Ühe naise elulugu pärimusliku ajaloo vaatepunktist

Tiiu Jaago

1998. aastal lugesin Eesti Kirjandusmuuseumis eesti elulugusid(1) , mis olid laekunud aasta varem elulugude kogumisvõistlusele teemal “Minu ja minu pere elu ajaloo keerdkäikudes”. Kokku oli lugusid 265, millest töötasin läbi oma uurimisteemast lähtuvalt 42 – need, mis sisaldasid teistest enam perelugusid. Nii sattus minu lauale ka Minna Tšudesnova lugu, millele on pühendatud järgnev artikkel. Kuid nüüd ei vaatle ma seda pereajaloo vaatepunktist. Põhiküsimuseks on hoopis ühe 20. sajandi naise elukeskkonna avanemine sajandi lõpul jutustatud loo kaudu: mil määral kujundab inimese elu ajalooraamistik, mil määral tema pere (esivanemad, partneri valik); mis osa on inimeste vahelistel suhetel ajaloolistes konfliktiolukordades ja mis osa on vaimselt ja füüsiliselt kogetaval ümbrusel (loodus, olme, linnamiljöö, kirjandus, kunstid…) oma (isikliku) elukeskkonna kujunemisel.

Käsitluses tuginen kolmele teoreetilisele lähtealusele, mis sisalduvad märksõnades “pärimuslik ajalugu”, “episoodiline (autobiograafiline) mälu” ja “semiosfäär”.

Pärimuslik ajalugu kui uurimisviis võimaldab analüüsida tõsielul põhinevaid tekste, milles kasutatakse rahvatraditsiooni jutustamistehnikaid ja mida võib mõista kui rahvapäraseid ajalootõlgendusi. Oluline on nimelt see, et jutustaja tõlgendab nii iseenda läbielatud sündmusi ja omandatud hoiakuid kui ka lähikondsetelt kuuldut niiöelda oma ajaloona(2) , mõtestades nii minevikku ja andes tähenduse jutustamisajale. Pärimusliku ajaloo allikaiks on klassikalistest rahvaluuležanridest peamiselt pajatused, suuremalt jaolt siiski aga žanrilises folklooris määratlemata tekstid nagu teemajutustused, suulised suguvõsa-, küla- jms ajalood. 20. sajandi teise poole eesti pärimuses viljeldakse peamiselt proosavormis lugusid, kuid põhimõtteliselt võivad rahvapärased ajaloopeegeldused olla ka külakroonikute laulud(3) või luulevormilised elulood.(4) Allikad võivad olla komplekssed (fotod, joonistused, mälestusesemed, taimed jms), kuid sel juhul on eelduseks, et nendega on seotud ka lood.(5)

Mõistagi ei piirdu pärimuslik ajaloojutustus pelgalt vahetult kogetud sündmuste esitamisega. Oma lugu põimitakse tervikuks teistelt kuuldu kaudu. Parimaks näiteks on siin suguvõsaajalood(6), mida kujundatakse ju põlvkondade vältel. Siin toimib omapärane dialoog erinevate, kuid samas asjaosalistest jutustajate vahel. Tulemuseks on ühtse ajaloo raames ilmnevad eri versioonid, mida võib mõista ka kui pärimusrühma kontrollimehhanisme ühe jutustaja poolt minevikusündmustele omistatud tähenduse üle. Järgnevas lähtun aga ühe naise loost ja ajalookogemusest. Kuidas ühe loo (või ühe inimese kogemuse) kaudu on võimalik käsitleda/mõista ajalooperioodi üldisemalt?(7) Kuidas sel puhul saavutada tagasiside ühele tõlgendusele? Üks võimalusi, mida alljärgnevalt kasutan, on teiste tekstide sissetoomine käsitlusse, s.o konteksti loomine teiste tekstide abil. Teise maailmasõja ohvritega seoses kasutan ametliku ajaloo kirjutisi nii nõukogude kui ka taasiseseisvumise perioodist – see loob omakorda ideoloogilise vastasseisu/täienduse kahe ajastu arusaamadele. Kohtla-Järvet, jutustaja elukohta puudutavas lõigus kasutan intervjuusid ja kirjalikke teemajutustusi samas paigas elanud ja elavate, ent erinevate kogemustega inimestelt.

Elulugu kui kogemusjutustust mõistan Endel Tulvingu uuritud episoodilise mälu mõiste kaudu(8): oluline on jutustaja “kohalolek”, mis kergitab sündmuste mäletamise puhul esile nende tõlgenduse, mis omakorda meenutamise ja jutustamise kaudu moodustab uusi tõlgenduskihte. “Iga sündmust või fakti jäetakse meelde iseloomulikul viisil sõltuvalt sellest, milline oli vaimne tegevus meeldejätmise ajal. Kuidas mingit objekti meelde jäeti, sõltub sellest, milline on objekt ise, ning sellest, kuidas objekti mõisteti” (Tulving 1994: 48). Just sellest lähtekohast on ajendatud nii artikli pealkiri – kõik oli nii nagu jutustaja tundis ja mõtles, kui ka konteksti kujundamine – ühte ja sama sündmust kogeti ja mõisteti (mõistetakse) erinevalt, sest ühes ja samas sündmuses kohtuvad erinevad varasemad kogemused ning sellele järgnevad erinevad tulevikud. Nii võib uurija koos jutustajaga tajuda küll kirjeldatud sündmuse mitmetahulisust, kuid siiski mitte sündmuse kõiksust (objektiivsust?).(9)

