mis töötas küll ainult suveti. Seltsid pidasid tihti kokkutulekuid ja tantsuõhtuid, mängiti isegi operette ja draamasid. Vaivara tädi Liisa tütar Dagi, kes pärast ema surma Karksisse elama tuli, laulis isegi operetis “Geiða” peaosa. Dagi oli väga kena ja armas laps. Kuuenda klassi lõpetamise järgi läks ta Tallinnasse juuksuriks õppima. 23. sept. 1944 a. püüdis ta sõita Rootsi ja jäi kadunuks.

Esimesed, kellega omasemaks sain, olid perekond Püks – hiljem Kivirist. Nende väike pere ja ilus valge majake said mulle väga omaseks. Nende pere oli neljaliikmeline: Jaak, Maria, 4-aastane Magda ja 2-aastane poeg Valdek. Kõik oma vaba aja tegelesin nendega. Püksi Jaak oli hakkaja inimene. Ta pärines väikese veski – “Turva” veski – perest. Vanem vend jäi peremeheks, Jaak pidi mujalt õnne otsima. Õnnetuseks suri ta esimene naine varakult. Maria oli ta teine naine. Nad aitasid mind algul tublisti. Mul ei olnud ju Nuia tulles midagi peale lastekodust saadud väheste voodiriiete. Jaak otsis mulle mõne mööblitüki sisustamaks minu väikest tuba koolimaja teisel korrusel (tihti kukkus mu väike raudvoodi öösel kolinal kokku). Algul, kui mul polnud mingeid söögiriistu, käisin nende juures lõunal.

Viimased aastad enne baasidelepingut Venemaaga olid muretud ja lõbusad. Perekonnaelu laabus, töö koolis edenes hästi, ka lastevanematega oli vahekord hea.Pingutasime homse nimel ja üldises lootusrikkas meeleolus arenes Eesti elu.

1939 a. Suvi – sügis. Õhus on hingeahistavalt pahaendelisi aimdusi. Põhjakaares sammub sõjateedel sadu suguvendi, edelas mürtsuvad kahurid Poolas. Raske on hingel.

Vallamajast tuli käsk, et maanteedel ja nende läheduses viibimine on keelatud. Ka majade aknad peavad olema kaetud. Ja siis, ühel hallil hommikul hakkas Nuia koolimajast mööduma poripruuni värvi väikeste veoautode killavoor armetutes mundrites sõdalastega. Algas baaside ajastu.

Kevad ja suvi 1941 a. täis ärevust ja hirmu. Toimuvad seletamatud sündmused. 13. juuni 1941 a. – rõhuv päev täis kurje aimdusi. Sel päeval ei liikunud teedel autosid, oli imelikult vaikne. Järgmisel varahommikul äratas mind naabrimaja väravas peatuva veoauto müra. Vaatasin – veoauto ümber seisavad sõdurid. Umbes poole tunni pärast väljus majast majaomanik August Tilk abikaasaga, käes voodilinadesse mässitud kompsud. Algas küüditamine, algas surmahirm alevis. Keegi ju ei teadnud, kes on järgmine või kuhu end peita. Õnnetud koguti Viljandisse traataia taha. Nende sõit tundmatusse algas paari päeva pärast.

23. juunil algas sõda. Evakueeritakse punavõimu pooldajaid. Karksi vallast evakueerus Venemaale saja inimese ümber – ikka oma loodetud õnnele vastu. Kohapealsed inimesed, eriti mehed, peitusid metsadesse, sest oletatavasti pidid Saksa väed varsti tulema. Ka minu abikaasa Jaan Lill (sündinud 31.dets. 1899 a.) oli nendega. Taganevad Vene väed olid lahkunud ja 6. juulil tahtis mu mees tulla koolimajja olukorda uurima. Äkki nägi ta üht hiljaks jäänud punaväelaste salka. Ta tahtis põgeneda, kuid oli hilja. Teda tulistati surmavalt. Järgmisel päeval saabusid Saksa väed Karksi-Nuia. Nendele alluvatena võisime veidi kergemalt hingata.

Karksi-Nuia koduses koolimajas. On 1944 a. hilissuvi, hinge ahendav ja mõtteid muserdav oma pahaendeliste eelaimdustega, oma hukatuslike kujutluspiltidega.

Septembri alguses hakkasid Tartu poolt lähenema imelikud, alguses üksikud, nagu mustlaste voorivankrid, täis igasugu kraamikompsukesi, lapsed koormatel, paljudel lehm või ka hobune köiega vankril järel. Päev-päevalt tiheneb voor õnnetute rändurite looklevaks riviks. Need olid põgenikud Eesti lõunapoolsetest maakondadest (Võru, Petseri). Kuhu te küll lähete, vaesed, õnnetud, kodutud? Ikka eest ära, ikka mere poole, vast õnnestub ära minna peitu pugeda, sest surmahirm ängistab meie hingi! Kullakesed, teid on ju tuhandeid, miks küll jätsite oma eluaseme, kuhu te mahute minema, kes ootab teid?

Nii oli see päevil, mil Tartupoolne taevaserv ähmus suureks läheneva hukatuse kuulutajaks. Ja nii mitmedki Karksi-Nuia elanikud liitusid selle killavooriga, sest hirm halvas kaine mõistuse. Kümmekond peret (Tilk, Seller, Allikvee, mina j.t.) võtsime hinnalisemad asjad ja lootsime veoautol jõuda kas Pärnusse või Tallinna. 23. septembril Pärnu jõest üle jõudes saime teada, et Tallinn oli hommikul haaratud “punaste” poolt. Ja see oligi meie ja kõigi nende killavooride tee lõpp …

Et vastutulevate vene vägede teelt ära minna keerasime ühte tallu Are vallas, kus meile anti peatusluba. Samal päeval valgusid ka esimesed punaväelased ümbruskonna taludesse metsavendi otsima. Meid nad ei kimbutanud. Järgmisel päeval saime teada, et Saksa väed olid Pärnu silla õhku lasknud, nii oli meie tagasipöördumise tee ära lõigatud. Alles paari nädala möödudes otsustasime koos Karl Allikveega jalgratastel uurimisretkele sõita, et Nuia pääseda ja sealse olukorraga tutvuda. Väliselt oli alevik endises olukorras, lahkunud Saksa väed polnud rüüstamisi ega põletamisi teinud. Punaväelased olid aga igati oma metsikust näidanud, purustades ja lagastades majades ja ümberkaudsetes taludes. Oli rüüstatud panipaiku ja tapetud loomi. Koolimajas oli purustatud kõik, millest jõud üle käis. Mööbel ja seinad olid sõnnikuga kokku määritud, raamatud lõhki kistud. Tubades oli tuld tehtud, seal kanu ja hanesid praetud. Inimmõistusest jääb tõesti puudu selle mõistmiseks!

Ja siit algab minu kannatuste rada …

Oktoobri algul tuli minu juurde koolimajja mu ammune tuttav, “Leeli” talu peretütar Lehte Soots-Kõdar koos põllumajandustegelase prof. Kaarel Liidakuga, keda ma ka varem tundsin. Liidak rääkis Eesti poliitikute põrandaalusest tööst Saksa okupatsiooni ajal, mille eesmärgiks oli Eesti iseseisvuse taastamine. Selle ürituse nurjumise tõttu elas ta nüüd illegaalselt Karl Lepiku varjunime all. Ta palus paariks päevaks peavarju. Seda võisin talle lubada koolitöö alguseni novembris. Mul oli köögi kõrval väike tuba, kus ta võis märkamatult viibida. Vahel õhtuti käis ta ka jalutamas.

Minu juurest läks ta Rimmu valda Meose tallu Kallitite juurde. Sinnaminekuks sain talle muretseda küüdimehe, kuna neil segastel aegadel oleks üksik teekäija olnud kahtlust äratav.

Jaanuaris 1945 tuli Kallit koolimajja ja teatas, et Liidak on südamehäirega toodud Nuia haiglasse ning palub end külastada. Haigla juhataja dr. Kirotari arvates oli haige seisukord raske. Vesteldes K.Liidakuga sain aru, et ta pidas surma oma olukorra soodsaimaks lahenduseks. 13. jaanuaril 1945 a. toodi teade K.Liidaku surmast. Lehte Kõdara ja mõnede tuttavate abiga korraldasime matused. Apostelliku õigeusu kiriku preester Vainola pidas matusetalituse. Prof. Kaarel Liidak maeti Nuia Luteriusu kalmistule “Leeli” Sootside hauaplatsile.

Varjamise ajal oli Liidak endale habeme kasvatanud, mistõttu tal tekkis mõningane sarnasus J. Uluotsaga. Kohaliku rahva hulgas tekkis mingi “kumu”. Juba veebruaris käis minu juures üks Viljandi NKVD major, keda huvitasid K.Lepiku surmaga seotud üksikasjad. Märtsis 1945 a. tuli see major uuesti koos nelja sõjaväelasega ja teatas, et jaanuaris maetud K. Lepiku haud avatakse surnu isiku kindlakstegemiseks ning mind kutsutakse selle juurde tunnistajaks. Haud kaevati lahti, kirst avati. Surnu nagu magas kirstus, mingeid muutusi polnud märgata. Mina pidin kinnitama, et kirstuslebaja on ikka K.Lepik, mitte aga Jüri Uluots.

5. mail 1945 a. tuli jälle sama major, et mind toimetada Viljandi NKVD-sse mõningate teadete andmiseks. Minu varandus kirjutati üles ning mind taheti panna ööseks vallamaja keldrisse. Kohaliku miilitsa Hans Tammsaare vastutusel lubati mul siiski öö kodus veeta.

Viljandis viidi mind NKVD ülema major Johan Mäe juurde, kes kuulutas mind arreteerituks (J.Mägi oli ka Karksi kandi mees – Polli Perakülast). Esimene valvur oli Leo Rennit (luuletuse “Mu meelen kuldne kodukotus” autori vennapoeg), kes oli igati heatahtlik ja abivalmis. Viljandi NKVD-s peeti mind kinni üle kuu aja ilma toiduta. Aitasid inimlikud valvurid ning ka mitmete õpilaste vanemad tõid toidupakke.

Juuni lõpul viidi mind NKVD-st Viljandi vanglasse. Läbiotsimine oli põhjalik: kõik tõmblukud ja nööbid lõigati ära, võeti alasti, kästi kükitada ja tõmmati veel teatud kohast peoga läbi. Kambrid olid kitsad ja muidugi väga umbsed. Toidunorm oli nagu kõikjal. Tavaline lõunasöök oli veega keedetud hapukapsasupp. Öösiti kostis kambrisse peksuhoope ja meeste karjeid. Oli õudne.

Umbes kuu aja pärast viidi mind koos grupi vangidega Tallinna Patareisse. Elamistingimused olid siin väga kitsad – seitsme inimese kambrisse topiti kuni 25 inimest. Magasime nagu kilud karbis, pead vastu seina, jalad vaheldumisi. Toiduks anti päevas 400 gr. leiba, 1 tl. suhkrut, tursapeasuppi. Kohtasin paari tuttavat: oma õpilast Salme Rauskit ja prof. Liidaku varjamise pärast vangistatud Meose talu perenaist Otiilie Kallitit. Veel mäletan kambrinaistest: Anette Subi, Liisa Pärn (kooliõpetaja), Heldi Ponomarjova, Irma Toff, Vilma Saar, Roosa Tanelson, Sullakatku, Orlova – “Kiki” hüüdnimega Valga kooliõpilane, Leida Kiviräk, Tiiu Mikiver-Oinas. Kõrvalasuvas kambris oli Karksi meestest Olev Vanker, Arvo Raabe, Nuia algkooli juhataja Arno Pärt, minu õpilane Ants Saul (oli Stalini pildi lehest välja lõiganud, silmad välja torganud ja kloseti seinale riputanud – sai 5 + 10 aastat).

Tallinna Patareis algasid uurimised Kaarel Liidaku (Karl Lepiku) asjus. Mind “töötlesid” kolm vene ja üks eesti uurija. Käituti võrdlemisi viisakalt. Ülekuulamised toimusid ainult öösel. Kõige vastikum ja alandavam oli uurijate püüd meid heade lubadustega nuhkideks värvata. Hirmutamiseks viidi mind paariks nädalaks “Patareisse” – ähvardati ja meelitati. Kuna suutsin vastu seista, anti asi tribunali.

18. veebruaril 1946 a. viidi mind “Mustas Rongas” Tallinna Roosikrantsi tänavale Sõjaväe Tribunali ette. Kohtulaua taga istusid kaheksa vihast meest ja nende ees mina üksi suure kohtulaua taustal. Küsiti vähe, vast 10 minutit. Protokoll näis varem valmis olevat, võeti allkiri. §58-3A põhjal anti 7 aastat range reiimiga laagrit ja 3 aastat asumist koos kogu varanduse konfiskeerimisega. Minu süüks loeti osavõttu nõukogude võimu vastasest vandenõust, kuna ma olin varjanud selle üht juhti K.Liidakut.

Tribunalist toodi mind uuesti Patareisse, kust paari päeva pärast oli minek Lasnamäe jaotusvanglasse. Minek toimus jala läbi öise Tallinna. Kaaslase käest sain väikese ajaleheriba, sirgeldasin sinna teate oma Siberisõidust, rullisin kokku ja poetasin selle öisel teekonnal tänavale. Kirjakesel oli minu Tallinnas elava õe aadress (õde muidugi teadis minu viibimisest Patarei vanglas, oli sinna saanud mõned pakid toimetada). Tänavapühkija-mutike viiski minu teate adressaadile ning nii sai õde mulle tuua veel mõne hädalise asja. Lasnamäe vanglas koostati vangide eðelon (terve rong) ning mõne päeva pärast läks sõiduks lahti.

Oli veebruari lõpp. Ilmad olid külmad. Sõit toimus loomavagunitega, milles igas oli ca 40 inimest. Magamiseks ja istumiseks olid kahekordsed lavatsid. Külma tõttu tuli nii ööd kui päevad üleriietes olla. Meie vagunis olid kõik eestlased peale ühe vene plika, kes määrati toidujagajaks. Rostovi lähedal aeti meie eðelon kõrvalrööbastele ja sinna jäime peatuma kaheksaks päevaks. Seisak oli väga tüütav. Hiljem saime seisaku põhjuse teada: meie eðelonile oli mingis vahejaamas külge haagitud spekulantide puiduvagunid ning nüüd toimus rongiülemustel pidu selle kasuliku tehingu tähistamiseks.

19-päevase teelviibimise järel jõudsime Saraatovi oblasti Pervomaiski rajooni ühte väikesesse asulasse, kust enne meie tulekut olid Volga-sakslaste pered välja küüditatud. Laagris oli kümmekond majakest, mis olid piiratud traataiaga. Laagri ümbrus oli lage tasane maa, kaetud koirohu ja umbrohuga. Puid seal ei olnud. Ahju köeti “giisikutega” – rohust ja mudast kuivatatud brikettidega. Ümbruses polnud näha ühtegi vaba inimese eluaset. Silmapiiril kükitasid traataia sees samasugused pisikesed majaderühmad. Laagris oli nii “krimkasid” kui ka poliitvange. Kõik nad olid mingil määral haiged või invaliidid ning seepärast vangid laagrist väljas tööl ei käinud. Laagrisse jõudes aeti meid sauna ning riided pandi täitapu kõrvetusse. Pärast sauna meid raseeriti, raseerijaks oli üks hiina noormees – ka vang. Mõne päeva pärast kutsuti kõik naised günekoloogilisele järelvaatusele ja mis välja tuli – rongis meile toidujagajaks määratud vene plika oli süfiliitik. Õnneks olid eesti naised kõik terved. Laagrikaaslastest on mõned veel meeles: Eva Breden, Leena Lepp, Liisi Kingissepp, Hilja Simsel, Anni Lauk, Rakvere apteegi juhataja Vasar, abielupaar Miksonid, 2 Lõuna-Eesti meest Laansalu ja Alango. Seal tutvusin ka 7 aastat Ameerikas töötanud NSV Liidu saadiku M. Gaskeliga. Venelastest oli seal palju “krimkasid”. Üldse olid laagriasukad 33 eri rahvusest. Kohtasin laagris ka noort naist Vera Anderssoni, kes oli kaasosaliseks Aino Tamme tapmisel. Tema kahe meestuttava soovitusel läks ta Aino Tamme juurde laulmist õppima. Tema abil pääsesid mõrtsukad korterisse. Autoga, millega röövitud kraami ära viidi, juhtus aga avarii ning miilitsatele sattus kätte A. Tammele K.Pätsi poolt juubeliks kingitud mälestusplaadiga aparaat. Mehed said vangistust 15 aastat, Vera 10 aastat. Veel mäletan Jaan Siimani, kes sokutas end kantseleisse tööle ning hakkas teisi vange valesüüdistustega määrima. Kuna olin laagri pesumajas brigadir ja mul oli omaette kambrike, hakkas ta mind kimbutama ja nuhiks masseerima. Tõi mulle sinna vangide kirjavahetust kontrollida. Sain nii mõnegi inimese pahandustest päästa. Tema tõttu said nii mõnedki vangid lisakaristuse. Laagrist viidi ära kümmekond meest (dr. Sumberg, dr. Kukemilk, apteeker Vasar, Laansalu jt.) Saraatovi Sõjatribunali, kus neile lisati 10 aastat (dr. Sumbergi süüdistati kavatsuses punaväelasi mürgitada). Kõigi moraalsete ja füüsiliste kannatuste tõttu mu tervis halvenes. Meie laagris oli ka ambulants, kus arstideks oli 2 eesti tohtrit dr. Sumberg ja dr. Kukemilk. Haiguslood kirjutati ristisuunas vanadele ajalehtedele või vineer-lauakestele, mis hiljem klaasitükiga puhtaks kraabiti. Mingeid arstiriistu seal polnud, valgustiteks olid väikesed õliga täidetud pudelikesed, millesse torgatud vati sisse mähitud puupulgake. Kuna mu tervis halvenes, viidi mind üle Saraatovi linna vangide keskhaiglasse. Siin olid elamistingimused paremad. Teenindav personal olid vangid. Ainult haigla juhataja ja mõned õed olid vabad. Tänu neile sain ma paremat “pajukit”, kuna nad lasid mul endale teha õmblus- ja kudumistööd, mis vene naistele tundmatu. Selles haiglas oleks mind peetud vist karistusaja lõpuni oma “tööteenete” eest, kui poleks tulnud Stalini määrust, mis nõudis “krimkade” ja poliitvangide eraldi kinnipidamist.

1949 a. veebruaris saadeti mind tapiga Krasnojarski kraisse Taiset-Bratski reziimilaagrisse. Sõit loomavagunis kanges Siberi pakases kestis 17 päeva. Omskis oli pikem vahepeatus – aeti vagunite kaupa sauna. Rituaal tavaline – killuke seepi, 2 l vett, täikõrvetus. Teenindajateks mehed. Ja jõudiski päev, mil meid käsutati koos kompsudega vagunist välja. Käre-külmas algas jalgsimatk uude “kodusse”. Laager oli päratu suur, just enne meie tulekut olid hiinlased välja viidud. Barakid olid suurd – 200-300 inimese tarvis. Narid olid kahekordsed, küljealuseks oli närune kaltsukott. Reziim oli vali. Kell 6 aeti üles ja kohe, olenemata ilmast, õue loendusele. Ööseks toodi barakki suur tünn – paraska – ja lukustati uksed. Toidu hulk ja väärtus olenes täiesti laagrijuhtide südametunnistusest. Näiteks anti korra järjest kolm nädalat kaeratangust valmistatud toitu. Tööks oli metsalõikus ja teetammi ehitus.

Ka Siberis sattusin korra haiglasse, kus töötasin mõnda aega õmblustöökojas. Haiglas oli väga palju välismaalasi. Palju oli sakslasi, poolakaid, ungarlasi, kreeklasi. Nimetan mõnda: ungarlased Josif Kiliman ja Geza von Palf, endine Ungari Riigipanga president, kes suri 1952 a. Sakslastest – lennufirma “Messerschmidt” abidirektor ja ka Willem Piecki erasekretär (Klara V.). Veel Lhasa Ülikooli salateaduste professor, kes seal mitmele koostas õige horoskoobi.

Kaua meid ühes laagris ei lastud koduneda. Öösiti käsutati kompsudega välja ja jälle jala läbi külma ja lume teise laagrisse. Laagreid jatkus – need asusid paari-kolme kilomeetriste vahedega piki Taiset-Bratski raudteed.

Aprillis, enne karistusaja lõppu saadeti meid, “vabanejaid”, Krasnojarski jaotusvanglasse. Seal sunniti alla kirjutama dokumendile, et oled nõus vabatahtlikult minema 25-ks aastaks asumisele. Sealne vangla oli päris maapealne põrgu, sest meid hoiti seal koos kriminaalvangidega, kes pidid peale Jenissei vabanemist jääst viidama Jäämere äärde. Suures ruumis oli umbes 200 inimest. Osa mahtusid naridele, osa naride alla. Nari alla sattunud olid õnnega koos, sest seal oli veidikenegi varju “krimkade” eest, kes tugevama õigusega võtsid meilt paremaid hilpe ja muud silmahakanut. Elu ja tervis olid seal tõesti hädaohus, sest ka valvekorpus ei suutnud neist jagu saada.

1952 a. mai algul saadeti meie vabanejate grupp veoautol umbes 100 km põhja pool asuvasse Dolgo-Mostovski rajooni asumisele. Sattusime asulasse nimega “Vesjolõi”. Selle asula elanikeks olid kõik endised vangid, väga mitmest rahvusest. Paljudele olid isegi perekonnad järele sõitnud. Seltskond oli kirju – endisi ajalehe reportereid, õpetajaid, kultuuritegelasi. Paljud olid Moskvast. Minu brigadiriks sai endine keemik, kes oli 5 aastat Ameerikas Fordi tehastes õppinud autode värvimise saladusi. Inimesed asulas olid sõbralikud ja abivalmis. Meid kolmekümnekesi paigutati elema ühte küünitaolisesse hoonesse. Magasime põrandal, mehed ühe, naised teise seina ääres. Järgmisel päeval anti igale vana kursi järgi 200 rbl ja määrati vaigutuslangid. Mehed määrati mändide lõikajateks, naised korjajateks 5000 männiga kvartalite peale. Vaik korjati männile kinnitatud trehtrikestest ämbrisse ja peale rämpsust puhastamist vaati. Plaan oli suur, vaigusaak olenes ilmast. Kogu aeg piinasid sääsed ja “moðkad”. Hobusesabajõhvidest aken pidi olema kogu aeg näo ees. Kuna asula asus minu langist 7-8 km kaugusel, elasin ühe suve Siberi taigas muldonnis. Asulas käisin toitu (toiduõli, tangud, leib) toomas ainult puhkepäevadel. Loodus ja kliima oli hea. See on imeline maa. Talvel naised metsatööl ei käinud, vaid valmistasid kodus mändidele kinnitatavaid pulgakesi ja tilakesi. Mehed käisid laiade lumesuuskadega metsas mände ette valmistamas. Lumi oli sügav, septembrist maini polnud kordagi sula. Esimene aasta oli väga raske, palgast piisas vaevalt toiduks (kartulid, tangained, leib, toiduõli).

Teisel suvel ma enam metsas ei käinud, kehva tervise tõttu sain kontorisse koristajaks. Õe käest pakkidega saadud hilpude eest sain endale osta tiine mullika, kellest varsti sai lehm. Nüüd oli toiduküsimus lahendatud, sain isegi piima müüa. Lehma lauda lõid mehed ühe päevaga üles. Lähedal metsas langetati mõned männid, lõigati 3 m pikkused palgijupid, raiuti otstesse sidesälgud, nummerdati ja tassiti õue ning pandi kokku. Lagi tehti ka palkidest, palkidele tassisin sügisel kogu metsa alt varutud lehmaheina. See oli hea külmakaitseks ja sealt oli hõlbus ka lehmale heina ette visata. Ühest 10 km kaugusel asuvast kehvast kolhoosist tõin käe otsas endale virila põrsa, esimese seahinge selles külas. Sügiseks oli 100 kg liha käes. Liha jagasin parajateks portsjoniteks ja riputasin riidekotis külmunult kuuri seinale. Samuti tegin ka talvevaru piimaga – külmutasin liitrilises kausis kettakesteks ja samuti rippuma (rajooni turul müüdi piima samuti rattakestena). Rajoonikeskusest võimaldus tuua ka 40 kanatibu. Poest sai iga päev pätsikese leiba, miks siis mitte tegutseda. Maapind oli viljakas – ühest ämbrist sain söödimaalt 58 ämbrit kartuleid, ka aiavilja sai rikkalikult. Nii et söögipuudust ma enam ei tundnud.

Rajoonikeskuses elasid mõned eestlased: Villem Raam, Nõo kirikuõpetaja ja üks Viljandi advokaat. Nad tegid telliskive: savi kasti, pealt tasaseks, kummuli ja kuivatisse.

Aeglaselt venisid päevad. Hea, et siit sai ikka kodumaaga sidet pidada. Kolmest antud asumisaastast oli Stalini armust saanud viis. Vähehaaval (Stalini surma järel 1953 a) hakkasid mõned vabanema ja ka minus tekkis lootus. Minu vabanemisteade tuli 1956 a. lõpul. Koju jõudsin 1957 a. veebruaris. Ei keegi või mõista tunnet, kui Pihkva poolt tulles piiri ületamisel meid raadios eesti lauluga tervitasid K. Tennosaar ja V. Gurjev. Õnnepisarates oleks küll tahtnud suudelda kodumaa pinda …

Kõiki olnut ja läbielatut meenutades ei suuda tagantjärele kuidagi mõista, et sellest 12 aastat kestnud põrgust läbi tulin. Arvan, et mind aitas mu optimistlik meelelaad ja ka mu fantastilised, tulevikku ennustavad unenäod, mis läksid täide.

Teekond on lõppenud! Tallinna jaamas võtsid mind vastu õde ja õelapsed. Oli suur rõõmupäev kõigile.

Ah, tüki maad jalg surma kõrval käis …

Nüüd olen kodus,

kamber suurest kuust lööb hiilgama,

kui oleks ingleid täis,

kes vastu võtmas tänu minu suust.

Lööb vaikselt vana kell.

Ei ole hirmu enam.

Ja tunnen end kui lapse,

keda väsitand mäng.

(märts 1957)

Sellest ajast elan Tallinnas koos õega. Kuna tervisehäired (maohaavad) takistasid, ei läinud ma tööle. 1960-ndast aastast olen pensionär. 1965 aastal lõhkes mul magu ja kiiroperatsioon Nõmme kliinikus dr. Brauni käe all päästis minu elu. Sellest ajast tunnen ennast paremini, väljaarvatud muidugi aastatest tingitud tervisehädad. Kaheksakümnendatel aastatel isegi töötasin seitse aastat Adamson-Ericu muuseumis valvurina. See oli meeldiv aeg. Alates 1991 aasta sügisest olen jäänud koduseinte vahele.

Kokkuvõtteks oma elule võin öelda, et rasked ajad ja olud õpetavad elu ja inimesi hindama palju avaramast vaatevinklist, ka kujunevad ümber omaenda väiklased seisukohad. Olen elus kohtunud väga erinevate inimestega. Kõigiga olen ma osanud läbi saada, kõik nad on täiendanud minu siseilma. Raamatutarkus on väärtus, aga jagatud elutarkus on isiksuse kujunemisel hoopis hinnalisem. Olgu elu vaene või rikas, tähtis on meie suhtumine sellesse. Loomult olen optimist, seepärast ei suutnud ka elu mind täielikult muserdada.

SISUKORD

YLO-VESSE VELVELT, sünniaasta 1926
OLEV SÖÖT, sünniaasta 1926
SELMA TASANE, sünniaasta 1926
VÄINO TIIMUS, sünniaasta 1927
LINDA PÕLDES, sünniaasta 1928
MALL SEIM, sünniaasta 1928
ESTER-JOHANNA TALUSSAAR, sünniaasta 1929
RAIMO LOO, sünniaasta 1929
RIINA DMOHOVSKY, sünniaasta 1931
ELLEN REINMANN, sünniaasta 1932
ASTA LUKSEPP, sünniaasta 1932
HELVI KUUS, sünniaasta 1932
BORIS MERILAIN, sünniaasta 1932
KOIDULA SOOSALU, sünniaasta 1932
ANNA MIRJAM KABER, sünniaasta 1933
LINDA GLÜCK, sünniaasta 1933
MAIRE-REET KÕLU, sünniaasta 1935
VIIVE PALLOK, sünniaasta 1935
RIINA KRUPP, sünniaasta 1935
INGRID RÜÜTEL, sünniaasta 1935
KAJA KARASK, sünniaasta 1935
PEEP VUNDER, sünniaasta 1936
HEINUR-VALLUT SEPPER, sünniaasta 1936
OLEV LUHAVEER, sünniaasta 1937
ELIN TOONA, sünniaasta 1937
VOLITA PAKLAR, sünniaasta 1937
ARVO LAURIMA, sünniaasta 1938
ELSA LIPPMAA, sünniaasta 1938
MARIA UIMALAINEN, sünniaasta 1938
VELLO-TÕELEID KONI, sünniaasta 1939
VALDUR RAUDVASSAR, sünniaasta 1939
MARET IILA, sünniaasta 1940
EHA PÄHN, sünniaasta 1941
ENE ERGMA, sünniaasta 1944
AVO-REIN TEREPING, sünniaasta 1945
ANO EBBE MIHKELSON, sünniaasta 1945
PEETER MURUSALU, sünniaasta 1946
SIRJE TILK, sünniaasta 1945
TÕNN SARV, sünniaasta 1949
ARNO MÄGI, sünniaasta 1950
RAINO KÄGU, sünniaasta 1954
URVE KARISE, sünniaasta 1954
TIIT KUUSEMAA, sünniaasta 1954
JÜRI MÕIS, sünniaasta 1956
RANNAR SUSI, sünniaasta 1957
TÕNU TAMME, sünniaasta 1959
AINO LEPIK VON WIRÉN, sünniaasta 1961
MARGUS KASTERPALU, sünniaasta 1961
ANNE KRUUSEMENT, sünniaasta 1970
JAAN TSADURJAN, sünniaasta 1972
SÖREN RUUTSOO, sünniaasta 1974
AIMI TEDRESALU, sünniaasta 1977
LAUR LÕHMUS, sünniaasta 1985
ANDRES NAMM, sünniaasta 1992

ELIN TOONA (sünd 1937)

Aasta enne Eesti ametlikult taastatud iseseisvust oli mul võimalus tulla tagasi Eestisse ja otsida üles sinna jäänud lapsepõlvemälestused, mis on ühel või teisel viisil juhtinud mu elu tänapäevani. Ülejäänud “elulugu” on olnud üks kohvrita rändamine ühest jaamast teise. Ei olnudki õiget tahtmist kuskile peatuma jääda, ikka arvasin, et tulen kord koju tagasi. See on olnud meie, paguluses kasvanud generatsioonide tugevus ja nõrkus: jääda kindlaks ja ustavaks oma vanematelt päritud ideaalidele, nende mälestustele, igatsustele ja pettumustele, millest meil endil ei olnud kõige vähematki kogemust.

Mul võttis kaks tundi, et kõmpida läbi Haapsalu, kuni jõudsin lõpuks meie endise kodu tänavale. Merevaate järgi arvasin, et olin jõudnud õige lahe juurde. Haapsalus on mitu lahte ja mitu sarnast vaadet merele. Viiskümmnd aastat on pikk aeg, palju võib muutuda, aga mitte meri, mitte taevas ja see, kuidas nad tuttavas raamis kokku saavad nagu lapsele ema nägu. Olin 7-aastane laps, kui siit lahkusime, ja olen siia tuhandeid kordi unenägudes tagasi tulnud, – leides ainult kummitusi. Ei teadnud nüüdki, mida oodata või karta. Seegi võis olla unenägu ja ma võisin iga minut ärgata pimedas magamistoas Inglismaal, Ameerikas või mõnes hoopis võõras kohas teadmata, kus ma olen.

Sõbranna Tallinnast oli kaasas. Kui jõudsime Tsaikovski pingi juurde, oli selle taha ilmunud suur mitmekordne hoone. Nüüd teadsin, kuhu vaadata – sinna, kus pidi olema pisike hall puust majake puukuuriga, suured põlispuud ees ja taga värava kõrval. Vanatädi oli kirjutanud, et kasutab maja ümbritsevat puust aeda kütteks, kuna ei jõua enam puid raiuda.

Unenägudes oli maja alati alles, oli ta siis tühi või olid võõrad sees. Et meie maja enam ei olnud, et seal ei olnud midagi tuttavat – see oli suurim üllatus. Mis aga kummitas, oli suur lagunenud hoone. Ei aknaid ega ust! Lahepoolses telliskiviseinas oli suur auk, nagu oleks mõni vihane hiiglane rebinud kamaluga kive ja peletanud nendega ümbrusest kõike, mis siin kord elas ja õitses. Maja ümbruse tegid inetuks äratambitud muld, purustatud kivitükid ja veel inetumad rohututid. Ei oleks uskunud, et isegi rohi võib olla inetu! Ja maja ees hoidis üksainuke pisike kõver kuusk poolviltu maast kinni, ta näis olevat haige, aga veel elus.

Sõbranna jalutas peenetundeliselt natuke eemale. Ta nägi, et see oli mulle ülitraumaatiline hetk. Tegin südame kõvaks ja läksin vaatama, mis tänava poolt näha. Sama – ainult paar katkist akent ja metalluksed mõlemal pool tunnistasid, et sellel hoonekoletisel oli olnud mingi otstarbe. Majaesiste puude kännud olid alles, juured kõrvaldamiseks ilmselt liiga sügaval. Kutsusin sõbranna tagasi. Tegime pilte. Süda oli paha, tahtsin oksendada, aga enesedistsipliin ei lubanud. Hiljem kuulsin, et endine Haapsalu mudala, vanasti meist paremal, oli laiendatud üle meie krundi. Suurem hoone oli mingi tööliste sanatoorium ja see koletis meie maja kohal tolle haigla mudahoidla.

Olin näinud, aga ei uskunud oma silmi. Järgmine kord, kui ma Haapsalusse tagasi tulin, olin üksi ja läksin otseteed õigele kohale. Ei olnud mingi ilmutus – kõik oli sama. Ilm oli külmem. Haigla küttetorud popsutasid seintest välja musta suitsu ja auru. Sanatoorium oli nagu mingi hiigeldraakon, ajas suitsu ja auru suust ja küljest. Mudahoidla seintele oli pritsitud grafitit, tänapäeva noorte roppe meeleavaldusi. Mul oli hea meel vaadata, et pisike puu oli toibunud ja sirgem. Kännud ajasid noori võsusid. See häiris mind. Ka kollased lilled, mis olid ilmunud rusu vahele. Olin tulnud tagasi jumalaga jätma, asetama vaimus lilli kadunu kalmule. Aga kadunu elas veel ja mõtles tulevikule. Mind siin ei tuntud.

VAADE LÄBI KÖÖGIAKNA

Ma olen sündinud Tallinnas 12. juulil 1937. Isa ja ema – Enn ja Liki Toona – olid näitlejad. Nad elasid Tallinnas. Ema töötas Töölisteatris ja isa Draamateatris. Nägin neid harva.

Ma elasin koos vanaema, keda kutsusin Mämmäks, ja vanatädiga, keda kutsusin Tätäks. Tänavapoolne aadress oli Supeluse t. 6, tagavärav avanes Vaiksele kaldale. Ma mäletangi ainult merepoolset vaadet. Tänavapoolne oli igav. Pealegi, mind ei lastud üksi eestuppa. Seal oli “mööbel” ja igasugust portselani, mis kukkus kohe põrandale, kui sellele liginesin.

Majast vasakul oli pisike padrik ja Tsaikovski pink. Paremal Petersoni paadihoov ja Haapsalu mudaravila. Vanaema oli luuletaja Ernst Enno lesk, (Olga Elfriede Enno ehk Ella). Vanatädi oli vanaema õde, vanapiiga Alma Saul. Ta peigmees suri Venemaal sõjas ja ta ei raisanud palju aega mõtlemise peale, oli alati ametis, liikus hommikust õhtuni: keetis, lõhkus puid, tõi kaevust vett, hoolitses aia ja majaümbruse eest. Ta rääkis vähe. Vanaema aitas ka, aga kui tema aitas, siis “aitasime” koos ja jäime tädile jalgu. Parema meelega istusime kuskil ja joonistasime, luuletasime. Me olime alati koos: kitkusime aias, jalutasime mööda Viiki, käisime piimapoes, tegime päikeseharjutusi, koorisime kartuleid, aga kõige rohkem meeldis joonistada. (Vanaema oli õppinud joonistamist Kristjan Raua stuudios ja hiljem Helsingi Ateneumis). Tätä elas oma muusikale. Suur must Bechsteini klaver seisis eestoas. Mõlemad oskasid mängida, olid seda õppinud isakodus Kodaveres, isa oli Kodavere kiriku köster Joosep Saul. Tätä oli olnud klaveriõpetaja Läänemaa seminaris ja andis klaveritunde. Me elasime aeglases vaikuses, klaverimuusika saatel.

Minu lemmikkoht oli istuda köögilaual, vaadata aknast välja lahele ja jälgida jalutajaid promenaadil. Vanaema oli sealsamas ligidal, askeldas nõudega, valvas suuri padasid pliidil, kus midagi alati kees ja auras (supp või tatised ninarätikud). Köök oli soe ja vaade läbi aknaklaasi käe ja ninaotsaga auru sisse hõõrutud.

Aias jälgisin tädi värvilist pearätikut, kui ta liikus maja ja puukuuri vahet. Härra Peterson kühveldas puhtaks meile tee puukuuri juurde, raius meile suuremaid halge ja me kasutasime tema kaevu. Aga enne, kui tädi või Peterson jõudsid puhta lume ära solkida, oli seal käinud juba Tondu ja ettevaatlikult ning ühtlaselt paigutanud oma käpajäljed sirges joones puukuuri katusele. Ta istus seal liikumatult ja vaatas kaugusesse.

Suvel lubati mind aeda, aga ainult siis, kui oli ilus ilm. Seda juhtus harva. Seejuures suuremad naudingud olid joosta palja jalu värskes rohus või istuda päikesest soojendatud trepiastmel ja lasta sipelgatel üle varvaste ronida. Majast kostis ikka sama klaverimäng. Mõni õpilane või tädi harjutas pühapäevasteks kontsertideks Kuursaalis.

Ma mäletan kevadise rohu lõhna, tormise märtsihommiku tuule kibedat maitset huultel. Sügisniiskust seintes. “Mädamunade” ja kõntsa haisu suvel, kui vesi oli madal ja tuul puhus üle mudapraamide. Praamid loksusid kalda ääres, mudala trepi juures. Olin juba jälginud, kuidas neid sealt lahti võeti, ja ühel suvel läksingi “merele”. Oli tore vaadata, kuidas kaldale kogunes inimesi, kõik jooksid ja siblisid seal edasi-tagasi ja vehkisid kätega. Mämma ja Täta kaasa arvatud. Natukese aja pärast ilmus mu kõrvale mootorpaat ja minu “meresõit” lõppes kõva manitsusega.

Mudala kliendid olid hoopis teist sorti inimesed, kui meie omad turul ja piimapoes. Nad “promeneerisid” aeglaselt, raamatud käes või pisikesed sülekoerad kaenla all või keti otsas. Seletasin kellelegi, et “kutsa om paela otsan, mudu kutsa kuku maha.”

Kui olin vanem, lubati mind üksi tänavale. Istusin maja ees ja voolisin rentslisse kogunud mudast loomi ja topsikuid. Vanaema “küpsetas” neid praeahjus. Aga nad lagunesid varsti. Samuti mu lapsepõlve ilusamad mälestused.

Kui ema ja isa tulid külla, tõid nad teatrist kaasa lõbusa seltskonna. Räägiti valjusti, naerdi palju. Külalised kogunesid klaveri ümber mängima ja laulma. Kõik mängisid, aga tädi mängis kõige paremini. Kui külalised olid seal, hiilisin mängu ajal suurde tugitooli ja kuulasin neid imeilusaid helisid. Suvel olid aknad lahti ja tuul puhus muusika otse kardinatesse. Kardinad tantsisid ja hõljusid muusika saatel. Vahel oli kõik nii väga ilus, et ma puhkesin nutma. Kui olin üsna pisike, olevat ma muusika juures hakanud “nohisema”. Mind viidi arsti juurde. Üks teine kord, kui keegi külalistest tõi suure kimbu pojenge, olin ma neist nii rabatud, et kui nad närtsima hakkasid, arvasin, et nad “surevad”. Mäletasin vist Tambu vanaisa (isaisa) surma, kui ma olevat tahtnud ronida kirstu sisse tema kõrvale magama. Nutmine ja haletsemine lillede pärast oli nii äge, et mind pidi sealt jõuga ära viima. Vanaema andis mulle palderjani. Ema arvas, et minuga ei ole kõik korras. Uuesti arsti juurde. Siis arvati, et mul võib olla mingi eriline muusikaline anne. Ema viis mu Tallinnasse teatrisse. Inimesed rääkisid minuga, kästi laulda. Pettumus oli suur, kui selgus, et mul ei olnud isegi “kuulmist”. Ma ei osanud kõige lihtsamat viisi pidada. (Ometi tean, kui keegi teine valesti mängib!) Kuna minust ei võinud saada Shirley Temple’it, saadeti mind vanaema juurde tagasi. Vanaema lohutas mind kaerapudruga. Temal oli ükskõik, kas oskasin laulda või mitte. Ta kiitis mu uut luuletust köögikärbsest, “kellel oli tuhat silma”, mille olin kirjutanud enne Tallinnasse sõitmist. Tegin kärbsest ka ilusa joonistuse. See oli mu ainuke kord Tallinnas. Ema ja isa elasid siis Müürivahe tänaval. Mäletan müüri. Müür ulatas maast taevani. Põlvitasin aknalaual nii kaugele välja, kui võimalik, aga ei näinud muud kui inimeste päid ja sama müüri paremal ja vasakul.

Ei saa ka sellest mööda: ma olin inetu laps. Ma olin paks ja vaatasin kõõrdi. (Silmadega juhtus õnnetus, kui olin kaheaastane. Koer hüppas mulle tagant selga ja ehmatus viskas silmad paigast.) Isale ei meeldinud minuga jalutada. Tal oli piinlik. Meid teretati: “Või see on teie tütar!” Ja siis tagasi tõmbudes: “Aber sie schielt!” Sain aru. Saksamaal laagris, Inglismaal lastekodus tegid lapsed minu üle nalja. Poisid vähem. Mängisin poistega ja õppisin ennast rusikatega kaitsma.

Mälestused isast on veel napimad. Ükskord Haapsalus viis ta mind endaga jalutama. Me ei läinud kaugele. Keerasime juba kõrvaltänaval ühe maja trepist üles. Üks preili avas ukse ja isa läks sisse. Ootasin, ootasin, kuni hakkas igav. Läksin üksi koju tagasi. Õhtul kuulsin, kui teiselpool seina valjusti räägiti. Alati räägiti saksa või vene keeles, kui ei tahetud, et ma aru saan. Nii õppisin mõlemaid rääkima kodus ja hiljem Saksamaal, aga vene keel on täiesti ununenud.

Teine mälestus isast umbes samast ajast (kui olin viieaastane) jäigi viimaseks. Isa tuli ootamatult üksi. Keetsin parajasti köögi akna all “rohusuppi”, kui kuulsin tema häält läbi lahtise akna. Oleksin läinud teda teretama, aga hääled olid jälle valjud ja Mämmä küsis: “Mida ma ütlen lapsele?”

Isa vastas: “Ütle, et tal ei ole enam isa ja mul ei ole enam tütart.” Nende sõnadega prahmatas ta uksest välja ja paugutas väravat. Haarasin peotäie rohtu ja jooksin talle järele. Ma pistsin rohunuustaku ta pintsaku tasku.

“Noh, mis siin?” küsis ta ehmunult. “Ei midagi,” vastasin päris asjalikult, “kui paned käe tasku, mäletad, et sul on tütar ja mul on isa.” Kui tulin 1990. aastal Eestisse, kuulsin, et ta oli hoidnud eluaeg seda kuivanud heinatuustikut oma kirjutuslaual.

Mu isa oli üleni kunstnik. Ta oli hea inimene, aga mitte perekonnainimene. Kui tulin 1990. aastal esimest korda Eestisse, elas veel üks sugulane, isa venna Richardi naine Epp. Teatati, et ta ei taha mind näha. Ehmatasin veel rohkem, kui kuulsin, et minu ema olevat “ära jooksnud sakslastega”. Vist kõige hullem oli kuulda, et mu armsale Tambu Mammale (isa emale) oli öeldud, et me oleme surnud. See oli vist vanainimesele lihtsaim seletus asjadest, mida ei maksa siingi rääkida. Mis puutub “perekonnasse”, oli pettumusi palju. Arhiivis leidsin andmeid isa kohta, mis ei vasta tõele, aga millega ta oli samuti vist püüdnud meist eemalduda. Ta oli ütelnud ajakirjanik Oskar Kuningale, et oli “mobiliseeritud Venemaale ja osalenud Jaroslavli ansamblis”. Teatri andmete järgi oli ta näitejuht Tallinnas ja Pärnus, kuni suri 1973. aastal. Veel enne tema surma taastasime kirjavahetuse. Midagi erilist ei julgenud kirjutada, aga mul oli hea meel, et ta mind mäletas. Üks ema sõbranna teatrist oli talle andnud minu pildi ja teisele poole kleepinud minu esimese luuletuse Londoni “Eesti Hääles”. Pildil olid mu silmad sirged (opereeriti Inglismaal, kui olin 14 aastat vana).

Kuigi kõik eelmainitu võis olla tingitud “poliitilistest oludest” ja minu pettumused vaid inglase/ameeriklase täielik naiivsus, olid need elamused siiski vapustavad ja umbes seal hakkasidki hargnema ema ja vanaema kodukootud mälestused, millega nad olid püüdnud mulle luua “perekonda” ja “kodumaad”, et mul oleks midagi muud peale nende kahe inimese ja asjade, mis me Eestist kaasa olime toonud.

Ma ei teadnud siis veel midagi oma vanaisast, luuletaja Ernst Ennost, peale selle, mida olin kuulnud kodus. Kutsusin teda “muts papaks” tema sünge pronksist profiili pärast. Kui jalutasime vanaemaga kalmistule, peatusime ikka tema mälestussamba juures Õhtu kaldal ja puhkasime samba talal jalgu. Mämmä ütles, et taat surnud noorelt, “kuna tal oli luuletaja hing.” Olen kirjutanud tema eluloo ja mul on tuline kahju, et ma ei tundnud oma vanaisa. Ainult tema oleks teadnud minule nõu anda, kuidas elada üle igaveste igatsuste lagunemist, mitte otsida tähendust asjades, mida enam ei ole.

“KUI MAAILM OLI LEIVAST JA JUUSTUST” (When All The Trees Were Bread And Cheese”

Panin selle pealkirja oma autobiograafilisele kuuldemängule, mille tellis minult BBC 1970. aastal. Olin kirjutanud neile sarja lühijutte, kuuldemängu, luuletusi ja ühe menuka dramaatilise TV monoloogi “Rose Watkins”. Seda kasutati mitmes vormis, ka ühel noorte luulefestivalil Hullis. Mind peeti Inglismaal “tähelepanuväärseks nooreks kirjanikuks” siis, kui olin sealt juba lahkunud.

On vaieldav, kui palju “elulugusid” võib üks 33-aastane inimene pakkuda. Kirjutasin sellest, kuidas me põgenesime 1944. aastal Eestist ja jõudsime Inglismaale.

Haapsalu vaikne muusikaline idüll lõppes juba parema arusaamisega oma ümbrusest ja asjadest, mille eest mind varjati nagu last kunagi. Üks vene arst tuli meie eestuppa elama. Samal talvel: olime just istunud söögilauda, Vene sõdurid prahmatasid püssidega uksest sisse ja viisid kõik laualt. Eriti kahju oli singist, mille ema oli maalt toonud. Vaatasime köögiaknast, kuidas Vene sõdurid sõid, jõid ja suplesid jääaugus, mille olid sinna raiunud. Viina olid nad nähtavasti saanud mujalt.

Vene arst lahkus. Saksa sõdurid olid hoopis viisakamad, ilusates mundrites ja läikivates saabastes. Ükskord olime vanaemaga promenaadil, kui meile tulid vastu neli sellist ohvitseri. Kitsal teel jäime neile ette ja üks ohvitseridest lükkas meid kõrvale. Kukkusime vanaemaga üksteise otsa, tee äärde.

Ühel teisel päeval tuli ema joostes koju ja hõikas juba väravast: “Nad tulevad, nad tulevad kohe. Saada laps ära!” Vanaema pistis piimamannergu mulle pihku ja lükkas mu uksest välja nii jõuliselt, et peaaegu kukkusin trepist alla. “Mine too piima,” käskis ta. Ta polnud minuga kunagi nii rääkinud. Ma polnud ka kunagi ilma temata piima toonud. Mul ei olnud raha. Jäin nõutult köögi akna alla ootama. Kuulsin, kuidas ema nuttis ja riideid kohvrisse loopis. Aga keegi ei tulnud. Keegi ei seletanud, mis oli juhtunud. Lugesin sellestki lehest.

“Liki Toona oli “meie mees Havannas”, kelle kaudu mõnigi kord üht-teist võimude poolt kavandatavat või salajas räägitavat teada.” (Venda Sõelsepp, “Lääne Elu” 24. aprill 1997.) Ema oli lahkunud teatrist ja töötas sakslaste juures tõlgina. Nii saanud ta inimesi hoiatada, kui nende nimed ilmusid sakslastevastaste arreteerimiskäskude nimekirjas. Ta oli nähtavasti näinud iseenda nime.

Märtsis läksime Saunjasse pakku. Tädi tõi kelguga süüa. Elasime koos teiste inimestega suures toas. Naised küpsetasid köögis leiba. Mehed olid toonud metsast kasemahla. Läksin kööki endale leiba ja mahla küsima. Mind aeti köögist välja. Läksin vanaema otsima ja leidsin aias lumikellukesi. Päike paistis läbi õrna jääkatte ja valgustas iga valget õit ja rohelist vart, nagu tilguks nendele taevast külma kulda. Kükitasin seal kaua, kuni vanaema tuli ja ütles: “Kas sa oled seal? Olen sind igal pool otsinud.”

Öösiti pommitati. Meil oli aianurgas varjend. Hr. Peterson kaevas sinna suure augu, aga augu põhi oli vett täis. Minu jaoks oli ööpott kaasas. Ma keeldusin pissimast kõikuvate märgade plankude otsas ja kisasin, kuni me kõik majja tagasi läksime. Olime just kööki jõudnud, kui pomm langes varjendile. Üks suurtest puudes kukkus pooleldi maja peale ja purustas pööningu aknad. Ema jäigi koju. Öösel täiskasvanud sosistasid ega maganud üldse. Piilusin ukse vahelt, kuidas nad istusid köögilaua ümber ja pidasid nõu. Aknad olid kaetud paksude tekkidega ja väljas käisid plahvatused. Läksin voodisse, aga lamasin seal, sõrmed kõrvades, ja ei julgenud magama jääda. Hommikul hakati pakkima. Ma ei saanud hästi aru, kuhu me pidime minema, ja virisesin, kui mul ei lubatud kaasa võtta rohkem mänguasju kui üks nukk. Eriti, kui nägin, et ema võttis klaaskapist oma Marie ja pani ta ettevaatlikult kohvrisse. (Sain Marie endale aastaid hiljem, kui olin juba suurem ja mõistlikum. See oligi mõeldud minule.)

Tädi jäi väravale meile järele vaatama. Tema jalg oli haige ja ta ütles, et ei jäta oma klaverit. Kõik nutsid. Mina ka, Tondu ei tulnud väravale jumalaga jätma. Kass teadis, et me kunagi tagasi ei tule.

Ja nii me lahkusime 23. septembril 1944.

Isa oli saatnud kirja, et tuleb järele. Aga ta ei tulnud. Läksime ilma temata viimases paadis, viimaste inimestega. Oli juba õhtu. Merel tuli üks suur kaubalaev meie kõrvale. Ema ronis kutse peale köisredelit mööda üles ja nõudis, et meid ka peale võetaks. Meid vinnati üles puukastis. Vanaema läks üksi, jättes mu esialgu paati. Arvasin, et nüüd jätavad mind mõlemad, ja röökisin elu eest. Oli ju vaja kindlaks teha, et nöörid hoiavad. Ma ei saanud millestki aru, ometi on mälestused jäänud eluks ajaks. Laev haises, põrandad olid sõnnikust libedad. Enne meid olid lastiks olnud koduloomad Aafrikast.

Pommitati kogu aeg. Ühel hommikul läksime laevalaele värsket õhku hingama ja sattusime sinna, kui madrused olid just veest tõmmanud võrgutäie inimesi. Meres oli neid veel. Võrk lasti laevalael lahti. Inimesed olid märjad ja käpuli kuhjas. Nad hakkasid laiali ronima ja ennast jalule ajama, kui nägin: üks naine oli sidunud oma imiku nööriga endale kuklasse. Laps rippus ebaloomulikult. Ma nägin kohe, et ta oli surnud. Tahtsin prouale viisakalt teatada, umbes et “vabandage, proua…”, kui vanaema sai mu mantlisabast kinni ja lükkas mu enda ees trepist alla.

Mälestused sellest päevast olid juba hääbunud, kui 1994. aastal hukkus praamlaev “Estonia”: samas kohas, peaaegu samal kuupäeval. Sain aru, et mõned, kes “Estonias” hukkusid, võisid olla needsamad noored ja lapsed, kes pääsesid eluga 50 aastat varem. Surm oli neid kannatlikult sinna tagasi oodanud 50 aastat hiljem.

Meie pääsesime eluga. Sattusime Danzigi ja sealt Berliini. Jälle ööd ja päevad õudseid õhurünnakuid. Elasime keldrites, pommivarjendites, ronisime mööda varemeid, kuni üks usklik daam laskis meid sisse ja lubas meil elada pööningul. Olime siis juba jõudnud Mindeni naaberkülasse, Hausbergesse (Weseri jõe ääres). Olime seal, kui inglased ja ameeriklased sisse tulid. Minu halvemad mälestused on seoses Hausbergega. Hiljem, rahu ajal läksin oma inglise sõbrannaga vaatama, kas seal on midagi alles. Proua Qwirll tegi ukse lahti. Ta ei olnud kahekümne aasta jooksul üldse muutunud. Sama kontkõhn vanaproua pikas, mustas, valge kraega kleidis, hallid juuksed pea peale kuhjatud. Ta mäletas mind, oli lahke ja lubas meil magada pööningul, meie endises ärklitoas. Jäin ilusti magama, aga siis hakkasid õudsed unenäod ja sõbranna pidi mind mitu korda raputama. Me hiilisime alla esikusse ja istusime trepi peal kuni päevavalgeni.

