2020. aasta oktoobris kuulutas Ühendus Eesti Elulood koostöös Eesti Kultuurilooline Arhiiviga välja kogumisvõistluse „Kirjad minu elus“. Võistlusele olid oodatud nii kodus hoiul olevad kirjavahetused kui ka mälestused kirjavahetuste pidamise kohta. Kuna esialgu laekus kaastöid vähe, tuli võistluse tähtaega pikendada selle aasta kevadeni. Kogumisvõistlus osutus väga populaarseks: arhiivi saabus väga palju kirju, aga oli ka neid, kes soovisid meenutada kunagisi kirjasõpru ja mõtiskleda kirjade vahetamise tähenduse üle. Saabunud kirjavahetused on enamasti ühepoolsed, vaid paaril juhul saadeti võistlusele nii kirjutaja kui ka tema adressaadi kirjad.

Võistluse eestvedaja, ühenduse esinaine Maarja Hollo jagas temaatikast lähtudes kirjad kuude eri rühma.

1. Esiteks Teise maailmasõja ajal kas Rootsi põgenenud või esmalt Saksamaale jõudnud ning seejärel Kanadasse, USAsse ja Austraaliasse elama asunud eestlaste kirjad, mis on adresseeritud Nõukogude Eestisse jäänud pereliikmetele või sõpradele.
2. Teise grupi moodustavad Siberis asumisel viibinud inimeste kirjad oma pereliikmetele Nõukogude Eestisse.
3. Kolmanda grupi moodustava kirjad, mille kirjutasid Nõukogude Armees aega teeninud eesti mehed.
4. Neljandasse gruppi kuuluvad kirjad, mis kaardistavad kas ühe pere liikmete omavahelisi suhteid Nõukogude ajal või sõprade vahelisi suhteid. Pereliikmete vahelistest kirjades on enamasti teemaks argielu ja isikliku elu sündmused, vähem räägitakse tööelust.
5. Viiendasse gruppi kuuluvad armastuskirjad, mille on kirjutanud kas abikaasad, kes viibisid eri põhjustel, nt sõja või töö tõttu, üksteisest lahus; paari kirjavahetuse puhul oli tegemist noortega, kes polnud tegelikkuses kordagi kohtunud, kuid kelle suhe arenes kirjade vahetamise käigus; samuti saabusid võistlusele armastuskirjad, mis vahetati .
6. Kuuendasse gruppi paigutuvad kahe vangi kirjad: üks neist kandis karistust 1930. aastatel Tallinna Keskvanglas, teise vangi kirjad on kirjutatud 21. sajandil.

Lisaks kirjadele saabus arhiivi mälestusi ja mõtisklusi kirjade vahetamisest. Üle poole sajandi olid kirjad peamiseks suhtlusvahendiks. Kirjade vahetamine võimaldas raudse eesriide taha suletud inimestel taastada sidemed välismaale põgenenud pereliikmete, sugulaste või sõpradega. Mitmed kirjutajad mõtisklevad kirjade kui ajalooliste allikate üle. Kirjade vahetamise kaudu arenesid sõprussuhted ka laste vahel. Nii kirjutati pikki aastaid kirju kirjasõpradele välismaal ja mujal Nõukogude Liidus. Kokkuvõtteks võib öelda, et kogumistvõistluse „Kirjad minu elus“ tulemusel saabus palju uurimist väärivat materjali nii ajaloolastele, etnoloogidele kui ka kultuuriuurijatele.

Kaastöid hinnati kahes kategoorias: kirjade saatjate ning mälestuste saatjate omas. Kirjade saatjaid oli 40, mälestused kirjade vahetamisest saatis 50 inimest.
Parimate kaastööde saatjad olid Külli Volmer, Peeter Nõges, Kaja Pragi, Leelo Kivirand, Toivo Tootsen, Varje Sootak, Karolina Antons, Kadi Eilmann, Age-Li Liivak, Kanni Labi, Maire Jõelaid, Kersti Ploom. Preemiafondi suuruseks oli 1200 eurot, mis läks jagamisele kuue laureaadi vahel.

Auhinnad anti üle 18. oktoobril 2022 Eesti Kirjandusmuuseumis traditsioonilisel eluloopäeval, kus esines Tartu Ülikooli arhiivinduse professor Aigi Rahi-Tamm ettekandega
„Sõda eluloos, elulugu sõjas“ ja filmitegija Vahur Laiapea, kes rääkis oma
käikudest Ukrainasse. kogumisvõistlusest „Kirjad minu
elus“ tegi kokkuvõtte Ühenduse Eesti Elulood esinaine ja Eesti Kultuuriloolise
Arhiivi vanemteadur Maarja Hollo, mille järel kuulutatigi välja parimate kaastööde saatjad.

Preemiafondi toetas Eesti Kultuurkapital.