EESTI RAHVA ELULOOD l

HILJA LILL (sünd 1905)

(Avaldatud toimetamata kujul)

Minu isa Jaan Vehmer sündis 28. veebruaril 1876 Lätimaal kehviku perekonnas. Isa isa suri varakult ja nelja last (Jaan, Ann, Mari ning Reet) kasvatas ema üksinda. Minu ema Miili Taba-Vehmer sündis Taagepera vallas Karjatnurme külas külasepa Kusta Taba ja Mari Unger-Taba tütrena. Kusta Taba oli sündinud Koorastes. Vanavanematel oli neli tütart – Juuli, Miili, Liisa, Anna ja üks poeg Ernst, kes suri seitsmeaastaselt. Minu sündimise ajal olid vanemad Karjatnurme külas maapoe pidajad ja teenisid lisaülalpidamist veel õmblustööga, sest mõlemad olid õmbluskooli lõpetanud. Mina, Hilja Vehmer – abielludes Lill, sündisin 7. oktoobril 1905 (24. sept 1905 vana kalendri kohaselt) Karjatnurmes. Minu esimene mälestus on päevast, mil peeti minu noorema õe Alviine Vehmeri (abielludes Suurorg, sündinud 25. septembril 1907) ristseid. Oletatavasti võisin olla siis kahe poole aastane. Mäletan, et peolauas istusin isa süles, meie ees oli taldrikul süldikuhi, see värises laua põrutusel ja mul oli sellest hirm. Sellest ajast peale hakkasid mõningad elamused ilmnema. Selgesti mäletan üht pühapäeva vanaisa kodus, mis asus umbes kilomeetri kaugusel isa poest. Oli kaunis pühapäevane pealelõuna, kui kolme-nelja aastase põnnina vanaisa juurde läksin. Esmakordselt elus kuulsin imeõrna helinat, mis tungis mu lapsehinge ja jäi sinna igaveseks helisema. See oli mu tädi Anna kandle võluv mäng. Nii võivad aimamatult anda juhuslikud hingepuudutused jäädava suuna ja igatsuse kogu elu jaoks.

Sünnimajast mäletan vähe, see oli üks hall hoone omasuguste seas. Mõndagi aga on meelde jäänud vanaisa kodust, kus tihti viibisin. Vanaisa oli ostnud Kaunispea talu Jaan Kaselt tüki maad ja sinna juba abielu algaastatel ehitanud omale eluaseme. See oli armas, väike “pesake” elumaja sepikoja, sauna ja kõrvalhoonetega, mis asus külavahetee ääres. Maja ümbritses aed, milles õuna, mureli ja kirsipuud, vanaema hoole all aga maasika- ja vaarikaistandus, akna all roosi- ja lillepeenrad. Koduke oli armas ja hubane, kahjuks aga jättis vanavanemate hingeline ja vaimne kooskõla mõndagi soovida. Vanaema oli oma vanemate pealekäimisel sunnitud abielluma vastu tahtmist endast mitu aastat vanema mehega ja loobuma oma armastatud kooliõpetajast.

Mõlemad olid töökad, püüdlikud ja ümbruskonnas tunnustatud isikud. Vanaisa oli kuulus oma sepise poolest, tulevasele kindral Sootsile, kes oli ta ristipoeg, kinkis ta väikese imeilusa kirve. Tihti jälgisime tema kõlksutamist sepikojas, imetlesime hüplevaid sädemete vihke ja aitasime tal lõõtsa tõmmata. Lõõtsa abiga tekitati tulekoldes rauatüki kuumutamise tarvis hele leek.

Vanaisa oli jumalakartlik, mäletan, kuidas iga pühapäeva hommikul ta oma valges, kroogitud kaelusega linases särgis laua taga jutlust luges. Meid ta osa võtma ei sundinud, kuigi ta seda oleks soovinud. Väliselt oli ta keskmist kasvu, sihvakas, habemepahmakaga mees. Iseloomult oli ta kangekaelne, isemeelne, edevavõitu (armastas peegli ees istuda), tuttavate vastu avameelne, ainult oma abikaasa vastu “punnakas”. Kahju küll, et selles kenas kodukeses kaks inimest teine-teisest nii mööda elasid.

Vanaema oli kena ja vaimselt küllaltki arenenud tolle aja kohta. Kodustel koosviibimistel oli ta alati vestlus- ja vaidlusringi keskel, oli edumeelne, haridust ja vaimsust kõrgelt hindav. Tema neli tütart olid seltskonnas lugupeetud, maitsekalt riietatud ja töökad inimesed. Peamised teened selleks olid vanaemal, sest abikaasade omavahelise vaenu tõttu oli vanaisa osavõtt sellest vähene. Vanaema edumeelsuse ja püüdlikkuse tõttu said tütred õmbluskooli oskused ja võisid end ise varakult riietuses kõige vajalikuga varustada. Veel kaua mäletati nende kroogitud käistega jakke ja kaheksalaidseid voodriga maani seelikuid. See oli tõesti suur saavutus, neis oludes sellist seisundit omada.

Tagantjärele olen tihti mõelnud vanavanemate omavahelisele suhtlemisele – nagu mingile vaenule. Eks ole oma elu ära rikkumine tihti inimeste endi käitumise tulemus. Selle peale nad ei tulnud, et üksteise iseloomuga mõistvas suhtlemises sobivust leida. Vanaisa oli küllaltki isemeelne, ega andnud alla. Mäletan üht juhtu vanaema jutust. Nad hakkasid suvel kahekesi heinakuhja tegema, aga töö käigus tekkis vaidlus, millele kumbki alla ei andnud. Vanaisa viskas vigla maha, läks koju, pani paremini riidesse ja palkas ühe mehe, kes teda Puka jaama küüditas, et Sillamäele oma seal elavate tütarde Juuli ja Liisa juurde sõita. Kuna Vaivara jaamas rongi peatust polnud ette nähtud, hüppas ta Oru jaamas maha ja murdis puusaluu. Kahe kuu pärast sai koju ja jäi lonkama. Kangust oli tal ülearu, meie vastu oli ta hea, vanaemast käis mühinal mööda. Vanaema arvamust mööda oli ta õel, maias ja edev. Meid kutsus ta hellitavalt “tüdukesed”, tundsin ta kiindumust meisse. Mälestused hoolikast vanaemast on väga head. Ikka kahetsen, et ei osanud talle rõõmu valmistada mõne hellituse või hea sõnaga. Kahju, et me kõik nooruses ei oska käituda nende tõekspidamiste kohaselt, mida omandame alles siis, kui elu meile neid õpetab.

Meie pere elu selles kohas kestis kolm või neli aastat, siis leidis isa uue poekoha Tarvastus Mustla alevis. Vähe ja uduselt on mälestusi sealt. Paari aasta pärast kolis pere jälle uude kohta Kärstna valda Nopli – Hansenite tallu. Pood asus käidava maantee servas. Isa, kui väga edasipüüdlik inimene, tahtis kiiresti haljale oksale jõuda ja sellepärast otsis uusi võimalusi. Isa unistuseks oli selline pood leida, kus kõrvalt ka saaks põldu omada ja loomi pidada. Noplil oli lehma ja sea pidamise võimalus ja omal natuke aiamaad. Lehm käis talu karjas ja seale tuli meil suvel toidu lisaks rohtu kitkuda ja “segamisrauaga” peeneks raiuda. Ega see töö meile meeldinud. Huvitavam oli kahe meieealise, Põdra Juku ja Elmariga lulli lüüa.

Paar aastat kestis elu Noplil, siis oli jälle uude kohta kolimine. Põhjuseks oli asjaolu, et Noplil suri mõlemal aastal meie lehm. Ema arvas, et selle talu vanaperenaine on kurja silmaga, ega salli meie lehma. Jälle oli teekond uude kohta – Kärstna mõisast kahe kilomeetri kaugusele Mäeveski tallu. See kivimaja seisis kurvana ja üksikuna – ümbruses ei puud ega põõsast. Mäletan sealt järgmist seika: Sel ajal käisid maad mööda ringi “harjukesed”, kes oma kaubakandamiga ühest poest teise käisid oma kaupa pakkumas. Millegi pärast oli meil, lastel, nende vastu mingi hirmutunne. Sel ajal kui isa ja ema kauba valimisega tegutsesid, pugesime me mõlemad õuel asetsevasse vanaaegsesse suurde tühja riidekirstu. Kaant peale tõmmates lõi kinnitushaak nii kõvasti kinni, et seestpoolt seda lahti teha ei saanud. Suletud kirstus harjukese lahkumist oodates jäime uimaseks ja ei suutnud endast enam märku anda. Vanematel kulus tükk aega enne kui nad taipasid kirstu avada ja meid sealt pooleldi minestanult välja tirida.