Samast sündmusest lähtuvate kogemuste ja tõlgenduste paljusus tekitab vajaduse kolmanda teoreetilise lähtekoha järele: s.o, kuidas toimib süsteem, kus kohtuvad väga erinevad ajalood ja ühtlasi samade sündmuste järsult erinevad tõlgendused. Sama probleemiga puutusime kokku juba eelnevalt, kui oli juttu kuuldud ja jutustatud tekstide najal ühtse tervikliku teksti loomisest. Käesolevalt analüüsitav Minna lugu on selleski suhtes väga kõnekas näide. Samamoodi võib seda probleemi käsitleda Minna elu kontekstis: ta liigub kultuuride piirimaal (maa – linn, rahvuslikud ja meelsusega seotud piirid). Lõpuks, ka Kohtla-Järve on selliseks uurimiseks äärmiselt sobiv paik. Kuidas suudeti luua tervikut piirkonnast, kus 1950ndail sai külast/asulast linn ja agraarne ühiskond vahetus mõne aastaga industriaalse ühiskonnaga; kus asustuspilt ulatusliku sisserände tõttu muutus väga järsult nii sotsiaalselt kui ka etniliselt. Selliseid süsteeme saab vaadelda semiosfääri(10) mõiste kaudu: see on abstraktne sfäär, mille piirid on tajutavad (aga mitte jäigad) ja mille raames saab toimuda kommunikatsioon – informatsiooni loomine ja vahetamine ilma “tõlketa”. Kui mõistmiseks on vaja “tõlget”, siis ühtlasi viitab see piiri olemasolule. Kohtla-Järve areng pärast Teist maailmasõda ei võimaldanud selle piirkonna kultuuridel püsida stabiilseina, oldi sunnitud suhtlema võõra või teisega. Oluline on siinjuures tekkinud konfliktide jms kõrval aga see, et kõik elanikkonna rühmad, ka põliselanike rühmad muutusid. Uue Kohtla-Järve kui uue keskkonna kujunemine ei tähendanud pelgalt oma rühma piiride sulgemist ja/või avamist võõra ees, see tähendas uue terviku kujunemist. Juri Lotman seletab sellist “uue” tekkimist enesearengu mehhanismide käivitumisega: “Väliste tegurite sissetung nende [pikemat aega tasakaalustatud seisundis olnud kultuuri] sfääri käivitab enesearengu mehhanismid. Mida sügavam on senise seisundi katkestamine ja, järelikult, mida raskemini dešifreeritakse “emateksti” struktuuris sisalduvate koodidega sissetunginud tekste, seda dünaamilisemaks osutub kultuuri kui terviku seisund”, kusjuures on tähelepanuväärne, et selle “välise” vastuvõtt ei viita pelgalt “adapteerimisele ja lülitamisele kultuurimällu”, vaid see tähendab nimelt kultuuri (oma) “enesearegut, millel võivad olla ettearvamatud resultaadid”(Lotman 1990: 291). Omapärane antud kontekstis on see, et 1950. aastate Kohtla-Järve ühiskonna avatusest on saanud tänaseks isolatsioon.(11) See paljutõotav teema jääb antud artiklis siiski vihjeks.

Artikli esimene osa on pühendatud eluloole ja teksti ning lugeja omavahelisele suhtele. See toetub nii jutustus(t)ele kui ka kohtumisele jutustajaga.(12) Teine osa on kontekstianalüüs, milles keskendun loo aja- (1918-1990ndad, eriti 1950ndad) ja koharaamidele (Kohtla-Järve).(13)

Elulugu(14): autor, tekst, lugeja

Ta sündis 1918. aastal Lõuna-Eesti taluperes. Ta oli maalaps, kuid tema esivanemate seas oli ka linlasi.(15) 1930ndate Eesti külaühiskonnale iseloomulikult osales ta seltsiliikumises. Lisaks sellele luges ta palju raamatuid ja kirjutas ühtteist (kõike seda niiöelda omast, mitte talu ajast). Kui Minna oli saamas 17, arvas ta, et tema ettekujutus maailmast on raamatute najal päris korralik. Tollel ajal populaarse noorsooraamatu “Helisev koidik”(16) eeskujul oli temalgi ettekujutus oodatavast noormehest. Ja ta tuli, kohvrike näpu otsas ja viiulikast kaenla all – noor uus koolmeister. 1937 aastal nad abiellusid. Ootamatuse valmistas see, et mees oli kommunistlike vaadetega. 1941. aastal lasti mees Saksa okupatsiooni esimestel kuudel maha.(17) Minna ja tütar küll pääsesid sel korral, kuid eelnevast tulenevalt kuuluvad Minna elukogemusse Saksa vangilaagriaastad. Sõja lõpul oli ta Berliinis, kus tutvus venelasest inseneriga, kes oli saadetud sõja järel demonteerima Saksa tehaseid, et nende sisustus saata Venemaale. Mees päästis naise vangilaagritest, nad lõid pere. 1940ndate lõpul sai mees tööd Eestis – Kohtla-Järvel, kuhu nad rajasid oma kodu. Abielu teise rahvuse esindajaga tõi kaasa nii probleeme kui ka teadmisi teisest kultuurist. Suved veetis naine lastega oma lapsepõlvekodus Karilatsis. Aktiivselt suheldi vene perekondadega (mehe töökaaslased, aga ka sugulased Venemaal). 1990ndatel, eluloojutustuse kirjutamise ajal oli Kohtla-Järve äärmiselt keeruline elukeskkond nii tööstuse allkäigu kui ka sotsiaalse struktuuri tõttu (rahvuskonfliktid, töötus, “must” äri), mis kõik peegeldub ka Minna loos.

