Ühendus Eesti Elulood

Eesti elulugude kogu ja selle uurimise perspektiive

Rutt Hinrikus

Eluloo mõistest

Elulugu ja omaelulugu (vrd sm omaelämäkerta), biograafia ja autobiograafia, on vanemaid kirjandusžanre. Autobiograafiline kultuur mahutab klassikalisi kirjandustekste, aga ka peaaegu igaühele jõukohaseid pihtimusi või aruandeid. Koos mälestuste, päevikute ja kirjavahetustega, mida on nimetatud ka personaalseteks artefaktideks (Roberts 2002: 62) või ego-dokumentideks, on autobiograafiaid käsitletud sotsiaalajalooliselt, vaimulooliselt, kirjanduslooliselt jne vaatekohalt (Günther 2001: 25–30). R. Folkenfliki järgi on autobiograafia termini omabiograafia sünonüüm, mis ilmus kirjandusse paljudes eri vormides 18. sajandil Inglismaal ja Saksamaal (Folkenflik 1993: 4–5).

Ent möödunut ei meenutata mitte ainult mälestustes, kaugema või lähema mineviku sündmuste meeldetuletamine täidab kõiki argivestlusi. Mäletamist võib vaadata ka kui kommunikatsiooniakti ja tõdeda, et mäletamine ja suhtlemine on tegelikult lahutamatud ning personaalne minevik on väga sageli igasuguse vestluse aineks. Elu on olemuslikult lugu, kuid siiski esineb elulugu kui narratiivne tervik argikommunikatsioonis harva, pigem jutustatakse eluloofragmente. Põhimõtteliselt ei ole elulugu väljamõeldud, kuid narratiivi dimensioon tingib eluloo mingil määral “kirjandusliku” esituse, eeldades teatud mineviku interpreteerimise mudeleid. Vestlussituatsioonis tuleb sageli ilmsiks, kuidas mittefiktiivne ja fiktiivne aines eluloos võistlevad, kuidas “halli argipäeva” meenutustes ilustatakse.

Traditsiooniline vaade eluloole rõhutab, et see on lugu, mida inimene jutustab omaenese elust ja selles elus tõepoolest sündinud asjadest. Elulooline jutustus eeldab autori, jutustaja ja kangelase nimeidentiteeti ja nõuab tõelise loo jutustamist, ühendades elu, lugu ja mälu. Soome eluloouurimuse korüfee J. P. Roos on tõdenud, et autobiograafiline projekt on autobiograafi soov rääkida teistele elust ja sellest, mis on juhtunud, kuidas see tegelikult oli ning millisena jutustaja seda näeb. Elulugu on katse esitada oma lugu tõeselt (Roos 1994: 2). Eluloo eesmärgiks on olla ajastu protokolliks, mitte ilukirjanduslikuks katseks; tal ei ole reegleid, kuid eksisteerivad teatud normid. Enamik eluloo definitsioone rõhutab, et elulugu toitub kogemustest ja kogetu tõlgendamisest. Paljud memuaarteosed on eluloo ja mälestuste hübriidid (Weintraub 1975: 822).

Andes ülevaate autobiograafilise uurimuse põhiküsimustest kirjandusteaduses, on Leena Kurvet-Käosaar märkinud, et eesti kirjandusuurijad pole autobiograafia mõistet kindlalt määratlenud (Kurvet-Käosaar 2003: 178). Samasuguse määramatuse ees seisavad kõik uurijad, kes kasutavad eluloolist materjali, sest elulooliste uurimuste plahvatuslikult kasvav hulk ei ole viinud üksmeeleni autobiograafilise subjekti fenomeni ja eluloolise narratiivi olemuse suhtes. Pigem valitseb teatud opositsioon individuaalselt ja ideoloogiliselt laetud narratiivi ja vaikinud ühiskonnagruppide korrastamata vaba kõnevoolu vahel, pärimuskultuuriliste lugude vahel, milles puudub ühemõtteline selgus, ent milles on siiski nii personaalse jutustuse kui ka sotsiaalsete ning poliitiliste tähenduste varjatud struktuur (Roos 1994).

Elulood, mälestused, tõde

Eluloolise traditsiooni pika ajaloo jooksul on minevikust jutustavaid autobiograafilisi tekste nimetatud kõige sagedamini mälestusteks, kasutatud on ka täpsustatud varianti “eluloolised mälestused” (Lebenserinnerungen). Elbert Tuganov alustab oma mälestusi samastades eluloo ja mälestused: “Käesolev lugu on meenutus, elulugu” (Tuganov 1998: 5).

Etnoloogist kirjanik Ilmar Talve on nimetanud oma kolmeosalised mälestused autobiograafiaks ja põhjendab seda keskendumisega omaenda isikule ja selle arenguloole. “Mälestuste kirjutaja seevastu tahab aidata lugejat orienteeruda ajas, milles ta on elanud, ja sündmustes, mis on ette tulnud, nende põhjustes ja kirjutaja enda osas nendes sündmustes” (Talve 1997: 7).

Seega eristab autobiograafiat mälestustest autori positsioon: eluloos näeb jutustaja kõike varjamatult läbi oma mina ja selle arenguloo, samas kui mälestuste puhul asetab jutustaja end tagasihoidlikult pildi serva peale ja vahendab peamiselt seda, mis toimunud ümberringi või tsentrumis.

Nn autobiograafilise pöördega seoseson 20. sajandil pööratud tähelepanu elulugudele kui ühiskonna erinevate gruppide esindajate personaalsetele jutustustele, mida loetakse mingit sotsiaalset rühma esindavateks tüüpilisteks lugudeks. Avaliku diskursuse osaks muutudes on elulugude juurdevool määratult tõusnud. Eluloolise materjali läbitöötamine on läinud ajaloolaste või kirjandusloolaste käest, kes olid seni biograafiliste allikmaterjalide traditsioonilisteks kogujateks ja uurijateks, sotsioloogide ja etnoloogide, aga ka folkloristide kätte.

Elulugude kogumise esimene suur laine sai alguse 20. sajandi I poolel Poolas. Sajandi teisel poolel on kogumine levinud paljudes maades, kus on praeguseks suured elulooarhiivid: Saksamaal, Prantsusmaal, Suurbritannias, Itaalias ja mujal. On kogutud nii suulist ajalugu (oral history) kui kirjalikke elulugusid. Näiteks Soomes ja Norras on elulugude kogud saadud peamiselt eluloovõistluste tulemusena. Üheskoos kogude kasvuga on hüppeliselt tõusnud ka eluloolisel materjalil baseeruva uurimuse kasv.

Elulugudega tegelemise suurt lainet tiivustas veendumus, et lõpuks on saadud kätte materjal, mis võimaldab teada saada, mis on ühiskonnas juhtunud. Sellele järgnes peagi kainenemine ja tõdemine, et jutustatud elulugu ei saa samastada elu ajalooga, sest eluloo meediumiks on ebatäpne ja erapoolik mälu. Indiviidi ajakogemus ei ole ainult personaalne, vaid ka sotsiaalne ja kultuuriline, inimesed mäletavad neidsamu asju väga erinevalt. Paratamatult peab alati küsima mitte ainult, mida kõneldakse, vaid ka, miks kõneldakse, kellele kõneldakse ja kes kõneleb, kelle hääled eluloos kõlavad (Roos 1994). Probleemid algavad autobiograafilise subjekti piiritlemisest, kelle olemus ja sellega vahetult seotud eluloo (ajaloolise) tõesuse küsimus on biograafilise meetodi kriitikute esimeseks märklauaks. Kui elulugude autorid ise ja paljud elulugude kasutajad on elulooliste mälestuste tekste vaadelnud ajalookirjanduse lähema abilisena, siis ajaloolased on sageli näinud elulugudes vaid juturaamatuid ja heitnud autobiograafilise materjali kasutajatele ette allikakriitilist pimedust. Alexander von Plato vastukriitika järgi ei eksisteeri ühtegi täiesti “puhast” ja sõltumatut allikat. “Subjektiivsete mälestuste kui historiograafiliste allikate kasutamise kriitikud istuvad klaasmajas, sest piirdumine vaid kirjalike allikate, sealhulgas administratiivaktidega, on tänapäeval veelgi problemaatilisem kui mõned kümnendid tagasi.” A. v. Plato hoiatab, et “peaaegu kõik historiograafilised allikad on subjektiivsed või kirja pandud subjektide poolt, kes elavad ja töötavad huvide kokkupõrgetes”, kuid rõhutab ka samas, et subjektiivsete mälestustega töötades ei tohi end unustada ja kontrollimisvõimalusi silmist lasta (Alexander v. Plato 2000: 25).

J. P. Roos on konstateerinud, et poststrukturalismi mõjud eluloouurimuse väljal on diskussioonide järel viinud tõdemuseni, et eluloo oluliseks faktoriks on teksti primaarsus ja teadmine eluloo narratiivsest olemusest. Niisama oluline on suhe autori, “mina” ja reaalsuse vahel ning “mina” identsuse probleem, aga ka autorite ja auditooriumide eri tasandite paljusus. Ta tõdeb, et kuigi eluloo kõiki komponente võib seada küsimärgi alla, jääb alati midagi alles: see on elu ise väljaspool teksti ja ta põhjuslik seos tekstiga (Roos 2002: 29).

Elulugude kirjutamisest ja säilitamisest Eestis

Nii nagu kõigi kirjaliku kultuuriga rahvaste puhul võib ka Eestis rääkida mälestustest kui populaarsest º anrist. Varasemad eesti mälestused pärinevad 19. sajandi lõpukümnendeist. Alates 20. sajandi kahekümendaist aastaist, mil eesti esimene suurem haritlasgeneratsioon jõudis mälestuste kirjutamise ikka, on ilmunud rohkesti mälestusteraamatuid.

Eesti Kultuurilooline Arhiiv on tegelenud mälestuste kogumisega alates arhiivi asutamisest 1929. aastal. Samas ei ole see olnud kunagi arhiivi esmaseks ülesandeks, pigem teatud kõrvalharuks personaalarhiivide koondamise ja läbitöötamise kõrval. Nõukogude perioodil, mil kultuurilooline arhiiv kandis Fr. R. Kreutzwaldi nimelise Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonna nime, oli mälestuste kogumine komplitseeritud. Privaatsed mälestused on väga tundlik ja sageli raskesti ligipääsetav valdkond. Totalitaarsetes riikides, kus ametlik ajalugu on tugevasti ideologiseeritud, on riik soovinud kontrollida ka minevikku. Astrid Reinla rõhutas, arvustades Toomas Raudami nõukogude lapsepõlve käsitlevat memuaarromaani “Miks mitte kirjutada memuaare, kui oled veel noor”, et Nõukogude Liidus ei tohtinud sugugi iga inimene memuaare kirjutada, sest “mäletamine oli juba iseenesest kuritöö, kirjapanemine veel kahekordne”. Reinla resümeeris: “Väljamõeldud ajalugu ei kannata memuaare. Väljamõeldud riik mõtleb oma kodanike eest, mõtleb välja ka nende mälestused” (Reinla 1990: 998).

Mälestuste avalikustamine, ilma neid korrigeerimata võimu poliitiliste nõudmiste kohaselt, oli nõukogude Eestis reeglina võimatu, seesugused katsed, niivõrd kui nad eksisteerisid, olid katsetaja jaoks riskantsed, sageli üpris ohtlikud. Seetõttu ilmus Eesti NSV-s vähe mälestusi ja need, mis ilmusid, olid kas poliitiliselt angažeeritud (nn revolutsionääride mälestused) või piirdusid varase lapsepõlve muljete edasiandmisega või käsitlesid teatud poliitikaga vähe seotud alasid, kus õnnestus keskenduda erialastele isiklikele mälestustele (nt teatrimälestused). Mälestuste kirjutaja pidi hoolikalt valima, kas meenutada ja mida meenutada ning millest vaikides mööduda, kuivõrd “sotsiaalseid rolle omavail inimestel oli sageli kaks identiteeti, kaks biograafiat, nende normatiivsed ametlikud biograafiad sisaldasid struktuurseid auke” (Lõhmus 2001: 190).

Ka neil aastatel leidus inimesi, kes kirjutasid poolvargsi mälestusi teadetena tulevikule, pidades ennekõike silmas oma järglasi. Kummatigi sisaldasid ka piiratud või tuleviku auditooriumile adresseeritud mälestused ettevaatusest ajendatud tühikuid, teatud teemadest mindi mööda, teatud fakte, peamiselt poliitilise minevikuga seotud informatsiooni ei avalikustatud, nagu mitmed autorid on hiljem vestluses tunnistanud. Suurem osa inimestest eelistas vaikida. Elati põhimõtte järgi, et kui ei ole midagi meenutada, siis ei oleks nagu midagi olnudki. Valitses riiklikult konstrueeritud unustus ja sotsiaalselt soovitavate elulootüüpide eelistamine ebasoovitavaile. Seetõttu on paljud mälestused aktualiseerunud alles 40 või 50 aastat hiljem. Tüüpiline oli mingi osa kustutamine eluloos: inimesed salgasid nii kunagist välismaal viibimist kui seda, et olid välja saadetud Siberisse, salgasid vangilaagreis mahalastud vanemaid, välismaale põgenenud sugulasi, perekonna varasemat staatust jne. Stalini ajal oli parem varjata kõike, ka nt võõrkeelte oskust. Peaaegu igaühel oli vähemalt kaks elulugu: ametlik versioon ja teine, mida oli parem unustada. Sõjajärgse aja ellujäämisstrateegia eeldas mälule vastutöötamist, kuid mälu ei vabanenud ka hiljem või see toimus väga valikuliselt. Nõukogude ajal eksisteeris fašismiohvrite ühing, ent kommunismiohvrid ei võinud avalikult rääkida. See taust ähmastas vägivalla mõistet ja moonutas ka teatud määral suhtumist kannatanutesse. Kui fašismiohvrid said oma kogemused läbi töötada, pidid kommunismiohvrid oma tunded alla suruma. Armistumise asemel lasti haavadele kasvada koorik, mida ei julgetud puudutada.

