Saateks

Oma eluloo ehk mälestuste kirjutamine võib algul tunduda nagu suplus külmas vees. Mõni hüppab vette kahe jalaga korraga, et aga jahe laine kohe üle pea käiks ja shokk oleks seega möödas. Kuid enamus meist kastab enne suure varba vette, siis terve jala, ja kui siis veel julgeb, hakkab käsi ja ülakeha kastma kuni lõpuks sügavamale sumab. Järgnevad näpunäited on neile, kes on valmis suure varba märjaks kastmiseks.

MIKS KIRJUTADA?

Pikemaid põhjendusi eluloo kirjutamiseks võite lugeda kogumiku Eesti rahva elulood (Kirjastus Tänapäev 2000 ja 2003) eessõnast või Mälutungalde I, II, ja III (Toronto) eessõnadest. Oletame, et olete juba meie käsiraamatu kätte võtnud, seega ei ole vaja Teid pikalt veenda, et asjal on mõtet. Pigem raiskaksid pikad filosoofilised seletused Teie aega ja kirjutamisnärvi. (Edasilükkamine ehk “vastupanu” on vana tuntud kummitaja tõsise kirjutaja rajal, eriti alguses!) Kokkuvõtlikult on aga põhjused järgmised:

Jutustaja ainulaadsus: Teie olete ainus, kes näeb oma elukogemust oma silmade läbi. Teie isiklik elulugu (sünd, lapsepõlv, hariduskäik, reisid-rännakud, tööelu, perekonnaelu, haigused, seiklused, vapustused ja igapäev haakub ajaloo “suurte sündmustega”: riigipöörded, okupatsioonid, sõjad, jne. Kui kaob Teie mälu, kaob ka Teie vaatepunkt toimunule, ka see, mida mäletate “suurtest” sündmustest.

Kultuurilooline väärtus: “asjalike” ajalooraamatuteni jõuavad igapäevase elu detailid (mida söödi, joodi,kuidas pühitseti sünnipäevi, kuidas raviti haiguseid) sageli vaid eluloolise materjali kaudu. Teie poolt kirja pandud elulugu kuulub kultuurilooliselt tähtsa allikmaterjali juurde. Kui te kordate seda, mis kellegi teise eluloos juba kirjeldatud on (näiteks milliseid puutaldadega kingi võis Eestis leida saksa okupatsiooni ajal)—siis seda parem! Kattuvused loovad tihedama ning kindlama andmebaasi. (Isegi ajaloolasi on niimoodi, mälestuste ladestumise kaudu võimalik veenda, et nõndamoodi, või umbes nõndamoodi vast tegelikult oligi)

Järjepidevus: Oma mälestusi kirjutades jäädvustate oma elu sündmustiku ja olustiku järgnevate põlvkondade jaoks, nii perekonna ehk suguvõsa raamides kui ka kogukonna jaoks. Isegi siis, kui Teie järeltulevad põlved ei peaks enam oskama eesti keelt lugeda, on seda, mis on kirjutatud, alati võimalik tõlkida (kuid seda, mida kirjutatud pole…teate isegi…)

Hoiatus: Kirjutamine teritab mäletamist, mäletamine teritab mälu…mõlemad võivad olla kohati lõbusad, kohati valusad. Nii rõõm kui valu võivad….tervemaks teha. Väärtustades oma elukogemust seda mäletades ja ülesse tähendades väärtustate ka iseennast. Tõsised, targad ja teaduslikud uurimused näitavad, et hiljuti taas kuulsaks saanud ürt Ginkgo biloba ( hõlmikpuu) ja “ajugümnastika” pole ainukesed vahendid ega viisid, kuidas turgutada mälu…Ka pliiatsiga saavutate tulemuse, mis ületab “rahuldava.”

MIS ON VAHE ELULOO JA MÄLESTUSTE VAHEL?

Elulugu püüab kavatsuslikult jälgida elukäiku tervikuna, kasutades sageli kronoloogilist ülesehitust. Mälestused on tavaliselt haarde poolest laiemad kui ainult jutstaja oma loole ja oma mälule keskenduv elulugu. Alati ei pea mälestused andma aga laiahaardelist ülevaadet ajast ja oludest, vaid nad võivad koosneda ka ainult vinjettidest ja lühematest episoodidest, mis kokku loovad pildi ajastust ja miljööst, milles autor elas. Kõik ajastud ei ole elus samatähtsad, niisiis mõnest ajajärgust pole mälestustes juttugi. Raamatukogudes võib näha, kui erinevalt on elulugusid-mälestusi klassifitseeritud: mõnikord on neid lahterdatud ajaloo juurde, mõnikord ilukirjanduse hulka, sageli aga luuakse neile eraldi riiul või lahter kartoteegis, pidades silmas, et on ka vahe, kas kirjutada omaenda lugu (autobiograafia) või (nimeka) kaasinimese oma ( biograafia).

Elulood ja mälestused on mõlemad autobiograafia vormid, ehk “memuaristika”. Eluloo peategelane on autor ise (kuigi sinna kuuluvad ka kõrvaltegelased, kelle arvu keegi piiritlema ei kipu). Peategelane ikka sünnib kunagi, läheb mingil hetkel kooli — kas vabatahtlikult või sunniviisil, armub, vahest ka abiellub ja loob perekonna, rändab, kuhugi ka jõudes, jääb pidama, teeb tööd, pensioneerub…. Mälestustes rõhk ei ole nii palju autori kujunemislool kui teda ümbritsevatel inimestel. Peategelane ei pruugi olla autor ise ehk on seda siiski, kuigi püüab hoida foto teise ritta ehk teiste varju. Vahepealse lahenduse “eluloo” ja “mälestuste” vahel leiate ühes huvitavamas eesti mälestusteraamatus Jaan Krossi Kallid kaasteelised (2003).

Elulugude kirjutajate kogemused näitavad, et eluloo ja mälestuste vahel jooksev piir on ujuv ja kohati ähmane. Tegelikult on nii mälestuste kui eluloo kirjutamine nagu lapiteki õmblemine valmiskirjutatud tükkidest. Vormi võite kujundada ja muuta, kui on juba midagi laual, mida muuta ja kohandada.

Kolm põhivormi

Elulooline kirjutis hakkab ise kuju võtma kui olete end häälestanud, oma mälumaterjalis ringi kõndinud, siis kui mõningad lõigud juba kirjutatud on. Alguses ei tarvitseks eriti pead murda suure struktuuri või plaani moodustamise üle. Kuid oleks vaja “kätt” proovida, teha katsetused, mis on nagu sportlase soojendusharjutused. Kolm põhilist tüüpi kirjutist, mis koos ja läbipõimituina moodustavad eluloolise kirjutise koe on:

Jutustus ehk pajatus: keskendub sündmusele, midagi huvitavat, rabavat, rõõmsat, kurba, mis juhtus.

Kirjeldus: kohast, miljööst või maastikust, asjadest, esemetest, riietest, toidust…

Iseloomustus: inimese, tema välimuse, loomuse, käitumise kohta

Mõistagi esinevad elulugudes ja mälestustes need kolm vormi läbisegi, kuigi nii mõnelgi kirjutajal on selge eelis ühe või teise vormi suhtes. End soojaks kirjutades proovige kätt kõigi kolme vormi kallal, enne kui avastate paraja “soone” ehk “segu.”

Alguses on oluline kirjutada “toorelt,” tsenseerimata, isegi poolikutes lausetes. Mustand on esimene tõmmis. Põhiline on panna sulg ja käsi liikuma, mingi sisemise hääle ehk sõnadevooluga rütmis, ning mitte hinnata ega kritiseerida tulemust.

NÄITED

Jutustus

Näide I : Sündmus

Tulekahju Sulbil Minu aeg ja abi kulus suvistele töödele ja tegemistele kodutalus, et kõik kulgeks normaalselt ja ettevõtmised õnnestuksid. Oli augustikuu keskpaik, ilus varajane päikeseküllane suvehommik, lehmad lüpstud ja koplisse sööma aetud, mina niitsin põllul loomadele haljassööta lisatoiduks. Olin seljaga kodu poole, ilm muutus imelikult pimedamaks, kostis praginat; mõtlesin hetke, mis nüüd juhtus. Ümber pöörates nägin kohutavat suitsu ja tuld. Meie kõrge 1921. aastal ehitatud loomalaut oli üleni leekides, ristikhein lakas põles musta suitsuna. Kiirustasin koju, jalad ei kuulanud sõna. Isa viis laudast pulli välja, ema pildus kanalast uimaseid kanu õue. Niina päästis sulgudest sigu, ajades neid aeda, kus nad hiljem said põletushaavu. Põleva lauda ja majandushoone vahel oli ainult õuevärav. Majandusehoones asus ka hobusetall, kus latrites oli kaks varssa. Mehed nägid nende väljatoomisega suurt vaeva: nagu need suksus ukselt suurt told märkasid, pöördusid kohe tagasi. Lõpuks pandi neile kotid pähe, nii õnnestus nad välja tuua. Elumajast kanti mööblit ja riideid kaugele aeda. Rahvast kogunes palju, ka abistajaid oli rohkesti. Tuletõrjemasinad saabusid kohale ka naabervaldadest, kaev ja kaks aias olevat tiiki said veest tühjaks. Põleng tekitas suurt tuult, põlevad heinatuustid ja katusetükid lendasid teistele hoonetele. Vanaema väike majake süttis. Sõtse Maali oli voodihaige, ta kanti välja, päästeti mida saadi. Ootamatult saabusid kohale tuletõrjemasinad Tartust, need võtsid oma pikkade voolikutega Poka järvest vett. Nende abiga saadi tuli kontrolli alla. Laudast jäid järele seined ja söestunud talad. Ööseks jäid suitsevate talade juurde valvesse oma valla tuletõrjujad.