Pärast sõja lõppu läksime Hanoveri ligidale Meerbecki DP laagrisse (Inglise tsoonis). Sealt leidis meid vanaisa noorem vend Paul. Meie kolmest sai mõneks ajaks neli. 1947. jaanuaris läks Onku Paul Brasiiliasse. Mais sõitis ema Inglismaale nn. “valgete luikede” lepingu raames. “Veel 4000 naist Inglismaale,” kirjutas “Eesti Teataja” 5. veebruaril ja “Balti Luikede” lend Inglismaale” 14. mail 1947. “Tööle võetakse naisi 18–45 aasta vanuses … haiglate ja sanatooriumide, nüüd ka laste- ja emadekodudesse. Lepingud 12 kuu peale, kusjuures eeldatakse, et neid siis pikendatakse. Pärast viieaastast Inglismaal töötamist võidakse saada Briti kodanikuks.” Ema sõlmis lepingu viieks aastaks. “Igasuguste võimalike arusaamatuste vältimiseks tehakse see Inglismaale siirduvate naiste meestele allkirja vastu teatavaks. Et mitte perekondi lahutada, eelistatakse tööle võtmisel vallalisi ja üksikuid naisi …” Mina ja vanaema jäime laagrisse 1948. märtsini, kui ka vanaema (kuigi ta oli juba 69 aastat vana) sai sama haigla õmblustuppa tööle. Haigla oli Ida Hospital, Cookridge, Yorkshire. Ei tea, kuidas vanaema leping oli sõnastatud, aga juba esimesel päeval oli selge, et mind ei oleks tohtinud kaasa võtta.

Ema ja vanaema said pisikese toa haiglasse, kus kõik haiglatöölised elasid õdede ja ülemuste päevakorra ja kontrolli all. Ainult vabal ajal võis toas olla ja koristajad käisid päeviti voodeid tegemas. Mind ei olnud kuskile panna. Algas paaniline hirm ja peitmine kappi, voodi alla, tekkide alla. Ema saatis mu sõbranna juurde põllutöölaagrisse, aga seal olid teised probleemid. Ta üüris mulle voodikoha inglise abielupaari juures naaberkülas – öösel magasin seal, päeval elasin haigla metsas. Aga lõpuks avastati mind ikkagi. 1. mail 1948 pandi mind Inglise lastekodusse (Headingley Orphanage, Cliff Road, Leeds 6). Ema viis mu taksoga kohale. Vanaema jooksis autole järele, lehvitas ja nuttis. Aga ema oli juba ütelnud, et on riigi seadus ja “tagasivaatamist ei ole”. Muidu saadetakse meid tagasi Saksamaale.

Seal ma seisin, suures esikus ema pisikese kohvriga, millega ta oli Eestist tulnud, ja ei osanud sõnagi inglise keelt. Teadsin, et olin hakanud “oma elu” elama nagu kõik teised, kellega olime koos põgenenud. Ma olin unustanud, et kord elati teisiti ja mitte kogu aeg hädas.

Eestit ei olnud ühelgi maakaardil. Vahel tuli ette selle olemasolu pärast tülitsemist. Lastekodus ei lubatud mul rääkida eesti keelt. Kui kord kuus sain jälle ema ja vanaema juurde, siis pidin kord nädalas uuesti hakkama eesti keelt lugema ja tuupima. Ma ei olnud seda niikuinii korralikult õppinud. Samal sügisel, kui Eestist lahkusime, oleksin läinud kooli.

Sain 15 aastat vanaks ja mind pandi kudumisvabrikusse tööle, kus teised välismaalased olid juba hakanud oma lepingutega lõpule jõudma ja kõik tahtsid edasi Ameerikasse minna.

Ometi olime meie kolmekesi jälle koos pisikeses “slummi” toas, Leedsi kõige halvemas rajoonis. Terve rajoon oli määratud lammutamisele, aga see ei olnud meie asi. Meil olid lõpuks omad noad ja kahvlid.

Minuvanuseid lapsi üldse ei olnud. Varsti sain ka aru, miks. Riigi seaduse järgi – kuulsa 11+ eksami seaduse järgi – võisid edasi õppida ainult need, kes olid eksami enne üheteistkümnendat sünnipäeva ära teinud. Mina oleksin pidanud selle sooritama kohe pärast Inglismaale jõudmist, maikuus. Ma ei rääkinud siis veel sõnagi inglise keelt ja aasta hiljem (kui juba keelt oskasin), olin ma lastekodu kontrolli all. Lastekodudes kasvatati nn. alamat kihti, et oleks tööjõudu vabrikutesse ja tehastesse. Välismaalased olid sisse toodud neid ameteid täitma, mida pärismaalased ei tahtnud. Aga ka nemad ei kavatsenud sellistesse tingimustesse kauaks jääda.

Minu hariduse puudumine oli rahvuskaaslaste meelest suurim traagika. Minuvanuseid lapsi ei olnud, oli nooremaid ja vanemaid. Eriti halvasti käis vanemate käsi. Nad olid juba Eestis või Saksamaal gümnaasiumisse jõudnud, kuid nüüd pidid minema vabrikutesse tööle. Nooremad võisid aasta aega keelt õppida. Aga oli ka erandeid. Abikaasad läksid erakoolidesse tööle: mees aiatööle, naine köögitööle. Kolonel Riipalu tütar oli minust mõned kuud noorem ja temal lubati istuda väljas klassi akna taga ja pealt kuulata. Hiljem lubati tal istuda klassi nurgas, aga ta ei tohtinud tunnist osa võtta. Temast sai arst. Praost Taul saatis oma poja Iirimaale kooli. Aga meil ei olnud isa, meil ei olnud raha. “64 sillingit 48-tunnise töönädala eest, millest arvatakse toidu, korteri ja pesu eest maha 23 ðillingit.” Ema maksis minu “voodi” eest 20 ðillingit. Talle jäi l nael ja üks silling nädalas, mille eest võis osta kolm purki liha. Isegi mitte paari kingi, miks maksid 25–44 ðillingit paar.

Mu päevad olid pikad. Lahkusin kodust kell 5:45 hommikul, et jõuda kella kuuesele bussile. Sõitsin tund aega. Jõudsin linna tagasi õhtul kell pool seitse. Kella üheksani olin õhtukoolis. Ükskord olin juhuslikult tänaval. Oli kolmapäev, kell oli üksteist, ilm oli ilus ja see oli nii haruldane elamus, et seadsin endale sealsamas kindla sihi – jälle näha päevavalget. Kolm aastat hiljem, ühel päikesepaistelisel kolmapäeval kell ll panin kudumismasinad seisma, jalutasin uksest välja ja jätsin vabrikutöö igaveseks seljataha.

Töötasin büroos. Siis sain stipendiumi teatrikooli ja läksin Londonisse. Peagi sain tööd TV-s ja mõnes B. filmis (“Stranger on the Shore”, “Three On A Gas Ring”, “The Net”, “Police Surgeon” – kõiki ei mäleta). Aga ametil oli oma halb külg, minu temperamendile ebasobiv. Meesülemustega tuli olla “sõbralikum”. Kaotasingi tähtsa peaosa filmis “Darkness At Noon” “mittevastutulelikkuse” pärast. Läänes kasutatakse selle kohta mõistet casting couch. Agentidega oli sama häda. Lahedam oli kirjutada, kuigi sealgi oli vaja agendiga mitu korda ümber laua joosta, enne kui saadi aru, et olen tõsine – ja andekas. Olin ju alati kirjutanud. Kirjutasin nüüd inglise ja eesti keeles. Võitsin kirjandusvõistlusi ja mul oli ees hea karjäär … kuni ma armusin ja lasin sel käest libiseda.

Pagulaseestlasena oli mulle jäänud mulje, et inimesed abielluvad peamiselt Ameerikasse saamiseks, et “panna leivad ühte kappi” või kahe peale üüri vähendamiseks. Mehe ja naise vahelisest armastusest ma ei kuulnud. Armastati oma lapsi, kodumaad, lippu ja kirjanduses valis kangelane naise asemel alati mõõga või hobuse.

Ma elasin Londonis nn. bedsitter’is (magamislinnaosas), kus oma pisikestes tubades elasid peamiselt noored ja üliõpilased. Tony oli poolhiinlasest inglane, jõukast Singapuri perekonnast. Ta oli pikka kasvu eksootilise välimusega noormees, minust aasta vanem ja lõpetamas oma õpinguid Londoni Stock Exchange‘is. Vanemad olid saatnud ta 7-aastaselt Inglismaale boarding school‘idesse, sealt Ðveitsi erakoolidesse ja lõpuks Pariisi, Sorbonnes’i. Tulevik oli talle rängalt ette määratud (ka pruut juba valitud) ja vanemad ehmusid, kui kuulsid, et poeg tahab abielluda ühe vaese eestlase ja näitlejaga pealegi! Talle saadeti ühe otsa pilet tagasi koju. Tehti selgeks, et kui ta ei tule, saab temast “piimamees” (isa sõnad).

Olime trotsi täis ja otsustasime sellegipoolest abielluda. Abiellusime salaja Paddingtonis 1962. aasta jaanuaris. Tony sõitis Singapuri 10 päeva hiljem. Ta lubas isale olukorda seletada, paluda arusaamist ja mind siis järele kutsuda.

Kuud möödusid. Mina tegid TV-teatrit, aga mitte sama innuga. Tony kogus Singapuris julgust. Ühel päeval koputati uksele. Uksel seisis üks täitsa võõras noormees ja ütles: “Kui tuled Singapuri, ei lahku sa sealt eluga”. Lõin ukse kinni. Mõni hull! Maja oli täis igasuguseid inimesi.

1963. aasta jaanuaris saadeti mulle pilet – Tony oli kõigest pihtinud. Jõudsin Singapuri, teades, et mind sinna ei taheta. Vanemad tegid sokile vaatamata võrdlemisi lahked näod. Olin tulnud suurde perekonda, kus oli nii inglasi kui hiinlasi.

Meil oli eraldi majapidamine, teenijad, kokk, aednik. Ühel päeval avastasin, et minu sohvri ülesandeks oli teatada mehe vanematele, kus ma käin. Siis juhtus õnnetus veesuuskadega. Oli see õnnetus, arusaamatus või midagi muud, ei julge ma enam ütelda. Sõitsime perekonnale kuuluva jahiga Indoneesia saarestikku veesuusatama. Laeval oli palju inimesi: sugulased ja nende sõbrad, kõik peamiselt noored. Mina ei olnud elus veesuuski näinud. Kui oli minu kord sõita, teatasin, et ei oska. Kästi siiski proovida. Olin nii hirmul, et hoidsin end vajalikul määral jäigana ja saingi kohe esimesel korral suuskadele püsti. Tegime tiiru ümber saare. Paat, mis tõmbas, oli kaugel ees. Ma ei pannud tähele, kes tüüris, peaasi, et saaksin tagasi kaldale! Jõudes kindlale pinnale, tuldi kohe õiendama. Keegi ei uskunud, et see oli mul esimene kord veesuuskadel. (Tean, et ükski pagulaseestlane või sel ajal minu olukorras kasvanud Leedsi inglane ei olnud sellisest spordist varem kuulnud.) Püüdsin seletada, aga asjata. Tony oli kõige skeptilisem. Tema oli juba mitu kuud püüdnud ega saanud ikka veel suuskadele püsti. Arvati, et valetan. Pidin uuesti minema. Oleksin ma olnud vähem hirmul, oleksin ma “ebaõnnestunud” meelega, aga hirm sundis mind jälle kangeks ja seekord tõmmati mind suuskadel saarest eemale merele. Saar ei paistnud enam, kui paat tegi äkilise pöörde ja köis heitis mu suure kaare ja kiiruga paadist mööda. Köis läks lõdvaks ega vedanud enam. Ma ei saanud aru, mis oli juhtunud. Paadist möödudes nägin esimest korda ligidalt noormeest rooli taga ja ehmatasin: ta oli sama, kes oli mind Londonis ähvardanud (hiljem sain teada ta nime: Cousin Max). Ta oli lasknud nööri lõdvaks. Noormees naeratas mulle näkku ja kihutas minema. Mina nagu nool mere põhja. Tahtsin veel elada. Mõtlesin ema ja vanaema peale. Hoidsin elu eest hinge kinni ja vehkisin uuesti veepinnale. Alguses ei näinud kedagi ligidal. Tahtsin ellu jääda. Ujuda oskasin ka ainult natuke (olin lastekodus veidi õppinud). Saart ka ei näinud, aga siis ilmus minu kõrvale pisike paadike. Paadis oli kalur oma pojaga. Nad olid vist eemalt näinud, kui ma kukkusin, ja aerutasid kohale. Nad tõmbasid mu paati. Alles siis nägin, et olin üleni verine ja poolalasti. Olin jõudnud põhja ja puutunud vastu koralli. Mu ujumistrikoost olid järel räbalad. See kõik juhtus vees, kus oli haikalu ja ei tea keda veel. Kalamees andis mulle oma särgi ja viis mu tagasi saarele.

Saarel ei olnud eriti märgata, et midagi oleks juhtunud. Võimalik, et keegi veel ei teadnud minu “hukkumisest”. Kui Tony kutse peale tuli, oli Max kaasas. Max olevat just tagasi jõudnud. Ta oli mind otsinud ja hakkas siis kätega vehkima: kuidas oli sõitnud ringi, sedapidi ja teistpidi. Minult ei küsitud üldse midagi, ka mitte seda, kas olen O.K.

Kui olime tagasi Singapuris, rääkisin Tonyle, mis oli juhtunud, ka sellest, kuidas Max oli mind Londonis ähvardanud, kuidas ta oli mulle naeratanud. Tony ei uskunud. Ta arvas, et Max oli teinud nalja.

Meie vahekord oli jahtunud. Oli selge, et me ei oleks pidanud abielluma. Hakkasin mõtlema, mida nüüd teha. Õnnetus või nali? Kes peale ema ja vanaema üldse küsiks, kuhu olen kadunud? “Kadus Kaug-Idas: kahju küll!” Tony oleks abiellunud uuesti oma varem valitud pruudiga – kuulsin temast hiljem. Oleksin ma sellest veesuuskade õnnetusest rääkinud politseile, oleks nad kaalunud minu sõnu Singapuri ühe jõukama perekonna vastu. (Tony isal oli Inglise kuningalt OBE orden.) Ma ei tahtnud oodata järgmist “õnnetust”. Otsustasin lahkuda. Kolmveerand elu oli veel elamata.

Tony ei vaielnud vastu, kui teatasin, et lähen Inglismaale tagasi. Isa oli juba küsinud: “Kas abiellusid mu pojaga raha pärast?” Nii ei kavatsenud ma ka midagi kaasa võtta. Ei võtnud neilt tagasisõidu rahagi. Jätsin kõik ehted, riided, kingitused sinna ja lahkusin ainult sellega, mille olin ise kaasa toonud. Mul oli veel £ 30 Inglise raha ja ma teadsin, et Kaug-Idas on see keskmiselt suur summa. Pead elama pärismaalaste tasemel ja ma arvasin, et saan sellega hakkama.

Ma vahetasin oma kohvri Tony seljakoti vastu. Kavas oli sõita veoautode ja rongidega läbi Birma. Aga Birmast ei lastud läbi. Pidin helistama Tonyle ja paluma talt lennupileti raha Indiasse. Lubasin tagasi maksta. Tony tuli linna vastu. Mõtlesin, et palub mul siiski ümber mõelda ja jääda. Ta ei palunud. Ta ei julgenud.

See kõik juhtus 1963. aasta veebruari lõpul. Olin Tonyga ametlikult abielus 10 päeva Londonis, elanud aasta temast lahus ja olnud koos ligi kaks kuud Singapuris.

Reis tagasi oli pikk. Olin pidevalt hirmul, aga siis meenus, et on olemas buss, mis sõidab kevadel Ceyloni ja Londoni vahet. Olin valmis ootama, aga kartsin, et olin juba maha jäänud. Kuid buss oli veel seal, katki, kummuli kraavis. Olin üliõnnelik. Pidin õiendama juhi ja omanikuga (iirlasega), enne kui nad mu kaasa võtsid. Oli selge, et ilma nende abita oleksin ma hukkunud. Bussis oli teisi “põgenikke” Kenyast (Mau Mau eest), vaeseid austraallasi ja uusmeremaalasi. Ka noori Rahukorpuse liikmeid, kellega panime oma rahad kokku ja hakkasime koos öömaja ja toitu jagama.

Me sõitsime läbi India, Pakistani, Baluchistani kõrbete, Põhja-Iraani kuni Türgini. Türgis läks buss lõplikult katki ja sealt edasi ma hääletasin, kuni jõudsin sama aasta juulis Inglismaale.

Aga seegi oli saatuslik reis. Ma tutvusin Don Gottschalkiga, kuigi ma ei teadnud siis veel tema perekonnanime. Ma olin paar korda raskesti haige. Delhis oli mul amoebic dysentery. Me olime tee peal sattunud kokku ühe ameeriklaste tuuribussiga. Bussid hakkasid turvalisuse huvides koos sõitma. Mägedes oli bandiite ja mõlemad juhid olid relvastatud. Kui bussid peatasid, saime ameeriklastega rääkida ja sõprusi sõlmida. Don ja John olid tulnud Indiasse seiklema ja otsima Doni vanaisa rajatud Mennoniitide Missiooni lastekodu. John lubas mind viia Katmandusse, aga ma jäin enne haigeks. Ta läks üksi. Lamasin poolkoomas ühe Chani Chouki hotelli katusel (üüritud kuue peale). Don leidis mu sealt ja muretses kõhurohtu. Hiljem Karachis ostis ta mulle rongijaamas süüa. Aga Isfahanis (Iraanis) haigestusin ma uuesti. Selgus, et mul oli denge fever (nakkav) ja ameeriklased nõudsid, et mind jäetaks bussist maha. Juht aga teadis, mis see mulle võib tähendada, ja soovitas mul edasi sõita üksi kohaliku bussiga Teherani ja ennast põetada. Nädala pärast pidid bussid sinna jõudma ja ma võisin uuesti peale tulla.

Don Gottschalk tuli minuga kaasa kohalikku bussijaama ja keetis mulle küünla peal mingit ameerika suppi, andis mulle aspiriini ja mõned dollarid.

Olin mitu päeva haige ühes hirmsas Teherani hotellis, kus voodi vedrud olid nii katki, et istusin ja tukkusin vaheldumisi, oksendasin ja kükitasin suure augu ees ja peal, kuni ühel hommikul ärkasin ja ahmisin läbi lahtise akna praetud kala lõhna. Olin hirmus näljane. Ajasin ennast üles ja läksin alla tänavale sööma. Olin haigeks jäänud tänaval söömise pärast. Seal söövad kõige vaesemad, aga polnud parata. Jõudsin kõikide üllatuseks õigel ajal bussi juurde tagasi.

Läksin Doniga lõplikult lahku Türgis, Ararati jalamil. Meie buss lagunes lõplikult ja ameeriklased sõitsid edasi. Ka Don, kelle perekonnanime ma ei teadnud. Aga John oli maha jäänud. Selgus, et nad olid minu pärast tülitsenud, ja Johnil oli silm sinine ja nina verine. Peaksin mainima, et mõlemad mehed oli haritud ja haruldaselt hea välimusega. Eriti John, aga Doni nägu oli “tuttav”. Siis ei osanud ma seda seletada. (Aastaid hiljem pani sõbranna Doni ja mu isa fotod kõrvuti – need oleksid olnud justkui samast inimesest.)

Kuigi sõbrad läksid tülli, said nad uuesti Istanbulis kokku ja sõitsid koos tagasi USA-sse. Mina kohtusin Doniga uuesti juhuslikult Istanbuli tänaval. Olin temasse armunud, aga kogemused eelmise abielu ja “armastusega” olid mind hirmutanud. Vaikisin ja kannatasin.

Olin tagasi Londonis, kui sattusin Bayswateri tänaval kokku endise landlady‘ga. Ta arvas, et olen Singapuris. Teatas, et minule oli samal hommikul tulnud postkaart Ameerikast. Kuna ta ei teadnud, kuhu seda saata, oleks ta kaardi ära visanud. Läksin temaga tagasi. Kaart oli Don Gottschalkilt. Ta oli saanud aadressi bussijuhilt, kellele olin pidanud andma enda kohta mõned andmed ja vana aadressi.

Algas kirjavahetus Doniga. Mul oli tuba Londoni Earl‘s Court‘is. Ka emale ja vanaemale olin muretsenud lähedale, Kensington-Chelsea rajooni ilusa korteri. Korter oli ühetoaline, aga tookord “luks”. Oli keskkütte, vannitoa ja köögiga. Keskküte oli 1964. aastal inglaste silmis veel “välismaa värk” ja “tervisele kahjulik”. “Iseloomu arendamise” huvides pidi inimene külmetama ja ennast karastama – nii kasvatati lastekodus ka mind.

Ema läks tööle Philips Electrical Firma’sse Croydonis. Mina kirjutasin BBC-le ja töötasin büroodes. Võtsime osa Londoni väliseesti üritustest. Olime seda teinud juba Leedsis. (Igal nädalavahetusel olime eestlaste seltis). Ema tegi teatrit, mina tantsisin rahvatantsurühmas. Elasime kahes maailmas, eriti noored. Vanemad suhtlesid ainult eestlastega.

Ma olin kirjutanud eestikeelseid jutte ja luuletusi juba 14-aastaselt. Nüüd kirjutasin mõlemas keeles. Mul oli Londonis hea sõber, kirjanik Gert Helbemäe, kes pani mu luuletusi pagulaseestlaste ajalehte “Eesti Hääl”. Ta oli esimene eestlane väljaspool perekonda, kes mõistis mind. Tõlkisin ühe tema raamatu inglise keelde. Me ei rääkinud sellest kellelegi. Pidime kord koos kirjutama romaani. Meie sõprusest saadi valesti aru. Armastasime teineteist – aga mitte nagu inimesed arvasid.

Mu eestikeelsed raamatud “Puuingel”, “Lotukata”, “Sipelgas sinise kausi all” olid pagulaseestlaste elust. “Puuingli” ilmumine tekitas mulle eestlastega pahandusi. “Visnapuu auhind” jäeti ukse taha vaiba alla. Ingliskeelne karjäär läks paremini. Kirjutasin ka ühe kuuldemängu “The Amateurs“. Nendest raamatutest ei olnud mingit õiget kasu. Olin harjunud kirjutama. Oli vaja oma mõtteid paberile panna. BBC-ga seotuna oli võimalik kuulda ennast Inglise raadios ja lugeda enda kohta raadio kavast. Aga ma jätsin sellegi karjääri, kuigi oleks võib-olla saavutanud teatud kuulsuse. Neid asju ei või ju mõõta tõeliseks õnneks. Don Gottschalk kutsus mind Ameerikasse ja ma arvasin, et mu õnn ootab mind seal.

Kui minu autobiograafline “Leiva ja juustu” kuuldemäng 1971. aastal lavastati, ei olnud ma enam Inglismaal. Helbemäe lindistas selle mulle, aga ütles, et näitleja, kes mind mängis, rääkis hirmsa aktsendiga. Eestikeelseid sõnu oli uuritud Eesti saatkonnast, aga needki olnud halvasti hääldatud. Ta arvas, et see võiks mind häirida, ega saatnud linti.

Ma abiellusin Don Gottschalkiga 9. oktoobril 1967. Poeg Timothy-Rein sündis Philadelphias 29. augustil 1968. (Lahutuse paberid tulid Singapurist kohe pärast minu Inglismaale tagasi jõudmist. Tavaline Inglise lahutus võtab 7 aastat, kui ei ole raha ja suhteid!)

Ka Don oli jõukast perekonnast. Ta oli ajakirjanik ja mitme ajakirja omanik. 1975. aastal kolisime kolmekesi Inglismaale. Vanaema oli siis juba surnud hirmsa kallaletungi tagajärjel Londoni korteris. Ta suri 1974. juulis, samal nädalal ja samas haiglas suri Gert Helbemäe. Mõlemad surmad tabasid mind raskelt. Vanaema surm eriti.

Ema sai esimese halvatuse 1975. aasta suvel, kui olime Inglismaal ja ma sain teda aidata. Pidime aga Ameerikasse tagasi minema. Ema sai uue stroke‘i 198l. aasta juunis ja jäi haiglasse. Ta oli halvatud ja ei saanud rääkida, põdes sellisena neli aastat. Ma pidin meie endise kodu likvideerima. Riik pakkus korterit vähese raha eest, aga mul ei olnud raha. Mees oli haige. Viimane mälestus meie kodust Inglismaal oli päevast, kui korter oli vaja lõplikult maha jätta. Sõbranna oli pannud vanaema kiiktooli tänavale veoauto kõrvale ja läinud tagasi ust lukku panema. Mina ei suutnud. Kiigutasin ennast sealsamas Londoni tänaval, kui tõusis tuulehoog ja paiskas prügikasti visatud prügist pisikese kaarditüki minu jalge ette. Servale oli kirjutatud “Elinile, tema Mämmält!”

Pikapeale selgus, et Doni haigust ei saadud ravida. Ta oli juba aastaid sügavas depressioonis. (Ka siis, kui kohtusime Indias, aga mina ei teadnud sellest enne, kui olin juba rase.) Teda raviti rohtudega, elektrisokiga, tehti isegi ajuoperatsioon, aga see võttis talt viimase. Ta suri oma käe läbi 31. mail 1983. Ema suri 1985. aasta 1. jaanuaril, kui minu pool maakera oli alles vanaasta õhtu.

Isa Enn Toona suri Eestis, Tallinnas 1973. Onu Paul suri Brasiilias 1961. Tädi Alma suri Haapsalus 1960. Inglise keeles öeldakse viisakalt, kui keegi on surnud: “ta on kaotatud.” Olen tihti mõtelnud selle üle. Kui lohakas – inimest “kaotada”! Inimene pole mingi vihmavari. Aga mõte on selge – teda enam ei ole seal, kus ta oli. Koht on tühi.

Elu, see on lugu!

Mina elan Ameerikas, Clearwateris, Florida läänerannikul. Ostsin endale nn. Mobil Home‘i, mis sarnaneb Orient Expressi “vaguniga”, rattad on all, aga vagun on hetkeks kõrvalrööbastel. Marsruut on teadmata.

Poeg on täiskasvanud ja elab oma perekonnaga Arizonas. Ma ei koorma teda oma tunnetega – kui ta neid üldse mõistaks. See, mis olen, on minu lugu.

Mul on kolm passi (Inglise-Euro, Ameerika ja Eesti). Ka on mul asju igas maailmakaares, sinna jäetud, seal kadunud, ära varastatud, sõpradele ära antud või hoiule jäetud. Inglismaal on kõige rohkem. Käin neid asju külastamas: vanaema kiiktoolis kiikumas, Mämmä käterätikutega nägu kuivatamas, meie nõudest sööma, ema kirjutuslaual kirjutamas, ja igal juhul olen sel momendil jälle kodus.

Eestis on mul saapad Peipsi ääres, botikud ja teekruus Nõmmel, teksased Tartus. Ülejäänud kraam on Haapsalus – tõin sinna kõik, mis sai siit viidud 1944. aastal, luuletaja Ernst Enno 120. juubelil 1995.

Endale on jäänud vaade köögiaknast. Kui seal seisan ja vaatan uduse silmapiiri poole, on tunne, et ma pole siit kunagi lahkunud!

SISUKORD

PÄRAST SÕDA
KARL RENSER
ILMAR PLUUM
SILVIA MÄGI
JUTA PIHLAMÄGI
MALL VILU
ILMAR-ALFRED RÕIGAS
HEINU GRÜNING
LEIDA OESELG
HELJO VROOMAN
LEMBIT AADER
KALJU ROGENBAUM
ENN TARTO

ISAD JA POJAD
VELLO KALLANDI
UDO SUURTEE
HEINO VOLLMANN-VOLMAK
TÕNIS JOHANSON
HELMUT PAABO
ANTS PAJU
AARNE OTS
ANDRES RAID
ÜLO ORMUS
KOIT KAARISTU
JAAK UUDMÄE
TÕNU VIIK

EMAD JA TÜTSED
URVE BUSCHMANN
HELJU PEHK
KULLA OOLBERG
HELJA KARO
ENE AMMER
LEELO TUNGAL
IRMA VISNAPUU
NEENU PAVEL
VALLI GEBRUK
TIIU SAAR
TIINA PERN
TIINA KIIVER
MERIKE SÕEL
LIIS SÕEL

SULETUD MAAILMAS
URMAS KAJU
IRMA PIHLAK
MATI HINT
RAIMOND ELLIK
TIIA ALLAS
INDREK PAAVLE
MARGUS REBAME
PIIA-REET SIIRAK
HILLE-MAI SEERO
KRISTEL KEREME
MERLE VEESALU-RAND
TIINA JAKOBSON

VELLO KALLANDI (sünd 1937)

Olen oma elust kirja pannud palju üksikasju, mida pidasin vajalikuks sellepärast, et kirjutan rohkem tulevastele põlvedele. See, mis meile on nendest aegadest iseenesest mõistetav, on meie lastele ja lastelastele uskumatuks uudiseks. Ei usu, et ajalugu sellise pöörde võtaks, et need ajad tagasi tulevad.

Olen sündinud aastal 1937. Tänaseks on jäänud meelde ainult mõned eredamad pildid varasest lapsepõlvest Koerus. Mäletan, et olin nii väike, et sain vabalt kõndida ühe suure Saksa sõjaväe veoauto all, mida käisime tarbijate ühistu poe ees uudistamas. Mäletan veidi tubade sisustust kodus, eriti isa töökabinetti, mille seinal oli puitkorpuse ja vändaga telefoniaparaat. Meenuvad jõulud, kui lootsin jõuluvanalt saada kingituseks mänguhobust. Lapse hinge kinnistusid sündmused, mis teda mingil määral vapustasid — skandaal aknaga, piraka diiselauto esmakordne nägemine, solvumine kingituste jagamisel. Igapäevane korduv tegevus ei olnud seda väärt.

Ma ei mäleta kolimist Jürimardile, mis olevat toimunud 1945. aastal. Jürimardi on Järvamaal praeguses Järva-Jaani vallas Metsla külas asuv 37-hektariline talu, mille algul rentisid, hiljem ostsid mõisnikult välja minu ema isapoolsed vanemad. Hooned ehitati talumaade keskmesse metsa äärde looduslikult kenasse kohta eemale teistest külamajadest. Hiljem päris talu kõige vanem poeg. Pärast vanaisa surma 1940. aastal jäi talu minu vanemate majandada, kuigi katastrisse muudatuse sisseviimine jäi sõjaaastail tegemata. Seega saigi isa hilisemate repressioonide ähvardustele vastu seista, väites, et tal ei olegi talu olnud.

Koolieelsed aastad möödusid mängides koos vanemate lastega. Mänguks sobis kõik, mis maal leidus. Hinda läksid tühjad puidust niidirullid, mis meile olid koerad, igal oma nimi. Mida aeg edasi, seda keerulisemaks muutusid omavalmistatud esemed. Takkajärgi võib imestada leidlikkust elektririistade meisterdamisel maakohas, kuhu elektrivalgus jõudis alles paarkümmend aastat hiljem. Valmis said taskulambipatareil töötav elektrikell, telefon ning mikrofon.

Tol ajal minuvanust 5-aastast poissi tööle otse ei sunnitud. Mulle meeldis kõike ümberringi toimuvat jälgida. Mõned pildid on meeles koos suurematega karjaskäimisest. Veel mäletan rehepeksu, mida saatis peksumasina undamine reheall ja selle taga, õuel aga podises pidevalt traktor, millelt läks pikk ülekanderihm rehealla kõrge peksuagregaadini. Lastele oli omamoodi romantika heinategu. Metsaheinamaa asus eeskülas, umbes 2 kilomeetri kaugusel. Sinna sõideti täies varustuses: lisaks tööriistadele oli vankritel kaasas ka lõunasöök. Niideti käsivikatitega, kusjuures alustati samas asuvate küünide ümbrusest. Loovõtmine käis käsirehadega. Metsahein kuivas kiiresti ja varsti täitis niitu meeldiv esimese heina aroom.

Üks esimestest töödest, mida usaldati juba suurematele lastele, oli piima viimine meiereisse. Koorejaamani tuli umbes samapalju maad kui heinamaalegi. Raskusi oli muidugi täis piimanõude tõstmisega, aga kohapeal leidus ikka abimehi.

Meenuvad sügisõhtud, mil täiskasvanud veel õues toimetasid, aga meie, lapsed, kas pimedas või petrooleumilambi valgel, ent siiski hämaras toas koos diivanil istusime. Vanemate laste algatusel võtsime üles tolleaegseid moelaulukesi. Sellest ajast jäid meelde paljud isa kulunud üliõpilaslaulikust pärit viisid.

Sõjaaeg on meelde jäänud täiskasvanute rusutud meeleoluga. Isa oli kodust ära, varjates end kuskil metsades. Tallu kogunes hulganisti sugulasi, sealhulgas ka lapsi. Otsese ohu korral plaaniti varjuda kartulikeldrisse. Äreva õhkkonna tõttu põgenesime koos Saksa vägedega lääne suunas. Talu kahele hobusevankrile mahtus natuke tarvilist vara, lisaks oma perele ka veel mõned sugulased. Täiendavaks liiklusvahendiks võeti kaasa jalgratas. Rindejoon liikus meist siiski kiiremini ja nii jäime peatuma Läänemaal ühes talus. Nädalapäevad paigal püsinud ja pererahvast põllutöödel aidanud, asusime tagasiteele. Hilisõhtul saabudes üllatasime Jürimardile jäänud peret, kes majas end juba peremehena tundis. Sõda oli sellega läbi. Lastel kestis lahingumoona paugutamine teatud aja edasi.

Kool asus kaugel. Minu tervis oli kehvavõitu. Nii saadi nõusolek, et lähen kooli aasta võrra hiljem ja kohe II klassi. Tingimuseks seati muidugi see, et I klassi programmi omandan kodus. Et vend Ago juba käis koolis ja temale ka üht-teist kodus õpetati, siis sain lugemise selgeks õige lihtsalt.

1945. aasta sügisel algas minugi koolitee. Meie klassiruum asus vana mõisahoone teisel korrusel. Seal moodustasid I ja II klass liitklassi. Koolitee oli küll oma 5 km pikk, aga see tundus nii loomulikuna, et ei osanud teisiti ettegi kujutada. Eriti suure tuisuga viidi ühe kandi lapsed kooli reega, vahel tuldi ka pärast tunde vastu. Kevadel ja sügisel kasutasime jalgrattaid, kuid hiljem kõigile kolmele lapsele neid ei jätkunud. Sellega leppisime kui paratamatusega ega hakanud emalt-isalt nõudma täiendava ratta hankimist.

Kõik kuus klassi lõpetasin kiitusega. Koolis kuulusin korralike poiste hulka, kelle kohta üks õpetajaist ütles, et ei tunne nendest rõõmu, kuna ei vaja enam ümberkasvatamist. Korra võttis direktor mind läbi nii-öelda riigivastase kihutustöö pärast. Nimelt tehti mulle ettepanek astuda komnooreks. Julgesin avaldada aktsiooni kohta oma arvamust: “Minu vanem vend, kes siin komnooreks astus, on Türi keskkoolis oma klassis ainuke!” Toimus “klassikaline” arvamuste vahetamine, kus õpetajate toast väljusin juba direktori arvamusega. Veel samal päeval kirjutasin avalduse.

Nooremates klassides olin pioneer. Poliitikat oli selle juures ainult kõlavate loosungite jagu. Lastele tehti asi huvitavaks sellega, et terve klassiväline töö suruti pioneeritöö raamidesse. Näiteks jäävad tollest ajast surmatunnini meelde õpitud sõlmed. “Surmasõlme” tegemine käib siiani sama kähku kui tunduvalt hiljem õpitud lipsusõlm.

Mitmed aastad oli minu emakeele õpetajaks Juta Kubja. Lisaks kooliprogrammile pühendas ta palju tähelepanu kirjanduslikule klassivälisele tegevusele. Meie esinemised olid küll punaste kaelarättidega — sellest polnud lihtsalt pääsu —, aga huvi kirjanduse vastu äratas ta paljudes õpilastes.

Esinesime sõnalis-muusikalise montaažiga isegi “Estonia” teatri laval. Ühe osana sellest show’st deklameerisime üldtuntud tsitaate raamatutest “Noor Kaardivägi” ja “Kuidas karastus teras”. Illustratsioonideks olid meil ees nende raamatute tolleaegsete väljaannete rinnakõrgused kaanepildid. Igaks juhuks oli meil tekst papptahvlite tagakülgedele suurelt kirja pandud. Lõpupoole heitsin kindluse mõttes pilgu spikrile. Ja oh õnnetust! Vastu vaatas raamatu kaanepilt, spikker aga oli saalisolijate poole…

Kuigi selles eas ei olnud me poliitikasse pühendatud, vapustas kogu meie klassi üks verine sündmus. Meie klassis õppisid kaksikud Malle ja Tiit Adlerid, hea kasvatuse saanud toredad noored, Malle oli isegi klassi priimus. Vanematel oli keskmisest suurem talukoht ning küüditamisest pääsemiseks varjusid nad metsa. Aeg-ajalt külastati salaja kodu ja lapsi. Külas leidus inimene, kes sellest vastavasse kohta teatas. Kohale saabunud püssimehed nõudsid küünis asunud peidikust väljumist, kuid abielupaar ei täitnud käsku. Halastamatult avati automaadituli ning kaks last jäid korrga ilma nii emast kui isast. Õde-vend tulid hommikul vaprasti kooli. Mäletan, et koolitundidest ei tulnud meil sellel päeval midagi välja ning kogu klass lasti varem koju.

Vastupidiselt direktori arvamusele ei elanud meie pere kuigi jõukalt. Viimased taluaastad püsisime vee peal tänu isa turustamisoskusele. Algklassides kandsin veel kodukootud pruunikast villasest riidest pluusi ja pükse. See oli vist viimane talus kootud riie.

Spordiga tegin venna eestvedamisel sinasõprust juba Jürimardil. Kõige huvitavamad suusatamiskohad asusid Kulla talu metsas oleval mäel. Võrkpallimängu harrastamiseks tegime pallivõrgu lapsevoodite küljepiirete võrkudest. Korvpalli harjutamiseks oli meil talli seinale kinnitatud võru. Algkoolipäevil köitis mind ka fotograafia.

Üheks nooruse romantilisemaks osaks kujunes pidudel käimine. Tollal kogunes külades kinoseanssidele hulgaliselt vanu ja noori. Reeglina järgnes filmile alati tants kohalike pillimeeste muusika saatel. Me ei jätnud vahele ühtegi kinoõhtut ja käisime läbi kõik ümbruskonna rahvamajad. Suveperioodil muutus klubide ja rahvamajade raadius eriti suureks. Maapidudel käis vahel saalis simmannil tolm üle pea, kuumusest rääkimata. Sai tantsitud ka muldpõrandaga küünides, kus lõikuspidusid korraldati. Tõeliseks romantikaks kujunes öine peolt kojutulek, vahel päris varavalges.

Mida vanemaks sain, seda enam tuli aidata kodus majapidamistöödel. Töömehe mõõdu andsin välja küll alles siis, kui talude asemele oli tehtud kolhoos. Suvevaheaegadel sain pidevalt loorehaga mööda põlde kammida. Ühel suvel tuli olla kolhoosi lambakarjuseks — lambafarm asus kodutalu laudas. Sügiseti saadeti kooli poolt muidugi kartulipõllule. Tööl käisin ka edaspidi keskkooliõpilasena. Meeles on heinakärbiste tegemine ja heina hangumine koormatesse, silovedu, aga ka rukkivihkude sidumine ning hakkidesse tassimine. Tasu oli muidugi tühine, ent ikkagi väikeseks lisaks pere sissetulekutele.

Kolhoositee algas meil 1949. aasta kevadel, kui olin lõpetamas IV klassi. Huvi tekkimisele aitas tõhusalt kaasa 25. märtsi küüditamine. Isa Hugo Kallandi, kes oli Koerus palju aastaid jaoskonna konsulendina kogemusi talletanud, valiti nii aseesimeheks kui ka agronoomiks. Isa pingutustele vaatamata veeres elu kolhoosis allamäge. Juba varasest lapseeast päritud südamerikked tegid isal elu kolhoosis üle jõu käivaks. Lõpuks ta lahkumisavaldus rahuldati, kuid tingimusega, et ema jääb kolhoosi edasi. Isa asus tööle Viljandi rajooni Muri Puukooli direktorina ja nii meie pere lõheneski.

Isa arvas, et Türi keskkoolis on õpetamise tase kõrgem kui lähemal asuvas Paide koolis. Nii läkski vanem vend edasi õppima Türile. Algas haridustee majanduslikult raskeim periood. Kolhoosist saadav töötasu oli emal väga väike, rahaline teenistus maksti välja ainult kord aastas. Oli ka aastaid, mil palka anti ainult natuuras. Minu esimesel õppeaastal kehtis keskkoolis veel õppemaks. Seegi valmistas perele raskusi, rääkimata poiste elamisrahast.

Loomaks ettekujutust meie koolitamiskuludest toon ära perenaisega kokkulepitud toidunormid ja muud tasud 1952./53. õppeaastal:

1. seapekki 1kg nädalas;

2. supiliha võimaluste ja tarviduse järgi;

3. nisupüüli 1 kg;

4. tangu 1kg;

5. mannat 1kg;

6. odrajahu 1kg. ;

7. suhkrut toiduks ½ kg;

8. kanamune keskmiselt 7 muna.

9. täispiima 2 liitrit päevas;

10. kartulit tarviduse järgi;

11. juurvilja ja kapsast tarviduse järgi.

Korteri üür 70 rbl kuus; küttepuid 6 ruumimeetrit aastas.

Vaatamata sellele, et kolhoosnikust ema ja direktorist isa püüdsid lepingut täita, tekkis aeg-ajalt tasumisega viivitusi. Lisaks toidukuludele oli raha vaja ka riiete ja jalanõude tarbeks, kuigi ajasime läbi vähesega.

Kuna raha liikus niigi vähe, tuli kodust kaasa võtta maksimaalselt toiduaineid. Samal ajal valitses väikelinna poelettidel tühjus — puudusid kõige lihtsamad kaubad. Emale kirjutasin 1953 aasta jõulude ajal: ” Vahepeal oli poes korra äädikat. Kogunes suur saba ja 5 tunniga oli otsas.”

Leiva ja saia ostmine lõppes sageli küllalt ebameeldivalt. Kell 8 avati kauplus, leib jõudis poodi natuke enne 10, kell 14.00 läksin saiasappa. Saiad pidid kella 3 paiku tulema, tulid umbes 16.45.

Põhiline aeg pärast koolitunde möödus võimlas. Linna spordisaaliks oli kohandatud endine palvemaja. Lisaks kõigele tegelesin talvel veel kiiruisutamisega, vähemal määral suusatamisega, sest korralikke suuski meil ei olnud. Jätkasin ka maletamist. Pääsesin isegi Türi võistkonna koosseisu, kui võistlesime Tallinas 6 linna turniiril. Mina mängisin esimesel laual ja olin võistkonna kapten. Toitu saime 25 rubla eest päevas.

Türi keskkoolis hakkasin õppima klarnetimängu. Kuigi minust ei saanud muusikut, pakkus koolipõlveaegsetes orkestrites klarneti mängimine palju vaheldust.

Türi koolipäevile langes ka maailmapoliitika sündmus — isakese Stalini surm. Mäletan, kuidas inimesed jäid äraootavale seisukohale, ei juletud kommenteerida nii ega teisiti.

Ago lõpetas Türil keskkooli, Maie Kundas 8. klassi. Läksime Viljandi II Keskkooli: Maie 9., mina 10. klassi. Korterisse saime Mäe tänavale Sarkade pere juurde. Elasime praktiliselt perega koos, vaid sahvris oli eraldi riiul oma toidupoolise tarvis. Tollal valitsesid ikka veel üpris kehvad ajad ning sageli sai see riiul tühjaks. Mäletan, kui ükskord kooli õhtuselt ürituselt tulles õega seal tühja riiuli juures kohtusime. Magama läksime tühja kõhu ja muidugi rusutud meeleoluga.

Ka Viljandis kimbutasid samad majanduslikud mured mis Türilgi. Raha jätkus ainult kõige hädavajalikuma jaoks. Raskusi tuli ette ka Viljandi kauplustest toiduainete hankimisega: näiteks suhkrut hakati müüma hommikupoolikul ja siis kogunesid nii suured järjekorrad, et pärast meie koolist tulekut oli see peaaegu kõikjal otsas.

Kooliellu aitas kiiresti sisse elada asjaolu, et hakkasin kohe aktiivselt osalema spordisektsioonides ja puhkpilliorkestris. Tänu sellistele huvidele jäin edasi karskete eluviiside juurde. Raske on tagantjärelegi uskuda, et isegi keskkooli lõpupeol ei sattunud ma nende poiste hulka, kes pudelit kummutasid. Minul kulus peoõhtu peamiselt tantsuks.

Tervis pidas ka küllalt hästi vastu, kuid ikkagi haigestusin 11. klassis kopsukelmepõletikku. See asjaolu määras edaspidi mitmeti mu saatust. Nimelt anti mulle vabastus kehalise kasvatuse tundidest. Samas toimus sõjakomissariaadis kutsealuste arvelevõtmine. Näitasin oma õiendit ja mulle kirjutati nn. valge pilet, mis jäi kehtima kuni 1961. aastani.

Koolivaheajad veetsin vaheldumisi ema või isa juures. Isa pool käisin ka nädalavahetustel. Bussiliiklus oli tollal hõre. Vahel püüdsin “häälega” kohale jõuda. Lihtsamalt pääses kohale sügisel ja kevadel, mil sobivaks sõiduriistaks oli jalgratas. Vahemaa Viljandi–Muri (Tuhalaane lähedal) oli 25 km. Suviti teenisin Muri puukoolis veidi raha: rohisin aias, vahel korjasin ka marju.

Nii ema kui ka isa pidasid lehma. Lüpsilehm oli sel ajal maal oluliseks sissetulekuallikaks. Tulukus oli isal halvem, sest halva tervise tõttu oli ta sunnitud palkama abilise nii lüpsmiseks kui ka heinategemiseks. Heinategu oli igal koolivaheajal nagu aamen kirikus. Koduseid abistada tuli vahel ka kooliajast.

Pärast keskkooli lõpetamist oli mul kindel soov kohe edasi õppida. Kõrgkooli valikul lähtusin huvist raadiotehnika vastu. Kahjuks sellist eriala tollal TPI-s ei olnud, võimalikest valisin välja elektrieriala, mille täielik nimetus oli “tööstusettevõtete- ja seadmete elektrifitseerimine”.

Konkurss tööstuselektrikuks saamiseks oli väga tugev: 86 avaldust 25 koha peale. Minul vedas, pääsesin valitud erialale. Värske tudengi esimeseks peatuspaigaks juhtus endine Soome saatkonna hoone Kohtu tn. 4. Aseme sain tuppa, kus oli kokku 11 poissi. Ruum oli läbikäidav, kahel pool kõrval kasutati veel 2 tuba: ühes 7 ja teises 3 asukat. Kevadest oli uueks aadressiks Rahvakohtu 3 viie mehe toas. Endised kohturuumid olid ühiselamuks kohasemad. Tuba oli pimedavõitu. Kord hommikul astunud pärast viisakat uksele koputamist ühte ühistuppa sisse keegi eakam meesterahvas ja uurinud: “Kas siin on kohtumaja?” “On küll! Aga kas te ei näe, et kohtunikud alles magavad?” vastanud taadile üks voodis põõnavaist tudengitest.

Viimaseks ühiselamutoaks sain juba kolmelise toa sama hoone teises tiivas akendega Balti jaama poole. Nüüd on kogu selle hoonetekompleksi hõivanud Eesti Vabariigi valitsus. Tollal paiknesid kahel pool pikka koridori tudengite toad. Koridori lõpus laiutas köök, kus igale tudengile oli määratud suures seinakapis oma sektsioon toiduriistade ja -kraami hoidmiseks. Süüa tegime ise. Nende toiduainete peale, mida sai kodunt hankida, ei tahtnud raha raisata. Kapis leidus ikka odrajahukott, soolaliha ja muud supimaterjali. Suurema koguse saatis ema regulaarselt raudteepagasiga. Kogu toiming oli talle tohutult raske ja tülikas: produktikast peal, tuli hobusega sõita Järva-Jaani raudteejaama.

Isegi veel aastail 1956-1958 ei olnud kaubandus pealinnas kuigi heal järjel. Endiselt oli raskusi suhkru hankimisega. Egas muidu 1956. aasta esimesel koolipäeval igale tudengile 1 kg suhkrut antud! Linnas ikka suhkrut liikus ja nii varustasin ka koduseid. “Vahetuskaubana” tuli maalt endale pidevalt kartuleid tuua. Parem ei olnud ka tööstuskaupadega. Palusin 1957. aasta sügisel emal osta Järva-Jaanist elektritriikraud, sest Tallinnas ei olnud seda saada!

Peale loengute kuulamise tuli ka kodus tõsist tööd teha. Tagantjärele arvan, et stiimuliks ei olnudki niivõrd aine omandamine, kui soov vastu pidada ja stippi saada. Stipendiumist ilmajäämine olnuks katastroof — kõrgharidusest ilmajäämine.

On meelde jäänud öö, kui uurisin üht tugevusõpetusealast probleemi. Ainukene õpik oli venekeelne. Sõna-sõnalt teksti puurides sai asi hommikuks selgeks. Toakaaslased olid hommikul äärmiselt üllatunud, kui ka neile teooria selgeks tegin. Kõige tüütavam aine oli marksismi-leninismi alused, milles toimusid lisaks loengutele ka seminarid. Vajalik kirjandus oli ainult raamatukogus ja seega istusime seal vähemalt kord nädalas Lenini teoseid uurides. Marksism-leninism oli ballast, mille pidi iga insener sundkorras ellu kaasa võtma. Erialaga olin aga rahul.

Isa tervis halvenes järjest. 16. augustil 1957 tunnistati ta 2. grupi invaliidiks (südamerikked). Pensionieast jäi isal puudu ainult kaks kuud. Ta jõudis lõpuks Jürimardile tagasi juba kirstus ja ainult mõneks päevaks kuni matusteni 30. juulil. Hakkas saabuma aeg, kus meie, lapsed, saime tasapisi juba ise toime, kuid nõuandja kulunuks meile ikkagi ära.

Kahel esimesel aastal tuli sissejuhatuseks kõrghariduse omandamisele näidata oma oskusi kolhoositööl. Osa tudengeid käis ka uudismaadel. Esimesel kolhoosisügisel saime selgeks bridžimängu. Õpetajaks oli meie grupi kõige vanem tudeng Ardo. Hiljem muutus meie tuba ühiselamus bridžimängu keskuseks, mitu kaardipakki sai räbalateks mängitud.

Teisel kursusel tuli üheks õppeaineks juurde sõjaline õpetus, milleks oli ette nähtud terve neljapäevane päev. Lisaks ootas kevadel eksam. Mina kui keskkooli ajal saadud valge pileti omanik olin kogu kremplist vaba. Tervis oli mul aga suurepärane. Tavaliselt istusin neil päevil raamatukogus.

Kuigi aeg-ajalt lõõgastusime, siis eksamiteks valmistusime kogu energiaga. Iga ebaõnnestumine võis röövida stipi, mis meie majandusliku olukorra juures oleks olnud rängaks löögiks. Suutsingi kõik viis aastat vastu pidada, ilma et oleksin eksamil alt läinud. Kõik kevaded mõödusid eksamite tähe all. Kui lõpuks viimane eksam seljataga, valdas mind imeline kerge tunne. Esimest korda võis rõõmu tunda kevadest, kuigi selle ilusam osa oli juba möödas.

Mõningal määral tõi vaheldust praktika. Esimene neist möödus tehases “Volta”. Mina sattusin ametisse esmasel kontrollimisel väljaprakeeritud elektrimootorite remondi jaoskonda. Tasu oli 1 rubla iga remonditud mootori eest. Huvitavam oli praktika Leningradi masinaehitustehases 1960. augustis. Eesti keele kasutamine tekitas seal tihti meist mulje kui välismaalastest. Poode külastades sattus meist keegi sinimustvalgetele sallidele ja muidugi ostsis ühe ära. Järgmisel päeval ilutses selline sall juba iga poisi ja ka meie ainukese tüdruku kaelas. Jätkasime nende kandmist ka Tallinnas. Lugu lõppes kurvalt. Ekskursioonil Keila vabrikusse tuli hulk aega seista värava taga, oodates, kuni vormistatakse sissepääsuload. Ilmselt keegi riigitruu kodanik märkas rahvusvärvides kaelasallidega seltskonda. Juba järgmisel päeval algas ülekuulamine. Kõige rohkem taheti teada, kes oli algataja. Organisaatori otsimise tuntud võte meie juures tulemusi ei andnud. Juurdlus lõpetati. Kõigile väänati ühesugune karistus: jätta üheks kuuks ilma stipendiumita. Sellega tõusis iga salli väärtus kõrgeks. Kokkurääkimata olid need enamikul kaelas, kui võtsime kogu grupiga esimest ja viimast korda ühiselt vastu uut 1961. aastat.

Elu läks lahedamaks neljanda kursuse lõpul, kui märtsis 1960 asusin kohakaasluse alusel tööle elektriseadmete projekteerijana “Kommunaalprojektis”. Tasu oli tükitöö alusel. Tööd sai võtta vahel ka ühiselamusse. Tööl käisin tavaliselt kella 7.00–14.00, loengutel ja laboratoorsetel töödel 14.30–19.00, mõnedel päevadel aga kella 20.15-ni.

Suureks materiaalseks toetuseks olid ema onu Aleksander Allika USA-st saadetud pakid. Esimest korda sain rätsepa juures lasta õmmelda välismaa kangastest ülikonnad. Mäletan, kui läksin, meeldiv hall ülikond esimest korda seljas, Piritale jaanitulele. Olin rusutud meeleolus, sest päeval olin olnud matustel. Jaanipeol tutvusin neiuga, tänu kellele tuju paranes. Uus tuttav kandis nime Lea.

Diplomitöö tegemisel tundus, et ajast ei jää puudu mitte ainult üks päev, vaid tunduvalt rohkem. Ma polnud rahul töö sisulise küljega, sest leidsin, et saan pakkuda liiga vähe midagi uut. Jõudsin siiski õigeks ajaks valmis. Kes seda hoolega lugeski! Erik Udam tunnistas grupi esimesel kokkutulekul, et tema valis oma diplomitöös trafo südamiku materjaliks puidu. Ta põhjendas: niikuinii keegi seda projekti ei loe! Õppejõud kontrollisid arhiivis ja asi leidis kinnitust. Nüüdseks on sellest saanud tudengianekdoot. Lõpupidu ise toimus Pirita restoranis. Nii lõppes tudengipõlv jaanipäeval 1961.

Esimeseks töökohaks jäigi tehniku amet “Kommunaalprojektis”, kus alustasin IV kursuse tudengina märtsis 1960. Tegime põhiliselt olemasolevate objektide kapitaalremondi dokumentatsiooni juurde elektriseadmete paigaldamise tööjooniseid. Enamuse neist moodustasid elamud, kus põhiline oli valgustus. Selle projekteerimine oli odav. Tunduvalt parema teenistuse kindlustasid jõuseadmetega projektid. Nende pärast käis võitlus. Üks minu suurematest objektidest oli 15. kutsekeskkool. Püüdsin rakendada värskelt omandatud teadmisi: nägin ette luminestsentsvalgustuse, mille jaotasin ära elektrivõrgu erinevate faaside vahel. See tegi projekti muidugi väga keeruliseks. Kujutasin ette, kuidas elektrikud mind kiruda võisid.

Tegin tol perioodil projekti ka Jürimardi elamule. Töökaaslaste kaudu hankisin materjali ning esimese praktilise tööna ehitasin valmis valgustusvõrgu. Õhuliini materjali sain siiski alles 1964. aastal. Nii kadus 1965. aasta sügisel Jürimardil petrooliumilambi süütamise vajadus.