Kuigi nõukogude aja jooksul muutusid ühes poliitiliste muudatustega ka avalikustamise piirid, ei kadunud ettevaatus. Tekstide kirjutamine ja avaldamine toimusid mõlemad läbi suure valiku, mis puudutab nii autorite sisetsensuuri kui väljaandja-poolset sõelumist. Mälestuste kirjutamiseks andis tõuke Stalini isikukultuse osaline paljastamine, mille järel paljud inimesed söandasid oma mälestusi kirja panna, mõned neist teatud tingimustel ka mälestusi hoiule anda muuseumidesse või arhiividesse. Stalini ajal kirjutatud autobiograafilistest tekstidest jõudsid 1970. aastatel kultuuriloolisse arhiivi üsna vähesed. Kaks neist – mõlemad unikaalsed ajastu dokumendid – on jõudnud trükki: Vello Raigo sõja ajal tööpataljonis ja rindel peetud päevik kirjades ja Jaan Roosi päevikud (Roos 1997, 2000, 2001). Vello Raigo päeviku järelmärkuses kirjutab ta tütar: “Kuuekümnendate aastate lõpus hakkasin kirjade vastu huvi tundma. Sain nad emalt enese kätte. Kirjutasin ringi, andsin tutvumiseks mõnele kirjandusega tegelevale inimesele. Leiti, et avaldada ei saa, kuid soovitati hoolega säilitada ja loota tulevikule, mil neid saaks trükis avaldada. Sellise aja saabumises olid kõik soovitajad veendunud” (Raigo 1990: 188). Samasuguses lootuses on stalinismijärgsel ajal kirjutatud paljud eluloolised tekstid, mis anti arhiivi säilitamiseks poolvargsi või teatud aja jooksul suletuna (Elsbet Pareki, Hermann Everti jt mälestused, Jaan Roosi päevikud jm). Nii oli arhiiv mälestusi kogudes sageli küllaltki kahemõttelises olukorras: saavutamaks üleandjate usaldust, tuli saadud materjale hoida poolsalajas ja vastanduda riiklikele institutsioonidele; saavutamaks institutsionaalset usaldusväärsust, milleta arhiivi eksistents oleks olnud mõeldamatu, pidi kogumistöö teatud osa maha salgama; tuli laveerida täieliku usalduse ja täieliku usaldamatuse vahel, vältida ekstreemse (otseselt nõukogudevastaseks peetud) käsikirjalise materjali kogumist, võttes seda kahepoolse usalduse korral vahel siiski hoiule, kuid peites erifondi. ENSV pika ajaloo jooksul teisenes seesugune kogumisstrateegia, 1950. aastate järel ettevaatlikkus vähenes, hilisemail kümnendeil toimusid muudatused suurema avatuse suunas.

1990. aastal, Nõukogude impeeriumi kollapsi ajal, tundus väga usutav kirjutada, et “sellise aja saabumises olid kõik soovitajad veendunud”. Kummatigi tuleks meenutada, et selle aja saabumist ei lootnud näha enamik tol ajal elujõus inimesi. Autobiograafilise teksti muutumisel avalikuks tekstiks, mälestuste avaldamise võimalusel, leppisid autorid tavaliselt mitmete normatiivsete tsenseerivate muudatustega, paljudel juhtudel oli autorite sisemine tsensuur nii tugev, et nad püüdsid ennetada kõikvõimalike toimetajate parandusi. Seetõttu pakuvad nõukogude perioodil kirjutatud autobiograafilisest materjalist huvi eriti need tekstid (kirjavahetused, päevikud), mille autorid ei lootnud ega kavatsenud avalikkuse ette pääseda ja olid seetõttu sõltumatumad.

Elulugude kogumisest Eestis

Postkommunistlike maade, sealhulgas Eesti kaasaminek “eluloolise pöördega” toimus reeglina ühes Nõukogude Liidu lagunemisega. Eesti Kirjandusmuuseumi kultuurilooline arhiiv alustas elulugude kogumist 1989. aasta sügissuvel. Algatuse idee andis noor ajakirjanik Anneli Sihvart, kes tuli toonase käsikirjade osakonna (EKLA) juhataja Rutt Hinrikuse juurde elulugude kogumise ettepanekuga. Idee haakus kultuuriloolise arhiivi mälestuste kogumise traditsiooniga, sisaldades samas uudse vaatekoha ja resonantsi ajastus domineeriva mälu rehabiliteerimisega. Aeg oli tiine meenutamisest, ajaloolise mälu kogumisest ja revideerimisest. Kogumistöö lipulaevaks oli Eesti Muinsuskaitse Seltsi mälestuste kogumise aktsioon, mis kuulutati välja 22. veebruaril 1988 EMS-i pressikonverentsil kui Jakob Hurda mälestusele pühendatud ajaloolise pärandi kogumine. Mart Laar kirjutas: “Pannes kirja kas iseenda või vanemate-vanavanemate mälestused, on igaühel võimalus kaasa aidata meie ajaloo rahvale tagasi andmisel. Sest moodustub ju nendest üksikutest inimsaatustest mosaiik, Eesti ajalugu.” Üleskutse lõppes heroiliselt: “See väike rahvas on olnud suur oma kannatustes. Ning andku see meile jõudu edaspidiseks” (Laar 1988: 11–13). Sellest teksti sisendusjõulisest retoorikast rohkemgi innustasid inimesi ajakirjas avaldatud kogumisaruanded, milles iga mälestuste saatja panus vääris eraldi nimetamist, vahel ka eraldi esiletõstmist. Esimene aruanne avaldati ajakirja “Kultuur ja Elu” 1988. a mainumbris. Kokku ilmus 18 aruannet, viimane neist 1991. aasta 3. numbris. Selleks ajaks oli kogumistöö nimekirjas 376 säilikut mälestusi. Juba 1989. aastal kirjutas Mart Laar: “Ajalugu on saanud meie rahvale hetkel kõige olulisemaks teaduseks” (Laar 1989: 42).

Selle üldsust haaranud laiapõhjalise aktsiooni kõrval omandas uue tähenduse Merle Karusoo pioneeritöö. M. Karusoo oli juba alates 1970. aastate lõpust toonud kogutud eluloolise dokumentaalmaterjali lavale. Pirgu Arenduskeskuse Mälusektoris, mida Merle Karusoo 1987. aastast juhatas, oli peaeesmärgiks elulugude kogumine ja kogutud mälu teatraliseeritud tagastamine inimestele. Ella Kaljase päeviku põhjal lavale toodud “Aruanne” (1987) oli Merle Karusoo dokumentaaletendus lihtsa naise Siberi-teekonnast, mis teadvustas esimest korda jõuliselt nn tavaliste inimeste ülestähenduste tunnistuslikku rolli.

Kirjandusmuuseumi kultuuriloolise arhiivi (tookordne nimetus käsikirjade osakond) esimene üleskutse “Kas sa mäletad oma elulugu?” saadeti paljudele eestikeelsetele ajalehtedele ja suurematele venekeelsetele ajalehtedele 1989. aasta hilissuvel. Selles selgitati lühidalt eluloo mõistet ja räägiti elulugude kui ühiskonna mälu kogumise tähtsusest, rõhutati elulugude kogumise ajaloolist missiooni ja iga inimese elukogemuse väärtustamist.

Vastuseks üleskutsele laekus esimene elulooline tekst juba septembris. 1989. aasta lõpuks oli laekunud sadakond erineva pikkusega elulugu mõneleheküljelistest kokkuvõtetest kuni põhjalike autobiograafiateni. Järgmise aasta lõpuks oli muuseumi laekunud kokku paarsada elulooteksti või elulooliste mälestuste käsikirja, mille hulgas oli nii vahetult valminud kui ka varasemaid kirjutisi. Esimestel kogumisaastatel avaldati ajalehes “Edasi” (millest peagi sai “Postimees”) vähemalt kord aastas korduvaid üleskutseid koos ülevaatega kogumise käigust, samuti elulugude katkendeid. Ka tõsteti paaril esimesel kogumisaastal aasta paremaid eluloolisi mälestusi saatnud inimeste kaastöid esile väikese rahalise preemiaga. Iga publikatsioon ajalehes tõi kaasa laekumise elavnemise, ent ajakirjandus orienteerus 1990. aastate esimesel poolel kiiresti ümber turumajanduse reeglitele ja minevikupildikestena esitatud elulooliste mälestuste katkenditele ei olnud enam kohta. Eesti Muinsuskaitse Seltsi kogumisaruannete avaldamine ajakirjas “Kultuur ja Elu” (Mart Laarilt ilmus aastail 1988–1991 18 ülevaadet) lakkas samuti. Aastatel 1994–95 elulugude laekumine aeglustus.

1995. aastal avaldati EKLA teaduri Eve Annuki poolt üleskutse sihiga saada juurde naiste elulugusid. Paluti kirjutada mitte ainult ajaloolise fookusega elulugusid, vaid pöörata tähelepanu ka naiseks olemise kogemusele. Laekunud mõnekümne eluloo põhjal koostas Eve Annuk esimese eluloovalimiku “Eesti elulood. Naised kõnelevad” (1997), mis sisaldas 14 elulugu.

1995. aasta kevadel korraldas Kirjandusmuuseum koos Elias Lönnroti Seltsiga seminari “Eesti elulugu”. Seminarist kutsuti osa võtma ajaloolasi, sotsiaalteadlasi ja kõiki huvilisi. Osavõtjate seas oli ka Euroopa Elulugude Assotsiatsiooni president, Helsingi ülikooli professor J. P. Roos Soomest ja paljude erialade esindajaid Eestist. Sõnavõttudes püüti piiritleda eluloo mõistet, elulugude kogumise ülesandeid ja võimalusi. Konverentsi lõpul tegi Marju Lauristin ettepaneku asutada elulooselts. Seltsi, mis sai nimeks Ühendus Eesti Elulood, ametlik asutamine toimus 6. märtsil 1996.

Samal aastal tegid soome sotsioloogid vastsele seltsile ettepaneku koguda Eestist elulugusid käsil olnud võrdleva elulooprojekti jaoks eesmärgiga võrrelda soomlaste, eestlaste, leedulaste ja venelaste seksuaalkäitumist ja -kultuuri eluloolise ainese põhjal. Kogumine korraldati kogumisvõistlusena, üleskutsele reageeris Eestist 60 inimest. Kogutud elulugude põhjal valmis Merle Karusoo menukas lavastus “Kured läinud, kurjad ilmad” ja 1997. a ilmus Merle Karusoo koostatuna samanimeline 21 elulugu sisaldav elulooraamat.

Soome sotsiaalteadlaste initsiatiivil läbiviidud kogumisaktsiooni kõrval kuulutati 1996. aastal välja eluloovõistlus “Minu ja minu lähedaste saatus ajaloo keerdkäikudes”, mis pälvis laiemat huvi. Võistlusele saabus 262 tööd (kokku ca 20 000 lk). Kokkuvõtted tehti 10. juunil 1997. a. Selle kordaläinud võistluse järel on just võistlused kujunenud kõige tulemuslikumaks kogumisvõimaluseks.

1997. a sügisel algatasid Rootsi õpetajate ametiühingud elulooprojekti “Läänemeremaade õpetajate elulood”. Eestist liitusid sellega Eesti Rahva Muuseum, Tallinna Pedagoogikaülikool ja Eesti Kirjandusmuuseum. Ühise üleskutse (“Õpetaja, kas mäletad oma elulugu?”) tulemusel laekusid Kirjandusmuuseumi elulugude kogusse 30 õpetaja elulood.

1999 ilmus 1949. aasta märtsiküüditamise 50. aastapäevaks küüditatute elulugude valimik “Eesti elulood. Me tulime tagasi” (koostaja R. Hinrikus).

1998. a sügisel kuulutati välja eluloovõistlus “Sajandi sada elulugu”, mis tõi järgmise aasta alguseks kokku 232 elulugu. Kogutu põhjal ilmus 2000. aastal sajast eluloost koosnev 2-köiteline tekstivalimik “Eesti rahva elulood. Sajandi sada elulugu”.

