See oli "Sädemetes" (1925 nr. 1), kus, vihasem kõige uue vastane kirjanduses, kirjandusarvustaja A. Jürgenstein võidurikka näoga kirjutas, et vaata "Noor-Eesti" tahtis Euroopasse minna, kuid puha nurja läks see minek, aga nüüd on aeg tulnud Euroopasse minna. Terve "Noor-Eesti" kümme aastat kestnud töö oli sellega A. J. poolt ei millegiks tunnistatud ja jubeduse tundega jäin ootama, kuidas A. Jürgenstein "Sädemetega" hakkab Euroopasse minema. See tähendas reaktsiooni, mille läbiviimiseks meil praegu nuumatakse militaristlikkude ajalehtede toimetuses vana vaimuga noorkirjanikke, mille süvendamiseks iga kodanlise ajalehe juures on oma valvur, kes peab materdama iga ilmuvat uut ja edasiviivat teost; eelistama aga reaktsiooni teed sammuvat tööd.

Hinno Vask teeb tänuväärt töö, kui ta näitab, et A. J. ei oska arvustada.

Kuid ei saa kõigiti nõus olla nende arvamistega, mis avaldab Hinno Vask Ed. Hubel'i kui arvustaja kohta. Ja lõpuks: milleks käsitab Hinno Vask vaid nelja meie arvustajat (A. Jürgenstein, Ed. Hubel, A. Alle ja Tiibuse Mari) ja nendegi arvustusi vaid Vilmar Adams'i raamatu "Suudlus lumme" puhul – ei saa ju selle väikese materjaali põhjal meie kriitikat pankrotiks tunnistada.

Et aru saada meie kirjanduslikust kriitikast, luua uut kriitika printsiipi, selleks oleks pidanud analüüseerima kõiki meil suuremaid arvustajaid nagu Fr. Tuglas, J. Kärner, H. Raudsepp, G. Suits, A. Anni ja mõned teised. Seda kõik on Hinno Vask olnud pime nägema ja ta raamatu väärtus on ühekülgne.

Kuid meie kirjandusliku kriitika küsimus on päevakorral, võtku tema kohta sõna need, kes asjale ligidal seisavad ja, mis iseäranis soovitav, need, keda "Meie kirjandusliku kriitika pankrotis" puudutatud.

Looge kindel kirjandusliku kriitika vool, siis saame lahti võhikutest arvustajatest ja kõikidest "Lendavate sigadega" maadlejatest.

–n.