Mäeveskil olime lühikest aega. Isa leidis poekoha vanas Holdre mõisa endises kõrtsis. See oli hall pikk hoone, kõik elamine ühe katuse all. Ümbrus oli võrdlemisi lage, ainult kümmekond väga vana kaske kasvasid saja meetri kaugusel. Siin täitus isa ammune unistus poe kõrval ka põldu pidama hakata. Osteti hobune ja aegamööda tekkisid ka neli lehma ja siga lauta. Tööd oli nüüd rohkesti. Isa püüdis omal jõul maaga hakkama saada, kaupluse ja sisetööd olid enamuses ema õlgadel. Meie ülesandeks oli karjas käimine. Karjamaa oli seal lähedal maja ümbruses. Kuna Holdre von Ditmar oli oma viljapõllud kõik noore metsa alla mahutanud, oli karjamaa ümbruses palju laialdast maad. Karjalastel oli hommikune ülestõusmine vastumeelne. Tihti aeti mind hommikul üksi enne välja, et las väiksem veel pikutab. Muid töid peale seaheina kitkumise ja lõunakartuli koorimise meilt ei nõutud. Tagantjärele imestan, et kodukorralduse ja asjade pesemisega me ei tegelenud, kuigi mina hakkasin juba kooli-ikka jõudma. Kõike seda korda oleks juba maast-madalast vaja olnud, sest see, mis lapseeas omandad, jääb elule aluseks. Marja- ja õunaaeda seal ei olnud. Suveti käis vanaema, kes elas sealt 5 km kaugusel suurte maasikmarja ja teiste aiasaadustega meil külas. See oli rõõmupäev ja seda rõõmu jätkus veel talvelgi suurte maasikamoosi purkide juures. Vanemate elu oli küllaltki raske – tegemist oli palju. Isa omas edasipüüdlikkuses ei andnud endale armu – ta tahtis midagi enamat saavutada, tegeles põllutööga, pidas kauplust ja õmbles rahvale. Ta oli osav rätsep. Mäletan, mind pandi tema õmbluslaua kõrvale, aabits kätte, puutikuke tähtede näitamiseks näpu vahele. Esiotsa see asi küll ei läinud, õmblustööga, traagelniitide väljakiskumise ja muu kõrvalisega oli palju huvitavam tegeleda. Aga ühel päeval äkki lugesin sõnad kokku nagu imeväel. Algasid koolipäevad. Holdre vallakool oli meil paari kilomeetri kaugusel. Olin üheksa aastane, kui leivakott kaasa anti ja õppimist esimeses klassis alustasin. Õppetöö oli enamuses vene- ja eestikeelne. Aabits, usuõpetus ja laulmine olid eestikeelsed. Umbes kuu aja pärast pani koolijuhataja Neuman mind teise klassi, öeldes, et teadmised vastavad sellele. Aga oli päris raske, eriti sõnalise rehkendusega, kus vene keelest kunagi aru ei saanud, mida taheti. Kool oli kolmeklassiline, ühe õpetajaga ja umbes 25 õpilasega – kellest enamus ka internaati jäid. Isa käis iga kolmapäev mind vaatamas ja värsket toitu toomas. Kevadine tunnistus oli mul hea. Järgmisel aastal tuli ka Alviine kooli esimesse klassi. Internaadis magasime ühes voodis ja jagasime kõik koolirõõmud ja muud. Veebruaris, ühel ööl magades kuulsin mingit imelist madinat ja hädaldamist. Avan silmad – magamistoas on kihin kahin, aga akendest paistab punane kuma. Taipama hakates ilmnes, et koolimaja põleb ja juhataja teeb korraldusi väljumiseks. Kiiresti krabasime midagi selga, teki ümber ja meid kästi väljuda juhataja toa kaudu, sest tuli möllas õpilaste trepikojas. Mulle tuli meelde, et mu Uus Testament, mis isa hiljuti kinkis, jäi klassi lauasahtlisse. Jooksin sinna, haarasin selle kätte ja hüppasin läbi esikus põleva tule õue, kus teised juba lumel kükitasid. Oli kole külm öö, kõik mühises ja praksus tules me kohal. Ega seal kustutajaid polnud, koolimaja asus eraldi ja kes võiski kaugemalt keskööl õnnetust märgata. Esimesed inimesed, kes kohale jõudsid, viisid meid kõiki enda majja sooja. Seal me kükitasime, kuni vanemad õnnetusest teada said ja järele tulid. Oletati süütamist, sest üks halvasti käituv ja õppiv tüdruk oli seda ähvardanud. Tuli algas esikust, mille kohal olevalt pööningult takupakid alla rippusid. Sealt oli kerge süüdata. See oli kole öö. tule vihin ja kahin kõrvus. Kauaks jäin seda kartma. Õhtuti kodus olles käisin sageli väljas vaatamas, kas meie maja ei põle, eriti just tormistel öödel.

Selleks aastaks oli koolitöö häiritud. Mind viis isa küll Tõrvas asuvasse Patküla kolmeklassilisse algkooli. Korterisse pandi isa poolõe Reeda juurde, keda kutsuti “Kupu Reedaks”, sest ta tohterdas inimesi selle tegevusega ja oli peale selle veel kange baptist. Ka mind kutsus ta kaasa nende jutlustele. Ta elas vene kiriku vastas väikeses puumajas.

Koolivaheaeg möödus karjatades nelja lehma (Maasik, Tähik, Nelli, Hellik). Imestan praegu, et meile suurt muud tööd peale ei sunnitud, ema ja isa “lõhkusid” ise. Olin juba üle kümne, ei teadnud, kuidas pesu pesta või tube koristada. Kahju – kõike oleks võinud varakult õppida! Emal oli palju tööd – meile õmbles ta igaks jaanipäevaks ilusad kleidid ja kübarad ja kui siis kalmistu-jutlusel käisime, imestasid kõik sealsed inimesed, et kelle on need ilusad lapsed! Kahju, et ei osanud selle eest kunagi tänada – polnud moeks meie peres. Nagu tol ajal kõrvalt märkasin oli ta Holdre ajal ka paar korda rase, aga sünnitused vist ebaõnnestusid. Meie eest tehti seda kõike salaja. Holdres osteti meile ka hobune, see oli vaga loomake, kollakas-bee. Rohule sööma viies sai ratsa sõita. Aga siis tekkis talle paha harjumus – nii kui lahti sai, jooksis kindlasti ühte umbes ühe kilomeetri kaugusel asuvasse tallu ja jäi selle värava ette konutama. Isa ütles, et hobune on “ära tehtud”. Ja võibki olla see tõsi, mida järgmine lugu tõestab. Selle talu kari oli korra lahti pääsenud ja meie viljapõldu rüüstamas. Isa ajas loomad kuuri kinni ja kui vanaperenaine neid tuli vabastama, nõudis isa kahjutasu. Perenaine ütles: “Loom on loom, ära temalt tarkust nõua, aga inimene peab arukas olema!” Ja sellest saadik hakkas hobune nende väravas käima ja tema kojutoomisega oli palju tüli.

Kui saabus sügis, viidi meid mõlemaid Tõrva “Lintsi kooli” (juhataja oli hr. Lints). Kooli hall, kena majake seisis Tultsi veski paisjärve kaldal. Meid pandi siis ühte käsitööliste Bernhardtide perekonda korterisse. Neil oli ka kaks meieealist last, kes 1944 põgenesid Canadasse. Selles koolis ei saanud me kaua olla. Oli sõjaaeg, “valged” ja “punased” vaheldusid järjest. Ühel detsembrikuu päeval kutsus koolijuhataja meid õpetajate tuppa ja teatas, et vanemad on mõrvatud ja meil tuleb minna ja oma korteris oodata, kuni vanaema meile järgi tuleb. Olime nagu puuga pähe saanud, nutsime ja soovisime, et vanaema ruttu saabuks, sest ainuke elutugi tundus nüüd tema olevat.

Samal päeval saabuski me ahastav vanaema, pakkis meie asjad ja küüditas Holdresse. Seal avanes kohutav pilt, mõlemad vanemad olid mõrvatud lasuga pähe, korter oli segamini ja külm, sest aknad olid katki pekstud. Konutasime seal ühes toakeses, sest enne, kui saabub politsei, ei lubatud midagi puutuda. Pärast nende ülevaatust hakati matusteks ette valmistuma. Ümbruse kohalikud elanikud tulid abiks ja 18.12.1918 maeti meie vanemad Taagepera surnuaiale. Tagantjärele mäletan, et kõik oli küll väga põrutav ja hirmus, aga lapsemeeles ei haara taju olukorra kogu traagilikkust.

Kuritöö versiooniks kujunes asjaolu, et mõrva eelmisel päeval olid seal külas olnud isa õemees Mats Mooses oma poja Ernstiga. Kuna see oli omamoodi imelik perekond, hakati neid kahtlustama. Hilisemad uuringud ei andnud tulemusi, sest ajad olid sõja tõttu väga segased. Mõningate eelduste kohaselt võis see ka nii olla, sest maja tagauksest oli sisse küsitud. Teepoolt küljest nägi kõik korras olevat. Alles päeva või paari pärast, kui loomad nii kõvasti kisendama hakkasid, et see Holdre mõisani kostis, avastati kuritegu.

See traagiline sündmus sai määravaks meie elus. Vanaema ja vanaisa katsusid likvideerida Holdre-aegset elu. Müüsid ja realiseerisid, mis võimalik. Aeg oli väga segane, “valgete” ja “punaste” väed vaheldusid tihti. Ja nii juhtus, et raha, mis saadi, kaotas oma väärtuse: esiti “Ober-Ost” ja teiseks “Kerenski”. Raha kurss oli väga madal. Mäletan: “Kerenski” rahad olid väikesed, vast 10×15 cm, otsapidi ribadena koos. Vanaema tegi pisikesed rullid, toppis 3-liitrisesse pudelisse ja kaevas maasse varaste eest. Võimude vahetusel muutus see kõik nulliks. Vanaisa oli sel ajal 80 lähedal, vanaema vast 60-65. Ega neil mingit sissetulekut olnud peale selle, mis said kahe lehma pidamisest ja vähesest aiasaaduste müügist. Meie koolitee suundus nüüd Helme kihelkonnakooli 4-5 km kaugusele. Seal oli internaat ja saime igal nädalal leivakoti kaasa. Pooleteise aasta pärast lõpetasin seal algkooli kursuse, st. 6 aastat. Vanaema oli väga haridustpooldav ja hakkas seminari suunas asju ajama. Helme kirikuõpetaja hr. Ustali abi ja nõuga lasi ta valmistada vajalikud dokumendid ja saatis need Tartu Õpetajate Seminari, kus hea õpiedukuse korral oli võimalik saada stipendiumi. Nüüd hindan ja imestan tema hoolt ja muret, vaevalt, et siis talle oskasin tänusõnu ütelda. Tartu sõiduks tuli minna hobusega Puka jaama so. 30 versta ja sealt rongiga edasi. Hobuse jättis vanaema Puka jaama oma poolõe Ann Telmenti, Musti talu perenaise juurde. Rongi nägin siis teistkordselt ega tundnud enam sellist hirmu nagu siis, kui me emaga tädi Juuli ja tädi Liisa pool Sillamäel külas käisime, mina kuue, Aalja nelja aastane.

