Kahjuks pean veel kord rõhutama kutse poolest kunstiarvustajalle härra Vagale, et sarnane tundeimpulssidest (arvustaja isiklisest sümpaatiast ja antipaatiast, näit. Laipmani ja Janseni puhul) inspireerit arvustusmetood, nagu seda harrastab Vaga, on kardetavam arvustajalle eneselle kui arvustetavalle. Ja eriti just, kui mõnel meie kunstiarvustajal on küllalt naiivi usku ja julgeid prätensioone oma arvamiste tõsiduse ja teaduslikkuse pääle. Kerge on tahta olla tõsine, kutseline kunstiarvustaja, — ent kui palju on selleks vaja eeldusi. Selleks on veel nii vähe kujutava kunsti puht tehnilise külje tundmisest ja mõnekümne kunstilugu käsitava teose läbilugemisest. Esmalt on vaja maitset, palju peent maitset! Ent see peen ja valiv maitse kujutava kunsti alal on sarnane õrnakiuline taim, mis vaevalt kunagi võiks valmida meie kehva ja kitsa kodumaa hallis ja hõredas vaimlises kliimas. Oma kasvamiseks ja astastmeliseks, pikaldaseks arenemiseks vajab ta kultuursemat, kunstidega küllastetumat ümbrust, hoopis soemat, inimlise aju ja närvikava enam kui tuhande-aastase tegevusega tihedamini elektriseerit vaimlist õhkkonda. Ta on lõppeks ikka ainult suurlinnade, kunstitriiphoonete haruldane ja kunstlik saadus. Ma rõhutan nimelt just haruldane, sest isegi paljude inimpõlvede kunstikultuuri traditsioonidega rikkas Lääne-Euroopas, kus nii palju häid kunstnikke ja kirjanikke, on väga vähe kultiveerit maitsega väljapaistvaid, tõsiseid kunstiarvustajaid. Ammugi siis veel meie vaimlise elu äripäeva oludes, kus see peaaegu tundub üleliigse luksusartiklina, mille järele ei ole tunduvat vajadust.

Meie üksikute kunstiharrastajate keskel, kes on juhuslikult tegutsend kujutava kunsti arvustuse alal, peatuksin ma eestkätt Hanno Kompuse juures, kellel on selleks eeldusi, et vastava töö ja süvenemise järele temast võiks meil kujuneda tõsine ja soliid kujutava kunsti arvustaja. Tal on kaunis kvalifitseerit maitse, mis nii väga vajaline just modern kunsti hindamise juures, ja eriline tundemeel, ma ütleksin närv, tabada kunstiteose juures olulist, temasse sisse tunda. Ja Kompus oleks ka vist ainus.

Ent mis puutub Alfred Vagasse, kes oma arvustustega juba praegu prätendeerib mingisuguse teadusliku tõsiduse ja asjalikkuse pääle, siis ei ole mul vähematki usku, et temast lähemas tulevikus võiks kujuneda tõsiselt võetav kunstiarvustaja. Ehk kui see kunagi üldse võimalik, siis on see alles väga kauge tuleviku muusika. Sest oma arvustustega on ta näidand, et ta maitse ei ole veel küllalt arenend modern kunstist sügavamaks arusaamiseks, selle omapärase võlu nautimiseks, et tal puudub eriline tundemeel või närv kunstiteosesse sissetundmiseks. Ehk ta küll ise väga armastab eeskujudena ette tuua Cézanne'i, Van Gogh'i, Gaugin'i ja barbizoonlasi ning igal võimalikul juhusel äiata vene peredvižnikutele, on ta enese kunsti kriteeriumid veel alles kummaline, täis vastuolusid, selgimatu segu vene peredvižnikute ideoloogist Stassovist ja modern venelasest Tugendholdist. Ja ehk ta küll ise kui modernist kujutavas kunstis eitab igasugu literatuuri ja sisulist külge, kuid säälsamas pudeneb arvustajalt pääliskaudne, õhuke modernismi võõbakorrake ja välja vaatab tüübiline vene peredvižnikute ideoloogia, mis ülistab Triiki viimaste graafiliste teoste literatuuri, hindab Vabbe loomingu sisulist külge, kõneleb kandvamate ideede puudusest ja heidab kunstnikkudelle ette lähema sideme puudumist kodumaa ja selle rahvaga. See on tüübilise vene peredvižniku ideoloogia. Samuti on eht veneline suurte sõnade tegemine Vaga poolt üles säet targad ja kumisevad filosoofilised teesid meie kunsti kriisi põhjustest. Kui analüüsi tehes avada nende tarkade mõttevalemite klambrid, siis on näha, et nende taga ei peitu peaaegu midagi pääle suuresõnalise tühja kõla, mis ära võib eksitada ainult pääliskaudse lugeja. Kuid sellest eespool. Minu veendumuse järele tohiks Alfred Vaga eesti kujutavat kunsti arvustada ainult kunni Triikini, kuidagi viisi ehk ka veel Triik kaasa arvat, kuid mis pääle selle, siis patustab Vaga sellega eesti kujutava kunsti kui ka enese maitse ja arusaamise vastu.