“Kommunaalprojektis” sain töötada lühikest aega, kuna TPI-st oli mind tööle suunatud Jõhvis asuvasse põlevkivi-instituuti. Suunamised lahendasime grupis demokraatlikult — võtsime loosi. Oleksin heameelega jäänud pealinna, ka ülemused olid minuga rahul, kuid nad ei tohtinud mind kauem kui 1.septembrini 1961 tööl hoida.

Alates sellest kuupäevast sai minust insener-konstruktor põlevkivi-instituudis. Elama asusin instituudi ühiselamusse, mis paiknes Kohtla-Järvel. Seltskond oli suur ja kirju. Sõprussidemeid aga ei siginenud ei toakaaslaste ega linnatuttavatega. Vaba aja veetmine jäi kaevuritelinnas ühekülgseks. Käisin kultuurimajas pidudel, lisaks astusin vahetevahel nädala sees mõnda baari sisse. Kaevurite endi peod olid tollal hirmus tormilised. Esimesel õhtul pärast kapitaalremonti peksti Jõhvi linna restoran nii segamini, et see tuli hulgaks ajaks jälle sulgeda.

Ilmselt pööras saatus end minu kasuks, sest mul ei tulnud põhja poole kiskuvasse seltskonda kauaks jääda. Sain sõjakomissariaadist kutse ilmuda meditsiinilisse komisjoni, kus mind tunnistati täiesti terveks. Valge pilet oligi läinud! Ja mis veel hullem, anti kutse kohustuslikku ajateenistusse ilmumiseks.

Meid viidi rongiga Tallinna ja paigutati Rahumäele mingisse kasarmusse. Seal vedelesime hulk aega. Ainukeseks lohutuseks oli telefoniühendus Leaga. Lõpuks paigutati värskelt värvatud sõjamehed rongi ja sõit läks Venemaa poole. Lõppjaamaks osutus Simferoopol. Teenistuskohaks, kuhu jäime mitmeks aastaks, oli Ljubimovka küla lähedal asuv Belbeki lennuväli. Varem oli aerodroom kuulunud mereväele, kuid siis viidud PVO (õhukaitse) koosseisu.

Esimesel paaril kuul, nii-öelda noorte ajal, viidi meid eraldi laagrisse. Väeosast eemal käis hommikust õhtuni kõva rividrill. Minul ei tulnud kuigi kaua trampida. Kapten, meie kamandaja, õppis ise veel keskkoolis ja pani mind riviõppuse asemel oma koduseid ülesandeid lahendama. Võimas armee paistis silma oma paljutahulisusega: esines insener-majoreid, insener-leitnante ja muid asjamehi. Aga mina olin harva esinev eksemplar — insener-reamees! Taoline seisus tegi elu algusest peale kergemaks. Kui kooliülesandeid enam anda polnud, sai järgmiseks tööks noorsõdurite tunniplaani kirjutamine ja muude õppustega seotud paberite täitmine.

Pärast prisjaga’t, kui meid juba pärissõduriteks tunnistati, määrati igaühele ka kindlad kohustused. Väeosas kehtis sisuliselt iga päev lahinguolukord. Belbeki lennukid, algul MIG-id, hiljem ka SU-tüüpi, teostasid piirivalvet. Vähemalt üks lennuk oli alati stardivalmis. Kohe, kui radarid avastasid Türgi poolt meie suunas tuleva lennuki, “tõsteti” ka meie oma üles. Lendurite jutu järgi kohtusid nad kuskil Musta mere kohal ja pöördusid tagasi oma koju, vahel sõbralikult teineteisele lehvitades. Sellises olukorras pidid kõik süsteemid olema ööpäev ringi töös. Kuna meie lahinguvalmiduse kontroll käis eelpool kirjeldatud viisil, siis suuremaid õppusi toimus harva. Muidugi olid igal nädalal ka kindlad õppelendude päevad, aeg-ajalt lisaks ka öised õppelennud. Mina sattusin esialgu lennuvälja valgustuse peale.

Eesti poisid olid armees heas kirjas. Enamik said ametid, kus oli tarvis paremini tehnikat tunda. Kokku oli meid seal 14 Eestist pärit poissi, kes moodustasid üksmeelse kamba. Eestlaste hulgas oli mitu tugevat muusikameest, tänu kellele oli võimalik luua puhkpilliorkester. Orkestrantidele oli eraldatud kasarmust eemal omaette tuba, kus hoidsime pille ja tegime ka harjutusi. See oli ka sobiv koht kodunt saadetud pakkide lahtitegemiseks, sest reeglina oli nii ühel kui teisel poisil kasti sees pudel. Orkestris mängimine tuli sõdurielus kasuks. Aastavahetusel said paljud puhkust ja seda lootsin ka mina. Kahjuks öeldi mulle kui orkestrandile kategooriliselt ära. Aastavahetuse pidu loeti nii tähtsaks! Mul jäi jõudmata venna pulma ja kes teab, ehk oleks minu saabumisel isegi kahed pulmad korraga toimunud.

Lõpuks õnnestus ka minul kaua oodatud puhkuseluba saada. Juurde arvestati rongisõidu aeg, ka pilet oli prii. Valisin lennuki, et võita paar päeva, kuigi lennupiletile tuli endal juurde maksta. Saabusin Tallinna 8. märtsil. Veidi viibisin linnas, siis käisin ära ema juures maal. 16. märtsil sai teoks terve aasta Leaga peetud tiheda kirjavahetuse käigus sündinud otsus: astusime abielu registreerimiseks sisse Mündi tänaval asuva büroo uksest.

Tähistamise võimalused olid kasinad. Istusime algul Lea juures kitsas sugulasteringis, hiljem koos kõige lähedasemate sõpradega restoranis “Kevad”. Pärast puhkust, mida seoses abiellumisega 10 päeva võrra pikendati, tundus noore naisemehena sõjaväeteenistuse jätkamine hoopis raske. Suureks vahelduseks oli Lea külaskäik juulikuus. Kasutades ülemuste vastutulekut veetsime meeldivad päevad, reisides mööda Krimmi kuni Jaltani välja.

Tolleaegse seaduse kohaselt oleks mul tulnud sõjaväes teenida 3 aastat, minul tekkis võimalus pääseda kahega. Selleks tuli, arvestades kõrgharidust, sooritada reservohvitseri eksamid. Kohapeal väeosas lubati vastu võtta füüsilised katsed: rippes ja toenglamangus käte kõverdamine, jooksud ning veel üht-teist. Kõigega sain hakkama. Ülejäänud eksamid tuli teha mujal. Harkovis korraldati 1.–10. augustini mingid ettevalmistavad loengud, kuhu oli kogunenud rohkesti rahvast. Kiievis tuli õiendada erialaeksam. Keegi kõrgem sõjaväelane esitas ainult ühe küsimuse, aga kahjuks ei osanud ma sellelegi õigesti vastata. Lahke mees seletas asja samas ise ära. Vastus jäi eluks ajaks meelde. Nimelt kasutatakse lennukite peal kõrgema sagedusega vahelduvvoolu sellepärast, et see võimaldab trafode kaalu vähendada. Sellegipoolest tunnistati, et kõlban Nõukogude armeesse ka ohvitserina, vähemalt nooremleitnandina. Edasi järgnes suur ootamine. Lõpuks saabus ka kinnitus riigi kaitseministri Malinovski enda allkirjaga. Olin Eestist ära olnud täpselt 2 aastat.

Puhkasin veidi oma uues kodus Lea juures, Pärnu maanteel asuvas kitsukeses korteris. Asusin otsima endale töökohta Tallinnas. Jõudsin maad kuulamas käia aparaaditehases, “Voltas” ja Pöögelmanni-nim. tehases. Enne kui jõudsin end tööle vormistada, haigestusin kollatõppe. Ravi osutus väga pikaldaseks. Lea medõe miinimumpalgast ei jätkunud kahele inimesele mitte kuidagi. Viimases hädas pöördusin kirja teel Pöögelmanni-nimelise tehase direktori Viktor Koškini poole palvega võtta mind tööle ja vormistada see alates 2. jaanuarist 1964. Tagantjärele näib uskumatuna, aga Viktor Koškin tuli mu palvele vastu. Mind vormistati tööle TKO vaneminsenerina kuupalgaga 120 rubla. Palk oli tolle aja kohta väga hea. Lisaks põhipalgale said insener-tehnilised töötajad plaani täitmise korral ka 60% ulatuses preemiat. Elektrotehnikatehase valimist mõjutas ka see, et seal olid ees juba mitmed TPI-aegsed koolivennad.

Uuel ametipostil sisseelamine kujunes ääretult raskeks. Mul puudusid kogemused nii suhtlemiseks alluvatega kui ka töötamiseks sealsete mõõteriistadega. Olin nagu kindral, kellele oli võõras reamehe elu. Keegi uutest töökaaslastest ei taibanud mind juhendada ning ma ise ei osanud ka nende poole pöörduda. Raskuste põhjuseks oli see, et instituudis saadud teadmised pooljuhtseadmeist olid kasinad.

Tehaseelu mõistmiseks olen sunnitud lühidalt kirjeldama, mida selles ülisalajases tehases üldse tehti. H. Pöögelmanni nimeline raadiotehnika tehas loodi endise Tallinna tuletikuvabriku hoonete baasil 1960. aasta paiku. Esimeseks tooteks olid fototakistid, mis terve selle värgi nii salajaseks tegidki. Nimelt paigutati need Nõukogude armee raketipeadesse, kus nad võimaldasid juhtida mürsu reaktiivmootoriga lennuki pihta. Järgmise tootena ilmusid transistorid (väike detailike, mitte raadio!), mida toodeti praktiliselt tehase eksisteerimise lõpuni. Tehase õitseajal lisandusid juba kaasaegsed integraalseadmed — mikroelektroonika.

Pidevalt tekkis ebameeldivusi, kuna tooted ütlesid üles. Mida tähtsam oli seade, kus tõrge toimus, seda suuremad pahandused järgnesid. Näiteks kahtlustati kord, et meie toote tõrke tõttu ebaõnnestus ühe sputniku start. Sellises olukorras tuli tehasesse luua praagi analüüsi laboratoorium. See töö langes minu õlgadele. Töötasin läbi kirjanduse seda lausa konspekteerides, muide väljaspool tööaega. Komplekteerisin labori inimeste ja seadmetega. Mõtlesin välja meetodeid, kuidas teha kindlaks tõrgete põhjuseid. Meie laboratoorium muutus keskuseks, kellelt oodati lahendusi, kuidas tootmisega edasi minna. Kui ma hiljem osakonna eesotsas töötasin, suhtus tehase juhtkond minusse kui praagi analüüsi spetsialisti. Kõige tõsisemate pretensioonide puhul saadeti tarbijate juurde juriidilist külge lahendama just mind.

Komandeeringuid tuli ette küllalt sagedasti. Aastate jooksul käisin läbi praktiliselt kõik Nõukogude Liidu suuremad tööstuskeskused kuni Uuraliteni, lisaks ka Kesk-Aasias. Oli muidugi huvitav näha paljusid kohti ja sealseid vaatamisväärsusi, teiselt poolt tuli taluda palju vintsutusi. Raskused algasid peatuskoha leidmisega. Harkovis tukkusin näiteks esimese öö hotelli vestibüülis (seda tuli sageli ette), teise öö koridoris välivoodi peal. Kaasanis magasime koosolekutesaali laual. Vahel kutsusid lihtsad vene inimesed meid suure külalislahkusega oma korterisse. Alatine probleem oli lennu- ja rongipiletite hankimine. Mäletan Kiievis tormijooksu lennukile, mida ründasid mitmele eri reisile piletid hankinud reisijad.

Vähem vastutusrikkad olid komandeeringud oma ministeeriumi tehaste kontrollimiseks. Need sõidud olid hoopis meeldivamad. Hotellides broneeriti kohad, hangiti vajalikud tagasisõidupiletid. Lisaks igat sorti meelelahutused bankettideni välja. Padujoomiseni läks Kiievis. Seal oli nõupidamine, kus osalesid ka sõjaväe esindajad. Tehasesse sisenesin portfelliga. Meie võõrustajad leidsid, et minu importkott on kõige sobivam “salakauba” jaoks, ning surusid sinna sisse 10 liitrit piiritust. Üritus algas jälle piduliku banketi ja toostidega N Liidu kaitsevõime tõstmiseks. “Töö” jätkus kämpingu-majakestes poole ööni. Pidasin vapralt vastu.

Iga komandeering tõi kaasa midagi uut. Veendusime ka, et KGB silmad on kõikjal. Moskvas Jaapani elektroonikamessil uitasin üksinda ringi. Hakkasin esitama küsimusi ühe vee deioniseerimisseadme kohta ja kohe kutsuti mind kui kõrget külalist kardinate taha. Peale seletuste andmist esitati ka mulle küsimusi, et kes ma olen ja kust tulen. Minu üllatuseks korraldas julgeolek mitmed aastad hiljem ülekuulamise, kus selgus, et minu kohtumine jaapanlastega oli neile teada.

Kord kutsus direktor Viktor Koškin mind oma kabinetti. Olin tollal veel osakonnajuhataja asetäitja. Viktor tegi lühikese sissejuhatuse, milles andis teada, et kohal viibiv kolmas mees on KGB-st. Sellepeale direktor lahkus, jättes meid oma kabinetti kahekesi. Sain teada, et seltsimees pidi minu vastu huvi tundma sellepärast, et töötan TKO-s ja olen kõige paremini kursis praagianalüüsiga. Tuligi esimene küsimus: “Kas teie toodete tõrked ei ole tingitud mõningate inimeste kahjurlikust tegevusest?”

Tegin külalisele pikalt-laialt selgeks pooljuhttootmise iseärasused, mis ei garanteeri põhimõtteliselt 100%-liselt kõigi toodete tõrgeteta tööd, vähemalt meil kasutada oleva tehnikaga. Kinnitasin, et olen absoluutselt kindel, et siin ei ole tegu kahjurlusega. Kunagi hiljem helistas sama mees mulle töö juurde ja avaldas soovi minuga kohtuda. Ei julgenud ka siis keelduda, sest arvasin, et asi puudutab ilmselt minu isikut. Nii juhtus edaspidi veel mitmel korral. Küsimused hakkasid aga rohkem konkreetseid inimesi puudutama. Õnneks sain nende kohta alati öelda, et tean inimest tehases, aga lähemaid kokkupuuteid temaga ei ole, seega mitte midagi ei oska öelda. Aeg-ajalt tuli küsimusi ka minu enese ja ka välismaal elavate sugulaste kohta. Kuna kartsin, et nad on teadlikud õde Maie kirjavahetusest ühe sugulasega, siis seda mainisin. Sugulaste väljaselgitamiseks oli neil kaval nipp: “Räägi, kas sul on seal kedagi, me saaksime siis sind sinna tööle saata!”

Ei oska tänaseni öelda, kas nad uurisid mind või lootsid tõesti teada saada midagi nende jaoks huvitavat. Seepärast ei oska ka öelda, miks KGB lõpuks mind rahule jättis. Kas tüütasid neid ära minu ühesugused ebahuvitavad vastused või veendusid minu lojaalsuses. Tehases oli vaid üks inimene, kellele julgesin neist asjust rääkida. See oli peaenergeetik Paul Tammiste. Nimelt küsiti ka tema kohta. Andsin ikka oma tüüpvastuse. Selgituseks teatas tšekist, et Tammiste on olnud Saksa sõjaväes ja nüüd pidid talle Saksamaalt külalised tulema. Pärast pikka kaalumist otsustasin Pauli hoiatada, et tema vastu sellist huvi tuntakse. Kartsin, et ta võib hakata mind pidama KGB nuhiks. Kohtusime 3. tsehhi koridoris. Paul kuulas minu rahulikult ära. Jäi mulje, et ta sai minust õigesti aru. Ka nüüd leian, et käitusin õigesti.

Enamik tehase 3000 töötajast olid rahvuselt venelased. Peaspetsialistide ja muude kõrgemate ülemuste hulgas oli siiski rohkem eestlasi. Sõltumata rahvusest pidid kõik “puhtad” poisid olema. Neil pidi olema luba nr.1. See võimaldas ligi pääseda kõigile salajastele dokumentidele, mida hoiti eriosakonnas. Selleks ei pidanud olema tingimata partei liige. Olime leppinud ka paratamatusega, et meie õigused olid piiratud: meid ei lubatud kapitalistlikesse riikidesse, me ei tohtinud suhelda välismaalastega, meie telefonikõnesid kontrolliti. Selgitati ilusti ära, et see ei ole mitte pealtkuulamine — see on lihtsalt tehniline kontroll. Teadsime, mida tohib rääkida, aga sellegipoolest oli ka mul juhus, kus kaugkõne katkestati. Pärast seda helistati mulle ja teatati, et olin rääkinud keelatud teemal. Kui täditütar Ameerikast Eestit külastas, käisin temaga kohtumiseks eriosakonnas luba küsimas. Sugulasega kohtuda siiski lubati.

Samal ajal jäeti mind ilma komandeeringust Pariisi. Sõidu organiseeris Tallinna linna teadus-tehniline ühing. Olin üks meie tehase kahest kandidaadist. Tohutu kiirusega ajasin korda mahukad dokumendid, kaasa arvatud 12 fotot. Vastusega venitati ja venitati. Eriosakonna juhataja soovitas lohutuseks teha taotlus kuskile sotsmaale, kus samuti pidi väga huvitav olema. Põhimõtteliselt ei üritanud ma rohkem kunagi üle piiri pääseda. Keeld kehtis veel 5 aastat pärast tehasest lahkumist.

Enamikust eesti rahvusest juhtidest said “rediskommunistid” — pealt punased, seest valged. Esimest korda agiteeriti mind nagu kõiki teisi parteisse astuma instituudis. Meie öppejõud püüdis selgeks teha, et kes siis veel ei peaks olema parteis kui mitte insenerid, tootmise juhid. Muidu hakkavad otsuseid vastu võtma need, kellel ei ole haridust. Elu näitas, et tal oli õigus, aga meie grupist ei läinud keegi üleskutsega kaasa. Järgmise töötlemise elasin üle sõjaväes. Seal tehti meile selgeks, et sõjaväes on tunduvalt lihtsam partei liikmeks saada kui tsiviilelus. Vastasin, et sellepärast ma ei tahagi astuda — see oleks ju karjerism. Jäetigi rahule.

Osakonna juhataja asetäitjaks tõusin 1967. aastal. Sealne töö oli äärmiselt tihedalt seotud tehase kõige tähtsama probleemiga, plaani täitmisega. Osalemine mitmesugustel nõupidamistel võimaldas mul ennast kurssi viia kõigi tehase probleemidega. Olles Tallinnas üks suuremaid ettevõtteid, olime TKO töötajate arvu poolest kindlasti esikohal. Ainuüksi insener-tehnilist personali oli meil 45 inimest, kontrolöridega kokku aga ligi 300. Hiljem see arv vähenes. Tööpäev oli väga tihe, kellegagi tööküsimust lahendades tuli samal ajal vehkida allkirju eksporttoodangu sertifikaatidele. Igasuguseid dokumente käis nii palju laua pealt läbi, et sageli ei leidunud tööpäeva jooksul aega kõiki neid läbi vaadata. Ma ei pidanud kunagi kinni lõunaajast ja ei jätnud ootama neid, kes minu jutule tulid. Kabinetis oli ikka keegi juba järjekorras. Vahel jäi isegi lõunal käimata.

Eelpool jäi mainimata, et valdava osa töötajaist moodustasid naised. See ei oleks nimetamist väärt, kui poleks olemas olnud niisugust tähtpäeva nagu rahvusvaheline naistepäev. Ei tulnud kõne allagi kedagi sellest suurest naisperest unustada. Aegsasti hakkasime plaani pidama, millisest poest on võimalik tellida lilled. Raha hankimiseks tegime mõne fiktiivse preemia kellegi meestöötaja nimele. Vahel tuli ka igalt mehelt midagi kokku korjata. Kauplustes olid tohutud lillejärjekorrad juba mitu päeva enne. Naistepäevahommikul haigutas kauplustes tühjus või siis oodati võimalikku lisa. Kõige parem minek oli alpikannipottidel ja siis olid õnneseen, kui neile peale juhtusid. Meil oli neid vaja oma tosinajagu. Hommikul tööletuleku asemel tuli minna marsruudile mööda turge ja kauplusi. Hiljem, kui mul omal oli juba auto, ei olnud vaja vähemalt taksot taga ajada, mis naistepäeva paiku ei olnud kergem lillede hankimisest. Kui siis lõpuks lilled üle antud said, tundsime alati suurt kergendust. Vahel tuli lilled asendada tortidega, aga ega nende saaminegi kergem olnud.

1973. aastal suunati mind Moskvasse juhtivate töötajate kvalifikatsiooni tõstmise 2-kuulistele kursustele. Kursused olid väga huvitavad eriti sellepoolest, et majandusalaseid loenguid pidas lektor, kes suhtus juba siis väga kriitiliselt kehtivasse majandussüsteemi. Väga põhjalikult võeti läbi juhtimisalane teooria. Saime tuttavaks paljude tulevaste juhtidega üle terve Nõukogude Liidu. Diplomitööna koostasin kvaliteedi juhtimise süsteemi oma tehasele. Lõpetasin kiitusega.

Töötasin läbi kogu venekeelse kirjanduse kvaliteedi teemal, kaasa arvatud väliskirjanduse tõlked. Meedia pasundas kvaliteedi juhtimisest ja vaidlused käisid selle üle, kas kvaliteeti saabki üldse juhtida. Tõestasin, et saab. Koostatud skeem oli originaalne ja ühtlasi universaalne igasuguse tootmisharu jaoks. Selle põhialuseks oli kõikvõimalike faktorite kindlakstegemine, millest sõltub toodangu kvaliteet, määrates nende omavahelised seosed. Edasi oli tarvis reglementeerida nende faktorite kindlustamise nõuded. Oma artikliga pääsesin ka üleliidulise teadusajakirja “Standardid ja Kvaliteet” lehekülgedele. Kohalikus ajakirjanduses jätkus poleemika nende vahel, kellel puudusid vähimadki teadmised kvaliteedist ja selle juhtimisest. Igal juhul muutus kvaliteedisüsteemide juurutamine ettevõtteis kohustuslikuks ja meie tehas sai Eestis üheks esimeseks, kus see ülesanne täidetuks loeti.

Tööstusettevõtteilt hakati nõudma teatud protsendi ulatuses laiatarbekauba tootmist. Alustasime auto lisaseadmetega ja masstoodanguks said kuuldeaparaadid. Eriti palju oli pahandusi kuuldeaparaatidega. Pretensioonid tekkisid siis, kui Jaapanist ei saanud enam vajalikke minimikrofone ja -telefone ning neid hakkas tootma Tuula tehas. Jälle komandeeringud. Saime Tuula TKO juhatajaga headeks tuttavateks. Eriti halvasti mõjus meie tehasele see, kui mõni Isamaasõja veteran esitas kaebuse meie kuuldeaparaadi peale “Pravdasse” või parteiorganitesse. Siis tuli momentaanselt reageerida. Kord andis direktor mulle käsu olla Moskvas sellise kliendi juures pühapäeval 18. aprillil, s.o. minu sünnipäeval. Käsk tuli täita. Kohapeal selgus, nagu varemgi paljudel juhtudel, et kuuldeaparaat oli korras, ainult vanakesel kõrvad pesemata ja toru umbe läinud.

Meenutamata ei saa jätta õpinguid marksismi-leninismi ülikoolis, kus diplomi järgi sain veel kord kõrgema hariduse, seekord poliitilise. Käidi peale, et kuskil peab end täiendama, ja valisin rahvusvaheliste suhete eriala. Seal käsitleti siiski väga huvitavaid aineid, nagu maailma maade majandus, rahvusvahelised suhted ja diplomaatia.

Olnud juba üle 10 aasta osakonna juhataja asetäitja, muutus igapäevane töö igavaks ja üksluiseks. Kõik hakkas korduma. Otsustasin tehasest lahkuda. Järgnes ettepanek: lahkumise asemel TKO juhataja koht. Jäin nõusse. Lootsin uuel tasandil midagi enamat korda saata või tuua vähemalt veidike vaheldust igapäevarutiini. Iseenesest mõista suurenes vastutus — enam ei kaitsnud mind kellegi selg. Palka sain tehasest, allusin aga otseselt Moskvas asuva elektroonikatööstuse ministeeriumi kvaliteedi inspektsiooni juhatajale. Meie toodangu kvaliteet sõltus väga paljudest, osaliselt peaaegu kontrollimatutest füüsilis-keemilistest protsessidest. See tekitas toodangu vastuvõtukatsetel olukordi, kus ühest mõõtetulemusest sõltus terve tehase kuuplaan ja muidugi ka kõigi preemiad. TKO ja eriti selle juhataja sattus kahe tule vahele. Tahes-tahtmata tuli minna kompromissidele. Ühe raadiodetaili jaotamisel kahte vajalikku gruppi ei vastanud tulemus nõudmisele. Leppisime kokku, et jätame ajutiselt selle parameetri mõõtmata ja markeerime nii, nagu tarbijad tellivad. Seda “ajutist” otsust pikendasin oma karjääri lõpuni!

Mida edasi, seda hullemaks asi kippus minema. Et tehase spetsialistid ega ministeeriumi töötajad ei jääks uue tehnika preemiast ilma, tuli uus toode vastu võtta enne katsete läbiviimist. Vaatamata kompromissvõtetele läks plaani täitmisega üha raskemaks. Ikka ja jälle tundsin küllastumist ühest ja samast tööst. Töö teemal toimusid ägedad sõnavahetused üheaegselt mitme inimesega, lisaks ärritusin samal ajal telefonitsi toimunud vaidlusest. Elasin üle kerge infarkti.

Olin juba palju kordi mõelnud, kui kauaks tööle edasi jääda. Kas pean vastu oma 50. eluaastani? Otsustasin lahkuda tehases töötamise 20. aastal 1. jaanuaril 1984. Kahju oli lahkuda, aga seda kurbust leevendasid töökaaslaste viimased visiidid minu kabinetti ja nende südamest tulevad soovid edaspidiseks.

Tehase direktori asetäitjana sinna jäänud Juhan Jalakas küsis kunagi hiljem, et kuidas ma küll oskasin nii õigel ajal ära minna. Oli alanud tehase majanduslik allakäik, mida ei päästnud ka Moskvast paika pandud Voronežist pärit uus direktor Igor Šepelevitš. Sellest mehest sai Interrinde üks juhte ja punalipp tehase katusel lehvis Eestis viimaste hulgas.

Tallinna tööle asudes sai meie pere esimeseks elukohaks väike korter vanas ühekorruselises lammutamisele määratud majas Pärnu mnt. 33. Korter oli äärmiselt väike: 10 m² suurune tuba ja veel väiksem köök. Algul elasime seal kolmekesi, kolmandaks oli abikaasa ema Linda. Eluase oli saadud ametkorterina majavalitsusest, kus ämm töötas. Toa loovutas mammi meile ning tema magamiskohaks jäi välivoodi köögis. Kui meil oli tarvis minna käimlasse, tuli üle välivoodi ronida.

Elasime uue korteri saamise lootuses: kui mitte enne, siis vähemalt selle lobudiku lammutamisel kolime uude. Tuleviku nimel elades ostsime tasapisi juurde mööblit, järelmaksuga radioola ning magnetofoni. Et seda kõike võimaldada, ajasime läbi vähesega, kõigi kulude kohta pidasime igapäevast arvestust. Samas korteris elades sündisid meil ka lapsed: poeg Andri 1964. ja tütar Annika 1966. aastal. Tundub, et mida väiksem on korter, seda paremini saavad inimesed omavahel läbi.

Meie palkadega (120 + 60 rbl) ei saanud me endale eriti midagi lubada. Elamine läks päris kitsaks pärast teise lapse sündi. Kuna Leal oli pikem Tallinnas elamise staaž, siis andsime korteriavalduse tema töökohta Tõnismäe polikliinikusse. Olime kindlad, et see rahuldatakse. Kuid võta näpust! Polikliinikus otsustati anda neile eraldatud korter hoopiski kõrgema kategooria tegelasele, kellelegi tohtrile. Lea oli ju ainult medõde. Kõik lõppes siiski õnnelikult, sest andsime sisse protesti ja pärast komisjoni külaskäiku oli õiglus jalule seatud. Saime Mustamäele 4-toalise korteri, kus võtsime pidulikult vastu 1967. aasta.

Korteriolude paranemisega halvenesid aga meie omavahelised suhted. Nüüd aastaid hiljem arvan, et süüdi olid mõlemad pooled. Elasime ikkagi koos edasi. Lastele oli lohutuseks, et komandeeringust tulles tõi issi kaasa väljamaa mänguasju, mis olid kodumaistest hoopiski huvitavamad: raudtee makett, kokkupandavad majad ja lennukid jpt. Mina ise ei osanud sellistest asjadest omal ajal unistadagi! Oli ka suursündmusi, millest me kõik rõõmu tundsime, nagu tolleaegsetes tingimustes juba 2 aasta pärast telefoni saamine või auto ostmine. Kui 1975. aastal autoostuloa sain, olin veel osakonnajuhataja asetäitja. Luba taotles ka ülemus. Kahte autot osakonnale ei antud ja direktor otsustas minu kasuks. “Žiguli” on jäänudki esimeseks ja arvatavasti viimaseks autoks mu elus. Autoga sai käidud maakodus ja tehtud ka pikemaid reise kuni Krimmini välja. Lastega käisime pikemal puhkusereisil Sotšis, mis on minu jaoks jäänud ainukesteks mererannas veedetud päevadeks. Kõik teised puhkused kooliajast pensionieani on möödunud maal tööd tehes.

Aastad möödusid märkamatult. Lapsed kasvasid, läksid kooli ja peagi ka lõpetasid. Tütrel tekkis huvi tantsimise vastu ja nii sattus ta Tallinna Koreograafiakooli. Lastevanemate koosolekutel kurtis tantsukooli direktor pidevalt, et nad ei suuda leida endale asjalikku majandusjuhatajat. Lubasin teda ise aitama hakata ja lugu lõppeski sellega, et 1979. aastal vormistati Lea kohakaasluse alusel majandusjuhatajaks. Tegelikult tegin vajaliku töö ise ära. Kuna olin mitteametlikus korras juba 1978. aasta sügisest tegutsenud koreograafiakoolis, siis arvasingi, et see on kõige sobivam uus töökoht. Eriti sellepärast, et suvel koolitööd ei ole ja ka minul vabadust rohkem. Alates 1984. aasta 2. jaanuarist olingi ametlikult koreograafiakoolis majandusjuhataja palgaga 90 rbl. kuus. Lahkumispidu tehasest toimus 30. detsembril koreograafiakooli suures saalis, esinemas RAM-4 ning Elonna Spriidi tantsutüdrukud. Nii ühe kui teise esinemine andis peolistele suurejoonelise elamuse.

Töökoormuse suhtes koolis eksisin rängalt. Tehases sain 20 aasta kestel puhkuse alati suvel. Koolist võisin saada kätte küll puhkuseraha, kuid tegelikult jäid kõik puhkused kasutamata. Kõige pingelisemateks perioodideks minu jaoks kujunesidki suvevaheajad.

Hoone, mis asub Toompeal Toomkooli tn. 11, oli hiljuti väljast üle värvitud. Viimased majandusjuhatajad olid tegelenud enamalt jaolt koristajatädide varustamise ja elektripirnide vahetamisega. Koolimaja kivisöel töötavad katlad olid koos terve küttesüsteemiga täielikult amortiseerunud. Ruumid vajasid sanitaarremonti, iganenud mööbel väljavahetamist.

Kuna igasugust vajalikku kaupa ei suudetud Nõukogudemaal vajalikus koguses toota, siis jaotati olemasolev ametkondade vahel ära. Ministeeriumid jagasid seda allasutustele. Sel ajal oligi suur kunst materjalide ja seadmete fondide väljakauplemine. Pidevad asjaajamised andsid juurde kogemusi ja võiksin öelda, et hankisin kõike, mida meil tarvis läks. Kõige suuremaks ettevõtmiseks kujunes keskküttesüsteemi remont. Remondi-ehitusvalitsuse töödejuhataja oli lausa üllatunud, kui hästi oli objekt materjalidega kindlustatud. Ei ühtegi tööseisakut. Materjalide nomenklatuur oli üpris suur: kokku 90 nimetust. Nelja kuuga õnnestus hankida ka kõige defitsiitsemaid materjale. Sain kätte isegi sellised, mille kohta plaanikomitee andis vastuse, et terves Nõukogude Liidus ei ole lahendatud nende tsentraliseeritud tarned (näiteks torude liitemuhvid). Siiski, päris lõpus selgus, et ei ole kaoliini. Ma ei teadnud veel samal hommikul, kui ehitajad mult seda nõudsid, mida see aine endast kujutab. Õhtuks oli seegi isolatsioonimaterjal kohal! Leidsin kaoliini üles kummitoodete vabrikust “Põhjala”.

Remonti jätkus mitmeks suveks. 1984. aastal sai keskküte täielikult korda ja arvan, et see on laitmatult teeninud lapsi tänaseni. Algasid sanitaarremondid. Püüdsin saavutada ruumide sellise väljanägemise, et poistel ei tõuseks enam käsi seda kõike rikkuma. Välja said vahetatud vanaaegsed koolipingid, klassid ja kabinetid varustatud magnetofonide, projektorite ja teleritega. Suuremate ürituste tarbeks sai hangitud soliidne võimendi koos kõlaritega. Kuna muusikatunnid olid individuaalsed, ostsime juurde pool tosinat pianiinot, suursündmuseks oli ühte kooli saali teise tiibklaveri hankimine. Telerite puhul vaadati minu peale viltu ja tuli leida täiendavaid põhjendusi, miks need peavad olema just värvitelerid.

Minu suurimaks teeneks oli koolile videomagnetofoni VM-12 hankimine. See oli aeg, kus välismaised pildimasinad meieni ei jõudnud ja kodumaiseid alles hakati tootma. Hangitu oli kindlasti üks esimesi videomagnetofone üleüldse Tallinnas, koolidest rääkimata. Nende jaoks puudusid igasugused fondid, kõnelemata võimalusest osta kauplusest. Minul õnnestus vidoemaki ostmine seetõttu, et Pöögelmanni tehas valmistas nende jaoks üht olulist pooljuhtseadet ja minul olid säilinud sidemed tehastega, kus makke kokku pandi.

Hiljem alustasin Novgorodi tehasega läbirääkimisi telekaamera ostmiseks, kuid need jäid pooleli, kuna enne lahkusin koolist. Nägin videotehnikas suurepärast tehnilist abivahendit just balletikooli õpilastele, kes saaksid siis igal ajal vaadata balletietenduste salvestusi, iseennast kontrollida ning vigadest õppida. Aga ka ilma niisuguse abita sirgus tolleaegsetest lastest kuulsusi nagu Kaie Kõrb ja Teet Kask.

Üldiselt oli kollektiiv tore, ainult üks mees korraldas intriige ja saatis igale poole kaebusi, see oli kunstiline juht. Teravalt hakkas kunstiline juht kritiseerima ka minu tööd, püüdes aina leida puudusi. Kord viskasin ta oma kabinetist välja ja kuna tema lahkumise kiirus ei vastanud minu soovile, aitasin teda selle juures nii, et tõukasin jalaga tagumikku. See on ainus kord elus, kus ma nii olen endast välja läinud. Lugedes hiljem pedofiiliaskandaalist Tallinna Balletikoolis, nõustun, et tegemist oli haige inimesega.

Palju sai tehtud, aga palju jäi pooleli. Kolmanda korruse saali lagi loeti avariiohtlikuks, koolihoone hilisem hoovipoolne juurdeehitus hakkas vajuma. Samal ajal toimus katastroof Tšernobõlis. Olin juba üle kahe aasta rahmeldanud koolis põhipalgaga 100 rbl. Ära elada võis ainult tänu sellele, et lisaks tegin ära veel mitme ametimehe töö. Poeg käis abiks, kuid ikkagi olid minu päevad pikad ja kestsid hommikust õhtuni, vahel lausa hilisõhtuni. Algul oli palk veel kesisem. Nägin, et nii napi palgaga ei ole võimalik ära elada. Häbiväärne oli sellist palka saada, omades kõrgemat haridust ja arvestades tehtava töö mahtu ning suutelisust kõigega edukalt toime tulla. Tehnilise personali palgad olid kõik miinimumi peal.

Tööpäeva kõige ratsionaalsemaks ärakasutamiseks seadsin sisse märkmiku, kus oli kolm veergu: helistada, sõita, kohapeal teha. Iga tööpäev lõppes sinna järgmiseks päevaks sissekannete tegemisega. Olen hiljem lehitsenud neid märkmeid. Seal olen nimetanud tohutu arvu ettevõtteid, millega tuli tegemist teha. Jääb ainult kiruda süsteemi, mis tegi asjaajamise keeruliseks.

Selleks ajaks oli Andropov võimule saanud ja juba oli ka kuulda uutest seadustest kohakaasluse piiramiseks. Teiselt poolt ei jäänud mul sugugi rohkem aega maal ema aitamiseks. Perekonnas jäid suhted endistviisi jahedaks. Nii otsustasin koreograafiakoolist lahkuda ja siirduda tööle kodukolhoosi. Enne õppeaasta lõppu ära tulla ei sobinud. Järgnes juuni lõpuni kestnud suure koolimajapidamise üleandmine. Kui pidasin kolhoosi esimehega töö suhtes läbirääkimisi, oli silmapiiril varustaja koht. Lõpuks pakuti elektrikute grupijuhi ametit, millega nõustusin.

See muudatus oli minu elus üks pöördelisemaid: muutusid nii töö profiil kui ka elukeskkond. Elades oma lapsepõlvekodus, mis kuulus Karinu osakonna alla, tuli hakata teenindama ka kolhoosi ülejäänud kaht osakonda. Elektrikute grupis olid toredad noored mehed, ainult üks minust vanem. Meie hooldada olid kõikvõimalikud elektriseadmed kõige erinevamatel objektidel: farmides, kuivatites, töökodades, kaevudes jne. Liinidega tuli tegeleda vaid erandjuhtudel. Vahel tuli ka elamute elektriinstallatsiooni uuendada. Vaatamata sellele, et olin ülemus, tegime kõiki töid võrdselt koos.

Kodus alustasin eluruumide korrastamist ja kasvuhoone ehitamist. Kui väljas pimenes, tegutsesin edasi elektrivalgel. Minu toimetamine kodus oli suureks kergenduseks emale, kes pärast vanaema surma oli maal üksi vapralt vastu pidanud.

Üle pika aja sain uuesti suusad alla panna ja lõin kaasa isegi võistlustel. Tõsisemaks harrastuseks muutus bridžimäng. See oli küll väga tülikas, sest isiklik auto oli kapitaalremondis, mängud aga toimusid Järva-Jaanis. Hädast aitasid välja mängupartnerid, kes mulle oma transpordiga järele tulid.

Hakkasin käima Paides autokoolis, kuna mul puudus veoauto juhtimise õigus. Seda oli aga tarvis, et ametimasinaga iseseisvalt valves käia. Pärast tööd sõitsin liinibussiga Paidesse, koolist tagasi jõudsin alles õhtul kell 22.00. Veelgi pingelisemaks läks, kui hankisin emale sanatooriumituusiku.

Mulle lihtsalt meeldis elu maal, aga ma ei olnud sugugi rahul sellega, mis toimus minu ümber. Pension oli väike — 70 rbl. Kolhoos hakkas pensionile juurde maksma, kuid need, kes olid töötanud kolhoosi algaastail, ei saanud midagi. Kolhoosid olid 1985. aastaks teinud märgatavaid edusamme, võrreldes algusaegadega. Keskmine väljalüps lehmalt oli kasvanud 4000 kilogrammini, teravilja saagikus 30 tsentnerini hektari kohta. Vastavalt sellele tõusid ka kolhoosnike palgad. Algusaastate raskused hakkasid läbi saama. Kui veel 1956. aastal oli ainukeseks palgaks 1,5 kg teravilja normipäeva kohta, siis alates 1959. aastast naturaaltasu kaotati, kuid rahaline palk jäi endiselt madalaks. Minu vaneminseneri põhipalk tehases koos preemiaga püsis 1964. aastal kolhoosi peaspetsialisti tasemel. 1984. aastaks vajus kaalukauss juba maarahva kasuks. Kolhoosniku keskmine kuupalk (234-273 rbl) oli kõrgem kui minu 230-rublane kuupalk, kusjuures olin Tallinna ühe suurema tehase peaspetsialist. Olin oma kuupalga suurusega tehase kuupalgaliste hulgas kümne kõrgepalgalisema seas. Kui võtta muud soodustused kolhoosis, nagu näiteks 20% laenu kustutamine maja ehitamisel, siis olid kolhoosnike sissetulekud järsult tõusnud ja möödunud linna omadest.

Rõhutan, et maainimesed olid selle üldiselt ära teeninud, eriti just need, kes elasid üle algusaastate raskused. Samal ajal oli see ebaõiglane veteranide ja pensionäride suhtes. Nende sissetulekutes ei kajastanud ei palgatõus ega dividendid kolhoosi antud vara arvel. Uued töötajad said tasu nendega samadel alustel.

Rääkides majandusnäitajatest, peab mainima, et tegelikult eriti tähelepanuväärseid tulemusi ei saavutatud. Jürimardi talus oli väljalüps lehma kohta enne kolhoosi minekut 4839 kg ! Ka teravilja hektarisaak 30 ts/ha kohta ei ole veel kiitmist väärt. Samal ajal esines tihti juurdekirjutusi. Näiteks Vambola kolhoosis pandi kirja nii suur kartulisaak, et terve talveperiood tuli näidata, et iga lehm saab neid 12 kg päevas. Lehmad aga ei teadnudki, mis asi see kartul on. On ju teada kuidas tehti sotsialistliku võistluse võitjaid — terve kollektiiv annetas oma osa.

Leidsin, et parteikoosolek on kõige sobivam koht pensionäride murede lahendamiseks. Liiatigi oli käimas 80. aastail seoses toiduainete vähesusega algatatud partei programm individuaalmajapidamiste toetamiseks. Minu idee oli, et tarvis oleks saada kolhoosilt teenustöid ametlikult kindlaks määratud korras. See koosolek jäi viimaseks. Varsti andsin sisse avalduse parteist väljaastumiseks.

Jõudsin konflikti minna ka Karinu osakonna juhtidega. Aeg-ajalt hakkas ühes ja teises peres kaevuvesi “vahutama”, nii ka minu kodus. Tagajärgedele mõtlemata viisin veepudeli analüüsiks Paidesse. Vastuse asemel tulid kohale inspektorid ja tegid elumaja lähedusse tehtud sõnnikupatarei eest osakonna juhatajale ja peaagronoomile trahvi. Trahvisummad olid sel ajal tühised, aga seda suurem oli ülemuste solvumistunne. Olin rikkunud suhted kahe tähtsa mehega.

Poliitiline elu Eestis oli huvitavaks läinud. Kodus oli raadio sisse lülitatud peaaegu ööpäev ringi ja tööl olles katsusime jälgida, mis jälle uudist. IME oli nagu vastus mõtetele, mis mu peas keerlesid. Gorbatšovi etteheide, et Eestile tuleb peale maksta ja meie elame teiste vabariikide arvel, mõjus tõepoolest kui härjale punane rätik. Olin ju näinud Venemaad piisavalt palju, et hinnata tegelikku olukorda. Mõtlesin, kuidas peaks tõestama, et see süüdistus on vale.

Päev-päevalt hakkas uskumatu saama reaalsuseks. Pole vajadust kommenteerida edaspidiseid sündmusi, võib ainult kirjeldada, kuidas nad mõjutasid minu elu. Igaveseks jääb meelde rusutud meeleolu, kui Mäo ristmikul ootasin tee vabanemist Tallinna poole roomavatest tankidest. Vastupidine meeleolu valdas aga 16. novembril suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmisel, mille tervituseks sai klaasid tõstetud. Mul ei olnud võimalust olla lauluväljakul, kuid Edgar Savisaare kutse peale kihutasin Toompeale.

Olin vallas üks esimesi, kes hankis endale sinimustvalge lipu. Viisin selle lipu Balti ketti ja Tartu rahulepingu 70. aastapäeval Toompeale. Laenasin oma lipu ka vabariigi aastapäevaks vallamaja ukse kohale ülespanemiseks, sest seal tuli trikoloor heisata esmajärjekorras.

Need olid sündmused, mis andsid elule uue mõtte ja samal ajal tekitasid igas inimeses soovi omalt poolt kuidagi kaasa aidata.

Talupidamine läks järjest ülesmäge. Esimese aasta saak kogunes tubli. Sain tagasi maa täies suuruses, hiljem võtsin veel rendile naabri maa ja ostsin lisaks ühe talumaa. Täienes ka tehnikapark. Esimese saagi eest hankisin ka 2 tõumullikat. Mul oli algusest peale plaan taastada talu traditsiooniliste sissetulekuallikatega. Lootsin, et selleks ajaks, kui õhvakesed lüpsma tulevad, on mul talus juba naishing, kes lüpsmisega toime tuleb. Kahjuks läksid lood teises järjekorras. Ema oli liiga vana, et mind laudas aidata. Sain selgeks masinlüpsi.

Mõtlema pani see, kes hakkab kunagi minu tööd jätkama. Arstidiplomiga tütar ja tema abikaasa ei saanud tulla kõne allagi. Poeg, kelle erialaks autode remont, nõustus, kuid pärast pooleaastast talupraktikat Rootsis mõtles ringi. Jäime emaga jälle kahekesi. Töö maht oli niivõrd kasvanud, et kedagi tuli kaasata. Suureks abiks olid lähemad omaksed: vend ja lapsed. Uskumatu, millise suure töö tegid ära poeg ja väimees metsatööl. Vaatamata vähestele kogemustele saime eraldatud langil iseseisvalt lageraiega hakkama.

Kohapeal oli ema ainukeseks abiliseks ja seltsiliseks. Jürimardi oli tema sünnikodu, kust ta oli välja pääsenud ainult mõned korrad. 1993. aasta jaanuaris tähistasime suurema seltskonnaga pidulikult ema 80. juubelisünnipäeva. Ühel hommikul ei olnud ema veel oma toast välja tulnud. Pärast õhtusöögi valmistamist oli ta suikunud igavesse unne. See oli 9. detsembril 1993. aastal.

Veetsin talus esimese talve ihuüksi, nii nagu ema oli seda sunnitud tegema paljude aastate jooksul. Harjusin ära. Tööd jagus küllaga: lehmad, mullikad ja vasikad laudas, lisaks veel koer, kass ja kanad. Maaelu ei ole mitte romantiline elulaad, vaid täis kõiksuguseid raskusi. Ikka oli lahendamata küsimus, kes kunagi minu tööd siin talus jätkab. Perenaise leidmine tallu ei olnud samuti lihtne asi. Lõpuks kohtusin siiski tubli ja toreda inimesega. Aime oli otsustanud kodukohast lahkudes elu uuesti alustada. Minu tulevasel perenaisel Aimel oli ka poeg Gabriel, kes maaelu ei kartnud. Kahe majapidamise kokkupanemisega saime hakkama veidi pärast jüripäeva ja viiendat korda sai põllule mindud juba suurema kindlustundega. Tänu Aime zootehnikukutsele ja kogemustele tegi karjakasvatus suuri edusamme.

Teise, koos talutööd rühitud aasta lõpuks oli selge, et leibade ühte kappi panemise võib julgelt ka ametlikult ära vormistada. Ei tulnud kõne allagi sündmust tähistada nii, nagu seda varem taludes tehti. 60 aastat tagasi Jürimardi talu eelmise põlvkonna pulmapeol, kus pruutpaariks olid minu isa ja ema, viibis umbes 100 külalist, meil ei olnud kümmetki.

Olengi jõudnud taluelu kirjeldamisega tänasesse päeva. Ei taha seda piiri ületada, sest tulevik on tume ja kui midagi huvitavat veel juhtub, siis on kergem sellest kirjutada edaspidi minevikuvormis.

SISUKORD

Rutt Hinrikus, Mäletamine. Selle raamatu saateks
1. Aino Poom, Ühe lihtsa eesti naise lugu
2. Palmi Sink, Kannatuste rada
3. Uno Kivik, Meie perekonna väljasaatmisest
4. Maie Leuska, Ühe pere lugu
5. Evi Tallo, Minu mälestused
6. Mats Laarmanni ja Ida Laarmanni kirjavahetus
7. Elmut Laane, Lähetus ellu läbi paragrahv 58-1a-11
8. Milja Tamm, See tuul on hullvinge
9. Eela Lõhmus, Tänaseks on see kõik ajalugu
10. Aadu Tomson, Minu ja mu lähedaste saatus ajaloo keerdkäikudes
11. Antti Kirbi, Minu elulugu
12. Aili Valdrand, Minu lugu
13. Aino Põldots, Ühe pere lugu

EVI TALLO

Pidime Adaga olema kuskil kahe ja poole aastased. Leo käis juba koolis. Istusime laua peal ja vaatasime aknast välja. Leo tuli koolist, nina verine, kas oli kukkunud või kakles?

Mäletan akna all istumisest veel, et vaidlesime Adaga. Üks ütles, et vaata, “inimesed lähevad!”, teine ütles veel omamoodi. Ühesõnaga mõlemad, rääkisime valesti, aga leidsime, teine ka ei ütle õieti.

Nelja-aastast sünnipäeva pidasime “Orlovi” majas, pargi ääres, ümberringi olid läbikäidavad toad. Mind Adaga taha tuppa ei lastud, pidime köögis olema. Kui meid taha tuppa kutsuti, rippusid seina pääl kaks naervat klouni, kes suure hoolega käte ja jalgadega vehkisid. Leo ja tädi Senni (isa poolõde) olid endid toolide taha peitnud, sealt nad siis nööripidi neid kloune liigutasidki.

Edasi mäletan, olime Narvas Minni-tädil külas. Oli piklik koridor, kus tabureti peal suur valge kauss mustikatega. Leo andis Adale jäätiselusika mustikate söömiseks, kuid minule ei andnud. Ju ma siis olin Leod millegagi pahandanud, et ta mulle lusikat ei andnud. Sääl ma siis nutsin suure häälega. See oli muidugi hea, et Leo mulle lusikat ei andnud. Leo oli olnud suvel Narva-Jõesuu lastelaagris. Sääl ligidal oli haigla, palati aken oli lahti. Eks Leo oli sääl ühe haige poisiga akna kaudu vahetust teinud. Leo andis konnakarpe, haige poiss jäätiselusikaid. See poiss põdes difteriiti. Nii siis juhtuski, et Leo ja Ada jäid haigeks. Leo põdes kergemini, Ada väga raskelt. Temale lõid kõik võimalikud difteriidi tagajärjed. Parempoolne halvatus, südame laienemine jne. Mäletan, kui arst oli Ada juures, Ada ema süles. Mina olin koridoris ja nutsin. Isa tuli ja sakutas mind, et jää vakka. Polnud ju siis kellelgi aega minuga tegeleda.

Ada sai imekombel terveks. Kord läks ema Adaga poodi. Üks tuttav tuli vastu ja küsis: “Kuhu te ta matsite?” Ta mõtles Adat, sest nägi ainult ühte kaksikutest. Ema näitas Ada peale, et näete, siin ta on!

Hiljem kolisime Viru tänavale, kus oli suur aed, 40 õunapuud ja 60 marjapõõsast, üks suur pirnipuu, ploomid ja üks kreegipuu (ainukesed marjad, mida me süüa ei tohtinud, sest isa tegi neist marjadest likööri). Veel olid aias vaarikad, maasikad. Elasime 6 aastat nagu paradiisiaias, meil ei olnud sääl mitte millestki puudu. Ema kasvatas kartuleid, porgandeid, herneid, tomateid. Aias oli suur küün, seal olid ka meil kanad, kalkunid, ka pisikesed ilusad pärlkanad. Ühelpool aeda kasvasid suured puud. Üks suur kasepuu oli, kevadeti võtsime kasemahla. Kui õunad valmisid, siis hommikuti käisime Adaga suure pesukorviga mahakukkunud õunu korjamas.

Kuigi me ei olnud ühte nägu kaksikud, kandsime ühtemoodi riideid, sellepärast ei tehtud meil eriti vahet. Kumb see Evi on? Kumb Ada? Olin lapsena päris solvunud, kui ristiisa tuli meile külla ja küsis ema käest “Kumb see minu ristitütar on?” Leidsin, et kus see kõlbab, et ristiisa mind ära ei tunne? Suvel armastasime aias palju puude otsas ronida. Olime Adaga üldse ühed suured rahmeldajad. Paigal me ei püsinud suvel, söögilauast olime kohe jälle väljas mängimas.

Minu esimene kinnominek.

Olime kuskil 6-aastased, kui ema-isa ütlesid, et lähme kinno. Minu esimene kujutlus kinost: suur tuba ja seinad kõik pilte täis. Muidugi oli mu imestus suur, kui kõik sääl liikuma hakkas. Hiljem käisime tihti ema-isaga kinos.

Tartumaal Peipsi järve ääres Varnja külast 5 km kaugusel Kargaja külas elas meie vanaisa (isa vanematekodu), vanaema oli surnud. Vanaisal oli teine naine Liine (Pauliine). Olime tihti suveti vanaisa talus suvitamas. Mustikad-maasikad kasvasid ligidal. Pool km eemal asus onunaise vanematekodu. See oli suur talu, oli sulane ja teenija. Minu vanaisal oli 4 hobust: Miku, Juku, Miira ja Maara; lehmi vist 6 – 7, lambad, kanad. Käisime teises talus mängimas onunaise õega, kes oli meist kolm aastat vanem. Elvi, peretütar, pidi seakarjas käima. Nii me siis koos sigu karjatasime ja mängisime.

Mäletan, et eriti meeldisid meile Adaga sõnnikutalgud. Laudast veeti hobustega sõnnik põllule. Inimesi oli palju: ühed laudas sõnnikut vankri peale panemas, teised põllu pääl laiali laotamas. Meile Adaga anti kummalegi ka hästi rahulikud hobused. Olime 9-aastased ja tohutult uhked, et ka asjamehed. Ada lasi veel vankri kõrval ohje hoides hundiratast. Pääle tööd läks noorte seas lahti veesõjaks. Lõbu oli laialt.

Toredad olid laupäeva õhtud. Mehed kõndisid pääle sauna nagu vaimud ringi, valged linased ööriided seljas. Magasime Adaga lauda peal lakas. Ei unusta siiamaani, kuidas hommikul lehmad ammusid, kanad kaagutasid. Ainult õhtuti tegid sääsed vahel liiga. Suved olid küll ilusad, ei mäletagi, et me oleks külma ja vihma pärast toas istunud. Maal olimegi põhiliselt kogu aeg paljajalu. Õhtul jalgu pestes kas või nuta. Jalad olid ära kriimustatud, neid nimetati “kuresaabasteks”.

Kui maalt koju tulime, tundus meile kodu Rakveres hästi väike. Olime ju harjunud suurte avarustega. Rakveres ehitati meie ligidale välibassein. Voolas kitsas, selge veega oja, tehtigi eelsoojendusega bassein, 50 m pikk, 15 m lai. Meil tarvitses ainult üle aia hüpata ja üle tee oligi ujula. Alul sulistasime niisama laste poole pääl. Isa, ema ja Leo käisid suurte poole pääl ujumas. Kord juhtus isa meid vaatama. Uhkustasin, et isa, vaata, ma oskan ujuda! Muidugi näpud käisid ju põhjapidi. Isa sellepääle: “Noh, Evi ja Ada, kui oskate ujuda, tulge suurde basseini.” Madalamas osas oli vesi isale rinnuni. Isa võttis meid siis üks ühe kaenla alla, teine teise kaenla alla ja viiski meid endaga kaasa. Hoidsime kramplikult isast kinni, sest meile oli ju ülepää sääl, kuhu isa meid viis. Ja järsku laskis isa meid lahti! 5 – 6 meetrit oli vähemalt basseini ääreni. Mis muud, kui suure kisa ja sumamisega jõudsimegi ääreni. Olime muidugi väga solvunud, miks isa meiega nii tegi!? Isa õigustas ennast, et ise te ju ütlesite, et oskate ujuda! Isa teguviis osutus siiski õigeks. Järgmine päev olimegi suures basseinis ja ujumine saigi selgeks. Olime 8 – 9 aastased.