Niisiis – 1921 a. sügisel olin Tartu Õpetajate Seminaris sisseastumiseksamitel. Pepleri tn. 13 asuva seminari saal oli koolipinke täis ja sinna paigutati umbes sadakond soovijat. Eksamineeriti emakeeles, matemaatikas ja laulmises. Lasti teha ka mitmesuguseid teste tähelepanu, kiiruse ja osavuse määramiseks. Sajakonnast pretendendist võeti vastu umbes 60 – A ja B klass. Hingematvalt ärev oli moment, kus õpetajate toa uksele ilmusid õpetajad eesotsas inspektor E. Jaanvärgiga eksamite tulemusi teatama. Minu senise elu üks ilusam hetk oli, kui minugi nimi hüüti sissesaanute hulgas. Nii oli mu tulevane elutee määratud. Tulime koju ja hakkasime kooliminekut ette valmistama. Nüüd oli minu Tartusse viijaks vanaisa, kuna oli ju tarvis kaasa võtta toidumoona ja üht-teist talveriideid. Imestan tõesti oma vanavanemate head tahet, nende hoolt ja armastust. Nüüd vanana mõistan nende tegude suurust. Kas ma kunagi oskasin lausuda mõne tänusõna!

Linnakoolis õppimine oli maalapsele uudne. Elukorterist seminarini oli üsna tükk maad. Raamatupakk lahtiselt kõvasti kaenla alla surutud, tol ajal polnud ju ranitsaid, algas haridustee. Koolimajaks oli kahekordne hoone seitsme klassitoa ja suure saaliga. Esimene klass oli paralleeliga, sest kahe aasta jooksul tehti valik, kes sobib õpetajaks, kes mitte. Kolmandal aastal klassid ühendati ja hakati kutsele vastavat suunda arendama.

Seminari direktoriks oli imposantne Juhan Tork – alati tasakaalukas, veidi pikaldane, rahulik. Inspektoriks oli Erich Jaanvärk – kõikide seminaristide ideaalkuju, ülimalt korrektne, intelligentne, sõbralik. Siis meie kauaaegne klassijuhataja Mihkel Kampman. Töös asjalik, veidi kärsitu, heatahtlik.

Esimesed kuud seminaris olin kuidagi kohmetu ja isegi nagu laisavõitu. Kooli- ja linnaelu sisaldas ju niipalju uut, mida tuli suuril silmil haarata. Kuu-poolteist enne jõule tuli hakata pressima, sest aastavahetuse hea tunnistus oli eelduseks stipendiumi saamiseks kehvematele. Mõnedki õpetajad imestasid minu äkilise aktiviseerumise üle. Aastavahetusel toimus stipendiumite määramine – ei mäleta, kui mitut esimese klassi õpilast selle vääriliseks peeti, kuid – oh suurt rõõmu – mina olin üks neist õnnelikest. Ja see oligi ainus võimalus õpingute jätkamiseks. Vanavanemad olid vanad, kehvad ja kaugel. Nende abi oli vähene, kuigi nad toetasid mind ennastsalgavalt – tänu neile selle eest. Stipendium oli 100 krooni. See polnud suur, kuid võimaldas mul siiski osta mõned õpikud, mida ma senini teiste käest laenuks olin kasutanud. Teisel poolaastal lisandusid õppeainetest loogika, psühholoogia, pedagoogika, klaverimäng jt. Klaverit tuli koolimajas harjutamas käia. Igas klassis ja saalis oli klaver – ka vahetunnil võis seal klimberdada. Enamasti olid klaverid hõivatud Eduard Oja, Eduard Tubina, Alfred Karafini (Karindi) ja teiste “tuusade” poolt. Minu klaveri-õpetajateks olid Juhan Aavik ja August Kiiss. Kevadeks sain keskpärase tunnistuse, siiski sellise, mis kindlustas ka järgmise aasta stipendiumi.

Suveks tulin vanavanemate koju. Suvi möödus varem harjutud tingimustes – kahe lehma karjas ja kodustes toimetustes. Oli vahel küll tahtmine laupäeva õhtuti küla simmanile minna, aga vanaema ei lubanud. Kõrval talus Veeslel oli meievanune tütar Leida, sai siis koos marjul ja seenil käia. Katsusin meile ka mõne riidetüki selga õmmelda vanematest järelejäänud omakootud riidetükkidest. Neil sõjajärgseil aastail polnud poest suurt midagi saada. Pesu oli kodukootud – linane. Jämedamast linariidest tehti ka kingade pealseid ja õmmeldi jämedamast nöörist tallad alla. Vanaisa oskas küll väga ilusaid ja mugavaid pastlaid teha, aga nende kandmist peeti nagu häbiasjaks. Sõja järele jagati Ameerikast saadetud kingitusi, eks meilegi jägus mõni ese.

Teise kooliaasta talvel läksin uude korterisse ühe pesunaise juurde Roosi tänava katusekambrisse. Teises klassis oli mul õppimine korras ning stipendium oli mu ainuke sissetulek.

1923 a. suvel otsustati ka Alviine seminari panna ja nii olid temal eksamid ees. Sügisel hakkasime siis ühte jalga astuma. Nüüd muutus elu eriti kitsaks. Korteris olime ikka selle pesunaise juures. Vanavanematelt me enam toetust ei saanud ja üks stipendium kahele polnud piisav. Katsusin siis mõnda talutütart õppetöös abistada, aga tasu oli tihti nigel kartulite või leivapätsi näol. Tihti tegime siis leivapätsile portsjoni kriipsud peale, et ikka stipini välja vedada. Kartulikõrvaseks oli vee-jahu kaste. Hilisemast ajast – vanglaportsjon oli sellega võrreldes üsna rikkalik. Kuidas me küll ära elasime, on imede ime.

Meie kehva seisundit hakkas mõistma minu klassijuhataja Mihkel Kampman, kes astus omal algatusel samme meie paigutamiseks Tartu prouade eralastekodusse Jaama tänaval. Ootamatu teade meie sinnapaigutamisest oli üllatav ja rõõmustav. Nüüd siis olid kõhu- ja riidemured lõppenud, kuigi stipendium võeti siis küll ära.

Lastekodu oli täiesti uus maailm meie elus. Alviine Kochi poolt juhitav lastekodu asus Jaama tänava endises vana “Vanemuise” majas mäe veerul. Maja oli kahe-poole kordne, suurte tubade ja kõrvalruumidega, millised kõik olid kohandatud lastekodu jaoks. Lapsi oli selles kodus paarikümne ümber. Alumisel korrusel elasid suuremad tüdrukud, meid oli tookord kaheksa ja väiksemad lapsed asusid teisel korrusel. Ülemisel korrusel elas majandusjuhataja pr. Conroy, üks kaptenilesk. Söögitoas teisel korrusel oli iga päev pikk laud kaetud, kuhu igale kasvandikule oli taldrikule valmis pandud hommikuks ja õhtuks võileivad ning kohvi ja tee. Lõunaks saime vaagnast võtta niipalju, kui soovisime. Kõik oli maitsev ja korralik. Hommikul aeti meid pool seitse üles, pidime poolest kehast saati külma veega pesema ja korrastama. Töökohustuseks oli köögi- ja koristustoimkonnad – suuremad tüdrukud kordamööda. Pidime kokatädi abistama ja mõned ruumid üle tõmbama. Kõik toimus sujuvalt ja häireteta. Tähistati jõulusid ja sünnipäevi. Jõuludeks tõid prouad puudade viisi piparkooke, maiustusi ja ka kantud riideid. Elu oli muretu ja valmistas küllaltki hästi ette tulevaseks eluks.

Maja ümber laius suur põlispuudega aed, kus oli igasugu sportimis- ja liikumisvõmalusi. Meeldivaim mäng oli kroket. Talvel sai seal kelguga sõita ja uiskudega komberdada. Ega meie kasvatajad just heameelega linnalõbusid nautima ei lubanud, aga kui asja ära põhjendasid, oli kõik võimalik. Kadestasin siiski veidi neid koolikaaslasi, kes kogu pealelõuna seminari seinte vahel said viibida küll klaverimängu või pallimängu harrastades.

Lastekodu sai väga hingelähedaseks ja need omaealised tüdrukud – Ella, Ida, Selma, Marta, Johanna, Asta, Hella – said omasteks nagu head õed. Ka hilisemas elus kohates on mälestus neist kallis ja soe. Nii muretut elu hiljem küll ei olnud. Siis pidi ise iga asja otsustama ja ise selle eest vastutama. Need aastad läksid lennul – algas oma elu, uute lootuste ja unistustega.