Mälutunglad III, 124

Näide II: Seik ehk seiklus

Kell seitse hakkas rong liikuma. Männiku jaamas seisis võrdlemisi kaua ja osa poisse kolas rongi ligidal ringi. Siis nägin kaht poissi tulevat rongi eesotsa poolt, suured valged küünlad peos. Küsisin, kust nad küünlad said. Poisid ütlesid, et järgmises kaubavagunis on neid terve kast. Läksin vaatama ja nägin vaguni seina ligidal lahtist kasti küünaldega. Jaamahoone oli teisel pool ja sakslased vaatasid kõik sinnapoole. Läksin tagasi meie vaguni juurde ja keelasin poistel küünlaid tooma minna, seletades, et kui sakslased näevad, tuleb suur pahandus. Asjaolu, et ma vormis olin, andis mulle tõenäoliselt rohkem autoriteeti. Aga kui rong liikuma hakkas, hüppasin kahe vaguni vahele puhvri peale ja ronisin üle seina korvvagunisse. Võtsin selle küünlakasti ja panin vaguni otsa poole puhvri ligidale. Siis tuhnisin kõik ligipääsetavad kastid ja kotid läbi, et näha, mida veel huvitavat leidub. Järgmise jaamahoone eest läbi sõites kükitasin kastide taha, et jaamateenijad mind ei näeks ja alarmi ei annaks. See kitsarööpmeline raudteerong pidurdas väga aeglaselt ja seetõttu oli mul küllalt aega üle vaguni ääre välja ronida koos küünlakastiga ja puhvril oodata, kuni rong liikus käimiskiirusega, siis puhvrilt maha, kast kaenlasse ja oma vagunisse. See kõik sündis jaamahone suhtes tagumise külje peal. Andsin igasse vagunisse peotäie küünlaid. Sama trikiga tõin ära ka ühe vineerkastitäie lihakonserve, mille paigutasin oma vagunisse pakkide alla.

Paar jaama edasi ma märkasin, et sakslased otsisid midagi selles korvvagunis. Ma jalutasin neist mööda nende poole vaatamata. Kuulsin, kui üks sakslane ütles: “Meil oli neid nelisada tükki.” Sellega oli mul selge, et otsivad küünlaid, sest hakkas pimenema. Jalutasin jälle tagasi oma vagunite juurde ja ütlesin, et olgu kõik küünlad kustutatud ja peidetud, sakslased otsivad neid. Natuke aega hiljem tulid kaks sakslast, vaatasid igasse meie vagunisse ja rääkisid omavahel, öeldes, “Siin ei ole!” Pärast seda kõndis sakslasest valvur püssi seljas vagunite ees.

Mälutunglad I, lk 119

Näide III: Sündmus igapäevasest elust, millel oli kirjutajale õpetlik sõnum, või mis mõjus tema kujunemisele meeldejäävalt

Isa rääkis mulle, et tema oli talupoisina üsna vara tööle hakanud. Oli vist juba viie või kuueaastasena loomade järele pidanud vaatama. Ta aga sugugi ei kahetsenud seda, sest harjumine tööga oli talle elus suureks kasuks olnud.

Esimene rahateenimine toimus minul selleläbi, et isa saatis mind Hiiu raudteejaama juures olevasse Eliase poodi ajalehti ostma. See toimus kord nädalas ja kaup oli selline, et need mõned sendid vahetusraha, mis üle jäid, kuulusid minule ning nende eest siis ostsin kompvekke. Kord juhtus aga nii, et mulle antud rahaks oli kahekroonine. Lehtedeostust jäi seal üle pooleteise krooni järele. Selle raha eest ostsin tinasõdureid, oi kus oli alles põli! Kui koju jõudsin ja isa ülejäänud raha küsis ja mu ostetud tinasõdureid nägi, saatis ta mu kohe tagasi poodi tinasõdureid tagasi viima. Ilmselt isa ja minu vaheline suuline kokkulepe oli ebatäiuslik ja võimaldas erinevaid tõlgendusi.

Mälutunglad I, lk 340

Näide IV: Üleminek elus. Uus algus

Sügis 1949. Ma olin maalt linna kooli tulnud.

Kui ring umber maja oli täis saanud ning majas heliseva kella sume tärin iga suletud ukse taga kedagi uksele ei olnud toonud, siis olin üpris nõutu. Olin otsustanud minna veelkord õuepoolset ust katsuma, kui nägin maja läänetiiva kolmanda korruse lahtisel aknal rinnutavat meest…Oh, milline kergendus! Ometi keegi hingeline! Kiirustasin ta akna alla kuuldekaugusse.

“Nu tüdruk, mis sinul vaja?” küsis mees, enne kui olin jõudnud tervitada.

Seletasin talle, et minu nimi on nii ja nii, et mind on siia kooli matemaatikaosakonda vastu võetud ja et ma olen siis nüüd kohal…et mind olevat internaati elama lubatud…et ma ei tea, kus see internaat asub…Ju ma ikka teretasin ka, ma julgen arvata, sest kodus oli alati rõhutatud, et egäle inemisele piap “tere” ütleme.

Too mees käskis mul oodata ning oli üllatavalt ruttu minu juures all.

Mees aknalt osutus üsna ümaraks lühikesekasvuliseks, keda võinuks pidada kodukandist igaks teiseks. Ta oli riietatud koduselt ja ta jutuviis oli sõbralik, kuid aktsendiga. Niisiis…ka see siin on “jeestlane!” Ta juhatas mu koolimajast üle tänava asuva vana maja ette, mis oli teda ümbritseva pargi embuses. Tema helistas kella ja üsna ruttu tuligi keegi pikk-pikk naine, kes laskis mind sisse uksest, milleni oli tänavalt üks aste alla astuda ja mis avanes piika käääksuga, et siis pisku puhkamise järele kinni rahmatada.

Mälutunglad II, 387.

Näide V: Sündmus, milles kirjutaja oli kõrvaltegelane

Jaanipäeval 1945 olid Kolvarbis, Nilsatalus, suured pulmad. Peretütar Siri Karlsson abiellus naabritalust Bertil Svenssoniga. Ka meie, kui vastsed külaelanikud, saime kutse. Kutsele, mis mul veel praegu alles, on märgitud, et laulatus on kirikus jaanilaupäeva pealelõunal kell 1 ja hiljem õhtusöök ja koosviibimine Nilsagardenis. Muidugi otsustasime sellest suursündmusest osa võtta, aga minul ei olnud sobivat kleiti. Jönssoni Elin, peretütar, kes tookord nii 20. aastane, leidis oma pööningult ilusa, valge, õhukese suvekleidi, mis oli kunagi kuulunud temale., Nii sain täie au ja uhkusega pidustustest osa võtta ja isegi veidi oma uue kleidiga eputada. Oli rikkalik pulmalaud, aga kohv tortidega ületas kõik.

Mälutunglad II, 159

NB! Jutustusele annavad jumet detailid….nende meelde tuletamiseks on olnud kasuks alles hoitud ese –pulmakutse.

KIRJELDUS

Näide I Koha kirjeldus

Waldhof, ehk rahvakeeli lihtsalt Valtov, oli see ala, mis lasus Pärnu idapoolsel serval, ulatus pikuti alevi surnuaiast Papiniidu jaamani ja laiuti Pärnu jõest mereni. Pindala suurust on raske hinnata, aga see oli kindlalt oma sada või isegi rohkem hektarit. Ümbrust kutsuti Waldhofiks seal asunud suure tselluloosivabriku järgi, mis kuulus Vene samanimelsiele aktsiaseltsile, mis omakorda oli samanimelise Mannheimis asuva Saksamaa suurfirma tütarühing. Vabrik oli asutatud 1899. aastal ja püsis 1915. aastani, mil see õhiti kui vaenlasele kuuluv ettevõte.

Oma hiilgeajal oli tööstus omalaadsete hulgas üks suuremaid, kus töötas 2000 töölist. Tööstuse alale viis raudtee toormaterjali juurdeveoks ja jõe peal oli oma sadama kai, kust umbes kolmandik produktsioonist eksporditi välismaale.

Mälutunglad II, 11.

NB! See kirjeldus on ühtlasi ka ajaloolise tausta seletus, mis manab lugejale silma ette jutustaja lapsepõlvemaastiku majanduslikud-sotsiaalsed piirjooned.