Esimesel suvel korraldati kohe ka ujumiskursused. Ka meie pere oli platsis. Nii käisime 3 aastat järjest basseinis ujumiskursustel, kuigi meil hiljem polnud kursustel midagi erilist teha. Eks prii pilet oli terveks suveks garanteeritud. Nii me veetsimegi need kolm suve hommikust õhtuni basseini ääres. Korvitäie õunu ja marju võtsime alati söömiseks ja teistele jagamiseks kaasa. Meist kangemaid ujujaid sel ajal ei olnud. Kolmandal suvel korraldati vetelpäästekursused. Alul oli tüdrukuid 4 – 5 paari, pärast jäime millegipärast tütarlastest ainult meie Adaga. Kui olime kõik võtted uppuja päästmiseks selgeks saanud, tulid eksamid. Kõige alul tuli riietes vette hüpata ja ujuda basseini pikkus edasi-tagasi, kleit seljas ja sussid jalas. Enne ujumist tuli riided seljast võtta, sussid jalast ja ujuda. Ada läks enne mind. Komisjoni liikmed vaatasid kaldal. Meil olid seljas ühed froteekleidid, kuid need läksid vees raskeks. Ada ilmus veepinnale, mitte ei saanud vee all kleiti seljast. Lõpuks tal see õnnestus, kui oli ema õpetuse järgi kleidi kaela eest katki käristanud. Õnneks olid need vanad kleidid. Saime ilusti hakkama. Nii saimegi oma ujumisriiete pääle õmmelda suure ümmarguse embleemi, et olime läbi teinud vetelpäästekursused.

Suvel pühapäeviti sõitsime üheks päevaks mere äärde. Olime kas Võsul, Rutjal või Rannapungerjas. Need olid toredad päevad. Hommikul hästi vara sõitsime välja veoautoga, kaskedest ehitud veokastis. Meie lapsed tahtsime rohkem kastis kabiini taga seista. Olid kapteni, majori pered (pane neid nüüd lahtise veoauto kasti sõitma). Auto kastis olid pikad pingid, kaks ääres ja kaks keskel, neil istuti, seljad vastamisi. Kõik olid lõbusad, palju naeru. Mere ääres olime meie, lapsed, kohe ujumas. Söögid-joogid olid kaasas. Koju tulime õhtu hilja.

Kui me veel koolis ei käinud, käskis isa meil matemaatikat õppida. Isa oli väga tugev matemaatikas, ka Leo. Isa mängis ka malet ja õpetas Leole. Kodus nad tihti mängisid. Kord oli mingi simultaan Rakveres, kus mängis noor Paul Keres. Leo oli siis 16-aastane ja võitis Kerese, isa tegi viigi. Pilt oli siis lehes: Leo istub ja Keres seisab. Isa tahtis, et meie Adaga ka matemaatikas tugevad oleksime, nii panigi ta meid pähe õppima enne kooli ükskordühe ja suure ükskordühe. See pidi meil nagu sulavesi pääs olema. Vahel kohe kartsime, kui isa töölt tuli, et hakkab meid kontrollima. Peitsime endid ikka isa silme alt eemale. Ega see õige õpetamisviis tal küll ei olnud. Oli isegi juhuseid, kui me ei teadnud, siis pidime aiast tooma nõgesepõõsast suure nõgese ja saime sellega mööda sääri – pidi tervisele ka kasulik olema. Pärast läks küll isal süda haledaks. Sel ajal olid sõjaväelastel seljas kõrge kaelusega frent šid ja nendel üleval kaks suurt taskut. Isal oli alati peenraha ühes taskus. Siis ta võttis meid põlvele ja lubas taskust kummargil ühe raha võtta. Ainult oh häda! 1 kroon ja 5 senti olid väga sarnased. Meil oli ka suur tiibklaver. Vahel pääsesin matemaatikast sellega, et läksin klaverit mängima. Käisin isegi ühe aasta ühe vana mammi juures klaveritunde võtmas. Ega ma klaverimängust eriti vaimustatud ei olnudki, ju ei olnud musikaalsust. Sain alalõpmata näpu pihta, kui eksisin. Adale osteti viiul. Noodist oskasin juba mängida, nii et meil Adaga oli mitu ühist lugu selgeks õpitud, Ada viiulil, mina klaveril. Ema mängis õhtuti meile unelauluks “Uinu vaikselt, mu lind!” Ema oskas päris hästi klaverit mängida. Isa ei laulnud ega mänginud, kuid tal oli hea kuulmine. Isa väga tahtis, et me laulame. Adaga laulsime kahel häälel. Ega see eriti meile meele järgi ei olnud, kui külalised tulid ja isa meid laulma pani. Vahel pidi isegi Leo meiega ühinema. Isa oli oma iseloomult väga range. Kui midagi ütles, siis tagasi oma sõna ei võtnud, kauplemine ei tulnud kõne allagi. Ja kui midagi käskis teha, pidid seda kohe täitma. Jonnida ei tohtinud. Ema oli pehmema südamega. Temalt sai vahel midagi ikka välja kaubelda. Ega isa alati ka nii range ei olnud. Armastas meiega mürada. Eriti meeldis meile isaga jalutada, kui ta vormis oli. Vastutulevad sõdurid lõid käe kõrva äärde, siis oli meil uhke tunne. Käisime ka isa töökohas sõjaväe kasarmus. Kui isa oli pühapäeval korrapidaja, siis pidi ta ka köögis söögi hinde panema. Muidugi oli söök siis alati 5, sest kõhud olid ju meil selles kasarmus ringikolamisest tühjad. Mis söögid olid, ei mäleta. Hernesupp oli, tee oli vähese suhkruga ja pühapäeviti anti sõduritele marmelaadi. Meile meeldis vaadata, kui sõdurid staadionil jalgpalli mängisid. Isaga käisime ka linna staadionil jalgpallivõistlusi vaatamas.

Kooli läksime 3. algkooli 1. klassi. Seal käisime 4 aastat. Armastasin väga joonistada. Kõik mu pildid läksid näitusele. Olid ühed väga ilusad soome vesivärvid, igas toonis. Salmialbumid olid sel ajal väga moes. Eriti meeldis mulle postkaartide pealt maha joonistada. Ka heegeldada meeldis. Meie majast üle tee elas kirjanik Jakob Liiv. Tema pühkis ise oma maja ees uulitsat. Neil oli ka väike aed. Ta astus üle tee ka meile sisse, ema pakkus talle omatehtud veini. Ema oli lõpetanud kokakursused. Alati olid meil kapis küpsetatud pirukad või plaadikook. Kord tõi Jakob Liiv kaasa ühe oma pildi. Meie Leoga pidime teda joonistama, et pärast hindab, kummal paremini pilt õnnestus. Eks ta siis minu meeleheaks vist mind ja minu tööd rohkem kiitis. Jakob Liivil oli väike, valge peaga abikaasa ja tal oli kaksikõde, samasugune, väga sarnase halli peaga. Kord, kui neil oli sünnipäev, olime meiegi emaga sinna kutsutud. Nad olid ise kaksikud, samuti meie Adaga, ja siis olid veel ühed kaksikud, õde-vend, meist nooremad. Sel ajal juhtus, et meie kandis kellelgi ei olnud fotoaparaati. Mindigi fotograafi otsima, et jäädvustada kolm paari kaksikuid. Kuid kahjuks ei olnud ligidal elav fotograaf kodus. Järgmisel päeval oli lehes, et kolm paari kaksikuid Jakob Liivi abikaasa sünnipäeval. Mäletan, et kinkisin omatehtud beebiriided sünnipäevalapsele (talle olid kunagi need riided meeldinud, kui ma neid heegeldasin).

Jakob Liivi poeg Arnold Liiv oli 3. algkoolis õpetaja. Ta oli vahepääl meie klassijuhataja, hüüdsime teda Papaks. Koolis olime Adaga tegevad küll laulukooris ja näitemängudes kooli jõulupidudel. Olen olnud päkapikk, liblikas, haldjas ja ühes tantsus ka orjatar.

3. algkoolist läksime Rakvere I Keskkooli progümnaasiumi I klassi. Seal saime ainult pool aastat olla, sest isa viidi üle Narva diviisi laatsareti majandusülemaks.

Jõuluvaheajal kolisime Narva, ema sünnilinna. Narvas olles käisime talvel kelguga sõitmas ja suusatasime palju. Rakveres oli talvel väljas meie põhiliseks tegevuseks suusatamine ja soome kelguga sõitmine.

Isa oli suvel ka Narva-Jõesuu sõjaväe puhkekodu juhatajaks määratud. Suved veetsime Narva-Jõesuus. Viimane suvi Narva-Jõesuus oli väga tore. Ilmad olid ilusad, ei mäletagi, et oleksime pidanud vihma pärast toas istuma. Elasime puhkekodu kõrval asuvas väikeses majas. Alul tõid kokad meile söögi tuppa, aga isa keelas selle toomise ära ja käskis meil Adaga kordamööda söögi järel käia. Hea oli sööki tuua, sest meil oli selline sangaga kolmekordne nõu, kuhu mahtus supp, praad ja magustoit. Kord sõitsid ema ja isa Rakverre isa sõbra matustele. Leo oli kuskil ära, olime Adaga kahekesi. Söögi tõime endiselt viiele inimesele. Mis meile ei meeldinud, see läks ühte pange. Muidugi magustoidu sõime küll alati korralikult ära. Hiljem, kui Siberis nälgisime, siis mõtlesime, et see on karistuseks. Küll oleks söönud neid sööke! Kui venelased Eestisse tulid, olime meie Narva-Jõesuus. Maja, kus me Narvas elasime, oli üks esimesi maju, mis läks vene ohvitseride valdusse. See kahe tiivaga kahekordne maja asus Moonalao tänaval. Jäime Adaga kahekesi Narva-Jõesuusse, sest ema isaga läksid Narva uut korterit otsima ja üle kolima. See korter oli hulga väiksem, koosnes kahest väikesest korterist.

Kui vene valitsus tuli, viidi meid klass allapoole. Muidu oleks me pidanud keskkooli II klassi minema, kuid nüüd läksime 3. algkooli VI klassi. Jälle olid meil uued klassikaaslased. Ühesõnaga 6 aastaga tuli meil 4 kooli läbi käia.

Olime Adaga elavaloomulised ja igal pool energilised tegutsejad. Astusime ka pioneeriks. Olin salgajuht ja oktoobrilaste rühma juht. (Rakveres olime kodutütred, olime suvel mere ääres Võsul laagris.) Kevadel tuli meie kool koolidevahelisel võistlusel esimesele kohale ja preemiaks oli üks tuusik Krimmi pioneerilaagrisse Artekki. Olime ühe poisiga klassi parimad ja nii taheti mind sinna saata. Olin nii rõõmus selle eesseisva reisi üle. Nägin isegi und, et sõitsin rongiga ja vaatasin aknast välja. Ainult majad tee ääres olid kõik hallid ja sellised ümmargused, väikeste akendega. Mõne aja möödudes kutsuti ema kooli direktori juurde ja öeldi, et Evi ei saa sõita Artekki, olete ise süüdi! Mina muidugi ei taibanud midagi ja ei suutnud aru saada, miks ma ei saa sõita? Ega emagi saanud vast aru. Ju me siis olime juba küüditatavate nimekirjas. Käisime Ada ja sõbrannadega jalutamas. Meiega tegi vägisi tutvust üks noormees, meist hulga vanem. Jutt käis ikka selles suunas, et mida teete? mis plaanis? kas sõidate kuhugi? kus ema, kus isa?

Narvas elasid ka ema kaks õde. Ühe ema õetütre mees oli vene rahvusest (väga ilus, lokkis peaga pikk mees Volli (Vladimir Jovlev)). Käisid tihti meil külas. Käisid mõlemad Jaanilinnas vabrikus tööl. Kui venelased sisse tulid, sai Vollist parteitöötaja täitevkomitees. Neil oli väike tütar. Käisime tihti Adaga seda väikest tüdrukut hoidmas. Ükskord läksime jälle, kui täditütar ütles, et ärge enam tulge, kui vaja, siis kutsun. Olime muidugi solvunud, sest see väike tüdrukutirts meeldis meile väga. Nad olid just hiljuti kolinud meie maja vastu. Ema töötas Narva-Jõesuus pioneerilaagris kokana. Tädi käis meile süüa tegemas, see oli usklik tädi Minni. Temal lapsi ei olnud. Töötas Kreenholmi vabrikus.

Kord tuli isa hästi hilja koju ja oli väga tõsine. Hakkas kohe oma kirjutuslaua sahtleid sorteerima ja käskis minul need väljavisatud paberid pliidi all ära põletada, mida ma kohe tegin.

Ada jäi raskelt haigeks, 40º palavikus, kui äkki oli öösel tugev kolkimine uksele. Tulid kolm meest sisse ja käskisid kõigil meil riidesse panna, et viiakse kuhugile Kesk-Eestisse. Mina olin rohkem tegevuses haige Ada riidesse panekuga. Isa oli šokiseisundis ja istus kogu aeg. Leo siis pani linad põrandale ja nende kahe mehe abiga (arvatavasti need mehed teadsid õiget olukorda) loopisid kappidest riideid. Et Ada oli haige, sai ka madrats ja tekid kaasa võetud. Emal oli diivanikasti pandud tagavaraks kõiksugu vajalikke asju, need kõik jäid. Adal oli viiul, kuid isa ütles meile: “Las see viiul jääb Volli lapse hambarahaks!” Isa rohkem ei rääkinud, need olid viimased sõnad tema suust.

Oleks ema kodus olnud, siis ema oleks võibolla rohkem vajalikke asju võtnud. Söögikraami ei taibanud ja ei teadnud me üldse kaasa võtta ja polnud aegagi, kahe tunniga pidime hakkama saama. Väljas ootas meid veoauto. Elasime Kiriku tänavas, jaama ligidal. Meid, lapsi, pandi jaamas asjadega ühte vagunisse, isa, portfell käes, viidi kuhugile kaugemale, teise vagunisse. Vagun, kuhu meid pandi, oli rahvast juba täis, pime, mingisugune laudpõrand oli värskelt tehtud. Istusime nagu arad linnupojad oma pakkide otsas. Ega me eriti osanudki midagi mõelda. Kuskil lõuna paiku läks uks raginal lahti ja ema toodi meile järele (nad olid Narva-Jõesuus ema järel käinud). Ema oli meil üldse väga energiline ja rõõmsaloomuline, sellisena ta vagunisse tuligi. Muidugi olime meie rõõmsad ema nähes. Ei mäleta, kaua me seisime jaamas. Kedagi ligi ei lastud. Kui rong liikuma hakkas ja me Venemaa poole sõitma hakkasime, oli selge, et meid viiakse kuhugi kaugele. Otse piiril asus väike majake, kus oli suur aken ja sääl toas istus üks mees, kes enda ees meile vargsi kätt lehvitas. See oligi hüvastijätt kodumaaga!

Et ema kodus ei olnud, ei olnud meil mitte midagi süüa. Ema hakkas vaatama, mis meil kaasas ja leidis linade vahelt piima- ja kakaopulbrit, mis ta igaks juhuks linade vahele peitnud tagavaraks. Imekombel läks Ada tervis paremaks.

Jaamades, kus rong peatus, anti meile pangega keeva vett joogiks. Olime kolm päeva ilma söögi-joogita, nüüd segasime pulbrid veega. Hiljem hakati suppi tooma. Igast vagunist kaks inimest käisid suure kastruliga toomas. Meil oli pang kaasas, kuidas see kaasa sai, ei tea? Hiljem toodi sellega. Paljud muidugi ei söönud seda suppi, sest see oli õliga tehtud (poslamasla). Kellel oli kodust paremat kaasas, need salaja nohistasid öösiti süüa. Meie pere sõi küll, kuna 3 päeva olime ju söömata. Me veel ei teadnud, et on alanud sõda. Kuid aimasime midagi, sest meie rong seisis tihti mingisugustel kõrvalistel haruteedel ja eemal sõitsid sõjaväe e šelonid, sõdureid täis tuubitud. Sõdurid laulsid. Meie juurde ei lastud mitte kedagi.

Vagunis oli meile tehtud selline puurenni moodi asi ja väike auk seinas. See oli siis “WC”. Ega keegi ei julgenud päeval sinna minna, see oli ju lahtine. Katsuti ikka öösiti käia, pimedas. Eks selles vagunis läksid paigalistumisega kõigil kõhud kinni. Ema andis siis ühe meie lina, mis kuidagimoodi sai üles riputatud. Ja kui keegi läks kardina taha, siis laulsime “Valge sirel õitseb jällegi!” Miks me just seda laulu laulsime, ei tea. Ei olnud meil ju paberitki kaasa igaühel, nii see vaene lina oli ka paberi asetäitja.

Kord lasti meid välja. Rong peatus lageda põllu ääres. Sõdurivalve tihedalt meid ümbritsemas. Naised tormasid meeste vagunite juurde (neid ei lastud välja), kuid säälsed valvurid ei lubanud kõiki meeste vagunite juurde. Öeldi, et ainult väikeste lastega tohib minna. Ema haaras ühe väikese lapse sülle ja jooksis isa vaguni juurde, meie Adaga ka. Loomavagunis oli üks väike aknakene. Eks kõik mehed tahtsid aknast välja vaadata. Isa hästi kahvatu nägu vilksatas ka akna juures. Isal ei tulnud ühtegi sõna suust. See oli viimane nägemine isast.

Sõites armastasin akna juures välja vaadata, säält saime natukenegi värsket õhku. Majad tee ääres sarnanesidki minu unenäo majadega (hallid, sinised).

Kord hommikupoole ööd ärkasin suure kisa pääle. Meie vaguni naised olid kobaras akna juures. Väljas sõitis meie rongist mööda samasugune loomavagun, aknad teisele poole. Säält hüüti nimesid, naised karjusid…

Tuli välja, et öösel ühendati meie rongiga Rakvere naised ja mehed jälle Rakvere meestega. Nii meid siis lahutatigi.

Hiljem, kui meid jälle kuskil lageda põllu ääres välja lasti, nägime Rakvere rahvast. Emal oli väga palju häid tuttavaid, ohvitseride naisi. Nemad siis rääkisid, et kahju, et nad ei teadnud, et meil süüa kaasas ei olnud. Nemad olid mitu päeva Rakvere jaamas olnud ja neile toodi kodust järgi ja lihtsalt võõrad tõid kastide viisi sööke. Nad ei jõudnud kõiki sööke süüa ja viskasid minema. Olid ju hästi palavad ilmad.

Ühes jaamas peatudes nägin aknast, kuidas ühed mehed meie kõrvalvagunist viisid süles väikest last ja ka ema läks nendega. Hiljem saime teada, et ema närvid olid üles öelnud. Oli öösel lapsel käesooned läbi lõiganud ja tahtis endal ka lõigata. Nuga oli tal kogemata laudade vahele kukkunud. Nuga otsides olid teised üles ärganud ja ei lasknud temal endale midagi teha.

Kui jõudsime Tomski, laaditi meid sääl suure pargase (lodja) pääle. Mis meil noortel, jalutasime üleval, all olid asjad ja vanemad inimesed trümmis.

Olime noored, 14-aastased, imetlesime kaldaid, millest mööda sõitsime. Kõik läks nagu unenäos. Lodjaga sõites pani meid imestama, et paljud puud, külad olid poolenisti vee all. Tähendab, kevadine lumesulamine oli jõed üle kallaste ajanud.

Järjest hakatigi meid mingisuguste nimekirjade alusel küladesse maha jätma. Jõgi jäi järjest kitsamaks. Alul sõitsime Obi jõge pidi. Kargasokis pandi meid väiksema lodja pääle. Suurelt lodjalt maha tulles olime just oma pampudega kõrge kalda peale saanud, kui hakkas tohutu torm, vihm ja rahe. Olime kaitseks oma asjade otsas ja minul oli ka üks vihmavari, mida hoidsin enda, ema ja Ada kaitseks. Rahe oli nii tugev, et käsi, millega vihmavarju äärt hoidsin, läks paiste. Vihmavari kaua meid ei päästnud, läks tagurpidi. Olime läbimärjad, siis oli küll selline tunne, et viimane päev on käes.

Ööbisime kuskil onnis ja järgmine päev viidi meid edasi väikese lodja pääle ja järjest jäi meid vähemaks, sest igal kaldapealsel peatusel pandi osa perekondi külla maha. Kuid meie sõitsime ikka edasi kuni viimase peatuseni. Tuli välja, et muidu meid nii kaugele ei olekski saadud viia, kui poleks olnud seda suurt üleujutust. Vasjugani jõgi oli muidu kaunis kitsas. Selles kandis, kuhu meid viidi, oli venelasi, kulakuid, keda 1930-ndatel aastatel välja saadeti. Ka volgasakslasi oli siia toodud. Olid kohe eraldi saksa külad. Erinevus oli väga suur, olid nagu intelligentsemad ja tegid käsitööd. Rääkisid omavahel saksa keelt. Ema oskas ka pääle vene keele saksa keelt. Nii sai ta oma jutud kõikidega ära ajada. Neid toodi ka suurvee ajal (igal ajal ei olnud sellist suurt üleujutust). Ümberringi olid läbipääsmatud metsad, taiga. Pandi kõrge kalda peale järk-järgult maha. Sääl nad siis juurisid maad ja need asulad, kust me mööda sõitsime, olidki kalda pääl nii 6 – 12-kilomeetriste vahedega. Neil olid muidugi viljakotid ja tööriistad kaasas. Kes olid viletsamad, need ei pidanud sellele karmile elule vastu ja surid. Sellepärast oligi neil kogu aeg ütlemist, et “mis teil viga, teid toodi küladesse, aga meid taigasse!” Muidugi, see oli suur vahe, sellepärast tundsidki nad kadedust.

Olimegi jõudnud lõpp-peatuseni. Edasi enam ei olnud võimalik meid viia. Sealt kuskil 40 kilomeetrit on läbipääsmatu soo. Oli venelaste seas mitmeid, kes proovisid üle soo põgeneda, kuid paljud olid uppunud laugastesse.

Meil oli tegemist oma pampude väljatassimisega, sest hobuvankrid olid meil vastas. Loeti nimekirju, kuhu kolhoosi keegi peab minema. Polnud meil aega õieti venelasi vahtida, tuli oma pampusid tassida kaldast üles vankri pääle. Mäletan, et tüdrukutel olid peamiselt valgelillelised sitsist pikad kleidid ja peas heledad pearätikud. Eks meid uudistati suure hoolega, sest peeti meid ju fa šistideks.

Saime eluaseme kuskile uude vastvalminud kanalasse koos Luhavälja perega (neil oli terve pere koos). Mäletan, et meie poisid jooksid põnevusega, et tulge vaatama! venelased pesevad põrandaid noaga! No meile oli naljakas vaadata küll. Suure lauanoaga kraabiti põrandaid.

Järgmine päev saadeti meid tööle: mina, Ada ja meist neli nooremat poissi. Meie pere sattus väga vaesesse kolhoosi. Üks lonkav vanamees andis meile paari peale ühe sirbi ja nööripuntra. Ja nii me kõndisime, küll metsatukkasid läbides, küll põlluääri. Kole pikk oli see tee. Kui siis saime ükskord kohale, näitas ta käega, et korjake rohtu ja viige siloaugu juurde (näitas käega, kuhupoole). Ei teadnud me silo tegemisest midagi. Vene keelt me muidugi veel ei osanud, nii palju kui üks aasta olime õppinud. Olin Adaga paaris ja nii me kuidagimoodi selle rohupambu nööriga kokku sidusime. Rohi oli kaunis pikk. Mina võtsin siis ühest nöörijupist, Ada teisest ja hakkasime mööda rägastikku vedama. Kui me siis lõpuks metsaveerele siloaugu juurde jõudsime, kuulsime naerulaginat. Vene tüdrukud olid naerust lausa kõverad. Meie muidugi ei saanud aru, miks me nii naljakad oleme? Noh, eks nad siis kätega näitasid, kuidas peab seda rohupampu siduma ja tassima. Tuli nii vedada, nagu võtad seljakoti selga, mitte mööda maad, nagu meie Adaga tirisime. Hiljem muidugi õppisime selle töö selgeks. Rohukaaluja oli venelane. Meie rohupamp loomulikult kaalus alati vähem kui tegelikult. Selle järgi arvestati tööpäeva. Eks meie ülejäänud kilod pandi vene tüdrukutele. Kuid kellele sa kurdad või kaebad!

Tegime hiljem igasuguseid töid. Pääle silo kartulikõplamine. Kartuli pesa pidi ümberringi kobestama, sääl vagudesse ei pandud. Viljakoristamine käis ka vikati või sirbiga. Kõik need tööd olid algelised, kilplasetöö, käsitsitöö. Olime ka lina kitkumas. Hiljem tuli kartulivõtmine, sääl lubati vahel ka kartuleid küpsetada.

Alul, kui meil oli veel asju, elasime riiete müügist saadud toiduainetest. Ema vahetas söögikraami vastu. Sattusime väga viletsasse kolhoosi, sealt me ei saanud midagi. Hiljem natuke viljaterasid ja herneid. Kes sattusid jõukamatesse kolhoosidesse, neil oli kergem. Kolhoos abistas kohe, andis vilja.

Talvel me esimestel aastatel tööl ei käinud, ei olnud selle suure külmaga midagi selga panna. Omad riided olid juba räbalad ja siis läksime ka täiu täis. Ka lutikaid oli onnides. Hiljem hakati ligikaudu 250 gr leiba andma. Jäime väga nõrgaks. Me ei jõudnud üldse joosta, olime hästi kõhnad. Istusime talvel onnis ja tuletasime kogu aeg meelde, mida kodus sõime! Kevadine aeg oli kõige raskem. Suvel oli juba lihtsam, sest saime Adaga metsas käia. Vahepääl jäime nii paljaks, et ei olnud riideid ega süüa. Olimegi surma ääre pääl. Surid põhiliselt väikesed lapsed ja vanad, ka noored pikad poisid. Üks vene vanamees tegi meile ühest mustast plekist kastruli ja ütles emale, et ärge mitte palju vedelikku sisse (sööge) ajage, venitate maod välja ja seda pole millegagi täita. Esimesed 3 – 4 aastat olidki kõige raskemad. Sõime kaks korda päevas. Üks kulbitäis körti või hernesuppi, magustoiduks mälestused kodumaa toitudest. Suridki peamiselt need, kes suurtes pottides vedelat lurri keetsid ja mitme päeva leiva korraga ära sõid. Rikkusid oma seedimise nii ära. Leol oli hästi tugev tahtejõud, tema lõikas oma leivatükikese kolmeks ja sõi kolmel korral. Ei elanud ega surnud, hing jäi sisse. Suvel põllutööl, enne tööle hakkamist keetsime kõigepealt rohusuppi, kas nõgestest, ohakatest või maltsast. Võililli sääl kandis ei kasvanud. Laulsime kogu aeg kodumaa laule ja jutt oli ikka söögist, mis me kodus sõime. Küll igatsesime kodumaa järgi, unistasime, milal me saame süüa jälle õunu, pirne ja üldse kodumaa puu-aedvilju? Siin suhkruherneid ei olnud, vaid põllul kasvasid väikesed põlluherned.

Ema oli meil väga külalislahke ja ei näidanud kunagi halba tuju. Nii püüdis ta teistelgi tuju hoida. Haigla oli meie ligidal (ega meile töölt vabastust küll ei antud, kuid esmaabi sai, kui vaja). Eestlased, kes haiglasse tulid, ööbisid alati meie juures. Kütsime ahju, et me ära ei külmuks, nii said ka teised põrandal ööbida. Põhiliselt magasidki kõik kufaikas, mis oli nii madratsiks kui ka tekiks. Ema magas Leoga ahju peal. Linadest olid meil madratsid tehtud ja õlgi täis topitud. Meie Adaga magasime voodis, õlekott all, üks kufaika ühtepidi, teine teistpidi peal. Kui keerata, siis keerasime koos. Suure külmaga ka vildid jalas. Oli aeg, kus talvel jätkus meil neid vanu räbaldunud riideid ainult kahele. Nii käisimegi kordamööda metsas puid toomas. Mets oli kohe küla ääres ja kuivanud roikaid täis.

Kord kevadel olime juba kõik omad riided ära söönud. Oli selline tunne, et miski ega keski ei päästa meid enam näljasurma suremast. Olime täitsa paljad ja näljas. Venelaste seas suremist ei esinenud, neil kõigil olid oma maja ja väike aiamaa. Põhiline söök oligi neil kartul ja hapukapsas, mida tünnide täied talveks sisse tehti. Igal perenaisel oli lehm. Mehed olid kõik rindele saadetud. Olid jäänud vanad, invaliidid ja poisikesed.

Kolhoosi esimees sundis ema kolhoosi astuma. Olime neli töö-inimest. Ema aga ei astunud, sest kartis, et siis ei saa pärast kodumaale. Kui sinna Siberisse saabusime, siis öeldi, et 20-ks aastaks oleme siia määratud elama. Meil ei olnud küll kunagi sellist hetke, et me poleks mõelnud, et ei saa enam kodumaale. Jutt käis ikka, et kui koju saame, siis sööme seda ja teist.

Oligi selline vaheaeg, et ema ei läinud kolhoosi tööle, polnud lihtsalt midagi selga panna. 6 – 12 km eemal olid kolhoosid paremal järjel. Sinna sattus Rakvere rahvas. Emal oli väga palju häid tuttavaid sääl. Elasimegi ju enne Rakveres, viimased poolteist aastat Narvas. Neil rakverelastel oli rohkem kõiki asju kaasas. Kolhoos hakkas neid kohe ka toitma. Meie kolhoos oli “näljakolhoos”, kus kõik virelesid. Maad olid ka halvad, savised. Muidu oli mujal ilus must muld. Aedvili kasvas ilus. Olenes ka venelastest, ühed vihkasid alul meid (fa šiste), teised tundsid kaasa ja püüdsid aidata oma piskust. Sõja ajal oli raske kõigil.

Kui kord varakevadel olime sellises lootusetus olukorras, said ema Rakvere tuttavad teada meie raskest olukorrast, tulid kelguga ja tõid meile kartuleid, jahu ja olid raha kogunud. Olime jälle päästetud!

Siberi talv oli väga külm ja tuisune. Elasime väikeses onnis (endine lehmalaut) ja vahel ei saanud uksest väljagi (kuni keegi väljast lume ära rookis). Meie olime neljakesi ja meiega koos elasid vene rahvusest Olga ja Galja Sahharovid ja nende noorem vend Koka. Tuleks oli neil väike “tattnina”, väike petrooleumilamp. Kui petrooliumi ei olnud, hoidsime kordamööda peerutuld. Seedripuust lõikasime peened pikad pilpad. Otsast panime põlema, kuni ära põles. Olime sellest suitsust tahmased.

Olime ju noored tüdrukud, 15 – 16 aastased, – täiu täis, veel vanad kodused räbalad seljas, näljas. Vene noored käisid laupäeva õhtul klubis tantsimas. Nii ma siis hiilisin vargsi ka pimedasse nurka ja vaatasin, kuidas teised tantsisid karmo ška saatel Üks väike lambike põles, nii polnud mind sääl nurgast nähagi. Kui olime kodus, lubas ema Leod igale poole (Leo oli üldse väga vaikse loomuga, nii et ema ajas teda kohe vägisi välja) ja meile ikka, et saate vanemaks, küll jõuate ka käia. Kõige ilusamad nooruse aastad jäid nägemata.

Ema õmbles ühele vene tüdrukule mantli voodrist kleidi, sinine läikiv. Ada pani omale selga… Nutsime kõik, sest isegi voodrikleiti meil ju ei olnud ja ei saanudki niipea olema, polnud ju millestki teha.

Meie juures ööbimas käis ka üks Narva tütarlaps Ehasalu Aino, kes oli meist paar aastat vanem. Ema oli surnud. Tema riided olid ka kõik juba ära kantud. Nii ta oli venelastelt ühe vana kufaika saanud ja selle all oli kalavõrk, mis oli ümber keha mässitud. Kord kutsus Aino mind kaasa 12 km teise külla kerjama. Läksin temaga kaasa. Seisime ukse all, ma isegi ei mäleta, mida Aino rääkis? Minu jaoks oli see kerjamine nii hirmus. Mäletan, et midagi meile anti, kuid minu jaoks oli see küll esimene ja viimane. Ma ei tea isegi, miks see nii alandav ja kohutav oli. Eestlastest käisid paljud kes kerjamas, kes kaarte panemas.

Elasime soode-rabade vahel. Ümberringi taiga, küla kitsa jõekese ääres (Vasjugani jõgi). Kui metsas käisime, siis ilma võrkmütsita ei saanud üldse olla. Nii tohutult oli sääl sääski. Sääsed kartsid ainult suitsu. Kui põllul olime, siis tegime ümberringi suitsulõkked. Nii saime ainult tööd teha. Suve-sügisepoole ilmusid “moskiitod” (väikesed kärbsed), need ei kartnud isegi suitsu. Nii olimegi mässitud tööd tehes nagu kubujussid. Ühtegi kohta ei tohtinud vabaks jätta, siis oli kärbseparv ümber. Verele ei tohtinud ennast kratsida, siis oli kärbseparv kohe jaol. Vahel olid silmad kohe paistes. Unistasin, küll oleks tahtnud lahtiste käevartega ja kerge kleidiga põllul olla. Nüüd kuuma päikese käes, üleni kaltsude sees, higistasid nii mis hirmus. Tööd me ei kartnud, tegime kõike hoolega ja ausalt. Ega meid puhata palju ei lastud, kohe oli brigadiir platsis ja sõimu ärahoidmiseks parem mitte puhata.

Siberi loodus on marjadest väga rikas. Elasime jõe ääres. Paks, tihe mets ümberringi, kuid jõe ääred olid täis suuri mustsõstrapõõsaid. Marjad olid hästi suured. Korjasime neid ja kuivatasime. Enne tööd ja pääle tööd korjasime metsast kõike, mis söödav. Kibuvitsapõõsad kasvasid ka kohe metsas metsikult, suured põõsad, ilusad, ja marjad suured, mahlased. Ka kasvasid suured pihlakapuud, suurte marjadega. Meie kodumaa toomingaid me ei saanud õieti suhu võtta, siis suu tundus paksuna, Siberi toomingad olid sellised suured, eriti magusad, kui külm neid natuke näpistab.

Varakevadel käisime nõgeseid korjamas ja kasepuult kaapisime kaabet. Sügisel korjasime seeni ja küpsetasime puravikke lõkkel. Seeni pidime ka poe jaoks korjama.

Loomi me metsas kunagi ei näinud. Karu jälgi nägime küll. Hunte meie kandis ei olnud. Käisime Adaga enne tööd kalal, enne pidime suitsulõkke tegema. Polnud meil õngesid (hiljem kui pakke hakkasime saama, siis tädi saatis). Leo meisterdas traadist mingisugused konksud. Ega sääl eriti midagi vaja ei olnudki. Panid isegi ühe ussi tükikese ja kohe näkkas. Paari tunni olemisega saime 20 – 30 pisikest kalakest. Olid ahvenad, kiisad ja särje moodi kalad. Olime kohe nagu suured kalamehed. Millegipärast vene poisid ei püüdnud kalu. Ema siis vahetas osa kalu jahu, herneste vastu. Sel viisil hoidsimegi oma elu üleval. Leiba saime siis 300 gr, kui tööl käisime.

Talveks kuivatasime vaarikavarsi ja kord käisime hästi kaugel jõhvikal (paarkümmend kilomeetrit). Küll oli see üks hirmus tee. Läbi risu-räsu ja soo kõikus, jõhvikaid oli selleeest hästi palju. Niipalju kui jõud peale hakkas, tõime koju. Käisime ka kuskil kaugel “kalbaa” järgi. Need olid sellised piibelehe sarnased sibula maitsega laiad lehed. Neid tuli hapendada. Venelased sõid neid ja soovitasid meilegi.

Meie inimestest suridki esimestel aastatel väikesed lapsed ja vanad. Osa vanemaid inimesi suri sellest, et kliima muutus, paljud ei raatsinud oma asju müüa ja nii nad istusid oma pakkide otsas, läksid näljast paiste ja surid. Osa inimesi läksid paiseid täis, sellised suured. Meie perel õnneks selliseid suuri paiseid ei olnud, ainult jalgadel väikesed. Eks see olnud tänu emale, kes oskas meid nelja elus hoida. Pääle suve metsaandide, ostis ema või vahetas mõne riidetüki eest vene naistelt kapsapõllult ära koristatud kapsaste kapsajuurikaid koos nende äärelehtedega. Ka peedilehti muretses ema meile, millest tegime suppi. Ema hapendas neid kapsajuurikaid.

Kui kevadel lumi sulas, käisime põllul kartuleid korjamas, mis olid juba ära mädanenud, või siis kuivanud, keskel kartuli tärklis, valge. Kui veel sõda käis, siis koheldi meid ülemuste poolt halvasti. Pidime iga kuu allkirja andmas käima, et äkki paneme plehku. Ega sealt pärapõrgust saanud kuhugi minna, 40 km sood. Venelased omal ajal olid üritanud põgeneda, kuid paljud olid laugastesse uppunud.

Meid peeti ju sakslasteks, vaenlasteks. Kord läksime Adaga põllule mädakartuleid korjama. Sinna tulid vene poisikesed ja hakkasid meid mullakamakatega loopima (kive sääl kandis meie õnneks ei olnud). Esimees oli käskinud. Nii me vahel salaja saime neid kartuleid korjata. Kodus potsisime pallideks ja pliidiraua peal küpsetasime. Kui juhtus natuke jahu olema, siis olid nad meile lausa magustoit. Kartuleid ka riivisime ja tärklise plönnist küpsetasime pliidiraual 5 – 6 sellist pannkooki. Küll nad maitsesid ja küll oleks tahtnud nendest kõhtu täis süüa, aga ei saanud. Rääkisime, kui koju saame, sööme nii, et ägiseme. See oli meie selleaegne unistus!

Kui kellelgi oli sünnipäev või niisama tulime kokku, tõi igaüks kaasa midagi söögipoolist. Laulsime kogu aeg. Laulude sõnad olid kõigil meeles. Meile hakkas käima ka üks noor vene rahvusest Narva tüdruk, ema oli tal surnud. Istus ja kuulas, ei rääkinud, ei laulnud meiega koos. Hiljem saime teada, et ta oli pandudki meie järgi luurama. Pani kõik kõrva kõik, mis me sääl rääkisime ja mida me laulsime. Saigi varem vabaks – ka selliseid oli meie hulgas. Jõulusid-lihavõtteid me ei tohtinud üldse pidada. Nendel päevadel olime oma mõtetega kodumaa mälestustes.

Leo Adaga läksid kooli, sest sääl anti suppi. Ka mina käisin nädal aega. Rääkida me veel hästi ei osanud, kuid hakkasime juba aru saama. Riided olid viletsad, nii jäin mina koju. Kodunt olid juhuslikult asjade hulka sattunud värvipliiatsid. Koolis said lapsed teada, et oskan joonistada (minu unistus lapsena oli saada kunstnikuks). Armastasin väga joonistada. Nii hakkasidki lapsed tooma mulle raamatukaasi. Vorpisin siis neile igasuguseid pilte ja kloune. Tõid tasuks, kas väike tükk leiba või “smõhhi”, linaseemnetest pressitud tahvli. Nii hakkasimegi kodus joonistamisega väikselt teenima. Kord enne uut aastat lapsed tõid jälle raamatukaasi. Tegin neile igasuguseid linde ja loomi. Ka niidist tiritavaid, käte ja jalgadega vehkivaid kloune tegin neile. Kui oli kooli uusaasta pidu läksime ka sinna. Suur kuusk oli keset saali. Ehmatasin paigale, kui nägin, et terve see kuusk oli ehitud minu joonistatud lindude, loomadega, ja mis peaasi, klounid rippusid. Lastel oli käsk midagi kuuse jaoks teha ja tuua. Oleks ma teadnud, oleksin ju võinud nääriteemalisi asju teha. Mäletasin ju lapsepõlvest igasuguseid ilusaid asju. Aga noh, paistis, et neile selline kuusk just meeldis. Polnud ju värvilisi pabereid, millest teha. Hiljem jäid Ada Leoga ka koolist ära, riided lagunesid, ka suppi ei antud enam.

Ema käis kolhoosis tööl. Meiesuguseid pandi ikka kõige raskematele töödele ja tööpäevi ei arvestatud õiglaselt, ikka meie kahjuks. Kolhoos oli vaene. Nii me siis virelesimegi. Kord läks Leo sauna ja tuli nutuga, kas ta tõesti ära sureb? Vene mehed olid ta minema ajanud, et nemad ei hakka teda siin matma! Olime väga viletsa väljanägemisega. Ema saatis igale poole kirju, kas keegi meie isast midagi ei tea? Ei teadnud me ju, kus meie mehed, isad on? Kui kaugele neid viidi? Kuid siiski hakkasid tasapisi kirjad liikuma. Kui keegi oma mehe üles leidis, siis kirjutas ta sinna oma kirjale ka teiste nimed. Sellisel moel saime meiegi oma isast teada ja saime 7 kirja. Palus tubakat (isa suitsetas) ja kirjadest võis välja lugeda, et ta on väga raskes olukorras.

Hiljem saime surmateate, suri 1943. a Verhhoturia laagris Sverdlovski oblastis, vasakpoolse halvatuse tagajärjel 49 aasta vanuselt

Kevadel käskis kolhoosi esimees mul minna karja: 30 – 40 kolhoosi lehma ja kolhoosnike lehmad. Hommikul vara tuli küla peateed pidi ajada karja, iga kolhoosniku onni juures lasi perenaine oma lehma ka karja hulka. Tasuks tööpäeva eest saime 1 liiter lõssi. Olime suure karja pääle kolmekesi. Mina ja kaks noormeest. Kolhoosis oli üks hästi suur tõupull ja väga tige, nimega Borka.Vene tüdrukud ütlesid, et teil on küll hästi naljakad nimed. Meie nimed on Tanja, Manja, Galja, Iira, Leena, Liida jne. Samade nimedega on ka lehmad, lambad, ka kanad. Borkad, Vasjad olid kõik meessoost loomad.

Meie ema nimi oli Amanda. Venelased ei soovitanud ema nii lasta hüüda. Nii hakatigi teda nimetama eestlaste poolt Armi ja venelased hüüdsid Poltanihhaks. Meie nimedega ei saanud nad kuidagi hakkama, mina olid rohkem Ida nime all. Muide, vene tüdrukud parandasid alati meie puu-vene keelt, kui valesti ütlesime. Kunagi ei naernud. Omavahel me nende kuuldes eesti keeles rääkida ei tohtinud. Ikka öeldi, et äkki te tahate meid ära tappa! Nii tuligi omavahel vene keeles purssida.

Karjas olles sai eesti keeles rääkida, kuigi me koos ei saanudki palju olla. Kui karjaga hommikul välja läksime, olin mina kõige ees, Koka keskel ja Uku kõige taga. Karjatasime peamiselt põldude äärtes, tihnikutes, sest karjamaid sääl ei olnud. Kord tahtis see tige pull kallale tulla, siis Uku sidus ta kinni ja nüpeldas teda tugevasti. Sellest peale ta kartis Ukut. Kui vene naised lõuna lehmi lüpsmas käisid, siis Uku valvas Borkat, naised kartsid teda. Kord oli Leod saadetud lehmalauta puhastama. Pull oli selja tagant tulnud. Leo ei märganud ja ta üle tara tõstnud sarvedega. Õnneks Leo viga ei saanud.

Vahepeal olime tööl mingisuguses abimajandis. Sõjaväest tuli koju haavata saanud sõdur. No see mees oli meie vastu väga halb. Vene tüdrukuid ta hoidis, need laisklesid, kuid meie pidime tegema kõige raskemaid töid. Söök oli hästi vilets, toodi mingisuguseid hallitanud herneid. Sääl kandis kasvatati herneid põllul. Sõime suppi kõik ühest kausist. Venelased sõid hästi keeva suppi, võtsid suhu, natuke mulistasid suus ja neelasid alla. Meie nii ei osanud. Võtsime lusika peale ja puhkusime enne suhu võtmist. Kõigil meil olid puulusikad. Nii ei jõudnudki me nendega sammu pidada ja saime ka vähem süüa.

Selles kandis, kus meie elasime, oli väga kuiv kliima. Suvel hästi palav, talvel väga külm. Nohu, köha, kurguhaigusi me sääl ei põdenud. Vahel oleksin tahtnudki töölt koju nari pääle puhkama jääda, kuid ükski haigus ei hakanud külge. Muidugi oli see tore ka, et me haigeks ei jäänud. Ega meile töölt vabastust nagunii poleks antud. Tööl pidid pidevalt käima. Tööl ei lastud kaua puhata, brigadir oli kohe jaol. Kord õhtul koduteel, kui Adat karjasena asendasin, ajasin lehmi, ka lambad olid. Mina karjusin suure häälega, ikka üks “mati” seeria teise järele. Nii nagu neid sõnu venelaste käest kuulsin. Rääkisin siis veel viletsalt, vigadega. Arvasin, et ega need vene loomad eesti keelest nagunii aru ei saa. Vastu tulid töölised põllult. Üks vene mees, kuuldes minu “mattisid”, ütles, et vaadake, ise ei oska õieti vene keelt, aga “matid” on juba selged! Minul oli nii häbi! Kodus siis üks eesti naine tõlkis mulle, mida ma nii hoolega ja kõvasti karjusin loomi ajades. Rohkem minu suust neid sõnu ei tulnud. Mina muidugi oma arust arvasin, et nii peabki loomi ajama. Kui kolmekesi kolhoosi karjas käisime, siis ma ei sõimanud neid kunagi. Ada ka ei “sõimanud” loomi, rääkis nendega rahulikult eesti keeles, ju nad siis õppisid eesti keele ära!

Kord kevadel oli jälle suur üleujutus. Puud poolenisti ja majad madalamates kohtades olid vee all. Mina olin vahepääl külas puid saagimas. Ada oli loomadega jäänud abimajandisse. Sääl kalda peale oli väike onnike, kus elasime, ja loomalaut. Vesi oli tõusnud nii järsku. Keegi oli paadiga mööda sõitnud ja rääkis, et Adat loomadega onni juures ei ole ja vesi on ümber onni. Sõitsime siis suure paadiga Adat otsima. Närveerisin nii mis hirmus, mõtlesin ja kartsin kõige halvemat. Hakkasin juba kaugelt Adat hüüdma. Onn oli, jah veega ümber piiratud. Lõpuks kuulsime Ada vastuhüüet. Ta oli loomadega ühe kõrgema saarekese peal ja õnneks oli sääl üks vana väike heinakuhi. Ada oli sääl nendega 3 – 4 päeva. Ütles, et magas lehmade vahel öösel. Oli oma leivakoti kuskile puu otsa riputanud. Pärast ei pääsenud enam ligi. Laadisime loomad suurde paati ja Ada läks nendega kõige ligemal asuvasse sakslaste külla seniks, kui vesi alaneb. Suvel kuivas jõgi nii ära, et mõnest kohast sai isegi jala üle minna. Muidu oli ta umbes nagu meie Emajõgi. Vahel tuli selliseid kohti, kus jõgi tegi suure ringi ja tuli peaaegu sama koha peale tagasi.

Kui Ada oli üksinda talvel loomadega abimajandis, siis luuletas ta ühe luuletuse.

Öövaht.

Oli jõuluöö. Tulles laternaga väljast,

soojendasin ahjukoldes külmast kangeid

jalgu…

Ma enesele märkamatult uinusin…

Ja nägin und,

et sadas lund.

Nii valget, sädelevat

ja tuhat väikest jõulukella hella,

mu kõrvus helises ja kõlas.

Vaat – rahvas kirikusse,

kõik maa neis tõttab.

Rõõm, õnn ja rahu lasub südames,

siis kuusk, täis kulda, hõbedat ja

küünlaid.

Ning kõikjal laste hõiskeid, hüüdeid,

kui astub tuppa härmas jõulutaat!

Seal ema piparkooke jaotab

ja jõululõhna tuppa laotab.

Nii armast jõululikku, head

ja äkki keset kõike helgust,

ma olin nagu rabat välgust!

Siis ärkasin

ja märkasin, …

et kõik vaid uni oli …..

Näe, öövaht jälle väljas sammus,

lehm laudas tasakesi ammus

ja taevavõlvil kumas kuu …

Täht langes!

Öövaht soovi ruttu ….

Sa enne, kui täht langeb uttu …

Et keegi kuulmas poleks

Su vaikset,

vaikset

nuttu! ….

 

Jõulu esimesel pühal,

väikeses Siberi onnis, Ada Poltan.

Maiskis, kus elasime, elasid venelased väga viletsalt. Eks meie tulekuga läksid meie riided neile, meie paljaks. Põhiline riietus oligi sääl talvel kufaika, kotiriidest püksid (vatipüksid), rätik ümber pea seotud. Jalas lubjavildid. Suvel tüdrukutel sitsi sarafanid. Jalas “kirsa” saapad. Kergeid jalanõusid seal ei kantud, ega saanudki metsas teistmoodi käia. Küla teed olid ka lehmadest ära sõtkutud. Vene naised nägid väga vanad välja, kui ka olid noored. Imestasime, et miks tüdrukutel ei olnud taljet. Keskkohast olid nad kuidagi täidlased, nagu rasedad kõik. Eks see raske füüsiline töö tegi neid sellisteks. Kui kõplasime kartuleid, või tegime mingit muud rasket tööd, tahtsime ikka suurest küürutamisest endid välja tahapoole sirutada. Tüdrukud keelasid seda tegemast, et nii võib selg haigeks jääda. Muidu olid tüdrukud meie vastu sõbralikud. Olid lõbusad, laulsid ja “plessaitasid”. Proovisime ka järgi teha, aga see ei tahtnud meil kuidagi välja tulla. See oli stepi-tantsu moodi, klõbistasid kordamööda varvaste ja kandadega, muidugi saabastes sai seda hästi teha.

Keedunõusid neil ei olnud, olid sellised malmist ümmargused potid (mustad), mida sai hästi hargiga suurde ahju süte pääle panna. Ühe perenaise juures ei olnud meie imestusel piiri, kui nägime pliidi peal supipotina kasutatud pissipotti. Sangaga pott oli ju hea keedupotina kasutada. Väljakäiguks oli majatagune või siis maha kaevatud auk. Pealt kaetud kahe laia lauaga ja ääristatud poolenisti okstega. Suure külmaga oli pang toas. Nende majad, onnid koosnesid ühest suurest toast. Keskel suur vene ahi, kus sai peal magada. Akna all puust laud ja pingid külgede peal. Ka taburetid olid neil. Põrandat, lauda ja pinke kaabiti suure noaga puhtaks. Valgendati lubjaga tuba ja suurt vene ahju 4 korda aastas. Vanemad vene naised ei osanud lugeda.

Käisime venelaste juures kartuleid kõplamas ja üles võtmas. Andsid tasuks pange kartuleid. Süüa andsid ka korralikult. Mäletan, et olin ühe vene naise juures kartuleid muldamas. Oli vanem naine, mees ja pojad sõjas. Sääl kartuleid vagudesse ei pandud, vaid ruutpesadesse. Nii pidi kõik kartulipesad ümberringi ära kõplama. Kevadel pandi ühe pesa sisse kolm poolikut kartulit, väikeste vahedega.

Lõuna ajal tõi lauale savikausi täis tangu-kartuli suppi, kui selle ära sõin, tõi kausi täis praekartuleid, ka selle sõin ära ja siis tõi kausi täis hapupiima. Polnud me ju tõelist hapupiima saanud, ikka lõss. Puulusikaga lürpides tegin ka selle piimakausi tühjaks. Ju siis perenaine vist tahtis vaadata, palju sellele kiitsakale plikale sisse mahub? Tundsin, et olin kõrini täis, aga kuidas sa jätad söömata, kui nii lahkelt pakuti. Kunagi ei saanud ju kõhtu täis süüa. Läksin siis aeda, kartulipõllule, oli küll selline mõte, et nüüd, nüüd lähen lõhki. Esialgu ei andnud painduda, heitsin rohule pikali. Eks pääle seda kolme aastat nälgimist oli näljatunne kogu aeg, kuigi sõin kõrini täis.

Kord varakevadel kutsus laoülem mind Adaga ja veel neli noort söögilattu koristustöid tegema. Olime räbalais ja neidki jätkus ainult kahele. Leo emaga olid sel ajal kodus. Pärast siis läksid nemad jälle metsa puid tooma. Mets oli kuivanud risu täis. Puude muret meie kandis ei olnud ja neid ei keelatud ka meil koju tassida. Kui põllul käisime tööl, siis tühjade kätega me kunagi koju ei tulnud, ikka oli mõni kuivanud puuroigas üle õla.

See laoülem kurameeris ühe meie naisega, kellest sai poenaine. Laoülem läks ise ära ja käskis meil koristama hakata. Mäletan, kuidas tüdrukud ja kaks poissi krabasid kohe kompvekkide järele ja suhkurt sööma, kotid olid nurgas lahtised. Seepi, tikke, mida sääl kõike oli, hakati kohe taskutesse toppima. Manitsesime neid Adaga, et ei tohi võtta, laoülem ju teab, palju tal midagi on ja ei tohi varastada! Ega meid ei võetud kuulda. Koristasime lao ära ja pääle tööd tuli laoülem ja ütles, et “Evi ja Ada, tulge hommikul siia tööle”. Nii saidki meist Adaga laotöölised. Hiljem saime teada, et laoülem oli selle eesti poenaisega üleval lakapeal. Seal oli mingi pragu ja nad nägid kõik, mis me sääl laos tegime ja eks ta tõlkis laoülemale meie jutud ära. See laoülem oli tore mees. Saatis meid viljalattu kotte täitma viljaga, mis lotjadega ära saadeti. Sääl saime süüa herneid, nisuteri. Laovõtmed olid tihti meie käes. Siis andis ta emale kotte lappida, sinna sisse jättis meelega küll jahu kotinurka ja ka seepi, tikke, soola. Nii olimegi surmasuust pääsenud. Ka Leo hakkas toibuma, kosuma. Laoülem andis emale hästi palju katkiseid kotte lappida. Ema nõelus ja lappis, kombineeris nii, et saime sealt endile ka seelikud ja kotipüksid jalga. Osa kotte olid valged – linased. Ka anti meile asutuse poolt kufaikad, pearätikud villased (suured), vildid talvel ja saapad. Leole anti tubakalehti peenestada. Tubakalehed tuli ahju pääl ja ahjumüüri ääres, nööri külge riputuna kuivatada ja piklikus künas kirvega peenestada. Ema hakkas sääl ka suitsetama, tal oli selline väike tubakakott

Kord saadeti meid, mina, Ada, Leo ja üks noor poiss Ants, paadiga söögikraami tooma. Pidime tooma paadiga, sest kaater suvel meile ei saanud sõita. Vesi oli väga madal. Alul Leo Antsuga olid kordamööda tüürijad paadi taga. Meie Adaga sõudsime nii, et käed rakkus. Kuid siis otsustasime streikima hakata, et nii see asi ka ei lähe. Otsustasime, et kordamööda kõik sõuavad ja tüürivad. Tüürida oli muidugi ka raske, mitte füüsiliselt, vaid pidid laveerima käänakute peal ja tihti olid suured puud peaaegu üle jõe kukkunud kitsamates kohtades. Tuli siis äärest sõita ja pidid jälgima jõge, et madalikule ei satu. Kord jäime hilja pääle, sest pimedas ei näe sõita. Ööbisime kaldal lõkketule ääres. Pole kuulnud, et metsloomad seal inimestele liiga oleks teinud või salaja rünnanud. Metsas oli nende jaoks sööki külluses. Ühed vene vanamehed tahtsid ühest külast teise ja sõitsid meiega. Kuskil oli metsas rägastikus tugev ragin. Ehmatasime ära, mis see on? Mehed siis seletasid, et karu jookseb meiega võidu. Üks väike jõeke tuli risti ette ja jäime ootama, kas karu julgeb ennast näidata. Ei julgenud, küllap läks tagasi. Metsloomad on tigedad, kui neid haavatakse. Kui metsas olime, siis rääkisime kõvasti või laulsime.