Mul oli üks väike hobi, mis mind teiste seast nagu välja paista lasi. See oli vist seminari kolmandas klassis, kui meie klassiõhtul üks õpetaja soovis juhendada mõnda tüdrukut väikese soolotantsuga esinemisel. Olin hea võimleja ja tema valik langes mulle. Tol ajal oli ballett täitsa lapsekingades, sellepärast saigi minu kesine ettekanne haruldaseks. Õpetaja ise nimetas seda tantsukest koreograafiliseks fantaasiaks “Eesti”. See oli nagu ajalooline etüüd: orjapõlv, põrandale alla vajutatud; ärkamine, vähene vabanemine; uuesti võitlus, langus, tõus ja võidujoovastus. Selle tantsu puhul lasti punast ja rohelist bengaali valgustust efekti jaoks. Kui tants lõppema hakkas, tekkis suitsust vaatajate kurkudes selline köha, et silmad märjad. Efekt oli esinemisest täielik. Ka hiljem tuli mõnel kooli aastapäeval “Vanemuise” laval varvast viibutada. See asi mulle endale küll ei meeldinud, kuid ära ka ei pääsenud.

Kolmandal kooliaastal suri vanaema, kes oli kolinud tütre Liisa juurde Vaivarasse Sillamäele. Ta maeti Sinimäe lähedal asuvale kalmistule, mis aga sõja käigus täiesti purustati. Vanaema sai ainult pool aastat tütre juures elada. Vanaisa jäi endisesse kohta, läks ühe tuttava juurde korterisse. Majakese olid nad müünud ära. Vanaisa käis mind veel 1928 a. Karksis külastamas. Ta oli siis vist juba üheksakümne lähedal. See oli viimane nägemine, sest ta suri 1928 a. talvel ja maeti Taagepera kalmistule.

Minu kolmandale kooliaastale järgneva suve veetsime tädi Liisa juures, kel oli ka kaks last: Konstantin ja Dagmar. Tööülesandeid erilisi polnud, aitasime kaasa väiksele majapidamisele – lehm, siga, õunaaed ja vähene põllumaa. Kostja käis ka vahel kalal, siis suitsetasime silku oma pere tarvis ja praadisime angerjaid. Õhtuti, kui seltsimajast kostis muusika, hiilisime tantsu ajaks sinna, sest sinna sai piletita. Etendusele minna meil raha ei olnud. Aalja sellest eriti ei hoolinud, aga mina vedasin ta sinna, et näha kui ilusasti tantsupaarid libisevad, meid küll keegi tantsima ei võtnud. Suveke möödus siia-sinna “hilberdades” kahjuks, oleks võinud kasvõi ujumise ära õppida või midagi käsitööd teha. Noori inimesi peaks ikka õpetama kõige vastu huvi tundma, muidu kasvab laiskus sisse: harva, kes elus edaspidi töö ja igasuguste huvide väärtusi hindama õpivad.

Sel suvel otsustati, et Aalja läheb Narva kooli, nii saab vast tädi lähedusest natuke aidata.

Minu koolitee kulges endiselt. Ei saa öelda, et ma just silma paistnud oleks, sest mul oli ka muid harrastusi: klaver ja sport. Seminari viiendas ja kuuendas klassis andsime juba praktilisi tunde algkoolis. Igaüks pidi ühes maa-algkoolis kaks nädalat iseseisvalt kooliga tegelema. Mina käisin Sillamäe Algkoolis, Dagi oli sel ajal seal kolmandas klassis.

Seminari lõpetasin 1927 aastal, nüüd oli mureks töökoha leidmine. Neil aastatel oli Eestis õpetajate üliküllus ja nii tuli mitmel kohal katsetada. Lehekuulutuse peale kogunesid siis vallamajade juurde vahest isegi kuni 20 kandidaati, kelle hulgast üks või kaks rakenduse leidis. Nii käisin minagi vist neljal või viiel kohal. Enamasti said koha mehed ja ka vallaisade tuttavad. Minu ðansse vähendas veelgi minu väike kasv ja lapselik olek. Karksi kuulutust lugedes sõitsin Tartust Pukka, kus peatusin Mustil. Salme isa viis mind hobusega Tõrva, edasi võtsin jalad alla ja kõndisin Karksisse. Kuna jõudsin kohale liiga vara, tukastasin teeäärses kenas ristikurõngus. Nägin und: olin ühel pikal pööninguredelil viimasel pulgal ja hüppasin kõpsti! lakka. See unenägu andis lootust.

Vallamaja juures oli juba paarkümmend ootajat. Saatuse keerdkäikude tõttu sain koha mina. See toimus nii: valiti koolitunnistuse põhjal minu koolivend Jüri Tikk. Teadsin aga, et teda oli mõne päeva eest valitud Nõo kooli Tartu lähedal. Sealse kohapakkumise võttis ta vastu, kuna see võimaldas õppida ülikoolis. Läksin asja seletama ja mind võetigi. Olin nii õnnelik, kui ei olnud enne kunagi olnud. Vallamaja asub Nuiast 3-4 km kaugusel. Tulime siis õhtu pimedas volikogu meestega Nuia ja mind kutsus oma juurde öömajale Jaak Püks-Kivirist. Magama pandi saali suure kummipuu alla. Olin nii õnnelik, et süda rinnus kippus lõhkema. Tal oli omal ka kaks pisikest last: Magda ja Valdek, kelledest said minu eluaegsed sõbrad. Kuna koolitööni oli veel paar nädalit aega, siis siirdusin jälle Tartusse asju üleskolimiseks korraldama. Kaasavõetav oli tõesti napp, sealtsaadud seljariided ja natuke pesu. Kehvavõitu voodivarustus pärines veel vanaema annetustest. Nii asusin lootusrikkale, nooruse muretusest hingestatud eluteele. Korteri sain “Ado” koolimajas, väikese toa ülemisel korrusel. Samas majas elas ka teine õpetaja Anna Lill oma ema Leenaga. Nii algas uus elu väikeses tühjas kambris, mida mõned head inimesed aitasid oma mööblitükkidega sisustada. Tänumeeles mäletan Jaak Püks’i perekonda, kes kogu Karksi päevade kestel olid mulle igati abiks ja toeks. Nähtavasti sain lastekodust ka väikese summa raha, et end esimese palgani ülal pidada. Septembris 1927 oli minu esimene õppenõukogu koosolek Nuia 6-klassilises algkoolis, kus jagati tunnid ära. Minu õppeained olid enamasti samas koolimajas, kus elasin. Seal asus esimene ja teine klass. Veel sain kolmandast majast eesti keele, joonistuse ja võimlemise tunnid. Nädalatundide arv kõikus 30-ne piires. Tol ajal oli seal koolis seitse klassi ja seitse õpetajat: juhataja Margus Luukas (65 a.), Georg Rosenberg (60 a.), Anna Adamson, Alise Särev, Mia Toom ja Hilda Kolberg (viimased kõik noored). Koolis oli kuni 300 õpilast.

Nuia algkool asus kolmes majas. Varem asus õigeusklike 3-klassiline kool vene kiriku juures, luterlaste algkool aga Ado majas (Ado Roots oli seal olnud mitukümmend aastat juhatajaks). Oru veerel asus kihelkonna kool (Luuka maja). Minu saabumisel olid kõik need koolid ühendatud Karksi valla Nuia 6-klassiliseks kooliks. Ado majas asus I ja II klass, vene kiriku juures III ja IV klass. Vanemad klassid asusid oruäärses koolimajas. Igas majas elas 2 õpetajat oma perega. Mina asusin Ado majas.

Kooli juhataja oli algul Margus Luukas (umbes 65 – 70 a.). Tema pere oli neljaliikmeline – vanemad ja tütred Ilse ja Cilli. Tütred olid ema poolt kasvatatud saksikus vaimus. Ilse oli kaua aega Valga Gümnaasiumi saksa keele ja klaveri õpetaja, Cilli elas vanemate juures. Margus Luukas omas suurt autoriteeti. Tegeles matemaatika ja laulmise õpetamisega. Ühtlasi juhatas ka kooli laulukoori.

Peale koolijuhataja ja ühe umbes 50 aastase õpetaja olime kõik noored. Mind võeti nende hulka üsna kenasti vastu. Olin küll väga pisike – osa poisse olid minust pikemad – kuid nalja tehes sain nendegagi hakkama. Ühe õpetajaga – Mia Karuga käisime veel hiljemgi läbi. Ta oli suurt kasvu ja kange sportija. Ta abiellus ühe meie õpetaja Ants Toomiga. Mia põdes Nuias lastehalvatust (arst pidas gripiks) ja jäi jalutuks. Hiljem läksid nad Porkuni kurttummade õpetajateks. Porkunis viis Ants ta süles klassi ja nii sai ta ka seal natuke töötada.

Paar aastat peale minu Nuia tulekut valiti uueks juhatajaks Arnold Pärt – ilus lokkis juustega noormees. Tema naine oli opteerunud eestlane. A. Pärt oli hea laulumees ja kohalik koorijuht. Ta oli hea rahulik ja sõbralik mees. Pärtidel oli 2 last: Lea ja Agu. Lea sai lasteaednikuks, Agu lõpetas vist kõrgkooli. Agu tütar abiellus ühe Keila noormehega (Ilo), neist said võistlustantsijad. Hiljem läksid nad Ameerikasse ning hakkasid tantsuõpetajateks.

Mõnus oli see, et koolitöö algas 1. oktoobrist ja kestis 30. maini. Suve 4 kuud olid vabad, aga ikka täispalgalised. Omal algatusel sai reise ette võtta. Mingit ekskursioonide süsteemi algul veel polnud, ka bussiliiklust peaaegu mitte.

Septembri lõpul sain esimese kahe kuu palga. Kui väheses küll võib peituda õnn! Sõitsin Viljandisse, ostsin uue sügismantli, kübara, kampsuni ja ühtteist veel. Maailm tundus ees lai ja lahti olevat!