Veelgi osavõturohkemaks kujunes 2000. aasta sügisel väljakuulutatud eluloovõistlus “Minu ja minu pere elu Eesti NSV-s ja Eesti Vabariigis”. Võistluse saagiks saadi 330 elulugu. Kogutud elulugudest ilmus 2003. a “Eesti rahva elulugude” III osa, milles elulootekstide kõrval on ka seitse intervjuud (“Eesti rahva elulood. Elu Eesti ENSV-s”)1998. aastal kuulutas Eesti Vabariigi president Lennart Meri seoses 1941. aasta juuniküüditamise 60. aastapäevaga välja mälestuste kogumise võistluse kooliõpilastele. Laekunud ümmarguselt 1500 tööd, mille hulgas on nii pikki elulugusid, eluloolisi uurimistöid kui ka rohkesti lühivastuseid küsitluskavale, on antud hoiule Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolisse arhiivi.

Elulugude kogus on praeguseks umbes poolteist tuhat erinevat elulooteksti. Elulood varieeruvad pikkuse ja º anritunnuste poolest, ulatudes mõneleheküljelistest konspektidest sadadesse lehekülgedesse küündivate pikkade mikroajaloo aruanneteni, mälestuskatkenditega illustreeritud sugupuudest kuni mitmesuguste dokumentidega täiendatud perekonnakroonikateni. Domineerib paarikümne- kuni sajaleheküljeline elulugu. Lisades 1990. aastatel kogutud elulugudele ka varasemail kümnendeil kogutud mälestused, päevikud jt autobiograafilised tekstid ja EKLA-sse deponeeritud Eesti Muinsuskaitse Seltsi ca 1800-st säilikust koosneva kogu, võime nentida, et Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis säilitatakse ajaloolise mälu lademena ca neli tuhat säilikut elulugusid, mälestusi, eluloofragmente jt autobiograafilisi materjale. Kogumistööga on tegelenud ka teised muuseumid, eeskätt Eesti Rahva Muuseum. Ühtekokku on Eestis kogutud tõenäoliselt kuus kuni kümme tuhat autobiograafilist või memuaarset teksti.

Elulugude kogu on saanud regulaarselt kasutatavaks uurimisallikaks. Kogutud materjali on kasutanud kõige enam etnoloogid, kelle uurimused on ilmunud sarjas “Studia ethnologica Tartuensia”, aga ka teistes teadusväljaannetes. Samuti on valminud arvukalt üliõpilastöid. Ene Kõresaare ja Terje Anepaio toimetamisel ilmus esimene artiklikogumik 2001. aastal ja järgmine 2003. aastal. Ene Kõresaar on käsitlenud nõukogude elulugusid, lapsepõlve kui eluloopilti, samuti eluloouurimuse teoreetilisi perspektiive, vaadeldes elulugu läbi kollektiivse mälu mõiste (Kõresaar 2003a: 42–54). Terje Anepaio käsitleb traumaatilist mälu ja küüditatute elulugusid. Folkoristidest on eluloolist allikmaterjali kasutanud kõige enam Tiiu Jaago, analüüsides seda pärimuskultuuri ja perekonnapärimuse seisukohalt, ta on kahe artiklikogumiku toimetajaks (Jaago 2001 ja 2002). Riina Reinvelt on käsitlenud mälu selektiivsust (Reinvelt 2001: 244–256), kogunud ingerlaste elulugusid ja annab “Studia ethnologica Tartuensia” sarjas ilmunud “Ingeri eludes ja lugudes” ülevaate Ingerimaa ajaloost ning analüüsib ingeri elulugusid, juhtides tähelepanu sellele, et elatud elu ja jutustatud elu ei ole identsed, jutustaja valib sündmused sõltuvalt eesmärgist, mida ta oma eluloo jutustamisel püstitab, ja vaatleb elulugu seostes ühiskonnaga, ajaga ja rääkija-kuulaja suhtega (Reinvelt 2003).

Eluloolisele materjalile lähenedes

20. sajandi I poolel sündinud inimeste elulood hõlmavad sageli pikka ajaperioodi ja sisaldavad üpris mitmekihilist materjali. Põllumajanduses töötanud kõrgharidusega mees võtab kokku:

Elasin huvitaval sajandil. Sündinud tsaariajal (1914. a), kasvanud ja töötanud Eesti Vabariigis (1918–1940), Eesti NSV-s sotsialismi ehitades (1940–1991) ja jälle Eesti Vabariigis pensionärina. Iseloomulik oli sel ajal tehnika tohutu areng (KM EKLA f 350: 362).

Eri generatsioone ja elukutseid esindavate inimeste elulootekstidest kui väga heterogeensest ainesest on raske anda ülevaadet jäämata üldsõnaliseks. Sündmused, mida meenutatakse, on tavaliselt leidnud juba käsitlemist mitmete distsipliinide esindajate, ajaloolaste ja ühiskonnateadlaste poolt. Elulood asetavad sündmuste keskpunkti inimese enda, ta kogemused ja tunded. 20. sajandi esimestel kümnenditel sündinud inimeste jaoks on kirjutamise esmaseks ajendiks tunnistuste andmine elu dramaatilisematest perioodidest ja eriti sellest, millest varem ei saanud rääkida: riiklikest repressioonidest, sunnitööst tööpataljonides, kannatustest Siberi-teekonnal, elust vangilaagrites või väljasaatmispaikades. Elu varasemat stabiilsust ja selle lõhkumist 1939. aastal rõhutab enamik sajandi esimesel kolmandikul sündinuist. 1905. a sündinud naine (õpetaja):

Viimased aastad enne baaside lepingut Venemaaga olid muretud ja lõbusad. Pingutasime homse nimel ja üldises lootusrikkas meeleolus arenes Eesti elu (ERE I: 22).

Sageli iseloomustatakse elu sõjaeelses Eestis idüllilisena. 1921. a sündinud naine (ajaloodoktor) konstateerib: 1939. aastal baaside tulekuga purunes teatud idüll, mis iseloomustas mu lapsepõlve ja noorusaegu (ERE I: 227).

Elulugude põhjal võiks 20. sajandi esimesel poolel sündinud jagada kolme suuremasse sugupõlve. Esimesse kuuluksid sajandi esimestel kümnenditel sündinud, sünniaastatega 1900–1920 (tegelikult on vaid üksikud vanemaist elulookirjutajaist sündinud enne 1908. aastat). Nad olid Eesti Vabariigi loomise ajal noored ja said tavaliselt 30-ndail aastail majanduslikult järje peale, 1939. aastal alanud sündmuste ahel pööras kogu nende senise elu pea peale ja võttis paljudelt kõik. Sama kehtib ka järgmise, 1920–1939 sündinud sugupõlve kohta, keda eelneva(i)st generatsiooni(de)st eraldab nende noorusest tingitud suurem mobiilsus, mis muudab valikute skaala kirevamaks. Seda sugupõlve võiks nimetada ka kibedate valikute sugupõlveks. Nende noorusaastad langesid tervenisti või osaliselt Eesti nn saatuseaastatesse 1939–1953 ja nende valikud sõltusid suurriikide poliitikast, sisaldades nii nagu eelmiselgi põlvkonnal dramaatilisi vastasseise. Kõige arvukama grupi elulookirjutajate hulgas moodustavadki 1920. aastatel sündinud, kellest rohkem kui pooled on mehed. Suur osa neist kuulus mobilisatsiooni alla ja neid võeti erinevaisse armeedesse, neil oli valida kuuletumise või pakkumineku vahel; nad olid tagaaetavad, võitlejad võõrastes armeedes, süüdimõistetud. Kellelgi ei õnnestunud säilitada väljakujunenud elulaadi.

Ajavahemikus 1939–1959 sündinud ei mäleta Eesti Vabariiki. Nende noorus jäi sõja-aastatesse või kehvavõitu sõjajärgsesse aega. Selle põlvkonna mälestusi iseloomustab mõiste “järelmälu”. Omamata isiklikke kogemusi sõjast, on nad veetnud lapsepõlve või nooruse keset sõjamälestusi ja sõja märkidega keskkonda.

1939. aastal oli Eestis 1 000 360 eestlast, 1944. aasta lõpul asus samal territooriumil 806 400 eestlast. Eestlasi oli Eestis ca 95% rahvastiku üldarvust. Neljakümne nõukogude aastaga langes eestlaste osakaal 1989. aasta rahvaloenduse ajaks 61,5 protsendini (Sarv 1997: 259). Tolle aja kohta kogutud mälestused aitavad mõista neid arve mitte statistilise abstraktsioonina, vaid totaalselt muutunud tegelikkusena. Autorid määratlevad oma elulugusid sageli mingi aja tüüpiliste elulugudena, määratledes ennast läbi aja. Kujundlikule hinnangule “mu punase pitseriga märgistatud elu” (Kivik 1997: 98) eelistatakse sageli määratleda oma ja oma perekonna saatust pikemas ajalõikes: Meie pere lugu on tüüpiline 20. sajandi Eesti peredele (ERE III: 101).

Kahtlemata ei mahu nn nõukogude elulood tekstina Nõukogude Eesti eksisteerimise ajalistesse raamidesse, vaid ulatuvad neist väljapoole. Eluloo aeg ja ajalooline aeg ei kanna elulookirjutaja jaoks sageli samatähenduslikku laengut. Kui ühed näevad kogu oma elul “punast pitserit”, tõlgendavad teised ligilähedalt samasuguse elukäiguga inimesed oma elu kuidagi teistmoodi. Paljudel juhtudel jääb eluloo kirjutaja kognitiivne pagas nii või teisiti verbaliseerimata ja paljud autorit mõjutanud sündmused jäävad väljendamata. Ideed ja teooriad, mis aitavad oma kogemusi vormida, kaotavad ajaloo pööretes oma tähenduse. Kui ideoloogiline kontekst muutub, muutuvad ka sõnad, millega oma varasemat kogemust väljendada. Ilma kaasaegsete kogemusteta jääks paljudest varasemaist sündmustest rääkimata või jutustataks nendest erineval viisil.

Nõukogude aja elu ja elulugusid on raske, vahel võimatugi käsitleda ilma neid asetamata ajaloolisse võrgustikku, kus võrgusilmad küll tihtipeale muutunud. Aili Aarelaid on oma nõukogude elulugusid käsitlevas artiklis “Sovetid või eurooplased” pakkunud välja jaotuse kümnendite lõikes: 1940. aastad – ellujäämisekunst; 1950. aastad – kahepaiksuse sünd; 1960. aastad – kommunismitondi kodustamine; 1970. aastad – elevandiluutorni ehitamine (Aarelaid 1998: 77–235).

Enn Tarvel pakub välja 9 perioodi, millest kolm esimest on täielikku okupatsiooni ja anneksiooni ettevalmistav aeg (nn baaside aeg, esimene nõukogude aasta ja saksa aeg); järgneb nõukogude aja kehtestamine alates Tallinna langemisest 22. septembril 1944 kuni kollektiviseerimiseni. Viies periood algab 1949. aasta märtsiküüditamisega ja lõpeb 1956. või 1958. aastal. Koos kahe eelneva perioodiga moodustab viies periood nn Stalini aja. Sellele järgneb kuuendana re º iimi stabiliseerumise aeg kuni ajavahemikuni 1965–1968. Stagnatsiooniaegu on kaks: 1968–1978 ja 1978–1987. Viimane, üheksas periood algab Tarveli järgi 1987 ja lõpeb 20. augustil 1991 (Tarvel 1999: 105–115). Ligikaudu samasuguse, kuid mõnevõrra vähem detailse periodiseeringu esitab ka Marju Lauristin (ERE III: 9). Elulookirjutajad ise toovad kõige reljeefsemalt välja okupatsiooni alguse, sõjajärgse Stalini aja ja hilisema nn nõukogude aja. Elulugu on kirjutaja jaoks tervik, kuid reeglina mingi kindla fookusega tervik. See fookus võib asetuda teatud dramaatilisele perioodile kirjutaja elus, fookus võib asetuda ka ainult isiklikule elule, nn väikesele ajaloole, kusjuures kõik, mis toimub ühiskonnas ja nn suures ajaloos, läheks kirjutajast näiliselt mööda. Üks fookuse valiku mõjustaja on tellimus. Iga elulookirjutajat, kes alustab kirjutamist kindla kogumisvõistluse ülekutse peale või sobitab oma loo väljakuulutatud võistluse tingimustega, mõjutab vähem või rohkem ka üleskutse tekst. Eluloovõistluste üleskutsed on vältinud küsitluskava esitamist, küll on antud teatud häälestus, üldine instruktsioon alustada esivanemaist ja varasemaist mälestustest, kirjutada erinevatest eluperioodidest kuni kaasajani. Erinevate võistluste puhul oli lisatud täpsustavaid ja abistavaid küsimusi või märksõnu, vahel ka eritingimusi: sajandi saja eluloo puhul oli selleks teksti pikkus, soovitavalt 15–20 lk; nn seksielulugude võistlusel paluti rääkida asjust, millest tavaliselt eluloos vaikitakse (nt milliseid seksuaalse varjundiga mänge mängiti lapsepõlves või kas on olnud kokkupuuteid seksuaalse ahistamisega jms). Nõukogude aja eluloovõistluses (“Minu ja minu pere elu Eesti Vabariigis ja Eesti NSV-s”) keskenduti erinevate ajajärkude võrdlusele, häälestuseks paluti meenutada mitmeid spetsiifilisi olustikulisi detaile (defitsiit jms). Kuigi viimase eluloovõistluse puhul saadi rohkesti olustikupilte nõukogude ajast, osutavad ka Merle Karusoo lavastatud seksielulood “Kured läinud, kurjad ilmad”, et hoolimata fookusest, kujutavad peaaegu kõik Eesti NSV-s elanud inimeste kirjutatud elulood – sõltumata sünniaastast – nõukogude elulaadis eksisteerinud nähtusi ja ellusuhtumist.