"Tõsine" ja "kutsut" kunstiarvustaja Alfred Vaga leiab, et tänu "juhuslikule arvustusele", eestkätt minu ja Gailiti kirjutusele Eesti kunsti ülevaate näituse puhul, valitsevat meil Mägi kohta üldiselt arvamine kui suurte tehniliste võimistega ja raffineerit maalijast. Tema aga kui asjatundja teab tõendada, et Mägi joonistamisoskus olevat nõrk, et tal üldse puuduvat sügavam arusaam joonistusest ja joonest kui jõulisest ja ilmerikkast väljendusabinõust. Joonistajana olevat ta paiguti otse õpilaslikult abitu. Oma väidete tõenduseks demonstreerib ta erilise lõbutundega Fr. Kuhlbarsi ebastand portreed ja veel mõnda muud.

Siin on üldse raske Alfred Vaga subjektiivse, modern kunstist arusaamiseks ebaküpse maitse avalduste vastu vaielda. Vaga väidab, et Mägi on joonistajana paiguti "otse õpilaslikult abitu". Kuid mõni teine samuti suur kunstitundja, ütleme härra Aga, võib vastupidi leida, et jälle Triik on joonistajana "otse õpilaslikult korrekt ja igav"... Modern kunstiteosesse on kunstnik pannud palju oma isiklisest maitsest, puht subjektiivsest maalitehnilisest veendumusest, millest vaevalt suudab aru saada objektiivse realismi tõekspidamistel üles kasvand kunstiarvustaja. Asudes mõne modern kunstiteose kritiseerimisele, peab arvustaja esmalt eneselle vastama küsimuse pääle: mis on kunstnik tahtnud saavutada, milline on olnud tema ülesanne, eesmärk? Vaga otsuse järele rikub Mägi nõrk ja kohmakas joonistus teose maalilise külje ekspressiivsust, tema üldist harmooniat. Minu arusaamise järele on Mägi näiliselt puise ja kohmaka joonistuse ülesanne saavutada mitte üldist harmooniat, nagu seda arvab härra Vaga, vaid just vastuoksa — saavutada kontrasti, et primitiivse joonistuse kaudu just välja tõugata, maksma panna pildi maalilise külje koloristlikke effekte. Ja ma usun, et sellest Mägi teadlikust püüdest joone primitiivsuse poole on välja kujunend Mägi omapärane, näiliselt kohmakas ja puine joonistuse stiil. Kui Alfred Vaga mõne suurmeistri, ütleme näiteks kas või Matisse'i, näiliselt puiste ja kohmakalt primitiivide joonistuste ette seada, — vaevalt ta julgeks mainit omadusi neist välja lugeda, sest Matisse on ju autoriteet, kuid Konrad Mägi — noh, oma mees...

Et Mägi endises arvurikkas toodangus on raskete aineliste olude tõttu palju alaväärtuslikku pahna, see on selge ja keegi selle vastu ei vaidle, kuid et just mainit turukauba virnast Alfred Vaga Fr. Kuhlbarsi portree välja haarab, et sellega Mägi dilettandiks lüüa, — see paneb mind imestama... Alfred Vagal on vist ikka juhust olnud Julius Genssi juures näha ka Mägi maalit kunstnik Natan Altmanni portreed, mis omal alal kuulub meie modern kunsti parimate saavutuste hulka. Mägi kui maalikunstnikku ei ole vist keegi lühidamalt ega paremini iseloomustand, kui tuntuim Soome kunstiarvustaja Heikki Tandefelt, kes, "Pallast" 1920. a. külastades, Mägile ütles: "Konrad, du hast Farbensinn!..." Ta on meie maalikunsti suurem kolorist, artistlikult valiva ja raffineerit maitsega maalija.