Minu Nuia kolimise päeval teatas Anna Lill, et õhtul tuleb talle külla vend Jaan. Õhtul läksime Viljandi bussile vastu Nuia turuplatsile. Ei ma võinud siis küll kujutleda, et sellel õhtul kohtan oma Saatust. Eemalt juba nägin, kuidas meile lähenes kõrgekasvuline kaabu ja jalutuskepiga hallis laias mantlis härrasmees, kes oligi oodatu. Vähe olin näinud selliseid imposantseid mehi. Tema esinduslikku välimust arvestades jäin kuidagi kohmetuks ja kõrvalt imetlejaks. Eluks ajaks jäi mulje sellest, kuidas ta koju jõudes oma kõhnukest ema tervitas. Kaugelt juba haaras kaabu, kallistas teda ja suudles kätt. Jah, millist võlu võib omada inimene, olles korralikult riietatud ja kombekas! Jaan jäi jäi sinna külalisena mitmeks nädalaks. Mina, muidugi hämmeldusest mõjutatuna piidlesin tema sümpaatset olemist eemaltvaatajana.

Püüdsin oma “pisikest” elukest siis igatpidi töös ja olmes sisse seada. Tellisin kohalikult puusepalt väikese raamaturiiuli, tooli ja lille-laua. Esialgu võttis Püksi pere mind lõuna-kostile, õhtul-hommikul varustasin end omal jõul. Ega see kerge olnud, sest mul puudusid igasugused köögi ja laua tarbed. Olin rahul ja õnnelik, sest elu tundus muretult lootus-rikas, eriti selle pärast, et olin saanud töökoha ajal, mil õpetajate üliküllus seda paljudele ei võimaldanud.

Jaan, see härrasmees, kes minuga väikselt ka suhtles ja õhtul minu kambri all olevas toas Schumanni “Unistust” viiulil mängis, oli mõnus seltsiline. Ta mängis hästi. Nii möödusid päevad, kuni ühel detsembri päeval Jaan mulle pimedasse sahvrisse järele tuli, kaenlasse haaras ja mulle mõistust rööviva tugeva suudluse otse suule vajutas. See lõi mind täiesti segaseks, sest polnud varem midagi selliselt jõulist olnud. Nüüd algasid hinges päevad täis segadust, igatsust ja lootust. Jaan oli asunud ETK-s raamatupidajana tööle ja nii algas meie algul igati varjata püütud armastus. Nüüd pidi kombineerima ja salatsema, sest see asi ei näinud Jaani õele ega emale meeldivat. Nad püüdsid meie kohtumisi igati takistada ja talle isegi uut pruuti sokutada.

Järgmise 1928-nda a. algul käis mul vanaisa viimast korda külas. Imestan tõesti ta elujõudu ja -huvi! Jaanuari lõpul ta suri oma tuttavate pool Karjatnurmes ja maeti Taagepera kalmistule. Sain sellest alles hiljem teada.

Esimese tööaasta järele pidid õpetajad TÕS-i juurde kevadel kokku tulema, kus nende esimese aasta töö tulemusi vastava kooli juhataja ja inspektori hinnete põhjal kas tunnistati kutse vääriliseks või mitte. Enamus siiski said tunnistuse.

Esimese tööaasta vaba suve saabudes oli meie armastus täitsa lõkkele löönud. Võtsime siis nõuks väikese matka põhjarannikule Narva-Jõesuu – Toila – Sillamäe. Nädalapäevad sellest veetsime tädi Liisa juures.

Kuna Jaanil oli sõja segaduses haridus pooleli jäänud, otsustas ta selle Tallinnas Inglise Kolledis lõpule viia. Algas lahusolu, üks igavene kirjade kirjutamine ja ootamine: Oi aegu ammuseid, oi aegu kauneid neid! – Kuhu on kõik jäänud? …

Koolitöö kõrval sai tublisti seltskonnategevusele kaasa löödud – oli laulukoor, näitering, kirjandus-kohtute ring, perenaiste selts jne. Pidude puhuks tuli omale ka midagi erutavat selga õmmelda. Nii me siis “ðiiberdasime” tolleaegsetes pikkades kleitides Nuia halli laudpõrandaga seltsimajas. Igaüks tahtis efektne olla. Esialgul lõi kõiki üle kolleeg – Karu, Mia, minust paar aastat vanem tüsedusele kalduv daam. Kõik tundus nii põnev ja erakordne! Ei meid kurvastanud asjaolu, et 34 – 38 a. paljud talud pankrotti läksid oma ettevaatamatute “iirode” andmisega sõbra vekslile.

Teisel armumise suvel veetsime vabu päevi mitmel kohal Eestimaal ja Tallinnas. Sept. 1929 sain teate koolijuhatajalt, et pean kohal olema septembri lõpuks kooli nõukogu koosolekuks. Siis sai kiires korras otsustatud registreerida. Ei olnud enam aega pulmapidamise plaani pidada, kõik toimus lihtsalt, ainult paari tunnistaja juuresolekul. 29. sept. 1929 registreeriti meid Tallinna Raekoja saalis. Ka meie materiaalne seisund ei võimaldanud kulutusi. Mina sõitsin siis Karksisse, Jaan jäi Tallinna. Oli küll kartus mul Jaani ema ja õe ette ilmuda, sest nemad meie abielu sel ajal ei pooldanud. Teistele kolleegidele oli see aga üllatuseks, vallalistele õpetajatele isegi meelehärmiks, et mina, kõige noorem neist nii kiiresti abielusadamasse jõudsin. Koolis läks töö endiselt ladusalt. Minule pakutud õppeained olid päämiselt keeled – eesti, saksa, inglise.

Varsti abiellus ka Jaani õde Anna ühe Tallinna Seminari lõpetaja Juhan Arrastega, kes sai koha Nuia lähedal asuvasse 3 kl. Langi algkooli, kuhu ka nende pere kolis. Mulle anti üks suurem tuba alumisel korrusel ja võisin nüüd oma elamist-olemist lahedamalt korraldada, kuigi kitsikus oli igati kimbutamas. Jaan tuli nüüd Nuia ETK-sse raamatupidajaks ja meie elu omaette mesinädalad olid igati täielikud. Jaan oli oma iseloomu tõttu kohapeal väga lugupeetud, alati heatujuline ja vaimukas. Pean tõesti tunnistama, et enamus sellest vaimsusest, mis minuski leidub, on suurelt osalt tema teene. Kui saatus mind oleks teistsuguse inimesega abiellu viinud, oleks arengutee olnud teine. Jaan süvendas minu kunsti, muusika ja kõige vaimsete väärtuste mõistmist ja omandamist. Tema ise mängis hästi viiulit, laulis ja omas suure trüki kunstikaartide kogu. Kõik see väärtuslik süüvis mu hinge ja olen talle see-eest elu aeg tänulik. Me sobisime väga hästi ja pean ütlema, et 15 a. ühist elu on ilusaim aeg mu elus. Meie edaspidiseks sooviks oli ka materiaalse olukorra parandamine, sest maakohal on moeks üksteist selles suhtes üle trumbata. Jaan soetas sidemed ühe jõuka talu poja – minu endise õpilase Luukas Lembituga. Nad hakkasid õunasaake üles ostma ja õunu Tallinnas turustama (lühikest aega ka Soome – kuni uue Soome tollimäärustikuni). Nüüd oli minulgi suveti rohkem tegemist. Käisin vahest ka abiks õunu pakkimas. Mõnel aastal õnnestus äri hästi, vahest saime ka nahutada. Raha oli ikka rohkem käes, saime paremini riietuda ja korterit sisustada. Ühe aastaga ostsime kahte tuppa kõik uue tammevineeriga kaetud mööbli, millest praegu veel alles raamatukapp. Tulevikuplaane oli ilusaid. Kui õpetaja Solleri mees, kes oli autojuht, omale veoauto ostis, siis oli meiegi soov selleks küps. Jaan tõi Tallinnast veoauto “Volvo” 1938 a. (pooleldi võlgu) ja nüüd algas auto-äri. Rõõm oli aga üürike – pärast baasidelepingu kehtestamist 1939 a. käsutati auto Kloogale tööle ja hiljem natsionaliseeriti Viljandi TK poolt. Kuna Jaan ise sõita ei osanud, töötas meil autojuht. Jaan ise tegi küll kursused ära, kuid eriti ta sõita ei armastanud. Elu paistis kõigiti lootusrikas. Koolitööga mul raskusi polnud, ka lastevanematega oli vahekord hea. Nii kestis see peaaegu 18 aastat.

Kirjeldaksin natuke minu-aegset Nuiat ja siinset elu-olu. Nuia oli sel ajal väike maa-asula. Keset asulat oli vaba plats, kus peeti kolmapäeviti turgu. Sealt sai kõiki toiduaineid: võid, piima, liha, mune ja ka mõningaid riideesemeid. Turult hargnes 3 maanteed: Viljandi, Tartu ja Pärnu suunas. Viljandi tee kulges sel ajal otse kõrgest savisest mäest alla. Mäe alla skväärile istutati 3 tamme teed avamas käinud K. Pätsi auks. Algul oli Nuias ainult üks pood – Lõmpsi pood. Hiljem tekkis ka ETK kauplus, lihakarn ja paar pagarit. Restoran, mida pidas J. Libe pere, asus Nuia – Abja tee ääres orus. Algul oli üks hoiukassa, hiljem tekkis veel Riso asutatud pank. Oli ka 2 “kultuurimaja”: Tuletõrje seltsimaja ja asula keskel punases telliskivimajas põllumeestele kuuluv “Ivakivi”. Nimi “Ivakivi” oli tulnud ühe vallas asuva ohvrikivi nime järgi. Mõlemad seltsimajad olid tõelisteks kultuurielu keskusteks. Pidudel etendati näidendeid, oli nii koorilaulu kui ka solistide esinemist. Nendest võtsid osa ka Polli mõisa ilusas lossis asuva põllutöökooli haritud personal.