Näide II Eseme kirjeldus

Meil seisis söögitoas suur vanaaegne pruun puhvetikapp. Seal oli peale nõude aastate jooksul talletatud igasugu häid asju, kõige paremad neist olid piparkoogid. Need kõik jätsid endist maha aroome, mis imbusid aastatega kapi puusüüsse. Kapi ust avades hoovas sealt vastu meeldivaid lõhnu. Kapi parempoolne sahtel pakkus mulle erilist huvi ja närvikõdi. Olgugi et oli rangelt keelatud sinna isegi kätt sisse pista, praotasin seda ja piilusin sinna sisse igal võimalikul hetkel. Seal lebasid kõrvuti pruunides nahk-kabuurides minu isa nagaan ja onu Eedi teenistuspüstol. Ühel päeval ei suutnud ma enam kiusatusele vastu panna, võtsin nad mõlemad sahtlist välja ja asetasin söögilauale. Erutus oli suur, kui tõmbasin nad tupest välja, ennem ühe, siis teise. Ilma mõtlemata, üks relv ühes—teine teises käes, marssisin kööki, kus vanaema koperdas. Tõstsin torud vanaema poole ja ei mõistnud, miks vanaema näost nii valgeks läks, ennast riiuli ja ukse vahelisse nurka surus ja kuidagi väga kõhnaks muutus. Ta hakkas mind nagu linnuhäälel keelitama, et “Pitukene ja Pitukene, ole nüüd hästi hea ja armas laps ja pane need hirmsad surmariistad tagasi sinna, kust sa nad võtsid.” No mina siis ka nii tegin ja ei mäleta, et sellest rohkem pahandust oleks tulnud. Kui tädi teistkordselt abiellus, viidi need riistad ära maale ja teadaolevalt on minu isa relv peidetud kuhugi tädi talu lakka või pööningule, ootamaks minu täisealiseks saamist. Ja seal ta ikka ootab kui Kalevipoja mõõk.

Mälutunglad II, 15

NB! Eelnevas lõigus näeme kui osavalt jutustaja lülitab eseme kirjeldamise pealt sündmuse jutustamisele, mis esemega seotud. Nii jutustus kui kirjeldus moodustavad eseme “ajaloo.”

Näide III: Tegevuse kirjeldus

Minu kasvades pani tädi mind süstiku jaoks lõnga poolima. Seda tehti nii: oli väike püstvokk millel ratta küljes koonuse moodi pulk. Lõigati parajad paberitükid, keerati pulga ümber ja sellele tuli ühtlaselt lõnga peale ajada. Töö ei olnud raske, aga tüütu. Hakkasin tootma praaki st. lasksin üle otsa joosta. Aeti minema. Sain õue. Tahtsin kangast kududa ja lihtsa toimega kangast lubatigi. See kestis tavaliselt nii kaua, kuni lõin lõimi katki või tallasin valesti jalalaudu. Kord viskasin hooga süstikut ja see läks läbi kahekordsest aknast. Pahandust oli küllaga, aga ega mind eriti ei karistatud, mul oli alati kaitsjaid ja õigeks mõistjaid. Tõsi, tuletati meelde, et alles see oli, kui loomaaeda mängides olin kassi koos poegadega õhuakna kaudu lasknud talveakende vahele.

Mälutunglad III, 233.

NB! Selles eelnevas näites näeme, kuidas ka tegemisi ja toimetamisi võib kirjeldada. Siin aga lisab jumet vallatuvõitu kirjutaja suhtumised ja juhtumised tööd õppides.

Näide IV Koha ja paikkonna kirjeldus

Kõnnu küla oli kõrvaline ja suhteliselt mahajäänud kolgas. Põhjast piiras teda Alatskivi mets, lõunast Kargaja soo, kolme-nelja kilomeetri võrra ida suunas laiutas end Peipsi, Läänest, Koosa aleviku kaudu, imbus meile vähehaaval kultuuri, tsivilisatsiooni ja muid laia maailma hüvesid, mis ürgse talupoja õnneliku elu pikapeale kihva keeravad. Väga suuri talusid meil ei olnud ja seetõttu ka mitte erilisi seisusevahesid. Pops ja peremees olid üsna üheväärsed ja kui külas mõnikord omavahel kemplemiseks läks, siis ei jäänud peale mitte paksem rahakott, vaid teravam hammas. Vaim oli võimust alati kindlalt üle. Suvel hariti lahjavõitu põldu, talvel lõigati riigimetsast küttepuid ja vahel käidi ka palgivooris, kuid suurema hooga. Suvine supivalgus tuli laudast, talveks veristati orikas ja kevadeni söödi tugevamalt, et talvekülmale vastu pidada. Meie ligem popsist naabrimees oli ühel külmal ja lumisel detsembriõhtul sõpradega metsast koju vantsides äkki ülima veendumusega lausunud: “Perse! Homme metsa ei lähe! Suu tahab rasvast!” Ja oligi veel hakanud samal õhtul pikka pussi ihuma. Juurviljaaed ei puudunud ka suurimal kehvikul ning tõhusat toidulisa andis mets marjade ja seentega. Kui lumekirmetis maas ja soopind juba inimest kandis, mindi Kargaja soo pealt jõhvikaid tooma. Kuid ärgem unustagem meie teist põhitoidust kala. Kui liha sai reeglina vaid talvel, siis kala söödi aasta ringi. Seda püüdsid mõnedki ise, kuid meie tõelised varustajad olid siiski peipsiäärsed venelased, kes kalakoormatega ringi sõitsid ning oma rikkalikku saaki pakkusid.

Mälutunglad I, 277.

NB! Selles lõigus kirjeldatakse elukeskkonda üldisemalt—maastikku, elu-olu, ning vahel hakatakse ka jutustama ja iseloomustama… (vt. HARJUTUSED II esimene teema)

ISELOOMUSTUS

Näide I

Isa ja ema iseloomud, nii nagu nende välimuski, olid erinevad. Isa oli heledamate juustega ja esindas n.ö. rohke “põhjamaist tüüpi,” ema oli tumedajuukseline, rohkem ümmarguse näoga ja selgemalt nn. Idabalti tüüpi. Mina olen oma välimuselt rohkem ema sarnane; mu vend, kes lapseeas oli blond, näolt ja kehaehituseltki rohkem isa moodi. Kui isa oli rahuliku ja järelemõtliku iseloomuga, siis oli ema palju temperamentsem, ja ma usun, et ta oma nooruses oli olnud seda veelgi rohkem. Ta suhtumine inimestesse oli isa omast resoluutsem. Tuli muidugi aidata neid, kes oma õnnetuses ise süüdi polnud, kuid teiste vastu oli ta juba karmim. Ta suhtus isa kristlikku arusaamisesse küll respektiga, kuid esitas ka varjamatult oma seisukohti ja kriitikat.

Ilmar Talve Kevad Eestis, (Tartu: Ilmamaa, 1997) lk 46

NB! Jutustaja organiseerib oma iseloomustuse võrdluse umber. Ta tunneb huvi nii iseloomu kui välimuse vastu.

Näide II

Kõige huvitavam elu nende tädide hulgas oli noorimal, tädi Salmel. Ta oli sündinud aastal 1896, niisiis võisin mina teda mäletada ajast, kui ta oli umbes kolmekümne aastane ja elas Tartus meie majas ülemisel korrusel. Usun, et minu esimene mälestus temast on, kui ta kuhugi peole minemas olles meilt läbi tuli, seljas sinine valgetäpiline kleit, mille lühike seeliku osa koosnes volangidest ja millel umber kaela käis lai lahtiselt seotav lehv. Minu isa arvas, et selline lehv sobib ainult kassile kaela, aga tädi kaitses oma moevalikut vapralt. Mina jäin seda juttu kuulama ja mäletan, kuidas mind üllatas arusaam, et tädi rääkis isale vastu!” Nagu hiljem selgus, oli ta meie majapidamises ainuke, kes seda tegi.

Tädi Salme minevikust sain vähehaaval teada, et ta oli tsaariajal olnud Venemaal Saraatovis kalakasvatust õppimas, tagasi Eestisse tulnud, varsti abiellunud ja väga vara leseks jäänud. Ikka räägiti, kuidas onu Riives oli kusagil palja peaga kõnet pidanud, sellest külma saanud ja surnud—selge hoiatus kõigile lastele, kes kevadel liiga vara püüdsid mütsita välja minna.

Tädi korter oli täis kõige huvitavamaid esemeid, mida me mõnikord võisime vaadata ja isegi katsuda! Seal oli elevandiluust raamidega sametkäekott, keerulisi pildiraame seepiavärvi fotodega, karbikesi, puudritoose ja erilise metallkorgiga kölnivee pudeleid, kõike, mida meil kodus ei olnud. Kõigest kõige põnevam oli pesusametist boamadu. Sellel oli täpiline kere, terased silmad ja punane hargnev keeleke. Ta oli nii ehtsa välimusega, et kunagi hiljem ehmatati tema abil üks järgmine üürnik minestamiseni. See olevat tädil ümber olnud, kui ta Evana maskipeol oli käinud. Aastate viisi pinnisin oma emalt selle kostüümi üksikasju, kuni selgus, et tädil oli olnud ümber strateegiliselt põimitud õunapuu, oksad ja õied, muidugi ka kunstlikud. Kergem oli kujutelda tädi ratsahobusel püsti seistes mäest alla kihutamas või osa võtmas peost, kus tema kinga seest šampust joodi. Palju aastaid arvasin selle olevat suurmaailma elu tipu. Kõigi nende eksootiliste lugude juures tuleb arvesse võtta, et tädi Salme oli välimuselt võrdlemisi tavalise eesti naise nägu, veidi tömbi kehaehituse ja tööinimese kätega, aga ta hoolitses oma välimuse eest, pani rõhku riietusele ja soengule, ja kasutas väljendeid nagu “allüürid” ja “mondäänne”, mis kogu pildi teiseks muutis.

Mälutunglad I, 229

NB! Küsimus lugejale: kui mitut meelt rakendab kirjutaja oma tädi iseloomustamiseks? Ehedalt ja stiilselt skitseerib kirjutaja tädi portree paari suletõmbega, kasutades sealjuures ka jutustust.