Minna jutustatud lugu on tähelepanuväärne vähemalt kolmel põhjusel.

Esmalt, tema eluloo etapid ei kattu teiste selle kogu elulugude kirjutajate eluetappidega. Enamik kõneleb nõukogude okupatsiooniga kaasnenud represseerimistest.(18) Saksa fašistliku vangilaagri kirjeldus on vaid temalt.

Teiseks, abielu kommunistiga ja siis abielu vene rahvusest mehega. Tema inimlikus valikus saab näha ja nähtigi ajastu eripära tõttu okupatsiooni võimu poole üleminekut. (Ettevaatlik-eelarvamuslik suhtumine kodukülas sõja alguses: kas polegi koos mehega üles poodud(19); pärast sõda: suviti olin ju maal, sellel Eestimaal, kus elas palju mu noorpõlve kaaslasi. Ega kõike juletud ka. Mu mees oli venelane, kes neid teab uskuda…(20)).

Kolmandaks, tema kirjutatu on väga hästi loetav: jutustaja on keeleliselt võimekas, kogemust edasiandvates detailides täpne ja sügav.

Eluloojutustusest joonistub välja ühe naise lugu kolmel tasandil:

1) suhted pereliikmete ja lähedastega, mis on tema väärtushinnangute teljeks ja elus orienteerumise kompassiks,

2) ajaloo sündmuste keerised, mis kujundavad tema elulugu,

3) tema varasemad ja jutustamisaegsed unistused, lugemus, huvid ja lemmiklaulud kui alternatiivne, teisene maailm.

Minna on oma loo kirjutanud kahes versioonis. Hilisem, 1997. saadetud lugu erineb varasemast (1996) kirjanduslike vahelõikude poolest. Jutustaja liigendab oma jutustuse peatükkideks, mis juhatatakse sisse katketega erinevate autorite luuletustest, rahvatarkustest jms. Jutustuse pealkiri on “Minu eluloo lahtised lehed” – Minna kinnitab, et ta ei tea, kuhu ta välja jõuab oma elus ega ka oma loos, kuid tal on kirjutamisel abiks laual “pakk lahtisi puhtaid lehti”, mida ta hakkab täitma. Tulemus – lugu – on täis kõrvalepõikeid pealiinist, katkeid kirjandusest, arutlusi maailmaasjadest.

Minna loo juures mõjusid mulle jutustaja mälu ja ausus. Ta lubab siseneda sündmuste ahela ja argielu kujutamise kõrval oma arvamuste, kujutluste ja soovide siseilma. Ta lubab endal oma loos eksida, ümber mõelda ja hinnata minevikku jäänud kujutlusi. Kuid ta ei kaota respekti oma valikute ja oma lähedaste inimeste suhtes.

Jutustaja mina-pilt ilmub lugeja ette eelkõige tema ja ta lähedaste inimeste vaheliste suhete ning ta mõttemaailma kaudu. Kuigi jutustuses on väga palju sündmusi, pööranguid, kriitilisi aegu, jääb kõlama armastus. Võib tunnetada kirjutaja loo ja tema poolt valitud “lahtiste lehtede” algusluuletuse samasust:

[Mis on igaühel ilmast loota?]

Oma elu ära elada.

Olla kellelegi lähedane.

Olla kellelegi vajalik.

Teha veidi rohkem head kui halba.

Vahel olla rahulik, õnnelik.

Katre Ligi.(21)

Kõige keerulisemaks osutus minu jaoks 1950. aastate mõistmine. See on periood, mil sõda ja sellele järgnenud vangistused, küüditamised olid lõppenud. Oodati veel “valget laeva” – välisabi nõukogude võimust pääsemiseks, kuid juba olid kolhoosid loodud, inimesed hakkasid tagasi tulema Siberist.(22) Minna elulugu neid teemasid ei kajasta. Nii pakkus Minna lugu võimaluse näha viiekümnendaid teisest vaatevinklist ja analüüsida ajastu keerulisust.

Tekkinud küsimused ja hea jutustuse ootus ärgitasid otsima kontakti jutustajaga. Külastasin pärast loo mõlema versiooni läbitöötamist jutustajat tema kodus Kohtla-Järvel (detsembris 2002). Lisaks palusin tal kirjutada teemal “1950. aastad minu elus”(23). Selles loos jättis ta minu esitatud küsimustikust lähtuvalt kõrvale ajaloo sündmustest tulenevad keerdkäigud ja keskendub enesevaatlusele: miks on tema elus nagu kaks poolust; mis on kodu ja kodutunne, mis osa tema elus on olnud inimestel, kohal, kirjandusel…

Minus elab kaks poolust. Võibolla on see skorpion(24), kes elab maas ja vees? Ehk on see hoopis Aadam ja Eva? Kes teab, või hoopis need emapoolsed “bürjerisoost” tegelased-töörügajad? Kindel ports on isapoolsetest maas-juurtega-kinni rõõmsameelsetest unistajaloomustest.