Vabbe juures leiab Alfred Vaga dilettantlikke kalduvusi, välja minnes tema loomismetoodist kui niisugusest ja ta loomingu sisulisest ulatusest. Tema toodang ei ilmutavat elamuse intensiivsust ega hingelist tihedust, vaid olevat iseloomult kerglane, pääliskaudne, pinnaline, rajat päämiselt tehnilise virtuositeedi läbi saavutetavalle optilisele mõjule jne. Nüüd tuleb härra Vaga käest küsida: mis on kunsti alal, tema arvates, mitte kerglane ja pääliskaudne, vaid vastuoksa, tõsine ja sügav, millel on sisuline ulatus? Tema eelmiste arutuste järele otsustades on tõsise ja sügava tunnuseks teose sümboolne sisu, literatuur, ja teisalt tardumine oma šablooni. Kui aga kunstniku hing veel lainetab, ta otsib ja katsetab, siis on ta Vaga arusaamise järele kerglane ja pääliskaudne. Kus Vaga leiab täpi, joone ja värvilaigu improvisatsioonilise juhuslikkuse bizarri ilueffekti, sääl näen mina abstraktset katsetamist, mitte kuidagi juhuslikku, vaid teadlikku filosofeerimist näiliselt gratsiöösi ja virtuoosliku kergusega veet joone taga.

Lõpuks kraamib Vaga jälle oma trumpässa Triiki välja, "kelle paremad saavutused graafika alal Vabbele senni kättesaamatuks jäänd". Aga armas härra Vaga, kas ei saaks ehk kuidagi moodi ilma Triikita! Neid kahte ei saa ju oma toodangu iseloomu poolest kuidagi võrrelda. Selge on ainult see, et nad mõlemad on meistrid omal alal. Triik meeldib rohkem härra Vagale, Vabbe võib olla härra Agale, kuid sääl tuleb korraga kubist ja seletab, et nad mõlemad ei kõlba kuhugi. See on täielikult maitse asi. Üldse on see vaene Vabbe meie kunstirahval ikka kuidagi risti jalus! Kubistid tellisid selleks lätlased Riiast välja, et temast jagu saada, — kuna härra Vaga nüüd selleks surnud Uuritsa ja Obermanni üles kaevab. Siin peab ikka midagi taga olema... Vaga väidab, et Vabbe looming sündivat Kandinsky, Marc'i ja Severini mõjutusel, kuid ta ei näe Vabbe täiesti omapärast joont, mis avaldub kas või selleski, et ta nii tunduvalt on mõjutand Viiralti ja Natalie Mey toodangut.

Teadusliku jume andmiseks oma väitele kriisist meie kujutavas kunstis seab Alfred Vaga üles terve rea õõnsalt kõmisevaid filosoofilisi teese. Sellega tõendab Vaga veel kord, et ta on suuri ja uduseid ning näiliselt sügavaid sõnu tegeva vene arvustuskooli õpilane. Võrdluseks võiks kas või hiljutiste prof. Speranski kõmuliste loengute "sügavamõttelisi" teese meele tuletada.

Esimene neist Vaga teesest, mis kriisi põhjendab, kõlab: "juhuslikkusest kunstilistes ülesannetes". Mis on selle taga konkreetset? Vaevalt tahab Vaga seda ütelda, et oma ainelise kitsikuse tõttu on paljud meie kunstnikud sunnit otsekohese loova töö asemel asuma juhuslikkude ülesannete täitmisele, nagu seda on tikutoosi mustrid, tubaka banderollid, liköörivabrikute plakaadid, ajalehtede seinakalendrid jne., sest Vaga väide kõlab ju süüdistusena kunstnikkude vastu. Teine tees: "Kandvamate kunstiliste ideede puudumine" on samuti veneliselt udune. Selle teesi alusel võib ma ei tea mis kõik kokku filosofeerida, ilma et tema mõte sellepärast selgemaks saaks. Kolmandaks tuleb: "tehnilise oskuse ja kunstiliste kriteeriumite langus". See väide on juba konkreetsemalt, asjalikumalt vormuleerit, kuid siin ei anna Vaga nähtavasti sellest omale aru, mis ta väidab. Sest just vastuoksa: viimased aastad näitavad ilmerikkalt tehnilise oskuse ja sellega kaasas kriteeriumite tõusu meie kujutavas kunstis. Näiteks võiks tuua Mägi Itaalia maastikke, Koorti võrdlemisi hiljutist ülesaamist figuuri käsitamisest, Vabbe Pariisi akvarelle ja joonistusi, Starkopfi silmapaistvat edenemist, Janseni ja Krimsi hilisemaid töid, Viiralti graafikat, kubistide rühmast Vahtra, Juhansoni ja Ole tehnilise oskuse arenemist jne. Kõik see kõneleb Vaga väitele otse risti vastu. Neljas tees on: "aruandmata alistumine võõrastele mõjudele". Piinlik on kuulda sarnast sõjamehelikult kategoorilist ja lapsikult naiivi väidet ühe "tõsise" kunstiarvustaja suust. Vaga arvab vist, et kunstivoolud, uued otsimised ja katsetamised on kuidagi sarnased juuksesoengule à la garçon, millele daamid ja preilid pimesi järele jooksevad ja kus määravaks teguriks on juukselõikaja kunstikriteerium. Kunstnikkudel ei olekski nagu oma pääd otsas, sest nende eest kipub mõtlema härra Vaga... Viies ja viimane tees: "kindlama hingelise sideme puudumine kodumaa ja kodurahvaga" on ainult "Postimehe" "kultuura" ja kunsti ilmavaate kõnekään ja seevõrra üldise iseloomuga, et teda väga hästi võib laiendada kogu kirjanikkonna, üliõpilaskonna, õpetajaskonna, ohvitserkonna, ametnikkonna, üldse haritlaskonna, poolharitlaskonna ja viimaks lihtrahva pääle, mille loogiline järeldus see oleks, et kogu eesti rahval puudub kindlam hingeline side kodumaa ja selle rahvaga...