Nuias peeti ka 2 korda aastas laata Kitsemäe soo serval (asus “Ado” koolimaja taga). See oli suurpäev – isegi karjalapsed olid vabad. Mustlaste salgad olid aegsasti “laagerdamas” ja jäid tavaliselt sinna pikemalt. Laat oli rahvarohke ja lärmakas. Siin müüdi loomi, olid ka hea – paremaga kauplevad müügiputkad ja isegi tsirkus.

Sel ajal oli õpetaja kohustatud osa võtma seltside tööst. Nuias oli 16 vabatahtlikku organisatsiooni ja ainult Põllumeeste Seltsi ja Piimalehmapidajate ühingu tööst ei peetud õpetajate osavõttu vajalikuks. Ega sel ajal teisi kultuurijuhendajaid polnud. Igast seltsist pidi õpetaja osa võtma kas siis abistajana või tegevliikmena. Näitemängud, laulukoorid, teeõhtud ja muud üritused vajasid õpetaja toetust. Minu algatusel asutati Nuia lasteaia ühing, mis töötas küll ainult suveti. Seltsid pidasid tihti kokkutulekuid ja tantsuõhtuid, mängiti isegi operette ja draamasid. Vaivara tädi Liisa tütar Dagi, kes pärast ema surma Karksisse elama tuli, laulis isegi operetis “Geiða” peaosa. Dagi oli väga kena ja armas laps. Kuuenda klassi lõpetamise järgi läks ta Tallinnasse juuksuriks õppima. 23. sept. 1944 a. püüdis ta sõita Rootsi ja jäi kadunuks.

Esimesed, kellega omasemaks sain, olid perekond Püks – hiljem Kivirist. Nende väike pere ja ilus valge majake said mulle väga omaseks. Nende pere oli neljaliikmeline: Jaak, Maria, 4-aastane Magda ja 2-aastane poeg Valdek. Kõik oma vaba aja tegelesin nendega. Püksi Jaak oli hakkaja inimene. Ta pärines väikese veski – “Turva” veski – perest. Vanem vend jäi peremeheks, Jaak pidi mujalt õnne otsima. Õnnetuseks suri ta esimene naine varakult. Maria oli ta teine naine. Nad aitasid mind algul tublisti. Mul ei olnud ju Nuia tulles midagi peale lastekodust saadud väheste voodiriiete. Jaak otsis mulle mõne mööblitüki sisustamaks minu väikest tuba koolimaja teisel korrusel (tihti kukkus mu väike raudvoodi öösel kolinal kokku). Algul, kui mul polnud mingeid söögiriistu, käisin nende juures lõunal.

Viimased aastad enne baasidelepingut Venemaaga olid muretud ja lõbusad. Perekonnaelu laabus, töö koolis edenes hästi, ka lastevanematega oli vahekord hea.Pingutasime homse nimel ja üldises lootusrikkas meeleolus arenes Eesti elu.

1939 a. Suvi – sügis. Õhus on hingeahistavalt pahaendelisi aimdusi. Põhjakaares sammub sõjateedel sadu suguvendi, edelas mürtsuvad kahurid Poolas. Raske on hingel.

Vallamajast tuli käsk, et maanteedel ja nende läheduses viibimine on keelatud. Ka majade aknad peavad olema kaetud. Ja siis, ühel hallil hommikul hakkas Nuia koolimajast mööduma poripruuni värvi väikeste veoautode killavoor armetutes mundrites sõdalastega. Algas baaside ajastu.

Kevad ja suvi 1941 a. täis ärevust ja hirmu. Toimuvad seletamatud sündmused. 13. juuni 1941 a. – rõhuv päev täis kurje aimdusi. Sel päeval ei liikunud teedel autosid, oli imelikult vaikne. Järgmisel varahommikul äratas mind naabrimaja väravas peatuva veoauto müra. Vaatasin – veoauto ümber seisavad sõdurid. Umbes poole tunni pärast väljus majast majaomanik August Tilk abikaasaga, käes voodilinadesse mässitud kompsud. Algas küüditamine, algas surmahirm alevis. Keegi ju ei teadnud, kes on järgmine või kuhu end peita. Õnnetud koguti Viljandisse traataia taha. Nende sõit tundmatusse algas paari päeva pärast.

23. juunil algas sõda. Evakueeritakse punavõimu pooldajaid. Karksi vallast evakueerus Venemaale saja inimese ümber – ikka oma loodetud õnnele vastu. Kohapealsed inimesed, eriti mehed, peitusid metsadesse, sest oletatavasti pidid Saksa väed varsti tulema. Ka minu abikaasa Jaan Lill (sündinud 31.dets. 1899 a.) oli nendega. Taganevad Vene väed olid lahkunud ja 6. juulil tahtis mu mees tulla koolimajja olukorda uurima. Äkki nägi ta üht hiljaks jäänud punaväelaste salka. Ta tahtis põgeneda, kuid oli hilja. Teda tulistati surmavalt. Järgmisel päeval saabusid Saksa väed Karksi-Nuia. Nendele alluvatena võisime veidi kergemalt hingata.

Karksi-Nuia koduses koolimajas. On 1944 a. hilissuvi, hinge ahendav ja mõtteid muserdav oma pahaendeliste eelaimdustega, oma hukatuslike kujutluspiltidega.

Septembri alguses hakkasid Tartu poolt lähenema imelikud, alguses üksikud, nagu mustlaste voorivankrid, täis igasugu kraamikompsukesi, lapsed koormatel, paljudel lehm või ka hobune köiega vankril järel. Päev-päevalt tiheneb voor õnnetute rändurite looklevaks riviks. Need olid põgenikud Eesti lõunapoolsetest maakondadest (Võru, Petseri). Kuhu te küll lähete, vaesed, õnnetud, kodutud? Ikka eest ära, ikka mere poole, vast õnnestub ära minna peitu pugeda, sest surmahirm ängistab meie hingi! Kullakesed, teid on ju tuhandeid, miks küll jätsite oma eluaseme, kuhu te mahute minema, kes ootab teid?

Nii oli see päevil, mil Tartupoolne taevaserv ähmus suureks läheneva hukatuse kuulutajaks. Ja nii mitmedki Karksi-Nuia elanikud liitusid selle killavooriga, sest hirm halvas kaine mõistuse. Kümmekond peret (Tilk, Seller, Allikvee, mina j.t.) võtsime hinnalisemad asjad ja lootsime veoautol jõuda kas Pärnusse või Tallinna. 23. septembril Pärnu jõest üle jõudes saime teada, et Tallinn oli hommikul haaratud “punaste” poolt. Ja see oligi meie ja kõigi nende killavooride tee lõpp …

Et vastutulevate vene vägede teelt ära minna keerasime ühte tallu Are vallas, kus meile anti peatusluba. Samal päeval valgusid ka esimesed punaväelased ümbruskonna taludesse metsavendi otsima. Meid nad ei kimbutanud. Järgmisel päeval saime teada, et Saksa väed olid Pärnu silla õhku lasknud, nii oli meie tagasipöördumise tee ära lõigatud. Alles paari nädala möödudes otsustasime koos Karl Allikveega jalgratastel uurimisretkele sõita, et Nuia pääseda ja sealse olukorraga tutvuda. Väliselt oli alevik endises olukorras, lahkunud Saksa väed polnud rüüstamisi ega põletamisi teinud. Punaväelased olid aga igati oma metsikust näidanud, purustades ja lagastades majades ja ümberkaudsetes taludes. Oli rüüstatud panipaiku ja tapetud loomi. Koolimajas oli purustatud kõik, millest jõud üle käis. Mööbel ja seinad olid sõnnikuga kokku määritud, raamatud lõhki kistud. Tubades oli tuld tehtud, seal kanu ja hanesid praetud. Inimmõistusest jääb tõesti puudu selle mõistmiseks!

Ja siit algab minu kannatuste rada …

Oktoobri algul tuli minu juurde koolimajja mu ammune tuttav, “Leeli” talu peretütar Lehte Soots-Kõdar koos põllumajandustegelase prof. Kaarel Liidakuga, keda ma ka varem tundsin. Liidak rääkis Eesti poliitikute põrandaalusest tööst Saksa okupatsiooni ajal, mille eesmärgiks oli Eesti iseseisvuse taastamine. Selle ürituse nurjumise tõttu elas ta nüüd illegaalselt Karl Lepiku varjunime all. Ta palus paariks päevaks peavarju. Seda võisin talle lubada koolitöö alguseni novembris. Mul oli köögi kõrval väike tuba, kus ta võis märkamatult viibida. Vahel õhtuti käis ta ka jalutamas.

Minu juurest läks ta Rimmu valda Meose tallu Kallitite juurde. Sinnaminekuks sain talle muretseda küüdimehe, kuna neil segastel aegadel oleks üksik teekäija olnud kahtlust äratav.

Jaanuaris 1945 tuli Kallit koolimajja ja teatas, et Liidak on südamehäirega toodud Nuia haiglasse ning palub end külastada. Haigla juhataja dr. Kirotari arvates oli haige seisukord raske. Vesteldes K.Liidakuga sain aru, et ta pidas surma oma olukorra soodsaimaks lahenduseks. 13. jaanuaril 1945 a. toodi teade K.Liidaku surmast. Lehte Kõdara ja mõnede tuttavate abiga korraldasime matused. Apostelliku õigeusu kiriku preester Vainola pidas matusetalituse. Prof. Kaarel Liidak maeti Nuia Luteriusu kalmistule “Leeli” Sootside hauaplatsile.