Ja ikkagi. Minu 84 eluaastat on kulgenud nagu traavivõistlused ja “unistaja aknal”.(25)

See lõik kinnitas minu arusaama jutustajast: oma teed valivas eas on ta valmis muutusteks oma elus (alustades sellest, et ta on küll talulaps, aga tahab sealt ära, tahab haridust enam, tahab lugeda enam kui talulapselt oodatakse ja lõpetades pereeluga kahe kultuuri piiril). Samas, elu pakub uue maailma kogemise võimalusi rohkem ja omal moel, kui seda keegi soovida jõuaks.

Minna elu üht osa kujundavad raamatud ja aated, mis kohati osutuvad kõrvalthindajale ehk elukaugeteks. Kuid jutustaja isegi mainib, et raamatu- ja tegeliku elu ilmasid tuli üksteisega sobitada, oma ideaalidest loobudagi.

Huvi raamatute vastu tugineb sõna ja laulu tähenduslikkusele üldse, mis kajastub loos küllalt esiletungivalt. Näiteks episood leeriskäimisest: ta ise selleks soovi ei avaldanud, isale poleks tema leerist loobumine midagi olulist tähendanud, emale aga küll. Ta läks leeri ja kirjeldab nüüd oma eluloos õpetajalt kaasavõetud (talle lausutud püha) sõna: “Pea kinni, mis sul on, et ükski ei saa sinu krooni võtta.”(26) Usklik ega kirikuskäija ta ei ole. Teinegi näide sõna maagilisest mõjust. Kui ta abiellus esimest korda, sattus nädalapäevaks olema kolmapäev. Ema öelnud: kolmapäevased pruudid tulevad koju tagasi, mis pidi tähendama seda, et kolmapäeval sõlmitud abielud ei kesta kaua. “Mina ei pidanud seda tarkust tähelepanuväärseks”. Kuid ometi on ta sellele oma eluloos tähenduse omistanud, mainides ema öeldut ka teise abiellumisega seoses. Ta kirjeldab seda olukorda taas kui “kriitilist”: nad ootasid abiellumisjärge teisipäeval, olles 35 paari seas 32.(27) Siiski, seekord õnnestus abielluda teisipäeval.

On need tähenduslikud laused seletatavad kui lõbusad vaheseigad, usk, pidepunktid elus orienteerumiseks või hoopis jutusue üksikuid osi ühendavaks võtteks? Eks kõike seda. Näib, et see tuleb kaasa tema lapsepõlvekodust. Kirjeldades lapsepõlvekeskkonda, rõhutab ta näiteks, et pärast sööki “vanemad inimesed tänasid, ikka öeldes: “Ole tuhandest terve.” Selle ilusa tänusõna olen minagi au sees hoidnud.”(28) Argielu kujutamisse pikib ta lauseid stiilis: “Elagu elu, mis põletab rinda” – enne abiellumist – , või “Elu oli sile nagu kooritud muna” – see on tema kui noore abielunaise aeg Haapsalus enne sõda; “Elus ei tohi iial ohje lõdvaks lasta” – pärast oma täisealise poja hukkumist 1990ndail.(29)

Sõna mõju peegeldub selleski, millise tähenduse ta omistab lapsepõlves vanaemalt kuuldud juttudele, mille teema ulatus vereimejatest või lapsi röövivatest tatarlastest piiblilugudeni. 1930ndaid iseloomustab noore neiu unistus “Heliseva koidiku” stiilis (unistuste noormees, mängimas suveööl viiulit teispool pargitiiki, kuid jäädes siiski neiu kuuldeulatusse). 1950ndad seostuvad “Stalini preemia laureaatidega” (must-valged kangelased sooritamas must-valgeid vägitegusid must-valgete vaenlaste vastu).

Olin vaimustuses Stalini preemia laureaatidest ja nõukogude kirjandusest. Uskusin tõsimeeli: ah, millised üllad ideed ja väsimatult vaprad inimesed. Kõik tuli hiljem ja vähehaaval, kui mu maailm avardus.(30)

Küsisin muuhulgas, miks ta kasutab oma loo liigendamiseks luulet ja kuidas ta need luuletused leiab. Minna vastas, et luule annab mõttele sihi. Kuid meenutas siis 1930ndail peetud päevikut, kuhu ta kirjutas ka luuletusi, mida ta oli lugenud ja mis seostusid tema tundemaailmaga. See päevik läks keerulistel aegadel kaduma, kuid oli omamoodi iseäralik jutustaja lähiümbruses (teistel ei olnud niisuguseid asju)(31) ja seotud ka lähedaste mälestustega (ta oli selle vihiku saanud linnavanaisalt).