Näide III

Jaan Sandri vanaisa Peetri õel oli tütar Liisa. Arvatav isa oli mõisniku pojapoeg Mihkli Ants. Liisa oli Peteburis sakstel teenijaks ja koht kloostrisse lubatud. 1917. aasta revolutsiooni järel tuli ta tagasi kodukülasse. Elas algul Villemil, kus polnud aga head läbisaamist. Kui Mihkli Mare õde Ann läks õe Sohvi tütre juurde Nihatu Jaanimardile, siis asus Liisa Laratsile elama. Liisa oli väikest kasvu, intelligentse olekuga ja sügavalt usklik. Tema olla ütelnud: nii suur kui olen mina, nii suur on ka minu usk. Tema on palunud ja talle on näidatud, et tema ema on taevas Jeesuse juures ja talle on koht seal. Pildile tuli ta paljastatud peaga, mis oli märgiks, et ta on puhas neitsi. Ta käis päiviti taludes tool, mille eest sai toiduaineid ja nõnda end ära elatas. Reedesel päeval ta sööma ei tulnud, oli väljas ja luges palveid. Peale päikese loojangut murdis ta leiba ja küpsetatud kala, mis oli talle toiduks.

Mälutunglad I, 176

NB! See näide oleks nagu suurendus sugupuusse paigutatud portreest. Saame teada Liisa paigutuse sugupuus (mis nõuab aga autori terve eluloo esimese paari lehekülje lugemist), mõningaid olulisi sündmusi tema elust, ta iseloomust ja välimusest.

Näide IV

Rosalie Vilhelmine Mälson, neiuna Strömberg, sündinud 17. aprillil 1869. a., surnud 1960. a. Kui minu esimese kuue eluaasta jooksul oli mu kasvatajaks armas ja elutark tädi Maali, kellest juba kirjutasin, saabus tema lahkudes mu ellu kohe teine armas vanainimene—tädi Rosali. See oli 1933. a. sügisel, kui mu vanemate maja valmis Tartu linna ligidal Ropka aedlinnas ja tädile oli maja lõunapoolses otsas, teisel korrusel, oma suur ja päikeseküllane tuba. Selgituseks olgu nimetatud, et ta polnud meie tädi ega veresugulane, vaid isapoolse vanaisa Gustav Mälsoni vanema venna Jaani lesk. Ja oli, nagu mu isa ütles, ta teine ema ja seda ka ametlikult. Kui isa ja ta kaksikvend Julius sündisid 19. detsembril 1900. a., oli nende ema tervislik seisukord nii halb, et poistele tehti kohe “hädaristsed” ja vanaema palus oma meheõde Anleenalt, kes oli vanapiiga ja elas kodutalus, hoolitseda isa venna Juliuse eest. Minu isale Akselile (pool tundi noorem) palus ta leske Rosaliet hoidjaks. Tol ajal oli adopteerimine väga lihtne ja nii said kaksikud omale adopteeritud kasuemad. Ema ei surnud, ta kosus ja neil oli hiljem veel noorem vend Verner. Kasuemad võtsid oma kohustusi väga tõsiselt kuni elupäevade lõpuni.

Tädi Rosali sündis 17. aprillil 1869 Järvamaal, Koeru kihelkonnas, Piibe mõisas. Piibe mõis kuulus tol ajal von Baeri perekonnale, kelle üks liige on kujuna Tartu Toomemäel, loodusteadlane Karl Ernst von Baer. See oli Baltimaade suurim lambakasvatus, mida juhtis tädi isa hr. Strömberg, kelle tiitliks oli saksakeelne “Schäfer” ehk lambur.

NB! Iseloomustuses (mis on tekstis palju pikem) tuuakse esile, kuidas tädi Rosali perekonda tuli—paigutatakse teda perekonnalukku.

Näide V

See Lõvi-Pritsu oli väga huvitav isik. Ta oli enne veneusu vallakooli-õpetaja olnud, mõistis üsna hästi lugeda ja kirjutada, oli ütlemata hea lõuamees, iseäranis kui ta parajalt oli Kabli kõrtsis laadinud. Mispärast ta oma rahvavalgustaja ameti oli maha pannud, kas vabatahtlikult või sunnitult, see jäi mul teadmataks, kuid ta oli ühes teiste maatameestega omal ajal Orajõe valla kroonumaast 30 vakamaad maad saanud, ehitas endale sinna majad peale ja oma elutoa paraadukse kõrvale oli ta mingisuguse kivist raiutud lõvi kuju üles seadnud, ennast oma suure temperamendiga „Lõviks“ hakanud hüüdma ja nii omandaski ta endale terves ümbruses Lõvi-Pritsu nime, mida ta heameelega kuulis. Ta tõnkas ka mõne sõna saksa keelt, mida ta oma sakslasest abikaasalt oli õppinud. Kuidas see veneusuline talumees endale heast perekonnast sakslase oli kosinud, see oli üks iseäraline peatükk, mis seda meest iseloomustab, sellepärast jutustan ka selle loo ära…“

Anton Jürgenstein, Minu mälestused I (Noor-Eesti kirjastus, 1926) lk 101

NB!….kuid enne, kui Lõvi-Pritsu kosjalugu kuulda saate, peate tegema läbi TULERISTSED st. HARJUTUSED I ja II…..kosjalood kuuluvad elu pöördepunktide juurde, ja see on alles HARJUTUSED III teemaks.

HARJUTUSED I: SOOJENDUS

Alguses on hea proovida oma “kätt” erinevate harjutustega, mitte pikemad kui kaks-kolm paragrahvi.

Varuge endile viis-kuus lahtist lehte (joonega või joonteta) ja mugavalt kolmveerand tundi aega: veerand tundi pliiatsiteritamiseks, pliiatsikeerutamiseks, kohvitassiga kaks korda köögivahet kõndimiseks. Pool tundi tegelikuks kirjutamiseks. Kirjutage heas valguses, telefonist kaugel, televisioonist veel kaugemal. Esimesel kirjutamisistungil ärge piirake aega, ega ärge alustage paar tundi enne kokkulepitud kohtumist või arstivisiiti. Surve võib kannustada siis, kui kirjutis peaaegu et valmis on, et kirjutaja ei tõrguks ega takerduks. (Seda teab iga korralik toimetaja) Algusele mõjub ajapress enamasti halvasti. Teid kollitavad hirmud, ettekäänded, vastuväited ja vabandused võimenduvad ja pillategi pliiatsi käest. Kirjutage ennast tsenseerimata, nii nagu pähe tuleb. Maha kriipsutada ja juurde kirjutada võite alati, kuid kustutuskumm võiks jääda esimeseks istungiks lauasahtlisse.

Märkus arvutisse kirjutamise kohta : Mälutungalde kirjutajatel on lahkarvamusi kirjutamistööriistade kohta. Käsitsi kirjutamist eelistatakse, kuna pliiatsi liikumine paberile paneb ka mõtte vastavas tempos liikuma. Kui masinkirja täielikult ei valda, liiguvad sõrmed klahvidel nii, et toksimisega kaob mõte käest. Konsensus meie rühmas on , et arvuti (või kirjutusmasin) on abiks ümberkirjutamisel, mitte aga esimese “tõmmise” kirjutamisel. Ka on ära proovitud käes hoitava maki kasutamist: kirjutamist käivitab ka makki rääkimine (linti, muidugi). Kuid mõni meie hulgast on ilmekalt väljendanud, et makk olla “lolli näoga” ja tummalt otsa vaatav ebahuvitav vestluskaaslane…parem siis ikka saunasõber…Küsimuse suhtes, kuidas siis paber ja pliiats leili üle elavad…jäi hea nõuandja vastuse võlgu…

Tuletame meelde kolme põhivormi, millest ülal juttu oli: Jutustus, kirjeldus, iseloomustus

Teemasoovitusi

1) Kirjeldage üht oma lemmikmänguasja või üht tarbe-eset Teie lapsepõlvekodus, mida hästi mäletate. Keskenduge esemele, asetades seda vaimusilma ette. Püüdke eseme välimust, kuju, otstarvet nii täpselt kui võimalik lugejale ette manada, kasutades kõike viit meelt. Kus oli selle mänguasja või tarbeeseme koht Teie kodus? Kas esemel oli ajalugu? Kes selle valmistas? Kas seda on keegi ühest külast teise, ühelt mandrilt teisele kaasas kandnud? Kas ta on rännanud käest kätte, kellelegi pärandatud, mingil ajal varastatud, kaotatud ja taas üles leitud? Kas teda vahetati rahaks või toidu vastu? (näiteid leiate ülal “kirjelduste” osas)

2) Kirjeldage üht inimest, kes Teid nooruses mõjutas (vanavanemad, õpetaja, klassikaaslane, sõber …) Sageli ei ole oma vanemad, keda olete näinud lähedalt ja aastate vältel, esimeseks kirjutiseks kõige parem valik. Pilt vanavanematest on seevastu tihti selgem.

Ehk tabate end jutustamast sündmusi, mis selle inimesega seostuvad, või jutte, mis ta ise Teile rääkis…ärge “tsenseerige” end kui jutt sinnapoole kisub, kui kirjelduse asemel tulevad seigad. (näiteid leiate ülal “iseloomustuste” osas)

3) Jutustage ühest oma meeldejäävamast sünnipäevast. Millal? Kes oli kohal? Mida söödi-joodi? Milliseid kingitusi ja lilli toodi?

4) Kuidas peeti Teie peres pühi? Millised olid Teie kõige meeldejäävamad jõulud, ülestõusmispühad, suvistepühad, jne.?