Sugupõlvede piiritlemise kõrval on 20. sajandi keskpaiga eesti elulugusid võimalik vaadelda kolme põhilise saatusevõimaluse järgi: 1) eestlaste elulood okupeeritud kodumaal; 2) põgenike elulood ehk eesti diasporaa Läänes; 3) eesti diasporaa Idas, s.o represseeritute elulood ja nn Venemaa eestlaste elulood (viimaseid on võrreldes küüditatute elulugudega kogutud väga vähe).

Nende kolme kohordi piirid läksid tihti läbi perekondade ja sageli sõltus mitte vabast tahtest, vaid juhusest, kuhu keegi sattus.

Korduvaid teemasid elulugudes

Objektiivset, ilma viha ja eelistuseta (sine ira et studio) jutustamist on peetud mälestuste puhul ideaaliks. Johan Kõpu “Mälestuste radadel” II osa algab ridadega “Ma ei süüdista kedagi, ma ei vabanda kedagi, ma – jutustan” (Kõpp 1991: 5). Ent ka kõige erapooletum jutustamine (nagu osutavad ka J. Kõpu mälestused) tähendab pidevaid valikuid ja otsuseid. Elulugude kogus on mõnikümmend autorit kirjutanud oma tekstid kahel korral, muutes fookust ja lisades detaile. Elulooteksti korduvas kirjutamises ei ole midagi erakordset, sel võivad sageli olla individuaalsed põhjused, alates soovist täiendada oma teksti ununenud detailidega või muuta fookust, et täita järjekordse eluloovõistluse “tellimust”, kuni struktuuriliste muudatuste korrigeerimiseni, nn aukude täitmiseni. Silmas pidades mahavaikitud fakte ja tühikuid tektis, on mõnedki autorid tunnistanud, et sooviksid pärast Eesti vabanemist oma eluloo osalt uuesti kirjutada, kuid ei leia vanuse tõttu selleks enam piisavalt jaksu. Kahtlemata määrab okupeeritud riigis eluloolise teksti sisu kirjutamise aeg, ja okupatsiooni järel kirjutatud tekstid võivad varasemaist erineda nii vaatepunkti ja hinnangute kui ka kujutatud üksikasjade poolest. Samas peab küsima, kas pole struktuurilised augud autobiograafilise teksti omaduseks üldse, erinevad vaid tühikute tekke põhjused. Poliitilised põhjused, mis totalitarismi tingimustes on esikohal, asenduvad normaalsetes tingimustes isiklike, perekondlike jm põhjustega.

Mälestuste usaldusväärsuse loob sageli eluloo kirjutaja valitud jutustamise strateegia, mis algab kirjutamise põhjendusest. Alustades eluloo kirjutamist, küsib vist igaüks, mis on möödunu tähendus ja mida peaks meenutama, aga ka, kes võib mäletada, kelle mälestusi peetakse usaldusväärseks ja mis tuleks teha, et saavutada suuremat usaldatavust. Vanemasse generatsiooni kuuluvate kirjutajate jaoks on eluloo jutustamine tihtipeale retk kaotatud paradiisi.

Minu lapsepõlve elulugu ei saa pakkuda huvi ühelegi kõrvaltvaatajale. Minule on see aga ainus varandus, mis jäänud. Sain jälle viibida minule kõige armsamas ajas, kohtuda kallite inimeste ja paikadega (KM EKLA f 350: 850; naine, snd 1928).

1924. a sündinud mees põhjendab kirjutamise alustamist ajalooliste tunnistuste andmisega ja rahuldusega, et saab lõpuks kirjutada “nii nagu oli”:

Alustan eluloo kirjutamist mõningase kahtlusega: kas suudan jääda lõpuni siiraks, et kõik elujuhtumised ja mõtted ausalt kirja panna. Siiski ma tahan seda ja loodan oma ideele truuks jääda, tekitagu see kui palju tahes ebamugavust minule endale ja hämmingut lugejale. Teisiti kaoks koos minuga tükike ühe perekonna ning ühtlasi kogu rahva ajaloost. Pool sajandit kestnud punase võimu ajal olin sunnitud mitmeid kordi kirjutama oma elulugu ja täitma ankeete. Mitte ükski neist polnud ausalt koostatud. Alati oli midagi moonutatud, sest kunagi polnud mõistlik kõike, mida teada taheti, ausalt kirjeldada (KM EKLA f 350: 883).

1939. a sündinud teadlane põhjendab pikalt:

Ma olen ammu tahtnud oma mälestusi kirja panna, kuid kui keegi mult küsib, miks mul selline soov on, siis jään ma vastuse võlgu. Kas on see mingi kirjutamise pisik, mis ilmselt juba mu emal küljes oli, või hoopis midagi muud, ma ei tea. Arvan, et kui mu vanemad oleksid oma elu kohta sellise loo kirjutanud, siis võib-olla oleks mul olnud rohkem, millele elus toetuda.

[—] Minu üllatuseks osutus siiski see kirjutamine suureks heameele allikaks. [—] … mida rohkem ma kirjutasin, seda rohkem hakkas meelde tulema. Otsekui oleks üks meeldetulnud asi haakunud teisega, see omakorda kolmandaga ja nii hakkas kusagilt mälu hämaratest kambritest päevavalguse kätte tulema mälestuste rida, tekitades kord südantsoojendava muige, kord põletava häbitunde, kord lihtsalt konstateeringu – ah nii see siis oligi. Kuigi ma olen püüdnud olla nii aus kui võimalik, pole siin kaugeltki kõike minu elus juhtunut kirjas, sest nii kange mees ma pole, et niisuguseid seiku, mida ma siiani häbenen, oleksin julgenud kirja panna, ja paljut ma lihtsalt enam ei mäleta. Ka ei tarvitse kõik, mis kirjas on, täiesti õige olla, sest aastad on oma töö teinud ja palju on mu mälus ähmastunud või hoopis kustunud. Ning veel peab arvestama seda, et mängus on ka teised inimesed (KM EKLA f 350: 1060).

Viimane kirjutaja ei soovi anda tunnistusi üldsuse nimel, vaid kirjutada eelkõige oma individuaalseist kogemustest. Vastupidiselt on paljud vanemad kirjutajad võtnud rahvuse esindaja hoiaku:

Ajalugu on eesti rahvuse üle maailma laiali pillutanud. Eestlased on otsekui võililleseemned, keda tuul kaugele kandnud. Kõikjal on nad jõudsalt juurdunud. See kõneleb eesti rahva töökusest (ERE I: 473; naine, snd 1925).

Sageli on kirjutaja vaatekoht eluloole antud juba pealkirjas, milles tihti kordub “Minu põlvkonna lugu”. Kirjutamise põhjustena mainitakse sageli kohustust rääkida, mis toimus tegelikult. Seda kohustust väljendatakse tavaliselt mälestuste sissejuhatuses, aga sageli ka kaaskirjas:

Vastuseks teie üleskutsele mina kui perekonna vanim ja viimane loen oma kohuseks saata teile järgnevad elulood. Kuigi kõik kirjeldatud on keskpäraste elulugudega keskpärased eestlased, annavad nad siiski läbilõike eelmise ja praeguse põlve käekäikudest (KM EKLA f 350: 155).

Ent kahtlemata ei ole oma ülekohtukogemustest rääkimisel mitte ainult tõekuulutuslik eesmärk, vaid paljudel juhtudel mõjub kirjutamine ka kirjutajale endale teraapiliselt. Vieda Skultans, kes on põhjalikult tegelenud läti postsovetliku mälupärandiga, rõhutab, et eluloolised jutustused töötavad kahel tasandil. Nad segavad vahetute mälupiltide läbi minevikku ja olevikku, tuues mineviku rängad kogemused taas esile, samas aga aitavad nad ka minevikust distantseeruda. Pöördudes pidevalt tagasi tunnistuste andmise juurde, püüavad inimesed luua oma elule tähenduslikku raami (Skultans 1998: 22).

Igal autoril on ettekujutus mingitest eluloomallidest ja oma kogemuste interpreteerimise mudelitest. Enamik elulugusid, mis saadeti kogumisvõistlusele “Minu ja minu lähedaste saatus”, algavad esivanematest, suguvõsa pärimusest. Selle kõrval kõneldakse palju mineviku sotsiaalsetest ja kultuurilistest kogemustest: koolist, tähtpäevadest, seltsitegevusest. Elukäiku liigendanud sündmusi esitatakse tavaliselt läbi kindlaks kujunenud representatsioonide:

Need mu ametile ja suhtlemisele aluse pannud kooliaastad olid RÕÕMUAEG: [—] Nüüd mõistan seda kui arusaamade selginemise, mehistumise ja muutuste kõrgseisu, mida võimendas armastav kodu vanemate jäägitu toetusega ja pedagoogide tarkus oma õpilastega suhtlemisel. [—] Sel kevadel olin ka Kaarli kirikus leerilaps, järgides meie suguseltsi ja perekonna kirikutavasid (ERE I: 206; mees, snd 1920).

Kahtlemata on iga kirjutaja jaoks kirjutamisel määravaks ka teatud perioodi olulisus kirjutaja jaoks, seetõttu on kõigis elulugudes eredaid pilte lapsepõlvest ja noorusest.

Traumaelulood

Dramaatiliste kogemuste kirjeldamine näib paradoksaalsel moel eluloo kirjutamisel kõige lihtsam. See lihtsus on kahepalgeline, vaieldamatult struktureerivad erakordsed sündmused eluloolist narratiivi kõige paremini, dramaatiliste kogemuste ajalugu sisaldab enamasti valmis jutustuse, milles on nii ekspositsioon kui kulminatsioon(id) ning eksootilised detailid, mida rahulik ja monotoonne argipäev kunagi ei sisalda. Teisalt on raskete üleelamiste meeldetuletamine ja kirjeldamine kirjutaja jaoks veel üks laskumine infernosse, mis mõnel puhul võib olla vabastav, ent harvad pole ka juhtumid, mil kirjutaja rõhutab, et tal puuduvad sõnad, et kogetut edasi anda.

Nõukogude repressiooniohvrite eluloolised mälestused on trükisõnas saanud kõige enam tähelepanu, sageli on just neid peetud kõige tüüpilisemateks nõukogude elulugudeks. Traumateooriale toetuvate traumauurijate (psühhoanalüüsist lähtuvas) interpreteeringus tuleb kaotused ja valu teadvustada, korduvalt üle rääkida ja psüühiliselt läbi töötada, sest sel viisil on võimalik minevikuga rahu teha ja tuleviku suunas edasi liikuda.

Indiviidi jaoks, kes on elanud läbi šoki ja personaalse kriisi, on igal üksikul sündmusel traumaatiliste sündmuste ahelas kogemustest, prioriteetidest ja sensitiivsusest lähtuv tähendus. Kuidas see peegeldub eluloolises narratiivis? Trauma signaalidena elulugudes võib täheldada jutustaja läbielamuste raportit koos äärmise õuduse kujutamisega (seda kohtab kõige sagedamini vanglamälestuste puhul); teatud sündmuste varjamist (neist sündmustest on juttu vaid vihjamisi või kogemata, nt ei räägita sageli personaalsetest vägivallakogemustest ega seksuaalsest vägivallast); teatud traumaatiliste sündmuste pidevat uuesti jutustamist ühes võimetusega järgnevate sündmuste esitamiseks; pikaajalist vaikimist ja meenutamisest keeldumist või võimetust oma lugu jutustada; ka muudatusi jutustaja hääles ja kehakeeles jm (Benezer 2000: 32–36). Mitmed traumaatiliste elulugude uurijad on tõdenud, et trauma jäljed on väga püsivad ja ei kao mälust täielikult kunagi.

Kõigi nõukogude ajal elanud inimeste elulugude sõlmitus jääb 1939. aastasse. Sageli nimetatakse baaside lepingut ülekohtu alguseks. 1923. a Põhja-Eestis sündinud mees mäletab konkreetselt:

1939. aasta oktoobripäevade ilm, kui punaväed meie baasidesse saabusid, oli sügisene, jahe ja sombune. Seisime murelikult Narva-Tallinna maantee ääres ning ootasime punavägede kolonnide saabumist. Nende tulekust olid ajalehed juba mõni päev tagasi teatanud. Enne kui midagi paistma hakkas, kostis kõrvu mootorite müra ja ninna tungis eriliselt ebameeldiv heitgaasi toss, mis lausa hinge mattis, kui vene autod meie kohale jõudsid. Hallides sinelites sõdurid, “täitornid” peas, istusid GAZ-iku lahtises kastis mitmes reas. Kahju, et nad meie nägusid ja rusikasse pigistatud käsi ei näinud (vt ERE I: 265).