Kirjandus ja lugemine ning ühtlasi luuletused Minna jutustuses on tema eluloo loomulikuks osaks. On erinevaid vaimseid väljundeid, mille kaudu saadakse orientiir oma argieluks – usundid, ideoloogiad, teadus, kunstid… Temal on selleks kirjandus. Nii on kindlasti kirjandus ja loosse põimitud luuletused tema eluloo struktuurseks osaks.

Loo ajastu- ja kohataustast

“Olen oma ajastu laps ja jäänud ajaloo hammasrataste vahele”, nendib jutustaja. Keskendun järgnevas faktidele, mis kujundasid raamid eluloos kajastatud sündmustele, mida võib käsitada ka sümbolitena: Vabadussõda (1918-1920), millega koos sünnib Eesti omariiklus, Teine maailmasõda, millega kaasneb Eesti omariikluse kadu ja elamaasumine Kohtla-Järvele, mis muuhulgas võiks sümboliseerida vana ja uue ühiskonna kokkupõrget.

Kui Minna sündis, oli lõppemas Esimene maailmasõda (1914-1918) ja algamas Vabadussõda (1918-1920). Ta mainib, et ta isa oli “püssi all”. Need olid rasked ja segased ajad, kuid väga kiiresti sõja järel saavutas Eesti ühiskond teatava stabiilsuse, mis peegeldub ka jutustaja lapse- ja noorpõlvemälestustes.(32) See periood näikse lõppevat armumisega kommunisti. Jutustaja kirjutab, et tema kodu oli vabariigimeelne ja turvaline, kommunist tema ettekujutustes oli aga riigikukutaja. Siit ei saa alguse mitte ainult jutustaja elu muutumine (abielu, emaks saamine, maa- ja talukeskkonnast ümberasumine väikelinna ja koolimiljöösse), paraku seostub selle valikuga ka saatus, mida tingisid muutused ajaloos: vasakpoolse valitsuse moodustamine 21. juunil 1941, Eesti “astumine” Nõukogude Liitu 6. augustil 1940, sõda juunis 1941. Minna mees on osaline uues valitsuses, Saksa okupatsiooni alguses ta arreteeritakse ja lastakse maha. See eluperiood seostub elukohaga Haapsalus. Alguses on Haapsalu Minna jaoks imearmas:

Minu jaoks oli kõige kodusem linn sõjaeelne Haapsalu. Tollal ma mõtlesin, et ei taha iial mujal elada. Seda õnne ja turvatunnet jätkus ainult üheks aastaks. Siis võttis sõda ta minult. Mu unistuste linna. Ma ei igatse sest saadik teda.(33)

Minna jõudis kohaneda Haapsalu loodusega: ta kirjeldab pikki talviseid jalutuskäike lapsega talvises mere rannas. Aga näib, et ta ei jõua juurduda, luua kontakte kohalike inimestega. Ta ei kirjeldagi õieti neid (väljaarvatud umbisikuliselt – mehe sõbrad). Teistest represseerimisi kirjeldavatest lugudest loetu põhjal oletan, et läbisaamine kohalike inimeste vahel võis saada antud juhul saatuslikuks. On tavaline, et rõhutatakse hoiatamisi ja aitamisi (mu isa oli väga hea inimene, teda hoiatati ja õpetati; tal oli politseis palju sõpru) ja vastupidi, teatakse ka kaebajaid.(34) Inimeste vaheliste suhete teema on uuritav võõraks ja omaks peetava kontekstis. Ei olnud sugugi võimatu, et Teise maailmasõja järgsete represseerimiste ajal oli hoiatajaks võõras(35), kuid oluline oli, et just kohalike inimeste vahel oleks läbisaamine hea. Kui tavaolukordades on see lihtsalt hea tooni küsimus(36), siis kriitilised olukorrad võivad saada saatuslikuks ja mõjutada osapooli kogu nende edaspidises elus. Nii ka siin kirjeldatavas olukorras: näib, et võõrale, eriti veel võõra (nõukogude) võimu esindajale oli kergem selga keerata, soovi korral aga tema peale kaevatagi.