5) Kirjeldage ühte tuba oma lapsepõlvekodus (näiteid leiate Ilmar Talve autobiograafia esimesest köitest, Kevad Eestis tema kirjelduses oma kodust Tapal)

6) Jutustage sellest, kuidas lapsena haige olite: kuidas ja kus raviti, kui kaua põdesite…

Näiteid

Teema 4

Jõulud kodutalus

Enne jõulude algust saadeti vaesematesse peredesse jõulutoite. Igal perel olid oma kindlad abisaajad. Pühade toite viidi valla vaestemajja, mis asus üsna kooli lähedal.

Jõululaupäeval käisid saanid vähemalt kolm korda päeva jooksul Antslas, et tuua Valga rongilt ja Antslas elavad sugulased jõuludeks kodutallu. Saun oli köetud keskpäevaks. Mehed olid esimesed saunalised. Naiste töödel ei olnud lõppu. Igakord jõululaupäeval kirikus ei käidud. Meie kodukirik Urvaste oli 10. kilomeetri kaugusel. Kirikus käidi rohkem esimesel jõulupühal. Jõuluõhtul oli koduski mõnus. Lauldi jõululaule, mida õde klaveril saatis. Vana aasta saadeti ära ja uus võeti vastu vaikselt. Kes soovis ja julges, tegi mõnda nõidust või kuulast hääli. Kui mu õde jõudis neiuikka, käisime noorte seltskonnas ja tantsisime vahel hommikuni. Olin kül nooruke, aga tantsupartnereid jätkus. Olime õega ühe suurused ja vahetasime rõivaid. Vahel tekkis sellga tüli, õde arvas mõnikord, et üks või teine riietusese näis minu seljas liiga ilus. Soenguks tehti vesilaineid, keerati paberrullide peale või lokitangidega. Jõulude ja Kolmekuninga vahel suuri töid ei tehtud, ainult hädavajalikud toimetused. Käidi külas, isegi linnas.

Mälutunglad III, 232.

Teema 6

Üks varase lapsepõlve suuremaid traumasid olid sarlakid, mida põdesime Kaljoga arvatavasti 1928-29. a. talvel. Olime kahekesi ühes toas Tartu Lastehaiglas umbes kaks kuud. Vahepeal olevat minu olukord olnud nii lootusetu, et ema kolis kolmandaks meie tuppa ja valvas meid ise ööd ja päevad. Isa kais redeliga akna taga lehvitamas, sest ei võinud meie nakkust koju vend Ülole viia. Usun, et saime tollele ajale vastavat parimat hoolitsust, sest meie ema oli sõjaaegne halastajaõde, õdede ühingu auliige, jne. Kaljo kosus tükk aega enne mind, aga jäeti mulle seltsiks kuni lõpuni. Pikka ajajärku ei mäleta ma üldse, aga seda tean, et nuudlitega piimasuppi sunniti mind sööma neeruhaigeuse pärast (nüüd teame, kui vale see ravi oli), silma opereeriti, kõrvu torgati läbi ja pritse pandi teatud õrnatele kohtadele. See kõik ei jätnud aga nii masendavat mälestust kui õhtune röövlimäng. Oli nii, et kui koridoris oli öörahu, õed kuskil eemal, siis tervemad lapsed hiilisid öösärkides vooditest välja ühte tühja palatisse ja kükitasid maha kapsapeadeks. Röövel tuli siis ja katsus iga kapsapead. Kuna mina olin nii nõrk, et ei jõudnud pead üleval hoida, olin ma alati kõlbmatu kapsas ja kui varas teised ükshaaval ära vis, jäin ma ainsana maha ja tihti ka kontrollima tulnud õdedele kätte.

Mälutunglad III, 177

Nõuandeid jätkamiseks

1) Kui alustate järgmist “seanssi” alustage oma eelmisel päeval või korral kirjutatud teksti ülelugemisest. See on väike kuid võimas samm, kuna sellega tekib Teil keskendumine, otsene tagasiside omaenda kirjatöö viljaga ning ehk isegi märkamatult ka oma “kirjutaja häälega.” Kui Te hästi tähele panete, tuleb lugedes kohe mingi uus mõte pähe või katsetate uue sõnastusega. On midagi, mis voolama hakkab. Olete meelitanud oma Muusa lähemale, ja seal ta siis istub, lauanurga peal, küünarnuki kaugusel. Kirjutage teine lõik esimese kõrvale, laiendades tegelaskonda, kirjeldades ümbrust täiuslikumalt…..

2) Kirjutamise aeg ja koht: Oleme harjumuse orjad. Et luua kirjutamisharjumust, kuulakem kutselisi kirjanikke, kes teevad oma päevanormi ehk pensumi—kas tund või pool, või isegi veerand, ning kelle kirjutamisepaigaks on kindel aknaalune töölaud, soe diivaninurk kamina ääres, või päikesest üleujutatud ja taimedest ümbritsetud lauake verandal.

3) Et end “lahti kirjutada” võite proovida “vaba kirjutamist”, kus viis minutit kirjutate oma uitmõtteid nagu liikuval lindil, pliiatsit paberilt tõstmata. Kirjutage kõike, mis iganes pähe tuleb. Nii õpite kuulama oma “sisehäält” ja kooskõlastate käe, mõtte ja mälu toimimist. Oma raamatus The Writer`s Way näitab Julia Cameron, kuidas kiiresti ja tsenseerimata veerand tunni vältel kirja pandud “hommikuleheküljed” mõjuvad kirjutajale psühholoogiliselt hästi (pinged vähenevad, saame nendest vabaks ja isegi meie lähedased suhted võivad paraneda). “Aganate” hulgas leiate hiljem nisu: säravaid lauseid, mis juhatavad Teid sügavale mälusoppidesse.

4) Jälgige oma mõtteid päeva jooksul. Mälestusi kirjutades käivitub ka Teie “alateadvus,” ehk ühe eesti luuletaja järgi “salateadvus.” Sageli tuletab midagi end Teile meelde, mis seostub täna hommikul või eile õhtul kirjapanduga. Meenutades ja kirjutades võivad Teid ka külastada unenäod, eriti kui tegelete sündmuste, isikute või olukordadega, millega seostuvad tugevad tunded. Märkige need unenäod üles, kiirkirjas, kohe pärast ärkamist, heal juhul enne, kui jõuate külge keerata. Spetsialistid unenägude analüüsis väidavad, et keha “hoiab” unenägu, mis nagu kassikangas võib haihtuda niipea, kui asendit muudate. See, et unenägu veel Teile päeva jooksul taas meelde tuleb, on petlik. Sageli kaovad nad nagu pelglikud loomad ning võivad taas viirastuda hetkeks kui õhtul rammestute ja hakkate uinuma.

5) Üks rühma liige on kasutanud vihikut, milles kirjutab ainult lehe ühele küljele, jättes ruumi juurdemärkimiseks. Võite ka kirjutada üle rea, peaasi, et ruumi jätkub, et mälu end täiendaks.

HARJUTUSED II: Maastik ja Inimmaastik

(Selles harjutusteringis kirjutate natuke suuremaid tükke, milles on juba märgata struktuuri. AEG: esimene istung 1 tund; järgnevad istungid, kuni poolteist tundi)

1. Kujutage ette, et kõnnite hea sõbra, lapse või lapselapse saatel läbi oma lapsepõlve kodumaastiku: maja, tänav, naabruskond ehk (kui elasite maal) taluhooned, põllud, ümberkaudne maastik. Loetlege kõik olulised hooned ka puud, looduslikud nähtused. Asuge kirjeldama neid, mis teie arvates on olulisemad. Kasutage märksõnu, kuid asuge “lahti kirjutama” seda teemat või lõiku, mis Teid eriti meelitab või kutsub. Kui Teil on alles pilte, võtke foto kõrvale kui kirjutama hakkate. Lisage värve ja detaile.

2. Teie lapsepõlve inimmaastik: Kellega jagasite oma lapsepõlvekodu? Mitu põlvkonda elas koos? Kas oli majas ka neljajalgseid sõpru? Kui sagedasti käisid sugulased külas? Kes olid teie mängukaaslased? Kes olid naabrid? Kes käis majast mööda, keda ära tundsite ja teretasite või hoopis igaks juhuks vältisite? Pange tähele, et kirjeldus ehk loetelu kutsub esile ka jutustusi, seiku, ka anekdoote. Kui mõte liigub sulest kergemini ja kiiremini, märkige ülesse üksikuid sõnu, oma kirjutise “kondikava.”

HARJUTUSED III: Elu pöördepunktid

Järgmine, natuke nõudlikum ülesanne on küsida, mis on Teie elu olulisemad pöördepunktid? Need võivad tulla kas isiklikust elust, Suure Ajaloo sündmustest või nende kahe murdjoone ristumisest. Valige üks ning järgige oma vaistu, kas läheneda sellele pigem kirjeldades või jutustades. Selle harjutuse tegemisel on Teil vaja rakendada kõike kolme põhivormi, impulssi ehk oskust: jutustada, kirjeldada, iseloomustada.

Kooliminek
Leer
Abiellumine
Sünnid ja surmad
Kolimine
Sõttaminek
Põgenemine
Asumine uuele mandrile

Näited

Oli ilus hilissügisene hommik. Päike paistis ja loodus oli ennast nagu hüvastijätuks eriti ehtinud. Mets lõhnas ja säras ning paksu sambla alt piilus nii mõnigi seen. Läksime hobusega mööda kitsast metsarada. Vankrile olid laotud pambud ja pakid ja ka mina istusin äärel. Teised aga käisid jala. On sügavasse mälusoppi jäänud selge mälestus ja tunne mida kogesin selle vankrisõidu ajal. Ei oskagi seda kirjeldada, aga näen ja tunnen seda erilist minekut tänaseni.