Kontori ette veeti metsast kuivanud seedripuid (need olid seest lõhekala värvi), hästi põlesid. Neid tuli siis meil saagida parajateks juppideks, lõhkuda ja ilusasti riita laduda. Ka metsas käisime saagimas kuivi puid. Samuti tuli lõhkuda ja laduda riitadeks. Talvel oli siis hea välja vedada.

Kord Adaga puid saagides läks mööda üks tüdruk ja ütles, et …

Sõda on lõppenud!

Millegipärast ei osanud me algul midagi mõelda, sest päevad olid endiselt ühtemoodi hallid. Ei olnud meie kandis mingisugust hõiskamist ega tantsu.

Kuid oh seda rõõmu, kui hakkasid kodunt pakid tulema, kirjad ja ajalehed. Sõbrannad saatsid raamatuid. Kõik need aastad elasime nagu kotis, lugeda ei olnud meil mitte midagi. Muidugi oli ka palju kurbi sõnumeid. 11 sugulast olid selle ajaga surnud.

Kui vesi madal oli, siis sõideti väikese postikaatriga suuremasse asulasse posti järgi. Oli ka selliseid juhuseid, kus meie inimestele saadetud paki sisu oli välja võetud ja telliskivid asemele pandud. Polnud ju meil siis kuskilt õigust taga nõuda. Meil olid pakid enam-vähem korras. Elasimegi postipakkide ootuse tähe all. Elu läks helgemaks, kirjavahetus tihenes. Siiani me eriti kunagi naerda ja rõõmustada ei julgenud. Alati pääle rõõmu tuli mingi kurb prohmakas või said sõimata.

Kui esimese paki saime, tahtsid ju kõik näha, mis me saime? Ise olime ka nii erutatud. Oh seda ohhitamist ja ahhitamist! Kõige rohkem imestasid vene naised soolapeki üle, mis oli väga paks. Nad ei olnud elus sellist paksu pekki näinud. Eks siis ema andis kõigile ka tükikese pekki maitsta. Vahepääl olid kõvad jutud, et Ameerika punane rist oli meile ka pakke saatnud. Meie igatahes neid pakke küll ei näinud.

Sõitsime tihti väikeste paatidega heinamaale. Vene tüdrukud oskasid väga ilusasti mitme hääle peal laulda. Laulud olid enamasti vanaaegsed, hästi kurva sisu ja viisiga. Meie siis kuulasime ja nutsime. Kodu tuli meelde, sest koduigatsus oli kole suur….Nüüd venelased meid ei sõimanud, oskasime juba enda eest seista. Meid hakati isegi austama, sest eestlased olid peaaegu kõik (oli küll ka erandeid) väga head töölised. Kui Ada karjas käis, siis venelased ikka ütlesid, et Adal on mingi nõiduslik võim loomade üle, et miks nad teda nii kuulevad?

Mina olin palju rasketel füüsilistel töödel. Palka meile nii palju ei makstud kui kohalikele. Tuli teha kõiki töid. Kevadel suure veega tulid suured lodjad vilja järgi. Enne seda kühveldasime kottidesse nisu, rukist, hernest ja kaera. Esimees usaldas mind Adaga ja nii me hommikul vara läksime lattu tööle, võtmed olid vahel meie käes. Ladu asus otse jõe ääres, kõrgel mäe otsas, et kevadised veed ladu ei ujutaks.

Kord Adaga hommikul tööle minnes näeme, et üle jõe ühe kännu otsas istub suur kass ja vahib meie poole. Ehmatasime ära, sest oli talvine aeg ja jõgi külmunud. Taipasime kohe, et see on ilves. Jooksime siis tagasi ja teatasime jahimehele, kes elas ligidal. Kui jahimehega tagasi jõudsime, oli ilves kadunud. Jahimees läks jälgipidi talle järele. Kuulsime metsas pauke, tuligi varsti, seljas suur, pikakoivaline isailves. Nii saimegi näha ja käega katsuda ilvest.

Kui kaater tuli suurte lotjadega, organiseeriti suur laadimine. Leiba anti rohkem ja lõunaks keedeti suure pajaga hernepudru moodi suppi. Olin sel ajal hästi vibalik, kasvaja tüdruk. Kuid viljakottide kandmise juures pidin mehe eest väljas olema. Meie kandis ei olnud ju tööjõulisi mehi. Kõik noored mehed olid rindele saadetud. Maha olid jäänud vanad, invaliidid ja poisikesed. Alul kott kaaluti ja siis kaks inimest aitasid koti selga ja tuli mäest alla minna ja mööda trappi lodja pääle. Jalad värisesid all, trapp kõikus. Tassisime vahel poole ööni. Oli väga raske. Üks tüdruk lihtsalt ütles, et ei kanna ja kõik. Kuid mina olin jälle nii rumal, mida kästi, seda tegin ja püüdsin ka hästi teha. Ei osanud siis mõeldagi, et tervise pääle mõjub. (Nüüd põengi kaela-selja radikuliiti.) Kotid kaalusid 70 – 80 kg, kaerakotid olid 40 – 50 kilo, need olid kerged.

Kui venelasi 30-datel aastatel Siberi saadeti, ei olnud neil õigeid dokumente. Et hiljem rohkem leiba saada, panid nad omad pojad vanemana kirja, kui nad tegelikult olid. Nii saigi paljudel noormeestel saatuslikuks sõjaväekutse. Meie ligidal ühel naisel oli kolm poega, kaks olid juba sõjaväkke võetud. Nooremale tuli ka kutse. Tegelikult oli ta 14-aastane, kuid paberite järgi 3 – 4 aastat vanem. Hästi tore, viisakas poiss (kõik poisid sellised ei olnud). Nii saigi see ema kolm surmateadet.

Kuskil suve lõpul organiseeriti väike brigaad ja öeldi, et tuleb kaheks kuuks taigasse seedripähklile minna. Üks vanem mees, mina, üks eesti tütarlaps, minust vanem, üks vanem vene naine ja neli poisikest. Nii me suure paadiga sõitsimegi. Söögikraam anti kaasa. Seedripähklid olid väga rammusad ja maitsvad. Nüüd saime juba korralikumalt süüa ja hakkasime kosuma. Ühel kalda peal, kus metsas palju seedripuid, tegime peatuse. Kuuse okstest sai meisterdatud onnid ööseks. Päeval olime paaris. Mina ronisin suure puu otsa ja hakkasin igat jämedat oksa jalaga taguma. All oli päris käbide rahe. Vanem naine korjas käbid kartulikotti. Kui kotid täis, siis viisime oma peatuspaika. Meil oli kaasas selle jaoks tehtud masin, mis purustas käbid ja pähklid eraldusid. Oli ka selline tuulamise masin, mis prahist puhastas. Nii laadisimegi suurde paati puhtad pähklid. Need olid riigi jaoks määratud. Venelased oskasid neid pähkleid hästi ruttu süüa. Ühest suu poolest pähkel suhu, hambaga krõks katki, teiselt poolt suud sülitas koored välja. Meie muidugi nii ei osanud.

Kord olin ka päevakangelane. Ronisin ühe hästi suure puu otsa ja vaatasin, et kõrval oli sama suur puu, hästi paljude käbidega. Minul oleks olnud vaja alla ronida ja teisest puust üles tulla. Kuid kus mina?! Oksad olid kaunis ligistikku. Istusin ja mõtlesin, et kas julgen ühelt oksalt teisele puu oksale hüpata. All poisid nägid, kui ma ühelt puult teisele hüppasin. Ei tea isegi, kuidas mul see loll julgus oli? Kui oleks alla kukkunud? Aga noh, ega ma selle pääle muidugi ei mõelnud. Ülemuselt sain küll riielda.

Sõitsime suure paadiga mööda taigat, öösiti magasime omatehtud okstest onnides. Metsloomi me ei näinud, küll kuulsime. Ühel öösel olime hirmul, kui kuulsime, et keegi kõnnib ringi. Me ei julgenud vaadata ja oli ka pime. Olime terve öö hirmul. Hommikul jälgede järgi saime teada, et oli karu. Meid ta õnneks ei tülitanud. Ükskord tuli jälle uude kohta minna. Pidime puhastatud pähklid kaldale tassima. Üks kott oli väga suur ja raske, tooreid pähkleid täis. Mitmekesi pandi see minu selga. Nii ma siis, teiste tagant lükkamisega sain kuidagimoodi kaldast üles. Teised olid minu seljataga ja ma keerasin seljast selle koti oma kõrvale. Tegingi selle koti mahaviskamisega omale eluaegse haiguse, radikuliidi. Oleks ma koti tagant selgapidi alla lasknud, aga mina lasksin külje päält koti maha ja keerasin selja lihtsalt ära. Hiljem andis ta mul tihti tunda, sel momendil käis hirmus valunõks, kuid õnneks päris maha ei võtnud, sain edasi töötada. Mida nad siis sääl taigas minuga küll peale oleks hakanud, kui ma oleks päris siruli jäänud? Olime metsas külma saabumiseni. Siis tuli kaater meile järele ja saime koju. Suures viljakuivatis kuivatati pähklid ära. Vahepääl läks selg haigemaks, kuid töölt vabastust ei antud. Pidingi oma haige seljaga edasi töötama, olin siis 17-aastane.

Kord kevadel tuli kaater kahe suure lodjaga vilja järele. Laadisime jälle suuri kotte. Laadisime ühe lodja täis ja “Selpoo” esimees kutsus mind enda juurde. Oli juba õhtu ja ta käskis mind minna ööseks täis laaditud lodja pääle valvuriks, kuni teine lodi täis laaditakse. Ära öelda ei olnud õigust ja eks mind huvitas ka, et sain Maiskist kaugemale sõita. Komandandi loata ei lastud meid ju mitte kuhugi. Arvatavasti oli minule juba luba kaubeldud. Nii me siis hommiku poole ööd välja sõitsimegi.

Kui olid pühad või valimised, siis tehti suur laud ja venelased jõid “praskat”. See oli nii kange, et võttis mõne mehe üsna varsti jalust maha. Seda suurt laulmist, mis siis oli! Hakkasid ka kohe mööda põrandat trampima (“plessaitama”).

Novo-Vasjugani saabudes tuli välja, et lodjad lähevad hoopis Kargasokki. Direktori asetäitja, kes vilja vastu võttis, ütles, et tema ei saa edasi sõita. Ta tahtis perega puhkusele sõita ja ütles minule, et vormistame dokumendid minu nimele ja minul tuleb sõita viljaga Kargasokki!

Ei tea, kuidas ta sai Novo-Vasjugani ülemustele augu pähe rääkida, et mina sõidan tema eest? Mina ju vilja kaalumise juures ei olnud ja vene keel mul ka täitsa sorav ei olnud. Kuid selle pääle vaatamata kutsuti mind temaga kontorisse, kus mul tuli väga paljudele paberitele allkiri anda. Alul olin ainult valvur, kuid nüüd anti mulle abiline teise lodja pääle. Üks lonkav vanamees. Ka söögikraam anti kaasa. Nii algaski sõit Kargasoki poole.

Kuid oh häda, sääl teatati mulle, et üks “parsa” kottidega laaditakse maha Kargasokis, teisega tuleb sõita Tomski! Et olin vastutaja, kuigi paberid minu käes ei olnud. Need olid kaatri meeste käes, kes meie lotjasid vedasid. Mina ei taibanud sellest virr-varrist üldse midagi. Olin käsutäitja. Kaater koos lahtise viljaga ja vene mehega sõitsid Tomski poole. Mina jäin kotte üle andma. Ma polnud enne kunagi suure kaalu pääl kaalunud ja ega ma teadnudki, palju seda vilja mul üldse oli? Kui kotid maha laaditi, öeldi mulle, et 3 tonni on puudujääki. Enne, kui minu ülemus koju tagasi sõitis, ütles ta mulle, et annad vilja ära, sõida koju – Eestimaale! Eks selline ütlus ahvatles küll! Kuid nüüd sain teada, et puudujääk! Nüüd tuli mul reisilaevaga Tomski poole sõita ja Kalpa šovis järele uurida, kus minu kaater lodjaga peatub? Tuli ette sõita ja oma kaatrit oodata. Tegelikult oli see hästi riskantne reis, ma polnud ju enne vabalt reisinud ja eks ma olnud ka noor 19-aastane tüdruk. Kuid käsk oli käsk! Kui saabusin reisilaevaga Kalpa šovisse, läksin maha, et uurida oma laeva asukohta, sest ta sõitis ju enne mind. Poolel teel sadama kontorisse minnes, kuulen järsku laevavilet ja padavai laevale tagasi. Kust mina teadsin, et laev kolm vilet annab? Nii ma ei julgenudki enam tagasi minna maad uurima. Otsustasin sõita Tomskisse ja sääl kaatrit oodata. Tomski saabudes uurisin sadamast järgi, et minu kaater lahtise viljaga saabub alles 4 – 5 päeva pärast. Oh seda ehmatust, kuhu ma nüüd lähen? Otsustasin sadama ooteruumis oodata. Minul oli üks ilus sinine laenatud kleit seljas. Oli väike kotike ka, kus oli jahu, leiba, suhkrut ja vahetuskleit, mille ema õmbles kodumaalt saadetud ilusast lillelisest riidest. Ei mäleta, kust ilmus minu juurde üks vene tüdruk. Oli nagu takjas. Kas läksin WC-sse või kuhu, aga sel ajal oli tüdruk minu kompsuga kadunud. Kuidas ma ometi nii rumal olin ja usaldasin täitsa võõrast tüdrukut?

Olin ähmi täis ja näost vist valge. Õnneks oli mul kufaika taskus natuke raha. Olin salatasku enne sõitu õmmelnud voodri vahele. Tee pääl nuttes küsisin ühelt vene naiselt, ega tema ei ole näinud üht tüdrukut? See oli üks väga tore naine, ütles, et tule minu poole, kuni kaater tuleb. Haruldane naine, kes minusugust noort tüdrukut usaldas oma juurde võtta. Nii ma siis ööbisingi selle naise juures. Päeval kolasin niisama ringi. Süüa sain vähe, raha palju ei olnud. Lõpuks ilmuski minu kaater lodjaga. Kästi mul minna üles suurde kõrgesse elevaatorisse. Aknast alla vaadates nägin, et alt tuli transportöör, mida mööda minu vili ülesse sõitis. Kaalu kui sellist ma ei osanud üldse näha. Oli selline hästi suur kast, kuhu vili tuli alt Ei mina mõiganud, kus ja kuidas kaaluti? Paari tunni möödudes tuli üks mees ja ütles, et nüüd tuleb tema vili, minu vili pidi ootama seni. Kus või kuidas? Õhtupoole tuli jälle minu vili. Pärast teatati, et kolm tonni jälle puudu

Mina ju seda vilja vastu ei võtnud, õieti ei näinudki, kuhu ta läks? Siin ei olnud mul enam midagi mõelda, tuli kohe tagasi sõita! Novo-Vasjugani saabudes läksin sealsete ülemuste juurde ja näitasin pabereid suurte puudujääkidega. Õnn, et vend Leo oli parajasti metsast keskusse tulnud, pimesoole operatsioonile. Mind kutsuti prokuratuuri. Leo aitas mul kirjutada õiendeid. Kirjutasime, mis ja kuidas, et mina kaalumise juures ei olnud, ei enne ega pärast. Neid kaatri mehi ma ka ei näinud, kelle käes paberid olid. Oli muidugi hirm, kas pannakse mind vangi, keegi pidi ju vastutama. Nii kaua, kui uurimine kestis, jäetigi mind Vasjugani tööle. Sain ühe eestlasega väikesesse onni koos elama.

Ema Adaga jäid ju Maiskisse. Neid värvati metsatööle. Novo-Vasjuganist edasi metsa. Ema ei tahtnud, et Ada metsa tuleks ja nii käisin palumas komandanti, et ta jätaks Ada minu juurde ja ei saadetaks metsatööle. Lubatigi. Ema sõitis Leo juurde metsa. Leol oli üksinda sääl raskem. Mina sain oma emaga üldse Siberis väga vähe koos elada. Olime koos esimesed näljaaastad. Hiljem saadeti lausa kaugematesse metsadesse, barakkides elasime. Nii olid ka vene noored küll metsatöödel, küll palgiparvetusel. Olime Adaga igasugustel töödel. Põhiliselt metsatöödel, saagisime küttepuid. Ka abimajand asus külast kaugel. Sääl oli ülemuseks üks sõjas haavata saanud sõjamees, lonkas. See mees oli väga hea iseloomuga, ukrainlane. Meid eestlasi hakati hindama kui häid töölisi. Abimajandi põllul kasvatati kartuleid, porgandeid ja herneid. Seal saime hästi süüa. Maa oli liivane, kartulid hästi maitsvad, muredad. Oli ka kohati mustamullamaa. Juurviljad kasvasid väga ilusad, suured. Pääle nälga oli meil kogu aeg näljatunne. Võisime süüa kõrini ja veel oleks tahtnud süüa.

Niitsime heina, kaevasime keldrit. Ka rukkisidumine sai selgeks. Tuli ka kaera sirbiga niita, lina kitkuda. Töö oli kõik väga algeline, ei olnud sääl masinaid, kõik ikka käsitsi. Elasime ühes väikeses onnis, kummalgi pool narid. Magasime ühe pika nari pääl nagu silgud tünnis. Kartulikottide sisse panime heinu või õlgi. Tekiks oli meil päevane kufaika. Nüüd meil õnneks enam täisid ei olnud. Tekke meil ei olnud, vahel sai pääle võtmiseks võetud kaasa suurrätik. Meiega koos oli üks eesti noormees. Tema emale oli sääl abimajandis antud väike maalapike kartulipanemiseks. Kord tuli Viktori ema abimajandisse oma kartuleid võtma, ta keetis ilusas läikivas kodumaalt saadetud alumiiniumkastrulis kartuliputru. Üks eesti naine oli kokaks. Eks ta andis Viktori emale ka süüa. Saime sel õhtul ka lisaputru. Kõhud olid kõigil väga täis. Istusin pr. Kuusega nari ääre peale, jalad kõlkumas alla. Viktor oli meie seljataga pikali ja lasi leiba luusse. Rääkisime pr Kuusega kodumaa mälestusi. Äkki pr vaatab korraks seljataha ja hüüatab: “Kikikene, mis sa oled teinud?” Vaatan ka ja näen – “Kikikene”, vaeseke, oli selili ja ei saanud liigutadagi. Selle aja sees oli Viktor vaikselt kastrulitäie kartuliputru tühjaks söönud! Ta ei saanud hingatagi, nii oli täis ennast söönud. Kord oli Viktor põllul 60 tule pääl küpsetatud kartulit ära söönud.

Käisime Adaga metsas puid saagimas. Kevadel, kui lumi hakkas sulama, läksid meie kotiriided metsas läbimärjaks ja õhtul, kui väljas külmetas, jäätusid riided ära. Olid nagu koorikud ümber keha. Lund oli metsas talvel alati hästi palju. Talvel ei olnud sääl kunagi sula ja külmetushaigusi meil sääl ei olnud, kuigi olime vahel üdini ära külmunud. Paljudel võttis külm sõrmed-varbad ära. Kuigi elasime taigas, tuli meil hoolega metsas töötada. Känd tohtis hästi madalalt saetud olla. Oksad, mis me puudelt laasisime kirvega, pidime kõik põletama ja rehaga ära riisuma. Ei tohtinud mingit prahti maha jätta talvel.

Talvel anti meile Adaga seitse härga ja hommikul tuli neid saani ette rakendada ja metsa küttepuude järgi sõita. Kuskil 10 – 15 km tuli sõita. Härjad venisid nagu teod, olid nõrgad viletsa söögi peal. Metsas tuli koorem peale laadida ja sõit algas kodu poole. Talvel oli päevavalgust vähe, nii tuligi meil pimedast pimedani väljas olla. Vedasime puid kontorisse, mujale ja majja, kus leiba küpsetati. Sinna meeldis meil kõige rohkem tuua. Hommikul kohe sealt mööda sõites, andsid nad meile kummagile pätsi kuuma vormileiba. Reel õlgede pääl lamasime, soe päts põues. Kui metsa puude juurde jõudsime, oli selleks ajaks leib ka otsas.

Kord öösel nägin unes, et taevas olid hästi tumedad pilved. Järsku pilved läksid nagu keskelt pooleks. Taevas läks helesiniseks, tumedad pilved kadusid kõrvale. Keskel oli Eesti vapp. Mõtlesin hommikul, kas saame tõesti koju. Nädala pärast kutsuti mind Adaga komendatuuri ja öeldi, et meie Adaga oleme vabad! Vabad! Meie aastakäik oli viimane. 1926. aastakäik ja nooremad said vabaks ja võivad sõita kodumaale. Sellest saime teada talvel. Oh, küll oleks tahtnud kohe sõita!

Läksime Adaga NKVD ülema jutule. Kuid see ülemus laitis selle ärasõidu jutu maha. Ütles, et külmute tee pääl veel ära! Küll kevadel sõidate. Eks ta ju nägi meie olukorda. Kirjutasime tädile ja tema saatis meile raha. Minul oli ainult suur mure, et kas saan kodumaale või panevad vangi? Ma täpselt ei saanudki teada, millest need suured puudujäägid? Kas vilja vastuvõtmisel või üleandmisel. Kuidas üldse pandi minusugust vastutama sellise suure viljalaadungi eest, oli lihtsalt mõistatus. Rohkem mind uurijad ei tülitanud. Ootasime pikisilmi kevadet.

Sõidame kevadel koju! 1948. a.

Sõitsime Novo-Vasjuganist kaatriga Kargasokki, sealt Tomskisse. Ema sai meid niipalju näha, et sõitis meiega koos kaks peatusevahet. Minu ja Adaga sõitsid ka meist paar aastat nooremad kaksikud, õde ja vend. Laevaga sõitsime Tomskisse, jäime ööbima sadama ooteruumi, et järgmine päev edasi Novosibirskisse sõita. Tukkusime pinkide peal. Välja ei julgenud minna. Oli 1948. a. Jutud liikusid, et väljas öösel tapetakse ja vägistatakse. Öösel aeti meid kõiki üles, miilitsakontroll. Ega magada tegelikult ei lubatud, sest vargad ja igasugused tüübid liikusid ringi. Passi meil ju ei olnud, oli selline paber, millel 58. paragrahv peal. Muidugi tundus miilitsale kahtlane, et minul ja Adal on üks vanus. Kuigi olime kaksikud, ei olnud me ühtemoodi. Õde-venda kaksikud, tüdruk pikem, vend lühem – ka ühevanused. Ka nemad ei olnud sarnased. Nii meid siis miilitsasse viidi. Esimene mõte käis läbi, et nüüd viivad tagasi! Istusime seal üle tunni, ju siis helistati Novo-Vasjugani. Lõpuks tulid kaks meest meie juurde, andsid tagasi meie paberid ja soovisid head reisi! Kõik läks hästi, kuid Ada närvid läksid nii nässu, kui miilitsat nägi, hakkas värisema.

Edasi sõitsime Novosibirskisse, sääl tuli kauem olla. Enne ei antud edasisõidu- piletit, kui olid käinud saunas ja riided olid täikambrist läbi käinud. Kui tõend käes, siis võis alles tohutusse piletisabasse minna. Eks selle aja sees sõime oma söögitagavara ära, raha oli ka napilt. Riided olid viletsad, kuigi olin uhke oma vatijope üle. Ema õmbles vatijope ühest beežist riidest ja ääristas vana pruuni portfelli nahaga. Isegi nööbid olid üle tehtud. Sel ajal kui meie, tütarlapsed, saunas käisime, jäi meie varanatukese juurde poiss. Kui tagasi tulime, näitas ta mulle, et vaata, see tüdruk seal akna juures võttis sinu jope. Mina olin kaunis kangust täis. Läksin tema juurde, anna minu jope tagasi! Kus tema, see on tema oma. Läheduses seisis miilits. Rääkisin talle oma loo ära. Läksime siis kolmekesi miilitsa tuppa. Kus tüdruk, tema oma ja kõik. Ütlesin talle, et ütle missugused nööbid sääl naha all on? Tema, et plekknööbid. Ütlesin siis, ise oled plekknööp! Ja seletasin miilitsale ära, et vaadake järgi. Need nööbid oli Minni-tädi meile saatnud, puunööbid. Ju siis miilitsad jäid ikka mind uskuma, sain oma “uhke” jope jälle tagasi. Jope oli ju ka teki asemel.

Lõpuks saime piletid Moskvasse. Kuid see sõit oli meile raske, sest süüa ei olnud midagi. Raha oli ju väga vähe. Läksime paiste. Õel-vennal olid veel kuivikud. Alul nad andsid ka meile, kuid ega me tahtnud võtta, sest ega neilgi palju ei olnud. Nii me siis rohkem vee pääl olimegi. Moskva-Leningradi rongi pääl olles nägime esimest korda tee ääres sügavaid auke, kraave, tanke ja purustatud maju. Moskvas olles sai meil raha otsa, jäi ainult tädi Minnile telegrammi jaoks. Järgmine päev saime raha. Moskvast Leningradi sõitsime Adaga kahekesi. Saabusime Leningradi õhtul. Hommikul pidi rong Narva poole minema. Selgus, et jaamas ei lubatud ööbida. Olime Adaga päris mures, kuhu ööseks minna? Ooteruumis olles jäin nagu nõiutud kahte habemes vanameest vahtima. Olin nende ligidal ja ei osanud kuidagi aru saada, kuidas sellised habemes vanamehed räägivad sulaselges eesti keeles. Polnud ju 7 aasta jooksul eesti vanamehi näinud. Sääl seisid ka kaks eesti naist. Tõenäoliselt spekulandid, kes olid tulnud pärmi müüma. Hakkasime nendega rääkima ja nad kutsusid meid kaasa Leningradi-Narva maanteele, et sääl sõidavad eesti autojuhid. Neil, nagu me aru saime, oli kokku räägitud kellegagi. Nii me siis läksimegi nendega koos. Paari tunni ootamise järele saabuski üks veoauto, presentkattega, koormaks mingisugused kastid. Juht igatahes päris kaine küll ei olnud. Üks naistest läks tema kõrvale kabiini. Meie kolmekesi ronisime presendi alla, kastivirnade otsa. Katsusime kastide vahele endid ära mahutada. Nüüd küll ei läheks mingi hinna eest purjus mehega sõitma, aga mis jäi meil üle. Ööseks me ju tee äärde ka poleks julgenud jääda. Peaasi, olime õnnelikud, et hakkame kodule lähemale jõudma.

Tukkusime kastide vahel ja juba hakkas koitma. Present oli tagant lahti ja äkki nägime üht suurt ratast mööda põldu vuhisemas. Samas kaldus meie auto hästi tee äärde, kus kõrval olid sügavad kraavid. Unistena ei osanud sellest midagi arvata. Auto jäi kraavi kaldale seisma. Ronisime kähku maha. Tuli välja, et meie esimene autoratas oli alt ära tulnud ja üle kraavi põllule karanud. Juht ja see naine olid kõigest väest rooli tee poole keeranud, et me kraavi ei lendaks. Muidugi oli mees vist paugupealt kaine. See naine oli terve tee temaga juttu ajanud, et ta magama ei jääks. Pärast oli hirmus mõelda, mis oleks saanud. Õnnelik õnnetus. Autojuht läks kuskile abi otsima ja meie läksime jala 4 – 5 km Veimeri jaama. Sealt sõitsime Narva. Hurraa! Olimegi kodumaal.

Sünnilinn Rakvere.

Kui Rakverre jõudsime, oli esimene koht, kuhu läksime, Rakvere vallimägi. See oli koht, kus me lapsepõlves väga palju nii talvel kui suvel viibisime. Leidsime ühe koha, kus otsisime üksteisel täisid peast, sest selle ajaga olime väga armetus olukorras. Adal olid kalossid jalas, üks oli katki läinud, selle sidus paelaga kinni. Siis läksime onunaise juurde. Onutütar oli ka kodus. Ei tea, mis mõtetega onunaine meid vaatas, olime ju nagu kaks hädavarest ukse taga. Esimene asi, söötis ta meil kõhud täis, andis meile riideid, pesime ja ta pani meid voodisse magama.

See oli ütlemata õnnis tunne, magada valgete linade vahel. See oli 7 aasta järel esimest korda, sest linad, mis meil kaasas olid, said ju kõik ära vahetatud söögi vastu. Siberis olid õlekotid madratsiteks ja vatijoped linadeks-tekkideks. Magasime terve päeva maha, olime ju nii väsinud ja paistes. Südamest tänasime onunaist, kes meid jälle inimesteks tegi! Olime ju nii võõrdunud sellest ilusast korralikust elust. Ka kodumaaigatsus oli kole suur – nüüd olime jälle kodus!

Rakverest sõitsime Türile tädi Minni juurde. Minni-tädi (ema vanem õde) töötas enne sõda Kreenholmi vabrikus. Kui Narva maha põles, tuli Türile. Siin elas ka minu onu Johannes oma perega. Minni-tädi oli usklik, elas ühe usuõega palvemajas, sääl oli neil väike toake. Natuke aega Türil olnud, otsustasime Adaga Tartu sõita. Sääl elas palju isa poolt sugulasi. Tahtsime ka neid sugulasi näha, Käisime ka Varnjas vanaisa talus. Isa võõrasemal olime mõni päev põllul abiks. Kuid siis hoiatas keegi, et tullakse kontrollima, et vanaema kasutab võõrast tööjõudu. Keegi oli juba jõudnud kaevata. Onupoeg tõi meid öösel hobusega Tartu.

Läksime miilitsa-osakonda uurima, kas saame Tartu sissekirjutamist? Ühes ruumis olid kaks noort miilitsat. Rääkisime, et tahame Tartu elama asuda. Vaatasid siis meie pabereid ja üks noormees ütles teisele vene keeles, et “anname neile esialgu kolmeks kuuks paberi, eks siis pärast näeb?” Ja Ada selle pääle ka vene keeles: “Oi, palun andke jah, kasvõi kolmeks kuuks!” Sellepääle üks läks näost üleni punaseks ja ütles: “Ma lähen küsin Vello käest nõu?!” ja pani kiiruga teise tuppa. Nii saimegi alul kolmeks kuuks loa Tartus elada. Kuid nüüd oli igavene tegu, sest sel ajal oli tööta töölisi millegipärast väga palju. Läksin hommikul vara töösappa, kus 20 – 30 inimest. Nii, kui oma paberit näitasin, öeldi kohe ära. Ju see 58. paragrahv ei meeldinud. Ühed sugulased elasid 5 – 6 km Tartust. Need toredad inimesed võtsid Ada oma juurde, ta aitas sääl kodustes töödes. Mina elasin jälle Tartus sugulase Anni-tädi juures. Temal oli isegi 3 tütart ja 2 noormeest, üürilised. Kaks tuba ja suur köök. Elasin sääl, nagu oma inimene omas kodus. Saingi suure otsimise pääle uulitsapühkija koha. Üks onu võttis mind sinna tööle. Pere keskmine tütar Lea käis ka mind aitamas. See tänav oli küll kaunis linna ääres, kuid seal ligidal asus üks kool. Kui need koolinoored sealt minust möödusid, siis tundsin kohutavat häbi, et miks mina pean sellist tööd tegema, aga mitte nagu nemad, lõbusad, koolis käima?

Katsusingi hästi vara või õhtul hilja koristada. Nii ma siis kraapisin ja viimased lehelibled ära korjasin. Ükskord tuli mingisugune komisjon kontrollima, kui puhtalt keegi tööd teeb? Mina olin just lõpetanud ja mul ei olnud seal ühtegi prahti ega rohututti. Järgmine päev tuli välja, et minu Näituse tänav oli kõige puhtam. Kohe järgmine päev kutsuti mind kaadriinspektori juurde. Selle käest sain kohe sõimata, et ise ohvitseri tütar ja varjab ennast uulitsapühkijana!

Tähendab, ma ei kõlbanud uulitsapühkijakski. Nii olin jälle vaba. Oli muidugi hea meel, et sain lahti sellest uulitsapühkija kohast, kuid kust saada elamiseks raha? Siis keegi rääkis, et Kammivabrikusse võetakse hulk töölisi. Eks mina jälle vara hommikul vabrikutöö sabasse. Seal kaadrites ei öeldud minu üllatuseks minu passi kohta midagi. Vabrikusse võeti korraga 50 inimest. Olin õnnelik ja mulle seal väga meeldis. Kutsuti mind ka rahvatantsuringi. Käisime esinemas. Olin ka valimiste ajal agitaator. Tahtsin väga langevarjuriks hakata. Sel ajal oli see ala väga pop noorte hulgas. Olin tugeva tervisega ja ei kartnud kõrgusi. Esialgu tõi üks lendur langevarju kohale, uurisime ja õppisime kokkupanemist. Oma minevikust ma eriti ei rääkinud, teiste teada olin nagu evakueeritud. Mõned üksikud ainult teadsid. Komnoorte sekretär soovitas mul komnooreks astuda. Võeti vastu. Vastuvõtukomisjonis oli 6 – 7 inimest. Küsiti, millal Lenin sündis ja olingi vastu võetud. Olin ju ka enne väljasaatmist pioneer. Adaga olime Narvas ju ühed esimesed pioneeriksastujad ja mind taheti saata Krimmi pioneerilaagrisse, kuid saadeti Siberisse..

Astusin ka õhtukooli, läksin 6. klassi. Olin rõõmus, et saan jälle õppida. Töö läks hästi, sain hakkama. Töö vabrikus tundus Siberi tööga võrreldes lihtsalt lapsemäng. Olin ju harjunud rasket tööd tegema. Siin oli tarvis ainult istuda, näppudega töötada. Vilumus tuli hästi ruttu. Linn oli varemetes, käisime taastamas Tartu linna. Elu paistis nii ilus, õppisin, et jätkata haridust, mis pooleli jäi.

Ada astus Kuremaa Zootehnikumi. Ta armastas loomi. Kõht oli täis, riided seljas. Ümberringi toredad inimesed ja head sugulased. Mida veel tahta, pärast seitset aastat nälga ja viletsust. Kuid lohutasime end sellega, et sõda rikkus paljude elu. Muidugi, isa ei olnud enam elavate kirjas, ema vennaga ka kaugel. See rõhus, kuid olime ju noored, lootsime, et küll nemad ka koju tulevad.

Kord, kui Ada kutsus mind laupäeval Kuremaa Zootehnikumi peole ja mul jäi tund aega rongini hakkas mul äkki nii hirmus paha olemine, lihtsalt õudne vaevus, ei saanud aru, mis mul viga? Jõgevalt tuli jala minna. Hakkasingi astuma, tagant tuli üks hobusemees ja kutsus vankri peale. Hakkas rääkima, et küll on ajad ja mis ikka toimub? Mina ei saanud sellest jutust midagi aru. Nohisesin niisama omaette. Umbes poole tee peal tuli Ada suure nutuga vastu. Täpselt samal ajal, kui minul paha hakkas, kutsuti Adat koos nelja õpilasega oli direktori juurde ja öeldi, et nad on koolist välja heidetud! Eks see mõjuski mulle. Oleme ju kaksikud. Ada võttis oma asjad ja tulime jälle Tartusse

Tuttav miilits hoiatas, et tuleb küüditamine. 1949. a küüditamise ööl olime maal, nägime, kui maanteel veomasinad voorisid. Sugulased olid küll uusmaasaajad, aga ikkagi kartsid kõik ära viimist. Tegime öövalve: kui auto keerab meie tee pääle, siis hüppame aknast välja ja aia kaudu metsa. Kuid õnneks möödus öö rahulikult. Hiljem kuulsime, et oli suur küüditamine

Mina töötasin edasi Kammivabrikus. Ada oli maal sugulaste juures. Üks päev tüdrukud ütlevad, et üks noormees pärib sinu kohta? Mina ei osanud selle peale midagi kosta. Läks paar nädalat mööda, pandi kuulutus seina pääle, et tuleb koosolek. Koosolekul oli seesama noormees. Pidas kõnet, et selline nagu mina ei sobi komnooreks, tuleb lahti lasta. Küsis, kes on selle poolt. Keegi ei tõstnud kätt. Noored hakkasid mind kõik kaitsma, et ta on ju näidanud tööga heast küljest. Nad ei olnud nõus, et mind komnoorest välja heidetakse. Sellepääle vastas ta: “Ah, te siis kaitsete rahvavaenlast?” Nii ma siis olingi 24-aastaselt rahvavaenlane!

Ühel päeval oli sugulane teada saanud, et tehakse ülelinnaline haarang. Kui kellegi juurest leitakse kahtlasi “tüüpe”, siis viiakse Siberisse ka pererahvas. Nii me siis, et sugulastele pahandust ei teeks, võtsime oma kompsud ja läksime ühe tuttava memme õunaaeda. Oli kevadine külm öö. Külitasime oma kompsudel terve öö põõsaste vahel, magama ei julgenud jääda. Korraga kuulsime kahe mehe häält, nad läksid küllaltki ligidalt meist mööda aia äärest. Olid venelased. Üks ütles, et “kedagi ei ole”. Väga palju oli varemeis maju. Oleks neil koer kaasas, küll see vast oleks meid välja nuhkinud. Olime vaarikavarte ja risu taga.

8. juunil 1950. a., kutsuti mind õhtuse vahetuse ajal direktori kabinetti. Seal istusid kaks meest. Vanemal mehel oli mingi vana sõjaväe vormiriietus. Noorem mees oli erariietes. Vanem mees ütles, et tuleb ema juurde tagasi sõita. Ei osanud midagi öelda, nutsin. Käskis mul riided võtta, noorem mees tuli kaasa Läksime koju, sugulase juurde, kus elasin. Ada oli ka seal. Mehed jäid istuma, sest pidime Jõgevale sõitma paari tunni pärast. Läksin koridori Wc-sse. Noorem mees tuli ukse taha seisma, et ma äkki plehku ei paneks.

Läksime raudteejaama, pere lapsed tulid meid saatma, nutsime. Kui rahvast läks tunnelist alla, et rongi pääle minna, tekkis suur trügimine. Ühed noored trügisid meie vahelt läbi. Vanem mees käratas suure häälega: “Kuhu te trügite, kas te ei näe, et me viime arreteerituid!”

Inimesed jäid vahtima. Meie Adaga ka vahtisime ringi, ei tea, kus need koledad vangid siis on? Meil olid korralikud riided seljas, kohver ja mingi pamp ka käes. Nagu reisijad kunagi.

Jõudsime Jõgevale. Mingis miilitsamajas läksime alla keldrisse. All oli vangla moodi kitsas koridor, väikesed kambrid, rauduksed. See oli kole, kui avati ühe kambri uks. Kitsas tuba, taga lai nari. Kui uks kinni pandi, istusime nari pääle ja hakkasime naerma (see vist tuli närvidest). Meid kutsuti Adaga ühel ajal eraldi tuppa ülekuulamisele järgmisel päeval.

Olime kolm päeva Jõgeval. Meie õnneks olid sääl valves noored miilitsad, kes meisse väga hästi suhtusid. Need miilitsad hoidsid kogu aeg meie kambri luugi lahti ja istusid, jutustasid lõbusaid lugusid. Samal ajal viibisid teistes kambrites mingisugused pätipoisid. Eks nemad jälle nägid miilitsate söögijagamist ja karjusid, et “miks te koguaeg plikadele rohkem süüa annate!” Söök toodi suure kastruliga ja miilitsapoisid ise jagasid. Süüa saime 2 korda päevas. Suppi ja käär leiba. Juua saime ka kruusiga.

Jõgevalt viidi meid tagasi Tartusse suurde vanglasse. Seal oli küll kole, olime kaks päeva seal. Hästi kitsas piklik ruum. Naisi nii täis, et saime ainult kükitada. Lamada ei tohtinud. Vaheajal kutsuti mind koridori pesema, ei tea, miks ma sellele naisvalvurile silma hakkasin? Ma polnud ju kunagi sellist suurt musta koridoripõrandat pesnud. Sain sõimata, et ei oska pesta. Kutsus siis ühe vene tüdruku, see pesi ja minul kästi pealt vaadata. Õnneks sellega lõppes.

Meid tulid külastama sugulased Salme, Ireene ja Anni. Kaks laeni traatvõret, keskel kõndis valvur. Ega me vist suurt sõna saanudki, nutsime mõlemal pool võret. Mida me oskasimegi rääkida, tulevik oli tume. Et ema juurde tagasi, niipalju öeldi alul. Kuidas me tee kulgeb polnud õrna aimugi? Ja kuhu meid edasi viiakse? Sugulased tõid meile piima, mannergutäie praerasva, see kulus meile pikal teekonnal väga ära.

Suurest vanglast viidi meid jaama ligidale vanglasse. See vangla oli nagu ärasaatmise vangla. Meiega ühes toas oli veel 4 naist, spekulandid. Järgmine hommik käsutati meid hoovi. Sääl oli juba rivis üle 20 mehe (metsavennad), meid naisi pandi kõige ette. Meie ees oli üks miilitsavormis naine revolvriga. Üks mees koeraga ja ümberringi automaatidega sõdurid. Kohe öeldi, et kui astute paar sammu kõrvale, siis ilma hoiatamata tulistatakse. Nii me siis sammusime jaama poole. Kõige rohkem kartsin, et äkki mõni tuttav näeb. See oli nii kole!

Jaama platvormil kästi kõigil kükitada. Rong tuli ette, kuid siis avastati, et trellidega vagunit ei olegi. Marssisime jälle tagasi vanglasse. Järgmine päev algas jälle samamoodi.

Meid viidi Tallinna vanglasse . Tallinnas oldi meie vastu küllaltki viisakad. Sääl me ei olnudki kambris, vaid ühes suures toas. Paari päeva pärast viidi meid “musta rongaga” vanglast jaama. Need olid sellised vangla autod, mustad, nagu meie väikesed leivaautod, kinnised, taga uks. Ees selline eraldi ruum, kus kahel pool valvurid istusid.

Tallinnast viidi meid Leningradi vanglasse, seal olime kõige kauem, kuu aega. Meiesuguseid noori koguti sääl kokku. Olid ka Leedu tüdrukud, nemad istusid naride peal pundis ja palvetasid tihti. Leningradi vanglasse saabudes tehti meiega tõeline protseduur. Pildistati eest ja küljepealt, siis võeti ka sõrmejäljed. Naisvalvuri juures pidime kükki kümme korda tegema, alasti olles! Asjad kontrolliti kõik läbi. Pildid, kus isa oli eesti sõjaväevormis, võeti ära. Kambrist, kus me olime, lubati meid tööle, kes õmblusartelli, kes kuhu. Mina sattusin kööki. No seal oli hoopis teine elu. Esimesel korrusel töötasid need vangid, kes varsti vabanesid. Päeval mängisid võrkpalli vangla hoovis. Neil olid magamiseks kahekordsed narid. Tekk, padi, linad. Juhtusin ühest magamistoast mööda minema. Köögis olid hiigelkatlad ja meeskokad. Mina töötasin ühes ruumis, kus olid suured plekkvannid. Sinna toodi suuri kalu. Puhastasime neid, koorisime kartuleid. Pärast tulid need suured vannid ära pesta suure voolikuga. Olin täitsa agar tööline, sest see kambris vedelemine tüütas juba ära. Töötasid seal ka igasugused tüdrukud, kuid näha, et nendele see töö küll huvi ei pakkunud. Süüa, sellest nad muidugi ära ei öelnud. Minu perenaiseks oli üks Leningradi naine. Väga tore inimene, poliitiline vang. Hakkas mind hoidma. Sääl all sain hästi palju süüa. Eraldi keedeti putrusid ja suuri kalu. Hiljem millegipärast pandi meid poliitilistega ühte. Säält ei lubatud meiesugustel enam tööl käia. Kuid see naine käis valvuriga iga päev minu järel, nii sain köögis alati kõhu täis. Ainult üks päev ei saanud ma kööki minna, kui oli valves üks hästi tige naisvalvur (millegipärast olid naisvalvurid igas vanglas kole ülbed, tigedad). See ei lasknud mind kambrist välja. Sel päeval sõin teistega supilurri ja kaks pisikest kakukest. All köögis oli lihtsalt paradiis. Tuleb välja, kes ikka söögi juures on, ei see nälga jää. Kambrisse ma muidugi midagi ei tohtinud tuua.

Ühel päeval kutsuti meid kõiki oma kompsudega välja, et läheb pikemaks reisiks. Viidi jälle “musta rongaga” jaama. Sääl pandi meid loomavagunisse. Meid oli 30 tüdruku ümber. Ei mäleta, kui kaua see reis kestis. Jõudsime Kirovisse, jälle “musta ronka” ja vanglasse. See vangla oli puupüsti vange täis. Vangla kord on selline, et kaks korda anti meile süüa, hommikul ja õhtul. Päeval pool tundi vangla hoovis, mis oli kõrgete müüridega ümbritsetud. Jalutasime paarikaupa, ringis. Meid paigutati pätitüdrukutega ühte kambrisse. Meie olime ühel pool, nemad teisel pool. Kui me jalutama läksime, olid ühed tüdrukud salaja kambri jäänud. Eks nad siis tuhnisid meie kottides. Igatahes kamber oli konservilõhna täis. Õnneks meie rasva nad ei olnud puutunud. No siis alles läks, vaat et käsitsi kakluseks. Eks me tegime lärmi ka. Tulid valvurid ja meid viidi teise, eraldi kambrisse. Neil tuli ju meid elusalt ja tervelt emade juurde viia. Sääl me kuulsime, et sellised tüdrukud on isegi valmis teist ära tapma, on juhuseid olnud. Mis neil valvuritel üle jäi, kui meid mujale paigutada.

Kirovist läks edasi reis Sverdlovskisse. Mäletan ühte “musta ronga” sõitu. Olin sattunud kõige taha nurka. Meid “laaditi” nii peale nagu silgud tünnis. Oleksime kauem sõitnud, oleks ma küll ära lämbunud, lihtsalt õhust tuli puudus. Ja selle “rongaga” oli üldse huvitav? Sõidu ajal ta hüppab ja rappub. Arvasime alul, et sõidame auklisel teel. Kuid eesolijad piilusid teed. Tee oli sile, asfalttee. Ei tea, mis moel teda nii rappuma pannakse?

Sverdlovski vangla oli ka hästi suur hoone. Alul viidi meid ühte suurde ruumi. See oli üks naljakas tuba. Asjad pidime panema kesket põrandat ja meid paigutati mingisugustesse putkadesse- nagu telefoniputkad, ainult üleni kinnised ja pimedad.. Olime Adaga kahekesi ühes, rohkem sinna seisma ei mahtunudki. Siis viidi meid jälle kambritesse, mis oli nii täis, et tuli magada peaaegu nari all. WC tünn oli ka kuskil ligidal. Hais, higi – kole!

Sverdlovskist sõitsime Omskisse, säält Tomski. Tomskis pandi meid laeva pääle. Ka seal oli mingisugune eraldi trellitatud tuba. Selle laeva peal olime sel korral neljakesi. Paar päeva sõitsime sellega, ka valvur oli meil kaasas. Jätkus ühest valvurist, olime ju neli noort tütarlast.

Kargasokki saabudes oli meil vastas üks mees, kes aitas meie kohvritki tassida. Viis meid ühte kontoriruumi ja ise läks ära. Istusime siis nagu peata kanad. Olime ju selle kahe ja poole kuuga harjunud tegema mida kästi. Nüüd istusime ja ootasime, et mida me edasi peame tegema. Paari tunni pärast ilmus see mees jälle ja ütles, miks te istute, minge jalutama! Läksime kohe kinno. Sellega lõppeski meie reis.

Et ema juurde pääseda, pidime me kaatriga Vasjugani jõge pidi sõitma. Kaater pidi alles paari nädala pärast tulema. Selleks ajaks saadeti mind Adaga kaugele heinamaale heina tegema. Pääle neid vintsutusi oli päris mõnus värskes õhus heinamaal olla. Olime kuu aega heinal ja meid ei kutsutudki tagasi. Pärast saime teada, et meie direktori vend oli komandandiks sääl, kus ema ja Leo elasid. Eks siin oli ka töölisi vaja. Nii jättiski direktor meid Adaga Kargasokki tööle. Need kaks tütarlast, kellega koos siia saabusime, jäid ka samasse asutusse. Nende emad elasid Kargasoki ligidal külas. Emad tulid nende juurde. Sel ajal oli siia ukrainlasi saadetud, ka lätlasi oli palju. Hiljem toodi suurem hulk Leedu peresid. Meid paigutati kontoriruumi teise otsa elama. Ühes toas elasid mitmelapseline ukrainlase perekond. Mind Adaga pandi ühe vene tüdrukuga ühte tuppa.

Pääle heinamaad saadeti meid metsa puid langetama ja saagima. Olin Adaga paaris. Metsas elasime barakkides. Magasime suure nari peal külg külje kõrval. Nädalavahetusel tulime koju. Kodus oli juba normaalne elamine, voodipesu, tekid, padi. Valmisriideid sel ajal ei olnud. Lasksime õmmelda või õmblesime ise kleidid selga. Venelased seal ei osanud õmmelda ega käsitööd teha. Kes eestlastest õmmelda oskas, sellel oli tööpõld lai.

Söögipuudust sel ajal enam ei olnud. Talvel külmutasime piima kausis ära ja lõime kausist välja. Toredad valged rattad olid. Hoidsime koti sees väljas, panime seina äärde rippuma. Kui oli piima vaja, sulatasime kausis jälle üles.

Juhtus kinos hea film olema, tulime õhtu pääle tööd 8 – 10 km kauguselt metsast koju. Ööbisime kodus ja hommikul hästi vara marssisime jälle tööle tagasi.

Puude langetamine oli meile, tütarlastele, küllalt ohtlik töö. Need olid väga pikad ja jämedad puud. Ime, et meiega midagi ei juhtunud. Kui olid tugeva tuulega suured tuisud, siis muidugi me puid langetada ei tohtinud. Puud saagisime 5 – 6 m pikkusteks palkideks. Latv jäi küttepuudeks. Oksad pidime ära põletama. Isegi rehaga tuli praht kokku kraapida ja tulle visata. See ala, kus langetasime, pidi täiesti puhas olema ja küttepuud ilusti lõhutud ja virnas. Seda pidime tegema suures läbipääsmatus taigas, kus niigi kuivanud risu-räsu kõik täis.

Ega me puhata eriti ei tohtinud, siis saime kohe brigadirilt pragada. Normid olid küllaltki suured. Päevaplaani pidi õhtuks täis tegema. Oli juhuseid, kui töötasime 40º külmaga. Ei saanud arugi. Lõke oli üleval ja saagimisest selg märg. Suure külmaga meid töötama ei sunnitud. Kuid, kui metsas elasime, siis saime külmakraadidest alles metsavedajatelt teada. Alul olin metsas Adaga paaris, pärast ühe saksa tütarlapsega. Palka maksti kaks korda kuus.

Kevadel saadeti meid “telliskivivabrikusse”. Telliskive tehti väga algeliselt. Keskel asus suur tünn, kuhu savi, liiv ja vesi pandi. Kaks härga kõndisid rakkes ringikujuliselt ümber tünni, segades savi ühtlaseks massiks. Telliskive tuli käsitsi teha. Tõstsin savi laua pääle, sääl oli selline puust telliskivivorm ja liiv. Tuli võtta kahe käega savi, veeretada liivas (nagu leivaküpsetamine) ja jõuga vormi panna. Mida tugevamini vormi paned, seda vähem oli karta pragude teket kuivamisel. Seljataga olid sellised pikad, peened lauad, kuhu pääle sai vormist telliskive kuivama panna.

Umbes nädala pärast, kui telliskivid kuivanud olid, vedasime nad kärudega suurde ahju. See ahi on nagu suur tuba. Laadisime selle ruumi kive täis. All oli kütmine. Kütsime suurte meetriliste jämedate puudega. Kütmine kestis ka paar nädalat, ööpäev jutti. Kui kivid olid punaseks köetud, vedasime kärudega kivid jälle ruttu välja. Kivid olid veel kuumad ja kui sinna ruumi sisenesid, olid nagu saunas. Käes olid meil küll presentkindad, kuid kaua nad vastu ei pidanud, kõrbesid kuumusest. Käed olid kuumusest ville täis. Tugev punane tolm ümberringi. Kui ruum tühjaks sai, algas jälle uus laadimine.

Ka lauavabrikus tuli töötada. Põhiliselt tuli saetud laudu virnadesse tassida. Need toored lauad olid küllaltki rasked, eriti talvel, pooleldi jääs. Telliskivivabrik hiljem väikselt mehhaniseeriti. Toodi üks suur masin. Lintipidi tuli savi. Masina pääl üleval olid veekraanid, olingi seal vee reguleerija. Töö oli kerge, lase ainult parajal momendil kraanist vett savi peale. Oli selline suur vann. Muidugi tuli hoolega jälgida, et vett liiga palju või jälle vähe ei tule. All oli selline nuga, mis lõikas savist ühejämedused kivid. Toored kivid pandi jälle käru pääle ja siis ahju kuivama.

Kuigi töö oli talvel raske, ei seganud see kinos ja tantsuõhtutel käia. Klubis olid tantsuõhtud kaks korda nädalas. Üks eesti noormees, Gunnar Pedraudse, mängis akordioni tantsuks ja vahel mängis ka puhkpilliorkester, mis oli sealsetest noormeestest moodustatud. Suvi on sääl väga lühike, kuid kuum. Oli isegi 40º sooja, siis mäletan, et me ei töötanud, vaid otsisime jaheda koha. Lihtsalt ei jõudnud midagi teha.

Tahtsime väga ema enda juurde kutsuda, kuid teda ei lastud. Hiljem oli kohutav üleelamine, kui saime teada, et ema on raskelt haigeks jäänud (läks segaseks). Alul oli ema sealses haiglas, siis saadeti Tomski linna ravile. Hiljem, kui ema terveks sai, jäigi ta Kargasokki. Olime juba abielus. 1953. aastal sündis mul tütar Mare. 1956. aastal poeg Andres. Ada esimesed lapsed surid sündides, olid kaksikud, poiss ja tüdruk. Pärast sündis tütar Anita, pojad Leo ja Jaan. Pidime iga kuu käima end komandantuuris näitamas ja allkirja andmas.