Samas võib väita ka vastupidist. Minna mehest kui inimlikust võõra võimu esindajast on kirjutanud oma mälestustes Lembitu Varblane, kes koolipoisina Lihulas veebruaris 1941 sattus ettevaatamatu “poliitilise” kirja tõttu julgeoleku huvivälja, mis võinuks kaasa tuua küllalt saatuslikke tagajärgi. Olukorda tuli lahendama haridusosakonna inspektor Ruut Ruus. “Siis läksin koolidirektori kabinetti. Seal istus Ruut Ruus ja kirjutas midagi. Tunnistasin end kirja kirjutajaks. Ta vaatas mind sõbraliku, kuid terava pilguga, pakkus istet ja vestles lühidalt, noomivalt. Näitas minu kirjutatud sedelit ja küsis, kas tunnistan omaks. Tunnistasin. Sellele oli servale midagi lisaks kirjutatud. “Kumba soovite, kas jätate endale või hävitame koos?” Olin nõus koos hävitama. Ta võttis välgumihkli ja süütas. Tuli tegi oma töö. Ruus oli NKVD-st sedeli võtnud. Tema soovitusel nõustus julgeolek asjasse mitte sekkuma ja, kui asjaosaline süüd tunnistab, kohtulikku käiku mitte andma. [—] Ta lootvat siiralt, et ma tulevikus oskan hinnata nõukogude korra eeliseid ja tunnistan kapitalismi iganenuks. Ilmselt oli minu kerge karistamine propagandanäide “humaansest” nõukogude korrast. Ruut Ruus mõrvati Saksa okupatsiooni ajal Haapsalus. Metsakalmistul olevale obeliskile on raiutud ka tema nimi. Hukkunute nimesid lugedes tekivad mul alati vastakad mõtted. Millal lõpeb maailmas inimeste kohtuta süüdimõistmine ja meelsuse pärast karistamine?” (Varblane 2000: 37-38.) Kui ma Lembitu Varblasega sel teemal vestlesin, tuli esile, kui hinnatav on sellistes keerulistes poliitilistes olukordades orienteerumisel inimlikkus ja mitte niivõrd meelsus. (37) Võib väita, et inimeste vaheliste suhete süsteem meelsusaegadel ei ole ühepindne. Vastuolu ideoloogia või meelsustasandi ja eluliselt toimiva inimliku käitumise loogika vahel loobki olukorra, kus äärmussituatsioonid ei saa normaalolukorraks kujuneda.

Mis toimus Haapsalus 1941. aastal Minna mehega tegelikult: sellest kas vaikitakse või seda ei teatagi? Teada on aga see, et jutustaja sattus võõra võimu esindaja naisena Saksa okupatsiooni ajal vanglasse, alul Tartusse, sealt edasi Tallinna, kust ta läheneva rinde eest viidi edasi Stutthofi (38) koonduslaagrisse Poolas. Ta kirjutab neist aastatest detailselt, mainib pikki aastaid kestnud hilisemaid painavaid unenägusid.

Juba vahetult pärast sõda kirjutatakse fašistlikest laagritest ja vanglatest, esitades nii omaaegsete vangide mälestusi ( Saksa fašistlik okupatsioon… 1947: 479 jj) kui ka statistilisi andmeid: “Tallinna Keskvanglas üksi oli 1. jaanuaril 1944 2 689 inimest. Kuni 6. septembrini 1944 tuli juurde 6 933 inimest. Kokku käis seega kaheksa kuu jooksul ühestainsast vanglast läbi 9 622 inimest. 11. septembriks oli neist järele jäänud vaid 1 633 inimest ja needki hävitati suuremalt osalt septembrikuu jooksul enne taganemist. [—] 1944. a. veebruaris korraldati poliitiliste vangide saatmine Saksamaale koonduslaagreisse. See on üks jubedamaid lehekülgi vangide mälestustes. [—] Saksa timukad mõrvasid 61 300 Eesti NSV kodanikku, 132 000 inimest veeti vägivaldselt Saksamaale sunnitööle, kus suur osa neist hukkus” (samas: 417). Uurijatekstist kõlab läbi võitja ühepoolne emotsionaalsus: “Kolm aastat kestnud raske ja verine saksa fašistlik okupatsioon oli pannud meie rahva nõrkema, laastanud tema kodud ja varanduse, löönud raskeid haavu igale perekonnale” (samas: 555).

Vangistatute hulgas oli nii Eestist kui ka teistelt Nõukogude Liidu aladelt pärit inimesi, mistõttu ei saa eelesitatud andmetest teha järeldusi eestlaste kohta. Ka ei saa suhtuda tolleaegsetesse arvandemetesse kriitikata.(39) Viimased käsitlused pakuvad andmeid erinevatest ideoloogiatest lähtuvate represseerimiste kohta. Neist kirjutistest nähtub, et Saksa okupatsiooni võimud on represseerinud 10 % kõikidest represseeritud inimestest: “Dots. Leo Talve (1991) ja prof. Ene Tiidu (1993) andmetel võib 1940.-1988. aasta mitmesuguste vägivallaaktsioonide tulemusena kanda 12 repressioonikategooriasse kokku orienteeruvalt 274 260 eestimaalast. L. Talve andmetel arreteeriti neil aastail poliitilistel põhjustel 60 000 – 80 000 eestimaalast, neist kuni 10 protsenti Saksa okupatsioonivõimude poolt.” (Õispuu 1996: A2.)

Ajaloolistes situatsioonides, kus ideoloogiad ja võim vahetusid mõne aasta jooksul 180 kraadiste pööretega; kus saavutatud eetiline ja materiaalne maailm võis kokku variseda mõne hetkega; kus ei olnud võimalusi ette planeerida järgmist sammu, ei olnud inimeste valikutes vabaduse ja sunduse osakaal sama, mis tavaolukorras. On väga huvitav teema, kuidas inimene tasakaalustab need endast tulevad soovid ja välised sunnid oma valikuks. Minna jaoks tähendab see antud juhul uue pere loomist vene päritolu mehega ja elamaasumist Kohtla-Järvele. Laiemas plaanis haakub see migratsiooniteemaga.