Sealsamas metsas tuli meile vastu, suureks ehmatuseks, Saksa piirivalve. Ka nemad olid maalt lahkumas, ainult teises suunas. Nad ei proovinudki meid pidurdada.

Laev, millega lahkusime, oli kahe mastiga purjekas, nimega Navigaator, mis oli alles hiljuti merepõhjast välja tõstetud. Mootorit laeval ei olnud. Tuul oli me laeva mootoriks. Minule kui lapsele tundus purjekas suurena, aga mina ei teadnud, et selle põhi oli osaliselt mäda ja et seda ei jõutud korralikult ära parandada. Kas ta peab vastu Läänemere tormis? Laev oli reidil, rannast veidi eemal, kuna rannavesi oli liiga madal ja meid viidi väikese sõudepaadiga pardale. Meid oli 80 inimest, 34 nendest olid lapsed. Laevapõhi oli kaetud heintega ja me otsisime sinna endile kohad. Ootasime kaua ühte lasterikast perekonda, aga nad ei jõudnud kohale. Hiljem, kui juba lahkumiseks otsus tehtud ja ankur välja tõmmatud, paistis rannas liikumist. Jõudis kohale hobune vankriga. Aga meie ei pöördunud enam tagasi. Nüüd mõtlen, missugune õnnetu saatus võis olla sellel perel. Miks ei juletud veidi kauem väljasõiduga viivitdada? Miks ei pöördutud tagasi? Kes tegi selle saatusliku otsuse?

Mälutunglad II, 154

Et me aga koos pakkidega neljakesi korraga mootorrattale ei mahtunud, siis tuli isal kaks korda sadama vahet sõita. Ja kuna olin oma 8-aastasest õest kolm aastat vanem, siis oli selge, et pidin isaga esimesena kodunt lahkuma.

Isa askeldas veel kiiresti kanakuudi juures, avas jänesepoegade puuri uksi ja pani välja toiduvarud. Ema praadis köögis kala, mis me äsja tädi Ella juurest Kolust olime kaasa toonud. Valmispandud puldankotis olid asetatud tagaukse trepile. Wirge koos oma nukkudega oli kindluse mõttes laua alla roninud.

Valutava südamega astusin tuppa. Siin pärastlõunases mahedas valguses näis kõik nii vaikne. Siin-seal söögitoas lebas pakkimisest ülejäänud riideid ja muu nippe-näppe kõrval ka üks ema king, mille paarilise me Saksamaal oma kotte tühjendades üles leidsime. Oli see võimalik, et pidime lahkuma?! Heitsin pilgu Euroopa maakaardile seinal. Isa oli nööpnõelte abil sinna kinnitanud punase lõnga, märkimaks idarinde seisu, nihutades seda vastavalt olukorra muutudes. Tavakohaselt lugesin millegipärast eelkõige suurte tähtedega kirjutatud sõna „Mittellandisches Meer.“ Ent pilgu suunanud põhjakaarde, tardusin. Liini polnudki enam. Lõng rippus lõdvalt üle kaardi alla.

Isa oli vahepeal kompsud rattale sidunud ja nüüd seadis ta ka minu tagumisele sadulale. Gaasi andes jäi koduvärav meist seljataha. Minu käepidemest ja meie vahele surutud kotis kõvasti kinni hoides, olime Jannseni tänava otsast Vabaduse puiesteele jõudmas, kui meile avanes enneolematult ahastamapanev pilt. Ette ja taha polnud muud näha, kui aina looklev ahelik veokeid, hobusevankreid, jalgrattaid, jalakäijaid ja muud taolist. Otsekui matuserongis liikusid kõik Tallinna suunas.

Mälutunglad II, 189.

24. septembril 1950. aastal alustasime teekonjda Kanadasse Southamptonist kreeka laeval „Canberra.“ Inglise kanalis tabas meid väga tugev torm. Enne seda olime just söönud laeval rikkaliku kreeka lõuna, kuna hommikusöök jäi sadamas söömata. Enamik reisijaid jäi merehaigeks, enne kui oksekotis jõuti välja jagada. Nii võis laevalael näga kõikjal oliive. See võttis mul mitmeks aastaks oliivide isu ära.

Juhanit ja Antsu see haigus ei tabanud, aga Reeta ja Maid küll. Kui siis läksin nendega alla endi dormitory (ühismagamistuppa), siis ei pääsenud ka mina sellest. Teisel päeval olime terved, ainult meie väike „rõõmuratas,“ nii nimetasid meie kodused pered Reeta ta rõõmsa naeru ja kilkamise pärast, oli mitu päeva haige ja lamas laeval lamamistoolil. Canberra oli luksuslik laev ja nautisime sellel sõitu, välja arvatud magamine ühismagamistubades, kuna need olid liiga tihkelt vooditega täidetud ja õhk umbne. See oli kõige odavam magamisvõimalus laeval ja paremat meie ei suutnud endile lubada. Kreeka toit oli väga maitsev ja rikkalik ja enamik sellest kaunis sarnane kodumaa toiduga, eriti soojad toidud.

2. oktoobril 1950. a. jõudsime Quebeci, kus löödi tempel meie saabumiskaartidele. Olime nüüd „landed immigrants“ Kanadas. Juba laeval kuulsime kanadalastelt, et kõige ilusam aeg siin on sügis. Siin kasvab väga palju mitut liiki vahtraid ja tammi, igaüks nendest kannab eri toonides ja varjundites punaseid sügislehti. Nii on see värvide-kirevus lihtsalt võrratu roheliste kuuskede ja mändide taustal. Sellele lisandusid veel kuldkollased kased ja haavad. Saime seda kirevat värviilu nautida juba sõites pikki St. Lawrencei jõge. Esimene mulje Kanadast oli tõesti suurepärane.

Mälutunglad II, 311.

Kabli küla serval mere kaldal männimetsa algusel seisab Teesuu kroonu metsaülema maja. Siin elas vene-ajal Laiksaare metsaülemale alluv alamametnik või „objestshik,“ kelle all ligi paarkümmend metsavahti seisid. Sellel objestshiku kohal asunud enne mind üks saksa mees Peterson, kellel õige mitu tütart olnud. Et see lugupeetud perekond pidi olema, on juba sellest näha, et üks tema tütardest ühel silmapaistval saksa soost Lätimaa praostil abikaasaks oli, kelle kälimeheks õige iseäralisel viisil Lõvi-Pritsu oli saanud. Pritsu oli nimelt väle ja sale mees, kõrge kasvuga, elavate silmadega ja julge vaatega, veel oma umbes 45 aasta vanaduses, kui mina temaga tutvunesin, ilus mees, ehk küll veidi ärapurjutanud ilmega, aga tulise hingega. Noorest peast võis ta päris küla Don Juan olla. Pritsu oli ühele nooremale Petersoni tütrele hakanud järjekindlalt tiivaripsu lööma ja oli ka neiu vaimustusse viinud. Kui neiu vanemad seda märkasid ja mingisugune manitsus tuld ei kustutanud, otsustanud vanemad tütre Lätimaale oma vaimulikust mehest väimehe juurde saata lootuses, et ta seal Orajõe külafrandi varsti unustab. Kuid see rehnung oli tehtud ilma peremeheta. Lõvi-Pritsu oli sellest teada saanud ja ühes nõus oma tulevasega vastumiini lõhkema pannud.

Oli ühe suvise päeva õhtul, kui armuhaige neiu Läti poole teele taheti saata. Hobune oli juba ees, asjad kokku pakitud ja sõit pidi õhtuses pimeduses algama. Tütarlaps näis vastupuiklemata saatusele alla andvat, palus aga luba enne ärasõitu veel talli minna, et oma nimel olevat armast lehma jumalagajätmiseks vaadelda. Keegi ei aimanud paha, oldi nõus. Kuid tüdruk ei tulnud enam tagasi. Oodati, oodati, viimaks tõusis paha aimdus ja mindi teda otsima, kuid neiu oli kadunud. Lõvi-Prits oli purjepaadiga teda nimelt mererannas oodanud, neiu oli paati jooksnud, tõmmati puri üles ja pandi paat Häädemeeste poole käima, kus venepapp elas, kes niisugustes asjades nõu leidis. Enne kui vanemad mõtte peale tulid, tütart sealt otsida, oli noorrahvas 8 versta kuni Häädemeesteni õnnelikult maha purjetanud, maandunud, nagu nüüd öeldakse, ja papi juurde varju läinud. Sellega oli asi muidugi enne kokku räägitud ja vaev kinni makstud. Papp läks nendega kohe kirikusse, salvis neiu Petersoni vene usku ja laulatas sealsamas jalapealt noorpaari kokku. Kui vana metsaülem viimati mõtte peale tuli, et noorpaar papi poole vast on läinud, sõitis ta neile järele, kuid papi majast valgustatud aknast sisse vaadates nägi ta, et tütrel juba õigeusu rist kaelas oli, noorpaar lõi preestriga klaase kokku, mis näitas, et kõik, mis tarvis, toimetatud oli. Vanamehel ei jäänud muud nõu kui papi ukse takka koju tagasi pöörda.

Ma küsisin Lõvi-Pritsult, kas see jutt õige on. Kinnitas seda täiel mõõdul ja lisas siis juure:“ Vana Peterson kaebas küll kohtusse selle tüki pärast, istusin kuus kuud ära, aga naine on ikka praegugi kodus kui luu! Sõna „kui luu!“ oli tal ülepea sagedaseks vägisõnaks.