Ants oma venna ja isaga ehitasid suure kõrge katusega puumaja. Suur aed oli meil. Õunapuid ja marjapõõsaid sääl ei olnud. Külm oleks nad ära võtnud. Talvekartul oli meil omast käest. Kartuleid me vagudes ei kasvatanud, vaid pesades. Kevadel panid pesasse 3 – 4 kartulit, muldasid kõplaga ümberringi. Terveid kartuleid maha ei pandud, vaid lõigati suured kartulid kas pooleks või kolmeks. Olid pesad, kust sügisel sai pange kartuleid. Maa oli rammus, kõik kasvas hästi. Tomateid kasvatasin väljas, põõsad olid hästi võimsad. Lühikese, kuid kuuma suvega läksid tomatid ruttu punaseks. Neid oli nii palju, et jätkus müümisekski. Sügisel läks varakult külmaks, siis korjasin rohelised tomatid kastide sisse. Järk-järgult nad seal pimedas kastis läksid punaseks. Sõime neid uue aastani.

Kargasokis, kus elasime, olid rabad väga ligidal. Jõhvikaid oli sääl tohutult palju. Tõime pangede viisi koju. Hoidsime talvel pööningul kastide sees. Külmunult olid nagu kõvad kompvekid.

Pärast Stalini surma hakati ka meiesuguste olukorda uurima ja vabaks laskma. Ema sai loa Eestisse sõiduks ja jäigi Eestisse elama.22.novembril 1956.a vabastati meie pere, kui valesti välja viidud. Rehabiliteeriti. Olin aasta veel Kargasokis, kuna mehe pere ei olnud veel vabastatud. Leo ja Ada pere sõitsid enne mind kodumaale.

1958. aastal saabusime jälle tagasi koju, kus asusime elama Türile. Ema, tädi Minni ja onu elasid siin. Leo oma perega asus ka Türile elama. Alul olin lastega kodus, sest lapsed olid tihti haiged. Lasteaia kohti oli vähe. 1962. aastal läksin tööle Türi “Volta” tsehhi. Neli aastat olin treial. Treisin lambapügamismootori jaoks kilpe, siis olin vahvliküpseti monteerijana 15 aastat. Nüüd olen kodune pensionär.

Ants oli väljasaadetud koos ema, isa ja kahe vennaga Tomski oblastisse Kargasoki rajooni. Isa tuli hiljem laagrist pere juurde. Pärast asusid elama Kargasokki.

Kui noori hakati kodumaale laskma, sõitis tema ühe noormehe Ilmar Haugasega koju. Töötas Tartus Alumiiniumivabrikus. Oli stahhaanovlane. Täitis pidevalt päevanormi rohkem kui 200%.Kuuldes, et meiesuguseid noori saadeti tagasi vanemate juurde vanglate kaudu, otsustas ta töölt lahkuda ja ise tagasi sõita. Nii ta tegigi. Jäi vähemalt see vanglates virelemine ära. Tartus elas Ants oma onu juures. Hiljem kirjutati Tartust, et mitu korda käisid “sõbrad” teda taga otsimas. Mainisid, et nad on tema sõbrad ja tahavad kohtuda. Kargasokis võeti ajutine pass ära ja võeti komandantuuris arvele.

1996. aastal kolisime elama Tartusse Antsu isa ehitatud majja, kust nende pere saadeti 1941. aastal Siberisse.1997.a.

SISUKORD

Ühenduse üleskutse
Subjektiivne sõnavõtt
Vahelejäänud aastakäikudest ja kogumiku keelepruugist
1. HELI, sündinud 1923
2. ÕIE, sündinud 1925
3. ZANDER, sündinud 1927
4. JOSEPH, sündinud 1927
5. MARI, sündinud 1929
6. IMBI, sündinud 1925
7. ANTS, sündinud 1936
8. HELGE, sündinud 1939
9. VAHUR, sündinud 1942
10. MALEV, sündinud 1942
11. MARIE, sündinud 1943
12. SIGRID, sündinud 1956
13. Valgalane, sündinud 1966
14. PIRET, sündinud 1966
15. VIKI, sündinud 1968
16. MARIUS, sündinud 1969
17. LILY, sündinud 1973
18. INGRID, sündinud 1975
19. SIRLI, sündinud 1979
20. MALLE, sündinud 1979
21. HELENA, sündinud 1980

SHE WHO REMEMBERS

Interpreting Estonian Women’s Post-Soviet Life Stories

Ühenduse üleskutse
Subjektiivne sõnavõtt
Vahelejäänud aastakäikudest ja kogumiku keelepruugist
1. HELI, sündinud 1923
2. ÕIE, sündinud 1925
3. ZANDER, sündinud 1927
4. JOSEPH, sündinud 1927
5. MARI, sündinud 1929
6. IMBI, sündinud 1925
7. ANTS, sündinud 1936
8. HELGE, sündinud 1939
9. VAHUR, sündinud 1942
10. MALEV, sündinud 1942
11. MARIE, sündinud 1943
12. SIGRID, sündinud 1956
13. Valgalane, sündinud 1966
14. PIRET, sündinud 1966
15. VIKI, sündinud 1968
16. MARIUS, sündinud 1969
17. LILY, sündinud 1973
18. INGRID, sündinud 1975
19. SIRLI, sündinud 1979
20. MALLE, sündinud 1979
21. HELENA, sündinud 1980

INTRODUCTION to She Who Remembers, Survives

The present collection of articles is the fruit of a symposium organized by the Estonian Literary Museum in Tartu on 27 April 2002 with the title “Interpretive Approaches to Twentieth Century Estonian Women’s Life Histories.” The conference, which was held in English, brought together a small, avid, and congenial group of scholars from the fields of sociology, history, ethnology, folkloristics, and literary studies from Estonia , several European countries, and North America . As its central purpose, the conference undertook to read and analyze selected Estonian women’s life histories through close attention to actual texts available to all participants around the table in English translation. Based on this and through genuine interdisciplinary dialogue around texts we sought to build the microstructures of historical and cultural context necessary if any comparative work can be undertaken. Though the scholarship on life writing continues to ramify and expand in its theoretical sophistication, language barriers and lack of cultural knowledge often leave the space between theoretical frameworks and close readings too wide open. The omission of such historically careful “thick description” and close analysis is especially hazardous when studying lesser-known cultures, where extensive or deep knowledge of history cannot be assumed in the larger world. We thus strove in our papers to generate such contextual connective tissue, and to submit it to the scrutiny of one another`s disciplinary approaches.

Under scrutiny at the symposium were eight Estonian women’s life histories, from what we referred to as three “destiny cohorts,” as they were configured by the political situation in Estonia during and at the end of the Second World War: those who remained in the homeland, those who were deported to Siberia either in the mass deportations of 1941 and 1949, or in the interval 1941-1953, and those who fled west in autumn 1944 with the return of the Soviet occupation. The oldest of the life history authors whose texts we examined was born in 1907; the youngest in 1947. The three “cohorts” have a complicated relationship with respect to how they have regarded one another, both during the Soviet era and during the early years of the new Estonian republic in the 1990s: beginning in the late 1950s survivors of Siberia were reintegrated into homeland society, sometimes with difficulty, often at the price of camouflage and stigmatization. Those who fled West in 1944, some due to their fear of the return of the 1941 terror and deportation, some not anticipating that the departure was permanent, gradually and energetically founded diaspora communities whose horizon of interpretation needed sacred icons to justified their own destiny as political refugees as well as for the political struggle for Estonian independence that cemented a sense of group identity. One of those sacred icons was the horror of Siberia, and a rather undifferentiated martyrological image of Siberia based on the deportations of 1941 took root in diaspora literature, journalism, and the rhetoric of speeches at public commemorative events such as Estonian Independence Day (24 February) and 14 June, the anniversary of the 1941 deportations. This Siberian image of course did not include much news of the 1949 deportations, partly due to censorship and self-censorship in the Soviet era, which affected even correspondences between relatives at home and abroad: little or no knowledge circulated about this “other” deportation. One might also go on to say that if the Siberian survivor and the diaspora torchbearer mirrored and supplemented one another during the Soviet era ( to which one must add the image of the heroic Forest Brethren, fighting the Estonian war of independence in the woods until the early 1950s), they did not cease to do so when glasnost and Estonian independence opened the doors to more open public discussion of Soviet repressions, and when oral history interviews and life histories competitions allowed for some nuancing of what the Siberian experience had been like to live. The symbolic capital and political currency of Siberian survivorship was an important feature in Estonian public discourse in the early 1990s, and the politics of commemoration around Siberia is highly contestatory. Paradoxically, the homeland cohort, the least coherent of the three in terms of a perceived group identity, has been understudied and silenced; the trajectory and terms of their survival during the Soviet era comes forward most clearly in the life histories collected in Volume III of Estonian Life Histories, published in 2003. Modest, shrewd, canny, these coping strategies of everyday life and life choices cannot easily be subsumed under generalizations such as “the double life”or metaphors such as “radish.” For this and other reasons we chose, therefore, to focus this volume on only two of the “destiny cohorts,” the Siberian and homeland groups, especially since Estonian women`s life histories from the diaspora have received some publication and scholarly attention, but few texts from the other two groups have reached an English-language readership.

Autobiographical “authority,” the choice and power to articulate one’s life in the first person publicly, is a multifaceted undertaking fraught with hazards, as the articles in this volume are careful to point out. The authority to tell one’s own story is an arrogance some writers refuse themselves, claiming that their lives were “too ordinary.” Other writers rightly recognize that the decision to write may invite unwelcome visitors from the other side of the psychic threshold, even guests from private underworlds; such descents and such hospitality would be too risky for personal or social equilibria. Yet as theorists of life-writing have discussed, autobiographical authority derives both from experience and from the act of writing, of wielding language at all; both kinds of authority presume dialogism, as language and culture come constructed with interpretive schemata that are only partially made conscious on the part of the individual speaker. From the hesitation at the threshold of writing comes the paradox expressed in at least some of the life histories under discussion at our symposium: my life is “extraordinarily typical.” Which is it, then, asks the scholar? How typical are these lives in terms of sociological and historical definitions of representability? Is their extraordinariness a function merely of their daring to speak, placing them automatically in one of the niches of the educated elite? And what difference does “representability” make in the tactics and tact of scholarly interpretation” How far should we go, and where must we recognize a boundary, where the analytical “dissection” of the living must bow before the human dignity of a life lived and told as well as both have been possible? The reader of this volume will discover in the articles a variety of strategies of reticence adopted by the researchers, ranging from the use of pseudonyms and first names to the omission of the writer`s name in favour of a style of third-person narration, in order to honour this ethical impulse.

Returning for a moment to the act of writing as borrowing the mantle of cultural authority, the texts and interpretations in this volume all raise, implicitly or explicitly, the question of memory, the quicksilver and resistant medium of life-writing and its most important resource both in its endurance, its deceptiveness, and its ephemerality. In the life histories texts, the intent to reveal, to “tell things as they actually were,” is subverted both by the will be remembered as one wishes to be seen, to cast oneself in an optimal light, or even retrospectively to exonerate oneself. All of these impulses are served, limited, and controverted by tricks of memory. As Paul John Eakin and others have eloquently pointed out, each time one writes a life story, one tells it differently, not only through selection and level of detail, but, depending on the storytelling situation, readership, or audience, by constructing a different kind of whole. As Ene Kõresaar demonstrates and documents in her introductory article on memory and the life-histories researcher, the collection of life histories beginning in the early 1990s framed the stories of individual lives as deeply relevant to national history and compensatory, reclamatory, or contestatory collective impulses to remember; such imperatives on the part of those who collect were certainly matched by complex intentionalities on the part of writers to tell that which had collectively been hidden, to set the record straight, to be heard as authoritative witnesses or their time and their generation. Ene Kõresaar shows in her interpretation of Linda`s story, the generation of Estonians born in the 1920s who remained in Estonia throughout the Soviet period may have had new fears of being marginalized and silenced in the new Estonian republic, which in turn influenced the way they “took voice” in the writing of their life histories in the 1990s. The ways in which the testimonial impulse cross-cuts, informs, or even ironizes the autobiographical (or confessional) impulse is a crucial question in the analysis of texts such as Linda`s.

Perhaps an even more elementary memory-question for the researcher of life histories concerns the haunting doubts as to how, and with what degree of distortion events reverberate through the long interval between experience and narration. Last but not least, there is the interference or synergy between “collective” (or communicative) memory and individual memory; members of a group remember in ways relevant to their present group identity, and in the context of the journey they have taken together as members of that group over the years. As recent field work among the Toronto Estonian diaspora has shown, life histories, despite their location in a rather vexing position on a spectrum of possible historical sources (historians are often anxious to delimit their potential border-smudging function), can serve a practical pedagogical purpose through the level of texture and detail they provide about the living of everyday lives; this kind of biographical knowledge is a potent antidote to the political and ideological filters that so often impede genuine understanding of differences between these cohorts. For the open-minded reader, Estonian life histories drawn from the three cohorts can challenge, and sometimes perhaps even overcome stereotypical and self-justifying labels. That this can happen, to however limited an extent, and however infrequently– even while scholars are unsure where to place life histories, how to analyze them, and how to demystify their ruses– is testimony to the power of story to engage and stretch the informed imagination as well as the critical intellect.

In our choice to focus on the life histories of women, rather than of both genders we deliberately narrowed the scope of our inquiry. Our highlighting of gender, however, has been in a slightly different spirit than in Eve Annuk`s excellent collection of Estonian women´ s life histories Women Speak (Naised kõnelevad, 1997), in which thematization of gender-specific material was one of the selection criteria. We did not select our source texts with a view to highlight how Estonian women viewed their life experience “as women”; indeed, there are few if any such overtly self-reflective passages. Nevertheless, the stories in our purview offer clues and points of departure for more specific “gender analysis.” The interpretations in the articles in this volume focalize gender in a diversity of ways and to a variety of extents, including it among many other factors of difference and differentiation (education, ethnic background, political affiliation, etc) that the social context of each writer filters uniquely. Several of our articles make connections with the ever-broadening feminist scholarship on women´s autobiography and life-writing, seeking models and approaches most compatible with Estonian culture. It is both encouraging and impressive that in the collection of Estonian life histories, and in the compiling of foundational anthologies such as Estonian Life Histories (Eesti rahva elulood), there has been a will to gender balance. In addition to Annuk`s collection, women`s voices have been far from silent in other collections, such as the Siberian survivors` anthology Me tulime tagasi (We Returned, ed. Rutt Hinrikus), and Kured läinud, kurjad ilmad ( ed. Rutt Hinrikus). The interpretive impulses a reader of this volume might cull about reading Estonian women´s lives will, we hope, invite further more systematic and comparative research in this area.

Genre-wise, She Who Remembers, Survives belongs to the rubric of conference proceedings; in the process of its editing and translation, it has assumed the shape of a collection of articles, the coherence of which is provided by the source texts themselves. We would prefer to think of our symposium as a workshop in the true sense of that word, allowing for much cross-pollination theoretically and disciplinarily, and for that spirit to be embodied in the current volume. All contributions to our symposium are not included here, and some will be published in other formats and other volumes in the not-too-distant future.

We have chosen to include translations of full-length life history texts in the appendix to this volume, with the express intent that the reader follow along with our analyses, contend with them if need be, recontextualize quotations selected for closer analysis in a text that purports in each case to be a whole, a wrapping-up of a life in narrative terms.

Tiina Kirss

HELI’S STORY

MY BIOGRAPHY

I . Childhood. Roots

I was born in Tartu , on 1 December1923 into the family of Jaan and Elli A. I was their first child. My mother was 24 and father 40 years old at that time. My parents were first generation townspeople, first generation intellectuals. Father came from a farmer`s family in Räpina parish. He was the first‑born child and the only son in the family. Four sisters followed with an age difference of only a couple of years. The sisters all stayed on the farm and worked there; they never got married. The family was very hardworking, straightforward and religious. Father, however, turned to atheism.

My mother`s birthplace was in Pärnu County. The family lived on a large farm (approximately 100 hectares) on the bank of the River Pärnu, facing Sindi, a small town on the other bank of the river. The family had had 10 children, seven of them survived into adulthood. My mother was the only one of the children to get a decent education. She finished gymnasium, and after having completed the appropriate professional training courses, became a primary school teacher. She stayed in this job until she got married.

Father and Mother met each other in Tartu , at teachers`training courses. Their age difference was 17 years. When I was grown, I asked my mother what she had found so attractive about my father. She said, “He was a clever man, he had lots of books.”

Eleven months and fifteen days after my coming into this world, Mother gave birth to her second child, a son who was given the name Ago. The interval between the two pregnancies had been short, and the new baby was not very strong at first. I was jealous of him. I had no chance to be with my mother as much as I needed to, because my brother was always there, constantly begging to be taken on her knees. Mother had stayed home after marriage. Despite the fact that our family was never very well off, we always had a maid, a “servant” as they were called then. They were usually sisters of my father`s friends (colleagues) ‑ country girls eager to settle in town or acquire some knowledge of housekeeping. Some time later, having seen how capable and hardworking my mother was, I asked her why we had needed a maid at home. She said she had wished to devote her time entirely to children ‑ to go for a walk with them every day, to develop their skills in every possible way, and, last but not least, she had just followed the lifestyle of that time.

Father worked as a teacher of Estonian language and literature. His hobby was books. He bought both new and second‑hand literature. This interest of his led him to the publishing house Young Estonia. He was one of the shareholders and a member of board there. He also earned some extra money by copy-editing and preparing textbooks for publication. Mother often helped Father in correcting exercise-books and editing galley proofs. A lot of people visited our house: the relatives, father`s friends from youth, neighbours, colleagues from Tartu, writers, critics etc. They gathered, argued, criticized, drew up programmes. These people drank relatively little alcohol. If they sometimes did, they had some homemade wine. We always made wine at home. We had lots of cherry trees on our Räpina farm; the cherry wine was wonderful. Wine was also made from black and red currants. I do not remember having seen any drunk people at our place. There were even times when father was an active member of the temperance movement. Mother also belonged to the society of friends of temperance.

There were also some inconveniences caused by friends. Young writers had no fixed income and they often made a loan against bills. My parents had social relations with the family of the writer MR. One day some gloomy officials entered our flat and started to make a list of our furniture. They said the furniture was to be sold by auction. My child`s soul was filled with horror; it threatened the security of my home. It turned out that this friend of ours had forged our father’s signature, and the signatures of several other people as well. He had not paid back the money and it was called in from the bails. The truth was established by the court and our furniture was saved from the hammer. MR fled to Finland . He returned as a” political refugee” after the Soviets had come to power.

My aunts were very kind people, but they never showed any affection. They were simple, straightforward Christians, and quite strict in their expectations towards us. Our summers on the farm taught us a lot about the life of country people and we learned how to observe and love nature. In 1930 when I was six years old (we celebrated my seventh birthday in the country) we children stayed in the country under the care of our nanny until the turn of the year. Now we could see country life throughout the autumn and the winter season. This was the year our aunts bought their new place, and there were crops to be gathered from the fields at both farms. Moving into the new place was put off until spring. We tried to take part in all of the work: threshing, digging potatoes and gathering vegetables. Winter nights were fascinating. The aunts did needlework and told traditional stories and legends. People from the neighbourhood used to take along some work and spend winter evenings together, and the neighbouring boys had a chance to have a look at the girls. My aunts were people of cultured interests; they had subscribed to newspapers and also had lots of books. I already knew how to read then and I spent a lot of time reading . My aunts had nicely bound annual volumes of Lasteleht (Children’s Paper) and Laste Rõõm (Children’s Joy). Father and mother came to the country for Christmas. We were taken back to town after the start of the new year, when father`s school holidays were over.

We were brought up in the puritan manner of country people at that time.

No gentle words, no shows of affection. Hugging each other happened only at reunions. I do not remember any kissing. When I was at school in forms four, five and six, I somehow got the idea that I would fail in school if I had not embraced and kissed my mother as I left home in the morning. But these expressions of tenderness happened at my initiative.

I attended the elementary school affiliated with the Tartu Teachers` Training College . It was a good school. Pupils had to pass entrance examinations. It was an advantage to have parents who worked as teachers. The classes consisted of gifted children, mostly children of teachers and university professors. My parents wanted me to go to the Teachers` Training College . It was my father`s wish that I become a teacher. After the 6th form I realized that a teacher`s job was not for me. I wanted to become either a doctor or an actress. It was Voldemar Sumberg, my godmother`s husband, a doctor by profession, whom I have to thank for this. He was a role model for me and a magnificent doctor. He made the medical career look attractive to me. He was very much devoted to his work with patients, a thoroughly ethical man. This wonderful couple, the Sumbergs, refined my ethical views. Voldemar Sumberg was a member of Otto Tief`s Government of the Republic of Estonia as Minister of Social Affairs, and was deported to a Siberian concentration camp. My godmother Marie Sumberg was also forced to live in exile in Siberia . Alexander Solzhenitsyn has written about her in his Gulag Archipelago. Doctor Sumberg died in exile; my dearest godmother returned home and we met again.

At the beginning of the 1930s Father started to fulfill his dream ‑ to build a house, a comfortable home for his family. The piece of land for building was bought in 1931 from the lands of Tähtvere estate. At first the house was designed to be smaller, a one‑family house. But it kept growing; the prices of materials kept going up, and the initial budget no longer held. Father took a loan, and a bond on the farm was taken. In the end Father sold the farm to the tenant, but it still did not cover the loan.

We moved into the new house in summer 1937. The interior work was not entirely completed. Father and Mother did a lot of work themselves; my brother and I also had our share in building our new home. A garden was to be put in. We worked the ground up with the most primitive tools. We used spud and spade. We did everything ourselves. Father knew how to make us work. We were constantly short of money, the interest on the loan had to be paid. I could afford very little in comparison with my classmates. My coats were made from mother`s old ones. My last wintercoat was even made from the one that had belonged to our Räpina aunt. My costume was made from father`s suit. Mother did the sewing, the cutout patterns came from the teachers of the Ladies` Association Handicraft School . But it did not matter ‑ the clothes looked very nice. We learned how to economize. I started being interested in dances and wanted to have finer clothes. Fortunately for me, everybody had to wear a uniform at school. It was a rule for everybody. I went to a girls`school, so we had parties and dance course rehearsals together with boys` school students of the same age. Those dances were very nice. Nobody got in without an invitation. I had some very good friends among the schoolboys. I “fell in love” and also “out of love” quite easily. Our relationships never went beyond kissing. In 1940 I successfully passed the entrance exams to gymnasium.

Ominous times came. Times unacceptable to us as young people brought up in the spirit of patriotism. I was 16 when Russian troops marched in. The future seemed full of troubles. We were just about to make our start in life. The image of the world we had worked out for ourselves was suddenly destroyed. In autumn 1940 a group of pupils from our school hurriedly entered a confirmation class at Tartu University Church . We were very much afraid that the communists would ban confirmation and we would never get another chance. We were eager to listen to the war news from Finland , because several of our friends, boys from Tartu , had joined the army to fight there.

In summer 1940 father decided to sell the upper storey of the house. The debts were burdensome, and it seemed even harder to save money under the new regime. The future seemed grey and hopeless ‑ father did not know if he would be allowed to stay on at his job. And there also was a buyer, a man we knew from Räpina. He did business and needed to invest his money in something because the stability of our money was under suspicion.

The contract of purchase and sale was concluded in September, but in November the house was nationalized.. They said it had about 20 square metres more than what was allowed. The fact that the house belonged to two different owners had no importance whatsoever. We were allowed to stay, but we started to pay rent.

The summer of 1941 was on its way. The school year was coming to an end. I was not in a hurry to go on holidays to the country. I was going to find a job in town. During our May holidays (to which should be added couple of truancies from school) I and some other girls from our group had done inventory in a firm. The workdays were long, but the pay was good. I bought myself a fashionable broad‑brimmed hat, a pair of leather gloves, a chiffon scarf, and I also had my first permanent waves. And I even had some money left for the cafe and the cinema. We had attended courses for substitute nurses, so we hoped to get a job as medical nurses for the summer. For me this would also be a chance to try out my ability and nerve in taking care of patients in hospital. Would I make a good doctor? Of course I also had to earn some money. My brother had already found a job.

I was 17 when a big change unexpectedly intruded into my life and destroyed every single ambition or aspiration I had had. It was the beginning of a hard journey for very many Estonians.

II Deportation. Siberia . Suffering. Love

14 June 1941 arrived. The previous night I had been in bed reading late. It seemed as if I had fallen asleep only minutes earlier, when I was awakened by loud knocking at the front door. Some men, strangers, were standing in the hall ‑ one of them was a soldier in uniform, the two others wore tweed caps. They were Estonians. They all had guns. We were lined up in the corridor and the flat was thoroughly searched. We were given 30 minutes to pack our things. They warned us that it had to weigh less than 30 kilos. They spoke Russian. I could not understand much. My ten-year-old sister and I went out of our room and started to pack. I was in total confusion ‑ why, where, for how long? Father and Mother were packing in their bedroom; my brother was left on his own. I could not pull myself together. I put my summer dresses, light shoes, some souvenirs into my bag ‑ as if we were going on a holiday. My sister had her favourite book, some pencils and a few small items in her schoolbag. Noone paid much attention to her, so she did not even have a pair of socks or stockings with her. The two young Estonians came to our help. They wanted to know where our warm clothes, footwear and suitcases were. I did not know about the suitcases, so they took the sheets from the beds, wrapped the pillows and blankets into the sheets. They opened the chest of drawers, took out bed linen, then overcoats from the closets, and rolled all those things into the bed sheets. They made bundles by tying the sheets together at the corners.

I took my diary, photo album and some books with me. Mother and father had packed their things together. Father had only a briefcase where he had separately put his toiletries, some documents and money. Nobody told them that men and women would be separated. We were not let into the kitchen, so we could not take any food or dishes with us either.

We were put into an open lorry and guarded by Russian soldiers with guns. The last look at home is unforgettable. It was early morning. From behind the Catholic Church, the first rays of the sun gilded the roof of our house. Mother was having a nervous breakdown; she sobbed incessantly. My sister cried, her head buried in Mother`s lap. My brother and I were sitting beside Father, and he was trying to calm us down. He told us they were going to take us to Central Russia , and that we would manage. (Nobody had mentioned Siberia !). Estonians have managed in Russia before, he said. We had no idea that it was our very last conversation with Father.

We were taken to the Tartu freight depot, where they began by telling Father to take his things. And so, holding his briefcase, he went into a cattle car which had been equipped with iron bars at the windows. Then came my brother`s turn. The three of us were also sent into a similar cattle car with built‑in plank beds. We were the first to get into the car, so we chose the upper bed under the window. Soon other women and children boarded. Among them was a girl I knew, my schoolmate Endla. Our destiny has made us friends with each other up to the present day. In this way 26 people gathered. The next day at noon the train pulled out, and we left our hometown, weeping and wailing. The journey through Russia began, lasting a month. On our way we heard that war had broken out. At first it was like a booster shot of hope for us. They would not let the Russians treat us the way they had planned! They would be forced to let us return home! That was the general opinion. After all, in these wagons there was the Estonian elite. We all had our speculations about the quick end of the war

The train made a stop for three days in the Omsk steppe area; the name of the station was Kargat. Oxcarts began taking people to steppe villages. But then the decision was changed and the people sent back to the wagons. The destination was said to be the port of Novosibirsk . The journey continued on board a beautiful white passenger boat Kirov . We could enjoy more freedom on board the ship. We stayed on deck and in common cabins. One could also rent a cabin. And take a shower for money, and have dinner at the restaurant of the boat. The young people had got to know each other and made friends in Kargat already. Couples and groups formed around the cabin tables. Gunnar Pedraudse played the piano. We sang and danced. It was our last gathering in a civilized atmosphere ‑ a feast in a time of plague!

We stayed on board for three days. Young people felt young, whatever it took .We were able to suppress our anger and pain. I already had a companion. A tall, well‑built young man with blond hair appeared at my side. He was Kalev Silla. We had already made friends in Kargat, and I also remembered him from Tartu days. I was 15 and I had secretly chosen him prince of my dreams when I saw him at the dancing classes. Afterwards I had lost sight of him. Kalev was calm and optimistic now, something I very much needed. We considered our miserable situation to be temporary, and expected the international public would solve it. We never doubted our survival. We did not talk much, just sat on the deck in each other’s arms. During those three nights we hardly slept. This time we made a landing before sunset in a village at the River Ob. It was the district centre, a village‑like town with two‑storey crossbeam houses and board sidewalks at its centre. We spent the night at the local schoolhouse. The young people organized a farewell party for themselves. They said we would be taken to different villages the next morning.

Our journey continued on a barge towed by a launch. It took us down the Vasjugan, a tributary of the River Ob. That year there had been a big flood and we were surrounded by vast expanses of water.. Stops were made at villages situated on higher banks. Wagonload by wagonload, people were distributed among the villages.

I could easily have lost my life in the waves of the Vasjugan. The younger people spent most of their time on deck. Our parents and baggage were inside the barge. It was dark there, people slept. The sleepless nights were beginning to make themselves felt. I went down and had some sleep, too. It had been raining a little while I slept. When I woke up, the sun was out again. But the deck was wet. I climbed up, squinted my eyes in the bright sunlight, and started to walk over to my friend. I had Mother`s high‑heeled shoes on. The floor was wet, and the barge had no rails. I stumbled and went overboard. I managed to grab hold of a rope and so was I hanging there above the waves of the Vasjugan. The young men on deck pulled me up. My guardian angel had been looking out for me!

The moment came when those in our wagon were told to get ready for landing. We had arrived at our “new home”, the home that somebody else had chosen for us. Saying goodbye to those continuing on was breathtakingly sad. Five more wagons were taken farthe. I felt solid ground under my feet and then the reality of it all struck me in all its cruelty. I clearly saw then where we stood. I realized I had lost my country, my father, the people close to me, and also the newfound Kalev. Until that very moment it had been only a journey, especially the last part of it. It had been easy to keep up courage and optimism in the company of other young people. Now despair swallowed me up; the tears started to flow…It was the second most painful moment since our departure from Tartu .

The boat that had come to meet us took us over the sheet of water to a settlement high up on the bank. The recorded date was 13 July. This settlement was to become my “home” for seven years. During that period we found shelter under several roofs. We had arrived at the settlement of Ust-Tshizhapka in the district of Kargasok, the region of Tomsk (in those days the region of Novosibirsk ), the collective farm “Trud”. We learned that in the summer season the people here could travel only by boat, and in winter by a horse-drawn sledge. During the seasons between summer and winter – in spring and in autumn – when the roads were impassable, all travelling ceased for several weeks. This was the area of the Vasjugan swamps and taiga. The local people had been deported here in 1931 as kulak elements from the Altai region. Nature was beautiful here; the settlement was surrounded by woods, bodies of water, the banks were high. In those days we had no eyes to notice all the beauty.

Our settlement was the local centre: the village council, hospital, seven-grade primary school, the post-office, an orphanage for school-aged children were all located here. The orphanage children were constantly roaming about in the settlement. They were outcasts, and they were starving and stole whatever they could. They called us “fascists.” That was what they had been told about us.

We were under the Commandant’s supervision. We were informed that we had been sent into exile as family members of public enemies. The heads of the families had been sent to prison camps, to undergo court prosecution there. We were to be in exile for 20 years, or even for life. Once a month we had to register ourselves at the Commandant’s office. We could leave the settlement only with the Commandant’s permission. Everybody who was of working age had to work, and we were allowed to do physical work only, or work in the woods. There were no holidays and the working hours were not fixed, lasting from early morning till late evening. We could buy bread at the shop, 500g per worker and 200g per dependent person.

We were quartered in the houses of the collective farmers. However, some of the Estonians were accommodated in the old schoolhouse which later became our meeting place.

The houses were crossbeam buildings with a board roof and a large Russian stove in the corner. We slept on the floor, as did the members of the household, because usually there was just one wooden bed in the room and everybody placed their bedding on it for the daytime.

The work slavery began. Among the Estonians our Ago, a 16-year-old boy, was the only male. All the others were women and children, plus a few elderly persons who did not have to go out to work. The women came from well-to-do intellectual families and were neither used to nor skilled in physical work. Our first job was to clear and burn over woodland at the edge of the settlement. In the summer we had to do all kinds of work: make hay, draw boatloads of grass for ensiling, fell Siberian firs for extraction of oil. In the autumn, digging potatoes (with spades) lasted until the snow fell, and threshing of grain went on nearly until the New Year. All the work was done in a primitive manner; the work was hard, the rations meagre. An especially outstanding example of what our forced labour was like was how we transported grass for ensiling by boat. It was like the painting by Repin, “Burlaks on the Volga “. We struggled along the bank, dragging a boat loaded with grass and the workers by a thick rope against the current. Often we had to go into the water (sometimes we were soaked to the waist) because the riverbank was overgrown with bushes. Rowing the boat was a very slow way of transport, we would not have reached home before nightfall.

During the first summer food was not a big problem for us, partly we lived on our accumulated fat. The forest, too, offered its gifts. While working one could always find a moment to slip away into the woods and gather a handful of blueberries or raspberries. In the evening we cooked “blueberry soup,” adding a part of our bread ration to it. In August when we were felling Siberian firs it was the mushrooming season. We found beautiful edible boletuses, skewered them and roasted over the fire, and at home we ate stewed mushrooms with bread.

Mosquitoes and mites were a nuisance in the woods; there were plenty of them also on the meadow and in the settlement. Even on the hottest day you had to put on a long-sleeved blouse and long trousers or to smear birch tar on your arms and legs if you were going to the woods. The local people covered their faces with mosquito nets made of tulle or fishing nets, impregnated with paraffin oil or birch tar.

Our need for food was growing. The nearer the winter came, the hungrier we were. At the shop one could only buy ration bread. Money had lost its value. So the barter system went to work. We exchanged clothes and footwear (shoes that we did not need anyway) for food. Our objects of purchase were mainly potatoes (measured by pailful; the size depended on the conscience of the purchaser). Sometimes we also bought milk, which was then divided between the family by spoonfuls into each plate of soup. When everything had been sold, starvation began and we switched over to green vegetarian food: nettles, thistles, orach, goutweed – everything was usable. It made a particularly good soup when a few potatoes could be grated into the green liquid.

For the winter nearly all the Estonians living here were housed in the old “hostel”, the schoolhouse. The carpenters of the collective farm built plank beds there for us to sleep on. More than thirty people found shelter in this house, because more families with children and elderly people were brought to our village when the roads became passable in the winter: the neighbouring collective farm could not maintain them. Also there was the hospital where one could find help when the need was greatest. The hospital did not let anybody die of starvation. Sometimes they hospitalised people just to let them gather strength. I, too, experienced the help of the hospital a few times.

The winter evenings were long and dark; there was nothing to read. The light was poor: a piece of rag served as a wick in a bottle of paraffin oil. In the evenings all kind of stories were exchanged. We retold our favourite books, the films we had watched and our own life stories. With interest we listened to the stories of intimate affairs of experienced women. We learned quite a few things about the love life of men and women. When they arrived here, all the women had stopped having menses; they re-appeared only after life became more normal and hunger disappeared. We were no longer female but neuter.

The war dragged on, our hope to return home did not die, but helped us to live.

My life changed when in 1943 I got acquainted with the employees of a kindergarten which had been evacuated from Leningrad . These people had survived the blockade, lost many of those dear to them, had starved. When they discovered us Estonians here, they looked upon us as their close neighbours, and were extremely cordial and caring. Friendships developed first with the young teachers. I found a job with them as a cleaning woman, with the permission of the Commandant, of course, and later as a children’s nurse. Our contacts gave me a lot – I learned to speak correct Russian, was regularly fed, and could take the left-over food home to my family. Compared to the local orphanage, they were much better supplied with food. They also helped me with clothing, and I regained a human appearance. In the evenings after work they invited me to spend time with them; it was mostly singing and playing the guitar and the violin. These people were the real representatives of the old intellectual school of Petrograd . Their motto was “Nobody should ever suffer what we have had to suffer”. That was why they tried to relieve our troubles.

This period did not last long. After 7 months the Leningrad kindergarten was transferred to another place. Before they left, they did one more thing for me; they went to the head of the local hospital and asked her to give me a job there. Thanks to these kind people I did get a job.

Before that there was a journey took place that is worthy of note. Maimu, a young Estonian woman who tended cattle for the meatpacking plant invited me to come and help her drive cows to Kargasok. We had to walk 120 kilometres driving the cows, then, while fattening up the cattle, we could see the local dream city Kargasok where all our people were striving to go. We set out as a threesome, a Russian man on horseback to show us the way, and Maimu and me at the rear. I set out wearing rubber galoshes, with bare legs. At the shop I got my weekly bread ration, a large round loaf of wheat bread. Already on the first day one of our “wards” ate it together with the bag. We stayed overnight in settlements, at the homes of local people. We had a few milk cows, too, and we milked them. Milk could be exchanged for potatoes, but bread could not be obtained anywhere. I drank as much milk as I could. Before Kargasok, on a picturesque meadow on the bank of a river (like an old Flemish painting) near a settlement we stopped to let the cattle graze. A local Russian came to talk to us and said an Estonian man had come there from a prison camp, and was looking for his family. The Russian said that all the other Estonians were coming to him to get information about their husbands. In the evening Maimu and I went to look for that mysterious Estonian man. He turned out to be Ainson, the former bank director from Tartu who really had been released from the camp. He had a pocket notebook with data concerning other men (mostly their dates of death). We, too, were able to learn that my father and Maimu’s husband had both died in November 1941 already when an epidemic of enteric fever had broken out in the camp. Until then, we had had no information whatsoever about our men, and we got the official data many years later. Before we could deliver the animals, we had to fatten them on the meadow of the meatpacking plant for a week. We had a rest, nursed our blistered heels and legs which were sore from mite bites. When we had looked round a bit and dropped in at a few Estonians’ homes in Kargasok, we went to the port to buy our boat tickets for the next day. But what a surprise! On the main street of Kargasok my brother Ago was walking towards us. While we were away from our homes, the Commandant had given mobilisation orders for the young men, who were to be employed in the Kuzbass mines. As the military mobilisation had left the settlements empty of Russian men, our boys were now recruited. Both ships, his and mine, were to leave early the next morning, only in different directions.

Beginning 3 September 1943 I became a worker at the Ust-Tshizhapka polyclinic. In my person they had a combination of an attendant (that was the official name of my post), cleaning woman, receptionist, stove-heater, and later the dressing room nurse as well. I also had to saw and chop the firewood for the stoves. I had become a medical worker, which was a great achievement for me. I had started on the road of my dreams. I stood out from the others as a good nurse, but what they found really amazing was that I knew the names of the remedies in Latin – I could read the labels without difficulty and I even knew how the dosages. “Just think, she knows Latin!” The head of the hospital taught me some theory and in 1945 I became a nurse, though my secondary education was unfinished.

Days off were a great blessing for me. In winter I knitted or crocheted caps and socks for the local people. In the summer I went to the woods to gather berries and mushrooms. The woods offered consolation, there I dreamed and, in my mind, spoke with nature.

While working in the hospital I could never be sure that I could remain there. In March 1944 the Commandant wanted to send me to work in the woods. I went to Lidia Vladimirovna, the head of the hospital, but she said it was not in her power to help me, since the Commandant was the absolute boss for all of us. I was desperate. Work in the woods was hard and my reserves of physical strength had run out. There was no alternative but to fall ill. I took off my only dress and sat, barefoot, on a snowdrift at the side of a pool of melted water while the dress was drying. I did fall ill and for several days had a temperature of nearly 40 degrees. Unfortunately my illness was not a simple cold but the beginning of a severe lung disease that troubled me until the end of the war. I was placed in the in-patient department for treatment. Alternating periods of work and periods of hospitalisation followed.

When the war was over, our life changed for the better. At the end of August 1944 I read in the newspaper that South Estonia “had been liberated by Red troops”. I sent a letter to my aunts at once. The answer arrived unexpectedly soon, in the form of a letter and a postal money transfer. Now we could get informative letters, newspapers, money, food packages… but our long-waited freedom was postponed. Locally, our freedom of movement was greater. Children were allowed to go to school. Several Estonians from more remote regions had come to our settlement; restrictions in the choice of jobs almost disappeared. The newcomers of my age were all girls, all the boys had been taken out of these areas. We three or four Estonian girls were friends, we went to the cinema, to dances in the club of the collective farm. We were longing for boys because we had become women again.

Through my hospital duties I came into contact with numerous young men, especially towards the end of the war, in 1944-45, when men who had been demobilised after their hospital treatment were sent to us to convalesce. Several beaux appeared. Simple country boys were not interesting but those who belonged to the local higher strata at first showed a great interest in the blonde non-Russian medical nurse. They soon withdrew because a man who wanted to make his career could not tie himself to an exiled girl.

The war was over. All the time we had comforted ourselves by the thought that when the war was over, we would be able to go back home, that the Allies would demand that we should be allowed to return home! But now nobody had anything to do with us. We started to send numerous petitions to state agencies in the Estonian SSR and in Moscow . The answers were always negative. I had just received news of Kalev’s death. He had died of tuberculosis in that miners’ city. I felt that his fate had been unfair; he had been so sure that he would go back home, but fate did not seem to care. At times I fell into a deep depression – why go on living? I was 22 years old. That was the situation when X came into my life. He was a high official who came to business trips from the region centre. He was very well educated and of fine athletic build. Our superiors (the Commandant and others) spoke to us condescendingly, often mocking and deriding us, whereas X was polite to everybody, had Western manners. During his military service he was said to have been in the Baltics and, through the East-European countries, reached Germany . Women were crazy for him.

Each of the medical nurses of our hospital had to provide preventive medical services in certain villages of the district. I had two such villages – the remotest, of course. On was at a distance of 12, the other of 20-23 kilometres. It was our duty to make prophylactic check-ups in the villages at least once a month, and more frequently in the case of disease outbreaks. No transport was provided. A few times I had been sent a riding horse from the collective farm, but it was only in an emergency, when the roads were impassable. Otherwise I walked these taiga roads. There was nothing to be afraid of: no wolves inhabited this area, and the bears kept away from people. I even enjoyed these trips. My spirit yearned to be out in nature, it gave me balance and hope.

Once in winter I was on my way to my assigned village, when I heard a sledge coming from behind. I stepped aside from the road. When it reached me, the two-horse sleigh stopped, and a kindly smiling man’s face looked at me from a big fur-coat. X asked me to get in. I half-refused, saying that I would be cold. Immediately another fur-coat was found and I got in the sleigh. The time passed fast in interesting conversation. Before the village he let me step out and asked when I was going to go back. I had intended to leave the following day. He promised to give me a lift again. We agreed on the place outside the village and the time when we were to meet. So began our friendship, which lasted for a couple of years. At first I suspected that his interest in me had some hidden purpose, but I soon understood that a fondness had developed on both sides. Our dates were infrequent: once a month, or twice a month in summer, under strict conspiracy. At first he sent a message with some boy from the orphanage when he wished to see me, later when we met he always told me the date of his following business trip. I fell hopelessly in love with X, I lived waiting and counting the days till our next date. In winter the place where we met, late in the evening, was an office room; in summer, after darkness had fallen, he took me out to the river in his launch. Nobody but my mother knew of our meetings. I had to tell her because I could not explain my late goings and comings in any other way. To this day I have not told about him to anybody but my husband.

When we met we sat close to each other, he hugged me, we kissed, but never crossed a certain boundary. Being an inexperienced girl, I could not understand why my friend, in the middle of the sweetest kissing, would suddenly jump up, open the window, unbutton his shirt collar and deeply breathe in the fresh air. In a little while he would sit down next to me again and continue our conversation. I never showed any initiative to start our caresses. In the long run the consequences of a relationship that did not lead to a physiological closeness made itself felt. Gradually I developed an increasing sleeplessness and attacks of heart palpitations. The doctor diagnosed a general “vegetative” cardiac neurosis. Only later I understood what was the underlying reason of my condition.

I was getting more and more worried about my future. I knew that I could not tie my future with X. What would be the purpose of my life that would lend it a meaning? I decided that when I turned 25, I would have a baby. I was thinking of X. After the war there were many single mothers because there were very few men. I had begun to regard a relationship or marriage with an Estonian as a dream that would never come true.

In the spring of 1948 X told me that his wife was seriously ill with stomach cancer. She had to be taken to Tomsk to be operated on and treated later. He had applied for a transfer to Tomsk and would settle down there. He said he would try to find a way for us to meet again before he left. Strangely enough, I was not very unhappy about the news. Quite the opposite, I even felt as if I had been freed from a kind of fascination. I was thankful to him for the moments that had filled my life during the couple of years we had had.

I was 24 years old. The hospital had given me my own flat in the main street of the settlement. Mother and Elo had moved to Kargasok in 1947. Mother hoped to find a job as a ceramics worker in the brick factory; my sister was studying in the Kargasok secondary school. With the support sent from home, we could manage. I was alone that winter. My friend Endla had left after a fictitious marriage to a young man who had been sent from Estonia . I looked longingly towards Kargasok. I was satisfied with my job here and I knew that Kargasok hospital would not employ a medical nurse without a diploma. I could not find a reason that would take me to Kargasok. The Commandant could grant me permission to visit my family, but in order to get a residence permit, I had to have a student’s slot or a job, and it had to be a job where I was really needed, so that they would apply for a residence permit for me. To study, one had to have an invitation from the school. A few years ago I had sent my Estonian student record, together with its Russian translation, to the medical technical school in Tomsk , hoping to become a student there. Neither an invitation to the school nor return of my class report followed. I had lost the only document which certified my education. At that time they did not want people like us to continue our studies. In Kargasok there were no other educational institutions but the secondary school.

In 1946 I had gotten permission to go to a dentist in Kargasok because starvation had destroyed half of my teeth. Meetings with the Estonians in Kargasok were very interesting. Quite a number of young Estonians were living there, and they had contacts with Latvians, too. They went to parties in the house of culture, to the cinema, to one another’s houses to spend leisure time together. They had a full social life there. Juhan was 26 at that time, I was 22. Juhan was a stableman for the Executive Committee: a horse-driver in winter, a launch captain (steersman) in summer. The launch was the usual transport vehicle for the powerful in this region, just like the car is today. His mother was a dressmaker and went to houses to make clothes. I had first seen Juhan on board our boat during our long trip.

Juhan took me to a dance in the culture house. He was a very good dancer and I was happy that I did not have to dance with girls. That evening did not bring us closer, for both of us had a special friend at that time. Juhan was good company, we spent three nice days together. We were spiritually in the same boat: there was a vacuum in both hearts that needed to be fulfilled. It was only natural that starting from the first day, we spent all our evenings together. A great fondness developed fast. On Saturday and Sunday we went to a dance, on other days to the cinema, and after that we sat on the pile of logs in the street in front of my mother’s flat until morning. I returned to Ust-Tshizhipka with a firm intention to come back soon.

In July I had my annual holiday and got permission to visit my mother. Now I had a little more time. Even more young people had come to Kargasok. We had merry gatherings and walking trips. Juhan and I tended to leave the company, and tried to be by ourselves. The beautiful late evenings are unforgettable: Gunnar sitting at the piano, Juhan and me caressing each other in the far corner of the huge hall, to the accompaniment of the music. Everything was unbelievably good, only the thought of our parting shaded our happiness. We had realised that we could not live without each other. The places where we lived were separated by 120 km of river, and, when moving upstream, it took up to 3 days and nights for the boats of those days to cover it. The only realistic possibility for us was to get married. On the eve of one of our partings, a Sunday, we had been together all day and at a dance in the evening. I remember clearly how he proposed to me. We were dancing a slow waltz, when Juhan suddenly asked, “How old are you?” I said, “Twenty-four.” Juhan, “I am 28. Don’t you think that it is the most suitable age difference for a married couple?” I was silent. Juhan, “What do you think of it?” It still had not come home to me, “Of what?” Juhan, “Of the optimum age difference! That concerns us. I am wooing you – I am proposing to you!”

Juhan was the oldest of the Estonian men here; the others were still young boys. Even a friend of mine had taken the trouble to tell Juhan how unsuitable I was for him. It was because of the heavy competition between girls and young women for available Estonian men. Our mothers, too, were opposed to our relationship. I was not to Juhan’s mother’s taste, because we had concealed our affair from her, and I had avoided her. His mother had heard of it from the mouths of strangers. A year ago there had been a shocking event in their family. An Estonian woman whose husband was killed in the prison camp, much older than Juhan, had had a child by him. Juhan claimed it was merely a job commissioned by the woman to whom he had no obligations. I could understand her, because I had had the same kind of thoughts myself. In the small Estonian community, however, the case was much talked about. Stories of Juhan’s “love affairs” had reached my mother, too. She did not like our relationship in the least. She would have been against all talks of marriage after such a short courtship. We agreed with Juhan that I would return to Kargasok in the autumn and we would get married then.

Back at Ust-Tshizhapka, I lived like a sleep-walker. The new head of the hospital was organising the work of the operating room. He had promoted me to be a surgical nurse, and supported me because I was accurate and conscientious in my work. I told him about my future plans so that he could prepare a new surgical nurse. He was unhappy and said that none of our medical nurses would make a good surgical nurse. He said he had to get a new nurse from the district’s public health department. He was not going to stop me from going; he even promised to personally introduce me to the head of the public health department as the best-qualified nurse. That was very welcome indeed, because I was a medical nurse without a diploma, and it would have been nearly impossible to find a job.

On the eve of the registration of our marriage, Juhan told his mother that the following day he was going to marry and brought me to his home to show to his mother. For some unknown reason I felt very shy, even afraid of my future mother-in-law. 12 October 1948 was a damp, cool autumn day, the sky was grey and dull. Juhan and I went to the Marriage Registration Office, which was a small hut in the yard of the militia house. I was wearing a colourful cotton dress that had been sent from Estonia and that I had saved for the occasion. When we had received the document so important for us and the congratulations of the official, we went out. We celebrated the day in the family circle – my mother and sister, Juhan’s mother – eating goodies baked by Juhan’s mother. After three days I went to Ust-Tshizhapka to get my final wages and my things. The passenger boats had stopped making trips; I had to find a launch or pontoon going to this direction. So I became Juhan’s wife. Our happy marriage lasted for 47 years, until the death of my husband.

We decided to have our marriage party during the Red October holidays (7-8 November); these were red-letter days. My work as a nurse in the department of infectious diseases began on 25 October. According to my work schedule, I was free on both holidays. We invited our Estonian friends and a few of Juhan’s colleagues. When I had finished my last duty before the holidays and was leaving, the matron told me that I was scheduled to be on all-hospital duty from 24.00 to 6.00 on November 7. I asked her to change my duty with someone else because it was the night of my marriage party. She said it was impossible because the schedules were already approved by the militia and moreover, it was indecent for such a newcomer like I was to try to set her conditions. In those days all agencies and institutions had to have persons on duty during state holidays, in order to secure safety on the premises.

Our guests had been invited to come in the evening of 7 November. Altogether 23 persons arrived. We ate and drank, sang the traditional Estonian songs. But half an hour before midnight Juhan took his bride to the hospital, where I sat next to the telephone, alone in the bare corridor. I was not allowed to sleep because the militia could come to inspect the situation.

I had not supposed that I would become pregnant so quickly (it happened as the result of the first three nights of my married life). We had not planned a child so soon, but neither had we wanted to spoil with restrictions our first times of physical closeness. Hearing about my condition, my mother-in-law advised me to have an abortion. The reasons she gave were that first the nest must be built and only then the eggs can be laid. Our flat was so small! She claimed she was too nervous to stand the crying of a small baby. At that time abortions were illegal but underground abortions were wide spread. I spoke about it to a couple of doctors but never went through with it.

In July 1949 the baby boy was born and we called him Viktor, considering that the name should suit both the Estonian and Russian environments. The baby brought new feelings into our lives; our happiness was more complete than ever. Now we already had a family! When the baby was two months old, I had to go back to work. Juhan’s mother agreed to baby-sit. To ease the burden of the nanny and to get free days, I was willing to take night duty. At night Juhan looked after the baby and the boy slept well, too. I had breast-fed my child but when I went back to work, difficulties arose. The hospital was two kilometres away. To feed the baby, I had to walk home. Sometimes, because of the patients, I could not leave the hospital on time and when I reached home I found a fed and sleeping baby. Because of the constant tension and hurry my milk was disappearing, soon I had nothing to feed the baby with.

Our life ran peacefully now – our dances had been danced and we had become home-centred. Juhan and I shared the same interests. In the evenings we read books. We borrowed them from the library; sometimes we got books from other Estonians who had been sent them from home. When Juhan’s mother was at home, we could go to the cinema or visit friends. The Kargasok Russians had an excellent drama group and they gave quite good performances. We never missed them. We had our own circle of friends – young Estonian (or mixed) families like ourselves. We went to birthday parties, sometimes to marriage parties. We celebrated both the local as well as Estonian and Christian holidays.

Both Juhan and I had small salaries. When the family grew, we had to find better-paid jobs. The Commandant no longer interfered with our choice of jobs. The flat tied Juhan to his job, but we found a solution. At first we rented an old house. Juhan became a worker, and later a foreman, in the timber factory. Our income grew and when I was forced to leave my job as a result of a repression (the affair of the Jewish doctors at the end of the Stalin era was extended to all non-Russians here), we planned to have our second child. In the meanwhile we had started to build our own house. Houses here were all cross-beam buildings, with board roofs. Towards the end of my pregnancy I was reinstated to work, so I got my childbirth money from there. Our second son Jüri was born in 1953, again in summer. Now we had a model family: mother, father, 2 children and a grandmother. The other grandmother also visited us quite often.

The site under the house was expropriated from another lot but the rest of our plot we cleaned ourselves by pulling stumps and working the soil with the axe and the pick. It was a fertile burnt-over land where we grew mainly potatoes, cabbage and other vegetables, later even tomatoes. The house had two rooms and a kitchen. Now my mother-in-law had her own room and she soon took to her Jüri whom she was very fond of. We had made contact with Juhan’s brother and sister in the USA and what they sent us helped us a lot.

According to Kargasok standards, we were living a normal and good life, no worse that the local people. Everything in the world is relative, both poverty and riches, depending on the time when and the people among whom you are living. We were happy and satisfied. Nevertheless we were longing to go back to our home country. We had not yet lost the hope that we might get back there.

I was now working in the surgical department of the hospital, and even in the field I loved most – as a surgical nurse.

One day, right after lunch when the patients had gone into their wards, a pretty lady, head of the kindergarten and a member of the Communist Party, appeared in the corridor of the department. She had come om through the back door. We knew each other as we lived in the same area. She asked me to call her husband from his ward. I refused. Then she demanded that I do it, beginning to walk towards the wards. I asked her to leave and come back during the visiting hours or to leave her package there, to be delivered later. And now the lady who so far had seemed quite pleasant to me began to shout at me, “You fascist! We won’t let you establish your order here!” She said several other insulting things. At the same time a surgeon (our only female surgeon, a real lady) appeared at the other end of the corridor. She had been writing case histories in the doctors’ room and overheard all the vituperation. She forced the troublemaker to leave immediately and then called me into the doctors’ room. She suggested I should write an application to take action in the people’s court because I had been insulted. “At work there is no difference whether you are a person in exile or a party member. Everybody has a right to defend his honour,” she said and registered as a witness to the incident. I filed a complaint. The case was decided in my favour and the offender was punished by a monetary fine. So I learned to fight for my self-respect.

The year 1958 arrived. The release of the deportees in large numbers had begun. We had been in exile for 17 years. I was 34, Juhan 38, our son Viktor was 9 and younger son J ü ri turned 5 when we were back in Estonia already.

When we got our civilian passports, we had to sign a document to the effect that we were not allowed to go back where we had been deported from nor could we reclaim our property.

We had been taken to Siberia in cattlecars, but when we returned we travelled in compartments with comfortable seats. From the sale of our house, cow, and household equipment, we got money for the journey and for starting our new life back at home At that time many people who were returning home were selling their thingsö therefore the prices had dropped and it took quite a while to sell everything. We started our journey at the end of July, passing through Tomsk – Moscow – Leningrad to Tallinn . The boys were particularly excited. It was fascinating to see how our youngsters who had grown up in a taiga settlement reacted to the wide world.