Migratsiooniprobleeme Eestis sel perioodil käsitleb Luule Sakkeus järgnevalt:

1) Eesti oli demograafilise situatsiooni seisukohalt sobiv paik sisserändeks samal ajal, kui naaberalad Venemaal olid demograafilise käitumise selles faasis, mis soodustas väljarännet;

2) lisaks eelnevale soodustati migratsiooni riiklikult: põliselanike küüditamine idapoolsetele Nõukogude Liidu aladele ja samas sealt sisseränne Eestisse;

3) sõja- ja murranguperioodil kaotas Eesti 17,5% eestlaste sõjaeelsest arvust, ehk umbes 200 000 inimest;

4) sisserändajaist Nõukogude ohvitserkonna suurust hinnatakse umbes 100 000 – 150 000 – nemad olid võimu esindajad;

5) industrialiseerimine, mis Eestis oli 1950ndail kiire ja jõuline protsess – andis tööd ja lõi hea infrastruktuuri, mis oli soodus pinnas sisserändeks tööd otsivatele inimestele. (Sakkeus 1999: 310-325.)

Sisserände esimest etappi peegeldavad arvud:

Aasta mitte-eestlaste arv

1945 23 000

1959 304 000 (40)

Sisserändajad tulid linnadesse, eriti tööstuspiirkondadesse, sealhulgas Kirde-Eestis asuvasse põlevkivi kaevanduste ja töötlemise piirkonda. Teadmisi sellest piirkonnast tulijatel ei olnud, kuid kõik soovisid toita end ja oma peret. Sellest võimalusest oldi oma kodudes ilma jäädud või tunti end Eestist ida pool Nõukogude Liidu aladel tagakiusatuna (kirjeldatakse seda, et Saksa okupatsiooni alale jäänud inimesi võeti kui reetureid, samuti teatud rahvusi nagu ingeri).(41)

Kohtla-Järve linn rajati 1946. aastal endiste Kohtla ja Järve külade ja kaevandusasulate kohale. Tegelik linnaehitus Järve külas, mille kohale kerkis see linnaosa, kus elab ka Minna (Sotsgorod)(42) algas aasta hiljem ning küla lammutati 1948. Miks seda tehti? Põhjuseks oli põlevkivikaevanduste ja –tööstuse laiendamine.

Kohtla-Järve piirkonnas hakkas pärast Esimest maailmasõda kujunema tööstus seoses sajandi alguses avastatud põlevkivi(43) leiukohtadega. Põlevkivi kaevandamisest ja töötlemisest kujuneb piirkonna keskseim tööandja pärast Teist maailmasõda. Kohtla-Järvel kasvab töökohtade arv ja ühtlasi riiklikult toetatud sisserändajate hulk – luuakse uus maailm, kus 1940ndate lõpul, 1950ndail leiavad oma kodu nii idapoolsetel aladel koduta jäänud kui ka need eestlased, kes pärast küüditamist oma koju Eestis tagasi minna ei tohtinud. Viimasel põhjusel nimetataksegi nii vaadeldavas jutustuses kui ka mujal tolleaegset Kohtla-Järvet Eestimaa Siberiks.

Ühe inimese jaoks võis näha kirjeldatud protsessi algus välja nii nagu sellest kirjutab Minna (tema puhul Kohtla-Järvele elamaasumist aastal 1948):

Meie oma kodu ei olnud veel valmis. Seda väikest soome maja(44) veel putitati mitmeti. Seni elasime ühes suures läbikäidavas toas kompsude otsas ja valvates, et keegi midagi ära ei tõmbaks. Lõpuks saime endale pool soome maja. Tilluke tuba, väike köök, kena avar klaasveranda ja pisike kuivkäimla. Akna taga laudadest puukuur. [—] Meil oli teise majapoole naabriks Marusja, ukrainlanna, pisitütre Nataga. [—]

Aga – kelle taluõue olid ehtinud need suured vahtrad seal reas? Keegi oli pidanud jätma oma kodu uue ehitatava linna ees. Kaugemal olid lauda või talli varemed.(45)

Kelle taluõues siis olid olnud need suured vahtrad enne 1948ndat. Kuhu olid saanud kohalikud inimesed ja need vanad kodud, et anda ruumi uuele ühiskonnale, uutele inimestele? Need puud, millele jutustaja vihjas, olid Kustu ja Joosti talu omad. Kustu talu peremees oli surnud 1929.(46) Tal oli kuus tütart, aga mitte poegi, mistõttu pool talu jäi tema perele (kes rentisid oma osa välja), pool talu sai vanaperemehe õepojast pärijale. Kustu talu oli esimesi, mis seoses uue linna ehitamisega sealsetelt elanikelt ära võeti (1947). Kustu talu tüdrukud said hariduse, enamik neist töötas õpetajatena.

Pärijast peremees suri 1948. aasta alguses, kuid tema järglased elavad Kohtla-Järvel praeguseni.(47)

Kustu rentnik läks oma perega pärast maja äravõtmist 1947 Villemile samas külas, saades sealt peavarju seniks, kuni ta uut maja ehitas. Tema naise vanemate talu Pärtli oli küll ka samas külas, kuid selle elumaja oli sõjas kannatada saanud ja elamiskõlbmatuks muutunud.

Enamik maju võeti elanikelt ära 1948, kui küla tervikuna linnaehitusele ette jäi. Nagu Kustu rentnik nii teisedki külamehed, ehitasid uue maja oma karjamaadele, teadmisega, et sinna linn järele ei tule. Aga nii see ei jäänud ja sellest karjamaadele ehitatud piirkonnast sai Punane tänav, mis jutustustes ongi koha- ja ajamääratluseks (olime Punasel tänaval).