Varjamise ajal oli Liidak endale habeme kasvatanud, mistõttu tal tekkis mõningane sarnasus J. Uluotsaga. Kohaliku rahva hulgas tekkis mingi “kumu”. Juba veebruaris käis minu juures üks Viljandi NKVD major, keda huvitasid K.Lepiku surmaga seotud üksikasjad. Märtsis 1945 a. tuli see major uuesti koos nelja sõjaväelasega ja teatas, et jaanuaris maetud K. Lepiku haud avatakse surnu isiku kindlakstegemiseks ning mind kutsutakse selle juurde tunnistajaks. Haud kaevati lahti, kirst avati. Surnu nagu magas kirstus, mingeid muutusi polnud märgata. Mina pidin kinnitama, et kirstuslebaja on ikka K.Lepik, mitte aga Jüri Uluots.

5. mail 1945 a. tuli jälle sama major, et mind toimetada Viljandi NKVD-sse mõningate teadete andmiseks. Minu varandus kirjutati üles ning mind taheti panna ööseks vallamaja keldrisse. Kohaliku miilitsa Hans Tammsaare vastutusel lubati mul siiski öö kodus veeta.

Viljandis viidi mind NKVD ülema major Johan Mäe juurde, kes kuulutas mind arreteerituks (J.Mägi oli ka Karksi kandi mees – Polli Perakülast). Esimene valvur oli Leo Rennit (luuletuse “Mu meelen kuldne kodukotus” autori vennapoeg), kes oli igati heatahtlik ja abivalmis. Viljandi NKVD-s peeti mind kinni üle kuu aja ilma toiduta. Aitasid inimlikud valvurid ning ka mitmete õpilaste vanemad tõid toidupakke.

Juuni lõpul viidi mind NKVD-st Viljandi vanglasse. Läbiotsimine oli põhjalik: kõik tõmblukud ja nööbid lõigati ära, võeti alasti, kästi kükitada ja tõmmati veel teatud kohast peoga läbi. Kambrid olid kitsad ja muidugi väga umbsed. Toidunorm oli nagu kõikjal. Tavaline lõunasöök oli veega keedetud hapukapsasupp. Öösiti kostis kambrisse peksuhoope ja meeste karjeid. Oli õudne.

Umbes kuu aja pärast viidi mind koos grupi vangidega Tallinna Patareisse. Elamistingimused olid siin väga kitsad – seitsme inimese kambrisse topiti kuni 25 inimest. Magasime nagu kilud karbis, pead vastu seina, jalad vaheldumisi. Toiduks anti päevas 400 gr. leiba, 1 tl. suhkrut, tursapeasuppi. Kohtasin paari tuttavat: oma õpilast Salme Rauskit ja prof. Liidaku varjamise pärast vangistatud Meose talu perenaist Otiilie Kallitit. Veel mäletan kambrinaistest: Anette Subi, Liisa Pärn (kooliõpetaja), Heldi Ponomarjova, Irma Toff, Vilma Saar, Roosa Tanelson, Sullakatku, Orlova – “Kiki” hüüdnimega Valga kooliõpilane, Leida Kiviräk, Tiiu Mikiver-Oinas. Kõrvalasuvas kambris oli Karksi meestest Olev Vanker, Arvo Raabe, Nuia algkooli juhataja Arno Pärt, minu õpilane Ants Saul (oli Stalini pildi lehest välja lõiganud, silmad välja torganud ja kloseti seinale riputanud – sai 5 + 10 aastat).

Tallinna Patareis algasid uurimised Kaarel Liidaku (Karl Lepiku) asjus. Mind “töötlesid” kolm vene ja üks eesti uurija. Käituti võrdlemisi viisakalt. Ülekuulamised toimusid ainult öösel. Kõige vastikum ja alandavam oli uurijate püüd meid heade lubadustega nuhkideks värvata. Hirmutamiseks viidi mind paariks nädalaks “Patareisse” – ähvardati ja meelitati. Kuna suutsin vastu seista, anti asi tribunali.

18. veebruaril 1946 a. viidi mind “Mustas Rongas” Tallinna Roosikrantsi tänavale Sõjaväe Tribunali ette. Kohtulaua taga istusid kaheksa vihast meest ja nende ees mina üksi suure kohtulaua taustal. Küsiti vähe, vast 10 minutit. Protokoll näis varem valmis olevat, võeti allkiri. §58-3A põhjal anti 7 aastat range reiimiga laagrit ja 3 aastat asumist koos kogu varanduse konfiskeerimisega. Minu süüks loeti osavõttu nõukogude võimu vastasest vandenõust, kuna ma olin varjanud selle üht juhti K.Liidakut.

Tribunalist toodi mind uuesti Patareisse, kust paari päeva pärast oli minek Lasnamäe jaotusvanglasse. Minek toimus jala läbi öise Tallinna. Kaaslase käest sain väikese ajaleheriba, sirgeldasin sinna teate oma Siberisõidust, rullisin kokku ja poetasin selle öisel teekonnal tänavale. Kirjakesel oli minu Tallinnas elava õe aadress (õde muidugi teadis minu viibimisest Patarei vanglas, oli sinna saanud mõned pakid toimetada). Tänavapühkija-mutike viiski minu teate adressaadile ning nii sai õde mulle tuua veel mõne hädalise asja. Lasnamäe vanglas koostati vangide eðelon (terve rong) ning mõne päeva pärast läks sõiduks lahti.

Oli veebruari lõpp. Ilmad olid külmad. Sõit toimus loomavagunitega, milles igas oli ca 40 inimest. Magamiseks ja istumiseks olid kahekordsed lavatsid. Külma tõttu tuli nii ööd kui päevad üleriietes olla. Meie vagunis olid kõik eestlased peale ühe vene plika, kes määrati toidujagajaks. Rostovi lähedal aeti meie eðelon kõrvalrööbastele ja sinna jäime peatuma kaheksaks päevaks. Seisak oli väga tüütav. Hiljem saime seisaku põhjuse teada: meie eðelonile oli mingis vahejaamas külge haagitud spekulantide puiduvagunid ning nüüd toimus rongiülemustel pidu selle kasuliku tehingu tähistamiseks.

19-päevase teelviibimise järel jõudsime Saraatovi oblasti Pervomaiski rajooni ühte väikesesse asulasse, kust enne meie tulekut olid Volga-sakslaste pered välja küüditatud. Laagris oli kümmekond majakest, mis olid piiratud traataiaga. Laagri ümbrus oli lage tasane maa, kaetud koirohu ja umbrohuga. Puid seal ei olnud. Ahju köeti “giisikutega” – rohust ja mudast kuivatatud brikettidega. Ümbruses polnud näha ühtegi vaba inimese eluaset. Silmapiiril kükitasid traataia sees samasugused pisikesed majaderühmad. Laagris oli nii “krimkasid” kui ka poliitvange. Kõik nad olid mingil määral haiged või invaliidid ning seepärast vangid laagrist väljas tööl ei käinud. Laagrisse jõudes aeti meid sauna ning riided pandi täitapu kõrvetusse. Pärast sauna meid raseeriti, raseerijaks oli üks hiina noormees – ka vang. Mõne päeva pärast kutsuti kõik naised günekoloogilisele järelvaatusele ja mis välja tuli – rongis meile toidujagajaks määratud vene plika oli süfiliitik. Õnneks olid eesti naised kõik terved. Laagrikaaslastest on mõned veel meeles: Eva Breden, Leena Lepp, Liisi Kingissepp, Hilja Simsel, Anni Lauk, Rakvere apteegi juhataja Vasar, abielupaar Miksonid, 2 Lõuna-Eesti meest Laansalu ja Alango. Seal tutvusin ka 7 aastat Ameerikas töötanud NSV Liidu saadiku M. Gaskeliga. Venelastest oli seal palju “krimkasid”. Üldse olid laagriasukad 33 eri rahvusest. Kohtasin laagris ka noort naist Vera Anderssoni, kes oli kaasosaliseks Aino Tamme tapmisel. Tema kahe meestuttava soovitusel läks ta Aino Tamme juurde laulmist õppima. Tema abil pääsesid mõrtsukad korterisse. Autoga, millega röövitud kraami ära viidi, juhtus aga avarii ning miilitsatele sattus kätte A. Tammele K.Pätsi poolt juubeliks kingitud mälestusplaadiga aparaat. Mehed said vangistust 15 aastat, Vera 10 aastat. Veel mäletan Jaan Siimani, kes sokutas end kantseleisse tööle ning hakkas teisi vange valesüüdistustega määrima. Kuna olin laagri pesumajas brigadir ja mul oli omaette kambrike, hakkas ta mind kimbutama ja nuhiks masseerima. Tõi mulle sinna vangide kirjavahetust kontrollida. Sain nii mõnegi inimese pahandustest päästa. Tema tõttu said nii mõnedki vangid lisakaristuse. Laagrist viidi ära kümmekond meest (dr. Sumberg, dr. Kukemilk, apteeker Vasar, Laansalu jt.) Saraatovi Sõjatribunali, kus neile lisati 10 aastat (dr. Sumbergi süüdistati kavatsuses punaväelasi mürgitada). Kõigi moraalsete ja füüsiliste kannatuste tõttu mu tervis halvenes. Meie laagris oli ka ambulants, kus arstideks oli 2 eesti tohtrit dr. Sumberg ja dr. Kukemilk. Haiguslood kirjutati ristisuunas vanadele ajalehtedele või vineer-lauakestele, mis hiljem klaasitükiga puhtaks kraabiti. Mingeid arstiriistu seal polnud, valgustiteks olid väikesed õliga täidetud pudelikesed, millesse torgatud vati sisse mähitud puupulgake. Kuna mu tervis halvenes, viidi mind üle Saraatovi linna vangide keskhaiglasse. Siin olid elamistingimused paremad. Teenindav personal olid vangid. Ainult haigla juhataja ja mõned õed olid vabad. Tänu neile sain ma paremat “pajukit”, kuna nad lasid mul endale teha õmblus- ja kudumistööd, mis vene naistele tundmatu. Selles haiglas oleks mind peetud vist karistusaja lõpuni oma “tööteenete” eest, kui poleks tulnud Stalini määrust, mis nõudis “krimkade” ja poliitvangide eraldi kinnipidamist.