Meenutustes pööratakse tähelepanu sissetungijate erinevusele, mida rõhutatakse korduvate juhtumite meenutamisega. 1923. a sündinud mees:

Pool aastat hiljem levitas rahvasuu tõsielulisi anekdoote, kuidas Vene ohvitseride prouad pidanud Eestist ostetud öösärke ilmatu uhkeks tantsuõhtu rõivastuseks. Pagariärist viit saia soovides käisid nad kohusetundlikult viis korda poes. Ju neil oli Venemaal selline porjadok olnud (ERE I: 265).

Teine, 1926. a sündinud mees meenutab, kuidas oli Vene okupatsioonivägesid ette valmistatud:

Paarkümmend aastat hiljem kaevanduses töötades kuulsin ühelt selle sõidu kaasa teinud venelaselt, et politruk andnud neile range korralduse mitte ringi vahtida ja mitte lasta end petta: kõik, mida näete – kauplused, inimeste riietus – on pettus, tegelik elu on vaene ja vilets (ERE II: 9).

Otsustavalt muutus suhtumine Nõukogude okupatsiooni pärast 14. juunit 1941. Nõukogude terrori tulemusena tervitati sakslasi esialgu vabastajatena: Alanud sõda tegi rõõmu – nüüd pääseme Siberisse saatmisest (ERE II: 11).

Kui naiste ja laste meenutused sõjaajast piirnevad eluaseme, toidu, turvalisuse, perekonna ellujäämisega, mis ei ole kõik soospetsiifilised, vaid peegeldavad ka rahva üldist suhtumist sündmustesse, siis meeste meenutused keskenduvad enamasti sõjasündmustele. Korduvad arutlused võõra poole ja oma poole üle. 1923. a sündinud mees meenutab:

Kui aga saabus aeg, mil oli vaja välja astuda oma vabaduse kaitseks, ei jätkunud meie kasvatajatel tarmu puhumaks sõjasarve. See kõlamata jäänud signaal määras meid sõdima võõraid sõdu ja lahutas õigeteks ja valedeks. Joon jooksis läbi 1922. ja 1923. sünniaasta vahelt ja osutus eikellegimaaks, mille servades seisid okastraattõkked ja kaevikuread. See joon määras, kes pidi surema Stalini, kes Suur-Saksamaa eest (ERE I: 376).

1923. a sündinud Nõukogude armees Eesti Korpuses sõdinud mees arutleb selle üle, mis oli eestlase jaoks õigel või valel poole sõdimine:

Praegu polemiseeritakse palju selle üle, kes olid sõjas õigel, kes valel poolel. Justnagu oleksid need mehed, kes Eesti Leegionis võitlesid, olnud õigel poolel ja kõik lausa kangelased, aga need, kes Eesti Korpuses sõdisid, tegutsenud justkui valel poolel. See on suur jama. Ükski eesti mees, kes sõdis sakslaste vastu, ei kujutanud ette, et tema võitleb nõukogude võimu eest Eestis. Kõik tahtsid ikka vaba Eestit. Ühed tahtsid vabastada Eestit sakslastest, teised venelastest. Ega sakslaste hävitustöö väike olnud. Ka mina ei kujutanud ette, et venelane jääb Eestisse ja okupeerib meid veel viiskümmend aastat (ERE I: 321).

Mõlemat totalitaarre º iimi võrdleb David Abramson (snd 1923):

Septembris 1940 arreteeriti minu isa. Mingit otsest või kaudset süüd tal polnud. Ta oli rikas ja oli vaja ta kinni panna. Mina olin kodus, kui isale järele tuldi. Mehed kiskusid tääkidega tapeete maha ja otsisid seinte seest varandust. See oli minu esimene tutvus ja “suure sõpruse” algus nõukogude võimuga. Isa istus vangilaagrites kusagil Kasahstanis. Eestisse tuli ta tagasi 1946 väljalöödud silmaga inimvarena. Tegelikult on meie perekond kannatanud palju rohkem venelaste kui sakslaste läbi. Sakslased tapsid ühe meie suguvõsa perekonna, kes oli sõja ajal Pärnusse jäänud, ja ühe minu arstist onu. Venelaste vangilaagrites aga piinati surnuks kaheksa emapoolset sugulast (ERE I: 319).

Sõjamälestused alluvad elulugudes tavaliselt kindlatele jutustamisstrateegiatele, isiklikud mälestused sobituvad kollektiivsete mudelite ja hoiakutega. Kuigi Läände põgenenud ja represseeritud inimeste elusaatused on omavahel väga erinevad, ühendab mõlemat gruppi see, et nende elukaar joonistub väga selgelt välja. Mõlema grupi elulugudes kordub sama muster: aeg enne “teekonda” (normaalne elu), teekond, mida võiks käsitleda ka kangelasteekonnana, elu stabiliseerumine.

Nooremate põlvkondade märgatavalt minakesksete elulugude kõrval on vanemate generatsioonide elulugude intentsiooniks seotus nn Suure Ajalooga. “Minu ja minu lähedaste saatust” esitatakse tavaliselt kui näidet rahva ajaloost. Eriti on tüüpilisuse rõhutamine iseloomulik elulugudele, mille fookuses on nõukogude repressioonid.

Siin on ühes väikeses Eesti linnas sajandi esimesel-teisel veerandil elanud väikese eesti pere lugu (ERE I: 306), alustab arst, kelle isa ja ema mõlemad vangistati 1941. aastal ja lasti maha Nõukogude kontsentratsioonilaagris. Jutustaja viibis GULAG-is kuus aastat, ta hilisem karjäär oli tugevasti takistatud.

Meie pere lugu on tüüpiline 20. sajandi Eesti peredele (ERE III: 101), kirjutab 1936. a sündinud majandusteadlane, kelle perekonnast ei represseeritud otseselt kedagi, kuid kelle vanemad surid sõjajärgse psüühilise surve ja tagakiusamise õhkkonnas väga noorelt ja kes tunnistab: Ennekuulmatult jõhkralt koheldi kõikjal paljusid (ERE III: 107).

Küüditatute mälestused moodustavad paljude sarnaste mälupiltide, korduvate kogemuste ja motiivide poolest ühe suure kollektiivse narratiivi, mille kõrvale eesti ilukirjandusel ei ole võrreldavat panna.

14. juunil 1941 meie perekond küüditati ja üheteistkümne kuu pärast olin mina ainsana elus. Mu ema suri nälga 30. jaanuaril 1942 Medvedka külas Tomski oblastis lootusetus olukorras, püüdes iga hinna eest päästa oma laste elusid. Kaks venda kustusid enne ema, õde ja väikevend pärast teda. Imekombel ellujäänuna ja kodumaale tagasi pääsenuna olen enam kui viiekümne aasta jooksul tunnetanud oma kohustust olla väljas kõigi nende eest, kes sinna külmale maale jäid (ERE II: 209), kirjutab 1936. a sündinud, hiljem tehnilise kõrghariduse omandanud mees.

1930. a sündinud naine meenutab:

Olime raskesti haiged ja nii ei mäleta ma enne, kui ühekorraga kuskil Siberi jõe kaldal ühes onnis, kus oli kohutavalt lutikaid. [—] Siis algas nälg, sest kodunt kaasavõetud toit oli otsas. Korjasime vennaga karuohakaid ja nõgeseid, et neist putru keeta. Nälg hakkas aga rohkem ja rohkem peale pressima. 10. augustil 1942 suri kaksikvend Paul nälga. 11. märtsil suri ka õde Elma, kelle viimased sõnad olid enne surma: “Oh, kui saaks või peotäie rohtu või kartulikoori.” Surija soov püütakse täita, aga meie võimuses seda ei olnud, sest ema oli pikemat aega näljast nõrk ja haige. Tundsime nagu kergendust, kui Elma enam ei hinganud. Maeti ühe eesti prouaga ühte auku. Seal puusärki ei tehtud, kuigi mets oli ümberringi. Küüditatute peale laudu ei raisatud. Järgnesid aastad täis nälga ja tööd (KM EKLA f 350: 7).

Selles loos, mille on kirjutanud pensioniea lävel tagasi vaatav naine, kõneleb parandamatu trauma. Siiski on inimlikul võimel piirid leina absorbeerida ja minevikku integreerida. See määrab, kui palju on võimalik ahastada ja kui palju suudetakse elu jooksul kuhjunud negatiivseid kogemusi taluda. Reeglina kantakse neid kogemusi kaasas kogu elu jooksul (Krystal 1995: 84).

Kuigi küüditatute kollektiivsel eluloonarratiivil on palju ühisjooni, ei puudu ka erinevused, mis sõltusid kohast, kuhu väljasaadetud suunati, east, tervisest, perekonnaseisust, aga ka õnnest. 1941. a küüditatud Ronald Rüütel jutustab oma mälestustes oma seitsmeteistkümnest Siberi-aastast. Ta oli 16-aastane, kui ta viidi Võrust 15. juunil 1941 tundmatusse, politseinikust isa viidi Sosva surmalaagrisse, kus ta samal aastal hukkus, ema kui Naiskodukaitse juhtiv töötaja lasti maha 1942. aastal. Ometi tõdeb ta aastate 1941–46 kohta:

Minu elu parimad aastad olid Obi jõe kalavetel veedetud viis aastat. Elasin erinevalt teistest küüditatutest suhteliselt vabana, s.o kasutasin aega tööks ja puhkuseks oma äranägemise järgi. Teiseks olid need minu kordumatud noorusaastad (Rüütel 2002: 165).

Rahvuslik diskurss eeldaks siin märterlikku hoiakut, leina ja veritsevate haavade demonstreerimist. Ka Ronald Rüütel teab, et saatusliku 1941. aasta juunita oleks ta elu kujunenud teistsuguseks, tunnistab kurbmängu ja möönab: “Kolomenskije Grivõsse toodud 274 eestlasest jäi ligi neljandik Siberi mulda.”

Küüditatute mälestuste kõrval moodustavad omaette peatüki Nõukogude vangilaagrites ellujäänute mälestused. Erinevaid repressioonistsenaariume kogenud inimeste elulood ja mälestused on Stalini vägivallaohvrite eluloolise metanarratiivi osad. GULAG-is viibinute mälestused võimaldavad tõmmata selgeid võrdlusjooni Nõukogude kontsentratsioonilaagrite ja Saksa kontsentratsioonilaagrite vahele. 1918. a sündinud naine meenutab:

Stutthofi surmalaagri päev algab kell 4 hommikul ja on nagu kummipael, mida võib lõpmata pikaks venitada. Apell! Apell! Ape-e-ell! Läbilõikavat vilet puhudes kihutab blokivanem läbi baraki. Tuhat pead tõuseb puukottadelt, tuhat skeletti vajub alla kääksuvatelt naridelt. Puukottade jooksumüdin paneb baraki värisema. [—] Oleme viiekaupa hõrendatud rivis. Kohe tuleb nuudiga vehkides meie sakslannast ülemvaataja ja korralooja. Oh häda, täna on minu kord seista esirivis (ERE I: 164).

Eelnevale selgelt kirjandusliku intentsiooniga, ilmselt korduvalt esitatud meenutusele on lähedased 1919. a sündinud naise mälestused Nõukogude vangilaagrist:

Rong venis nagu uss tasakesi edasi valgel tundralumel. Väljas oli väga külm. Sama külm oli ka vagunis, mis oli kütmata. Oli kaubavagun, milles seisime püsti tihedalt nagu tikud toosis. [—] Laagrisse jõudsime õhtul ja meid aeti kohe külma kütmata sauna. Jäise veega loputasime end. Meie riided võeti ära ja meile anti selga sellised räbalad, mida ei taha meenutada. [—] Järgmisel päeval aeti meid laagriväravasse, kust meid kutsuti välja värava taha ükshaaval ja seal rivistati neljakaupa ritta. Igal meist oli number, mille järgi meid loendati. See number oli suurte mustade numbritega tehtud valgele riideribale, mis hiljem õmmeldi vatipükste põlvele, vatijope turjale ja läkiläki otsaette. Minu number oli 1–0–357 (KM EKLA f 350: 766).

Küüditatute elulood algavad reeglina privaatsete läbielamustega, kuid seejärel püüavad jutustajad sageli anda ülevaate kohalike inimeste (jutustajate jaoks harjumatust, enamasti primitiivsest, st võõrast) elulaadist ja Siberi oludest üldse. Kui küüditatute eksistents ei ole enam otseselt ohus ja nad ei võitle enam näljaga ning laste ja enese elu säilitamise eest, vaid peamiseks saab toimetulek ülejõu käiva tööga ja majanduslike raskustega, muutub oluliseks vastupanu assimileerimisele, emakeele ja kultuurilise identiteedi alalhoid. Naiste Siberi-elulood väljendavad muret ja vastutust laste pärast, nii nende elusalt kodumaale toomise pärast kui ka nende kasvatamise pärast oma rahvuse järgmise põlvkonnana.

Kodumaale naasmise järel tuli enamasti nullist alustada ja rõõm vabanemise üle asendus mõnigi kord kibedusega või uue šokiga. Kirjutatakse mitte ainult sellest, kui raske oli Eestis uuesti alustada, vaid sellestki, kuidas võõrsil olnuid kodumaale tagasi jõudmise järel kaasmaalaste poolt võõrastati ja kuidas küüditatud tundsid, et olid olnud Siberis rohkem vabad kui Eestis ettevaatlikuks ja sageli silmakirjalikukski muutunud kaasmaalased. Sageli tuli ilmsiks ambivalentne suhe ohvritesse, kaastunne asendus tõrjumisega, mõnel juhul välditi lähemat suhtlemist vägivalla ohvritega, nii nagu välditakse nakkushaigete puudutamist, peljates tõve külgehakkamist.