1970. aastate lõpul jäid Punase tänava kodud taas linnaehitusele ette ja need võeti neilt inimestelt jälle ära.(48) Kustu rentnik oli selleks ajaks surnud ja kolmandat korda nemad uut kodu Kohtla-Järvele ei loonud. Nüüd üle 90-aastane vanaperenaine elab Tallinnas, lapsed Tallinnas ja Tartus. Kes jäid Kohtla-Järvele, said taotleda korteri korruselamus või, kes jaksas, ehitas veel kord uue elamu.

Joosti talu oli sõja järel samuti jäänud peremeheta, seal oli enne sõda koduväiks kommunist Alfred Stamm, kes lasti 1941. aastal maha. Joosti vanaperenaine suri 1947. Alfred Stamme lapsed ja naine elasid pärast sõda Tallinnas. Enne maja linnaehitusele jalgu jäämist müüs naine selle maja Kiigemäe peremehele, kes võttis selle maja lahti ja ehitas selle oma karjamaale (hiljem Punane tänav) uuesti üles.(49)

Need kaugemal olevad lauda või talli varemed olid tõenäoliselt Kustu talu kõrvalhooned.(50)

Minna on pärit Lõuna-Eestist ja ilmselt ei tunneta ta Kohtla-Järve varasemat, sõjaeelset elu. See koht/paik ei hakka tema loos omasena kõlama. Kohtla-Järvel on haruldaselt tugev põliste virulaste kodu-uurimise liikumine,(51) kuid see ei ole võõrale nähtav. Põlised virulased näevad/kogevad Kohtla-Järvet polüfoonilisena: seal on omaaegne külamaastik koos inimeste vaheliste suhete võrgustikuga kohakuti nõukogude aegse tänavapildiga. Maa- ja linnaajastud omakorda moodustavad juttudes kihte: isiklikumaid (siit käisime õunapuid välja kaevamas; siin käisin ma sinililli noppimas; siia kaevanduse auku vajus meie hobune niimoodi sisse, et ainult kõrvad paistsid), või üldisemaid (siin olid saksa vangid; siin olid Suubani põllud, kuhu ehitati maaalune kaevandus, kus “nüüd” on vanalinna kaubamaja juures bussipeatus, kuhu on maetud 1945. aastal purustatud Kohtla-Järve Vabadussõja mälestussamba tükid, ja see mälestussammas taastati 1993).(52)

1950. aastad on Minna jaoks sõjaaegsetest vapustustest rahunemise aastad. Ta tegeleb oma argimaailmaga, süveneb vene keele ja kultuuri tundmaõppimisse, tegeleb oma pere ja kodu asjadega. Ta kirjutab oma loos sellest:

Mida tegi maailm?

Tellisin ajalehti, kuulasin raadiosaateid. Olin ikka raamatukogu usin külastaja. Elasin rohkem oma tegude rikkas maailmas. Ma olin mitmeid kordi käinud Leningradis. [—] Alati käisime mingis teatris või ajalooliselt huvitavas paigas. [—] Mul oli huvitav elu. Nii palju uudsust. Võisin rahuga pikemaks ajaks uppuda oma igapäevase koduelu rutiini, sest teadsin: küll see Volodja [abikaasa] jälle midagi huvitavat välja mõtleb. 1955. aasta märtsis sündis meie perre neljas laps.[—] Kui sul on juba peres viis inimest, paar koolilast, siis üks beebi juurdetulek ei annagi eriti aega millegi välise üle juurdlemiseks.(53)

1950ndad olid tema jaoks mõneti ka kahestunud aastad – argielu rahulikkus ja õnnestumised kõrvuti painavate unenägudega minevikust:

Olin ikka veel öösiti unedes oma surmalaagri košmaarides. Mälu oli viletsaks jäänud suure nälgimise tagajärjel. Närvidki kindlasti rohkem pingul kui vaja. Aga ma olin rõõmsalt selles uues keskkonnas. Sõda oli ju läbi, aastaid juba haavu parandatud, iga aastaga läheb elu paremaks.(54)

Üks esiletulevaid teemasid 1990ndail jutustatud elulugudes on represseerimine. Minna jutustuse kesktelge see teema siiski ei kujunda, hoolimata tõigast, et temagi vägivallast puutumata ei jäänud ja, et ta süveneb oma loos sellessegi eluetappi. Samas, erinevalt nõukogude ajal represseeritutest sai ta vangistusperioodil kogetut välja elama hakata varem. Juba 1960ndail käisid tema ja ta saatusekaaslased esinemas koolides fašismist ja sõjast. Nõukogude poolne represseerimine oli aga avalikkuses alles läbi rääkimata teema. See oli inimestesse aastakümneteks peitu surutud valus kogemus, mis alles vajas avalikkuses väljaütlemist. See sai võimalikuks 1990ndail. Nii on erinevad laagrikogemused küll sarnased oma olemuses, kuid nad erinevad nii poliitiliste värvingute kui ka ühiskonna ja ajastu pakutud hinnangute poolest.