1949 a. veebruaris saadeti mind tapiga Krasnojarski kraisse Taiset-Bratski reziimilaagrisse. Sõit loomavagunis kanges Siberi pakases kestis 17 päeva. Omskis oli pikem vahepeatus – aeti vagunite kaupa sauna. Rituaal tavaline – killuke seepi, 2 l vett, täikõrvetus. Teenindajateks mehed. Ja jõudiski päev, mil meid käsutati koos kompsudega vagunist välja. Käre-külmas algas jalgsimatk uude “kodusse”. Laager oli päratu suur, just enne meie tulekut olid hiinlased välja viidud. Barakid olid suurd – 200-300 inimese tarvis. Narid olid kahekordsed, küljealuseks oli närune kaltsukott. Reziim oli vali. Kell 6 aeti üles ja kohe, olenemata ilmast, õue loendusele. Ööseks toodi barakki suur tünn – paraska – ja lukustati uksed. Toidu hulk ja väärtus olenes täiesti laagrijuhtide südametunnistusest. Näiteks anti korra järjest kolm nädalat kaeratangust valmistatud toitu. Tööks oli metsalõikus ja teetammi ehitus.

Ka Siberis sattusin korra haiglasse, kus töötasin mõnda aega õmblustöökojas. Haiglas oli väga palju välismaalasi. Palju oli sakslasi, poolakaid, ungarlasi, kreeklasi. Nimetan mõnda: ungarlased Josif Kiliman ja Geza von Palf, endine Ungari Riigipanga president, kes suri 1952 a. Sakslastest – lennufirma “Messerschmidt” abidirektor ja ka Willem Piecki erasekretär (Klara V.). Veel Lhasa Ülikooli salateaduste professor, kes seal mitmele koostas õige horoskoobi.

Kaua meid ühes laagris ei lastud koduneda. Öösiti käsutati kompsudega välja ja jälle jala läbi külma ja lume teise laagrisse. Laagreid jatkus – need asusid paari-kolme kilomeetriste vahedega piki Taiset-Bratski raudteed.

Aprillis, enne karistusaja lõppu saadeti meid, “vabanejaid”, Krasnojarski jaotusvanglasse. Seal sunniti alla kirjutama dokumendile, et oled nõus vabatahtlikult minema 25-ks aastaks asumisele. Sealne vangla oli päris maapealne põrgu, sest meid hoiti seal koos kriminaalvangidega, kes pidid peale Jenissei vabanemist jääst viidama Jäämere äärde. Suures ruumis oli umbes 200 inimest. Osa mahtusid naridele, osa naride alla. Nari alla sattunud olid õnnega koos, sest seal oli veidikenegi varju “krimkade” eest, kes tugevama õigusega võtsid meilt paremaid hilpe ja muud silmahakanut. Elu ja tervis olid seal tõesti hädaohus, sest ka valvekorpus ei suutnud neist jagu saada.

1952 a. mai algul saadeti meie vabanejate grupp veoautol umbes 100 km põhja pool asuvasse Dolgo-Mostovski rajooni asumisele. Sattusime asulasse nimega “Vesjolõi”. Selle asula elanikeks olid kõik endised vangid, väga mitmest rahvusest. Paljudele olid isegi perekonnad järele sõitnud. Seltskond oli kirju – endisi ajalehe reportereid, õpetajaid, kultuuritegelasi. Paljud olid Moskvast. Minu brigadiriks sai endine keemik, kes oli 5 aastat Ameerikas Fordi tehastes õppinud autode värvimise saladusi. Inimesed asulas olid sõbralikud ja abivalmis. Meid kolmekümnekesi paigutati elema ühte küünitaolisesse hoonesse. Magasime põrandal, mehed ühe, naised teise seina ääres. Järgmisel päeval anti igale vana kursi järgi 200 rbl ja määrati vaigutuslangid. Mehed määrati mändide lõikajateks, naised korjajateks 5000 männiga kvartalite peale. Vaik korjati männile kinnitatud trehtrikestest ämbrisse ja peale rämpsust puhastamist vaati. Plaan oli suur, vaigusaak olenes ilmast. Kogu aeg piinasid sääsed ja “moðkad”. Hobusesabajõhvidest aken pidi olema kogu aeg näo ees. Kuna asula asus minu langist 7-8 km kaugusel, elasin ühe suve Siberi taigas muldonnis. Asulas käisin toitu (toiduõli, tangud, leib) toomas ainult puhkepäevadel. Loodus ja kliima oli hea. See on imeline maa. Talvel naised metsatööl ei käinud, vaid valmistasid kodus mändidele kinnitatavaid pulgakesi ja tilakesi. Mehed käisid laiade lumesuuskadega metsas mände ette valmistamas. Lumi oli sügav, septembrist maini polnud kordagi sula. Esimene aasta oli väga raske, palgast piisas vaevalt toiduks (kartulid, tangained, leib, toiduõli).

Teisel suvel ma enam metsas ei käinud, kehva tervise tõttu sain kontorisse koristajaks. Õe käest pakkidega saadud hilpude eest sain endale osta tiine mullika, kellest varsti sai lehm. Nüüd oli toiduküsimus lahendatud, sain isegi piima müüa. Lehma lauda lõid mehed ühe päevaga üles. Lähedal metsas langetati mõned männid, lõigati 3 m pikkused palgijupid, raiuti otstesse sidesälgud, nummerdati ja tassiti õue ning pandi kokku. Lagi tehti ka palkidest, palkidele tassisin sügisel kogu metsa alt varutud lehmaheina. See oli hea külmakaitseks ja sealt oli hõlbus ka lehmale heina ette visata. Ühest 10 km kaugusel asuvast kehvast kolhoosist tõin käe otsas endale virila põrsa, esimese seahinge selles külas. Sügiseks oli 100 kg liha käes. Liha jagasin parajateks portsjoniteks ja riputasin riidekotis külmunult kuuri seinale. Samuti tegin ka talvevaru piimaga – külmutasin liitrilises kausis kettakesteks ja samuti rippuma (rajooni turul müüdi piima samuti rattakestena). Rajoonikeskusest võimaldus tuua ka 40 kanatibu. Poest sai iga päev pätsikese leiba, miks siis mitte tegutseda. Maapind oli viljakas – ühest ämbrist sain söödimaalt 58 ämbrit kartuleid, ka aiavilja sai rikkalikult. Nii et söögipuudust ma enam ei tundnud.

Rajoonikeskuses elasid mõned eestlased: Villem Raam, Nõo kirikuõpetaja ja üks Viljandi advokaat. Nad tegid telliskive: savi kasti, pealt tasaseks, kummuli ja kuivatisse.

Aeglaselt venisid päevad. Hea, et siit sai ikka kodumaaga sidet pidada. Kolmest antud asumisaastast oli Stalini armust saanud viis. Vähehaaval (Stalini surma järel 1953 a) hakkasid mõned vabanema ja ka minus tekkis lootus. Minu vabanemisteade tuli 1956 a. lõpul. Koju jõudsin 1957 a. veebruaris. Ei keegi või mõista tunnet, kui Pihkva poolt tulles piiri ületamisel meid raadios eesti lauluga tervitasid K. Tennosaar ja V. Gurjev. Õnnepisarates oleks küll tahtnud suudelda kodumaa pinda …

Kõiki olnut ja läbielatut meenutades ei suuda tagantjärele kuidagi mõista, et sellest 12 aastat kestnud põrgust läbi tulin. Arvan, et mind aitas mu optimistlik meelelaad ja ka mu fantastilised, tulevikku ennustavad unenäod, mis läksid täide.

Teekond on lõppenud! Tallinna jaamas võtsid mind vastu õde ja õelapsed. Oli suur rõõmupäev kõigile.

Ah, tüki maad jalg surma kõrval käis …

Nüüd olen kodus,

kamber suurest kuust lööb hiilgama,

kui oleks ingleid täis,

kes vastu võtmas tänu minu suust.

Lööb vaikselt vana kell.

Ei ole hirmu enam.

Ja tunnen end kui lapse,

keda väsitand mäng.

(märts 1957)

Sellest ajast elan Tallinnas koos õega. Kuna tervisehäired (maohaavad) takistasid, ei läinud ma tööle. 1960-ndast aastast olen pensionär. 1965 aastal lõhkes mul magu ja kiiroperatsioon Nõmme kliinikus dr. Brauni käe all päästis minu elu. Sellest ajast tunnen ennast paremini, väljaarvatud muidugi aastatest tingitud tervisehädad. Kaheksakümnendatel aastatel isegi töötasin seitse aastat Adamson-Ericu muuseumis valvurina. See oli meeldiv aeg. Alates 1991 aasta sügisest olen jäänud koduseinte vahele.

Kokkuvõtteks oma elule võin öelda, et rasked ajad ja olud õpetavad elu ja inimesi hindama palju avaramast vaatevinklist, ka kujunevad ümber omaenda väiklased seisukohad. Olen elus kohtunud väga erinevate inimestega. Kõigiga olen ma osanud läbi saada, kõik nad on täiendanud minu siseilma. Raamatutarkus on väärtus, aga jagatud elutarkus on isiksuse kujunemisel hoopis hinnalisem. Olgu elu vaene või rikas, tähtis on meie suhtumine sellesse. Loomult olen optimist, seepärast ei suutnud ka elu mind täielikult muserdada.

EESTI RAHVA ELULOOD l

SISUKORD

HILJA LILL (sünd 1905)