Hirmu kõrval uute repressioonide ees oli just ümbritsevate inimeste ükskõiksus ja mõistmatus põhjuseks, miks represseeritud avasid nõukogude ajal oma kogemusi väga vähestele (Anepaio 2001: 205). Elulugu, mis jätab inimesest märgi, aitab kirjutajatel tavaliselt paremini integreeruda. Nõukogude repressiivpoliitika ohvrite elulugusid iseloomustab tugev konflikt “mina” ja ühiskonna vahel, mille kaudu on just represseeritute mälestused nõukogude eluloo metanarratiivi kandetalaks.

Sõjajärgsed aastad kodumaal

Ühiskonna vägivallast inimese kallal räägib samuti enamik elulugusid, milles meenutatakse nõukogude korra kehtestamise aega. Vanema(te) generatsiooni(de) nõukogude perioodi kirjeldavad elulood võib laias laastus jagada traumaelulugudeks ja toimetuleku-elulugudeks. Üsna palju on ka siirdelisi lugusid, milles autor oma traumakogemuste järel analüüsib ja meenutab toimetulekut traumale järgnenud ajal. Sageli pärineb traumakogemus lapseeast (nt Peep Vunder, ERE II: 209–224) või noorusest (nt Antti Kirbi, Aili Valdrand raamatus “Me tulime tagasi”) ja on olnud hiljem kaasas otsekui stigma. Ligemale pooleteisest tuhandest eluloost moodustavad traumaelulood ligikaudu viiendiku (kuna elulootekstid on väga varieeruvad, on trauma osakaalu üle otsustamine vahel problemaatiline). Traumaatilised lood on meeldesööbivad, kõige suurem on siiski eluloolise mälu massiiv inimestelt, kes seisid silmitsi igapäevase toimetulekuga Nõukogude Eestis.

Kuigi esimesi sõjajärgseid aastaid kirjeldatakse valdavalt läbi traumakogemuste, jätkus elu paljudes sfäärides veel inertsist ja eelnevate suhtlemismallide järgi. Rahva seas säilis sõjaeelne meelsus, sest nõukogulikud ümberkorraldused võtsid aega, osaliselt püsis varasem elulaad, sealhulgas talumajapidamised. Seetõttu on seda aega mõnel puhul nimetatud ka järel-eesti ajaks (Kuuli 2002: 14).

Esialgu oli elu ENSV-s püssirohutünni otsas istumine, põnev ja töörohke. Tuli taastada märtsi õhurünnaku tagajärjed ja ehitada üles oma autotransport piimaveoks nii maalt kui linnast (ERE III: 19), kirjutab 1916. a sündinud Tallinnas Keskmeiereis töötanud mees.

Elu oli vaene ja vilets. Pesuseepi ja põhitoiduaineid, nagu leib, tangained, rasv, suhkur, liha (vorst), sai tšekkidega. Täisealised said ka viina ja paar pakki suitsu. Mida me sõime? Põhiliselt igasuguseid kartuli-juurviljatoite, millele lisatud veidi rasvainet. Leivale määriti margariini, joogiks oli sahhariiniga viljakohv või taimetee. Turult sai igasugust toidukraami, ometi suutsid vähesed seda osta, kuna hinnad olid kõrged ja rahakott õhuke (ERE III: 47; naine, snd 1927, kooliõpetaja).

Ideoloogiline surve hakkas drastiliselt tugevnema alates 1949. aastast. Ka nende jaoks, keda sõjajärgsed arreteerimised ja repressioonid ei puudutanud, sai selgeks, et mälestused eelnevast elust tuleb unustada, välja vahetada või mälusse sulgeda. Ainelise kehvuse ja teadmatuse kõrval iseloomustasid seda aega kuulujutud ja paljude inimeste usk, et elu ei saa niisuguseks jääda: Rahvas uskus, et kohe tulevad ameeriklased või inglased (ERE I: 230). Tol ajal rahva seas levinud kuulujuttudest annab ülevaate kooliõpetaja Jaan Roos oma päevikus. Välismaiste raadiojaamade õhutusel, et Lääs ei unusta Baltimaid, levisid väga vastuolulised kuuldused: räägiti nii seda, et kõik eestlased viiakse Siberisse, kui sedagi, et Saksmaal on formeeritud saja tuhande mehene armee Baltimaade vabastamiseks jne (Roos 2000: 26).

Paljud elulookirjutajad ei saa oma elukäiku meenutades mööda ka sõjajärgset Eestimaad vapustanud metsavendade võitlusest, millega nad kas otseselt või kaudsemalt kokku puutusid. Kokkuvõtvalt kirjutab sellest Elsbet Parek oma 1969. aastal kultuuriloolisse arhiivi antud mälestustes:

Selle rahvusliku tragöödia, mis arenes neil aastail maal, peamiseks juureks olid metsavennad, keda omalt poolt pidevalt julgustas ja ässitas “Ameerika Hääl”. Kuidas pidid inimesed, kes end aastaid varjasid, omama mingit kainet arusaamist ja ülevaadet. Ja enamikul neist olid omaksed ja perekonnad, kes neid toita püüdsid. Sellepärast tühjendati palju metsaäärseid talusid, terveid külasid – ja metsavendade omaste tee viis vangilaagri või Siberi. Tean nii palju põrutavaid lugusid ühenduses nende aastate võitlusega maal (Parek 2002: 79).

Elsbet Pareki mälestused on kirjutatud 1960. aastatel, ta väldib täpsemaid aruandeid “põrutavatest lugudest ühenduses nende aastate võitlusega” ja talitseb emotsioone. Tühikutele tekstis on viidatud, paljud sündmused aga esinevad vaid varjudena.

Repressioonide ulatuslik meenutamine hilineb nelikümmend aastat. Tunnistamise protsess on vaikimiseks surutud, kuulamisruum on kokku surutud ja piirdunud enamasti lähiringiga. Mälu vabanemise ajal ei loobu kõik vaikimast, kuid paljud tunnevad kergendust rääkimisest. Aga jumal ei tahtnud, kirjutab 1911. a sündinud naine, kelle mees arreteeritakse 1944. aastal. Kõikvõimsana vaatas ta ükskõikselt pealt, kuidas miljonid inimesed pidid süütult surema (ERE I: 76). Etteheited Jumalale või saatusele on traumaatilistest kogemustest jutustavates elulugudes siiski harvad.

Elulootekstide põhjal võib järeldada, et inimesed elasid sõjajärgsel ajal peamiselt tööle või kodule; mõnedki elulookirjutajad tunnistavad, et ümberharjumine sõjajärgsesse nõukogude aega kulges seetõttu suhteliselt valutult, et sõjaaegsed kehvad materiaalsed olud jäid samasuguseks ka esimestel rahuaastatel. Ajajärgu iseloomustamise kõrval ei minda mööda ka elu rõõmsatest hetkedest ja nooruse lõbustustest: Ma olin noor ja tahtsin lõbusat elu elada. Kahjuks oli palju traagilisi sündmusi, mis panid tundma valu ja muret (ERE II: 111).

Naistepäeva peeti ikka koolimajas ja siis oli ka mingi eeskava, tavaliselt rahvatantsud, lühinäidend, mõni deklamatsioon ja teeõhtu. Ka oktoobripühi peeti tingimata. Koolis oli ikka aktus või pidu ja rändkinogi vahel sel puhul. Vana Lenini sünnipäeva pühitseti. Alati sai käidud, sest siis oli ikka lõpuks tants ka ja kes siis sinna ei lähe. Sisssepääs oli tasuta (ERE III: 86; naine, snd 1936).

Tollal kogunes külades kinoseanssidele hulgaliselt vanu ja noori. Reeglina järgnes filmile alati tants kohalike pillimeeste muusika saatel. Me ei jätnud vahele ühtki kinoõhtut (ERE III: 141; mees, snd 1937).

1949. aasta märtsiküüditamise ja kollektiviseerimisega lõppes sõjajärgne üleminekuaeg.

Lootust, et ehk saab edasi elada, jätkus kuni kolhooside asutamise kampaaniani. Seni olime koolis küll pioneeriks tehtud, aga ega sellest suurt midagi muutunud, sest meil olid mõistlikud õpetajad ja me mängisime kontrollidele koos oodatud rolli, muidu aga õppisime ja tegime isetegevust (ERE III: 286; naine, snd 1934).

Kollektiviseerimine oli totaalne, üksikud talupidajad, kes ei astunud kolhoosi, suruti varsti nurka. 1938. a sündinud mees kirjeldab, kuidas ta isa püüdis keelduda kolhoosi astumast ja suutis pidada vastu 1952. aastani, kuulates “Ameerika Häält” ja lootes, et puhkeb sõda või liitlased sõlmivad mingi uue kokkuleppe, mis piirab nõukogude võimu Eestis. Esialgu suutis korras põllumaadega pere maksudega toime tulla:

1951. aastal oli põllumajandusmaks kasvanud kahekordseks. Kui isa läks seda maksu Lahepera külla rahandusosakonda ära viima, ladus ta kokkuseotud rahapakid kartulikotti, viskas selle vankrisse, istus peale ja sõitis minema (ERE III: 23).

Aasta hiljem võeti maa kolhoosile, tekitati majapidamisele kunstlikult suured võlad ja pere aeti majast puupaljalt välja, võlgade katteks läks mööbel ja lauanõudki. Võrreldes küüditatute traumaelulugudega on maaelu sotsialistlikku ümberkorraldamist käsitlev narratiiv mitmekesisem, sisaldades traagiliste tunnistuste kõrval ka tragikoomilisi ja koomilisi seiku ning episoode:

…kui lektor tuli rääkima Stalini surmast, ei viitsinud [brigadir] kolhoosnikke kokku ajada, jõi end Kallaste teemajas purju ja hõikas: “Elagu Stalin ja tema kirju põrsas!”, mille eest sai kaheksa aastat, istus poole ära ja suri noorelt (ERE III: 25).

Nõukogulik ümberkorraldamine pakkus rohkesti groteskseid näiteid:

1950. aastate alul käis ta korra üksi kodutalus [—] Alles jäänud elumaja suurtoas avanenud uskumatu pilt. Klaveri alla oli tehtud seasulg. Klaverijalgade küljes olid köies lambad, kes vaatasid end peeglist ja tegid “mää”. Ühte nurka olid naelutatud õrred kukele ja kanadele (ERE III: 106).

Kuna elulugude hulgas domineerivad maalt pärinevate inimeste lood, annavad meenutused kujuka pildi maaelu laostumisest ja linna põgenemistest. Aastakümneid hiljem meenutatakse toonaseid sündmusi, mida on mälestustes korduvalt üle räägitud, enamasti halamata:

Nojah, ega me sellepärast ära ei surnud, et kolhoosist palka ei saanud. [—] Oli ju aiamaa 0,6 hektarit ja kolhoosiperel oli lubatud pidada loomi: üks lehm, üks noorloom, üks siga (või üks emis põrsastega), kaks lammast talledega, kanu, hanesid, nende kohta keeldu ei olnud (ERE III: 85; naine snd 1934).

Siiski meenutatakse nõukogude korra kehtestamise aega kui oma elu keerulisemat ja dramaatilisemat aega:

1952. aastal läbielatud sündmused mõjusid mulle, 14-aastasele poisile, maailmavaate kujundajana. Oleks keegi mulle siis püssi andnud, oleksin silma pilgutamata rajooni parteijuhid maha kõmmutanud (ERE III: 26).

Kustutamisest ja ülekirjutamisest

Kõik elulookirjutajad tahavad ennast oma teksti kaudu mingil viisil kellelegi/teistele esitleda. Autori personaalse portree kõrval annavad elulood pildi rahva kollektiivsest psüühikast teatud ajajärgul läbi kultuuriliste kaanonite, mis määravad, mida näha traagilise ja kurvana, mida aga naljakana. Tavaliselt teeb teatud loo “huvitavaks” midagi, mis seda teksti teistest eristab. See “rikkumine” peab samas ise alluma teatud kaanoneile (Bruner 1993: 30). Sõjajärgses eluloopärandis võiksid seesuguseid rikkumisi esindada episoodid selle aja erakordsetest või fiktsionaalsetest sündmustest, nagu neid esitasid ajastu kuulujutud valgest laevast, vorstivabrikutest või sellest, et kogu eesti rahvas viiakse Siberisse. Kui ajajärgu kollektiivne autobiograafiline narratiiv kehastab selle aja kanoonilisi maailma kogemise viise, võiksid intelligentsi autobiograafilised mälestused aidata neid viise kas täpsemalt kaardistada või demüstifitseerida. Võiksime küsida: kelle elulood esindavad ajastut kõige täpsemini?