Mina näen võib olla teatava kriisi põhjuseid hoopis konkreetsemal kujul: meil ei ole enam elukutselisi kunstnikke, neist on saand koolipapad. Olud olid kunstirahvale küll kitsad ka enne ilmasõda, kuid siiski oli meil terve rida noori elukutselisi kunstnikke, kes töötasid väljamaal. Iseseisvuse ajaga on kitsikus ainult tõusnud: elukutseline kunstnik ei saa ennast Eestis ära elatada. Aastate eest, kui meil veel oma kroonut ei olnud, oli see ikka kuidagi võimalik, sest seltskond tundis kunsti vastu rohkem huvi ja toetas seda aineliselt. Praegu on aga püha Pedagoogika peaaegu kõik meie kunstnikud oma ikke rakendand. Oma loova töö juure asuvad nad koolitööst väsind närvidega ülejäänd ajal. Pedagoogiline rutiin sööb pikapääle kunstniku loomisrõõmust ja temperamendist läbi nagu rooste. Ja võib olla, et ei ole enam kaugel see aeg, kus ma olen sunnit saatma oma sõpradelle, olgu nad siis kõrgema kunstikooli professorid või liht joonistusõpetajad, igaühele tosina vasknööpe. Las õmmelda omale kuue ette kroonule auks ja eneselle iluks.

Mis puutub juttu "võõras mullas puhkend taimest, mis kunstlikult üle kant veel valmimata pinnale", siis ei huvita mind põrmugi Noor-Eesti kilbi taha varjule pugemine. Seda "võõra taime" juttu on "Postimees" sõnasõnalt aastakümneid kultiveerind küll joone pääl, küll joone all.

Vaga avaldab oma imestust, et miks siis 1919. a. Eesti kunsti ülevaate näituse arvustuses meie Gailitiga Laipmani maha ei teind, kui olime otsustand "realiteedist kõrvalekaldumise ja looduse poolt antud vormide deformeerimise" nimel Triiki kunstikindralist reameheks lüüa. Esiteks tuli hõõrumisi ette just Triikiga, teiseks olen kord juba selgesti kirjutand, et otsustasime mõned, aga mitte kõik kunstikindralid reameesteks lüüa ja kolmandaks — Laipman oli kontrastina koguni tarvilik! Loodetavasti on nüüd asi selge.

Oma 1923. a. kunstinäituse arvustuses Triiki mõne hilisema graafika puhul püüdsin asuda kord juba eespool rõhutet modern kunsti arvustaja objektiivsele seisukohale, seades end küsimuse ette: mis on tahtnud kunstnik sellega saavutada, milline oli tema ülesanne? Kuid pääle selle on mul ju veel oma isikline maitse ja seisukoht, mille avaldamise Vaga artiklid välja provotseerisid. Sellest siis ka kaks erilist seisukohavõtmist. Missuguste võtmetega Alfred Vaga neid "mõistatusi" kavatseb lahendada, — see ei huvita mind põrmugi!

Alfred Vaga väidab, et minu kõrvadelle olevat nii lähedased ja armsad saksa kunstiinternatsionaali helid. See ekslik väide kriipsutab alla ainult tema eesti kirjanduse puudulikku tundmist, sest mina olin vist esimene ja ainus eesti kirjanik, kes ajakirjas "Ilo" juba 1920. a., siis, kui saksa internatsionaalne ekspressionism oma haripunktile oli jõudmas ja üleilmlist võidukäiku pühitses, selle pikemas kriitilises groteskis "Koketeriist Issandaga" maha tegi. Nõnda et "saksa kunstiinternatsionaali helide" suhtes on mul palju vanema traditsiooniga kindel seisukoht kui etteheitetegijal enesel.