When we got out of the carriage at the Tallinn railway station, I was very excited to be back on my native soil. The moment I had longed for for 17 years had come at last. I felt like kneeling and kissing the dear soil, only underfoot was a concrete platform was underfoot. I was thinking, “Isn’t this absurd – if we had never been deported, we couldn’t have felt such elation!” Now the soul was ringing with joy. We also felt bitter disappointment – Estonia was no longer the place it had been before we had been deported – there were too many Russian-speaking people bustling about. There was not much difference from the Russian railway stations we had so recently passed through.

My mother came back from Siberia in March 1959. She had stayed with my brother these last few years. My brother Ago had married an Estonian girl, they had 3 little children. Ago had a contract and so he could not leave when we did. Ago’s family moved to the aunties’ place at Räpina, my mother stayed with me. I had to find a job quickly, since my Mother was ready to do all housework. She was only 61 then. My sister Elo remained behind in Tomsk , to graduate from the Polytechnical Institute there.

It was not easy to find work at that time. I had made up my mind to get a nurse’s job. I was a good nurse and I could communicate well, but I knew noone who could help. Elva didn’t need nurses. I inquired at all the clinics in Tartu . Once, when returning from the Maarjamõisa clinic empty-handed, I met a former classmate,e Maimu, who knew about a vacancy at the kindergarten for the railway workers’ children, where her mother worked as the head. They needed an Estonian nurse who could speak Russian. I got the job and I worked there until I finished the Medical School . In 1963 I got a job at the surgery department of the Elva Hospital . No sooner than 1971 I got the job which corresponded to my speciality, as an assistant epidemiologist. But I actually worked as a public health doctor at Elva. I could also work on hourly basis in the emergency department. I liked the job, whereI could act as a real doctor. And this had been my dream for many years. I retired on a pension in 1995, at the age of 71, after my summer vacation, when I saw that my husband’s health was declining quickly and I wanted to help him. I had served the field of medicine for 52 years.

ПЕЭП ВУНДЕР (1936)

Я родился в воскресенье, 8 ноября 1936 года, в 18.45, в волости Палмсе, в семье констебля. Время моего рождения зафиксировано в календарике моей матери. Я убедился, что появиться на свет в воскресный день означает родиться под счастливой звездой, и лишь этим объясняю то, что остался в живых единственный из семи членов нашей семьи. 14 июня 1941 года всех нас депортировали, а через 11 месяцев выжил только я. Моя мать, стремившаяся любой ценой спасти жизнь детей, умерла от голода 30 января 1942 года в деревне Медведка Томской области. Двое братьев угасли до мамы, а сестра и самый маленький братишка – после неё. Чудом выживший и выбравшийся на родину, более пятидесяти лет я ощущаю неодолимую потребность выполнить долг перед всеми оставшимися в том суровом краю.

Наш хутор Пялло – один из старейших в Вызу. Мой прадед Якоб Клаус родился в 1823 году и был шкипером принадлежащего поместью Палмсе галгаса (парусника) «Гроссмуттер». В 1866 году он один из первых выкупил хутор Пялло. Мийна Клаус-Вёссо родилась в 1833 году. На Юрьев день 1867 года Якоб и Мийна поселились в своём доме на хуторе Пялло. В те годы Вызу стал развиваться как курорт, и новый дом зачастую сдавался дачникам из Петербурга. Я. Клаус, к несчастью, утонул в таллиннском порту. Его сын Ханс Клаус, рождённый в 1861 году, получил по тому времени очень хорошее образование, и его неоднократно избирали волостным старостой. Согласно его завещанию хутор подлежал разделу на три части между вдовой и её двумя сёстрами. Поскольку у двоюродного деда детей не было, вдова вернулась к своим родным, а хозяйкой хутора сделалась моя бабушка. Бабушка родилась в 1864 году, а дед Яан Вейнман – в 1856 году. Вместе с ними обрели новый дом и их две дочери: моя тётка Ванда (род. в 1904 г.) и моя мать Эрика (род. в 1905г.). Когда в 1908 году умер дед, ведение хуторского хозяйства бабушка полностью взяла на себя. Мама и тётя учились вместе сначала в Вызуской четырёхклассной школе, затем – в Раквереской женской гимназии.

Отец мой, Вольдемар Вундер, родился 10 ноября 1904 года в волости Кареда, уезда Ярвамаа. Он окончил Пайдескую гимназию, служил на бронепоездах, в чине поручика окончил военное училище, а затем поступил в высший класс полицейской школы. После окончания полицейской школы в 1929 году его назначили констеблем Виру-Ярваской префектуры в волости Палмсе. Бабушка констеблю сдала квартиру, и тут-то произошла встреча моих родителей. Тремя годами позже, 10 июня 1932 года, была их свадьба. Венчание состоялось в Таллинне, в церкви Святого Духа. Отец отправился на новое место службы в Виру-Кабала. Первой родилась сестра Элль 4 августа 1933 года, вторым – брат Энн 11 декабря 1934 года, и я оказался третьим ребёнком. В том же 1936 году в качестве констебля отец вернулся в Вызу, и мой жизненный путь начался в родном хуторе. Младший брат Пеар родился 20 февраля 1939 года. Первые четыре года я беззаботно жил у себя дома. Мать, отец и дети жили в новом доме, а летом прибывали дачники. Хорошими знакомыми стали нам скульптор Яан Коорт, президент Кредитного банка Пауль Эпик, государственный судья Мартин Таэвере и многие другие адвокаты и судьи из Раквере и Тарту. Из воспоминаний первых лет запомнилась одна картина – бабушкины похороны 23 февраля 1941 года. Помню бабушку в гробу на холодной веранде и поминальный стол в горнице. Ещё помню момент июньского переворота, когда над дверью веранды нашего дома висели два флага: наш сине-черно-белый и новый, красный. В августе 1940 года отца уволили из префектуры. Он устроился десятником в лесничестве Сагади. Место отца занял один местный сезонный рабочий с четырёхклассным образованием – Аренд Лиллеберг, который большую часть дня занимался тем, что на полях газеты отрабатывал свою подпись. На следующий год он был назначен политруком Раквереской милиции.

И вот наступило роковое 14 июня 1941 года, сгубившее нашу семью. За нами пришли неожиданно. Было утро, отец успел уже уйти в сберкассу, где он тогда работал кассиром. Стол в кухне был накрыт для завтрака. Этот стол, заставленный кушаньями, был перед моими глазами все пять голодных лет в далёкой Сибири. Среди пришедших за нами были капитан НКВД, волостной парторг Эрих Леэметс, председатель исполкома Густав Лихолм, один активист из Вяйке-Маарья, по фамилии Вейнтроп, и один солдат. Помню раскрытые двери и выдвинутые ящики шкафов с выкинутыми оттуда вещами, волостную управу в Палмсе, где мы вместе с другими семьями томились целый день в ожидании транспорта. Когда за людьми прибыл большой автобус, наша семья в него так и не уместилась. Лишь вечером нас с вещами увезли в открытом грузовике. В поздний час прибыли мы в Раквере и сразу же направились к составу, где нас разместили по теплушкам. В вечернем свете я в последний раз увидел своего отца с рюкзаком за спиной, идущего к передним вагонам. Все следующие события, годы голода и смертей я могу воссоздать лишь по отдельным воспоминаниям, рассказам товарищей по несчастью и множеству архивных материалов. Я, один из немногих живых свидетелей, должен запечатлеть преступления коммунистов, совершённые 14 июня 1941 года против эстонского народа.

Я не помню те мытарства, которые сопровождали нас на протяжении долгого переезда по России в Томскую область. Помню только шеренги вооружённых солдат вдоль полотна железной дороги в тех немногих местах, где нам позволялось ненадолго выйти из вагонов. Мне было интересно новое окружение, города, люди… Почему всё это происходит, мне было непонятно. По велению тётки в 11 лет я записал о своём первом путешествии: « … но ни я, ни брат – никто из нас не знал, почему солдаты с ружьями и почему нас увозят куда-то в Россию». В Новосибирск мы прибыли 30 июня, где нас тут же погрузили на большой паром. На нём оказалось 780 – 790 эстонцев и около 1100 латышей. Из этого рейса запомнилась огромная, широкая река Обь. Смерти первых малышей на пароме ( 7 июля ) я не запомнил. 10 июля мы прибыли в Айполово и там с вещами сидели мокрые под проливным дождём. Эту грозу помнят все. Потом мы втроём, без мамы, были где-то в большом помещении на полу, как и многие другие. Мама находилась тогда где-то в другом месте с двухлетним умирающим Пеаром. Дети умирали там друг за другом ежедневно. Теперь знаю, что к 1 октября 1941 года в Васюганском районе умерло 33 эстонских ребёнка. Когда мы там сидели на полу, к нам подошла одна эстонка, поговорила с нами и дала старшей сестре денег для матери. Так восьмилетняя Элль неожиданно сделалась главой семьи! Я до сих пор не знаю, кто была эта женщина, но её доброты забыть нельзя. После смерти брата Пеара мы поплыли дальше вместе с другими семьями на маленьком пароме вверх по реке Васюган к конечному месту высылки. Таковым стала деревня Медведка, одна из беднейших в тех краях. В Медведке нас настиг настоящий голод. Той весной на реке Обь было невиданное наводнение, и урожай картофеля на полях местных жителей выдался скудный. Помню маленькую лачужку с одним- единственным помещением, в котором была большая русская печь. Когда умер брат Энн, самый слабый из нас, этого я не помню. Помню постоянную нехватку продуктов и то, как мать уходила с вещами для обмена на еду, после чего нам удавалось поесть. Однажды она достала горстку муки и испекла из неё что-то вроде лепёшки. Помню в той же деревне наше другое место проживания, которое было немного больше прежнего и смутно помню тамошних хозяев. Там 30 января 1942 года умерла мама, успев произвести на свет пятого ребёнка – братишку Яака-Андреса. Брат родился 12 декабря 1941 года. Навеки запомнился последний вечер жизни мамы. У неё в гостях были другие эстонцы, и все они сидели за столом вместе с мамой. На следующий день мамы не стало… От товарищей по несчастью я узнал, что мама, видимо, угасла во сне, с младенцем на груди. Когда мамино тело окоченело, об этом всех оповестил полуторамесячный ребёнок. Помню сестру, спящую рядом со мной на полу, и маленького братика, лежавшего ещё некоторое время в каком-то ящике под потолком. Элль тихо умерла утром 4 апреля 1942 года. Она проснулась, села, тяжело вздохнула и тут же упала назад, рядом со мной. Это и была её кончина. Мы остались вдвоём с новорожденным братиком. Непостижимо, каким образом это крошечное создание продержалось ещё два месяца. Он умер 20 мая 1942 года. С этого дня я остался один, хотя десятилетиями надеялся воссоединиться с арестованным отцом, который на полвека канул в неизвестность.

Отец погиб в декабре 1941 года в Ступино, в лагерном пункте №8 Севураллага. Об этом я узнал лишь в 1990 году, так как советская власть скрывала от родных судьбы умерших и казнённых в неволе. В Тарту я встретился с человеком, оказавшимся свидетелем смерти моего отца. Его сослуживец из Раквере Каарел Парвеотс принадлежит к тем немногим из 750 эстонских мужчин, которым 3 июля 1941 года удалось живыми прибыть в лагерь смерти Сосьва. Из его рассказа я понял, что настоящую дату смерти отца я никогда так и не узнаю – официальный документ истине не соответствует. Это произошло после 17 декабря и до Нового года. Каарел Парвеотс был в том помещении, куда внесли упавшего на лесоповале отца. Той же ночью отец умер.

Меня от голодной смерти спасла весна и, видимо, чудо. Когда лёд на реке сошёл и началось судоходство, из этих голодных деревень собрали всех сирот, подобных мне, и отправили в детдом, в Айполово. Мы прибыли туда 22 июня 1942 года, как записано в регистрационной книге. Смутно помню летнюю жару и пыльную дорогу в Айполово. Вспоминается, как меня избили двое местных больших мальчишек и отняли единственную конфету или кусок сахару, что я судорожно сжимал в кулаке. Из Айполова меня отправили вместе с парой эстонских дошколят в Тогурский детдом. Из этого переезда мне запомнилась такая же маленькая светловолосая девчушка, с которой мы вместе скрывались от обидчиков, называясь братом и сестрой. Теперь знаю, что имя её Хельги Нурк. Позднее она вместе со мной возвратилась в Эстонию. После прибытия в Тогур следует провал в памяти, что можно объяснить страшным голодом, который съедает мозговые клетки. Я заболел кровавым поносом, который многих из нас свёл в могилу. Помню момент, когда открыл глаза и увидел помещение, в котором лежал, и ещё кого-то в белом халате. Это был изолятор Тогурского детдома, где за мной ухаживала медсестра. К другим детям я попал после выздоровления лишь поздней осенью или зимой 1943 года. Сначала были ребята, с которыми я мог перемолвиться словом на своём языке. Помню и более поздний момент, когда я с кем-то из них попытался заговорить по-эстонски, но так и не сумел вымолвить ни слова. Я забыл родной язык и слился с многонациональной массой. Пользоваться родным языком было запрещено. В детдомах воспитывали советских людей, и впоследствии из многих получились достойные работники органов госбезопасности (как председатель КГБ ЭССР Владимир Пооль). Играли детдомовские мальчишки в основом в войну между «своими» и «фашистами», «красными» и «белыми». Выступать на стороне «врагов» никому добровольно не хотелось, и поэтому туда насильно определяли слабейших. Кидание камнями было обычной формой сражения, и мне хорошо запомнились кровоточащие раны на голове. Слабейшим обычно доставалось от всех. Хорошо помню день, когда моё терпение лопнуло. Когда меня в очередной раз стали донимать, я воспротивился да так оттузил задиру, что вылил на него всю злость, которая во мне до тех пор накопилась. Ещё несколько подобных случаев, и число моих обидчиков небывало уменшилось. Я прочно утвердился в первой десятке и позднее своими лучшими друзьями считал русского мальчика Володю и армянина Розлика Асояна. Это были лидеры, которым нечего было другим доказывать. Достигнутая позиция меня вполне устраивала, так как задирать слабейших я не намеревался – у меня были другие интересы. Кто-то из воспитательниц показал мне буквы, и на материале газетных заголовков я стал открывать первые радости чтения. Осенью 1944 года пошёл в первый класс. В Тогуре, в большой школе, куда мы ходили, образовался целый класс детдомовских ребятишек. Позднее, зимой, нас учили на месте, в помещении конторы. Учился я хорошо – мне это было интересно. Ведомостей с оценками не выдавали. Лишь при выбытии из детдома мне выписали на тетрадном листке свидетельство об окончании 2-го класса – там были все пятёрки. Детдом спас меня и других эстонских детей от верной голодной смерти. Лишь двое ребят из двух сотен умерли в детдомах Сибири от болезней. Вспоминается мизерный ужин в детдоме: две картошины в мундире, крошечный кусочек рыбы и стакан чаю. Однажды наелся грибным супом, когда мы из леса принесли богатую добычу. Недоедание мучило всегда, и детдомовцы постоянно ходили с опущенными головами в поисках чего-нибудь съедобного. Ели мёрзлую картошку, поросль молодой травки, хвойные почки, побеги…

В детдоме мы росли убеждёнными солдатами коммунистического строя. Всей душой радовались успехам Красной Армии и считали себя детьми фронтовиков, надеясь встретиться со своими отцами после победоносного конца войны. Помню неимоверный восторг, охвативший детдом 9 мая 1945 года, когда из конторы в спальню прибежала воспитательница с сообщением о конце войны. Это означало и оживление переписки. Сначала по прибытии писем я вместе со всеми нёсся к воспитательнице. Наконец мне стало ясно, что ждать вестей не от кого. При раздаче писем я забивался в угол подальше от других и занимался своими делами. Но однажды произошло чудо. Был май 1946 года, и я тогда кончал второй класс. Я был, как всегда, далеко от других и не заметил, как одно письмо несколько раз предлагается, но никто его не признаёт своим. Наконец воспитательница меня окликнула: неужели я не хочу получить письмо? Оно было старательно написано крупными русскими буквами, и к нему прилагался чистый лист с маркированным конвертом. Это был настоящий сюрприз, и он открыл мне дверь в тот мир, к которому я принадлежал. Письмо было от маминой сестры тёти Ванды, которая уже полтора года меня разыскивала. Её добрая знакомая сообщила ей, что все дети Эрики умерли, но один мальчик должен бы быть в детдоме. С того дня началась переписка моей тётки с органами Томской, Свердловской и Новосибирской областей. Г-жа Керс по переписке из Сибири учила её, куда нужно обращаться дальше в случае очередного отказа. Кроме всего прочего моё имя было искажено- меня почему-то переделали в Тиспуса. «Дорогой Тиспус! – писала тётушка – Помнишь ли ты, что твоё имя Пеэп? Мы так тебя называли, когда ты был совсем маленький … Я постараюсь тебя выхлопотать сюда, домой…». С того дня началось моё долгое и нелёгкое возвращение в эстонское общество. Я ответил тёте на письмо и сообщил о смерти всех своих родных, что помнил тогда смутно.

Возвращение эстонских сирот стало возможным лишь благодаря данному в 1946-48 годы разрешению НКВД временно воспитывать детей родственникам в Эстонии. В августе 1946 года из Тогура в Эстонию выехало трое детей: семилетняя Вайке-Марие из Нарвы, десятилетняя Хельги из Виру-Майдла и я. Годы спустя выяснилось, что мать Вайке арестовали в Сибири летом 1942 года и на три года сослали за горстку зерна, которую она принесла домой голодающему ребёнку. Определение в детдом спасло девочке жизнь. Такие отчаянные шаги предпринимали тогда многие матери. Во время путешествия в Эстонию была длительная остановка в Томске, в одной школе. Прибывшая из Таллинна группа из трёх человек взяла нас на учёт, организовала наш отъезд, и в конце августа двое из них отбыли вместе с нами из Томска в каком-то большом эшелоне. Одна добрая душа осталась в Томске, чтобы ещё организовывать группы из эстонских детей. Мы ехали в составе из теплушек. В нём везли эвакуированных детей в самые различные пункты: в Москву, Ленинград, Ригу и др. В нашем вагоне было около 26-30 детей. Одна из сопровождавших нас была тётя двоих сестёр, выехавшая за племянницами в Россию, не зная по-русски ни слова. Мы, трое из Тогура, были самые маленькие и единственные, которые не знали родного языка. Я с завистью слушал, как другие переговариваются по-эстонски, и мне вдруг вспомнилось лишь одно эстонское слово- « juust ». На большее во время той поездки я не был способен. Мы пробыли в дороге около двух недель, и в конце пути кончилась провизия. В Тапа поезд остановился неподалеку от рынка. Как только тамошние женщины узнали, кто мы такие, тут же принялись нас угощать. В Таллинн мы прибыли 6 сентября 1946 года. В полной темноте проследовали мимо городских руин на улицу Креукси в приют для бездомных детей, который нам показался весьма роскошным зданием. Это учреждение называлось официально Таллиннским приёмником-распределителем для несовершеннолетних. Первым делом нас сводили в баню, где мы отмывались специальным мылом от вшей. Кормили нас три раза в день по три блюда за раз, и еда была вкусная, порции большие. После пяти голодных лет в Сибири впервые не было у нас недостатка в еде.

Всем нам нетерпелось поскорее попасть домой. Никого не отдавали без проверки. За мною приехала тётина подруга из Вызу. Перед ней выстроили пять мальчиков, и она должна была среди них узнать меня. Эти первые дни в Эстонии мне хорошо запомнились, поскольку всё было так ново: люди хорошо одеты, вежливы, разговаривают спокойно, всюду чистота и порядок. С тётей Зиной я впервые ездил на трамвае и осматривал город. Моя родная тётя Ванда приехала на два дня позже. Она оплатила расходы по моему проезду из Сибири (660 рублей) и получила справку, что берёт меня к себе на временное воспитание. На складе приюта нам выдали комплект одежды. Затем мы с тёткой поехали в Нымме, а на следующий день она повела меня к врачу. Из Таллинна в Вызу мы выехали в тот же день в крытом кузове грузовика. Прибыли в сумерках. Это было в пятницу 13 сентября 1946 года. Во дворе родного дома мне вдруг многое вспомнилось. Я тут же оббежал все уголки нашего просторного двора, затем – все комнаты в доме и стал спрашивать тётю, почему многие вещи не на тех местах, где были раньше. Мои расспросы рассеяли тёткины сомнения – она никак не могла поверить, что этот русский мальчик отсюда родом. Когда я наконец сел за отцовский письменный стол, на котором стояли обрамлённые фотографии папы, мамы и всех детей, после долгих сибирских лет они словно ожили в моём представлении. Я вдруг неожиданно для себя горько расплакался, и вся моя детдомовская чёрствость куда-то улетучилась. Тем же вечером за ужином я спросил тетю, есть ли у нас еда и на завтра. Тётушку потряс этот вопрос, и она никогда этого не забывала.

С трудом приспосабливался я к новой жизни у тётки и прежде всего начал учить эстонский, для того,чтобы идти в школу. Подготовка длилась до января. Каждый вечер после тяжёлого трудового дня тётя садилась со мной за кухонный стол, и я с ней заново учил свой родной язык. Основная трудность заключалась в произношении. 20 января 1947 года я пошёл в Вызускую школу, и меня по большой просьбе тётки зачислили во 2-й класс. Я знал много эстонских слов, но до гладкой разговорной речи было ещё далеко. Вскоре я догадался, что единственный способ получать удовлетворительные оценки – это списывать у соседа. К весне я эстонский язык выучил и в 10 лет окончил 2-й класс с более или менее удовлетворительными оценками. Десять мне исполнилось полгода назад, и никогда в моей жизни не было столько сюрпризов, как в тот день. Я, выходец из детдома, вообще не знал, что такой день принято отмечать. В моём сознании дня рождения не существовало. Когда одним ноябрьским утром тётя позвала меня в комнату и показала стол, на котором было разложено множество вещей и книг, я был совершенно ошеломлён и не мог поверить, что всё это принадлежит мне. Посреди стола лежал испечённый тётушкой крендель. Одним из подарков был нарядный костюмчик с гольфами, и ещё там было много книжек на русском языке. От тёти Зины из Таллинна тоже пришла книжка с письмом, в котором она мне желала успехов в изучении эстонского языка.

На первых порах я пытался учить тётку жить «прогрессивно» на основе знаний, которые мне вдолбили в России. Та не спорила со мной, а спокойно выслушав, направляла разговор в другую сторону. Я пытался объяснить, как нужно лопатой сажать картошку; уверял, что вера придумана для одурачивания тёмных людей, аргументируя примерами, заученными в России.

Тётя, одинокая женщина, справлялась со всеми работами, и любая работа у неё спорилась. Она сеяла, пахала, возила на лошади всё необходимое, косила сено и жала рожь. И я, мужичок-с-ноготок, помогал ей вязать снопы и таскать их в скирды. Тётушка научила меня управлять лошадью. Мой сибирский темперамент заставлял 18-летнюю Инту понапрасну бегать, за что мне был сделан выговор. На время сезонных работ, таких , как сбор картофеля или молотьба, нужны были помощники, и такие дни были замечательны тем, что конец их отмечался за большим общим столом, где можно было услышать разные интересные истории. По случаю толоки тётя наготавливала еды для обеда на поле и для домашнего ужина. Я помогал чистить картошку и до сих пор помню рецепт картофельной каши-пюре по-крестьянски. Эти два года после возвращения из Сибири были самыми счастливыми. Мы не знали ни в чём недостатка. Продукты были в цене, и тётке хватало вырученных денег на уплату налогов и на всё остальное. У неё было три лошади, две-три коровы, свиньи, овцы, куры – всё, что надо. С лета 1941 года она одна управлялась с хуторским хозяйством. Она вырастила статного жеребца, который был её верным помощником и предметом её гордости. Для меня рос полуторагодовалый жеребёнок Май. Тётушка хотела из меня вырастить истинного хозяина и приучила говорить: «Я – хозяин Пялло».

Учёба стала для меня привычкой. В нашем доме были сохранены все книги ещё с тех времён, когда они покупались бабушкой и дедушкой. Этой богатой библиотекой я постоянно пользовался, и даже на пастбище у меня всегда была с собой книга. В 3-м классе я сделал открытие, что в Вызуском народном доме тоже есть библиотека. Летом 1948 года из школьной библиотеки были изъяты все эстонские довоенные детские книги – советская власть уничтожала их.

Для местных коммунистов мы были семьёй бандита, и тётка должна была беспрекословно выполнять дополнительные обязанности, которые сельсовет мог ей навязать в любое время. Тётя обязана была принимать и кормить у себя бесплатно всяких командированных из района агитаторов, милиционеров, работников госбезопасности, ревизоров, депутатов и пр. Иногда вдруг вечером давался приказ запрягать лошадь и везти чиновника в соседнюю деревню. Когда тётя пыталась протестовать, ей тут же бросали: «Вы что, забыли, кем был ваш зять?» В конце 1948 года тётку сделали кулачкой, кровопийцей трудового народа. Мы попали в списки тех, кого 25 марта 1949 года должны были вывезти в Сибирь на вечное поселение. Чудесным образом нашим спасителем оказался министр юстиции А. Йоэр (так записали его фамилию J õeäär) , который в феврале в течение недели жил у нас вместе со своим шофером. Министр занимался разъяснительной работой, видимо, по поводу образования колхоза и оказался первым человечным представителем советской власти. Узнав о «кулацком титуле» хозяйки, он потребовал, чтобы в сельсовете тётку из списков вычеркнули. Нам он на память оставил свою книжечку, где было точное определение кулака как враждебного элемента. Перед отъездом министр заплатил за постой и харчи. От неожиданности хозяйка рассмеялась: только теперь она узнала, что всем чиновникам были положены особые суммы для оплаты проживания. Вечером 25 марта 1949 года все хозяева хуторов были созваны в Вызуский народный дом на собрание. Важный чиновник не прибыл, собрание не было проведено, но народ продержали до позднего вечера. Утром шум грузовиков наполнил всю деревню и продолжался несколько дней. Сразу же вспомнились сибирские годы, голод и смерть близких – всё, что начало уже забываться, хотя затаённое где-то в подсознании иногда прорывалось в сновидениях.

После депортации хозяев хуторов были созданы колхозы в «добровольно-обязательном порядке», как выражался народ. Моя тётка в колхоз не вступила, а продолжала хозяйствовать единоличницей, хотя налоги были подняты вдвое. Тётя всё ещё верила документу «Акт передачи земли в вечное пользование», который ей два года назад торжественно вручила власть трудового народа. Эти два года тётя в поте лица трудились на той земле от зари до зари. Через год налоги так подскочили, что тётка вынуждена была продать одну лошадь, корову и ещё много чего и всё же не смогла внести плату к сроку. Одним осенним вечером, когда после школы мы с ней вдвоём сгребали мешанку, на поле явился налоговый инспектор. Дома описали всё имущество и для оплаты дали очень мало времени. В случае неуплаты весь домашний скарб подлежал реализации по ничтожным ценам, указанным в акте. После ухода инспектора тётя долго сидела за столом. Её большие натруженные руки лежали на столе неподвижно, и в меня уже закрался страх, что она испустит дух, так как ноги у неё уже однажды подкашивались. Тётушка сохранила все налоговые квитанции: 1947 г. – 163.50 руб., 1948 г. – 485.85 руб., 1949 г. – 1075.77 руб., 1950 г. – 4549.30 руб.! С горем пополам пережили и этот год. Тогда была сделана ещё одна, не знаю которая, опись имущества: две лошади, корова, свинья, овца с тремя ягнятами и швейная машинка «Зингер» моей покойной мамы. Акт заканчивался примечанием: «Больше имущества нет». Если бы этот акт был пущен в ход, тётя получила бы два года тюрьмы, за коими следовала бы высылка в Сибирь навечно. Последний срок оплаты был 18 марта 1951 года. После этого числа тётка наконец «добровольно» вступила в колхоз, и, странное дело, – никто больше не требовал уплаты налога. Ретивого жеребца Яало и смирную кобылку Май – самое дорогое, что было у тётушки, – увели в колхозную конюшню. Никто за ними больше так не ухаживал, как тётя.

В колхозе «Ыйге теэ» («Правый путь») моя тётка работала с прежним рвением, по-мужски, тем более, что в бригаде был всего один мужик – характерное явление для послевоенной эстонской деревни. Я хорошо запомнил первый всеобщий выход на поля Пялло: тётя и другие женщины пахали на лошадях, а посреди поля стоял прямо, вытянутый в струнку бригадир Александер Раудсик. Этот коммунист появился в Вызу сразу после июньского переворота 1940 года и уже успел отличиться своим пьянством и присвоением имущества арестованных. Осенью на поле появилась и бутылка. Для моей трезвенницы-тётки это было невиданное дело. К концу осенних полевых работ тётя заработала трудодней больше всех остальных и собралась в Кясму за заработком, который ей должны были выдать зерном. Сначала на дно телеги она бросила пару мешков, затем, подумав, прибавила ещё один. Вернувшись домой, она одной рукой сняла мешок, в котором вроде бы что-то было, забросила его в ригу и молча отправилась хлопотать по хозяйству. К новому году тётке пришёл ещё денежный перевод, по которому получалось, что на каждый трудодень она заработала по 7 копеек!

Нужда пришла в дом. Нас кормила единственная корова, которую позволялось держать колхознику, да ещё картошка и овощи, собранные с приусадебного участка. Квашня и противни исчезли из избы, и хлеб теперь нужно было покупать невесть за что.

Учёба в школе не представляла для меня трудностей. С 4-го класса ежегодно я стал получать похвальные грамоты. Весной 1952 года я окончил Вызускую семилетнюю школу. Тогда было целых десять экзаменов. По случаю успешного окончания я получил от учителей ценный подарок – фотоаппарат «Любитель». Вечером за банкетным столом мы сидели вместе с учителями и ели кушанья, приготовленные школьной столовой, в том числе и торт.

Тем же летом я стал подрабатывать возницей в местном кооперативном магазине – подвозить товары. Заработал немного денег для дальнейшей учёбы. 1 сентября 1952 года я поступил в Ракверескую эстонскую среднюю школу, как было обозначено на справке, которую мне выдали в сельсовете. Эта справка давала мне возможность перебраться в другой округ. В той школе училась молодёжь со всего района. Содержать меня в Раквере тётке было весьма нелегко: платить за квартиру, возить на зиму дрова и вносить плату за обучение, которую отменили лишь два года спустя. Ещё нужно было каждый месяц платить в школьную столовую 50 рублей за обеды. Осень 1952 года мы провели на уборочных работах в колхозе. Это позволило лучше познакомиться со своими новыми одноклассниками. Жили мы в опустевших хуторах, откуда хозяева были увезены во время мартовской депортации 1949 года. На стенах избы можно было ещё прочесть имена недавних обитателей. Осень была дождливая, работа двигалась вяло, и хотя к началу октября мы пришли уже в школу, в конце месяца нас ещё на неделю послали в колхоз. Во время учёбы в Раквере дома я бывал редко. Однажды целую четверть так и не смог выбраться. Зимой мешали снежные заносы, а на автобусный билет денег не было. Ездил я обычно в кузове попутного грузовика. В кино и театре я не бывал, хотя очень хотелось – не позволял кошелёк. Вечера просиживал в читальном зале городской библиотеки, где прочитывал все газеты и журналы, не говоря о прочем. Помню, как, перечитывая «Войну и мир», открыл там много нового. Я участвовал во всех школьных спортивных соревнованиях, начиная с лёгкой атлетики, шахмат, шашек и кончая лыжами зимой. Летом подрабатывал в доме отдыха. Я там убирал теннисные площадки и получал за это 260 рублей в месяц. Накопил себе денег для зимы и научился играть в теннис. Разумеется, помогал я также тётке на сенокосе и в других работах. Так протекли четыре года средней школы. Жарким летом 1955 года я работал «землеройкой» в лесничестве. Тяжёлым физическим трудом заработал хорошие деньги и купил себе свой первый костюм. До сих пор я носил старые отцовские и дядины костюмы или из разных кусков скомбинированные тёткой курточки.

1956 год был переломным как для меня, так и для всего народа. Начали говорить открыто о злодеяниях Сталина, и эстонцы стали возвращаться из лагерей. Весной прибыл из Воркуты наш бывший батрак Рууди. Тётка посылала ему посылки с продуктами в воркутинский лагерь как члену семьи, так же, как это делали тысячи эстонок. Она готова была поселить его у себя в доме, но Вызу считался приграничной запретной зоной, где можно было жить лишь с особым штампом в паспорте.

Памятным было окончание средней школы. В нашем классе был лишь один комсомолец, сын погибшего на войне милиционера, и к нему относились терпимо. В 1953 году наш класс пытались заманить в комсомол, но безуспешно. Классная руководительница и дирекция допоздна продержали нас в школе. Меня пытались уверить, что я, как примерный ученик, должен подумать о вузе, а туда принимают лишь комсомольцев.

Прекрасные воспоминания связаны с весенним временем выпускных экзаменов. Очень хороши были наши девочки в летних нарядах! Экзамены прошли успешно, я старался ответить первым. Тётушка за все четыре года моей учёбы в Раквере побывала два раза: впервые, когда искала мне квартиру, и во второй раз – на моём выпуске. В актовом зале она встретилась со своими соученицами по гимназии, чьи дети вместе со мной кончали школу. Я окончил с золотой медалью, получил аттестат первым. Но куда больше для меня значили тётушкины слова, которые она произнесла, едва сдерживая слёзы: «Если бы всё это могла видеть твоя мама!». Выпускной вечер длился всю ночь и был безалкогольным.

Осенью я без экзаменов поступил в Таллиннский политехнический институт, на отделение тепловой энергетики механического факультета. Это решение созрело зимой. Я знал, что меня интересуют гуманитарные предметы, но в тот год в Тартуском университете не было набора на отделения геологии и археологии. С удовольствием изучал бы я историю, но я отдавал себе отчёт, что на этом поприще для меня препятствием оказалась бы советская власть. Здесь же я получил и место в общежитии, что для меня было немаловажно, так как плата за него была ничтожная. Полагалась стипендия 295 руб. в месяц, что было для меня также единственной возможностью учиться дальше.

Общежитие находилось на ул. Кохту,4. Моя комната была проходная, с балконом, с видом на Пикк Ялг. В комнате жило 8 парней, проходило через неё ещё 12-14 человек из большой комнаты и 6 русских кораблестроителей из комнаты поменьше. Учебный год начался торжественным собранием 1 сентября 1956 года. Нам сразу же были даны три свободных дня, чтобы съездить домой за рабочей одеждой. После этого нас отправили на месяц в Ляэнемаа на колхозные работы. В колхозе мы много работали, а по вечерам ходили в колхозный клуб на танцы. Начало отъезда было ознаменовано митингом в Лихула, за которым следовал шуточный номер: символическая церемония похорон Йоозепа Тоотса – тряпичной куклы. Бдительные офицеры с военной кафедры, посланные вместе с нами, чтобы блюсти наши нравы, истолковали эту студенческую шутку как политическое выступление. Полгода спустя были освобождены от должности декан факультета Соонвальд и продекан Эпик. Вместе с ними освободили от обязанностей старосты группы и меня, чему, кстати, я был рад.

В самом начале нам не выплатили стипендию, на которую я так рассчитывал, и поэтому оказался без гроша. Я был вынужден отыскать знакомую дачницу, работавшую в парикмахерской, и одолжить у неё денег. Помню, как тяжело дался мне этот постыдный шаг, и к счастью, таковой оказался последним. Стипендию мы получили лишь в середине октября за два месяца сразу. Будучи старостой, я получал деньги для всей группы и выплачивал их однокурсникам под расписку. На стипендию хоть скромно, но можно было прожить. Лекции были интересные, я конспектировал их усердно. Только в общежитии, этом проходном дворе, слишком уж сложно было найти спокойный уголок или момент для ежедневных занятий. К счастью, рядом с нами в бывшем Доме Рыцарства я обнаружил прекрасную библиотеку и стал там бывать. Первый экзамен оказался для меня поучительным. Я перенапрягся, так как по обыкновению старался основательно проработать весь материал и занимался до утра. Во время экзамена я вдруг обнаружил в своей голове абсолютную пустоту, и в результате получил лишь удовлетворительную оценку. К счастью, без стипендии меня не оставили.

В 1956 году незабываемым событием был венгерский мятеж. В общежитии слушались различные иностранные радиостанции, несмотря на контрольные рейды, и все сочувствовали венгерскому народу. Разумеется, в каждой комнате были свои стукачи, и нескольким русским студентам из соседней комнаты пришлось побывать в КГБ на допросе. Я не помню, выгнали ли тогда кого-нибудь, только той же осенью в переполненной 7-й аудитории состоялось весьма бурное собрание, в результате которого были из института изгнаны несколько студентов, в том числе и мой соученик из Раквере.

Для обитателей общежитий характерны проблемы с питанием. На нижнем этаже у нас была просторная кухня, где на газовой плите можно было готовить себе еду. В коридоре второго этажа находились шкафчики для продуктов, где можно было держать привезённые с собой овощи, картошку, масло, сало, хлеб и всё остальное. На базе этой домашней снеди я прочно обеспечивал себе двухразовое питание: утренний чай на скорую руку и вечером более основательно приготовленный ужин.

Своё двадцатилетие я отпраздновал дома с тётей. Советская власть ежегодно дарила мне ко дню рождения свободный день. Тётушка подарила мне первые в моей жизни наручные часы. Тогда это было ценной вещью – часы стоили 340 руб., и я даже не хотел принимать столь дорогой подарок. Тётка меня заверила, что это вещь нужная, без неё не обойтись, и в этом я вскоре убедился. Часы прослужили мне 25 лет.

В весеннем семестре экзамены кончились на Иванов день, и опять же мы собрались в 7-й аудитории, чтобы дать письменное согласие по комсомольской путёвке ехать на целину. Более половины из нас не были комсомольцами, так как при поступлении этого не требовалось. Однако кто хотел получить стипендию, должен был съездить в Казахстан.

Около 20 июля выехали мы в теплушках из Таллинна. Ранним утром в Вызу меня по обыкновению на автобус провожала тётка, и по её лицу было видно, сколь велик её страх перед российскими далями. Мы ехали на целину жарким летом 1957 года. По дороге в Азию нам постоянно попадались навстречу поезда с иностранцами, едущими на международный фестиваль молодёжи и студентов в Москву. Изнемогающие от жары, в купальниках и плавках, мы только и умели им махать и выкрикивать: «Хинди, руси – бхай, бхай!». В пути на восток мне довелось уже во второй раз пересечь Уральские горы. На границе Европы с Азией со мной приключилась одна неприятность. Играя на остановке в волейбол, я напоролся на отбитое донышко бутылки и получил глубокий и обильно кровоточащий порез стопы. Вернуться в вагон на своих ногах мне уже не удалось. Ребята на руках занесли меня в санитарный вагон, где мне оказали первую помощь: перевязали рану и наложили жгут. Со временем моё состояние настолько ухудшилось, что на станции Свердловск меня на «скорой помощи» отвезли в больницу, на операционном столе наложили несколько швов и быстро той же машиной отвезли назад на станцию. Поезд уже трогался, и меня сунули в первый попавшийся вагон, где я оказался в приятной компании тартуских студентов. Однако поднялась температура, и меня пришлось выгрузить на станции Карталы. Там я пробыл около недели вместе с ещё несколькими такими же студентами. На целине большинство из нас переболело гриппом. Выписали меня сразу же, как только температура спала. На костылях, на одной ноге, вприпрыжку и с рюкзаком на спине с трудом добрался я до станции, где, размахивая перед кассой комсомольской путёвкой, умудрился попасть на поезд. На станции назначения, в Кустанае, пришлось посуетиться, чтобы найти попутный грузовик, едущий в совхоз Викторовку, к нашим. На месте выяснилось, что большая часть студентов (около 50 человек) больны – расстройство желудка. Потихоньку, прихрамывая, начал я уже ковылять без костылей, и мне тут же поручили сгребать зерно. Другие начинали работами по заготовке сена и позднее перешли на хлебоуборочные работы. Старшекурсники работали на комбайнах и ночевали в степи. Урожай из-за засухи был неважный. На одном участке удалось с 30 гектаров собрать лишь по бункеру зерна, что вполне соответствовало популярной частушке: «…Комбайнер Коля, герой труда, собрал с гектара по три пуда…»

Одной из тяжелейших работ была загрузка вагонов. Мы это делали попарно, сменяя друг друга, ночи напролёт. Так продолжалось до нашего отбытия 4 октября 1957 года. В поезде узнали об историческом запуске первого спутника в космос. На обратном пути мы были с деньгами и могли себе позволить больше обычного. За питание с нас вычли, и всё же заработали около 600 рублей. В Москве мы на 2-3 дня остановились, где посетили Выставку достижений народного хозяйства и достопримечательные места. Второй курс начался на новой квартире, в большом жилом комплексе на улице Рахвакохту, прямо над лестницей Паткуля. Здесь в комнате было по 7-8 человек, а с 3-го курса нас уже было по 4-5 в комнате. После окончания 2-го курса я опять поехал на целину – комиссия отказывалась мне назначать стипендию, пока я не подпишу обязательство отработать там лето. Я был так зависим от этого пособия, что не рискнул отказаться. Осенью выяснилось, что некоторые отделались куда дешевле, отработав по месяцу в колхозе. Во второй раз на целине мы с однокурсниками образовали строительную бригаду и теперь уже сами могли более свободно планировать свои работы. Уборку зерна мы возложили на первокурсников. В Казахстане прошли хорошую во всех отношениях жизненную школу. По пути домой опять делали 2-3-дневную остановку в Москве.

Третий курс был интереснее, так как прибавились специальные предметы. Часть лекций нам читали в вечернее время, и это было утомительно. Весной 1959 года после экзаменов нас отправили на первую практику, на строящуюся Прибалтийскую тепловую электростанцию. Там мы два месяца работали слесарями. Делали монтажные работы первого котла, турбины и труб, ближе знакомились с русскоязычным рабочим классом. Жили во времянках «вагон-городка», в свободное время ездили к морю в Нарва-Йыэсуу, вечерами вместе с тартускими студентами ходили на танцы в Пимеаэд и на Парусинку. Каникул у нас осталось всего три недели в августе.

В тёткином хозяйстве оставалось шесть соток земли и одна корова. Работа в колхозе по-прежнему никакого дохода не давала. Летом тётя что-то получала с дачников.

В конце 4-го курса у нас был первый военный лагерь в Восточной Пруссии. Мы жили в старых прусских казармах, ходили в советской солдатской форме, и соответственным образом нас там муштровали. Со своими студенческими и «строевыми» песнями на эстонском языке мы могли свободно промарширововать по всему городу. Однажды в субботу на пути из бани нам встретился генерал. Он остановил сопровождавшего нас майора и перед строем объявил ему благодарность.

В августе мы были свободны, а в сентябре нас ждала практика на уже работающей Нарвской электростанции. Мы принимали участие в испытаниях турбины и получили столь нужный студенту приработок. Последние экзамены были нами сданы перед Рождеством, и их конец венчал банкет в кафе «Вана Тоомас». В конце января мы уже ехали на свою последнюю практику в Ригу. На дорогу нам были выданы новые денежные купюры, так как в 1961 году была проведена денежная реформа.

Темой моей дипломной работы была проектировка парового котла для 200 мвт электроблока на сланцевом топливе. Пришлось ехать на Таганрогский котлостроительный завод для ознакомления с процессом. Поехали целой группой. В бюро гигантского завода я высмотрел интересующие меня варианты. Цветная фуражка эстонского студента помогла нам на Харьковском вокзале получить места для отдыха в международном зале. На ломаном русском мы объяснили, что мы из Вильянди, и перед нами тут же распахнулись двери. Отдельно пришлось присовокупить, что господин в шляпе тоже с нами. Расчёты в дипломной работе оказались весьма объёмными, тем не менее к началу июня работа была завершена и представлена рецензенту. Защита состоялась 22 июня в зале Эстонэнерго. Всё прошло гладко, и я получил очень хорошую оценку. С этого дня мы стали инженерами и коллегами, как выразились наши преподаватели за банкетным столом в ресторане «Пирита».

После защиты я сразу же послал тёте телеграмму и получил в ответ очень хорошее письмо. Самопожертвенно делала она всё, чтобы я смог получить самое лучшее образование. Она заменила мне мать, была очень требовательна, и меня лишь мучила совесть, что я не всегда мог достойным образом помогать ей по дому.

Моя первая любовь зародилась в 10 классе, во время весенней экзаменационной сессии. Всё получилось довольно неожиданно, тем более, что эту девочку из нашего класса в первые годы я не особенно-то и замечал. Чудесная весна и жаркое лето 1955 года, полные тоски по избраннице моего сердца, окончились поздней осенью довольно бесславно. Это было тяжёлое переживание, и оно понизило мою самооценку. В конце первого курса на целине стал наклёвываться новый роман. Я воспылал симпатией к однокурснице, на которую зимой не обращал внимания. К осени понял, что влюблён безнадёжно, хотя всячески отгонял это чувство. Эта тайная привязанность длилась все четыре последних институтских года. Я не осмеливался предпринять решительного шага, и наконец всё прояснилось лишь после дипломной защиты. В тот месяц, проведенный дома за работами по хозяйству, не ускользнули от тёткиных глаз изменения, произошедшие со мной в связи с крушением надежд. Как-то, сгребая сено на покосе, тётушка попыталась со мной об этом заговорить, но я тут же решительно отмёл её подозрения: «Со мной ничего не происходит!». Такой стиль поведения я позаимствовал у неё же.

В конце июля мы опять ехали в Ригу – на этот раз в военный лагерь. Служба проходила недалеко от Риги, на берегу озера Киж. Спали в палатках. Самое неприятное воспоминание из этого периода – ночная варварская работа на старом еврейском кладбище под Ригой. Мы должны были при свете прожекторов компрессорным молотом разбивать могильные плиты. К счастью, я вместе с шофером исполнял другую роль.

Это было время возведения берлинской стены, и в августе в армии чувствовалась напряжённость. Возможность переброски на Запад – « nach Berlin » – была одной из тем солдатского юмора. В Таллинн мы прибыли 31 августа. Пару дней спустя в учебном отделе нам под расписку выдали наши инженерские дипломы. В кассе мы получили пачку подъёмных денег и этим завершили свою студенческую жизнь в Таллинне. Это произошло 8 сентября 1961 года. Наши планы на будущее были таковы: отработать принудительных три года в Нарве, а затем опытными специалистами вернуться в Таллинн. Согласно направлению нам полагалось место инженера с окладом 120-140 рублей в месяц и проживание в общежитии инженерно-технического персонала.

В Нарве нас ожидали совсем другие условия: проживание вчетвером в одной комнате, зарплата 105 руб. и место машиниста в котельной. Мы стали протестовать по поводу зарплаты и комнаты, однако современные установки в Нарве нас здорово заинтересовали, и мы решили место не менять. К тому же в кадровом отделе дали понять, что мужик я «меченый», и моя биография следует за мной хвостом через спецотдел. На самом же деле из нас получилось нечто среднее между стажёрами и подмастерьями, и на работу нас направили в разные смены. Я начал в самом прямом смысле с нуля и семь лет спустя был уже дежурным инженером главного пульта управления, то есть руководителем всех оперативных работ. Я привык к такому образу жизни, когда приходилось работать ночью, по выходным, по праздникам и даже в новогоднюю ночь. Всего на Прибалтийской ГРЭС я проработал 16 лет. Я был начальником смены и работал во время величайшего пожара, когда по чьей-то небрежности вспыхнул пожар, и энергетический великан был на 90 % остановлен.

Каждый год в Нарву из вузов прибывали новые специалисты, и в этом преимущественно русском городе мы составляли своеобразное землячество. К весне 1963 года мы, наконец, получили в общежитии гостиничного типа нак называемые «инженерные» комнаты величиной в 9 м2 ,с WC . Нам на троих достались две смежные комнаты – одна из них проходная. К осени вскладчину мы купили платяной шкаф. Этот предмет обстановки много лет объединял нас. Наши безобидные мероприятия в свободное время не остались без внимания со стороны нарвского парткома. Наш песенный репертуар, литературные вечера и всё прочее носило национальный характер. В нашу компанию затесался стукач, и примерно через год всех нас по одному стали вызывать «на ковёр». Со мной беседовали прямо на рабочем посту, в смену, в присутствии парторга. Финал проводился в кабинете секретаря Нарвского горкома Пушкина с участием прибывшего из Таллинна зав. отделом ЦК товарища Ранне. В горкоме мы узнали, что в Нарве ещё имеются неграмотные, которых нам следовало бы в свободное время просвещать, вместо того, чтобы отделяться сомнительным образом в особое общество. Отделались выговором, скорее символическим, так как партийцев среди нас не оказалось.

Два первых года в Нарве я всё ещё пребывал в сетях прежней любви. В августе 1963 года в цехе автоматики появилась девушка-инженер, только что окончившая ТПИ. Первое знакомство сосоялось на работе. Я спросил, неужели мужчины совсем перевелись, что нам стали присылать женщин. Мы в шутку считали себя пограничниками, которые не смеют покинуть Нарву, чтобы их места сразу же не заняли русские. Моя третья глубокая любовь вспыхнула, как и предыдущие, через некоторое время после знакомства. До серьёзного дело дошло лишь летом 1964 года. После отпуска осенью у нас была очень радостная встреча. Следующим летом я познакомился с её родителями в Тойла.

У нас целой группой были в рассрочку куплены велосипеды. Мы внесли 10 рублей, а затем из нашей зарплаты вычиталось по 10 рублей ежемесячно в течение полугода – это характеризует материальные возможности тогдашнего инженера. В свободные дни устраивали спортивные походы. В сентябре 1965 года мы вдвоём совершили пеший поход в Карпатах, а летом 1966 года решили пожениться. Весной мы вместе посетили тётку в Вызу. Приём был хороший, ничто не предвещало сгущения туч на нашем небосводе. Свадьба состоялась 23 июля в Таллинне, в очень жаркий день. К моему удивлению, тётя на свадьбу не приехала. В Вызу нас ожидал странно прохладный приём. Мне глаза деликатно раскрыла Вельда Отсус, которую я считал своей духовной матерью. Она со своей семьёй отдыхала в нашем доме ещё с лета 1958 года и за это время успела сродниться с нами. Особенно близко сошлись они с тёткой: обе были честны, человечны и беззаветно преданы своему делу. Мою женитьбу тётушка восприняла как потерю, и я никаким образом не в силах был её разубедить.

Жили мы по-прежнему в общежитии, а в апреле 1967 года получили двухкомнатную квартиру в новом доме. Кончилось 11-летнее скитание по общежитиям. 19 августа 1977 года с тяжёлым сердцем покинули мы это место и перебрались в Иру, на строящуюся тепловую электростанцию. Пришлось оставить множество хороших коллег. В Таллинне мы получили однокомнатную квартиру вместе с обещанием, что скоро будет двухкомнатная. После 16 лет, проведённых в Нарве, первые четыре месяца в Иру были спокойные. Перед Новым годом началась свистопляска вокруг пуска двух крошечных вагонных котлов, необходимых для получения технологического тепла и пара. После Нарвы я вскоре убедился, что в Таллинне слова с делом расходятся куда больше, чем в провинции. Я надеялся, что приёмщики электростанции – хозяева требовательные, но шаг за шагом пришлось в этом разочаровываться. Я пытался и других убедить, что нужно стоять общим фронтом и принимать лишь качественную работу, чтобы столица обрела хорошую тепловую станцию, но в ответ лишь слышал ироничные замечания: с луны я свалился что ли, что истинной жизни не знаю. С этим я никак не мог примириться и неоднократно прогонял таких работничков, чью работу расценивал как техническое преступление. Первый случай был в январе 1978 года, когда на 20-градусном морозе монтажники решили под недомонтированным котлом дровами разжечь огонь, запустить в котёл воду и ,указывая на дым, идущий из трубы, отрапортовать о завершении строительства котла в 1977 году досрочно. Будучи начальником смены, я прогнал их со стройки. Поздней осенью я схватил лом и, размахивая им, выпроводил из насосной станции монтажников и директора, которые ради ускорения монтажных работ принялись крушить временную перегородку, тем самым подвергая опасности работающие насосы.

В 1979 году умерла моя тётушка. От этого я никак не мог оправиться – всё вокруг казалось таким никчемным! Первый инфаркт настиг её в марте 1969 года. Тогда она мне позвонила – в первый и последний раз. По голосу я догадался, что произошло что-то серьёзное, и поехал в Вызу. Тётя перетрудилась, разгребая снег, и упала в изнеможении. Когда она снова могла двигаться, я уехал назад в Нарву. В первый год после инфаркта тётка береглась, но постепенно стала опять перенапрягаться. В начале декабря мы с ней в последний раз были вместе. Перед моим отъездом тётя сказала: «В этом году больше не приезжай!». 4 января пришла телеграмма, в ней три слова, от которых мир передо мной рухнул. Я ехал в Вызу по занесённой снегом дороге и казнил себя за то, что не оказался с тётей рядом в её последний час. Она умерла перед входом в хлев, куда шла покормить корову. Последняя хозяйка хутора Пялло была похоронена в Илумяэ рядом с отцом и матерью. С тех пор наше родовое гнездо опустело на долгие месяцы, и в месте, где 112 лет подряд жил и трудился наш род, жизнь остановилась.

В 1980 году нужно было запускать первый энергоблок. Длинными рабочими днями приходилось проверять и принимать оборудование. Об осенних волнениях учащихся мы услышали от знакомых учителей. В ноябре мы наконец получили давно обещанную двухкомнатную квартиру и теперь ездили из Иру туда только спать. В последнем месяце этого года выходных у меня не было. Смерть тётки подвигла меня действовать решительно во имя правды и справедливости. 30 декабря 1980 года я, как ответственное за установки лицо, остановил т.н. государственные испытания, отключив турбину автоматом безопасности. Система не смогла бы работать без градира охладителя, не повредив турбину. Высокая комиссия тут же сняла меня с оперативного руководства, заменив послушным начальником цеха, и «игра» продолжилась дальше. Годовой план ЭССР по строительству остался бы невыполненным без весьма важного ируского объекта, и председатель Совета министров В. Клаусон дал приказ любой ценой объект завершить. Приёмная комиссия приняла незаконченный объект, а на самом деле необходимые испытания удалось провести лишь в мае. В таком же духе в Иру шла работа и далее. В первые дни января 1985 года в 26-градусный мороз дома Ласнамяэ на несколько дней остались без света и тепла. Это была авария на тепломагистрали. Я составил доклад об авариях за 3-4 года, указав там все истинные причины недосмотров, недоделок, ошибочных решений, и отослал его ленинградской инспекции. На контакт со мной никто не вышел. Ждали случая от меня избавиться. Такой случай представился 6 марта 1986 года. При плановой остановке турбины машинист допустил грубую ошибку, не включив масляный насос, и подшипники турбины сгорели. Произошла первая за пять лет серьёзная авария с турбинной установкой. Персонал, привыкший скрывать и обманывать, не признал своей вины. Не учли и выявленных мною в ходе расследования обстоятельств. Первая попытка меня сократить не увенчалась успехом. Тогда раскопали в трудовом законодательстве пункт, не предусматривающий судебной защиты руководителям среднего звена, и меня моментально уволили. Так окончилась моя почти 25-летняя работота на электростанциях. Я остался один, хотя боролся за всех. Пережить всё это и заснуть вечерами помогали регулярные утомительные пробежки – я готовился к Тартускому лыжному марафону.