Nagu mainitud, on peaaegu kõik stalinismi perioodi käsitlevad autobiograafilised tekstid kirjutatud stalinismijärgsel ajal (nt E. Pareki mälestused) või Nõukogude Liidu lagunemise järel (peaaegu kõik elulugude kogus olevad tekstid, samuti valdav osa viimase kümne aasta jooksul ilmunud mälestusi). Erandi moodustavad Siberi ja kodumaa vahel liikunud kirjad – tsensuurile vaatamata väga kõnekad dokumendid –, samuti päevikud, millest Jaan Roosi päevikute kõrval on trükki pääsenud Elo Tuglase päevik. Jätkates 1952. a oma vahepeal katkenud päevikukirjutamist, rõhutab autor: “Tahan kinnistada selle kitsa ringi väikesi eluavaldusi. Ja seejuures pean sellegi keskel valima, mida öelda, mida mitte” (Tuglas 1993: 10). Friedebert Tuglase lakoonilised eluloolised märkmed, mille puhul on riskantne otsustada, kus lõppes kirjutamise hetke enesetsensuur ja algas autori hilisem järeltsensuur, varjavad sageli rohkem kui valgustavad. Nii on ta 19. IX 1944 kirjutanud: “Kuna rongid Tartu poole maale ei läinud, siis otsustasime Haapsalu poole sõita” ja 21. XI jätkanud: “Lootsime õhtupoolikul edasi pääseda, kuid polnud sõiduvõimalust” (Tuglas 1997: 10). Hermann Evert, selle reisi kaaslasi, meenutab oma 1973. a kirjutatud käsikirjalistes mälestustes: Igatahes reedel tuli suur veoauto, millele vinnati Tuglaste rasked sumadanid ja meie asjad ning kus meie kõik, pakkide otsas küll, saime korralikud istekohad. Algas sõit edasi Läände. Hermann Everti mälestustes on päev-päevalt kirjas Tuglaste põgenemisteekond, mis lõppes tagasipöördumisega ainult seetõttu, et Rootsist saadetud paadi kohta ei saadud teateid (KM EKLA f 308, m 3: 8). Evert kirjutab toonastest sündmustest aastal 1973, s.o pärast Tuglase surma, kui ta tulevase ajaloohuvilise jaoks sahtlisse kirjutatu ei oleks enam kuidagi saanud Tuglast kahjustada. Tuglase mälestustele tuginedes meenutatakse trükisõnas Friedebert Tuglase rännakuid 1944. a kui rinde eest põgenemist (Kattai 1986: 167–170). Antud juhul on kirjanik ise oma autobiograafiliste märkmetega struktuuriliste tühikute tekitajaks. Enamgi veel, aastail 1950–1971, mil Tuglas tegeles oma “Mälestuste” käsikirja redigeerimisega, kustutas ta 1940. aastal avaldatud mälestuste tekstist nimesid, jättis välja fakte ja sündmusi, sõnastas ümber hinnanguid (Eelmäe 1990: 379–388). Kirjanikuna ei suutnud ta kujutleda end kirjutamas sahtlisse, ja parandusteta oleks mälestuste avaldamine osutunud problemaatiliseks. Ülejäänud nõukogude aja mälestuste kirjutajatel ei olnud varem avaldatud teksti, milles kupüüre teha. Seega tuli need kupüürid teha mälus enne kirjutama asumist. Kustutamise põhjuse – hirmu – fenomen jääb nõukogude perioodi käsitlevais elulootekstides kummatigi suhteliselt tagaplaanile, sest sellest räägitakse üldsõnaliselt ja peamiselt Nõukogude okupatsiooni algust meenutades. Nii meenutab 1909. a sündinud naine: Vene väed marssisid sisse, eesti rahvas oli hirmu täis (ERE I: 42). 1905. a sündinud naine meenutab: Kevad ja suvi 1941 olid täis ärevust ja hirmu. Toimusid seletamatud sündmused. [—] Algas küüditamine, alevis oli surmahirm (ERE I: 22). Hirmu meenutatakse ka sõjajärgseist aastaist: Kuigi olime kolhoosile vajalikud tööinimesed, ei võinud siiski kindel olla, mis võib veel juhtuda. Hirm ja kõhe tunne oli kogu aeg (ERE I: 44). Tüüpiline on hirmust rääkimine küüditamiselulugudes, kirjeldades teekonna algust või elu Siberis, meenutatakse ka, et koju tagasi pöördunud küüditatud olid hämmastunud kaasmaalaste ettevaatlikkuse ja kartuse üle. Ometi tundub, et just hirm on üks neid karakteristikuid, mis tavaliselt ei mahu jutustajate “mina” esitlusse ka siis, kui räägitakse ajast, mida kirjutajad iseloomustavad raske ja traagilisena.

Jaan Roos on 1. märtsil 1944 kirjutanud päevikusse: Eesti rahva seisund on praegu traagiline, et ta kolmeks lõhki on käristatud: kommunistid, fašistid ja rahvuslikult ning demokraatlikult häälestatud eestlased (Roos 1997: 17).

Jaan Roosi jaotust silmas pidades on viimase kümmekonna aasta jooksul kogutud elulood kirjutatud “demokraatlikult häälestatud eestlaste” poolt. Ei ole laekunud ühtegi küüditaja elulugu, ühegi kommunisti või fašisti elulugu ega ka metsavenna elulugu, kellel süü hingel. Ei ole ka nende inimeste lähedaste mälestusi. Kuna elulukku pääseb ühiskonna poolt aktsepteeritud ja autori poolt soovitud aines, siis on ka Nõukogude impeeriumi lagunemise järel kirjutatud mälestustes tehtud mälus mitmeid kupüüre.

Elu nõukogude ajal

Kui stalinistlikku vägivalda ja sõjajärgset aega kujutav elulooline narratiiv on suhteliselt ühtne, siis režiimi stabiliseerumise ja stagnatsiooni aja kujutamisel ühtsus hajub. Pärast raskeid 50-ndate algusaastaid möödus edaspidine elu sujuvalt nagu lepase reega (ERE III: 28). Rahulikult kulgenud elukäiguni jõudes puuduvad autoritel sageli ühiskonnas toimunud muutuste kirjeldamiseks sobivad mallid. Vanemate generatsioonide elulookirjutajad (enne 1940. aastaid sündinud, eriti aga sajandi esimestel kümnenditel sündinud) keskenduvad peamiselt varasemale eluetapile, esitades ülevaate hilisemast elukäigust kokkuvõtlikult ja väheste mälupiltidega illustreeritult. Püüdes kujutada nõukogude aja argipäeva, tunnevad teatud abitust kõik, ka nooremad ja sageli professionaalselt vilunud jutustajad: Tajun, et ei suuda löövalt välja tuua pildikesi elust nõukogude külas (ERE III: 447; naine, snd 1973, ajakirjanik). Vanemad autorid ei püüagi sageli analüüsida nõukogude elu kogemusi, vaid esitavad oma eluloo generatsiooni või sotsiaalset gruppi esindava eluloona:

Minu lugu on minu generatsiooni lugu. Olles sõjapäevade ja sõjajärgsete aastate lapsed, olime ühiskonna vaeslapsed. Me andsime ühiskonnale rohkem, kui oodati, kuid saime vastu vähem, kui olime ära teeninud. Tänu meie ränkraskele tööle sai sõjast laastatud Eestimaa jälle elamiskõlbulikuks kohaks meie lastele (ERE III: 54).

Keskealised ja vanemad inimesed kujutavad stalinismijärgset perioodi sageli nende elu kõige stabiilsema ajana (võrreldes nii varema repressioonide ajaga kui ka hilisema üleminekuajaga, st kirjutamise ajaga):

60. aastate lõpp oli takkajärele mõeldes ilus aeg. Kolus oli heal järjel “Kalevi” kolhoos. [—] 60. aastatel olid inimesed rõõmsad, 50. aastate vaimne surutis oli möödanik. Võimalus oli korralikumalt elada. Kooskäimisi, pidusid, ühistegemisi oli palju (ERE III: 232–233; mees, snd 1960).

See oli aeg, mil inimesed olid nõukogude korraga kohanenud ja võtnud omaks vastava mõttelaadi ja käitumismustri, mis väljendub ka elulootekstides. Vanem(ad) põlvkon(na)d ei püüa kohanemist süsteemiga kuigivõrd analüüsida, pigem üritavad eelneva põlvkonna kohanemist kirjeldada pärast 1960. aastat sündinud autorid. Tüüpiline on nõukogude aja meenutamine erinevuste kaudu sotsiaalsfääris, olustikus ja tarbimises. Olmele keskendumist inspireeris ka eluloovõistluse “Minu elu Eesti NSV-s ja Eesti Vabariigis” üleskutse, milles esitati nõukogude olustikku markeerivaid märksõnu. Seetõttu korduvad saabunud elulugude tekstides teemad defitsiit, järjekorrad, majanduslik ebarentaablus ja raiskamine, töö ja selle eest saadav tasu, eluase ja selle hankimisega seotud probleemid, suhted välismaaga, kogemused Nõukogude armees jne.

Võistlusele saabunud lugude põhjal on ilmunud Ene Kõresaare artikkel “Hea elu normatiivsus. Nõukogude defitsiidikogemuse kujutamisest elulugudes” (2003b) ja valminud mitmeid üliõpilastöid.

Mainitakse ka kogemusi KGB-ga: Iga komandeering tõi kaasa midagi uut. Veendusime ka, et KGB silmad on kõikjal (ERE III: 148); Oli ju selge, et minu jutu vastu tundis huvi KGB. [—] Mind taheti värvata koputajaks! (ERE II: 20–21).

Näidete abil tuuakse välja ajastu paradokse ja veidrusi, hinnangud jäetakse sageli ka formuleerimata. Mitmed jutustajad alustavad käsitletavaid teemasid saatesõnadega: “Vene ajal oli nii” (vt nt ERE III: 30). Hinnang väljendub ka tunnistaja positsioonilt esitatud tektis:

Olen oma elust kirja pannud palju üksikasju, mida pidasin vajalikuks sellepärast, et kirjutan rohkem tulevastele põlvedele. See, mis meile on nendest aegadest iseenesest mõistetav, on meie lastele ja lastelastele uskumatuks uudiseks. Ei usu, et ajalugu sellise pöörde võtaks, et need ajad tagasi tulevad (ERE III: 139; mees, snd 1937).

Nooremad autorid püüavad aruande asemel analüüsida:

Fraas “lollikindel vene asi” leidis rahva kollektiivses teadvuses kindla koha. Enamasti mõisteti selle all mingit masinat, mehhanismi, kuid ehk võiks semiootilistesse seostesse süüvides leida selles assotsiatsioone ka totalitaristliku süsteemi poolt järjekindlalt elluviidava lauspropaganda mällusurumisest ” (ERE III: 500; naine, snd 1977).

Eluloolise materjali valiku määrab jutustamise aja sotsiaalne kontekst. Suhtumist nõukogude võimusse ei esita eksplitsiitselt sugugi kõik kirjutajad. Kui see väljendub selgelt traumaelulugudes, siis toimetulekulugudes on suhtumine ambivalentsem, sageli varjatud, ka ei püüa kõik autorid seda enda jaoks ühemõtteliselt formuleerida.

2001. aasta eluloovõistluse tiitel (“Minu ja minu pere elu Eesti NSV-s ja Eesti Vabariigis”) inspireeris võrdlema. Sageli lähtuvad hinnangud materiaalsest toimetulekust (nõukogude ajal oli elu parem kui praegu; nõukogude ajal oli elu halvem kui praegu): laiema üldistuse taotlus on hinnanguis, mille järgi eluloo autori jaoks oli elu nõukogude ajal parem (jõukam), kuid Eesti jaoks tervikuna halvem. Elulugudes leiduv hinnang möödunule sõltub muutunud sotsiaalprobleemidest ja kirjutaja toimetulekust Eesti Vabariigis, ta lähedaste käekäigust, kirjutaja vanusest, haridusest jne ning eeldab põhjalikumat analüüsi, mis ei mahu käesoleva ülevaate raamesse.

Peale mõistete ja tähenduste, millega iseloomustatakse nõukogude elulaadi, võib suhet re º iimisse analüüsida ka suhtumise kaudu poliitilistesse organisatsioonidesse ja nendega liitunud inimestesse. Tavaliselt eeldavad elulookirjutajad nõukogude aja puhul teatud kindlatest nähtustest rääkimist, samuti teatud nähtuste salgamist (nt jõulude tähistamine, pioneeriks, komsomoli, NLKP-sse astumine, üliõpilasaastate meelsusdemonstratsioonid, kokkupuuted julgeolekustruktuuridega, suhted välismaaga, mitmesugused defitsiidikogemused, kogemused Nõukogude armeest jne). Eneserepresentatsioone konstrueerides rõhutatakse sageli suhet nõukogude poliitilistesse massiorganisatsioonidesse:

Enamikust eesti rahvusest juhtidest said “rediskommunistid” – pealt punased, seest valged. Esimest korda agiteeriti mind nagu kõiki teisi parteisse astuma instituudis. Meie õppejõud püüdis selgeks teha, et kes siis veel peaks olema parteis kui mitte insenerid, tootmise juhid. Muidu hakkavad otsuseid vastu võtma need, kellel ei ole haridust. Elu näitas, et tal oli õigus, aga meie grupist ei läinud keegi üleskutsega kaasa. Järgmise töötlemise elasin üle sõjaväes. Seal tehti meile selgeks, et sõjaväes on tunduvalt lihtsam partei liikmeks saada kui tsiviilelus. Vastasin, et sellepärast ma ei tahagi astuda – see oleks ju karjerism. Jäetigi rahule (ERE III: 149).