Anton Jürgenstein Minu mälestused (Noor-Eesti kirjastus, 1926), lk 104-105

PÄRLID KÜLL , AGA KUS ON NIIT?

Soovime õnne: Kui olete teinud eelpooltähendatud harjutusi, teil on valmis kirjutatud vähemalt kolm lühikest lõiku oma mälestusi. Kuidas jõuda “selgroo” juurde?

Elulugu võib üles ehitada vähemalt kolme erinevat moodi:

Kronoloogiliselt ehk süstemaatiliselt (mõni elulugu ongi laiendatud päevik, mis tugineb varem kirjutatud ülestähendustele).

Võrgustikuna , mille pidepunktideks on Teie suguvõsa või lähikond või Teile olulised inimesed ja nende elukäigud või Teie koduküla elanikud ja paikkonna ajalugu Teie eluaja jooksul.

Lapitekina oluliste pöördepunktide umber

Sageli on eluloos juhtmotiiviks teekond. Mis on Teie eluteekonna kulgemise olulisemad pöördepunktid, katkestused, kõrvalepõiked, eksimised jne. Kus on aeg kõige kiiremini, kus kõige aeglasemalt liikunud? Milliste sündmuste juurde tulete ikka ja jälle tagasi, kui kaugelt tulnud külaline või lennukis kõrvalistuja võõras, kes kuuleb Teid emakeeles kõnelemas, palub Teil öelda, kust Te pärit olete ja palub jutustada oma elust?

Aeg “niidi” valimiseks on siis, kui tuleb vähemalt kolm-neli pärlit kokku köita. Muidu on vajalike niitide värvi ja paksust raske hinnata. Mõeldes tagasi oma senistele “kirjutamisistungitele,” kaaluge, millist struktuuri Te edaspidises tahaksite rakendada. Kõige viimane — lapiteki mudel on kõige kindlam, kui Te veel kõhklete, kuna traagelniite on rohkem ja tükke saab ka ümber paigutada. Kronoloogia pakub kindlat tuge, aga mõnda kirjutajat painavad mälulüngad, ehk siis ajajärgud, mil midagi erilist ei toimunud.

Märkige lisalehele mõningad teemad, mil sooviksite edasi kirjutada, ehk siis aastad või perioodid, mis vajaksid kõige rohkem lahti kirjutamist.

Need, kellel kunstilised kalduvused, võiksid loetelu asemel joonistada skeemi, ehk suurele paberilehele märkida sõnad ja kujundid, sündmused ja inimesed, kes kuuluksid Teie eluloo juurde.

Paigutage teemade loetelu, kondikava ehk skeem kaustikusse või mappi Teie teiste kirjutiste juurde, ning tulge selle juurde aegajalt tagasi.

Üldisemaid praktilisi nõuandeid

(teisisõnu ETTEKÄÄNETETÕRJE)

1) Mis tähendab “toores?”Minu kirjutiste õige koht on ….prahikorv! Austage oma töö vilju, ka mustandeid. Just eriti mustandeid tulebki austada, sest nendes kätkeb rohkem võimalusi kui keeleliselt korrektses, viimistletud, lihvitud ja pügatud tekstis. Praktilises mõttes, hoidke oma eluloolisi kirjutisi ühes kaustas koos ja esialgu ärge midagi ära visake.

2) Kelle jaoks ma ikka kirjutan?

Pikkamööda, ehkki mitte päris algul, hakkab Teile selguma, kellele Te kirjutate, kes on Teie kuulajaskond ehk lugejaskond. Isegi siis kui teete algust sooviga, et Teie tekst jõuaks eelkõige Teie järeltulijate kätte, võite hiljem üllatuda, et tegelikult kirjutate võibolla ühe lapsepõlve sõbra või sõbratari kõrva ehk saatuskaaslase jaoks. Kui Teil on raskusi alguse tegemisega, võiksite ka proovida oma elulugu kirjutada kirjavormis, nii nagu seda tegi Silvia Airik-Priuhka oma raamatus Est!Est!Est! või lapsena 1941. a. Siberisse saadetud Mirjam Kaber raamatus Eesti rahva elulood I, kus ta kirjutab tagantjärele kirja oma kadunud isale, keda ta küüditamise eel viimast korda nägi. Ka Jaan Kaplinski 2003. aastal ilmunud autobiograafiline raamat Isale on kirjutatud virtuaalselt isale, keda ta mäletab vaid oma esimesest paarist eluaastast ja kes 40- aastaselt hukati. Aga poeg on elanud isast paarkümmend aastat vanemaks…. Kirjavorm aitab nii tunnetel kui mõtetel keskenduda ning kujuteldud kirjasaaja kas mäletab või tunneb kaasa, või võtab Teie kirjutist vastu huvi ja uudishimuga. Pole midagi hullemat kui neutraalne ehk blaseerunud lugeja, kelle huvi on vaja üles kütta….

3) Aga see on ju kõik nii tavaline (ja igav)!

Anname nõu seda enesehinnangut sõnalausumata minema saata. “Pagunitega” ehk lihtsalt kogenud kirjutajad kinnitavad ühel meelel: See on pettus! (ehk vabandus, ehk ettekääne). Kui kahtlete, lugege oma kirjutis ette kellelegi, kes on valmis kriitikata kuulama. Hoiatame, et ideaalne kuulaja on “pool-tuttav”…kes ei ole samast kodukülast, kellele on vaja mõndagi seletada, kellele on teejuhti vaja Teie kodumaastikul. (Lähedased inimesed, hõimlased või kaimud võivad hakata Teie kirjeldusi vaidlustama, Teie mälu ja eesti keelt korrigeerima, küsima koolitunnistust ja vaatama, kas ikka saite emakeeles kolme kätte Sellist karmimat tagasisidet võite julgelt rakendada siis, kui paberivirn Teie laua peal juba pisut kõrgem on).

4) Aga minu lapselapsed ei tea Eesti ajaloost mõhkugi!

Mida teha kui tahate anda ajaloolise ülevaate sellest eesti ajaloo osast mis Teie elulooga kõige olulisemalt seostus, ehk siis sugupuu kokkuvõtte? Olenedes kellele Te kirjutate ja kui palju see inimene või rühm Eestist ja eesti ajaloost teab, võib varutud taustinformatsiooni olla raske kokkuvõtlikult esitada ning see pärsib või koormab siis Teie kirjutise isikupärasemat osa. Oleks soovitav sellist tausta skitseerida märkmetena ning siis hiljem lisada, ning hakata peale sealt kus jutulõng Teil hõlpsamalt end lahti kerima hakkab. (vt. Näide I Kirjelduste osas)

5) Kas ma nimetan neid õigete nimedega? Äkki tuleb…ebameeldivusi?

Paljud kirjutajad on kartnud oma saatusekaaslasi nende õigete nimedega nimetada, kas sellepärast, et informatsioon nende kohta on liiga isiklik, nii et võib tekkida solvanguid või arusaamatusi, või kartusest, et äkki kunagi tulevikus võib see kellelegi halba teha. Raske on anda üldkehtivat nõu, kuna palju oleneb konkreetsest olukorrast. Samas võib iseenda rahustamiseks kasutada kahtluse korral nimetähti, kas õiges või muudetud järjekorras.

6) Aga MEIE sugupuu ulatub ju Põhjasõjaeelsesse aega tagasi!

Sugupuu koostamine ja lahtikirjutamine ei mahu käesolevasse käsiraamatusse. Selleks on eraldi käsiraamatud, juhendit ja teenused. Kuna täiusliku sugupuu koostamine ei ole igaühele jõukohane — ehk nõuab liiga palju aega ja pingutust, soovitaksin Teid rahulikult järele mõelda järgneva kahe küsimuse üle: (1) kust algab minu teadlik mälu? Kui mitu põlvkonda ma oma suguvõsast isiklikult mäletan? Kirjutada võiks eelkõige nendest, kes mahuvad minu enda mälu ulatusse või lisaks nendesse põlvkondadesse, kellest vanemad ja vanavanemad on jutustanud (2) milliseid jutte meie perekonna põlvnemisest ma oma lapse-ja nooruspõlvest mäletan? See on “perepärimus,” mida tasuks kirja panna näitamaks, kuidas perekonna-mälu toimib. Kuna suguvõsa on rägastik, kuhu võib ära kaduda, on eluloo või mälestuste kirjutamiseks soovitav olla valiv, mitte põhjalik. Pidagem ka meeles, et sugupuu on mõttekas skeem. Kui püüda sugupuud “juttudeks umber teha,” võib juhtuda nii, et lugeja jaoks lähevad suhted sassi (nagu 19. sajandi vene romaanis, kus tegelaskonda tuleb kolmega korrutada, kuna igalühel on eesnimi, perekonnanimi ja isanimi, mida tarbitakse läbisegi). Sugupuu võib Teie täieliku käsikirja külge kinnitada, või lisalehena juurde lisada. ( üks kasulik raamat neile, kes tahavad sugupuud koostada on Voldemar Vitkini Suguvõsa uurimine: praktiline käsiraamat, 2001)

7) Aga ma pole selleks veel valmis!

Mälutoed ja allikad

Perekonnaarhiiv: meened, dokumendid, fotod

Päevikud, kalendermärkmikud, kirjavahetused.