Я начал борьбу против незаконного увольнения. Зная, что в системе «Ээсти энергия» мне больше делать нечего, с 28 апреля заступил на место инженера-старшего энергетика, позже главного энергетика, на фабрике «Текстиль». Работа была спокойная, зарплата вначале значительно меньше, к тому же, согласно решению суда, из моей зарплаты делали отчисления в государственную казну за нанесённый ущерб. 26 апреля 1986 года произошла чернобыльская катастрофа, чего и следовало ожидать, учитывая политику очковтирательства, царившую в Советском Союзе повсеместно. Год назад у нас был свой Чернобыль – это холодный и тёмный Ласнамяэ.

На фабрике «Текстиль» я проработал шесть лет. Насмотрелся на посменную тяжёлую работу женщин. В то время начался окончательный распад советской системы: фосфоритная война, пленум творческих работников, возникновение новых организаций и лавинообразный прирост новых членов. Сначала я к этому относился скептически, однако следил за всеми телепередачами, читал газеты и ходил на всевозможные собрания. Незабываемы собрания в институте на Сютисте теэ, когда аудитория и коридор были переполнены народом, и через открытые двери, затаив дыхание, мы выслушивали рассуждения по поводу экономики страны, которые до сих пор можно было позволить лишь с глазу на глаз. В том же зале на доске впервые было начертано слово IME . Осень была тревожной: собирались подписи против изменения конституции… Декларацию Верховного Совета, поставившую законы Эстонии выше всесоюзных, я оцениваю как первую большую победу. В первом слёте бывших репрессированных я не принял участия, но в феврале пошёл регистрироваться, и первая, с кем заговорил, оказалась спасшейся девочкой из нашей же голодной деревни Медведка. Она-то меня и познакомила с другими товарищами по несчастью, побывавшими в Васюганском районе. На собрании инициативной группы я уже присутствовал.

24 февраля 1989 года на Длинном Германе взвился наш национальный триколор. Когда зазвучал гимн и флаг стал взмывать вверх, на глаза навернулись непрошеные слёзы, и в голове была лишь одна мысль: если бы могла это видеть моя мама, если бы видела тётя! Наш семейный национальный флаг тётушка хранила как величайшее сокровище на дне гардероба под другими вещами. С созданием общества «Мементо» изменилась вся моя жизнь. С лета 1989 года я присоединился к историческому сектору и начал обрабатывать собранные данные о вывезенных в 1941 году. Удалось собрать почти всё о выходцах из Вирумаа. Я начал составлять списки высланных в Васюганский район, к которому затем прибавился Каргасокский район. Читая письма жертв этих репрессий, я проникался их болью и страданиями, словно своими собственными. Дело своего отца мне впервые удалось прочесть 14 июня 1990 года, в день, когда Таллинн впервые был увешан траурными флагами. Я отправился в пресловутый дом на Пагари, на котором тоже висел траурный флаг. Чиновник, ознакомивший меня с делом, старательно говорил по-эстонски с русским акцентом. К тому времени на свой запрос я уже успел получить из Сосьвы официальное извещение о гибели отца 6(7) декабря 1941 года. Записи делать тогда не разрешалось. Спустя примерно час, усевшись на первой попавшейся скамейке, я по памяти записал содержание дела вместе с перечнем документов и основными датами. Годом позже, перед самой ликвидацией КГБ, я увидел это дело во второй раз, и одного листа по меньшей мере там недоставало. Это был злосчастный «меморандум», который утверждал, что отца агентом использовать нельзя. Позднее, когда рабочая группа «Мементо» стала в архиве просматривать все дела репрессированных, мы увидели, что многие страницы перенумерованы, а содержимое не сходится с перечнем. Эти факты подтверждают, что уничтожение документов имело место. Активная общественная деятельность довела меня до ухода с фабрики «Текстиль», хозяйство которой уже начинало разваливаться. Из России за отправленную продукцию денег не поступало, и несколько раз ради получки приходилось покупать изделия родной фабрики.

Если окинуть взглядом прошлое, то, несомненно, можно найти моменты, ради которых стоило трудиться и усердствовать. Один из них – окончание средней школы, когда мои труды были оценены по заслугам. Второй – это 30 декабря 1980 года, когда, защищая профессиональную честь инженера и выключив турбину, работавшую в аварийном режиме, я этим самым бросил вызов советской системе. Третьим моментом назову 14 июня 1993 года. В наш траурный день на вечере памяти в центре Сакала выступали с речью президент республики, министр культуры П.-Э. Руммо, священник Тоомас Пауль и от общества «Мементо» – я. Тогда впервые мне удалось высказать всю боль, накопившуюся в моей душе за пятьдесят лет оккупации. Зал слушал, затаив дыхание. Мои слова проникли из сердца в сердце.

СВЕТЛАНА СИТНИКОВА (1938)

Семейная Книга Гостей.

«Так вот что такое Эльва! – красивейший уголок на земле! Так вот что такое Тарту маннтее 15 – место, где тебя радушно и заботливо встречают двое: мама – хороший человек с тяжёлой судьбой – и Света – душа отзывчивая и любвеобильная – спасибо вам обеим за приют и ласку». Такова одна из многочисленных записей в семейной Книге Почётных Гостей, сделанная преподовательницей пединститута г. Пскова. Дом был богат гостями, приезжали отовсюду, всем находилось место за круглым столом с весело «поющим» самоваром и ароматным чаем. Многие не раз приезжали сюда со своими радостями и бедами, засвидетельствовать своё почтение, ученики шли к учительнице проститься перед уходом в армию или спустя годы собиралисьсюда на «классное собрание».

Одна из последних записей гостей из Таллинна за август 2003 г.: «Kallis Sveta! Oled tõeliselt välja teeninud oma nimi «СВЕТЛАЯ». Mulle jääd Sa Elva “energiasambana”. Aitäh Sulle selle eest, et oled meile olemas. Ei unusta päevad Elvas: 25 augustist alates: käisime seenel, tutvusime kaunite Elva järvede üdrete mälndidega, külastasime tädi Tanja hauda. Alates teisest päevast sõitsime autoga: Uderna, Palupere, Otepää, Pühajärve, Hellenurme, Peedu, Vapramäe, Tõravere, Nõo, Kambja, Pangodi. Täname kõigi eest. Dorel ja Vello».

Ничто не проходит бесследно.

Так мы, несмотря на пасмурную погоду, с чудесным настроением, с фотоаппаратом любовались небесной красотой, что окружает нас на каждом шагу, незабываемой и бережно хранимой историей, культурными ценностями, одинаково дорогими для сердца и моего, и Дорель, и Велло: в Отепя заряжались энергией у столба с медвежьими «лицами», у Пеэду слушали немолчный говор водопада, в Удерна у скульптурки Маленького Иллимара вместе с ним задумывались о превратности судеб, в Тыравере у карты звёздного неба, сложенной из двух тысяч камушков, не сомневались в предназначенности жизненного пути каждого.

Затучивало, когда машина бежала по старой дороге на Камбья. Промелькнули стены из дикого камня старой мельницы, развернулись на перекрёстке. Я с волнением прижалась к стеклу. Справа в стороне от дороги показался яркий после ремонта дом с мезонином и знакомая старая банька.

– Остановите машину! – вскрикнула я.

– Тебе плохо? – всполошились Дорель и Велло.

– Нет, но это, кажется, тот хутор, куда 60 лет назад привезли нас из концлагеря.

Я огляделась. Въездных ворот как таковых нет, поскольку длинная череда хозяйственных построек под одной крышей почти развалилась. У их торца сложенный из каменных блоков гараж. Посреди двора возвышается бесформенная куча, непохожая на колодец – в бытность живительный источник существования богатого хутора. У дороги несколько женщин и нестарый мужчина копали картошку. Чёрная гладкошёрстная собака с лаем кинулась на незнакомцев. Мужчина подошёл.

Это вы хозяин хутора?

Да, больше десяти лет, как купил.

А я тут во время войны жила. Можно посмотреть и сфотографировать7

Я шла как во сне, оглядываясь, называя что где было расположено. Двор стал каким-то

маленьким, тесным от насаженных кустов и цветочных клумб. Дом тоже не такой, какой видится сквозь толщу лет. Да, а в сущности, для кого он может быть «таким»? Нет ни моей мамы, ни брата, ни тогдашних хозяев его, не переживших, кроме младшей дочери, Сибири.

От картофельного поля пряно пахло разворошенной землёй. Это земля, по которой я впервые побежала в постолах, на которой росла, впитывая тот окружающий мир, который увидели детские глаза, который расширялся вместе с моим сознанием. Ничто не проходит бесследно. Кажется, всё забыто, всё ушло, но ничто не забывается, всё хранится в глубине души, формируя её, на донышке сердца, доказывая лишний раз, что ничего нет случайного в жизни.

Дорель в своей записи упоминает, что посетили могилу тёти Тани. Это о моей маме. На местном кладбище в Эльва под соснами над одним из холмиков на мраморной надгробной доске изображены раскрытая книга и перо – символы просвещения, учительского служения людям. Это могила Татьяны Григорьевны Перчаткиной.

Земной путь её был долог, длиною почти в 87 лет, из них почти 42 года отданы школе, ученикам. Всю жизнь значение слова «учитель» воспринимала как почётное звание, а не просто название специальности по диплому. Даже в преклонном возрасте она никогда не называла себя пенсионером. « Я учитель», — говорила она. Когда, полная сил и желания работать, она оказалась неудобная и неугодная начальству и отослали её на «заслуженный отдых», тяжело переживала отстранение от любимой работы. До последнего в день 1 сентября, когда праздничные мальчики и девочки с охапками цветов стекались к школе, начиная новый учебный год, особенно тосковала и не находила места. Единственным утешением, а в последние годы и любимым занятием, стало общение с природой – брала грибную карзину и отправлялась на на весь день в лес. Настолько душевная боль была глубока, что спустя 22 года, что прошли не в школьном классе, а на пенсии, в своём дневничке, записной книжечке с простеньким названием «для записи интересных слбытий и фактов», от 2 сентября 81 года записываетс горечью: «Вот и ещё прошёл один праздник 1 сентября мимо меня».

Отчий дом.

Родилась Татьяна Перчаткина на Псковщине, на грани века в крещенские морозы, о чём свидетельствует соответствующая запись в Метрической книге Санкт-Петербургской духовной консистории за 1900 год. Месяц и день – январь 6 (по новому стилю19) Звание, имя, отчество, фамилия родителей, их вероисповедание – деревни Раскопель, Спицынской волости Гдовского уезда крестьянин Григорий Иванов Перчаткин и законная жена его Феодосия Семенова, оба православные, оба первым браком. Звание и имя восприемников – Лифляндской губернии города Риги мещанин Константин Федоров Переверзин и солдатская жена Пелагея Иванова (то есть родная сестра отца Григория Ивановича).

Отец в последние годы работал членом Гдовской Земской Управы. Уважаемый человек в округе, он много сделал по развитию просвещения края. Одна из открытых им школ располагалась в его доме, только что отстроенном после пожара, в котором просуществовала почти полвека, включая советское время. Сгорел дом во время Отечественной войны. Эту школу и стала посещать шестилетняя Таня, младшая из 9 детей, стоило лишь перейти из столовой в залу, где стояли парты. Мать вела хозяйство. Старшая сестра Елена, пройдя в Финляндии обучение вязальному делу и вернувшись домой, занималась обучением других. Старший брат Иван ходил в озеро, Федор стал страховым агентом. Одна из старших сестёр, Евгения, вышла замуж в деревню Боровня на материк (д. Раскопель на полуострове, добирались лишь на лодке). Дарья и Татьяна, одна за одной, обе учились в Староладожской учительской семинарии.

В 1916 году отец скоропостижно скончался от сердечного приступа. Мать пережила его всего на 1 месяц. На похороны собралась многочисленная родня. Двое из четырёх сестёр отца жили в Сыренце (Васкнарва). Одна из сестёр матери находилась в Пюхтицком моностыре (Куремяэ) послушницей, после монашкой, другая вышла замуж за Чудское озеро в Ряпина.

Хозяйство легло на плечи сестёр, а Таня в глубоком трауре возвратилась в Старую Ладогу, где сокурсницы давно сдавали экзамены – шла первая мировая война и выпуск ускорили.

Так в октябре 1916 года впервые вошла в класс молодая учительница, голубоглазая с толстой косой до колен. Как она сама вспоминает момент распределения: «При назначении на должность мне дирекция школы предложила остаться в образцовой школе при семинарии, но я настойчиво тркбовала дать мне назначение в самую глухую школу своего Гдовского уезда. Желание моё было удовлетворено. Я получила назначение в Островецкую церковно-приходскую однокомплектную школу, где было три класса и в них 90 учеников. С 1919 по 1922 год работала в Лядинской школе того же уезда. Надо сказать, что школа к моменту моего назначения имела только стены. Парты, столы, доски, шкафы, не говоря уже об учебниках, — всё было уничтожено частями армий и красной, и белой. Школа находилась в 5 километрах от эстонской границы и деревня часто переходила из рук в руки».

Над страной, народом катилось суровое бурное время революций, мировой и гражданской войн, рождались новые государства, перекраивались границы. Межгосударственная граница пролегла чуть ли не через двор тёти Наташи и тёти Тани. (сестёр отца) – семйства Маховых и Гуняшиных в Сыренце. Старшая сестра Евгения, в спешке покидав на подводу немудрёный скарб, оставив детей на попечение родных, сама с обозом отступающей северо-западной армии Юденича, где служил её муж, оказалась в Эстонии. Фёдор работал страховым агентом страхового общества «Eesti», основанного в 1907 г., правление которого располагалось в Тарту, Б.-Рынок.

Своя семья.

В 1923 году Татьяна вышла замуж. В своей книжечке интересных событий и фактов в 1983 году с грустью записывает: «Сегодня исполнилось 60 летсо дня регистрации брака с Геннадием. В 1923 году в Спицыне в такой же неяркий день, как сегодня, была зарегестриртвана новая эра в жизни, но началась она 9 ноября после венчания в Рудницкой церкви. Как это было давно и каквсё ещё свежо в памяти. Геннадия нет с нами, а жив ли он вообще – неизвестно».

Муж не вернулся с войны, пропал без вести в 1945 году. Потому любая братская могила воинов могла быть и его могилой. И цветы мы возлагали ( и сейчас я кладу и свечу зажигаю) к монументу на Эльваском братском кладбище. В душе она до конца не верила в его смерть. Память о муже сберегла, сумела её передать и детям. И волю – наказ из единственного письма его с войны – выполнила: ребятишек, сына и дочь, сохранила, сберегла, вырастила, выучила, хотя ужасов и горя пришлось хлебнуть. Много легло на её плечи, женские, беззащитные, но не та у неё закалка и не такой характер, чтобы не выдержать, сломаться. Вот какой человек была моя мама!

Дорога.

На второй месяц войны в июле 41 г. Псков был занят немцами. А сейчас, 29 февраля 44 года стоял снежный и на удивление морозный день. Снег хрустел при каждом шаге, колюче и сухо осыпался. Идти становилось всё труднее, тяжелее. Скрип снега под тысячью ног казался оглушительной музыкой, музыкой горестной, прощальной. Может, это реквием? Куда гнали эту массу бесформенно закутанных в платки женщин, ребятишек, тянущих за собой санки с поклажей, впряжённых в повозки коров. Ни слов, ни стонов, только снег скрипит да розовые отсветы пожара на нём. Так шла депортация населения Пскова и округи в концлагеря в Прибалтику, так как советские войска наступали, линия фронта приближалась. Немецкие солдаты с утра врывались в дома с приказом собирать вещи и выходить на улицу. Дома поджигали.

Мама тянула корову – свою кормилицу Виноградку, чёрную с белыми пятнами – за самодельные верёвочные вожжи, неловко оступалась, оглядывалась назад. По снегу плясали сполохи от пожара, столбом поднявшегося в небо. И небо рассыпалось розовыми искрами. Это всё, во что превращалась их деревня, пригород Черёхи, Пскова. С краю узким костром догорало здание школы. Сколько сил было потрачено, чтобы добиться её открытия, строительства. Это её детище. Она была заведующей школы и учительницей одного комплекта начальных классов. Муж преподавал в двух других классах. Первенец-сын уже сидел за школьной партой. Шёл урок, когда в окно увидели, как в деревню входят немецкие мотоциклисты. Наш дом стоял ближним к школе. Она всегда на перемене просила сына сбегать домой, взглянуть через окно, что делает трёхлетняя дочь, оставленная одна под замком – нянек и помощников не было. В одну из ночей напуганные партизанами немцы выгнали, выселили нас из своего дома. Приютила тётя Таня, целых пять семей размещалось в одной её избе. Улицу перегородили ежами – воротами из колючей проволоки, с наступлением сумерек из дома выходить запрещалось. Эти «ежи» расположились у ворот избы тёти Тани. Впервые, чтобы как-то подбодрить меня, тяжело заболевшую, мама на руках вынесла на крылечко подышать и взглянуть на это сооружение и патруля.

Когда приказали собирать вещи в доргу, мама постояла над огромным ящиком с книгами, куда вывалили всё содержимое книжного шкафа, взяла в руки толстый фотоальбом, завернула в мягкое полотенце, взвесила на руке и положила на завалинку – тяжёлый, не унести на себе. И так изощрялись в хитрости, как бы захватить лишнюю тряпку и сподручнее нести. Новые льняные полотенца, куски материи на блузку или отрезы на платье обёртывались вокруг тела, надевалось на себя несколько пар нижнего белья, лишняя кофточка, платье. (Помню, как уже в Камбья мне была сшита обновка – летнее платье из кухонного полотенца, синяя коёмочка пришлась как отделка рюшечкой на лифе). Я была закутана в пальтишко на вате, поверху обвязана крест на крест под мышками огромным шерстяным платком, затянутом на спине узлом, сверху другой ещё не ношенный платок в мелкую клеточку обёртывал меня всю и делал похожей на большой мягкий узел, и как куль положена на верх небольшого возка, что с трудом тянула корова, непривычная к этой деятельности. Десятилетний брат шёл с заплечным мешком, упрямо посапывая, придерживаясь, чтобы не отстать, за верёвку, которой был связан возок.

Шедшие сзади люди раз и два закричали, что с нашего воза упал узел. Мама с горечью отрешённо подумала: «Одним узлом больше, одним меньше», — и механически переставляя ноги, даже не оглянулась. Через скатившийся «узел», обвязанным головным платком в мелкую клеточку, проехали задние санки, следующие люди оттолкнули, чтоб не мешал движению, на обочину прямо под ноги высокому солдату-конвоиру, сопровождавшему колонну. Он поднял «узел», оказавшийся как колобок укутанным ребёнком, и возвратил меня-узел маме. За то ему была отдана единственная оставшаяся в хозяйстве курица, посаженная в плетёную корзиночку. А от проехавших вскользь по лицу железных полозьев осталась на всю жизнь памятка ввиде шереховатого шрама.

Сумерки так и не развидневшегося дня сгущались в тьму, морозный пар стоял над далеко растянувшимся обозом. В полной темноте стали располагаться на ночлег в придорожном доме. Чьи-то руки извлекли меня с воза, попытались поставить на крыльце, но я, как игрушка Ванька-встанька, валилась на бок, не могла устоять, так закутана была в сто одёжек.

В пути.

В следующие сутки этап добрался до деревни Лаз в Паскинском районе, откуда до границ Латвии и Эстонии рукой подать. Набивали избы до отказа. Все настолько были измучены, намёрзлись, что не хватало сил шевелиться, только бы поскорее лечь, вытянуться. Ночью мне стало плохо, потребовалось выйти. Отхожее место находилось в холодных тёмных сенях, но под крышей. Выбраться из людской массы тел, вповалку лежащих на полу вплотную друг к другу, казалось немыслимым, тем более, что мы находились в крайнем ряду головой к стене. У наших ног располагались головы следующего ряда. И так до самого выхода люди лежали, не раздеваясь, не разуваясь. Где-то у порога на краешке стола коптил в плошке фитилёк стеориновой свечи. Ногу мне поставить было некуда, чтобы не наступить на руки и ноги спящего. Я оступалась и падала им на головы, но с отчаянным упорством пробиралась к двери. Дальше ничего не помню. Я заболела и пролежала без сознания дня три.

Теперь в зрелом возрасте можно понять и оценить переживания, мужество, самоотверженность мамы. Кто нас ставил в известность, куда нас гонят – на жизнь или на смерть. Но теплилась надежда. И отсрочить смерть, насильственную смерть своего ребёнка она всячески пыталась. В горячечном состоянии, без сознания везти меня дальше было не реально. Объявить конвоирам о болезни ребёнка – его сразу же пристрелят, чтобы не мешал движению. Мама упросила хозяйку избы, отдала ей кое-какие вещички, и та попрятала, кого на высокую русскую печку, кого под свою кровать, а меня в сундук.

Этап ушёл в Латвию. Я оклемалась, слабенькая, но встала на ноги, тоненькие как спички. Мама шутила, когда я торопилась за ней: «Не бегай быстро, ножки сломаются».

Со следующим этапом нас направили в Эстонию.

Через двое суток ходьбы прибыли на железнодорожную станцию Печоры, где нас стали грузить в вагоны для скота. В дощатый щелястый вагон людей набили густо, что они едва помещались стоя вплотную друг к другу. Дверь вагона находилась высоко, на уровне груди взрослого человека. С земли меня подхватили чьи-то руки и впихнули в людскую массу. Мама стояла позади меня. Загремела запираемая дверь. Стоять было очень неудобно – под ногами мешали мешки, котомки, меня сдавливали со всех сторон, задевали локтями по голове. Но от бед меня отвлекало одно сооблазнительное обстоятельство: мои ближайшие соседи бойко торговали – продавали или меняли на вещи – сахарином. А мне так хотелось, чтобы одна крошечная таблеточка сладкая случайно упала бы мне на голову, уж если не в рот.

Вскоре перестало под полом грохотать, двери раздвинули. Поезд стоял на большой станции Тарту. Началась разгрузка. Что поразило детское восприятие: при посадке пол вагона находился высоко над землёй, а при высадке – вровень, только перешагни через чёрную бездонную щель и на земле. Я не разумела, что поезд подан к высокому перрону. Это было моё первое в жизни путешествие по желелзной дороге.

Колонну направили вдоль путей до переезда, где виднелись приземистые бараки. Размещали прямо на цементном полу. Рядом с нами расположилась большая семья с детьми мал мала меньше. Младшие оказывались несмышлёнее меня: старшие, помогая натягивать чулки, объясняли, что пятки должны быть сзади. Я такие жизненные премудрости освоила уже давно.

1944 год шёл к весне. Всех подряд в противотанковый ров Лемматси не отправляли. Всю доставленную партию ссыльных стали продавать в сельскохозяйственные рабочие. Нам добрые люди пытались помочь, но в городе оставлять звпрещалось. С утра съезжались с хуторов хозяева, проходили по рядам, ёжась под горящими умоляющими взглядами молчаливаой толпы. Людского товара, нас, оставалось всё меньше, просторнее становилось в бараке. Часто в небе гудели самолёты, низко пролетая, сверкая красными звёздами, бомбили город. Мама сжималась в страхзе за себя и детей, как бы не погибнуть под своими же бомбами. Время шло, а надежды, что кто-то возьмёт в работники и её, и десятилетнего застенчивого мальчонку да ещё и «нетрудовой довесок», пятилетнего заморыша, меня, всё таяли, и уже казалось безразлично, от чьего снаряда погибнуть. Надо думать, как же глубоко брат осознавал опасность, здорово трусил, но меня не предавал. Лишь спустя многие годы, взрослым, «приняв на грудь», не раз подступал ко мне с упрёками: «Из-за тебя нас чуть в ров не отправили!» А я не понимала, и сейчас не понимаю, в чём же моя вина перед ним, перед кем.

Мама мужественно держалась, пытаясь не разлучаться, пытаясь опять (в который раз!) спасти меня. В один день перед нами остановилась плотная молодая женщина в брезентовом светлом комбинезоне (вернее, штаны с грудкой и лямками за спиной крест на крест, я тогда впервые видела «тётенек» в мужских брюках). Пододвинув к себе маму – берёт в пастушки для коров, критически оглядела тощего мальчонку, цепко схватила его за подбородок, сжала и засунула свою заскорузлую большую руку ему в рот – все ли зубы целы, здоров ли он. Владик от возмущения хотел зло укусить за руку. Но трезво сообразил: «Если и эта не возьмёт нас…» — и сдержался. Мама сгребла меня в охапку, быстро заговорила, упрашивая взять и меня. Хозяйка, немного поколебавшись, молча подтянула всех троих к своей телеге – она по-русски почти не говорила.

И повезли нас в Кескюла под Камбья.

Музыка «Жизели».

Спустя десятилетия, уже будучи учителем Эльваской школы, поехала я с коллегой в театр «Ванемуйне» на балет Адана «Жизель». Знакомые взяли с собой на машину, которая была ещё редкостью. Выехали пораньше, потому что им требовалось заехать на мебельный склад. Заехали. Стоим у раскрытого входа. Они долго выбирают что-то. А меня будто подмывает какое-то беспокойство, что-то мне кажется неправильным, не так, тянет куда-то. Я шагнулав глубь помещения, остановилась посередине, оглядываюсь. Сбоку увидела широкую дверь – и всё поплыло перед глазами, закружилось, перехватило дыхание. Это был тот же барак бывшей с/х выставки, во время войны концлагерь, то место, где располагались мы заключённые.

В театре весь вечер не чувствовала под собой ни мягкую шелковистость бархатного кресла, глядела на сцену и почти не видела, как танцует бедная Жизель, грустная музыка щемила душу. Перед глазами у меня стоял барак военной поры и копошащий сгусток людских тел, судеб, горя.

А на сцене страдала Жизель.

Первое эстонское слово.

Дождь так же неожиданно кончился, как и налетел. Солнце дробилось и зажигалось в каждой капле разноцветными огнями. По сторонам дороги тянулись аккуратные поля в сочной омытой дождём зелени. Я сидела свесив ноги на задке телеги и с отчаянием молча в страхе наблюдала, как мама с коровой на поводке всё больше отстаёт и отстаёт. Корова Виноградка не успевала за резвым лошадиным шагом, и решено было, что мама с коровой дойдёт самостоятельно до хутора – заблудиться некуда. А я и брат с хозяйкой Эрной поедем на лошади вперёд. Проехали добротную постройку из дикого камня старой мельницы и мост, на перекрёстке свернули на Камбья, и справа показался хутор. Новый жилой дом с недостроенным мезонином, приземистая баня под высоким тополем, длинная хозяйственная постройка – рига, сеновал, хлев, амбар – всё под одной крышей. Посреди двора высокий в деревянной обшивке колодец с загнутой бубликом ручкой («пумпа») с длинным примыкающим к нему корытом-поилкой, в которую накачивали воду пришедшим с поля коровам. Хозяйственный двор с двумя воротами – на дорогу и в поля – огорожен высоким забором с калиткой от чистого. У забора стеной сложены брёвна, балки – материал для завершения строительства, в стороне несколько грядок, за домом тянулось картофельное поле да виднелась старая обпиленная яблоня. Всё добротно, ухожено, продумано, вплоть до глубокой лужи, даже в сухую погоду, у дверей в свинарник. Каменное крыльцо в несколько ступенек ведёт в дом, в кухню. А уж кухня! Кухня – центр мироздания хозяйства и семьи – просторная, с широким окном, тремя дверями во внутренние комнаты, огромнсй плитой и узким длинным столом без салфетки, спущенная пола которого поднималась перед обедом, и за ним свободно умещались и хозяева, и работники.

Сейчас при нашем появлении на уголке стола поставили два прибора, для меня и для брата, — закусочная тарелка и вилка. Не помню, ел ли брат, я к еде не притрагивалась, сидела молча, не шевелясь. От страха у меня разболелся живот. Старая хозяйка смотрела на нас участливо и в который раз уже пододвигала ко мне тарелку, приговаривая: «Võta kahvеl, söö!» (Бери вилку, ешь!) Дети восприимчивы к языкам, за три года оккупации я могла понимать и говорить по-немецки. Тут услышав знакомое слово «kahvel», я подняла на хозяйку удивлённые глаза – что ли и здесь по-немецки говорят.

Но это было первое слово на эстонском языке, которое я запомнила. На языке, который органически и навсегда вошёл в мою жизнь. Вскоре я уже помогала маме изъясняться, становясь её переводчиком. Хотя и младшая дочь Агнес и мать хорошо владели русским языком. Произошёл даже забавный случай. Поздней осенью, когда мы жили уже на соседнем хуторе, а мама ходила в подёнщину, сюда мы пришли за рассчётом. Все сидели на кухне за большим столом. Висела какая-то неопределённость, недосказанность. На вопрос хозяев, чем рассчитываться, мама ответила: «Хлебом». Хлеб – в значении урожай, зерно, мука. Меня держал на руках сам хозяин. Вернее, не на руках, а как обычно делал, играя с детьми, которых любил, качал на ноге. Затянувшееся молчание я расценила как непонимание, и громко перевела: «Leib». Все засмеялись, растаяла скованность, а хозяйка протянула мне толстый кусок хлеба с маслом. Это был мой первый гонорар как переводчика.

“Tule siia, sipelgas!”Мама пасла коров. На хуторе их было 16. Когда она так неожиданно из учительницы превратилась в крестьянку, больше всего она боялась не справиться по неопытности с работой. Но успокаивала себя тем, что с детства занималась сельским трудом, умела и жать, и косить, снопы вязать, только не умела лён тягать, не приходилось. Пришлось. Справилась.

Брат – умненький послушный мальчик, очень застенчивый, будучи отличником в школе, боялся оплошать в чём-нибудь, особенно в незнакомом деле. А тут портки, постолы, которых никогда не видел прежде, с длинными завязками, с которыми не мог справиться. Разбуженный в густых предрассветных сумерках, сидя на лавке под окном, которая служила ему и постелью, он путался в тесёмках постолов, снова заваливался поперёк лавки и засыпал. Мама уже ушла в хлев с коровой. Тогда сама хозяйка, мать, брала его ногу, ловкво шнуровала завязки, полулежачего обувала в постолы, тормошила и отправляла к стаду свиней.

И для меня смастерили постолы, крошечные будто игрушечные, которые мне очень нравились, но ходить в них мне почти не приходилось. Я их берегла, пока в Калласте кто-то их украл. По двору я бегала или в стоптанных красных туфельках, подаренных Тамарой, или босиком.

Мама угонялась с коровами к дальнему лесу. Душа болела за детей. Владик пас стадо недалеко от дома. Она придумала выход: надевала ему белую рубашку, заметную издали. Мельтешится белое пятнышко около усадьбы, значит – жив, значит и со Светой всё впорядке. Мне со двора выходить не разрешалось. Игрушек у меня никаких, естественно, не было. Занимала себя щеночками, листочками, играла с собаками, если они не убегали с мамой в поле. Их было две. Белый лохматый Кару и чёрно-белая ласковая Пойду. У Пойду появились щенки. Знойным полднем я взобралась в распряжённую телегу у колодца, играла с ними на сене – мягкие тёплые комочки. Эрна сидела рядом и зачем-то складывала их в один за другим в плотный мешочек, а потом пустила воду… Пойду визжала и прыгала вокруг телеги. Мне было жалко щеночков, ещё больше Пойду, я испугалась сосредоточенного нахмуренного вида Эрны.

Была ещё одна, тощая визгливая собачонка, только мы с ней не дружили, как не общались и с её чванливыми хозяевами. Они занимали комнату в противоположном конце дома, ходили с парадного крыльца. Это был владелец, кажется, перчаточной фабрики из Тарту с женой, которые смутное военное время решили переждать в тихом месте. Фабрикантша очень досаждала маме: «Я вот не верю, что Вы учительница. Что это Вы ходите всё в одном и том же синем сатиновом халате (а раньше синий халат форменной одеждой считался у учителей) и никаких дорогих вещей не имеете. Вот у меня было 6 чернобурок, я их всех взяла с собой». Какая собачонка была вредная, такие и её хозяева. Не взлюбил этих жильцов и хозяин. Хозяин, в принципе, находился на лечении в Тартуской психиатрической больнице, но при приближении советских войск больные были отпущены по домам. Так он оказался в пору сенокоса на хуторе. Сначала он запретил жильцам отпускать молоко, а потом собрался в буквальном смысле слова выкурить – развёл над их комнатой на чердаке костёр. Хорошо, мама с коровами паслась недалеко и заметила из-под крыши вырывающиеся хвосты дыма, успела добежать и сообщить хозяевам. Детей любил. Меня качал на ноге. А то посадит и меня, и Владика на пахучий воз сена, пока к сеновалу подъедем, свиньи успеют разбежаться по полям и посевам, за что пастуху здорово попадало.

Обычно брат пасся между воротами и дорогой, не сводя глаз со своих беспокойных подшефных. Я однажды захотела пойти к Владику. Перелезла под нижней перекладиной ворот и направилась к нему, обходя громадную и важную свиноматку. Я слышала о её живодёрских выходках: при опоросе Эрна не успела выхватить из-под неё поросяток, так из восьми питомцев свинья одним махом слопала трёх. Она спокойно рыла пяточком в земле. Завидев меня, подняла голову, огромные уши свисали до земли. Уставилась на меня круглыми красными глазками. Хрюкнув, она шагнула ко мне, качнув ушами, как тряпками. Я оцепенела от страха. «Беги!» — кричал брат и сам мчался ей наперерез. Злые дырочки глаз, глухое утробное хрюканье, огромные уши – всё это неотвратимо надвигалось на меня. Я боялась оторваться от её взгляда, повернуться спиной. Владик успел её стегнуть кнутом. Я скользнула за редель ворот. Больше я не осмеливалась выходить к стаду. Но очень радовалась, если после обеда мама брала меня с собой. Пригонял своё стадо к лесу и брат. На пригорке на солнцепёке сказочно пахло поспевающей земляникой, особенно крупные ягоды прятались за серыми горячими камнями на краю поля и леса. Мама тихонечко пела шутливую плясовую: «Шуба драна, без кармана, без подмёток сапоги». Брат в своём распахнувшемся порыжевшем пиджачке изображал танец вприсядку. Я подхлопывала в ладоши. Но такие минуты общения были очень редки.

Почти такой же не занятой по хозяйству, как я, оставалась младшая хозяйская дочь «preili». Она иногда возилась со мной. Я была маленькая, щуплая с русыми прямыми волосиками чёлкой (которую органически ненавидела и мечтала о poisipea (под мальчика) — причёске, котрую увидела у эстонских девочек), серьёзная и послушная. Никогда не переступала порога хозяйских комнат. Это строго-настрого запрещалось. Шмыгнёшь из коридора через кухню сразу в «свою» комнату, где мы спали, а в зимнее время стоял ткацкий станок, заполняя всё прстранство её. Над моими страхами не ходить к ним Агнес весело смеялась и старалась заманить в свою дальнюю комнату, полную света и солнца, льющего из обоих окон. На уголке комода в стакане стоял букет невиданных мною доселе цветов – розовые, глазастенькие – pääsusilmad. Агнес показывала мне букет, прижавшейся к косяку кухонной двери: «Tule siia, sipelgas!» (иди сюда, мурашка!). На раскрытой ладошке протягивала то ли брошку, то ли овальную розовую с цветочками пуговицу. Всё это: и светлая комната, и весёленькие цветы, занятная вещица, ласковое прозвище – муравей, красивая смеющаяся Агнес, — подкупающе заманчиво. Я зажмурилась, в один прыжок проскочила смежную комнату, схватила и букет, и подарок и… победила.

До сих пор хранится у меня эта пуговица – маленький сколочек того мира. И ещё берегу остатки домотканой грубой льняной простыни – вещественные доказательства трудолюбия и теплоты работящих рук прошедших через мою судьбу людей. Пока слышу зовущий сквозь толщу лет: «Tule siia, sipelgas!», — помню.

Наши пришли.

«Было жутко и радостно, — как напишет мать в 50-е годы в заявлении восстановить честно выработанный стаж и заслуженную пенсию, в чём ей ханжески отказывали, — когда бомбили советские самолёты». Армия приближалась и освобождение тоже. Освобождение от немецкой оккупации и наше личное тоже.

В один из августовских дней на хуторе поднялась предотъездная суматоха. Среди истоптанных грядок сиротливо торчали бурые маковые головки случайного кустика, двери в амбар распахнуты, в комнатах из выдвинутых ящиков комода вещи раскиданы. Хозяева погрузились и несколько телег выезжают из ворот с надеждой уйти от наступающего фронта. Мама, увидев в спешке забытый узел с коробом с сотней яиц, схватила его и бросила вдогонку. Очень удивились её бескорыстию.

Мы тоже оставили хутор и вместе с другими окрестными работниками с вещичками прятались в глубокой канаве, заросшей высокими деревьями и кустами на стыке полей разных хуторов. Ночь прошла тревожно, слышались отдалённый грохот, вспышки разрывов, гул моторов. С утра началось сплошное светопреставление – самолёты, бомбёжки, стрельба, непрекращающийся гул, но вокруг безлюдно. Рядом пасутся наши коровы. Они-то и выдали нас. Кусты раздвинулись, и с автоматом на изготовку показался немецкий солдат. Все застыли и онемели. И он тоже – никак не ожидал в происходящем аду увидеть мирное население – женщин, детей. «Сейчас здесь окажется откатывающийся вал армии, техники, вас раздавят и сотрут», — распоряжался он. Нас подняли и куда-то спешно погнали. Был жаркий день, солнце палило, поле спелой пшеницы, через которое мы бежали, было истоптано, стебли жгутами цеплялись за ноги, вещевой мешок, приспособленный из наволочки с верёвочными лямками, у меня за спиной тяжело давил. Я падала, поднималась и падала. Но мама не давала отстать, прикрывала меня сзади. Из всей группы мы остались одни. Добрались до ближайшего хутора и забились в сенном сарае в плотное сено. По щепе крыши горохом щёлкали пули, где-то грохотало, потом всё стихло. Это было 24 августа 1944 года, когда в районе Камбья, недалеко от озера Пангоди проходило одно из крупнейших танковых сражений при поддержке авиации.

Спустя, учителем, через годы не раз приходилось с учениками на этом поле копать колхозную картошку. Уже заморозки наступили, пожухлая ботва побелела от инея, а трактор всё ходил и ходил, разбрасывая по мёрзлой земле россыпи крупной, чистой, красивой картошки. Маленький четвероклассник Саша посинелыми закоченевшими голыми пальчиками не в силах уже был собирать её. Все ребята замёрозли, устали и роптали. Приехал бригадир и попросил: «Если вы не докопаете, никто не будет копать, так и останется под снег». Ребята не ушли, докопали. А потом на краю поля на так называемой Генеральской горке развели костёр.

Возвращаясь мысленно к августовским дням 44 года, брат рассказывал о своей встрече освободителей. Он издали увидел, как грузовик с солдатами в кузове остановился у мостика через ручей. Из кабины на подножку высунулся офицер и позвал: «Мальчик, иди сюда, ты понимаешь по-русски?» Брат вприпрыжку подбежал и, захлёбываясь от радости кричал: «Я русский, русский!» Офицер не обратил на это никакого внимания, велел сбегать на тот мостик и попрыгать там. Владик стремглав кинулся, волчком крутился. Машина стронулась с места, медленно вполлзла на мост и прошла мимо недоумевающего ребёнка. Ничего не произошло…

До самой осени, да и по весне брат находил в осыпавшихся окопах хорошие вещи: то блестящие щипцы для сахара, то большую фарфоровую миску, то голубоватого сукна офицерскую шинель, из которой ему были сшиты штаны. Эти вещицы до сих пор хранятся в семье, кроме изношенных штанов. К сожалению, всякие ценности изнашиваются.

Письма.

Одиночество – это беззащитность, слабость. Мама выросла, воспитывалась в большой семье с обширной роднёй, где каждый считал своим долгом помочь другому. Оказавшись на хуторе, мама сразу же начала разыскивать родственников, налаживать связи. И посыпались письма. Надо отдать должное почте военных лет – она работала отлично, лучше современной, оснащённой компьютерами. Простые треугольнички, пёстрые самодельные конверты с лаконичным адресом: v.a. Tatjana Pertšatkina, Kambja p.a. Kesküla talu, — шли во множестве с сочуствием, поддержкой, советами

Например, двоюродный брат Иван Гуняшин, уже не из Сыренца – всех раскидала война – писал: «Федя сообщил твой адрес. Мои условия, пожалуй, не лучше твоих. Домá и всё имущество на родине сгорело ещё в 1941 году. Сам с семейством переехал в Нарву, из Нарвы всех эвакуировали… Пришлось испытать и испытывать очень много». Но он ещё и философствует: «Вот, родная, до чего мы дожили! Я думаю, как в русской, так и иностранной литературе нигде не встретить рассказа о «учительнице-пастушке».

Брат мамы Фёдор тоже уже не из Ям с женой и тремя взрослыми дочерьми: Раей, Тамарой, Любой. История этой семьи – вот поистине, не имеет ни в русской литературе, ни в иностранной аналогов, а, может, как раз и характерна, но не для периода 1812 года, а столетие спустя. Отец и мать Раи с Северо-западной армией оказались в Эстонии. Здесь сначала нашёл приют и помощь тёти Платониды – монахини из монастыря Куремяэ, потом встал на ноги, развернул своё лесопромышленное дело. Люба родилась уже здесь, а старшие дети оставались у тёти Тани (моей мамы) в России. По договорённости на государственном уровне детей привозит к родителям родственник, который за связи с заграницей поплатился и погиб в Сибири. Когда советская власть пришла в Эстонию, отца в июле 1940 года арестовали. А семья надеялась. Рая пишет моей маме в Камбья: «Сейчас мы усиленно работаемв саду. Хотим к приходу нашего дорогого папочки хоть немного привести в порядок, чтобы сделать ему приятное. Ведь он вернётся, как кончится война, не правда ли?» А он уже давно расстрелян в Коми ГУЛАГе, как потом узнали. Зато «как кончилась война», в 1946 году арестовали Любу, Рая зашифрованно написала: «Люба там, где папа». Тамара – участница Русского Студенческого Христианского Движения заблаговременно, весной 43 года, уехала в Германию.

Сейчас пишет тёте Тане в Каmbja, Kesküla, Estland – Ostland, торопится помочь как может: «Сегодня узнала из письма Раи твой адрес. Родная моя, слава Богу, так недалеко от мамочки. Как жаль только, что я когда была в Эстонии в апреле, не смогла тебя разыскать, тогда бы всё это с твоим освобождением пошло скорее. Но и теперь, я думаю и надеюсь, что тебе скоро удастся от этого хозяина освободиться. Бываешь ли ты в Юрьеве? Твоё освобождение зависит от Юрьевской биржи труда. Если ты попадёшь в Юрьев, то разыщи обязательно мою хорошую знакомую, которой, если ты скажешь, что моя тётя, она всё тебе поможет – это Клавдия Николаевна доктор Бежаницкая. Живёт она недалеко от станции на Kindral Põdra, а принимает больных в пункте для лечения больных на Lai ул. Она же может тебе помочь в бирже труда». И бурно радуется Рая, та сорванец-девчонка, которая до отправки к родителям жила и воспитывалась несколько лет у своей любимой тёти Тани. «Мыдрику 16 июля 44 г. Милая и золотая моя тётя Таня и доргие деточки! Какую получила радость, узнав, что вы живёте так близко от нас, уже в одном государстве, но увы и опять так далеко. Как играет судьба с человеком!» или «Получила от Тамары письмо сегодня, пишет, что очень скучает и болеет за нас душой. Попадала ли ты к Бежаницким? Ты, милая, чеки не давай хозяевам, пусть дети хоть сахару получат и масла. Да, родная, как много таких, кто не понимает другого горя, пока сам не испытает».

Мама писала на Псковщину, откуда немцы депортировали нашу семью, хотя родных там не имелось. Писала бывшей своей ученице, позже ставшей уже её коллегой, и та откликнулась: «Татьяна Григорьевна, я Ваше письмо получила только 11 сентября, так как сама я приехала из Курляндии (шла в том этапе, что направили из деревни Лаз в Латвию). Да, много пережито за это короткое время. Дома папа с мамой живут в землянке, да и вообще здесь все живут в землянках. Фромина, Крапивинки, М.Песчанки, Ярдова и много других деревень в помине нет. Там, где был Ваш дом и школа наша, растёт трава выше роста человеческого. Да, Татьяна Григорьевна, я только сейчас чувствую, как было хорошо с Вами работать! Все ребята с радостью вспоминают о Вас. Сейчас в П. Песчанке работает какая-то старушонка, у неё 70 человек. Работает школа в 3 смены, так как маленькая избушка. Очень много детей вообще не обучаются. Вот меня назначили работать в Рюху заведующей». Письмо дошло без конверта, сложенное треугольничком, с расплывшимся штемпелем «Проверено военной цензурой», а внутри текст письма на пяти строчках густо вымаран, так что не разобрать ни буковки.

После освобождения, когда война откатилась от этих мест, надо было как-то определяться, желательно поближе к своим. Владик не закончил 2 класс, по возрасту должен был учиться в 4 классе. Мне тоже нужно было идти в школу. Рая обнадёживала: «Приезжай, из тряпок что-нибудь найдём. У меня есть машинка, я шью понемногу». Люба после окончания курсов переподготовки думала работать учительницей в Рягавере, знала и одобряла мамины планы: «Так что, тётя милая, бери себе место в школе там, где останется ещё одно свободное место и пиши мне».

Мама со своими документами педагога отправилась в Тарту в Уездный Отдел Народного Образования, где была с радостью встречена. В Калласте очень нуждались в учителях.

Калласте.

Добирались мы из Камбья в Калласте двое суток. Ехали на двух подводах: на одной телеге мы с нехитрыми пожитками, но с мешками картошки, зерна, муки, следом воз сена для Виноградки, а завершала шествие она сама, корова-кормилица. В Тарту останавливались на опустевшей к вечеру рыночной площади, по которой бродил уборщик с огромным жестяным совком на длинной ручке и подчищал брусчатую мостовую. На реке виднелись остатки рухнувшего каменного моста, затонувшего парохода. Замыкали площадь высокие стены развалин Гостиного двора. Такова в моей памяти картина осеннего Тарту 1945 года.

В Калласте, ещё не входя в дом, предстояло нам жить в многодетной семье вдовы, попросту тёти Мани, мама повела нас на обрывистый берег озера. Был субботний день, и на жёлтом песке у самой кромки воды женщины чистили до медного сияния песком и кислой клюквой самовары. Но не на них смотрела мама. Над синими волнами клубились белые барашки облаков на далёком горизонте. Мама показала туда и сказала: «Там, как раз напротив, где мы сейчас стоим, далеко на той стороне озера Раскопель, родина».

Меня отдали в детский сад, где мне очень не нравилось. Брат стал ходить сразу в 3 класс, перескочив 2 класс. Мама работала в школе в две смены, так что мы её почти не видели.

В нашей семейной Книге Гостей за 1986 год запись бывшей маминой ученицы, приехавшей навестить (а вышло проститься) свою тяжело больную любимую учительницу: «Мы были первыми послевоенными учениками, в чей класс вошла наша первая учительница Татьяна Григорьевна. Это были очень трудные годы. Мы, дети, вместе с учительницей переживали холод (помнится, как сами топили зимой печку), иногда голод, не хватало учебников, тетрадей, ручек, карандашей, чернила разводили из краски. Но мы выдержали! В этом большая заслуга Татьяны Григорьевны. Огромное спасибо и низкий поклон Вам. Всегда помним и любим Вас». Так рассказывает Женя Феклистова.

Непросто заслужить любовь. Для этого, наверное, нужно жить и работать так, как это делалаТатьяна Григорьевна – добросовестно. Вот строчки из её «Доклада о проделанной работе за год 1946 по 2-А классу. Класс по своему составу самый «разношёрстный», как говорят. Из 42 учащихся 20 второгодников. Из них четыре человека учатся больше 3 лет и 16 учатся 3 года. Ланзберг учится с 1941 года, Кривоглазова и Лодейкина Марфа должны бы перейти в 5 класс. Орлова – в 6 класс. Работала упорно, не жалея сил. Результаты сказались, хотя не такие, какие хотела иметь дирекция школы. Но надо сказать, что я работала не за страх и за процент, а за прочные знания учеников. Имеетсяя в к.лассе 11 круглых отличников, 3 ученика с одной «4». 10 неуспевающих». Или в другом месте плана: «Намеченные в плане мероприятия выполнены, но трое отстающих продолжают быть отстающими».

В то тяжёлое время успеваемость не только от способностей ребёнка зависела, а от материальных возможностей. Когда Вера и Линера не пришли в школу не день и не два, а в осеннюю распутицу уже с месяц сидят по домам, учительница узнала, что девочкам нечего обуть-одеть, и с комиссией идёт к ним домой, обследует положение, и в УОНО отправлен акт и просьба о помощи в обуви и одежде.

Не богаче жили и мы. До слёз была тронута учительница, когда на Татьянин день бабушка Люси Будашкиной принесла тайком подарок: корзину картошки и пирог из чёрнрй муки, извиняясь, что не из крупчатки. А у нас и хлеба не имелось. В магазине его не купить, да и магазинов таких не было на то время в Калласте. Случилось, что и свой сын оказался босиком. И скрепя сердце, мама пишет заявление: «Имея двух детей школьного возраста и получая на них так мало пенсии на погибшего на фронте отца 130 руб., я не могу купить им ни обуви, ни одежды. Своего заработка хватает только очень скудно на стол. Сын ходит в школу за два километра и почти босиком. Прошу отдел социального обеспечения выделить ввиде единовременного пособия ему на ботинки».

Владик – способный парень – хорошо рисовал (сейчас хранятся у меня под стеклом в рамочках его рисунки карандашом, виды Калласте); писал стихи, оставался бессменным редактором школьной стенгазеты. Много взахлёб читал, хотел дарить радость общения с книгой другим. Книги были редкостью, так он с друзьями организовал библиотеку. В ней, как в настоящей библиотеке, имелись и «каталоги» и «формуляры», а книги зачитаны до дыр. В старших классах увлёкся фотографией надолго и всерьёз. Мама на день рождения подарила ему фотоаппарат «Любитель». С Калласте он связан и родством – влюбился в дочку местного старовера Артемия, большеглазую красавицу с льняными волосами Лию, а по матери, Мете, эстонку. И тоже всерьёз и на всю жизнь. Она стала его женой, подарила двух сыновей: старшего назвали в память деда Геннадием, младшего именем отца – Владик.

Калласте мне пришлось покинуть прежде, чем оттуда уехали мать с братом. Я тяжело заболела, почти ири года прлежала без движения в гипсовой кроватке в больнице в Тарту. Первое письмо из больницы полно детского оптимизмаи жалоб на скуку от бездействия и разлуку с мамой, домом. «Здравствуй, мама! Мне ноге стало легче, теперь не больно стало сгибать и выпрямлять. На другой день ноги стали ровные (в начале заболевания нога вышла из тазобедренного сустава и была длиннее здоровой на 2 см). Мне ногу положат в гипс. Я дочитала книгу «Мой класс» второй раз, потому что нечего делать. И опять (чего это стоило маме!) чуть ли не каждые выходные добираться «на перекладных» (автобусы ходили редко) в Тарту, забывая о своих невзгодах, нуждах, отрывая от себя и сына лишние гроши, чтобы дочь в больнице порадовать вкусненьким. Хотя кормили нас больше чем хорошо, почти в этом одном да неподвижности и заключалось лечение. Обучение тоже шло. И за 7 класс сдавали мы целых 9 экзаменов, как в «нормальной» школе. Мне ещё, можно сказать, повезло – некоторые из ребят лежали по 4-5 лет и выписывались с заметными физическими недостатками.

Эльва.

Пока я находилась в больнице, мама с братом переехали. Городу под соснами Татьяна Григорьевна отдала 34 года.

Богаче жить не стали, еле сводили концы с концами (и кормилицы Виноградки уж не было ). Об этом живописуют мамины «выкладки» — записи расходов и доходов в тетрадке в косую линейку. 1IХ. 395 рублей: квартира 60, свет 19, шитьё блузки 15, страховка 17, радио 5, литература 46, профсоюз 8, на венок 5, баня и мыло 6, кино 2.50, поездка в Раквере к Рае 20+80». А на еду что же оставалось? Брат закончил среднюю школу и служил в армии. Больше заботой, чем сетованиями полны письма к нему: «Одолела неприглядная бедность, да и нет у нас в Эльве ничего вкусного. Хорошо бы ты домой поехал через Псков. Там на базаре есть сахар, так купишь, у нас его совсем нет. Чем я тебя буду беречь во время отпуска. Масла на базаре пока тоже нет. Это тоже на здоровье торажается – ни сахара, ни масла организм не получает. Сегодня начинаем последнюю неделю учебного года, а 1 и 4 июня будут экзамены. Класс у меня такой, что за все годы работы ещё не было таких безответственных лентяев. Из 17 человек 9 переростки по 15-16 лет, учатся в начальной школе по7, по 8 лет и трудно сказать, что они перейдут в 5 класс. Да это если и случится, толку мало будет. Вот отсюда и вся моя болезнь».

В доме до сих пор хранятся мамины методические пособия, старые учебники, тетради с учебными, производственными и рабочими планами, записи посещения родителей, конвпекты докладов, как например: «Решение арифметических задач в начальной школе» или «Как я даю первоначальные знания по естествознанию на уроках чтения». В этой педантичности, целеустремлённости вырисовывается вся её волевая, строгая натура, смысл жизни которвой составляет (опять же говоря словами из её планов работы): «воспитывая культурного, вежливого ученика, добиваться прочных знаний».

Как-то мама подсчитала, что самой распространённой профессией в роду является – учитель. Больше десятка родстенников добывают свой хлеб (ой, с какай крепкой и горькой корушкой, то есть тяжёлый!) на педагогическом поприще. Одна из них – я сама. После окончания Псковского пединститута (специально выбор сделала такой: где родилась, там и Альма Матер будет) пришла филологом в Эльваскую среднюю школу, дверь которой без малого через тридцать лет закрыла за собой, выйдя на пенсию.

Мама очень любила природу, лес, неброские полевые цветы доставляли ей радость. В книжечке-дневнике есть такая запись: «Сегодня 1 мая 84 г., собрала несколько цветов, первые, хоть знаю, что их нельзя собирать, но соблазнилась и поставила букетик. Напомнили эти цветочки давно ушедшее детство. Училась я в начальных классах, и шли мы с мамашей на похороны дяди Васи (её младший брат), так много в лесу было этих цвктов. С тех пор до Эльвы встречать их не приходилось, так как в лесу не жила. Осталась в памяти картина, как мы идём с ней вдвоём».

Вместе со старшим внуком пропадпли с утра в лесу, знали там каждую сосенку, каждый пенёчек, за которым их поджидали боровички. Она очень любила Эльваский лес в любое время года, бродила часами, заряжалась бодростью. Спутником ей был рыжий и пушистый, как колобок, ласковый пёсик Бимочка. Шум в сосновых кронах остался с ней навсегда на Лесном кладбище у Тихого озера.

Одним из последних желаний учительницы Перчаткиной было – чтобы ученики шли за гробом, провожая в последний путь. Оно осталось свято, и выполнено её учениками далёких 40-х, 50-х годов, котрые в повседневной суете нашли возможность и надобность прийти проститься со своей учительницей. Ученики её дочери, мои семиклассники, застыли двумя шеренгами, пропуская гроб с телом к парадным дверям школы, где стояли коллеги её и мои. Так снежным декабрьским днём 1986 года прощались с Учителем. Шумят сосны у Тихого озера на Лесном кладбище, где среди множества прошедших по земле людей и Татьяна Перчаткина, для которой эстонская земля стала домом.