Parteisse astumisel on võtmefraasiks “ma olin sunnitud”. Aili Aarelaid on analüüsinud põhjalikumalt nn eestimeelsete kommunistide elulugusid kui nõukogude kahepaiksust. Kaari Siemer on toonud elulugude põhjal esile neli parteisse astumise põhjust: hirm, karjäär, usk reformidesse, nõukogude ideoloogia pooldamine (Siemer 2003: 134). Inimese jaoks, kes töötas oma erialal, taotlemata sotsiaalselt ambitsioonikaid rolle, jäid võimuga seotud probleemid kõrvaliseks, ta biograafia on tööbiograafia või perekonnakeskne biograafia.

Tavaliselt ei meenu mulle meie elu tollane poliitiline tagapõhi, sest olen suhteliselt poliitikakauge ja poliitikasse mitte sekkuv inimene. Mu elu on seda võimaldanud, mu eriala ei tingi mingisuguseid poliitilisi seisukohavõtte [—] Mu õpinguaastateks ülikoolis olid 1960–1969. Need polnud enam poliitiliselt sedavõrd teravad kui eelmise kümnendi omad. Siiski oli ülikooli vastuvõtmisel hea, kui võis vastata jaatavalt ELKNÜ-sse kuuluvuse kohta (1942. a snd kõrharidusega naine, kiri 08. 03. 2003 Rutt Hinrikusele).

Stalini-järgsel süsteemiga kohanemise perioodil langeb kogetu raskuspunkt sageli privaatsfäärile, mida on traditsiooniliselt peetud naiste pärusmaaks. Tõenäoliselt on see üks põhjustest, miks nooremate generatsioonide elulookirjutajatest on kuni ¾ naised. Eesti naiste elulood räägivad väga palju tööst ja lõpmata abitööst koduses majapidamises ning kõigist teistest sotsiaalsfääri puutuvaist probleemidest, vaikides tavaliselt spetsiifilistest sugupoolega seotud probleemidest, vastavalt kultuuritraditsioonile, mis eeldab avalikus tekstis aseksuaalsust, anonüümsust ja tagasihoidlikkust. Nii naised kui mehed kirjutavad (üksikud erandid välja arvatud) vähe oma tunnetest ja napisõnaliselt perekonnaelust, millest räägitakse emotsioone talitsedes. Seevastu räägitakse põhjalikumalt tööst ja sellest, kuidas on saadud kõigile vaatamata hakkama. Sageli on mälul ees arvukalt filtreid: aeg ja unustamine, eelnevaist kogemustest pärinevad tabud jms, mida ei võta täielikult maha rahvusliku vabanemise paatos ja retoorilised mudelid. Kui sõjaeelset ja ‑järgset põlvkonda iseloomustas traumaatiliste aegade ja stabiilsema(te) perioodi(de) vastandamine, isikliku elu ja avaliku elu vastandamine, siis noorema generatsiooni puhul vastanduvad elu nõukogude ajal meenutades lapsepõlv ja hiljem kogetud tegelikkus, ideaalid ja kujutlused ning silmakirjalik ja väga piiratud valikuid pakkunud aeg.

Kokkuvõtteks

Eesti enam kui sajandi pikkune mälestuste kirjutamise traditsioon jagunes pärast 1944. aastat kaheks. Paguluses sai memuaristikast juhtivaid kirjandus º anre, okupeeritud kodumaal oli avalik mälu tugevasti moondatud ja mälestuste juurdevool väga väike.

Elulugude massiline kogumine, mis algatati Kirjandusmuuseumi kultuuriloolise arhiivi poolt 1989. aastal, on seadnud oma eesmärgiks anda sõna võimalikult paljudele inimestele ja koguda ulatuslik eestlaste ajalugu, mälu ja maailmapilti esindav elulooliste mälestuste kogu, milles autorid saavad vabalt valida oma teksti konstrueerimise strateegia. Tavaliselt esitatakse eluloolised meenutused teadetena möödunu kohta, tunnistuste või ka pihtimusena, mis sageli ühes tekstis segunevad. Pikk vaikimine, unustamise ja mäletamise dünaamika on põhjuseks, miks vanemate generatsioonide elulugudes domineerivad tunnistused okupatsiooniperioodil kogetud riiklikust vägivallast. Tavaline on oma loo alustamine perekonna ajaloona, sageli valitakse rahva või mingi sotsiaalse grupi mälu esindaja vaatekoht. Sõjajärgse põlvkonna elulookirjutajad püüavad kirjeldada võimalikult detailirohkelt oma elukogemusi nõukogude süsteemis. Eesti elulugusid iseloomustab keskendumine ühiskonna ja inimese suhtele, paljude elulootekstide autorid tunnevad end generatsiooni või sotsiaalse grupi ajalookirjutajatena. Uurijatele pakub nõukogude perioodi käsitlemine elulugudes heterogeensuse tõttu üsna raskesti ligipääsetavat, kuid mitmekesist materjali suhtumise kohta ühiskonnas toimunud muutustesse (maaelu ümberkorraldamine, urbaniseerumisprotsessid, hariduse omandamine, väärtushinnangud ja nende muutumine, sotsiaalprobleemid, isiksuse ja ühiskonna vahekord jms).

Kogutud materjal moodustab pidevalt täieneva mälupanga, mis on aluseks uurimustele mitte ainult käesoleval ajal, vaid ka edaspidi.

Kirjandus

Aarelaid, Aili 1998. Ikka kultuurile mõeldes. Tallinn: Virgela.

Anepaio, Terje 2001. Trauma ja mälu. – Anepaio, Terje ja Kõresaar, Ene (toim.). Kultuur ja mälu. Studia ethnologica Tartuensia 4. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 198–214.

Benezer, Gadi 2000. Trauma Signals in Life Stories. – K. L. Rogers et al (ed.). Trauma and Life Stories: International Perspectives. Narrative 2. London: Routledge, lk 29–43.

Bruner, Jerome 1993. The Autobiographical Process. – Folkenflik, Robert (ed.). The Culture of Autobiography. Stanford, California: Stanford University Press, lk 38–57.

Eelmäe, August 1990. Tuglase mälestuste lugu. – Friedebert Tuglas. Kogutud teosed, 6 kd. Tallinn: Eesti Raamat.

ERE I = Eesti rahva elulood. Sajandi sada elulugu kahes osas. I osa. Koostanud Rutt Hinrikus. Tallinn: Tänapäev, 2000.

ERE II = Eesti rahva elulood. Sajandi sada elulugu kahes osas. II osa. Koostanud Rutt Hinrikus. Tallinn: Tänapäev, 2000.

ERE III = Eesti rahva elulood. III osa: Elu Eesti ENSV-s. Koostanud Rutt Hinrikus. Tallinn: Tänapäev, 2003.

Folkenflik, Robert 1993. The Institution of Autobiography – Folkenflik, Robert (ed.). The Culture of Autobiography. Stanford, California: Stanford University Press, lk 1–20.

Günther, Dagmar 2001. “And now for something completely different”: Prolegomena zur Autobiographie als Quelle der Geschichtswissenschaft. – Historische Zeitschrift, Heft 272/1, lk 25–61.

Jaago, Tiiu (koost. ja toim.) 2001. Pärimuslik ajalugu. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Jaago, Tiiu (ed.) 2002. Lives, Histories and Identities: Studies on Oral Histories, Life- and Family Stories. I–III. Edited by Tiiu Jaago in collaboration with Mare Kõiva and Kairika Kärsna. Tartu: University of Tartu, Estonian Literary Museum.

Kattai, Hillar 1986. Friedebert Tuglase pikk aasta. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 167–170.

Kivik, Uno 1997. Meie perekonna väljasaatmisest. – Eesti elulood. Me tulime tagasi. Koostanud Rutt Hinrikus. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 72–99.

Krystal, Henry 1995. Trauma and aging. – Caruth, Cathy (ed.). Trauma: Explorations in Memory. John Hopkins University Press.

Kurvet-Käosaar, Leena 2003. Teemandid tolmuhunnikus ehk kuidas vaadelda naiste päevikuid. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 178–191.

Kuuli, Olaf 2002. Sula ja hallad Eesti NSV-s. Kultuuripoliitikast aastail 1953–1969. Tallinn: Ühiselu.

Kõpp, Johan 1991. Mälestuste radadel II. Tallinn: Eesti Raamat.

Kõresaar, Ene 2001. Kollektiivne mälu ja eluloouurimine. – Anepaio, Terje ja Kõresaar, Ene (toim.). Kultuur ja mälu. Studia ethnologica Tartuensia 4. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 42–58.

Kõresaar, Ene 2003a. Mälu, aeg, kogemus ja eluloouurija pilk. – Kõresaar, Ene ja Anepaio, Terje (toim.). Mälu kui kultuuritegur. Etnoloogilisi perspektiive. Studia ethnologica Tartuensia 6. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 8–33.

Kõresaar, Ene 2003b. Hea elu normatiivsus. Nõukogudeaegse defitsiidikogemuse kujutamisest elulugudes. – Kõresaar, Ene ja Anepaio, Terje (toim.). Mälu kui kultuuritegur. Etnoloogilisi perspektiive. Studia ethnologica Tartuensia 6. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 150–178.

Laar, Mart 1988. Veidi meie ajaloolisest mälust. – Kultuur ja Elu, nr 4, lk 11–13.

Laar, Mart 1989. Ajaloolise pärimuse kogumisest. Kultuur ja Elu, nr 12, lk 41–43.

Lõhmus, Maarja 2001. Staging Journalism: Professional Identity and Roles of Journalists in Social Changes. – Kivikuru, U. (ed.). Contesting the Frontiers: Media and Dimensions of Identity. Göteborg: Nordicom, lk 187–208.

Parek, Elsbet 2002. Mälestusi Pärnust 1944–1949. Litteraria 21. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.

Plato, Alexander v. 2000. Zeitzeugen und die historische Zunft. Erinnerung, kommunikative Tradierung und kollektives Gedächtnis in der qualitativen Geschichtswissenschaft – ein Problemaufriss. Bios, 13. Jg, nr 1, lk 5–29.

Raigo, Vello 1990. Sinule, Tiu. Tallinn: Eesti Raamat.

Reinla, Astrid 1990. Noorte meeste memuaarid. – Looming, nr 7, lk 998–999.

Reinvelt, Riina 2001. Mida ei mäletea, seda pole olnud? – Anepaio, Terje ja Kõresaar, Ene (toim.). Kultuur ja mälu. Studia ethnologica Tartuensia 4. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 244–256.

Reinvelt, Riina 2003. Ingeri elud ja lood. Kultuurianalüütiline eluloouurimus. Studia ethnologica Tartuensia 5, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Roberts, Brian 2002. Biographical Research. Buckingham – Philadelphia: Open University Press.

Roos, J. P. 1994. True Life Revisited: Autobiography and refentiality after the “Posts”. – Lives and Works. Auto/biographical occasions. Special issue of Auto/Biography 3 (1–2).

Roos, J. P. 2002. Context, Authenticity, Referentiality, Reflexivity: Back to Basics in Autobiography. – Robin Humphrey, Bob Miller and Elena Zdravomyslova (eds.), Biographies in Eastern Europe, Ashgate, lk 27–37.

Roos, Jaan 1997. Läbi punase öö. I. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts.

Roos, Jaan 2000. Läbi punase öö. III, Tartu: Eesti Kirjanduse Selts.

Rüütel, Ronald 2002. Atarma. Minu elu Siberis. Tallinn: Faatum.

Sarv, Enn 1997. Genotsiid ja apartheid Eestis. – Akadeemia, nr 2, lk 245–285; nr 3, lk 573–596; nr 4, lk 675–692.

Siemer, Kaari 2003. Võim, indiviid ja kohanemine elulugudes. – Kõresaar, Ene ja Anepaio, Terje (toim.). Mälu kui kultuuritegur. Etnoloogilisi perspektiive. Studia ethnologica Tartuensia 6. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 124–149.

Skultans, Vieda 1998. The Testimony of Lives: Narrative and Memory in Post-Soviet Latvia. London – New York: Routledge.

Talve, Ilmar 1997. Kevad Eestis. Tartu: Ilmamaa.

Tarvel, Enn 1999. Ajaloolise tõe otsinguil. – Ajaloolise tõe otsinguil [I]. 20. jaanuaril 1999 Tallinnas toimunud konverentsi “Eesti lähiajaloo allikakriitilisi probleeme” materjalid. Tallinn: Umara.

Tuganov, Elbert 1998. Jalutuskäik läbi sajandi. Tallinn: Olympia.

Tuglas, Elo 1993. Elukiri. Tallinn: Faatum.

Tuglas, Friedebert 1997. Eluloolisi märkmeid II. 1944–1959. Litteraria 12. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.

Weintraub, Karl J. 1975. Autobiography and Historical Consciousness. – Critical Iquiry, Vol. 1, lk 821–848.

Arhiivimaterjalid:

KM EKLA = Eesti Kirjandusmuuseumi kultuurilooline arhiiv:

f 350 – Eesti elulood

f 308 – Hermann Evert