Ajalooraamatud, entsüklopeediad, teatmeteosed, maakaardid

Foto või dokument — eriti klassi lõpupilt või mingi muu koondportree on suurepärane stiimul kirjutamiseks ning võib ka esile kutsuda võimalusi jutustuseks. Katsetage nii kirjeldava kui jutustava stiiliga. Kes on pildil, mida Te temast mäletate? Nii võib isiklik või perekonna fotoalbum aidata raamida ning esile kutsuda Teie mälestusi, andes neile fookust ning pidepunkte.

Ajalooraamatute ja teatmeteoste (ka mälestusteoste) kasutamine peaks olema faktide kinnitamiseks pärast mustandi kirjutamist, kuid ei tohiks asendada ega pärssida Teie endi elavat mälu. Teie ei pea üldist loengut Eesti ajaloost, vaid kirjutate seda, mis Teie läbi elasite, tähele panite ja kogesite. Eriti ohtlikud siinkohal on “tuntud” inimeste mälestused, kuna need tunduvad olevat nii autoriteetsed, et heidame meelt ja ise enam ei viitsigi midagi kirja panna…. Usaldage endid ja oma mälu, toetades seda, kui vaja.

Ärge visake perekonna-arhiivi, kirju, ega päevikuid tulle või prügikasti!!! Kirjutage piltidele taha nii palju kui mäletate: kes on pildil, kus pilt on võetud ja millal. Hoidke pilte kuivas, kindlas kohas, eemal kahel jalal kõndivatest ja uudishimulikest lapselapsehakatistest, lemmikloomadest (isegi kõige kenamast kiisust) ja kahjuritest.

ASJALIK MEELITUS

Jagage oma kirjutist usaldusväärse isikuga või tooge oma eluloolised mälestused Eesti Kirjandusmuuseumi Kultuuriloolisse arhiivi elulugude kogusse. Küsige, kas ja kus töötab elulugude kirjutamise rühm või millal on järgmine eluloopäev.

Alguses tulge kuulama. Pange tähele, kas ette lugedes tulevad Teile veel uued mõtted, lisandused, impulsid jutu lahti kirjutamiseks ehk laiendamiseks.

Lisainformatsioon:

Rutt Hinrikus
Tel: 7377 723
Email: rutt@kirmus.ee
või tiina.kirss@utoronto.ca

LISA

1) VÄGA LÜHIKE SKEEM, KUIDAS KIRJUTADA ELULUGU

Ei ole olemas üht ja õiget viis, kuidas kirjutada elulugu. Elulugu on üksikisiku elu ajalugu ja nii nagu erinevad elud, erinevad ka elulood.

Iga eluloo juurde kuulub enese esitlus: nimi, sünniaeg ja hädavajalikud taustateadmised (sünnikoht, rahvus, päritolu ehk vanemate tegeusala(d) , hariduskäik, perekonnaseis, töökohad, elukohad, eriolukorrad (kui neid on) – näit küüditatud, põgenenud, sisserännanud, invaliid jm). Need andmed võib põimida autobiograafia sisse, võib aga esitada ka eraldi

ELULUGU ILMA MÄLESTUSTETA ON KUI LUU ILMA LIHATA!

Üks lihtsamaid võimalusi eluloo kirjutamiseks on lähtumine elu kronoloogiast.

Lapsepõlv: Alustage esimestest mälupiltidest, kodust, perekonnast.

Jutustage, missugune oli kodu (mitu tuba ? milline maja ? missugune sisustus ? Mis oli maja ümber ? Mis on jäänud lapsepõlve keskkonnast eriti meelde ? miks ? Kuivõrd erinev oli elu tookord võrreldes praegusega )

Jutustage vanematest: millega nad tegelesid? Kui tihe oli side vanavanematega ? mida neist teate ? Jutustage teistest sugulastest, kellega tihedamalt läbi käidi?

Kas on midagi põnevat rääkida naabritest, ümbruskonnast üldse?

Millised oli kodused kombed ? ( töösse suhtumine, vaba aja veetmise tavad)

Kuidas möödusid argipäevad, pühad?

Mälestused koolist . Õppimine, õpilased, õpetajad, suhtumine jms

Pärast kooli.

Elukutse. Kuidas leidsin elukutse(d). Mis osa on tööl minu elus?

Perekond. Kodu: Minu pere ja kodu ja minu unistused. Missugune on mu kodu ajalugu. Mis asjaolud on mu oma kodu loomist soodustanud / takistanud?

Mida mäletan oma elu pöördelistest aegadest? (Sõda, vägivald, repressioonid, lähedaste surm, eemalolek jne). Kuidas see on muutnud mu elu?

Muutused maailmas ja minu elus.

Loomulikult on need vaid suunavad küsimused. Valige nende hulgast need, mis teile sobivad ja leidke ise küsimusi ja vastuseid, mille valgustamist oma elus peate vajalikuks.

Võibolla soovite kirjutada ainult pöödelistest aegadest ? Tehke seda!

Kui tundub lihtsam, võib jutustada elust näiteks kümnendite kaupa.

Väga sageli jutustatakse, lähtudes pöördelistest sündmustest, elukohamuutusest, muutustest töös, pereelus jne.

Eluloo pikkuse üle otsustab kirjutaja, kuid raske on mahutada pikka elu meeldejäävalt vähestele lehekülgedele..

2) Väljavõte Eesti Rahva Muuseumi küsimuslehest nr. 194

Kool ja Koolielu (Tartu 1998)

Kooliolme

Kirjeldage oma kooliteed (pikkus, kuidas ja kellega koolis käisite)

Kirjeldage koolimaja ja –ruume, sisustust. Kui suur oli kooli territoorium, mis sinna kuulus?

Kuidas mõjutasid erinevad aastaajad koolielu korraldust?

Kus ja kuidas koolis söödi?

Kirjelda enda ja kaaslaste koolitarbeid ( koolikott, kirjatarbed jne) Kuidas need muretseti?

Kirjeldage õpilaste riietust (koolivormi). Millised olid koolipoolsed nõudmised riietuse suhtes? Kuidas suhtusite koolivormi kandmisse? Kas oli õpetajate või vanematega lahkarvamusi? Kuidas nõuete täitmist kontrolliti ja millised oli karistused eksimuste eest? Kuidas kaasõpilasi välimuse põhjal hinnati?

Kirjeldage õpetajate riietust. Kas mõni õpetaja jäi meelde tavapärasest erineva riietusega?

Millised olid teie esimesed muljed koolist? Kui olete käinud mitmes koolis, siis võiksite neid võrrelda. Kas uues koolis oli midagi üllatavat?

Kuid sageli vaatab kirjutaja asjalikke küsimusi, tarvitab neid mälustiimulina, kuid ei vasta küsimuste vormis, vaid täiusliku jutustusena. Küsimustikku võib kasutada toeks, mitte tingimata raamiks:

Tuli aeg õel kooli minna, algas tähtede ja lugemise õppimine. Koos õega sai minulgi lugemine selgeks. Kooli minekuks õmmeldi õele ja kui saabus aeg, ka minule tumesinine volditud seelikuga poevillasest riidest vormikleit ja tosin valgeid kraesid. Kraedel ja kaelustel olid rõhknööbid. Kooli jõudes nööpisime krae kleidi kluge. Vormi juurde kuulus ilusalõikeline must taskutega poll. Koolis kandsime põdranahast taldadega jalanõusid. Iga päev õpetaja kontrollis käte puhtust ja kuidas näevad välja meie taskurätid. Minu taskurätt seisis alati mõne raamatu vahel, sest minul lapsepõlves kunagi ei olnud nohu või märga nina. Koolis õpetati nii üht kui teist vajalikku. Kuidas istuda, et seelik ei kortsuks, kuidas tütarlaps istudes oma käsi ja jalgu hoiab. Kuidas ja mida, seda oli väga palju.

Meil oli suur, uus kahekorruseline valge koolimaja, mis oli kolme kilomeetri kaugusel. Tee tuli käia hommikul ja õhtul. Päikeses, vihmas, lumes, tuisus ja pakasega. Vahel viidi meid kooli ja toodi koju hobusega. Kooliteel tuli kõiki vastutulejaid teretada. Võimaluse korral teha kniksu. Koolitee läks läbi metsatuka, mis pimedal ajal tekitas pisut kõhedust. Tulid meelde tondilood. Kindluse mõttes püüti üksteist oodata. Kord tuli jutt, et metsatukas on nähtud marukoera. Isa võttis Papa jahipüssi ja läks õele ja teistele lastele vastu. Marukoera muidugi ei olnud. Kooliteel olid mitmesuguseid kiusatusi ja tuli ette, et kooli jõudes olid jalad märjad või miski rebenenud. Talvel sõitsime kooli suuskadel. Eriliselt meenutan varakevadisi hommikuid—külmunud manatee kõmises jalge all, peakohal säravsinine taevas, kus lõokesed tegid sillerdades treppe. Linnulaulu oli laotus täis. Hea, kerge, rahulik ja rõõmus oli astuda. Need hommikud on ammu hajunud aastate uttu, aga mälestus ja helin on jäänud hinge. Meie koolimaja seisab tummana, seal ei õpetata enam lapsi. Suurem osa kooliteest on kadunud. Ära kuivanud on teeäärne väike järv ja talud on jäänud tühjaks. Keegi ei pane enam üles kuldnoka puure ja pääsukesed ei punu oma pesi ei räästa alla, ei lautadesse. Vähemaks on jäänud linnulaulu nii põllul, kui metsas. Umbrohutõrje on teinud oma töö. Teede lähedal võib kohata valgeid toonekurgi ja traktorite järel kisaga lendlevaid kajakate parvi. Isegi sügaval sisemaal.

Mälutunglad III, 230.